← Eesti

3-17-590/11

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Monika Laatsit Otsuse tegemise aeg ja koht 20. juuni 2017, Tallinn Haldusasja number 3-17-590 Haldusasi Eesti Plast OÜ kaebus Maksu

) tähenduses ettevõtte või selle osa üleandmisest käivet. Seega puudus Eesti Plast OÜ-l alus 195 000 euro sisendkäibemaksuna mahaarvamiseks.

  1. Eesti Plast OÜ esitas maksuotsuse peale vaide, mille MTA jättis 09.02.2017 vaideotsusega nr 6-1/3594-2 rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  2. Eesti Plast OÜ palus 13.03.2017 kaebuses maksuotsus ja vaideotsus tühistada. Kuna kaebaja ostis Rexest Grupp OÜ (pankrotis) vara pankrotimenetluses enampakkumisel, ei kohaldu KMS § 4 lg 2 p 1, sest sättes on sõnaselgelt viidatud selle kohaldatavusele üksnes ettevõtte või osa üleandmise korral

-i tähenduses ning

§ 181

järgi ei kohaldata

i ettevõtte üleminekut puudutavat regulatsiooni ettevõtte ülemineku puhul pankrotimenetluses. Järelikult oli kaebaja poolt pankrotimenetluses vara omandamine käibemaksuga maksustatav. Vastustaja leidis vaideotsuse p-s 12 Riigikohtu otsust nr 3-3-1-25-13 tõlgendades valesti, et

§ 181ei oma KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldamisel tähtsust.

Viidatud kaasuses oli vaidluse all, kas

§-s 181 kasutatud termin „sundtäitmine“ hõlmab ka spetsiifiliselt vara müüki täitemenetluse seadustiku (TMS) §-s 102 sätestatud viisil. Riigikohus leidis, et „sundtäitmine“ TMS §-s 102 sätestatud viisil vara müüki ei hõlma ning seda põhjusel, et TMS § 102 lg 6 viitab selgelt

-i kohaldatavusele. Sellest ei ole aga võimalik järeldada, et KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldamisel ei oma tähtsust

§ 181ega asjaolu, et vara müük toimus pankrotimenetluses.

Riigikohus väljendas otsuse nr 3-3-1-25-13 p-s 15 seisukohta, et

§ 181omab KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldamisel tähtsust.

Järelikult saab KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldada ainult juhtudel, mida

§ 181ei reguleeri.

Kaebaja seisukohti toetavad

-i kommenteeritud väljaandes antud selgitused

§ 181kohta.

Ebaõige on ka vaideotsuse p 12 väide, et kuna Euroopa Liidu (EL) Nõukogu direktiiv nr 2006/112/EÜ, millel KMS põhineb, ei erista tehingulist ja seaduse alusel toimuvat ettevõtte üleminekut, ei oma asjaolu, et kaebaja on ettevõtte omandanud pankrotimenetluses, tähtsust. Vaideotsuses viidatud direktiivi art 19 jätab liikmesriikidele teatava diskretsiooniõiguse. Seda arvestades ei ole võimalik KMS § 4 lg 2 p 1 kooskõlas direktiiviga tõlgendada nii, nagu seda tegi MTA. Seadusandja pidas diskretsiooni raames õigeks sätestada KMS § 4 lg 2 p 1 otsene seos võlaõigusliku ettevõtte ülemineku regulatsiooniga. Isegi kui KMS § 4 lg 2 p 1 kohalduks, oleks Rexest Grupp OÜ (pankrotis) vara müügi puhul ikkagi tegemist maksustatava käibega, sest kaebajale ei läinud üle ettevõte

§ 180

lg 2 tähenduses, sest kaebaja ei omandanud Rexest Grupp OÜ (pankrotis) ettevõtte kohustusi ega sellega seotud lepinguid. Kaebajale ei läinud üle ettevõte ehk terviklik tegutsev majandusüksus, sest:

  1. a)Rexest Grupp OÜ oli pankrotis, majandustegevus oli lõpetatud ja üürilepingud üles öeldud, seega ei olnud tegemist tegutseva majandusüksusega;
  2. b)ettevõtte identiteet ei säilinud;
  3. c)kaebaja ei võtnud üle Rexest Grupp OÜ (pankrotis) töölepinguid töötajatega;
  4. d)kaebajal puudus Rexest Grupp OÜ (pankrotis) tegevuse jätkamiseks vajalik know-how;
  5. e)kaebaja ei kasutanud ega käsutanud oma ettevõtluse tarbeks soetatud üksikvarasid;
  6. f)osa üksikvaradest, mis olid seotud Rexest Grupp OÜ (pankrotis) majandustegevusega, on antud kolmandate isikute omandisse, kasutusse või käsutusse;
  7. g)kaebaja ei ole teinud iseseisvat müügitegevust, kasutanud turunduskanaleid, kasutanud domeeninimesid ega kaubamärki;
  8. h)kaebaja ei võtnud üle Rexest Grupp OÜ (pankrotis) kohustusi. 2

(9)Lähtudes

-i kommenteeritud väljaandes antud selgitustest

§ 180rakendusala (sh tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 661) kohta, on selge, et pankrotis äriühingu ettevõte ei olnud tegutsev elujõuline majandusüksus. Pankrotipesast varade omandamise ajal olid need tootmise lõpetanud ja asusid Green World Production OÜ-le kuuluvas hoones, mille kasutamiseks puudus kaebajal õiguslik alus. Hoone omanik ütles Rexest Grupp OÜ-ga (pankrotis) sõlmitud üürilepingud üles, kasutas üürileandja pandiõigust ning otsustas panna tootmisseadmed ja büroo sisustuse avalikule enampakkumisele. Kaebajal õnnestus alles 11.04.2016 sõlmida uus üürileping, mis oli soetatud tootmisliinidele ligipääsemise vältimatu eeldus. Lepingute sõlmimise fakt ei kinnita seega ettevõtte üleminekut. Kaebajal polnuks isegi soovi korral võimalik kohe tootmist alustada, vaid enne tuli tegeleda üürilepinguga. Sellest nähtub ka, et kaebajale ei läinud vara omandamisel üle ettevõtte lepingud (vt

§ 180lg 2).

Soetatud varadega ei tulnud kaasa oskusteavet. Ebaõige on maksuotsuses esitatud seisukoht, et kuigi Rexest Grupp OÜ oli pankrotis ja majandustegevus peatunud, saab seda siiski lugeda tegutsevaks ettevõtteks, arvestades pankrotti sattumise põhjust (juhtimisvead, mitte nõudluse puudumine). Samuti on vastuoluline käsitlus, et kuna Rexest Grupp OÜ (pankrotis) juhtkonna tegevusest tingitud juhtimisvigade tagajärjeks oli äriühingu pankrot, polnuks pankrotistunud äriühingu visiooni, strateegiliste eesmärkide ja tegevusplaani ülevõtmine kaebaja jaoks äriliselt otstarbekas ja mõistlik. Seega vastustaja nendib, et varakogumis puudusid majandustegevuse jätkamiseks vajalikud strateegilised eesmärgid jne, kuid ometi oli vastustaja arvates tegemist tegutseva ettevõttega, sest puudused olid tingitud juhtimisvigadest. Arvestades, et üleläinud varade osas puudusid just juhtimisvigade tõttu nende kasutamise äriplaanid, ettevõte oli pankrotis ning varaga ei läinud kaasa ettevõtte juhte, puudus ka aktiivne elujõuline majandustegevus ja võimalus koheselt tootmisega jätkata. Selleks, et valmistada soetatud vara ette väljarentimiseks, pidi kaebaja sõlmima lepingu Elegro OÜ-ga nõustamisteenuse saamiseks. Lepingust ilmneb, et kaebajale ei läinud vara omandamisel üle majandustegevuseks vajalikku informatsiooni. Ekslik on seisukoht, et kuna kliendi- ja hankijasuhted jätkusid, on järelikult üle läinud organisatsiooniline, iseseisvat identiteeti omav majandusüksus. Kaebaja sai informatsiooni sisse osta kolmandalt isikult ning see ei tähenda, et enampakkumisel omandatud vara oli tegutsev ettevõte, vaid vastupidi. Ettevõtte identiteet väljendub majandusüksuse terviklikkuses, stabiilses organiseerituses ning see on piisavalt struktureeritud ja autonoomne. Rexest Grupp OÜ (pankrotis) identiteet ei säilinud juba seetõttu, et kaebaja ei jätkanud temaga samal tegevusalal. Kaebaja ei planeerinud hakata iseseisvalt tootma ega müüma plastprofiile, sest puudus oskusteave ja kogemused. Kaebaja tootis plastgraanuleid, mille tootmisprotsess, kliendibaas ja kasutusotstarve on Rexest Grupp OÜ (pankrotis) omadest oluliselt erinevad. Kaebaja äritegevus ning omandatud varade planeeritud tulusus põhines ainult tootmisseadmete rentimisel. Ekslik on maksuotsuse seisukoht, et kaebaja alustas oma majandustegevusega praktiliselt kohe pärast seadmete omandamist. Kaebaja ainus eesmärk oli soetatud vara rentimine, kuid enne seda oli vaja tootmisliinide toimimist ja ekspluatatsioonivalmidust testida. Elegro OÜ-lt soetatud teenus oli kaebaja juhtidele oluline teadmiste saamiseks (nt mida tootmisvahenditest tootjatele esitleda), kuid teenus ei olnud suunatud isikustatult kaebajale, vaid tootmistegevuse käivitamisele. Viimane oli vajalik tootmisliinide väljarentimiseks, mitte selleks, et kaebaja saaks Rexest Grupp OÜ (pankrotis) majandustegevusega jätkata. Vastustaja seisukoht, et kaebajapoolsest kontakteerumisest Rexest Grupp OÜ (pankrotis) endiste töötajatega võib järeldada selle äriühingu majandustegevuse jätkamise soovi, on ebaõige. Kaebaja vaid korraldas suhtlust erinevate osapoolte vahel ning abistas uut rentnikku Plastrex Europe OÜ-d töötajate leidmisel ja töölepingute sõlmimisel. Ka Plastrex Europe OÜ üksnes rendib tööjõudu View Trading OÜlt. Kaebaja nägemus pankrotivarade omandamisel oli äritegevuse alustamine, kus partnerlussuhete kaudu on riskid jaotatud erinevate osapoolte vahel. Rexest Grupp OÜ (pankrotis) endine äritegevus killustus mitteseotud isikute vahel (kaebaja, Elegro OÜ, Plastrex 3

(9)Europe OÜ, View Trading OÜ). Ettevõtte mõiste avamisel tuleb lähtuda iga konkreetse isiku majandustegevusest. Plastrex Europe OÜ-ga sõlmiti kirjalik leping 04.07.2016, kuid suulise kokkuleppe alusel rentis kaebaja Plastrex Europe OÜ-le vara juba mais 2016. Koostöö toimimiseks sõlmiti laenuleping Plastrex Europe OÜ-ga ja kaebaja sai müümata toodangu Plastrex Europe OÜ kaudu realiseerida. Kaebaja tegevus erinevate isikute vahel funktsioonide kokkusobitamisel ei ole Rexest Grupp OÜ (pankrotis) äritegevuse jätkamine. Tootmine ja tootmisseadmete rentimine on erinevad majandustegevused. Üle ei võetud organisatsioonilist üksust. Kaebajal puudus organisatsiooniline iseseisvus seoses omandatud varaga. Kaebajal puudus funktsionaalne side tervikliku tarneahela, tootmisprotsessi ja müügiahela vahel. Kaebaja ei ole sõlminud käsundi- või töösuhteid Rexest Grupp OÜ (pankrotis) juhatuse liikmete või töötajatega. Kaebaja ei omandanud tarnelepinguid ega hankijatega sõlmitud muid kokkuleppeid ning ka kliendibaas oli erinev. Hankijate ja klientide olemasolu on aga majandusüksuse funktsioneerimise eelduseks (vt näiteks Tallinna Halduskohtu 24.10.2007 otsus haldusasjas nr 3-07-1083). Ettevõtte kriteeriumina ei ole õige hinnata materjalide müümist OÜ-dele Plastrex Europe või Elegro, sest nimetatud kaubatarned kõigest hõlbustasid kaebajal enda majandustegevuse juurde asumist (renditegevus). Rexest Grupp OÜ (pankrotis) töötajad ei läinud kaebajale üle ja kaebaja ei sõlminud nendega töölepinguid. Ekslik on MTA järeldus, et kaebaja soovis sõlmida töölepinguid, kuigi tegutses vaid erinevate osapoolte vaheliste administratiivsete ülesannete korraldajana. Varade rentimisega alustamiseks oli vaja erinevatele partneritele näidata, et turul on saadaval oskustööjõud, oskusteave ja müügikanalid. Rexest Grupp OÜ (pankrotis) endistele töötajatele oli tähtis esitada viivitamatult teade võimalikust tööpakkumisest, kuigi kaebajal ei olnud veel kokkulepet partneriga, kes soovinuks töötajad tööle võtta. Töötajad ei teadnud koheselt tegeliku tööandja isikut, sest neile kirjade saatmise ajal ei olnudki veel tööandja osas kokkulepet. Töötajad ei ole ühelgi perioodil kaebajale allunud ja kaebajal ei ole ühtegi töölepingutega seotud kohustust. Töölepingud sõlmis View Trading OÜ. Ei nähtu, kuidas jõudis MTA järeldusele, et töötajad on kaebajale üle läinud ning et tegelikuks tööandjaks oli kuni 04.07.2016 kaebaja. Järelikult ei saa kontrollakti p 1.1.1.2.7 arvestada ettevõtte ülemineku tunnusena, mida kinnitab ka

-i kommenteeritud väljaanne. Kaebaja andis kogu tootmisega seotud vara kasutada Plastrex Europe OÜ-le. Nimetatud äriühing sai ka Rexest Grupp OÜ (pankrotis) ja LHV Pank AS-iga sõlmitud liisingulepingu esemete valduse ja kasutab neid seoses oma tootmis- ja müügitegevusega. Plastrex Europe OÜ tasus AS LHV Pank ees ka Rexest Grupp OÜ (pankrotis) võlgnevused. Rexest Grupp OÜ (pankrotis) omandis olnud sõidukite valdaja on Plastrex Europe OÜ ning omandiõigusega seotud registrikandeid ei ole kaebaja nimele tehtud. Kaebaja ei omandanud lamineerimisseadme terviklahendust (koos oskusteabega), sest seade ei kuulunud Rexest Grupp OÜ-le (pankrotis). Kaebaja ei omandanud Rexest Grupp OÜ-lt (pankrotis) immateriaalset aktivat, mis seisnenuks ettevõtte positiivses imagos, tuntud nimes, ärisidemetes, klientuuris. Kaebaja ei jätkanud samal tegevusalal. Rexest Grupp OÜ (pankrotis) toodetel kasutatud kaubamärk „Elegro“ kuulub Elegro OÜ-le, mitte ei läinud üle kaebajale. Kaebaja ei kasuta oma majandustegevuses kaubamärki „PlastRex“, vaid seda kasutab Plastrex Europe OÜ. Kaebaja nimele registreeritud domeeninimed on kaebaja jaoks kasutud olnud. Euroopa patenditaotlustest tulenevad õigused loovutas Rexest Grupp OÜ (pankrotis) 08.06.2015 OÜ-le Rolan Investment. Kaebaja ei võtnud üle Rexest Grupp OÜ (pankrotis) kohustusi ning sellekohane informatsioon puudub ka maksuotsuses. Pankrotimenetluses omandatud vara puhul ei saanud kohustused kaebajale kaasa minna, mis kinnitab, et KMS § 4 lg 2 p 1 ei kohaldu. 4

(9)5. Maksu- ja Tolliamet palus 12.04.2017 vastuses kaebus rahuldamata jätta, jäädes kontrollaktis, maksuotsuses ja vaideotsuses esitatud põhjenduste ja järelduste juurde. Pankrotimenetluses on põhjendatud kohaldada

§ 180

lg-t 2 ning

§ 181ei välista KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldamist.

Küsimus ettevõtte üleandmisest pankrotimenetluses omab tähtsust üksnes niivõrd, et sellise menetluse puhul ei lähe ettevõtte omandajale kaasa ettevõttega seotud kohustused. Vastustaja seisukohta kinnitab Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 312-1412 (p 9). Riigikohtu otsus nr 3-3-1-25-13 ei ole asjakohatu. Riigikohus on tõepoolest öelnud, et

§ 181

omab KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldamisel tähtsust, kuid vastupidist ei väida ka MTA.

§ 181

omab tähtsust selliselt, et kohustused ei lähe pankrotimenetluses ettevõtte üleandmisel omandajale üle. Ka

-i kommentaaridest tuleneb, et

-i regulatsioon ei ole ettevõtte müügile pankrotimenetluses kohaldatav just kohustuste osas, sest pankrotimenetlus kehtestab pankrotivõlgniku ettevõttesse kuuluvate kohustuste võlausaldajate kaitse eriregulatsiooni. Kaebaja väited, miks ettevõte pole tegelikult üle läinud, on otsitud ning põhjendamatud. MTA jõudis kontrolli käigus õigesti järeldusele, et ettevõte on Eesti Plast OÜ-le üle läinud KMS § 4 lg 2 p 1 tähenduses. MTA vastas maksuotsuse p-s 3 kaebaja väidetele seoses ettevõtte ülemineku asjaoludega, ning jääb nende seisukohtade juurde. MTA tuvastas kontrolli käigus muuhulgas, et: 1) kaebajale on üle läinud Rexest Grupp OÜ tervikvara (kontrollakti p 1.1.1.2 alapunkt 3, 4, 5, 6); 2) jätkunud on kliendi- ja hankijasuhted (kontrollakti p 1.1.1.2 alapunkt 7, 8); 3) kui Rexest Grupp OÜ lõpetas töötajate ja käibe deklareerimise, alustas kaebaja käibe deklareerimisega ja töötajad läksid üle tööjõurendifirmasse – tegevus jätkus sisuliselt koheselt (kontrollakti p 1.1.1.2 alapunkt 8); 4) 88% Rexest Grupp OÜ töötajatest jätkas töötamist samadel töökohtadel, täites samu tööülesandeid (kontrollakti p 1.1.1.2 alapunkt 7); 5) kaebaja alustas majandustegevusega praktiliselt kohe pärast seadmete omandamist ja lõpetatud lepingute uuesti sõlmimist – tegevus jätkus sisuliselt koheselt (kontrollakti p 1.1.1.2 alapunkt 8); 6) tegevuskoht on jäänud samaks ning tegevus samalaadseks (kontrollakti p 1.1.1.2 alapunkt 2). Pankrotihaldur müüs kõnealuse tervikvara avaliku enampakkumise teel ja vara enampakkumise teates on viidatud pankrotiseaduse (PankrS) § 136 lg-le 1 ja TMS § 84 lg-le

  1. Arvestades enampakkumise teate sisu, ei saanud kaebaja kuidagi teisiti aru saada, kui et tegemist oli tervikvara müügiga. Eeltoodust tuleneb, et kaebajale on üle läinud iseseisvat identiteeti omav majandusüksus. Vastustaja nõustub vaideotsuses toodud seisukohaga, et ettevõtte üleminekut ei välista see, kuidas kaebaja oma äritegevuse pärast tervikvara omandamist korraldanud on, killustades selle erinevate operaatorite vahel. Enampakkumisel müüdi terviklikku tootmisettevõtet, mille soetamine võimaldas kaebajal jätkata Rexest Grupp OÜ tegevust. Isegi kui asuda seisukohale, et üksikud elemendid pole üle läinud, siis KMS § 4 lg 2 p 1 kohaselt ei teki käivet ka ettevõtte osa üleandmisest ning vaidlust ei ole selles, et tootmisseadmed on igal juhul üle läinud. KOHTU PÕHJENDUSED
  2. Vaidlus käib selle üle, kas Rexest Grupp OÜ (pankrotis) ettevõte on kaebajale üle läinud ja kas Rexest Grupp OÜ (pankrotis) tervikvara soetamisest pankrotimenetluses on tekkinud käive. Sellest sõltub, kas kaebajal on õigus pankrotihalduri arve alusel sisendkäibemaksu maha arvata.
  3. KMS § 1 lg-st 1 ja § 29 lg-st 1 tulenevalt maksustatakse käibemaksuga ja ostja saab sisendkäibemaksuna maha arvata üksnes sellise käibemaksusumma, mis on arvestatud tehingutelt, millest tekib Eestis käive. KMS § 4 lg 2 p 1 kohaselt ei teki käivet ettevõtte või selle osa üleandmisest võlaõigusseaduse tähenduses. Ettevõtte üleminekut reguleerib kehtivas õiguses esmajoones

  1. peatüki
  2. jagu (§-d 180–185).

§ 181

kohaselt ei kohaldata

  1. peatüki
  2. jao sätteid ettevõtte üleminekule juriidiliste isikute ühinemise, jagunemise 5

(9)või ümberkujundamise puhul, samuti kui ettevõtte üleminek toimub seaduse alusel, eelkõige sundtäitmisel või pankrotimenetluses.
  1. Riigikohus selgitas otsuses nr 3-3-1-20-11 (p 11), et ettevõtte või selle osa ülemineku hindamisel tuleb analüüsida konkreetsete tehingute asjaolusid ja nii tehingutele eelnevat kui ka järgnevat äriühingute käitumist. Ettevõtte ülemineku hindamisel arvestatavateks kriteeriumiteks on muu hulgas: 1) ettevõtte tüüp; 2) kinnisasja, tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite üleminek; 3) immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine; 4) kliendi- ja hankijasuhete jätkuvus; 5) üleminekule eelneva ja sellele järgneva tegevuse sarnasus; 6) majandustegevuse jätkuvus, ja kui tegevus oli vahepeal katkenud, siis katkestuse aeg; 7) nn väheste vahenditega ettevõtete puhul on eriti oluline personali säilitamine; 8) ettevõtte omandaja varasem tegevus; 9) üleandja ja omandaja tegevuskoht, juhtorganite liikmete kattuvus. Nimetatud kriteeriumitel on eri tüüpi ettevõtete puhul erinev kaal. Otsuses nr 3-3-1-1-13 (p 12) lisas Riigikohus, et loetletud ettevõtte ülemineku kriteeriumeid tuleb hinnata nende koosmõjus.
  2. Kohtu arvates on maksuhaldur jõudnud Riigikohtu otsuses nimetatud kriteeriumeid koosmõjus hinnates õigele järeldusele, et Rexest Grupp OÜ (pankrotis) ettevõte on kaebajale üle läinud, ning see välistab kaebaja õiguse pankrotihalduri arve alusel sisendkäibemaksu maha arvata. Kohus nõustub vaidlustatud maksuotsuse (sh selle lahutamatuks osaks oleva kontrollakti) ja vaideotsuse põhjendustega, mis on kokkuvõtlikult esitatud ka käesoleva otsuse p-s 2, ning HKMS § 165 lg-le 2 tuginedes kõiki põhjendusi ei korda, täpsustades ja täiendades maksuhalduri seisukohti järgmiselt.
  3. KMS § 4 lg 2 p 1 rakendab Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ artikli 19 lg-t 1, mille kohaselt kogu vara või selle osa tasu eest või tasuta või äriühingu kapitali sissemaksena üleandmise korral võivad liikmesriigid lugeda kaubatarnet mittetoimunuks ning sel juhul käsitatakse saajat üleandja õigusjärglasena. Direktiivist nähtuvalt jääb liikmesriikidele tervikvara üleandmise käibeks lugemisel valikuruum ning vara üleandmise käibeks mittelugemine on seotud juhtudega, kui saajat võib pidada üleandja õigusjärglaseks. Seega on vaideotsuse p 12 esimeses lõigus toodud maksuhalduri selgitus mõnevõrra ebatäpne, kuid see ei mõjuta lõpptulemust, sest asja lahendus sõltub kokkuvõttes riigisiseste normide tõlgendusest.
  4. Tallinna Ringkonnakohus on 17.12.2013 otsuses nr 3-12-1412 (p 9) selgitanud, et „KMS § 4 lg 2 p 1 mõttes tuleb ettevõtte või selle osa üleandmise tuvastamisel lähtuda

§ 180

lg-s 2 sätestatud ettevõtte mõistest, sõltumata sellest, kas ettevõte antakse üle lepinguga, sundtäitmisel või pankrotimenetluses. Küsimus ettevõtte üleandmisest sundtäitmisel või pankrotimenetluses omab tähtsust üksnes niivõrd, et sellise menetluse puhul ei lähe ettevõtte omandajale kaasa ettevõttega seotud kohustused. Sellest hoolimata – kui ettevõte antakse üle sundtäitmisel või pankrotimenetluses – on ikkagi tegemist ettevõtte üleandmisega

-i tähenduses, millisel juhul üleandmisest KMS § 4 lg 2 p 1 järgi ei teki käivet.“ 12. Ringkonnakohus ei ole otsuses nr 3-12-1412 oma seisukohta pikemalt põhjendanud, kuid kohus jagab ringkonnakohtu arusaama KMS § 4 lg 2 p 1 tõlgendamisest järgmistel põhjustel.

§-des 180-185 sätestatud ettevõtte ülemineku regulatsioon on kantud kahest eesmärgist – esiteks võlausaldajate kaitse vajadus olukorras, kus ettevõtja võõrandaks vähesoodsatel või kahjulikel tingimustel ulatusliku osa ettevõttesse kuuluvatest õigustest, tekitades endale sellega suutmatuse täita ettevõttesse kuuluvaid kohustusi, ning teiseks ettevõttena käsitatavate õiguste ja kohustuste kogumi üleandmise lihtsuse tagamine (P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, 2016, lk 877; edaspidi:

kommentaarid).

§ 180

sätestab ettevõtte kui varakogumi üleandmise lubatavuse ja määratleb ettevõtte koosseisu. See säte näitab, et kohustustehingu esemeks saab olla ettevõte kui tervik (

kommentaarid, lk 876 ja 878). 6

(9)

§-s 181 sätestatud piirang, mille kohaselt võlaõigusseaduse regulatsiooni ei kohaldata pankrotimenetluses, on tingitud sellest, et pankrotiseadus kehtestab pankrotivõlgniku ettevõttesse kuuluvate kohustuste võlausaldajate kaitse eriregulatsiooni. Pankrotivõlgniku ettevõttesse kuuluvad võlad loetakse pankroti väljakuulutamisega sissenõutavaks muutunuks (PankrS § 42) ning need rahuldatakse pankrotimenetlusega ettenähtud korras (PankrS § 44 lg 1). Samas on ka pankrotimenetluses ettevõtte kui terviku müük põhimõtteliselt võimalik (PankrS § 141). Seega on ilmne, et võlaõigusseaduse ettevõtte üleminekut puudutav regulatsioon, mis puudutab eeskätt ettevõtte üleandmise korda ning üleandja ja vastuvõtja vastutust tekkinud kohustuste eest, ei ole pankrotimenetluses asjakohane selle menetluse eripära ja pankrotiseaduses sisalduvate erisätete tõttu. KMS § 4 lg 2 p 1 peamine eesmärk ei ole aga võlausaldajate kaitse, vaid käibemaksuarvestuse lihtsustamine olukorras, kus sisuliselt vormistatakse ümber ettevõtte omandisuhe ning majandustegevuse käigus lisandväärtuse loomisest rääkida ei saa (

kommentaarid, lk 888). Käibe tekkimise või mittetekkimise kontekstis (st KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldamisel ja sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse kindlakstegemisel) ei ole ettevõtte ülemineku lihtsustamise eesmärki silmas pidades seetõttu mõjuvat sisulist põhjust käsitada erinevalt ettevõtte tehingulist üleminekut ja pankrotimenetluses toimuvat üleminekut - mõlemal juhul võib tervikvara koosneda paljudest erineva maksumääraga kaupadest. Seetõttu on KMS § 4 lg 2 p 1 sisustamisel põhjendatud lähtuda

§-s 180 sätestatud ettevõtte ülemineku mõistest, arvestades pankrotimenetluse erisusi. Selline tõlgendus on kooskõlas ka ühetaolise maksustamise põhimõttega. 13. On tõsi, et kaebaja viidatud Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-25-13 võib põhimõtteliselt välja lugeda ka teistsuguse tõlgenduse KMS § 4 lg 2 p 1 ja

§ 181koostoimest.

Nimetatud asjas müüs kaebaja kinnisasja kohtutäituri kontrolli all TMS §-s 102 sätestatud korras ja Riigikohus leidis otsuse p-s 15 järgmist: „Ringkonnakohus selgitas otsuse p-s 11, et

§ 181omab KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldamisel tähtsust.

Samas ei välista

§ 181

igasugust TMS-ga reguleeritud vara müüki

rakendusalast. Vara müük TMS § 102 alusel erineb oluliselt muust selle seadustikuga reguleeritud vara müügist täitemenetluses. Kolleegium nõustub selle seisukohaga“. Edasi leidis Riigikohus (otsuse p 18), et „

§-s 181 kasutatud mõiste „sundtäitmisel“ ei tähenda TMS § 102 nimetatud viisil müümist, sest TMS § 102 lg-s 6 on selgelt ja ühemõtteliselt viidatud võlaõigusseaduse kohaldatavusele. Seega ei välista kinnisasjade müük kohtutäituri kontrolli all TMS § 102 lg 1 tähenduses ettevõtte üleminekut

§ 180

järgi ning

§-st 181 tulenev piirang ei rakendu.“ Seega ütles Riigikohus tsiteeritud otsuses eeskätt seda, et

§ 181

mõttes ei ole kohtutäituri kontrolli all toimunud kinnisasja müük „üleminek seaduse alusel“, vaid võrdsustatud ettevõtte tehingulise üleminekuga. Küsimus, kas pankrotimenetluses toimunud ettevõtte üleminekust saab tekkida käive või mitte, ei olnud asjas nr 3-3-1-25-13 vaidluse esemeks ja Riigikohus ei võtnud selle kohta ka selget ja ühemõttelist seisukohta. Ka Tallinna Ringkonnakohtu 13.12.2012 otsusest nr 3-10-1514, millega nõustumisele Riigikohus otsuse nr 3-3-1-25-13 p-s 15 viitas, ei saa järeldada midagi enamat. Ringkonnakohus märkis vaid, et „

§ 181

eesmärgiks on välistada

-s võlausaldajate kaitseks sätestatud regulatsiooni, mille põhisisuks on ettevõttega seotud kohustuste üleminek koos õigustega (

§ 182lg 2), kohaldamine juhtudel, mil see küsimus vajab eriregulatsiooni.

Seega omab

§ 181

KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldamisel tähtsust.“ Niisiis ei öelnud ringkonnakohus samuti selgelt, kas pankrotimenetluses toimunud ettevõtte üleminekust saab tekkida käive või mitte. Seetõttu ei pea kohus õigeks juhinduda käesolevas asjas Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-25-

  2. Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et käesolevas asjas ei välista KMS § 4 lg 2 p 1 kohaldumist asjaolu, et kaebaja omandas Rexest Grupp OÜ (pankrotis) vara pankrotimenetluses. 7

(9)
  1. Ettevõtte ülemineku kindlakstegemisel tuleb erinevaid kriteeriume koostoimes hinnates välja selgitada, kas üle on läinud ettevõtte majandustegevusega seotud põhiline vara (ettevõtte tuum), kuid ettevõtte ülemineku tuvastamiseks ei pea olema üle antud kogu ettevõtte vara. Samuti pole oluline, et ettevõte läheks üle korraga ja ühe tehinguga (vt Riigikohtu otsus nr 32-1-82-10, p 13). Käesolevas asjas tugineb maksuhaldur ettevõtte ülemineku põhjendamisel lisaks pankrotimenetluses soetatud vara omandamisele kaebaja poolt ka muudele kriteeriumitele, mida tuleb hinnata kogumis. Kohus leiab siiski, et arvestades Rexest Grupp OÜ (pankrotis) tegevusala – madalakvaliteediliste määrdunud segaplastjäätmete ümbertöötlemine, mille tulemusena toodeti plastgraanuleid, millest omakorda oli võimalik lõpp-produktina toota ehitusmaterjale (terrassilauad, punnlauad, müratõkked jne) – tuleb kriteeriumitest eriti kaalukaks pidada just materiaalse põhivara üleminekut. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja soetas Rexest Grupp OÜ (pankrotis) vara pankrotimenetluses toimunud enampakkumisel tervikvarana – enampakkumisel ei müüdud eraldiseisvalt kaupu, varasid ja õigusi ning ka maksumus oli määratletud kogu varale üksikute kaupade maksumust eraldi välja toomata, kuigi tervikvara hulka kuulusid erineva käibemaksumääraga kaubad (vt MTA 12.04.2017 vastuse lisas 8 olevad müügiarved ja enampakkumise teade; lisas 10 olevad pankrotivara üleandmise aktid; lisas 18 olevad kaubamärgi ja domeeninimede üleandmise dokumendid; lisas 20 olevad jäätmeloa üleandmise dokumendid; lisas 34 sisalduv pankrotihalduri 27.05.2016 teade). Lisaks ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja sai Rexest Grupp OÜ (pankrotis) endiste juhatuse liikmetega seotud Elegro OÜ kaudu Rexest Grupp OÜ (pankrotis) oskusteabe, mis võimaldas soetatud materiaalse vara baasil tootmisega jätkata (MTA 12.04.2017 vastuse lisa 33). Seejuures on A. S. maksuhaldurile selgitanud, et nimetatud oskusteave, hankijate kontaktid jms ei olnud Elegro OÜ omandis, vaid Rexest Grupp OÜ (pankrotis) endiste juhatuse liikmete peas (23.08.2016 seletus MTA 12.04.2017 vastuse lisas 22). Ka see kriteerium on käesolevas asjas suure kaaluga.
  2. Ettevõtte üleminekut ei välista ainuüksi asjaolu, et Rexest Grupp OÜ oli ajal, mil kaebaja tervikvara omandas, pankrotis. Kohus kuulutab pankroti välja siis, kui võlgnik on maksejõuetu (PankrS § 31 lg 1), kuid pankrot ei tähenda automaatselt ettevõtte tegevuse lõpetamist (vt PankrS § 129). Praeguse vaidluse puhul viitavad asjaolud sellele, et hoolimata pankrotist oli Rexest Grupp OÜ (pankrotis) näol tegemist ettevõttega

§ 180lg 2 ja Ts

ÜS § 661 mõttes, mitte majandustegevuses mitteosaleva varakogumiga (vrd Riigikohtu otsus nr 3-3-1-85-12, p 15). Pärnu Maakohus kuulutas Rexest Grupp OÜ pankroti välja 16.12.

  1. Maksumenetluses on aga tuvastatud, et tootmistegevus peatati alles
  2. a märtsi lõpus, Rexest Grupp OÜ (pankrotis) varad anti kaebajale üle
  3. a aprillis ning juba 25.04.2016 oli täismahus tootmine taastatud (vt maksuotsuse lk 5; A. S. 16.11.2016 seletus ja äriühingu tootmisraportid MTA 12.04.2017 vastuse lisades 38 ja 39, A. S. 23.08.2016 seletus MTA 12.04.2017 vastuse lisas 22; K. P. 29.06.2016 seletus MTA 12.04.2017 vastuse lisas 21, pankrotihalduri 27.05.2016 seletus MTA 12.04.2017 vastuse lisas 34). Seega oli tootmistegevuse seisak lühiajaline (vrd nt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-151-11, p 10, kus ei peetud määravaks, et ettevõtte üleandja lõpetas tegevuse kolm kuud enne üleandmist). Eeltoodu valguses ei ole määravat tähtsust, et kaebajal oli ajutiselt piiratud juurdepääs tootmisseadetele, nagu ka maksuhaldur õigesti selgitas (vt maksuotsuse lk 5).
  4. Ettevõtte ülemineku tuvastamiseks ei ole nõutav, et ettevõtte üleandja ja omandaja tegevus oleks täpselt samasugune, vaid piisab selle sarnasuse tuvastamisest (Riigikohtu otsus nr 3-2-1131-11, p 10). Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja omandas pankrotimenetluses lisaks tootmisseadmetele ka laos oleva tooraine, materjalid ja lõpetamata toodangu. Maksuhaldur on tuvastanud 8

(9)(kontrollakti punkti 1.1.1.2 alapunkt 3), et alates varade üleandmisest 15.04.2016 kuni 01.05.2016 tegeles kaebaja tootmise tarbeks toormaterjali sisseostuga ja valmistoodangu realiseerimisega ning müüs enampakkumisel soetatud valmistoodangu samale äriühingule, kellele müüs valmistoodangut Rexest Grupp OÜ (pankrotis). Ka tootmistegevuse raportitest (MTA 12.04.2017 vastuse lisad 38 ja 39) võib järeldada, et kaebaja jätkas pärast pankrotimenetluses vara omandamist sarnase tegevusega. Maksuhaldur on tuvastanud ka selle, et tegevuse jätkamisel kasutati Rexest Grupp OÜ (pankrotis) endisi töötajaid, kellel oli tootmisprotsesside ja seadmete kasutamise oskusteave ja kellele kaebaja juhatuse liige väljendas soovi Rexest Grupp OÜ (pankrotis) tegevusega jätkata (vt kontrollakti p 1.1.1.2 alapunkt 7 ja maksuotsuse lk 5-6; samuti MTA 12.04.2017 vastuse lisad 23-32). Sarnase tegevusega jätkamisele viitab ka 21.04.2016 Elegro OÜ-ga sõlmitud leping (MTA 12.04.2017 vastuse lisa 60). Lepingu p 1.1.1 kohaselt soetas kaebaja Rexest Grupp OÜ (pankrotis) varad ja soovib nende baasil jätkata tootmis- ja müügitegevusega ning OÜ Elegro omab nende tegevuste käivitamiseks teadmisi. Lepingu p 1.2 kohaselt oli teenuse sisuks mh tootmistegevuse taaskäivitamisele kaasaaitamine Rexest Grupp OÜ (pankrotis) tootmispindadel, tootmisega seotud know-how üleandmine, hankijate kontaktide üleandmine, hooldus- ja remondilepingute süsteemi üleandmine, kliendikontaktide andmebaasi üleandmine aktiivse müügitegevuse jätkamise eesmärgil (vt üleandmise kohta ka MTA 12.04.2017 vastuse lisa 33). Rexest Grupp OÜ (pankrotis) majandustegevuse jätkuvusega seonduvalt on maksuhaldur veel välja toonud (maksuotsuse lk 4), et Rexest Grupp OÜ (pankrotis) toodangu järgi oli turul tegelikult nõudlus olemas ja kaebaja juhatuse liige K. P. pidas Rexest Grupp OÜ-lt (pankrotis) soetatud seadmetega tootmistegevuse jätkamist perspektiivseks ja kasumlikuks.
  1. Kohus lisab, et ettevõtte ülemineku tuvastamisel ei ole määrav poolte tahe ettevõtte üleminekuks, vaid maksustamisel tuleb hinnata tehinguid vastavalt tegelikele asjaoludele, tehingu majanduslikust sisust lähtuvalt (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-1-13, p 17.4). Seega ei ole sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse piiramisel oluline, et väidetavalt oli kaebaja eesmärk Rexest Grupp OÜ (pankrotis) varade soetamisel üksnes tootmisseadmete rentimine, mitte ise tootmine. Selle valguses ja kõike eespool toodut arvestades ei ole määravat tähtsust ka asjaolul, et kaebaja killustas hiljem Rexest Grupp OÜ (pankrotis) tegevuse, andes tootmishooned allüürile ja plastprofiilide tootmise seadmed, oskusteabe ja kaubamärgi PlastRex rendile Plastrex Europe OÜ-le (vt 04.07.2016 lepingud tl 28-36), ning et Rexest Grupp OÜ (pankrotis) endiste töötajatega sõlmis formaalselt töölepingud View Trading OÜ, kellelt Plastrex Europe OÜ hakkas hiljem tööjõudu rentima (vt 04.07.2016 leping tl 37-39; vrd nt Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-1-13, p 15, mille järgi ei välista ettevõtte üleminekut see, kui ülevõtja asub ülevõetud ettevõtte tegevust mitmekesistama).
  2. Kokkuvõttes ei ole vaidlustatud maksuotsuse tühistamiseks alust. Kuna kaebaja ei väida, et vaideotsus rikub tema õigusi vaide esemest sõltumata, ei ole alust ka vaideotsuse tühistamiseks. Kaebus jääb seega rahuldamata.
  3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, seega jäävad menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Monika Laatsit 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.