Obsah (8)

§ 162§ 619§ 625§ 158§ 100§ 159§ 108§ 29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Tallinna Ringkonnakohus Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mati Maksing Otsuse kuupäev 18.12.2017, Tallinn Kohtuasja number 2-16-4694 Kohtuasi Pindi Kinnis

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates 16.01.2016 kuni põhinõude täitmiseni. Hagi esitamise seisuga oli sissenõutavaks muutunud viivis 403,92 eurot. Kostja vastuväited 2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata. Hageja ajas segamini konkurentsi osutamise keelu ja ärisaladuse hoidmise kohustuse. Kuivõrd konkurentsikeeld pärast maakleriteenuse lepingu lõppemist ei kehtinud, püüdis hageja tuletada ja omistada kostjale ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumise. Ärisaladuseks ei saanud olla avalik info, mis oli avaldatud hageja veebilehel. Seega oli välistatud, et sellise info avaldamine kolmanda isiku veebilehel oleks ärisaladuse rikkumine. Hagist ei olnud võimalik aru saada, millist 31 kinnisvaraobjekti hageja silmas peab, sest viidatud oli üheksale objektile. Hagis nimetatud kinnisvaraobjektide omanikud olid vabad otsustama, keda nad volitavad oma kinnistut müüma, ning konkreetsel juhul osutus müüjaks kolmas isik Nord Property OÜ. Hageja viidatud kinnisvaraobjektide omanikud esitasid oma kontaktandmed hageja konkurendile ise, kui nad avaldasid soovi müüa oma kinnisvara Nord Property OÜ vahendusel. Kostjale teadaolevalt olid kinnistute omanikud ise lõpetanud hagejaga maaklerilepingud ja objektid olid hageja kodulehelt maha võetud enne kui kolmas isik kuulutused avaldas. Juhul kui kohus peab kostja lepingurikkumist tõendatuks, palus kostja

§ 162lg 1 alusel vähendada väljamõistetavat leppetrahvi mõistliku suuruseni.

Hageja nõue oli olulises disproportsioonis hageja kahjuga ja kostjale makstud ärisaladuse hoidmise tasuga. Maakohtu otsus

1. Maakohus jättis hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskuluna välja 1 227,6 eurot. Maakohus nõustus kostjaga, et konkurentsiseaduse (KonkS) § 63 lg-st 1 ega lepingust tulenevalt ei olnud võimalik hageja enda avaldatud ja avalikustatud teavet, s.o kinnisvaraobjektide müügikuulutusi, käsitada hageja ärisaladusena. Ka klientide isiku- ja kontaktandmed ei olnud kinnisvarabüroo ärisaladus ehk ettevõtlusega seotud spetsifiiline teave, mille avalikustamine võib ettevõtja huve kahjustada. Kliendid on vabad otsustama, kellele nad oma isiku- ja kontaktandmeid avaldavad ning millises ulatuses on teenusepakkujad õigustatud neid kasutama või avalikustama. Kinnisvara müügiga tegeleva büroo vahetamisel avaldasid kliendid uue lepingu sõlmimisel eelduslikult oma andmed ise. Apellatsioonkaebus
2. Hageja palus maakohtu otsus tühistada ja saata asi maakohtule uueks arutamiseks või alternatiivselt teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus tõlgendas valesti poolte vahelises lepingus reguleeritud ärisaladuse sisu ja lepingust kostjale tulenevat lepingu täitmise kohustust ning käsunduslepingust kostjale tulenevat saladuse hoidmise kohustust. Hageja avaldatud ja avalikustatud teavet (s.o kinnisvaraobjektide müügikuulutusi) oli võimalik käsitleda hageja ärisaladusena. Klientide isiku- ja kontaktandmed 3 olid kvalifitseeritavad hageja ärisaladusena ehk ettevõtlusega seotud spetsiifilise teabena, mille avalikustamine võib kahjustada ettevõtja majandushuve. Kostja kasutas hageja nimel kolmandate isikutega lepingute sõlmimisel hageja loodud tehnilisi võimalusi, sh programmi Scoro, fotoaparaati ja hageja rahalisi vahendeid (objektide müügiportaalides avaldamise tasu, turunduskulu). Vaidlust ei olnud ka selles, et kostja ja hageja vahelise lepingu lõppemise järgselt asus kostja lepingulisse suhtesse hageja konkurendi Nord Property OÜ juurde. Nord Property OÜ põhitegevusalaks on sarnaselt hagejale kinnisvarabüroode tegevus. Arvestades asjaoluga, et hageja majandustegevus kvalifitseerub konsultatsioonivaldkonnaks, kus peamiseks ärisaladuseks ja varakogumiks on ettevõttele tulu toovad ettevõtte kliendid, siis on mõistetav, et hageja mõistlikuks ja õiguspäraseks huviks on kliendisuhte jätkamine olukorras, kus klientidega lepingu raames tegelenud koostööpartner poolte vahelise lepingu lõpetab ja asub lepingulisesse suhtesse hageja konkurendi juurde. Ei olnud mõeldav ja majanduslikult mõistlik olukord, kus koostööpartneri või näiteks müügitöötaja lepingu lõpetamisega kaasneb hageja klientide „kaaperdamine“. Kohus jättis täielikult hindamata kliendibaasina kvalifitseeritud info majandusliku mõju ja tähtsuse hageja kui äriühingu jaoks, kelle müügitulu tekib klientide kinnistute müügitehingute/üüritehingute vahendamisest saadavatest rahalistest vahenditest. Hageja jaoks oli klientidega seonduv info kvalifitseeritud ärisaladusena põhjusel, et müügikuulutuse avaldamisel teostatakse mitmeid toiminguid, sh määratakse kinnistu esialgne turuhind, sõlmitakse maaklerileping, teostatakse objekti turundamisega seonduvaid tegevusi jpm. Kui konkreetse kinnistuga seonduv müügitulu maakleri/koostööpartneri tegevuse tõttu jääb saamata, sest maakler/koostööpartner liigub uute väljakutsete otsimisel konkureerivasse ettevõttesse, siis ei ole hagejal võimalik tehtud kulutusi müügitegevusest saadavate rahaliste vahendite arvelt katta ning hageja on saanud koostööpartneri/maakleri tegevuse tõttu otsest varalist kahju. Maakohus ei andnud hinnangut kostja tegevusele lähtuvalt KonkS-ist, sh kõlvatu konkurentsi sätetest. Klientidega seotud informatsiooni puhul tuleb eristada, kas see on või pole avalikkusele kättesaadav (nimed, aadressid või nt erilised vajadused, eelistused, ostuharjumused). Hageja jaoks omab ärisaladusena majanduslikku tähendust ja tähtsust klientide nimi, kontaktandmed ja konkreetse kliendi kinnistu suhtes sõlmitud maaklerileping koosmõjus, s.o kliendiandmete kogum, mis ei ole avalikkusele kättesaadav informatsioon. Kliendiandmete kogum on konsultatsioonivaldkonnas (kinnisvaravahendus) oluline teave, mille ärisaladusena fikseerimine on majanduslikult kriitilise tähtsusega. Hageja klientide andmete kopeerimise ja kolmandate isikute (sh hageja konkurendi) poolt nende taaskasutamisega (kostja tegevuse tulemusena) kaasneb reaalne oht hageja konkurentsivõimele ning hageja jääb seetõttu õigustamatult ilma loodetud müügitulust. Kostja rikkus hagejaga sõlmitud käsunduslepingut ning kasutas hagejaga sõlmitud lepingu kehtivuse ajal hageja nimel loodud kliendikontakte ja kliendiandmeid (kliendi nimi, e-post ja isiklik telefoninumber, kliendi ja hageja vahelise maaklerilepingu sisu, maakleritasu suurus, maaklerilepingu kehtivuse tähtaeg jms). Kinnistute andmed on küll avalik info, kuid mitte ühegi hageja esitatud kuulutuse juures ei ole avaldatud konkreetse kinnistu omaniku andmeid. 4 Kõikide kuulutuste puhul on kontaktisik konkreetne hageja esindaja (maakler). Hageja oli õigustatult huvitatud, et klientide andmed ei satuks kolmandate isikute valdusesse. Seega ei ole asjakohane asuda seisukohale, et müügikuulutuse avaldamisel ei lasu hagejal teenuse osutajana (kliendilt käsundi saanud isikuna) kohustust mitte avaldada kinnistu omanikuga sõlmitud maaklerilepingu sisu, kliendi kontakte vms. Ei olnud eluliselt usutav, et kliendid soovisid ise koostöölepingud hagejaga lõpetada ja jätkata oma kinnisasjade müüki Nord Property OÜ vahendusel. Kostja kasutas ära ja kuritarvitas hageja ärisaladusena kvalifitseeritavat konfidentsiaalset infot (kliendiandmete kogumit) KonkS § 52 lg 1 mõistes. Kostja avaldas hageja konkurendi veebilehel hagejaga sõlmitud lepingu kehtivuse ajal kostja seadusliku esindaja poolt hageja fotoaparaadiga tehtud fotosid ja vähendas oluliselt kinnistute müügihinda. Selline tegevus ei olnud kinnistute omanike mõistlikes majandushuvides. Kõlvatuks konkurentsiks KonkS § 50 lg 1 p 2 järgi on ebaaus äritegevus, heade kommete ja tavadega vastuolus olevad teod, sh konfidentsiaalse teabe kuritarvitamine. Praegusel juhul tuleb hinnata, kas kostja sai seadusevastaselt hageja konfidentsiaalse teabe ja kasutas seda iseenda või hageja konkurendi majandushuvides. Samuti tuleb hinnata, kas teave, mille kostja väidetavalt sai, oli konfidentsiaalne. Konfidentsiaalse teabe mõiste ei ole KonkS-is selgelt sisustatud. Konfidentsiaalse teabe mõiste sisustamisel saab kasutada intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (edaspidi TRIPS-leping), millega Eesti Vabariik ühines 13.11.1999, art
3. Hageja kliendiandmeid sisaldav andmebaas Scoro sisaldas klientide esindajate mobiiltelefonide numbreid ja sünnipäevi, mis on hageja jaoks konfidentsiaalne teave oma klientide kohta TRIPS-lepingu art 39 p 2 mõttes. Sellisel teabel on kaubanduslik väärtus (TRIPS-lepingu art 39 p 2 a-p b), selle üksikud nimetatud detailid on saanud teabe omajale teatavaks vaid oma lepinguliste suhete tulemusena (TRIPS-lepingu art 39 p 2 a-p a) ning on kaitstud sellega, et teabele on juurdepääs vaid hageja lepingulistel koostööpartneritel (TRIPS-lepingu art 39 p 2 a-p c). Seega on tuvastatud KonkS § 52 lg-s 1 nimetatud kõlvatu konkurentsi osutamine. Kostja rikkus eelnimetatud kliendiandmete kasutamisega hagejaga sõlmitud käsunduslepingust tulenevat keeldu. Lisaks mõistis kohus ebaõigesti hagejalt välja kostja lepingulise esindaja kulu menetluskulude kindlaksmääramise avalduse koostamiseks. Vastus apellatsioonkaebusele
4. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud apellatsioonimenetluses hageja kanda. Edasine menetluskäik
5. Ringkonnakohus tegi 23.11.2016 otsuse, millega tühistas vaidlustatud maakohtu otsuse ja tegi uue lahendi, millega rahuldas hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvi 13 500 eurot ja viivise. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jättis kohus 50% ulatuses hageja ja 50% ulatuses kostja kanda.
6. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse. Riigikohus võttis kaebuse menetlusse ja tegi 10.05.2017 otsuse (nr 3-2-1-36-17), millega tühistas ringkonnakohtu otsuse 5 osaliselt, s.o osas, milles kohus hagi rahuldas ja saatis tühistatud osas asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ühtlasi määras, et ringkonnakohtu otsus oli jõustunud osas, milles hageja nõue leppetrahvi väljamõistmiseks jäeti osaliselt rahuldamata. Riigikohus selgitas mh, et ärisaladuse õigustamatu avaldamise ja kasutamise kindlakstegemiseks on vajalik võimalikult täpselt avada selle sisu. Ringkonnakohus jättis välja selgitamata, mida vaidlusalused kliendiandmed (vastav andmekogu) sisaldasid. Seda tuvastamata ei olnud võimalik teha põhjendatud järeldusi teabe ärisaladuseks lugemise kohta. Samuti oli välja selgitamata, kellele ja millistel asjaoludel avaldas kostja väidetavat ärisaladust, milles ärisaladuse avaldamine täpsemalt seisnes ning kuidas kujunes leppetrahvinõue. Lisaks ei vastanud hageja sooritusnõue seaduses sätestatule. Eelnevalt kirjeldatud puuduste likvideerimiseks tuli hagejale anda võimalus asjaolusid täpsustada ja esitada lisatõendeid ning kostjale võimalus nendele vastata.
7. Tulenevalt Riigikohtu juhistest andis ringkonnakohus asja uuel lahendamisel hagejale 02.10.2017 aja hagi täpsustamiseks ja tõendite esitamiseks. Hageja määratud tähtaja jooksul asjaolusid ei täpsustanud ning tõendeid ei esitanud. Ringkonnakohtu seisukoht
8. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebustega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1 227,6 eurot ja teeb uue otsuse, millega mõistab hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1 161,6 eurot. Muus osas on maakohus jõudnud õigele lõppjäreldusele, kuid muuta tuleb otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 tuleb otsuse põhjendavas osas märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta. Seega on maakohus menetlusõigusnormi rikkunud. Eelnev ei viinud aga ebaõige lahendi tegemiseni ja ringkonnakohtul on võimalik kirjeldatud menetluslik minetus parandada. Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud käsundusleping

§ 619

mõttes, millega käsundisaaja kohustus vastavalt lepingule osutama käsundiandjale teenuseid, käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles oli kokku lepitud.

§ 625

lg 1 järgi peab käsundisaaja käsundi täitmise ajal hoidma saladuses talle käsundiga seoses teatavaks saanud asjaolusid, mille saladuses hoidmiseks on käsundiandjal õigustatud huvi, eelkõige hoidma käsundiandja tootmis- või ärisaladust. Saladuse hoidmise kohustust ei ole, kui käsundisaajal on asjaolude avalikustamiseks käsundiandja luba või kui ta on avalikustamiseks kohustatud seadusest tulenevalt. Pärast käsunduslepingu lõppemist säilib käsundisaajal eelnevalt nimetatud kohustus ulatuses, mis on vajalik käsundiandja õigustatud huvide kaitseks. Kusjuures ärisaladuse hoidmise kohustus saab

§ 625

lg-s 1 sätestatust lähtudes eelduslikult tähendada vaid teatud asjaolude saladuses hoidmise kohustust ja nende avaldamise keeldu, mitte iseseisvat keeldu konkurentsi osutada. 6 Täiendavalt oli poolte vahel sõlmitud leping, mille p-i 4.1 järgi oli kostja kohustatud lepingu kehtivuse ajal ja kolme aasta jooksul pärast lepingu lõppemist hoidma hageja ärisaladust, s.o hagejaga seotud tehnoloogilist ja ärilist teavet, mis ei ole üldiselt kättesaadav ning mille avaldamine võib kahjustada hageja majanduslikke huve või tekitada kahju tellijatele. Kuivõrd hageja hinnangul rikkus kostja eelnevalt kirjeldatud kohustust koosmõjus lepingu p-ga 4.4, mille järgi oli AL tegevus omistatav kostjale, oli tal lepingust tulenev õigus nõuda kostjalt leppetrahvi (

§ 158

lg 1) ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumise eest maakleriteenuse lepingu p-i 4.5 alusel. Samas asjas tehtud Riigikohtu lahendis selgitati, et leppetrahvi maksmise nõudeõiguse tekkimiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused (kõikide alljärgnevate asjaolude tõendamise koormis on TsMS § 230 lg 1 esimese lause alusel hagejal): 1) poolte vahel on kehtiv leping (sh kehtiv leppetrahvikokkulepe); 2) võlgnik on lepingulist kohustust rikkunud (

§ 100

); 3) võlgnik vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui lepinguga on kokku lepitud võlgniku teistsugune vastutusstandard (

§-d 103 ja 160); 4) võlausaldaja on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud (

§ 159lg 2).

Teise põhinõudena on hageja esitanud ärisaladuse hoidmise kohustuse täitmise nõude. Ka sellise nõude esitamise esmane eeldus on

§ 108

lg 2 esimese lause järgi kehtivast võlasuhtest (praegusel juhul lepingust) tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, s.t see on muutunud sissenõutavaks. Täitmisnõuet välistavad asjaolud on sätestatud

§ 108lg 2 p-des 1-4, osaliselt ka lg-s 6.

Nende välistavate asjaolude tõendamise koormis on võlgnikul (s.t kostjal). Kontrollides eelnevalt nimetatud nõude eeldusi, kõrvutades need hageja väljatoodud asjaolude ja neid kinnitavate tõenditega, tuleb nentida, et kohtul ei ole võimalik tuvastada kõikide elementide esinemist nõude rahuldamiseks, sest hageja ei ole piisavalt määral täitnud endal lasuvat asjaolude esile toomise ja nende tõendamise koormist. Nimelt, kui pooltel puudus vaidlus selles, et nende vahel oli olemas kehtiv leping, sh kehtiv leppetrahvikokkulepe, siis selles, missugune oli kokkuleppe sisu ja kas kostja oli lepingulist kohustust rikkunud, pooled ühel nõul ei olnud ning hageja piisaval määral neid asjaolusid ka kohtule ei avaldanud. Ärisaladuse õigustamatu avaldamise ja kasutamise kindlakstegemiseks on vajalik võimalikult täpselt avada kohustuse sisu. Vastasel korral võib olla takistatud vaba ettevõtlus (vt Riigikohtu 09.12.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-102-08, p 20). Maakleriteenuse lepingu p-s 4.1 kokku lepitu kohaselt on hageja ärisaladuseks temaga seotud tehnoloogiline ja äriline teave (sh teave osanike, töötajate ja lepingupartnerite ning klientide kohta, kasutatavad infosüsteemid ja tarkvara), mis ei ole üldiselt kättesaadav ning mille avaldamine võib kahjustada hageja majanduslikke huve või tekitada hagejale kahju.

§ 29

lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel esmalt aluseks võtta lepingupoolte ühine tegelik tahe ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut

§ 29

lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada

§ 29

lg-s 5 nimetatud asjaolusid (vt nt Riigikohtu 12.05.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 19; 12.11.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-10214, p 18). Terminiga "ärisaladus" tähistatud mõiste sisustamisel saab tugineda KonkS § 63 lgle 1 ja TRIPS-lepingu sätetele. TRIPS-lepingu art 39 p 2 alapunktidest tulenevalt on ettevõtja 7 klientide kohta käiva teabe konfidentsiaalseks pidamise üheks eelduseks, et see ei ole kogumis üldteada ega kergesti kättesaadav vastava valdkonna ettevõtjatele, mille tõttu sel teabel on kaubanduslik väärtus. Seega on praegusel juhul ärisaladuse mõiste sisustamiseks oluline selgitada välja, mida sisaldasid kliendiandmed (vastav andmekogu). Ringkonnakohus juhtis 02.10.2017 määruses hageja tähelepanu, et praeguste andmete pinnalt ei ole võimalik hinnata hageja klientide kohta käivat teavet selle kogumis ja tegi ettepaneku esitada selle kohta täpsustavad andmed ja neid kinnitavad tõendid (II kd lk 93-94) hiljemalt 18.10.

1. Hageja sai määruse kätte 10.10.2017 (II kd lk 95), kuid tähtaegselt täpsustavaid andmeid ja tõendeid kohtule ei esitanud. Hageja ei esitanud täiendavaid asjaolusid ka täiendavalt antud tähtaja jooksul (II kd lk 99). Ärisaladuse hoidmise kohustuse sisu tuvastamata, ei saa ringkonnakohus teha põhjendatud järeldusi teabe ärisaladuseks lugemise kohta. Lisaks sellele, et hageja ei toonud menetluses esile ärisaladuse hoidmise kohustuse sisu, jättis hageja menetluses põhjendamata ning tõendamata kellele ja millistel asjaoludel kostja väidetavat ärisaladust avaldas ning milles ärisaladuse avaldamine täpsemalt seisnes. Veel jättis hageja ammendavalt kirjeldamata leppetrahvinõude kujunemise asjaolud. Nimelt on hageja ühelt poolt välja toonud rikkumised üheksa kinnisvaraobjekti suhtes ning märgitud, et iga rikkumise fakti kohta kohaldub leppetrahv 3 000 eurot. Teiselt poolt on hagis väidetud, et Nord Property OÜ veebilehel on avaldatud müügi- ja üürikuulutused 31 kinnisvaraobjekti kohta, mis olid AL hallata eelneva koostöö ajal hagejaga, ja et leppetrahvi kogusuuruseks oleks 87 000 eurot. Eelnevast tulenevalt, kuna hageja ei selgitanud hoolimata Riigikohtu samas asjas antud juhistest ja hiljem ringkonnakohtu poolt sellele tähelepanu juhtimisest ning täiendavate asjaolude ja tõendite esitamiseks tähtaja andmisest ja tähtaja pikendamisest (II kd lk 93-94, 99), mida vaidlusalused kliendiandmed (vastav andmekogu) sisaldasid, ei olnud võimalik teha põhjendatud järeldusi teabe ärisaladuseks lugemise kohta. Samuti ei olnud võimalik teha järeldusi lepingutingimuse rikkumise kohta kostja poolt, sest hageja ei toonud jätkuvalt esile kellele ja millistel asjaoludel kostja väidetavat ärisaladust avaldas ning milles ärisaladuse avaldamine täpsemalt seisnes. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kuivõrd hageja jättis hagi rahuldamise eelduseks olevad asjaolud esile toomata, tuli hageja leppetrahvi nõue jätta rahuldamata. Kuna hageja teise nõude rahuldamise eelduseks on samuti kehtivast võlasuhtest (praegusel juhul lepingust) tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, s.t see on muutunud sissenõutavaks ja kohus tuvastas eelnevalt, et hageja ei toonud välja asjaolusid, millest nähtuks ärisaladuse hoidmise kohustuse sisu, millistel asjaoludel kostja väidetavat ärisaladust avaldas ning milles ärisaladuse avaldamine täpsemalt seisnes, ei olnud võimalik ka seda nõuet rahuldada. Pealegi oli sooritusnõue formuleeritud ebatäpselt, s.t see ei olnud esitatud selliselt, et hagi rahuldamise korral oleks võimalik otsust ka täita. Eelnevalt kirjeldatud põhjustel tuli ka hageja teine nõue jätta rahuldamata. Menetluskulud
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Hagi rahuldamata jätmise tõttu, jättis maakohus õigesti menetluskulud 8 hageja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 määras maakohus otsuses kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse, tuvastades kostja põhjendatud lepingulise esindaja kulude suurusena 1 227,6 eurot. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et õigusabi osutaja ajakulu (0,5 tundi tunnihinnaga 110 eurot, millele lisandub käibemaks) menetluskulude nimekirja koostamiseks ei ole kulu, mida on võimalik vastaspoolelt välja mõista, sest see ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata (vt nt Riigikohtu 06.05.2015 lahendit asjas nr 3-2-1-4-15). Seega tuleb põhjendatud kostja esindaja menetluskulusid maakohtus vähendada 66 euro võrra. Kuigi ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt, tegi ta seda marginaalses ulatuses (hagihind maakohtus oli 29 563,92 eurot ning apellatsioonkaebus esitati maakohtu otsuse peale täies ulatuses, põhjendatud menetluskulude suurus maakohtus oli 1 161,6 eurot ja apellatsioonkaebus rahuldati 66 euro osas), jätab ringkonnakohus apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud arvestades kaebuse rahuldamise proportsiooni täies ulatuses TsMS § 163 lg 1 alusel hageja kanda. Põhjendatud menetluskulude suuruse apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes määrab kindlaks maakohus. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 9