2-18-103995 KOHTUOTSUS TAGASELJAOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-18-103995 Otsuse tegemise aeg ja koht 01. august 2018, Narva kohtumaja Kohus Viru Maakohus Kohtunik Aarne Lõhmus Kohtuasi

) § 101 lg 1 p 1,

§ 108

lg 1 ja

§ 94alusel.

Esialgne võlausaldaja on sõlminud kostjaga lepingud oma majandus- või kutsetegevuse raames. Asjas ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana

§ 1lg 5 tähenduses. Tulenevalt TsMS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude 3

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Hageja leiab, et käesolevas kohtuasjas ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
3. mai 2016 kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud määruses väljendatud seisukohast, nagu maksimaalseks mõistlikuks viivisemääraks võiks lugeda 24% aastas ehk 0,06% päevas. Viidatud kohtuasjas esitatud Riigikohtu seisukohad ei ole kohaldatavad antud kohtuasjale, sest kohtuasjas nr 3-2-1-2516 oli tegemist olukorraga, kus hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus ei olnud kokku lepitud intressimääras, vaid kokku oli lepitud üksnes viivisemääras. Hageja leiab, et puuduvad alused lepingujärgsete intressimäärade vähendamiseks kolmekordse seadusjärgse viivisemäära tasemele. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga ja selgitab järgmist. Riigikohus on leidnud, et ebamõistlikult kõrge viivise sätestamine tüüptingimustes toob

§ 42

lg 1 ja lg 3 p 5 alusel kaasa tüüptingimuse tühisuse ning võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Samuti on Riigikohus leidnud, et eelduslikult tuleks

§ 42

lg 3 p 5 ja lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (3-2-1-118-16, p-d 17, 18; 3-2-1-6605, p 24; 3-2-1-25-16, p-d 12, 13). Lepingu tüüptingimustes sätestatud viivisemäär 29,90% aastas ületab peaaegu 3-kordselt seadusjärgse viivisemäära. Vaatamata asjaolule, et kostja ei ole oma rahalist kohustust täitnud õigeaegselt, on rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tekkiv kahju ebaproportsionaalselt väike, võrreldes viivisenõude suurusega. Kõrge viivisemäär ei täida ka eesmärki motiveerida võlgnikku kohustust täitma.

§ 113

lg-s 1 sätestatud seadusjärgne viivisemäär on seadusandja seisukohalt olnud piisav saavutamaks viivise eesmärki. Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et kohus peab omal algatusel hindama, kas lepingu tingimus on tüüptingimus

§ 35

mõttes, kas see tüüptingimusena on saanud lepingu osaks

§ 37

mõttes ja kas juhul, kui tegemist on lepingu osaks saanud tüüptingimusega, on see kooskõlas seadusega või tühine

§-de 42–44 järgi (vt Riigikohtu lahendid 3-2-1-112-14, 3-21-118-05, 3-2-1-1-07, 3-2-1-2-08). Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Maakohtu seisukoht on kooskõlas eelnimetatud kohtupraktikaga. Kohus tuvastas, et lepingus kokku lepitud viivisemäär 0,08% päevas, s.o 29,90% aastas on enam kui kolm korda suurem seadusjärgsest

§ 113

lg 1 sätestatud viivisemäärast, mis on viiviste arvestamise ajal olnud 8% aastas. Kohus leiab, et lepinguline viivisemäär on tühine, mistõttu ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. 4

§ 41

järgi kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat regulatsiooni, käesoleval juhul

§ 113

lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset määra.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Viivise seadusjärgne määr

§ 113lg 1 kohaselt on perioodil 03.

november 2016 –

1. mai 2018 - 8% aastas. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivised perioodi eest
2. november 2016 –
3. detsember 2016 tasumata põhinõude summast 361,55 eurot summas 3,40 eurot; perioodi eest
4. detsember 2016 –
5. veebruar 2017 tasumata põhinõude summast 358,42 eurot summas 4,87 eurot; perioodi eest
6. veebruar 2017 –
7. märts 2017 tasumata põhinõude summast 272,16 eurot summas 1,61 eurot ning perioodi eest
8. märts 2017 –
9. mai 2018 tasumata põhinõude summast 229,03 eurot summas 21,38 eurot, kokku 31,26 eurot. Hageja palub välja mõista täiendava viivise alates hagiavalduse kohtule esitamisele järgnevast päevast kuni põhinõude täieliku täitmiseni viivisemääras 0,08 % päevas. Arvestades kohtu poolt eeltoodud põhjendusi viivisemäära osas, tuleb kostja nõude rahuldada osaliselt ja kostjalt TsMS § 367 alusel hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt

§ 113lõikes 1 teises lauses sätestatud määras alates 17.

mast 2018 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist kokku summas 30 eurot. Kohus leiab, et

§ § 113-2 lg 1 ja

§ 113

-2 lg 2 p 1 alusel on nõue võla sissenõudmisega seotud kulude väljamõistmiseks põhjendatud. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista võla sissenõudmiskulu summas kokku 30 eurot. Eelnevast tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele põhinõude 229,03 euro, intressi 31,70 euro, seisuga 15. mai 2018 sissenõutavaks muutunud viivise 31,26 euro ja sissenõudmiskulu 30 euro osas, kokku 321,99 eurot ja viiviste alates 17. maist 2018 kuni põhinõude täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras osas.

Viivise 82,20 euro nõude osas ja edasiulatuva viivise alates 17. maist 2018 kuni põhinõude täieliku täitmiseni viivisemääras 0,08 % päevas võlgnetavalt laenusummalt nõude osas jätab kohus hagi rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt (hagihind 471,06/340,31, s.o 72% ulatuses), tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel 28% ulatuses hageja ja 72% ulatuses kostja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Vastavalt TsMS § 175 lg 1 mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esitas kohtule taotluse menetluskulude, riigilõivu summas 100 eurot ja õigusabikulude summas 450 eurot, väljamõistmiseks. 5

§ 113lg 1 sätestatud määras. Kohus mõistab Ts

MS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks viivise tasumata menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 sätestatud määras.

Kostja kohtule hagiavalduse vastust ei esitanud. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kostja oleks teinud toiminguid, millega kaasnevad kostjale kohtukulud. Seega kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Viivitamatu täitmine Vastavalt TsMS § 468 lg 1 p 2 kuulub tagaseljaotsus täitmisele viivitamatult. Digitaalne allkiri Aarne Lõhmus Kohtunik 6