1-17-10095/52

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september 2018, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-17-10095 Kohtukoosseis Sten Lind, Meelika Aava ja Ivi Kesküla. Elizaveta Kapitonova süüdistuses KarS § 113 lg 1 järgi Kriminaalasi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. veebruari 2018 otsus Apellandid Süüdistatav ja kaitsja Prokurör Merike Tikk Elizaveta Kapitonova Süüdistatav isikukood 49604173726; kindel elukoht puudub, viibib Tallinna Vanglas; kriminaalkorras karistamata Kaitsja Leelo Viil Kannatanu M.Š esindaja Viktoria Ivanova RESOLUTSIOON
3. Jätta apellatsioonid rahuldamata ja Harju Maakohtu
4. veebruari 2018 otsus muutmata.
5. Määrata Elizaveta Kapitonovale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Vanalinna Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks koos käibemaksuga 300 eurot. Mõista apellatsioonimenetluse kulud Elizaveta Kapitonovalt välja osaliselt – 100 euro ulatuses. 200 euro ulatuses jätta apellatsioonimenetluse kulud Eesti Vabariigi kanda. 1 Süüdistataval tuleb talt välja mõistetud apellatsioonimenetluse kulud tasuda ühe kuu jooksul ringkonnakohtu lahendi jõustumisest Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse eraldi dokumendina. OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Kannatanul on õigus esitada kassatsioon üksnes tsiviilhagi puudutavas osas. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Harju Maakohus tunnistas
7. veebruari 2018 otsusega Elizaveta Kapitonova süüdi KarS § 113 lg 1 järgi ja mõistis talle karistuseks 9 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel luges kohus karistuse alguse ajaks E. Kapitonova kinnipidamise aja 11.07.
8. Kohus rahuldas osaliselt tsiviilhagi ja mõistis E. Kapitonovalt kannatanu M.Š kasuks varalise kahju katteks välja 2213,26 eurot ja mittevaralise kahju katteks 5000 eurot. Kriminaalmenetluse kulud mõistis maakohus E. Kapitonovalt välja osaliselt. Nimelt mõistis kohus E. Kapitonovalt välja sundraha 1250 eurot ja ekspertiiside kulu 686 eurot. Kohus andis E. Kapitonovale võimaluse tasuda menetluskulud kuumaksetena 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Riigi õigusabi kulu 1734 eurot jättis kohus riigi kanda.
9. märtsi 2018 määrusega täpsustas maakohus, et Elizaveta Kapitonovalt tuleb kannatanu M.Š kasuks menetluskuluna välja mõista kannatanu esindajale makstud tasu summas 1000 eurot. Maakohus mõistis E. Kapitonova süüdi selles, et ta võttis tekkinud tüli käigus 16.06.2017 kella 23.10 paiku Tallinnas Valge tänava alguses asuva parkimisplatsi lähedal oma käekotist välja noa ning lõi sellega tahtlikult I.Šle rindkeresse südame piirkonda. Oma tegevusega põhjustas Elizaveta Kapitonova I.Šle tahtlikult eluohtliku vigastuse, s.o torke-lõikehaava rindkere vasakul pool koos südame vasaku vatsakese vigastusega. Vigastuse tõttu tekkis I.Š vereringe puudulikkus ja peaajukahjustus, mille tõttu ta suri 03.10.2017 SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. Kuigi I.Š noaga löömist ükski kohtus ütlusi andnud tunnistaja pealt ei näinud, luges kohus tõendatuks, et I.Št lõi noaga just E. Kapitonova. E. Kapitonova, kes küll enda väitel mäletas toimunut fragmentaarselt, on ise tunnistanud, et ta lõi I.Št noaga, ning löömist ka kirjeldanud. Tunnistajate ütlused tõendavad, et E. Kapitonoval tekkis I.Šga tüli. Tunnistaja V.M nägi ka seda, kuidas E. Kapitonova võttis tüli käigus käekotist noa. I.Št löödi noaga ajal, kui V.M oli I.Šst ja E. Kapitonovast eemale läinud. Samas ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et sel ajal oleks 2 E. Kapitonova ja I.Šga liitunud mõni kolmas isik. Seda ei ole väitnud tunnistajad ega süüdistatav ise. Kohus leidis, et tõendatud ei ole kaitsja esitatud versioon, mille kohaselt võis I.Š saada vigastuse mitte E. Kapitonova löögi, vaid mingisuguse muu liigutuse tõttu. Kohus leidis, et kuigi I.Š surm saabus kolm ja pool kuud pärast tema pussitamist, on tõendatud põhjuslik seos E. Kapitonova teo ja I.Š surma vahel. Surnu ekspertiisiaktist nr 17EPõS0025/494 nähtuvalt on ekspert leidnud, et I.Šle 16.06.2017 õhtul tekitatud rindkere vigastus (torke- lõikehaav vasakul pool rindkerel koos südame vasaku vatsakese vigastusega, millega vereringe puudulikkusest kaasnes anoksiline peaajukahjustus) on otseses põhjuslikus seoses tema surmaga 03.10.2017.a kell 21.
10. Kohus leidis, et E. Kapitonova põhjustas I.Š surma kaudse tahtlusega. Kriminaalasjas on leidnud tuvastamist, et E. Kapitonova lõi noaga (mille tera pikkus oli süüdistatava sõnade kohaselt umbes 7 cm) ühe korra südame, st elutähtsa organi piirkonda. Sellega lõi E. Kapitonova vahetu ohu I.Š elule. Üksnes tunnistajate ja kiirabi kiire sekkumine ei toonud kaasa sündmuskohal fataalset tagajärge. E. Kaipitonovale karistuse mõistmisel võttis kohus arvesse, et E. Kapitonovat ei ole varem kriminaalkorras karistatud ning subjektiivsest küljest pani ta tapmise toime tahtluse nõrgima vormiga. Karistust kergendava asjaoluna arvestas maakohus ka E. Kapitonova avaldatud kahetsust. Neist asjaoludest tulenevalt pidas kohus võimalikuks karistada E. Kapitonovat sanktsiooni keskmisest määrast kergema karistusega. Kohus märkis, et I.Š ema M.Š on esitanud tsiviilhagi, nõudes 2213,26 euro suuruse varalise kahju (matusega seotud kulutuste) ja 20 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamist. Kohus tõdes, et kriminaalasja kohtulikul arutamisel on leidnud tõendamist Elizaveta Kapitonova süü I.Š surmas. Kuivõrd varalise kahju suurust ei ole vaidlustatud ja süüdistatav nõustus taotletud summa suurusega, kuulub tsiviilhagi varalise kahju osas TsMS § 440 lg 1 alusel rahuldamisele ja Elizaveta Kapitonovalt väljamõistmisele. Kuivõrd süüdistatav nõustus mittevaralise kahju nõudmisega ja vaidles vastu üksnes kannatanu poolt esitatud kahjusumma suurusele, leidis kohus, et mittevaralise kahju nõue tuleb osaliselt rahuldada. Kohus märkis, et surm iseenesest tekitab küll hingelise trauma ja kaotusvalu, aga tulenevalt kohtupraktikast ei ole surm ise see erandlik asjaolu, mis annab aluse mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Kohus peab aga erandlikuks asjaoluks kannatanu hingelisi üleelamisi, eelkõige seda, et tegemist oli pojaga. Üldjuhul ei peaks vanemad matma oma lapsi. Erandlikuks asjaoluks loeb kohus ka seda, et ema pidi pikema aja jooksul nägema pealt oma ainukese lapse lootusetus olukorras olemist haiglas. Samuti olid kannatanul psüühilised üleelamised, ta viibis mitmeid kordi haiguslehel seoses kõrge vererõhuga, mis oli tingitud tema psüühilisest seisundist seoses pojaga juhtunud traagilise sündmusega. Haiguslehel olemine on tõendatud ka dokumentaalselt. Kohus leidis, et mittevaralise kahju hüvitis ei või olla väga väike. Kohus leidis aga, et kannatanu poolt nõutud 20 000 eurot on ebamõistlikult suur summa, mis seaks süüdistatava raskesse majanduslikku olukorda (tuleb tal ju hüvitada kannatanule ka küllaltki suur varaline kahju ja 3 riigile kriminaalmenetluses tekkinud kulud). Kohus leidis, et poja surmaga tekitatud psüühilised üleelamised annavad aluse hinnata mõistlikuks mittevaralise kahju summaks 5000 eurot.
11. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni süüdistatav ja tema kaitsja. 2.1 Süüdistatav esitas kaks apellatsiooni, millest ühes vaidlustab talle mõistetud karistust ja taotleb selle kergendamist, teises aga et tal võimaldataks asuda menetluskulusid tasuma pärast vanglast vabanemist või vähemalt pikendataks menetluskulude tasumise tähtaega. E. Kapitonova kinnitab, et ta tunnistab oma süüd ja kahetseb toimepandud tegu. Teda ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Pikk vanglas viibimine on teda tugevalt mõjutanud. E. Kapitonova kinnitab, et edaspidi ei lahenda ta enam konflikte vägivallaga, isegi kui teda provotseeritakse. Ta kinnitab, et on teadlik, et alkohol võib muuta ta agressiivseks. Seetõttu ei julge ta enam alkoholi tarvitada. Täiendavas apellatsioonis palub E. Kapitonova, et tal võimaldataks asuda menetluskulusid tasuma pärast vanglast vabanemist või vähemalt pikendataks menetluskulude tasumise tähtaega. Oma taotlust põhjendab E. Kapitonova sellega, et viibib vanglas ega tööta. 2.2 Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist E. Kapitonova KarS § 113 lg 1 järgi süüditunnistamise ja talle mõistetud karistuse osas. Kaitsja leiab, et E. Kapitonova tuleks tunnistada süüdi KarS § 117 lg 1 järgi ja mõista talle kergem karistus. Veel taotleb kaitsja M.Š kasuks välja mõistetava mittevaralise kahju hüvitise vähendamist ning menetluskulude osalist riigi kanda jätmist. Kaitsja leiab, et kummutatud ei ole E. Kapitonova väide, et ta ei tahtnud I.Št tappa. Tahtlus koosneb kahest elemendist: intellektuaalsest küljest, ehk koosseisuasjaolude teadmisest ning voluntatiivsest küljest, ehk koosseisuasjaolude tahtmisest. Intellektuaalne element on küll tahtluse minimaalne eeldus, kuid pelgalt süüteokoosseisule vastava asjaolu võimalikuks pidamine ei võimalda KarS § 16 lg 4 kohaselt teha järeldust tahtluse olemasolust. E. Kapitonovale süüksarvatava teo tapmisena kvalifitseerimiseks peab olema tuvastatud, et süüdistatav vähemalt pidas võimalikuks ja möönis selliseid faktilisi asjaolusid, mille korral võib tema tegu olla objektiivselt käsitatav teise isiku surma põhjustamisena. KarS § 113 lg 1 järgi süüdimõistvat kohtuotsust tehes pidanuks maakohus tõdema, et süüdistatav otsustas kannatanu tekkinud tüli käigus rakendas vägivalda sellise intensiivsusega, et pidas võimalikuks surma saabumist ning ka kiitis selle kui võimaliku tagajärje sisimas heaks. Maakohus tuvastas õigesti, et ükski tunnistaja noaga löömist ei näinud. Süüdistatava enda ütlused võtab kaitsja kokku järgmiselt: „Süüdistatav Elizaveta Kapitonova tunnistas I.Š vigastamist noaga, mille sai varasemalt kingituseks ja mida ta kandis kaasas kui talismani. Süüdistatava ütlustest nähtuvalt kutsus I.Š teda välja ja talle pakuti rohkesti alkoholi, mistõttu süüdistatav ei mäletanud paljusid 16.06.2017.a õhtu sündmusi. Elizaveta Kapitonova selgitas, 4 et I.Š solvas teda, süüdistatav võis võtta kotist noa ja hoida seda lahtise teraga enda ees. I.Š vigastamist noaga mäletas ta nö välkudena.“ Kaitsja leiab, et pole võimalik kahtlusteta tuvastada, kuidas süüdistatav kannatanule noavigastuse põhjustas. E. Kapitonova eitab I.Š tapmise tahtlust ning kõik kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Surmav vigastus võis tekkida E. Kapitonova ettevaatamatu liigutuse tagajärjel, samuti E. Kapitonova ja I.Š rasket joovet arvestades tasakaalu kaotuse ja koordinatsioonihäirete tõttu. Kaitsja leiab: „Võimalik on ka Elizaveta Kapitonova poolt kannatanu löömine, samuti I.Š poolt Elizaveta Kapitonova ründamine ja seejuures intensiivne ja jõuline liikumine süüdistatava suunas.“ Kaitsja väidab apellatsioonis, et tunnistaja V.M nägi E. Kapitonoval nuga, kuid see oli langetatud käes, mingeid ähvardavaid liigutusi süüdistatav noaga ei teinud. Kaitsja arvates ei oleks V.M läinud põõsasse end kergendama, kui olukord oleks olnud ohtlik ja E. Kapitonova liigutused ähvardavad. Asitõendi vaatlusprotokollidest ja lisatud fototabelitest nähtuvalt kandis E. Kapitonova 16.06.2017 kõrgeid platvormrihmikuid. Seetõttu ei olnud kannatanu ja süüdistatava kõrguste vahe suur ja süüdistatava käsi ei pidanud kannatanule rindkere piirkonnas vigastuse tekitamiseks oluliselt tõusma. Kaitsja leiab, et E. Kapitonova teole õigusliku hinnangu andmisel on oluline seegi, et ta põhjustas kannatanule ainult ühe vigastuse. Subjektiivse koosseisu tuvastamisel on oluline tähendus süüdistatava enda ütlustel. E. Kapitonova on kogu kriminaalasja menetlemise vältel rõhutanud, et ta ei tahtnud I.Št tappa ega vigastada. I.Š oli talle lähedane inimene. Süüdistatav küll mainis, et I.Š ütles midagi solvavat naiste kohta, kuid tõsisemat konflikti nende vahel ei olnud. Kaitsja leiab, et süüdistatav ei ole püüdnud anda ennastõigustavaid ütlusi: ta ei püüdnud sündmusi endale soodsal viisil kirjeldada ega mõelda välja asjaolusid, mida ei mäleta. Kaitsja leiab: „Samas kuivõrd noavigastuse tekitamise hetke Elizaveta Kapitonova ei mäletanud, ei ole üksnes süüdistatava ütlustele tuginedes võimalik tuvastada, et ta lõi kannatanut tahtlikult noaga.“ Riigikohus on korduvalt märkinud, et subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks kriteeriumiteks ka isiku teoeelne- ja järgne käitumine. Süüdistatavat keegi sündmuskohal ei takistanud ning tal oli võimalus kannatanut mitmeid kordi lüüa, kui ta oleks soovinud kannatanut raskelt vigastada või tappa. Kannatanu oli noavigastuse tekitamise järel elus ja tema vigastuste olemus ning võimalik tagajärg ei olnud E. Kapitonovale teada. E. Kapitonova küll lahkus sündmuskohalt, kuid oli veendunud, et I.Š osutatakse abi. Kannatanu seisundist ning reaalselt saabunud tagajärjest sai ta teada hiljem kinnipidamiskohas. Kaitsja toob välja veel selle, et kannatanu suri 3,5 kuud pärast noavigastuse saamist. Isiku ekspertiisiakti nr 17E-PõI0096 kohaselt tuvastati I.Šl EEG raske ajukahjustus prognostiliselt heade märkidega, 29.06.2017 saadeti patsient edasiseks raviks stabiilses seisundis Hiiu järelravi osakonda. Kaitsja leiab, et maakohus on mõistnud E. Kapitonovale karistuse, mis ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. 5 Süüdistatav ei ole kriminaalkorras karistatud, tema karistusandmetest ning tunnistajate ütlustest nähtuvalt ei ole kuritegude toimepanemine tema tavapärane käitumismall ning raske isikuvastase kuriteo asetleidmist võib pidada erandlikuks ja ootamatuks. Kuriteo toimepanemise põhjuseks käesoleval juhul võis olla alkohol, stressi ja pingete kogunemine, samuti ka kannatanu provotseeriv käitumine. Elizaveta Kapitonovale karistuse mõistmisel tuleb kergendava asjaoluna arvestada tema puhtsüdamlikku kahetsust. Samuti tuleb arvestada, et süüdistatav avaldas kohtuistungil valmisolekut hüvitada oma teoga põhjustatud kahju. Süüdistatava senist elukäiku arvestades ei ole karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks vajalik kohaldada pikaajalist reaalset vangistust. Kaitsja on seisukohal, et kergem karistus on piisav, tagamaks süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsmaks õiguskorda. Kaitsja leiab, et süüdistatavalt 5000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine ei ole põhjendatud ega kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga. Kaitsja märgib, et kuna süüdistatav nõustus põhimõtteliselt mittevaralise kahju hüvitamisega, kuid vaidles vastu kahjusumma suurusele, on põhjendatud E. Kapitonovalt M.Š kasuks hüvitise väljamõistmine, kuid seda väiksemas summas kui 5000 eurot. VÕS § 134 lg 3 kohaselt võivad isiku surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral nõuda surmasaanu lähedased isikud mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika kohaselt õigustaks lähedase kahju hüvitamise nõuet esmajoones lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunuga kahju tekitamise ajal, õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine, samuti nt hukkunud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. M.Š ei näinud I.Š tapmist pealt ja sai sellest teada hiljem, koos nad ei elanud. Poja kaotus põhjustas M.Šle vaieldamatult suurt hingelist valu, kuid kannatanu ei ole tõendanud elukvaliteedi langust. Seega ei esine erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid kannatanule 5000 euro suuruse hüvitise maksmist. Kaitsja peab välja mõistetud hüvitist ka ebamõistlikult suureks. Kuivõrd süüdistatav nõustus põhimõtteliselt mittevaralise kahju hüvitamisega, kuid vaidles vastu kannatanu nõutud hüvitise suurusele, leiab kaitsja, et hüvitise väljamõistmine on põhjendatud, kuid väiksemas summas kui 5000 eurot. Veel märgib kaitsja, et menetluskulud tuleks jätta osaliselt riigi kanda. Seda taotlust põhjendab kaitsja süüdistatava varalise seisundi ja resoltsialiseerumisväljavaadetega ning sellega, et süüdistatav tuleks süüdi tunnistada kergemas kuriteos.
12. Prokurör leiab apellatsioonidele esitatud vastuses, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, kohtu arvamuse kujunemine jälgitav ning otsuse tühistamiseks ja ka süüdistatava karistuse vähendamiseks puudub alus. Prokurör leiab, et maakohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad. Kohtu 6 siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii, nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Uuritud tõenditega on kinnitust leidnud E. Kapitonova poolt talle süüdistuses inkrimineeritud kuriteo toimepanemine – tahtlikult I.Šle noaga rindkeresse südame piirkonda löömine, mille tõttu kannatanu suri. Prokurör nõustub maakohtu järeldustega tõendite hindamisel ja materiaalõiguse kohaldamisel sh süüdistatava poolt toimepandud kuriteo kvalifitseerimisel. Apellatsioonis tervikuna esitatud väited kordavad maakohtus esitatud seisukohti ning on ümber lükatud kohtuotsuses esitatud järeldustega. E. Kapitonova ja tema kaitsja Leelo Viili apellatsioonid on põhjendamatud ning nendes toodud väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. Samuti puuduvad põhjused süüdistava karistuse vähendamiseks ja M.Š kasuks väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise vähendamiseks. Maakohus on teinud uuritud tõendite pinnalt veenvalt argumenteeritud otsuse, mistõttu puuduvad alused esitatud apellatsioonide rahuldamiseks.
13. Kirjalikud seisukohad on esitanud ka kannatanu esindaja, kes leiab samuti, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Kannatanu esindaja on seisukohal, et süüdistatava apellatsioonid on ilmselgelt põhjendamatud. See, et Elizaveta Kapitonova nagu lubab kaebuses, et ei lahenda enam probleeme vägivallaga, ei tee olematuks, et ta juba on põhjustanud I.Š surma. Kannatanu esindaja leiab, et Harju Maakohus on E. Kapitonova teo õigesti kvalifitseerinud. Kuigi maakohus. Samuti on kannatanu esindaja nõus kohtu mõistetud karistusega, hoolimata sellest, et kohus mõistis sanktsiooni keskmisest määrast 2,5 aasta võrra kergema karistuse. Sellise karistuse mõistmine näitab, et kohus arvestas asjaoluga, et E. Kapitonova ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Menetluskulude tasumist puudutava E. Kapitonova taotluse kohta märgib kannatanu esindaja, et maakohus on juba andnud maksimaalse tähtaja menetluskulude tasumiseks. Kannatanu esindaja peab põhjendamatuks ka kaitsja esitatud apellatsiooni. See, et E. Kapitonova põhjustas I.Š ainult ühe vigastuse, ei tähenda, et süüdistatav ei oleks tapmises süüdi. E. Kapitonova lõi I.Št pikema noaga südame piirkonda. Selleks, et nuga siseneks inimese kehasse, on vaja kasutada jõudu. Tegemist ei olnud ettevaatamatusega, vaid läbimõeldud tegevusega. Vastuseks kaitsja argumendile, et I.Š suri alles 3,5 kuud hiljem, märgib kannatanu esindaja, et kohale saabunud kiirabi pidi I.Št elustama kolm korda, haiglas tehti I.Škle kohe äärmiselt keeruline südameoperatsioon. Arstide poolt esitatud arvamuste kohaselt oli kohe prognoositav, et I.Š enam teadvusse ei tule. I.Š saadeti tõesti Hiiu järeleravi osakonda, nagu on märkinud kaitsja. Sinna saadeti ta aga mitte tänu päramisele, nagu vihjab kaitsja, vaid seepärast, et arstidele oli väga hästi arusaadav, et edaspidine I.Š viibimine intensiivosakonnas ei anna tulemust. Kannatanu esindaja hinnangul ei vabanda kuriteo toimepanemist see, et nii süüdistatava kui kannatanu olid tarbinud alkoholi. 7 Tsiviilhagi kohta märkis kannatanu esindaja, et jääb kohtuvaidlustes esitatud seisukohtade juurde ning nõustub maakohtu motiividega. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14. Apellatsioonide rahuldamiseks ei ole alust ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata.
15. Kuigi kaitsja märgib, et vaidlustab tahtlust, on ta esitanud apellatsioonis ka väiteid, millega seab kahtluse alla, kas on pandud toime selline tegu, nagu selle tuvastas maakohus. Nimelt on kaitsja toonud välja, et kui tunnistaja V.M nägi E. Kapitonova käes nuga, oli see langetatud käes ja E. Kapitonova ei teinud noaga mingeid ähvardavaid liigutusi. Samuti on kaitsja märkinud, et E. Kapitonoval olid jalas kõrged platvormkingad, järeldades sellest: „…kannatanu ja süüdistatava kõrguste vahe ei olnud suur ja süüdistatava käsi ei pidanud rindkere piirkonnas vigastuse tekitamiseks oluliselt tõusma.“ Veel ütleb kaitsja sõnaselgelt: „Kannatanul tuvastatud surmav vigastus – torke-lõikehaav vasakul pool rindkeres võis tekkida Elizaveta Kapitonova ettevaatamatu liigutuse tagajärjel, samuti Elizaveta Kapitonova ja I.Š rasket joovet arvestades tasakaalu kaotuse ja koordinatsioonihäirete tõttu. Võimalik on ka Elizaveta Kapitonova poolt kannatanu löömine, samuti I.Š poolt Elizaveta Kapitonova ründamine ja seejuures intensiivne ja jõuline liikumine süüdistatava suunas.“ Kaitsja väited, et I.Š võis saada tema surmani viinud vigastuse teisiti kui E. Kapitonova löögi tagajärjel, on alusetud. Kaitsja tugineb sellele, et tunnistajatest keegi ei näinud löömist pealt ning E. Kapitonova ise mäletas I.Š vigastamist nö välkudena. Paika peab see, et ükski tunnistaja ei näinud löömist pealt. Samuti tuleb tõdeda, et maakohtu
16. veebruari 2018 istungi protokolli kohaselt on E. Kapitonova, vastates kaitsja küsimusele, kas ta mäletab I.Š haavamist, öelnud muu hulgas: „Mäletan, et kõik käis nagu välguna…“ (kd 2, tl. 26 pöördel). Samast vastusest tervikuna ilmneb aga, et E. Kapitonova ei mäleta täies ulatuses oma tüli I.Šga. See ei tähenda aga, nagu ei mäletaks E. Kapitonova I.Š löömist. Nimelt on samale E. Kapitonova kaitsja küsimusele vastates kirjeldanud vahetult löömisele eelnenut ja löömist ennast: „Pärast tuli minu juurde M ja hakkas minuga rääkima, millest, ei mäleta. Mingil momendil tuli minu juurde I ja sõimas mind ja siis ma lõin I. I ütles mulle enne seda, et kõik naised on müüdavad ja astus sammu minu suunas, siis lõingi teda“ (kd 2, tl. 27). Prokuröri küsimusele, kuidas ta I.Št lõi, vastas E. Kapitonova: „Mu käsi, milles oli nuga, rippus, tõstsin käe ja lõin I noaga rindu.“ (kd 2, tl. 27). Seega on E. Kapitonova kirjeldanud täpselt, kuidas ta I.Št lõi. Kaitsja ise on apellatsioonis rõhutanud, et E. Kapitonova ütlused on usaldusväärsed, sest ta ei püüdnud sündmusi endale soodsal viisil kirjeldada ega mõelda välja asjaolusid, mida ei mäleta. Seega on alusetud kaitsja väited, et I.Š ei pruukinud saada surmavat vigastust üldse E. Kapitonova noalöögi tulemusel.
17. Ringkonnakohtu hinnangul ei lükka kaitsja apellatsioonis esitatud argumendid ümber maakohtu järeldust, et E. Kapitonova pani tapmise toime kaudse tahtlusega. 8 KarS § 16 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. See tähendab, et tapmine on pandud toime kaudse tahtlusega, kui toimepanija küll ei tea kindlalt, et tema tegu põhjustab kannatanu surma, kuid peab seda võimalikuks ja möönab seda. Eespool tsiteeritud E. Kapitonova ütlused näitavad, et E. Kapitonova ei tabanud I.Št rindu kogemata, vaid tegemist oli konkreetse teadvustatud löögiga. Prokuröri küsimusele, mis tagajärje noaga südame piirkonda löömine kaasa võib tuua, on E. Kapitonova vastanud: „See võib kaasa tuua raskeid tagajärgi, ka surma“ (kd 2, tl 27 pöördel). Seega mõistis E. Kapitonova, et ta lööb I.Št noaga rindu ning pidas seejuures võimalikuks, et see võib kaasa tuua ka I.Š surma. Möönmine KarS § 16 lg 4 tähenduses tähendab seda, et toimepanija lepib võimaliku tagajärjega. Mitte kaudse tahtlusega, vaid kergemeelsusega on tegemist juhul, kui toimepanija loodab tagajärje saabumata jäämisele. See lootus peab tuginema toimepanija jaoks tuntud asjaoludele, mis lubavad tal uskuda, et tema loodud oht ei realiseeru tagajärjes. Lisaks peab lootus tagajärje saabumata jäämisele olema tõsimeelne – see peab toetuma konkreetsetele faktilistele asjaoludele ega tohi olla sõltuvuses toimepanija poolt kontrollimatust juhuslikkusest, milleks on nt meditsiinitöötajate õigeaegne sekkumine. Praeguse menetluse esemeks olevaga analoogse juhtumi puhul on Riigikohus
18. aprillil 2007 kriminaalasjas nr 3-1-1-128-06 tehtud otsuse punktis 11 leidnud järgmist: „Lüües kannatanut noaga rindkerre südame piirkonda, ei kontrollinud M. A. mingilgi viisil sündmuste edasist käiku ning nagu õigesti märgib ringkonnakohus, "uskumata küll, et kannatanu võis tema teost tulenevalt sellised vigastused saada, oli see siiski nii". M. A. käitumine tõi kaasa tema poolt mittekontrollitava sündmuste käigu ning tema poolt loodud konkreetse ohu võimaliku tagajärje - kannatanu surma - hoidis ära vaid meditsiinitöötajate õigeaegne sekkumine. Tegemist oli nn õnneliku juhusega kolmandate isikute sekkumise näol, mis muutis M. A. poolt vallandatud kausaalahela kulgemist. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus õigesti tuvastanud, et kannatanu surma saabumise osas tegutses süüdistatav kaudse tahtlusega.“ Seisukohta, et kannatanu noaga elutähtsasse piirkonda löömise korral ei kontrolli lööja sündmuste edasist käiku ning möönab mistahes tagajärje, ka surma saabumist, on Riigikohus korranud ka hiljem (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
19. aprilli 2013 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-13, p 10).
20. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja apellatsioonis välja toodud asjaolud ei ole sellised, millest tulenevalt olnuks E. Kapitonoval teo toimepanemise ajal alust uskuda, et I.Š surm ei saabu. 8.1 Kaitsja rõhutab, et E. Kapitonova lõi kannatanut ainult ühel korral, kuigi tal oli võimalus I.Št mitmeid kordi lüüa, kui tal oleks olnud soov teda raskelt vigastada või tappa. Ringkonnakohus juhib kaitsja tähelepanu sellele, et kaudne tahtlus ei eelda teise isiku surma soovimist. Kui E. Kapitonova oleks soovinud I.Š surma, tuleks rääkida kavatsetusest, mitte kaudsest tahtlusest. Nagu eespool märgitud, eeldab kaudne tahtlus, et teo toimepanija peab 9 tagajärge võimalikuks ja aktsepteerib sellise tagajärje saabumist. Surma võib põhjustada – ja põhjustaski – ka üksainus noalöök rinnapiirkonda. Seda mõistis oma kinnitusel ka E. Kapitonova. Seega ei välista see, et E. Kapitonova kannatanut rohkem ei löönud, kaudset tahtlust. 8.2 Õige on kaitsja väide, et subjektiivse külje kohta annab infot ka isiku teoeelne ja teojärgne käitumine. Erinevalt kaitsjast ei näe aga ringkonnakohus, et E. Kapitonova teoeelses või -järgses käitumises esineks mingeid asjaolusid, mis näitaks, et ta ei põhjustanud I.Š surma tahtlikult. Selliseks asjaoluks, mis annab süüdlasele aluse loota, et kannatanu surm ei saabu, võib olla kannatanule kohene abi osutamine või abi kutsumine (Riigikohtu
21. oktoobri 2015 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-15, p 6). Maakohus ei ole tuvastanud, et E. Kapitonova oleks püüdnud ise I.Št aidata või oleks abi kutsunud. Vastupidi, maakohus luges tõendatuks, et E. Kapitonova lahkus pärast I.Š löömist sündmuskohalt. Ka kaitsja ei vaidlusta sündmuskohalt lahkumise fakti, vaid üksnes lahkumise motiivi. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma tähtsust, mis põhjusel E. Kapitonova sündmuskohalt lahkus. Oluline on see, et E. Kapitonova ei teinud midagi sellist, mis näitaks, et ta püüdis tõsimeelselt hoida ära I.Š surma. Kaitsja väidab, et E. Kapitonova ei teadnud, kui raske vigastuse I.Š sai, ning ta oli veendunud, et I.Š antakse abi. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu. E. Kapitonova kinnitusel mõistab ta, et noaga rindkerre löömise korral võib olla tagajärg ka surm. E. Kapitonova kirjeldanud seda, mis juhtus pärast noaga löömist. Kirjeldusest nähtub, et E. Kapitonova nägi oma löögi tagajärgi. E. Kapitonova sõnul tõstis I.Š pärast seda, kui ta oli I.Št noaga löönud, oma särgi üles ning E. Kapitonova nägi verd voolamas. I.Š kõndis küll pärast seda eemale, kuid E. Kapitonova kirjeldab ka seda, kuidas M. V ja V. B tulid ja kükitasid I.Š juurde ning V. B hüüdis V.Mle, et I.Š on verine (kd 2, tl. 27) – st selleks ajaks oli I.Š kokku kukkunud. Ka V. B on andnud ütlusi, et kui ta jõudis I.Š juurde, siis too juba lamas asfaldil (kd 2, tl. 20 pöördel). Hoolimata sellest, et I.Š voolas noahaavast verd ning I.Š kukkus kokku, ei teinud E. Kapitonova midagi selleks, et võimalikku rasket tagajärge ära hoida. Kuna ta lahkus, ei saa rääkida ka sellest, et tal oleks olnud alust veendumuseks, et I.Š saab abi. Ringkonnakohus peab põhjendatuks maakohtu seisukohta: „Kohus ei tuvastanud ühtki asjaolu, millele võis Elizaveta Kapitonova loota, et I.Š tema teo tagajärjel ei sure. Ka see, et ta nägi puude vahelt, kuidas sõbrad kogunesid maas lamava I.Š juurde, ei saanud tekitada temas lootust ellujäämisele, sest kõik olid alkoholijoobes ja mida nad oleksidki osanud tema abistamiseks ette võtta, ainult kiirabi välja kutsuda. Kuid südame piirkonda noaga löömisel võib surm saabuda väga kiiresti, ka kiirabi saabudes võib juba hilja olla.“ Lisada tuleb, et – nagu eespool kohtupraktikale tuginedes märgitud – kolmandate isikute päästev sekkumine ei välistagi toimepanija kaudset tahtlust kannatanu surma suhtes. 8.3 Kaitsja toob apellatsioonis välja veel selle, et I.Š suri 3,5 kuud hiljem, kusjuures ekspertiisiakti nr 17E-PõI0096 kohaselt oli I.Šl raske ajukahjustus prognostiliselt heade märkidega ning 29.06.2017 saadeti ta stabiilses seisundis edasiseks raviks Hiiu järelravi osakonda. Kaitsja ei ole lähemalt põhjendanud, milline on nimetatud asjaolude tähtsus E. Kapitonova tahtluse tuvastamisel. 10 Ringkonnakohus on seisukohal, et kaitsja nimetatud asjaoludel oleks tähtsust vaid siis, kui neist nähtuks I.Š surmani viinud ebatüüpiline kausaalahel, mida E. Kapitonova ei saanud ette näha. Sellist ebatüüpilist kausaalahelat tuvastatud ei ole. Surnu ekspertiisiakti kohaselt on I.Š surm otseses põhjuslikus seoses noalöögist saadud vigastusega (kd 1, tl. 113 – 118).
22. Ringkonnakohus ei nõustu süüdistatava ja kaitsja apellatsioonides väljendatud seisukohaga, et maakohus on mõistnud E. Kapitonovale põhjendamatult raske karistuse. Nagu kannatanu esindaja apellatsioonivastuses märgitud, on maakohus mõistnud sanktsiooni keskmisest määrast kergema karistuse. Seda on maakohus põhjendanud just apellatsioonides esile toodud asjaoludega: kohus arvestas karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ning seda, et E. Kapitonovat ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Ringkonnakohus ei pea süüd vähendavaks asjaolu, et nii süüdistatav kui kannatanu olid joobes. Ka ei näe ringkonnakohus, et see asjaolu annaks põhjust karistust kergendada eri- või üldpreventiivsest kaalutlusest lähtudes. Seda, et I.Š solvas E. Kapitonovat, ei pea ringkonnakohus seda selliseks provotseerivaks käitumiseks, mis annaks alust pidada E. Kapitonova süüd väikseks. Tegemist oli kahepoolse tüliga, mida I. M kirjeldas järgnevalt: „Me võtsime napsu ja siis I ja L hakkasid riidlema omavahel. L ütles, et I on nii halb.“ (kd 2, tl. 19). Seega halvustas ka E. Kapitonova I.Št.
23. Ringkonnakohus ei näe alust maakohtu otsuse tühistamiseks ka kannatanu kasuks mittevaralise kahju väljamõistmise osas. Kaitsja märgib apellatsioonis: „Kuivõrd süüdistatav nõustus põhimõtteliselt mittevaralise kahju hüvitamisega, vaidles vastu üksnes kannatanu poolt nõutud kahjusumma suurusele, pean põhjendatuks Elizaveta Kapitonovalt M.Š kasuks hüvitise väljamõistmist, kuid väiksemas summas kui 5000 eurot.“ Niisiis on kaitsja kinnitanud apellatsioonis, et vaidlustab üksnes mittevaralise kahju hüvitise suurust. Sellest tulenevalt peab kohtukolleegium asjakohatuks kaitsja apellatsioonis esitatud väiteid, et puuduvad VÕS § 134 lg-s 3 nõutud erandlikud asjaolud, mis õigustaks kannatanu kasuks mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist. Nimetatud argumendid on seotud küsimusega, kas hukkunu lähedasel on üldse õigus mittevaralise kahju hüvitisele ega ei ole seotud hüvitise määra küsimusega. Siiski nendib ringkonnakohus, et nõustub maakohtu järeldusega, et vastavad erandlikud asjaolud esinesid. Nagu maakohtu otsuses ja apellatsioonis märgitud, on Riigikohus leidnud, et esmajoones õigustaks lähedase kahju hüvitamise nõuet nõude esitaja ruumiline lähedus hukkunuga kahju tekitamise ajal, õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealtnägemine, samuti nt vigastuste või kannatuste nägemisest saadud hilisemad üleelamised. Loetelu viimase alternatiivi alla käivaks peab ringkonnakohus ka seda, kui isik peab nägema pealt lähedase võitlust elu eest või saadud vigastusele järgnevat pikemat aega kestvat hääbumist. Sellest tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtu järgneva seisukohaga: „Erandlikuks asjaoluks loeb kohus ka seda, et ema pidi pikema aja jooksul nägema pealt oma ainukese lapse lootusetus olukorras olemist haiglas. Samuti olid kannatanul psüühilised üleelamised, ta viibis mitmeid kordi haiguslehel seoses kõrge vererõhuga, mis oli tingitud tema psüühilisest seisundist seoses pojaga juhtunud traagilise sündmusega. Haiguslehel olemine on tõendatud ka dokumentaalselt.“ 11 Kaitsja leiab apellatsioonis, et maakohtu välja mõistetud 5000 euro suurune mittevaralise kahju hüvitis on ebamõistlikult suur. Ses osas piirduvad kaitsja põhjendused Riigikohtu seisukoha, et mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik, refereerimisega. Ringkonnakohus märgib, et kuigi mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada, ei tähenda see, et kohtumenetluse poolel poleks võimalik argumenteerida, kui suurt hüvitist ja miks ta põhjendatuks peab. Seda, miks kaitsja peab hüvitist ebamõistlikult suureks või kui suur võiks olla kaitsja hinnangul mõistlik hüvitis, kaitsja apellatsioonis välja toonud ei ole. Maakohus on seda, miks ta peab põhjendatuks 5000 euro suurust mittevaralise kahju hüvitist, põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.
24. E. Kapitonova on taotlenud, et tal võimaldataks asuda menetluskulusid tasuma pärast vanglast vabanemist või vähemalt pikendataks menetluskulude tasumise tähtaega. Ka see taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuna menetlusseadustik kohtule otsuse tegemisel selliseid võimalusi ei anna. KrMS § 180 lg 3 kohaselt on kohtul võimalik jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda või määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Seejuures on kohtupraktikas valitsev seisukoht see, et maksimaalne tähtaeg, mille jooksul saab menetluskulusid ositi tasuda, on 12 kuud kohtuotsuse jõustumisest. Seega on maakohus juba kasutanud mõlemat KrMS § 180 lg-s 3 sätestatud võimalust: kohus jättis riigi õigusabi kulud riigi kanda ning määras, et ülejäänud menetluskulusid on võimalik tasuda ositi 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
25. Eelnevast tulenevalt ja KrMS § 337 lg 1 p-le 1 tuginedes jätab ringkonnakohus apellatsioonid rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
26. Kaitsja on taotlenud apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruse kindlaksmääramist. Kaitsja taotleb, et ringkonnakohus määraks tasu suuruseks koos käibemaksuga 300 eurot. Taotluse kohaselt on osutatud õigusabi maht kokku 5 tundi, millest 0,5 tundi võttis maakohtu otsuse analüüs, 0,5 tundi süüdistatava nõustamine ja 4 tundi apellatsiooni koostamine. Arvestades apellatsiooni mahtu, peab kohtukolleegium taotluses märgitud ajakulu põhjendatuks.Taotletud summa jääb justiitsministri
27. juuli 2016 määrusega nr 16 kehtestatud korra § 6 lg-s 3 sätestatud piiridesse. Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus kaitsja taotluse. Vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 jäävad juhul, kui ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kaitsja on aga taotlenud menetluskulude osalist riigi kanda jätmist. Arvestades seda, et apellatsioonimenetluse riigi õigusabi kulu on suhteliselt suur ja juba maakohus pidas vajalikuks menetluskulud KrMS § 180 lg 3 alusel osaliselt riigi kanda jätta, peab ka ringkonnakohus menetluskulude osalist riigi kanda jätmist põhjendatuks. Kohtukolleegium leiab, et E. Kapitonovalt tuleb apellatsioonimenetluse kulud mõista välja 100 euro ulatuses ning 200 euro ulatuses tuleb menetluskulud jätta riigi kanda. Süüdistatava kanda jäävat menetluskulude 12 osa ei pea ringkonnakohus nii suureks, et selle puhul oleks ühtlasi põhjendatud ositi tasumise võimaldamine. Allkirjastatud digitaalselt 13