2-17-12587/25

(9)Tsiviilasi nr 2-17-12587 eurost väiksema summa (maakohtu otsuse resolutsiooni p 4, samuti menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

1. Teha tühistatud osas uus otsus, millega tuvastatakse, et peale kostja I ja kostja II vahelise abieluvaralepingu tagasivõitmist kuulub kostja I ja kostja II ühisvara hulka varaline nõue summas 33785,42 eurot; ja millega jagatakse kostja I ja kostja II ühisvara selliselt, et kostjale I jääb nõue kostja II suhtes summas 16892,71 eurot; ja millega mõistetakse kostjalt II hageja kasuks välja 16892,71 eurot.
2. Esitada kohtuotsuse tervikresolutsioon järgmises sõnastuses: 3.1.Tunnistada osaliselt kehtetuks XX ja YY vaheline 18.11.2015 abieluvaraleping s.o osas, millega korteriomand XXX registriosa nr XXXXXXXX jäeti tervikuna YY lahusvaraks ja sõiduauto Mazda 6 2005.a väljalase registreerimismärgiga JJJ ning sõiduauto Mazda 6 2003.a väljalase registreerimismärgiga NNN jäeti YY lahusvaraks. 3.2.Tuvastada, et peale punktis 3.
3. nimetatud abieluvaralepingu tagasivõitmist kuulub XX ja YY ühisvara hulka varaline nõue summas 33785,42 eurot. 3.3.Jagada XX ja YY ühisvara ning lõpetada XX ja YY ühisomand ühisomandis olnud nõudele YY vastu summas 33785,42 eurot, jättes XX-le varalise nõude YY vastu summas 16892,71 eurot. 3.4.Välja mõista YY-lt Eesti Vabariigi Maksu- ja Tolliameti kasuks 16892,71 eurot. 3.5.YY tasub punktis 3.
4. välja mõistetud rahasumma Maksu- ja Tolliameti tulukontole SEB Pank nr EE351010052031000004, tulukontole Swedbank nr EE522200221013264447, tulukontole Nordea Bank nr EE401700017002872300 või tulukontole Danske Bank nr EE873300333499990003 kasutades viitenumbrit
5. 3.6.Jätta 25.08.2017.a määrusega kohaldatud hagi tagamine kohtulahendi täitmist tagava abinõuna jõusse. 3.7.Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Mitte mõista menetluskulusid menetlusosalistelt välja.
6. XX ja YY apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
7. Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
8. 24.08.2017.a esitas hageja maakohtusse hagi, täpsustades seda 11.12.2017.a, milles palus tunnistada kehtetuks kostjate 18.11.2015.a abieluvaralepingu ja mõista kostjalt II välja tehingute alusel saadu väärtuse 52 875,47 eurot, lõpetada kostjate ühisomand raha suhtes, summas 52 875,47 eurot ja jagada raha kostjate vahel, pannes kostjale II kohustuse tasuda 17 427,57 eurot hageja tulukontole. Hageja palus menetluskulud jätta kostjate kanda. 2

(9)Tsiviilasi nr 2-17-12587 Hagiavalduse kohaselt on kostja I maksuvõlgnevus 35 698,84 eurot (sh põhinõue 26 772,65 eurot, arvestuslik intress 8926,19 eurot) maksuotsustest nr 12.2-3/034002-2, 12.2-3/034003-2, 12.2-3/035067-2, 12.2-3/035093-2 ja 12.2-3/036533-

1. Kostjal I on püsiv võlg alates 12.11.2015.a. Võlgnikul pole vara ega arvestatavat sissetulekut. 18.11.2015.a abieluvaralepinguga loobus kostja I oma osast ühisvarast (korteriomandist XXX ja kahest Mazdast (registreerimismärkidega JJJ ja NNN), tehes end varatuks. Abieluvaralepingu sõlmimise hetkel oli isikule teada maksukohustused, ning see, et need suurenevad. Kostja II võõrandas 27.07.2016.a vaidlusaluse korteriomandi hinnaga 73 000 eurot, millest kostja II sai pärast kolmandate isikute ees kohustuste täitmist endale 47 875,47 eurot. Sõidukite eest sai kostja II vähemalt 5000 eurot. Seega kokku oleks ühisvaras pidanud olema 52 875,47 eurot. Hagi täpsustuse kohaselt leidis hageja, et osaliselt on korteriomand soetatud kostja II lahusvara arvelt. Ettemaks summas 639,15 eurot kanti mõlema kostja poolt 50% ulatuses. Arvestades, et kostja I pangakontol ei olnud enne 26.08.2005.a, mil kontole laekus 37 709,61 eurot, rahalisi vahendeid kogusummas 20 452,67 eurot, on makse summas 20 452,67 eurot tehtud kostja II lahusvara arvelt (korteriomandi asukohaga TTT müügist saadud raha arvelt). 17 256,94 eurot (s.o kostja II ülejäänud lahusvara, 37 709,61 - 20 452,67 eurot, mis kanti 26.08.2005.a kostja I pangakontole) ei kasutatud korteriomandi XXX, Tallinn ostmiseks. Seda põhjusel, et 23.09.2005.a laekus kostja I pangakontole 33 235,28 eurot (laen), mille arvelt tasuti tegelikkuses ülejäänud ostusumma. Müüjale VV-le 13 099,28 euro ja Sampo pangale 20 136 euro tasumine on tehtud kostjate ühisvara arvelt (16 617,64 eurot üks kostja). Seega oli kostja I osa 31,18% ja kostja II osa 68,82% korteriomandi ostuhinnast. Vastuseks kostjate vastuväidetele märkis hageja, et 1995.a perekonnaseaduse § 14 lg 1 ja § 15 lg 1 kohaselt on korteriomandi näol tegemist abikaasade ühisvaraga, kuna see omandati abielu kestel. Kinnistusraamatu kannetest nähtus, et korteriomandi ühisomanikeks oli märgitud mõlemad kostjad. Korteri ostsid kostja I ja kostja II koos ja lepingus on märgitud, et korteriomand omandatakse ühisomandisse. 20.09.2005.a lepingu p 3.1 kohaselt oli korteriomandi ostuhind 850 000 krooni (s.o 54 327,41 eurot), millest 10 000 krooni (s.o 639,15 eurot) on ostja (kostjad I ja II) tasunud müüjale enne lepingu sõlmimist. Lepingu p 3.2 kohaselt on ostja 320 000 krooni (s.o 20 452,67 eurot) hoiustanud notarikontol. Ostuhinnast 520 000 krooni (s.o 33 235,59 eurot) kohustus ostja tasuma hiljemalt kolme päeva jooksul arvates lepingu sõlmimist (lepingu p 3.3). Seejuures oli lepingu p-s 3.4 kirjas, et ostja ja hüpoteegipidaja II (aktsiaselts Hansapank) vahel on sõlmitud krediidileping, mille arvel saab ostja täielikult täita lepingu p-s 3.3 võetud kohustuse ehk tasuda müüjale 520 000 krooni (s.o 33 235,59 eurot, 61,18% kogu korteriomandi ostuhinnast). Kostjad said seega Swedbank AS-ist laenu (23.09.2005.a laekus pangakontole 33 235,28 eurot) XXX korteriomandi soetamiseks ning laenu näol oli tegemist kostjate ühiskohustusega. Tõendamata on see, et 245 000 krooni tasuti kostja I pangakontole. Laekunud 590 000 krooni osas pole tõendatud, et seda kasutati kogu ulatuses XXX tn korteri ostuks. Ajavahemikus 26.08.2005.a - 15.09.2005.a võeti kostja I pangakontolt sularahana ja kanti välja u 15 000 eurot, mille kasutus on teadmata. Kostja I väitis, et Swedbank AS andis laenu tema äritegevuse jaoks, kuid samas tõi välja ka selle, et kostja II andis laenu äritegevuse jaoks. Samuti väitis kostja I, et ajas äri sularahas. Seega sai kostja I oma äritegevuseks raha kostjalt II ja pangast võetud laen läks XXX tn korteri ostuks. Kostja II ütles, et ta ei olnud seotud Swedbank AS laenuga, kuid samas tõdes, et andis raha laenu tagasimaksmiseks. Kostjate vastuväited
2. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostjad abiellusid 17.03.2005.a. Enne abiellumist kuulus kostjale II korter Tallinnas TTT. Abielu ajal võõrandas 3

(9)Tsiviilasi nr 2-17-12587 kostja II selle 39 625 euroga (620 000 krooni). 2003.a müüs kostja II ema GG, kellega kostja elas sel ajal faktiliselt koos, korteri aadressil LLL 245 000 krooniga. GG andis selle raha kostjale II, et koos suuremas korteris edasi elada. Mõlema korteri müügist saadud raha olnud kostjate ühisvara, vaid kostja II lahusvara. Selle rahasumma eest ostis kostja II 2005.a septembris korteri aadressile XXX hinnaga 860 000 krooni ehk 54 965 eurot. Kuigi juriidiliselt läks kostja II rahadega ostetud korter ühisvaraks, oli sisuliselt tegemist tema lahusvaraga. Sõidukite maksumus on ekslik. Sõidukid müüdi 2016.a hinnaga 1000 eurot, mis kulus kostjate tavapäraste kulude katteks. 12.08.2015 laekus XX arveldusarvele 10 000 krooni ettemaksuna TTT korteri eest. 26.08.2015.a laekus kostja II arveldusarvele notarilt 590 000 krooni TTT korteri eest. 26.08.2015.a tasus kostja II 10 000 krooni VV-le ettemaksuna XXX korteri eest. 16.09.2015.a tasus kostja I 320 000 krooni notarile XXX korteri eest. 23.09.2015.a tasus kostja I 204 593 krooni VV-le XXX korteri eest. 23.09.2015.a tasus kostja I 315 047 krooni Sampo pangale AA laenulepingu lõpetamise eest. Asjaolu, et abikaasad võtsid AS-ist Swedbank ühiselt laenu kostja I äritegemiseks, ei muuda olematuks fakti, et kostja I sai kostjalt II korteri ostmiseks enda arveldusarvele 600 000 krooni TTT korteri müügist ja 245 000 krooni kostja II ema korteri müügist, et koos tütrega elada suuremal pinnal. Esimese astme kohtu otsus

1. Harju Maakohus tegi 13.04.2018.a otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja tunnistas kehtetuks kostjate-vahelise 18.11.2015.a abieluvaralepingu osas, millega korteriomandi XXX jäeti tervikuna kostja II lahusvaraks ja 2005.a ja 2003.a sõiduautod Mazda 6 (JJJ ja NNN) jäeti kostja II lahusvaraks. Kohus tuvastas, et kostjate ühisvara on varaline õigus võõrandatud XXX korteriomandi 30,6% suurusele osale, varalised õigused võõrandatud sõiduautodele Mazda 6 (JJJ ja NNN). Kohus jagas kostjate ühisvara ning lõpetas kostjate ühisomandi 18 905 euro suhtes, jättes kostjatele kummalegi vara 9452 euro väärtuses. Kohus mõistis kostjalt II kostja I kasuks välja alusetult tehingu alusel saadu väärtuse 9452 eurot. Kohus kohustas kostjat II tasuma kostjale I 9452 eurot sissenõudja Maksu- ja Tolliameti tulukontole. Kohus jättis jõusse 25.08.2017.a määrusega kohaldatud hagi tagamise kohtulahendi täitmist tagava abinõuna. Otsuse kohaselt luges kohus tõendatuks, et vaidlusalune korter on soetatud kogu korteri hinnast s.o 850 000 kroonist kostja II lahusvara arvelt 590 000 krooni ulatuses, mistõttu on ühisvara varaline õigus 30,6% korterist. Kostjad ei tõendanud, et sõiduautod olid kostja II lahusvara, seega on tegemist ühisvaraga. Autod võõrandati 2015.a ning seega on autode väärtus kõrgem kui hageja esitatud tõenditest nähtub. 2005.a Mazda 6 väärtus on 3000 eurot ja 2003.a Mazda 6 väärtus on 1500 eurot. Kuna sõiduautod on võõrandatud, on ühisvara varaline õigus sõidukitele. Kostja II oli teadlik tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Kostja II müüs korteri 73 000 euroga, milles temale laekus 47 075,45 eurot ja ülejäänud laekus kolmandatele isikutele võlgade katteks. Kostjate ühisvara sellest on 14 405 eurot. Kokku koos autode varalise õigusega on ühisvara 18 905 euro väärtuses. Poolte ühisvara tuleb jagada võrdsetes osades ning kummagi osa on 9452 eurot. Hageja apellatsioonkaebus
2. Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus tuvastas, et kostjate ühisvara on 30,6% varalisest õigusest võõrandatud korteriomandile, jagades selle tulemusel ühisvara ja lõpetades ühisomand 18 905 euro suhtes, jättes kummalegi kostjale vara 9452 eurot ja mõistes kostjalt II kostja I kasuks alusetult tehingu alusel saadu väärtuse 9452 eurot. Hageja palus teha uue otsuse, millega tunnistatakse kehtetuks abieluvaraleping osas, millega korteriomand on kostja II lahusvara ja tuvastada, et kostjate ühisvara on varaline õigus võõrandatud korteriomandile ja sõidukitele ning jagada kostjate ühisvara ja lõpetada ühisomand 52 375,47 euro suhtes, jättes kostjale I vara 17 177,57 eurot ja kostjale II 35 197,90 euro väärtuses ning mõista kostjalt II kostja I kasuks 4

(9)Tsiviilasi nr 2-17-12587 välja 17 177,57 eurot, kohustades kostjat II tasuma selle hageja tulukontole. Hageja palus jätta hagi tagamise jõusse ja kõik menetluskulud kostjate kanda. Hageja nõustus tuvastatud sõidukite väärtustega ning et mõlemale kostjale kuulub ½ varalisest õigusest võõrandatud sõidukitele (ehk summast 4500 eurot). Hageja ei nõustunud, et kostjate ühisvara on varaline õigus 30,6% suurusele osale korteriomandist. Kohalduva õiguse kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Kuna korteriomand on võõrandatud, kuulub kostjatele varaline õigus korteriomandist ehk 47 875,47 eurot, mille kostja II sai korteriomandi võõrandamisel. Vastustaja I varaline õigus on 31,18% ja kostja II varaline õigus 68,82% korteriomandist. Seega soovib hageja 31,18% laekumist summalt 47 875,47 eurot kostjalt II. Otsuses on ebaõigesti märgitud laekumisena korterimüügist 47 075,45 eurot ning seega on otsuse arvutused ebatäpsed. Kohus ei arvestanud, et kostja I kontole 23.08.2005.a laekunud raha summas 519 995,13 krooni näol oli tegemist kostjate ühisvaraga. Hageja ei nõustu, et vastava summa alus ei ole selgunud. Alus tuleneb 20.09.2005.a lepingust. 23.08.2005.a laekus kostja I kontole 519 995,13 eurot. Eeltoodut arvestades ei ole usutav, et kostjad võtsid laenu summas 520 000 krooni äritegevuseks. Samal päeval on nimetatud summast 13 099,28 eurot (204 953 krooni) kantud müüjale VV-le ja 20 136 eurot (315 047 krooni) Sampo Pangale. Kostjate ühisvara väärtus on 52 375,45 eurot, sh sõidukite väärtus 4500 eurot ja 47 875,47 eurot. Korteriomandi müügist laekunud summa tuleb jaotada kostjate vahel selliselt, et kostja I varaline õigus on 31,18% ja kostja II varaline õigus 68,82%. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjal II hüvitada kostjale I 17 177,57 eurot. Kostjate apellatsioonkaebus 5. Maakohtu otsuse peale esitasid kostjad apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus ei arvestanud GG poolt tütrele kostja II XXX korteri ostmiseks antud 245 000 krooni kostja II lahusvaraks. Kostjad palusid, et kohus mõistaks kostjalt II kostja I kasuks välja üksnes 2759 eurot (479 eurot + 2250 eurot). Kostjad palusid jätta menetluskulud hageja kanda vastavalt hagi rahuldamise proportsioonile, mõistes need välja kostja II kasuks. Kostjad ei vaidlusta sõidukitega seonduvat. Kostjad ei nõustunud, et tunnistajate ütlused olid vastuolulised. Kostja II selgitas, et tema ema müüs talle kuuluva korteri aadressil LLL maha ja andis saadud raha kostjale II tingimusel, et see raha läheb ka soetatava korteri maksmiseks, mis omakorda annab vanainimesele sisulise õigustuse elada ostetavas korteris. Maakohtu otsuses puudub põhjendus, miks kohus vande all antud ütlust selles osas ei usu ning millise kostja I ütlusega oli kostja II ütlus vastuolus. Maakohtu seisukoht, et on tõendamata, et GG andis 245 000 krooni XXX ostmiseks, ei ole õige ning ei vasta kohtus uuritud tõenditele. Kostja II vande all antud ütlus ei ole ühegi asjas kogutud tõendiga ümber lükatud. Ütlus on ka eluliselt usutav ning kooskõlas ka faktidega, et GG asuski pärast LLL tänava korteri müüki koos oma tütre ja abikaasaga XXX korterisse elama. XXX korteri maksumus oli 850 000 krooni. Kostja II lahusvara arvelt tasuti 590 000 krooni (nagu tuvastas maakohus), kuid lisaks sellele tasuti kostja II emalt saadud raha eest ehk kostja II lahusvara arvelt veel 245 000 krooni. Seega tasuti ühisvarana üksnes 15 000 krooni, milles pool on 479 eurot. Kostja II ei nõustunud ka menetluskulude jaotusega. Tegemist ei olnud klassikalise ühisvara jagamise protsessiga. Põhiküsimus oli, kas kostja II peab rahuldama hageja rahalise nõude ning tasuma 31 491,50 eurot. Selle nõude rahuldas kohus üksnes 30% ulatuses kohtusse esitatud nõudest. Seega on õiglane, kui hageja kannab ka 70% kostja II põhjendatud kohtukuludest. Vastustajate seisukoht 5

(9)Tsiviilasi nr 2-17-12587

1. Mõlemad pooled vaidlesid üksteise apellatsioonkaebustele vastu ja palusid jätta need rahuldamata ning maakohtu otsuse vastaspoole poolt vaidlustatud osas muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebustega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha uue otsuse, millega lahendatakse asi sisuliselt.
3. Käesolevas hagiasjas esitas hageja kostjatevahelise abieluvaralepingu tagasivõitmise nõude, ühisvara jagamise nõude ja raha kostjalt I väljamõistmise nõude. Hageja soovib tagasi võita abieluvaralepingut, millega jätsid kostja I ja kostja II nende ühisvara hulka kuulunud korteriomandi ja kaks sõiduautot kostja II ainuomandisse. Hageja soovib, et nimetatud varaesemed kuuluksid abieluvaralepingu tagasivõitmise tõttu taas kostja I ja kostja II ühisomandisse, misjärel soovib hageja, et kostja I ja kostja II ühisvara jagataks selliselt, et sõidukite puhul loetakse kostjate osad võrdseks ja korteri puhul loetaks kostja I osa suuruseks ühisvara jagamisel 31,18%. Kuna abieluvaralepingu sõlmimise ajal ühisvarasse kuulunud varaesemed ei ole enam säilinud, soovib hageja, et kohus mõistaks kostjalt II välja rahasumma, mis vastab varaesemete väärtusele ja eespool nimetatud osade suurusele.
4. Menetlusosalised ei ole vaidlustanud maakohtu otsust kostjatevahelise ühisvara jagamise lepingu tagasivõitmise nõude rahuldamise osas. Selles osas ei saa käesolev apellatsioonimenetlus mõjutada maakohtu otsuse kehtivust. Ringkonnakohtul tuleb lähtuda sellest, et kostjatevaheline abieluvaraleping on tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistatud ja seega tühine.
5. Maakohus tuvastas, et hagejal on kostja I suhtes mitmed maksunõuded ja nendelt arvestatud viivisenõuded, mis ületavad käesolevas tsiviilasjas hageja poolt esitatud rahalist nõuet. Maakohus tuvastas, et abieluvaralepingu esemeks olnud kahe sõiduauto väärtus on 4500 eurot ja sõiduautode puhul tuleb ühisvara jagamisel lähtuda sellest, et abikaasade osad on võrdsed. Nende asjaolude tuvastamist ja neid maakohtu järeldusi ei ole menetlusosalised apellatsioonimenetluses vaidlustanud ning nendest tuleb käesoleva tsiviilasja lahendamisel lähtuda.
6. Maakohus leidis õigesti, et hagejal on õigus nõuda kostjate ühisvara jagamist vaidlusaluse korteriomandi ja sõidukite osas. Maakohus tuvastas vastava nõude eeldused õigesti ja ringkonnakohus nõustub sellega. Seda, et hagejal on õigus nõuda kostjate ühisvara jagamist ja ühisvara jagamise tulemusena nõuda kostjalt II raha maksmist hageja kontole, ei ole vaidlustanud ka kostjad. Menetlusosalised vaidlustasid maakohtu otsust osas, milles maakohus leidis, et korteriomandi osas ühisvara jagamisel tuleb lähtuda osade proportsioonist 30,6% ja 69,4% kostja II kasuks, samuti osas, milles maakohus mõistis sellest tulenevalt konkreetse rahasumma kostjalt II välja. Hageja leiab, et korteriomandi puhul peab olema kostja I osa suurem ja kostjad leiavad, et see peab olema väiksem. Sellest tulenevalt vaidlustasid hageja ja kostjad vastavalt ka raha väljamõistmist kostjalt II.
7. Kostjad sõlmisid omavahel abieluvaralepingu, millega määrati, et seni ühisomandis olnud korteriomand ja kaks sõiduautot hakkavad kuuluma kostja II ainuomandisse. See abieluvaraleping on maakohtu poolt käesolevas tsiviilasjas tehtud otsusega kehtetuks tunnistatud ja selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamisega kaasneb tehingu tühisus ja tühise tehingu alusel saadu tuleb rikastumisõiguse sätete kohaselt tagastada. Seega tulnuks kostjal II tagastada kostjate ühisomandisse 6

(9)Tsiviilasi nr 2-17-12587 korteriomand ja kaks sõiduautot. Abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamise ajal ei olnud nimetatud varaesemed säilinud. Vastavalt alusetu rikastumise regulatsioonile tuleb kostjal II tagastada ühisvara hulka asjade eest omandatu (VÕS § 1032). Sõidukite osas tuvastas maakohus vastava suurusena 4500 eurot. Selles osas menetlusosalised maakohtu otsust vaidlustanud ei ole.

1. Kostja II võõrandas korteriomandi kolmandale isikule, kellelt sai ostuhinna, millelt arvestati maha korteriomandit koormanud piiratud asjaõiguse kustutamiseks tehtud kulutused. Hageja soovib, et ühisvarasse tuleks tagastada rahasumma, mis jääb korteriomandi müügihinnast alles, kui piiratud asjaõiguse kustutamise eelduseks olevad nõuded maha arvata. Kostjad ei vaielnud vastu, et vaidlusaluse korteriomandi võõrandamisel kostja II poolt, sai kostja II 47875,47 eurot. Seega tulnuks kostjal II tagastada ühisvarasse viidatud rahasumma. Hagejal on õigus nõuda selle ühisvara jagamist. Ühisvara jagamise nõude eeldused tuvastas maakohus õigesti ja nende põhjendustega nõustumist väljendas ringkonnakohus eespool. Ühisvara jagamisel tuleb arvestada tollel ajal kehtinud perekonnaseadust, mille kohaselt iga abielu ajal omandatud varaese läheb abikaasade ühisvarasse (varem kehtinud perekonnaseaduse § 14 lg 1), kuid kohus võib ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda juhul, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel (varem kehtinud perekonnaseaduse § 19 lg 2 p 3).
2. Hageja ja kostjad on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus määras, millistest osadest tuleb korteriomandi puhul ühisvara jagamisel lähtuda. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus vastava küsimusega seonduvat. Maakohus tuvastas, et vaidlusalune korteriomand omandati kostja I ja kostja II abielu ajal 850 000 krooni eest. See vastab 54324,90 eurole. Kogu ostuhind tasuti kostja I pangaarvelt. Kostja I pangaarvele maksti raha kostja II ema korteri müügist. Hageja tõi maakohtu menetluses kohtu ette asjaolu ja kostjad ei vaielnud sellele vastu, et kostja I pangaarvele laekus enne, kui kostja I maksis vaidlusaluse korteri eest ostuhinna, pangalaenu väljamakse summas 33235,28 eurot.
3. Hageja ja kostjad vaidlevad selle üle, kas konkreetse laenu puhul tuleb lähtuda sellest, et laenuga finantseeriti korteri ostmist või mitte. Ringkonnakohus leiab, et laenu puhul tuleb lähtuda sellest, et seda kasutati korteri ostuhinna tasumiseks. Pooled ei vaidle selle üle, et laenu taotlemisel avaldati pangale, et laenu võetakse vaidlusaluse korteri ostmiseks ja et laenu tagamiseks seati ostetavat korterit koormav pandiõigus. 17.10.2018.a kohtuistungil kinnitas kostjate tehinguline esindaja kohtule, et kõnealune laen on abielu jooksul pangale tagasi makstud. Ringkonnakohus leiab, et nendel asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et vaidlusalust laenu kasutati korteri ostuhinna finantseerimiseks. Kuna laen võeti abikaasade ühise eluaseme omandamiseks, tuleb laenukohustus lugeda ühisvara hulka kuuluvaks ja kuna laen maksti abielu jooksul tagasi, siis panustasid abikaasad laenu tagasimaksmisse ühisvaraga. Vastupidise järeldamist võimaldavaid asjaolusid ei ole kohtu ette toodud.
4. Ringkonnakohus leiab, et kostjate poolt soovitud järelduse tegemist, et pangast võetud laenu ei kasutatud korteri ostmiseks vaid kostja I äritegevuse finantseerimiseks ja et korteri ostu finantseeriti kostja II ema korteri müügist saadud raha arvelt, ei võimalda käesolevas tsiviilasjas esitatud tõendid. Kostjad soovisid seda tõendada enda ütlustega. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus inimesed võtavad korteri ostmiseks pangast laenu ja avaldavad pangale laenu võtmise eesmärgina just konkreetse korteri ostmise, tuleb lähtuda, et laen kasutati just sellel eesmärgil. Laenu saajal lasub kohustus kasutada laenuraha just sellel eesmärgil. Kostjad väidavad aastaid hiljem, kui laen on tagasi makstud ja kui korter on võõrandatud ja kui kostjate väidetest sõltub see, kui palju peab üks kostjatest maksuametile raha maksma, et nende sisemine 7

(9)Tsiviilasi nr 2-17-12587 tahe, mis oli varjatud ja mida kolmandatele isikutele ei avaldatud, oli enam kui 10 aastat tagasi suunatud sellele, et pangalaenu kasutada vastupidiselt laenu otstarbele ja korter osta olemasoleva raha arvelt. Sellised kostjate väited ei anna alust kostjate poolt soovitud järeldust teha. Esiteks tuleb kostjate ütluste hindamisel arvestada kostjate huvi käesoleva asja lahendamisel. Teiseks tuleb arvestada seda, et kostjad kohustusid panga ees kasutama pangalaenu just eluaseme omandamiseks. See, et kostja II ema korteri müügist laekus raha kostja I pangaarvele ja et kostja II ema soovis väidetavalt ka vaidlusalusesse korterisse elama asuda, ei anna samuti alust teistsuguse järelduse tegemiseks. Kostja II ema poolne panustamine võis olla suunatud kostjate varandusliku olukorra üldisele parandamisele. Juhul, kui kostjad oleksid soovinud osta korteri võimalikult suures osas kostja II emalt saadud raha arvelt ja laenu võtta kostja I majandustegevuse finantseerimise eesmärgil, oleks laen antud eluasemelaenuga võrreldes ebasoodsamatel tingimustel, mistõttu viitab see sellele, et laenu sooviti kasutada just eluaseme omandamiseks ja ülejäävat raha muuks otstarbeks. Olukorras, kus kostjatel olid kostja I majandustegevuse finantseerimiseks endal piisavad rahalised vahendid olemas, puudus kostjatel igasugune põhjus rikkuda pangaga sõlmitud lepingut ja kasutada eluaseme omandamiseks võetud laenu muuks otstarbeks. Eespool toodust tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et laenuraha ulatuses panustasid kostjad korteri omandamisse ühiselt ja sellest ülejäävas osas panustati korteri omandamisse kostja II lahusvara arvelt. 100% korteri ostuhinnast oli 54324,90 eurot. Laenuraha (mille osas panustasid abikaasad ühiselt) oli 33235,28 eurot ja see moodustab kogu korteri ostuhinnast 61,17%.

1. Seega tuleb ka korteri müügist saadud kasu jagamisel lähtuda sellest, et ühisvarasse peab minema 61,17% korteri müügist saadud rahast, millest arvestatakse maha korterit koormanud hüpoteekide kustutamiseks tehtud laenude tagasimaksed. Korteri müümisel saadi pärast hüpoteekide kustutamist 47875,47 eurot ja 61,17% sellest on 29285,42 eurot. See on korteri osas summa, mis tuleb jagada abikaasade vahel pooleks, sest selle summa saamiseks panustasid abikaasad ühisvaraga (korteri ostuks laenu võtmisega ja laenu abielu jooksul ühiselt tagasimaksmisega). Sellele summale tuleb lisada veel 4500 eurot, mis on maakohtu poolt tuvastatud sõiduautode väärtus, mis samuti tuleb jagada võrdselt. 29285,42+4500= 33785,42 eurot tuleb seega jagada pooleks ja sellest tulenevalt on kostjal I õigus ühisvarale summas 16892,71 eurot. Kuna kostja II sai tagasivõidetud abieluvaralepinguga kogu ühisvara omale, tuleb abieluvaralepingu tagasivõitmise ja selle tulemusel tekkinud ühisvara jagamise tõttu kostjal II hüvitada 16892,71 eurot. Maakohus leidis õigesti, et hagejal on õigus nõuda rahasumma kandmist enda arvele.
2. Eespool toodust tulenevalt tuleb muuta maakohtu otsuse resolutsiooni järgmiselt: maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 1 ei kuulu muutmisele, sest selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Maakohtu otsuse punkti 2 tuleb muuta selliselt, et seal tuvastatakse, et kostjate I ja II ühisvara peale abieluvaralepingu tagasivõitmist on rahaline nõue summas 33785,42 eurot. Resolutsiooni punktis 3 tuleb märkida, et lõpetada ühisvara ja jagada ühisvara hulka kuuluv varaline nõue, mis ühisvara omajatel on kostja II suhtes summas 33785,42 eurot, selliselt, et kostjale I jääb nõue kostja II suhtes summas 16892,71 eurot. Resolutsiooni punktis 4 tuleb märkida, et kostjalt II mõistetakse hageja kasuks välja 16892,71 eurot. Resolutsiooni punkte 5 ja 6 ei ole vaja muuta.
3. Menetluskulude jaotamisel tuleb lähtuda sellest, et kuigi hageja esitas kostjate suhtes abieluvaralepingu tagasivõitmise nõude, ühisvara jagamise nõude ja raha saamisele suunatud nõude, soovis hageja siiski kogu hagi esitamise tulemusena saada kostjalt II konkreetset rahasummat. See rahasumma, mida hageja kostjalt soovis, on väljendatud esialgses hagiavalduses. See summa oli 26437,73 eurot. Hagi rahuldatakse põhivõla summas 16892,71 8

(9)Tsiviilasi nr 2-17-12587 eurot osas, so 63% algselt nõutust. Menetluskulude jaotamisel ei oma tähendust see, et ühisvara jagamise nõue loetakse hagihinna määramise tähenduses mittevaraliseks nõudeks (TsMS § 132 lg 4), sest lisaks ühisvara jagamise nõudele esitati ka tagasivõitmise nõue ja tagasivõitmise nõude tagajärjel tuleb tagasivõidetava tehingu poolel anda täituri käsutusse, käesoleval juhul maksuhalduri käsutusse tagasivõidetud tehingu alusel üleantu. Selle nõude hagihinna määramise osas ei ole erinormi, st selle sooritusnõude puhul tuleb hagihinna määramisel lähtuda hagetava hüve väärtusest. Seega on menetluskulude jaotamise kontekstis oluline see hüve, mida hageja soovis hagi esitamise tulemusena saada. Kostjad osalesid menetluses ühiselt, ühise tehingulise esindaja kaudu ja esitasid ühised seisukohad ja ühised menetlusdokumendid. Kuna hagi rahuldatakse veidi enam kui pooles ulatuses, leiab ringkonnakohus, et menetluskulud võib jätta menetlusosaliste endi kanda (TsMS § 163). Hageja poolt nõutud summa ja kohtu poolt välja mõistetava summa on sellises vahekorras, et menetluskulude menetlusosaliste endi kanda jätmine ei põhjusta ebaõiglast tulemust. Kuna menetluskulud jäävad poolte endi kanda, siis kohus summaarselt menetluskulusid kindlaks ei määra. Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt) 9