← Eesti

2-18-12882/11

Obsah (5)§ 637§ 651§ 631§ 639§ 638

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest Määruse tegemise aeg ja koht 19. veebruar 2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-1288

) § 163 lg 1 alusel poolte endi kanda ja seetõttu menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud.

  1. Maakohus tugines perekonnaseaduse (PKS) §-dele 96, 97, 100, 101 ning pidas põhjendatuks rahuldada hagi edasiulatuva nõude osas täielikult. Kostja raske majanduslik olukord ja töötuks olemine ei ole mõjuvateks põhjusteks elatise välja mõistmata jätmiseks. Vastutustundliku lapsevanemana peab kostja leidma endale töö ja teenima sissetulekut.
  2. PKS § 108 järgse tagasiulatuva elatise nõude kohta märkis maakohus järgmist. Kahe lapse elatise nõude suurus perioodil
  3. august 2017 kuni
  4. august 2018 on 5850 eurot. Kostja on seisukohal, et ta täitis nimetatud perioodil ülalpidamiskohustust osaliselt, st teinud
  5. juulist 2017 kuni
  6. detsembrini 2018 väljamakseid seoses korteri laenumaksetega, kus elavad lapsed, summas 2286.09 eurot ja
  7. aastal on kandnud hagejate seaduslikule esindajale summa 150 eurot selgitusega lastetoetus. Hagejate seaduslik esindaja nõustus, et laste ja ema elukoha suhtes kostja poolt tehtud laenumaksed kuuluvad osaliselt ülalpidamiskohustuse täitmise hulka. Maakohtu hinnangul on tagasiulatuva elatise nõudest põhjendatud maha arvestada 1678,40 eurot (= 1528, 40 + 150). Arvesse ei saa võtta enne
  8. augusti 2017 tehtud makseid ega korteri laenumaksetega seotud viiviseid, trahve ega panga teavitussõnumite makse, kuivõrd need kulud ei ole seotud laste ülalpidamisega. Maakohus rahuldas hagejate tagasiulatuva elatise nõude osaliselt, st ühekordse summana 4171,60 eurot (= 5850 – 1678, 40). APELLATSIOONKAEBUS
  9. Tallinna Ringkonnakohtusse saabus
  10. jaanuaril 2019 kostja digitaalselt allkirjastatud dokument pealkirjaga "vastus kohtuotsusele", mida on võimalik käsitleda apellatsioonkaebusena. Ringkonnakohus tutvus kaebusega ja leidis, et see on esitatud puudustega. Kostja esitas
  11. veebruaril 2019 apellatsioonkaebuse täienduse, milles palub vaidlustatud otsuse osalist tühistamist, st resolutsiooni p 4 osas ning asja saatmist maakohtule uueks läbivaatamiseks. Esiteks palub kostja vähendada tagasiulatuva elatise nõuet 266 euro võrra. Tagasiulatuva elatise nõude summast tuleb maha arvestada perioodil
  12. august 2017 kuni
  13. august 2018 kostja poolt tasutud trahvid (leppetrahv tagatisvara kindlustuspoliisi esitamata jätmise eest) ja maksed võlateatiste eest seoses laste elukoha laenukohustusega kokku 266 eurot. Need kulud peaks kandma hagejate seaduslik esindaja. Teiseks palub kostja, et kohus kohustaks hagejate seaduslikku esindajat võtma kostjalt üle hüpoteekidega tagatava laenukohustuse vastavalt hagejate seadusliku esindaja ja kostja vahel 2

(4)
  1. veebruaril 2013 sõlmitud notariaalselt tõestatud lepingu p-le 4.1.
  2. Kostja ei saa kasutada oma pangakontot, kuna laenumaksed on endiselt kostja pangakontoga seotud ja kõik kulud, mis on seotud hagejate seadusliku esindaja korteriga, on endiselt kostja kanda. Kostja peab maksma lastele elatist, samuti korteriga seotud laenumakseid ja sellega seotud trahve ja viiviseid. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda.

§ 637

lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul on tegemist sellise olukorraga. Ringkonnakohtul on õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest üksnes juhul, kui apellatsioonkaebus on õiguslikult perspektiivitu. Apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks. See tähendab, et kohus peab apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuses esitatud faktiliste asjaolude õigsust eeldades analüüsima, kas on olemas sellele faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse kaebuse rahuldamiseks (vt nt Riigikohtu 6. detsembri 2017 määrus asjas nr 2-16-15974, p 9 ja seal viidatud varasem praktika). 8.

§ 651

lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse resolutsiooni p 4 osas osaliselt.

  1. Eeldades apellatsioonkaebuse esitaja faktiväidete õigsust, ei saa kaebust rahuldada. Kostja väidab, et tagasiulatuva elatise nõuet tuleb vähendada 266 euro võrra, kuna kostja on selles summas tasunud pangale leppetrahve tagatisvara kindlustuspoliisi esitamata jätmise ja makseid laenuvõlgnevuse teatiste esitamise eest. PKS § 108 kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest. Sellest tulenevalt antakse ka tagasiulatuvat elatist PKS § 100 lg 1 järgi üldjuhul raha perioodilise maksmisega, kuid kohustatud isik võib mõjuval põhjusel nõuda, et tal võimaldatakse anda seda muul viisil (Riigikohtu
  2. juuni 2013 otsus asjas nr 3-2-1-78-13, p 13 teine lõige). Hagejate seaduslik esindaja oli maakohtu menetluses nõus, et tagasiulatuva elatise nõudest tuleb maha arvestada hagejate elukohaga seotud laenukohustuste maksed. Sellega on kostja osaliselt laste ülalpidamise kohustuse täitnud (PKS § 100 lg 3 esimene lause). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et tagasiulatuva elatise nõudest ei saa maha arvata kostja poolt pangale tasutud leppetrahve tagatisvara kindlustuspoliisi esitamata jätmise ja makseid laenuvõlgnevuse teatiste esitamise eest, sest need väljamaksed ei ole seotud laste ülalpidamise ega laste igapäevaste vajalike kulutuste kandmisega (PKS § 99, § 100). Praeguses asjas ei tugine kostja sellele, et ta on laste emaga sõlminud ülalpidamiskohustuse täitmise kohta kokkuleppe (PKS § 100 lg 3), mille järgi pidi kostja maksma laenukohustuse rikkumisest tulenevaid leppetrahve ja makseid ning laste ema ei pidanud seetõttu kostjalt lastele elatist nõudma. Kolleegium märgib, et vaidlusaluste kulutuste osas võib olla võlasuhe tekkinud hagejate ema ja kostja vahel ning kostja ei saa oma nõuet, mis tal võib olla hagejate ema vastu, tasaarvestada laste elatise nõudega. Kostja poolt viidatud
  3. veebruaril 2013 sõlmitud lepingu poolteks on hagejate ema ja kostja, mitte aga lapsed. Seetõttu tulenevad sellisest lepingust õigused ja kohustused üldjuhul üksnes vanematele. Samuti märgib kolleegium, et seadus välistab ülalpidamise nõude tasaarvestamise võimaluse (võlaõigusseaduse § 200 lg 1 p 1). 3

(4)
  1. Apellatsioonkaebuse teises taotluses palub kostja, et kohus teeks hagejate emale selgeks, et hagejate emal on
  2. veebruaril 2013 sõlmitud lepingu p-st 4.1.4 tulenev laenukohustuse ülevõtmise kohustus. Kolleegium märgib selle taotluse kohta järgmist. Apellatsioonimenetluses ei saa algatada uut vaidlust, arendada maakohtus peetud vaidlust edasi ega laiendada vaidlust võrreldes sellega, mida maakohtus peeti.

§ 631

lg 1 järgi võib apellatsioonkaebuses tugineda üksnes väitele, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt (käesoleva seadustiku § 652) tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Seda asjaolu on ringkonnakohus kostjale ka selgitanud. Apellatsioonimenetluses saab kaevata üksnes maakohtu sisulise lahendi peale ning paluda üksnes nende nõuete rahuldamist või rahuldamata jätmist, mis esitati maakohtus, mille on maakohus menetlusse võtnud ja mille osas on maakohus teinud sisulise lõpplahendi. Ringkonnakohus ei saa praeguses apellatsioonimenetluses tuvastada 7. veebruaril 2013 sõlmitud lepingust tulenevaid võimalikke hagejate seadusliku esindaja kohustusi kostja või panga ees. 11. Kokkuvõtvalt kostja apellatsioonkaebuse eduvõimalused ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. puuduvad, mistõttu 12.

§ 639

lg 1 ja § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast. Hagejatel ei tekkinud kaebusega seonduvaid kulusid, mistõttu pole vaja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. 13. Kohus ei toimeta apellatsioonkaebust hagejatele kätte (

§ 638lg 4).

Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid kostjale füüsiliselt tagastada. Kohtumäärus tuleb

§ 638lg 8 järgi kostjale kätte toimetada ja edastada teisele poolele.

Kuna ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse

§ 638lg 10 järgi, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

14.

§ 638lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

/ allkirjastatud digitaalselt / Meeli Kaur / allkirjastatud digitaalselt / Margo Klaar / allkirjastatud digitaalselt / Indrek Parrest 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.