← Eesti

2-16-126181/127

Obsah (14)§ 657§ 456§ 418§ 442§ 652§ 230§ 232§ 474§ 169§ 165§ 171§ 179§ 190§ 654

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 14. detsember 20

) § 233 lg 2 järgi siseveendumuse kohaselt. Kuna tagastatud haagisel esinesid puudused, siis ei saa lähtuda turuhinna leidmisel auto24.ee väljavõtetest, sest see ei võimalda arvesse võtta konkreetse haagise puudusi. Põhjendatud ei ole haagise turuhinna määramisel lähtuda ka LKW hindamisaktist, sest koostaja soostus haagise ostma tegelikult kallima hinnaga. Kostjal oli piisavalt aega otsida võimalusi haagise kallimalt müümiseks. Samas kostja ei tõendanud, et ta esitas hagejale andmeid ostja kohta, kes ostnuks haagise kõrgema hinnaga kui 2 200 eurot. Seetõttu luges maakohus haagise turuhinnaks ja väärtuseks selle tagastamise hetkel 2 200 eurot (lisandub käibemaks), millise hinnaga pidas LKW mõistlikuks haagis omandada. Lähtudes haagise lepingulisest jääkmaksumusest (4 719,42 eurot) ja väärtusest hagejale tagastamise ajal (2 200 eurot) kujuneb hageja müügikahjuks 2 519,42 eurot ( = 4719,42 – 2200). 4

(10)4.
  1. Maakohus tuvastas, et liisinguleping öeldi üles ennetähtaegselt
  2. mai 2016 ülesütlemisavaldusega. Pooled ei vaielnud selle üle, et leping lõppes
  3. juuniks
  4. Kuni lepingu ennetähtaegse ülesütlemise ajani oli liisinguvõtja kohustuseks tasuda hagejale liisingumakseid ja muid liisingulepinguga seotud makseid, sh eespool vaidlustamata asjaoluna märgitud tasumata osamaksed 442,75 eurot, intress 47,14 eurot ja viivis 72,33 eurot. Kostja ei esitanud vastuväiteid nõudele hüvitada vara valduse taastamise kulu 277,50 eurot ja müügiteenuse kulu 132 eurot. Need summad tuleb hagejale VÕS § 367 lg 4 alusel hüvitada. Hageja nõuab kaskokindlustuse maksete hüvitamist summas 80,98 eurot, millest osasumma 43,69 eurot hõlmab ajavahemikku kuni liisingulepingu lõppemiseni ja 31,29 eurot perioodi
  5. juuni–
  6. september
  7. Kostja vaidles vastu ainult teisele osasummale. Kuigi õige on kostja seisukoht, et liisingulepinguga lõppesid lepingust tulenevad kohustused tasuda liisingumakseid, on nimetatud kahju põhjuslikus seoses kostja lepingu rikkumisest hagejal maksete tasumisest tekkinud kuluga ja kindlustuskulu 37,29 eurot kuulub väljamõistmisele VÕS § 115 lg 1 alusel. Kui põhivõlgnik ei oleks lepingut rikkunud ja hageja ei oleks pidanud seda üles ütlema, oleks hageja saanud vastavate maksete tasumist nõuda liisinguvõtjalt. Seega tuleb kostjalt välja mõista 3 572,12 eurot (sh müügikahju 2 519,42 eurot, tasumata osamaksed 442,75 eurot, intress 47,14 eurot, viivis 72,33 eurot, kaskokindlustusmaksed 80,98 eurot, vara valduse taastamise kulu 277,50 eurot ja müügiteenuse kulu 132 eurot). 4.
  8. Viivise nõude kohta märkis maakohus järgmist. Võlgnevus kogusummas 3 572,12 eurot sisaldab viivist 72,33 eurot ja intressi 47,14 eurot, seega on viivise arvutamine põhjendatud üksnes summalt 3 452,65 eurot ( = 3572,12 – 72,33 – 47,14). Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise määraga 0,25% päevas summas 811,37 eurot ning viivise 3 452,65 eurolt määraga 0,25 % päevas alates
  9. detsembrist 2016 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 2 741,63 eurot. 4.
  10. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 163 lg 1 alusel vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. POOLTE SEISUKOHAD

  1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi tema suhtes rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 5.
  2. Esiteks ja üldiselt heidab kostja maakohtule ette tõenditele väära hinnangu andmist ja ekspertiisi määramata jätmist. Samas ei tugine kostja väitele, et ta oleks maakohtus taotlenud ekspertiisi. Kostja ei esitanud kaebuses ekspertiisitaotlust, aga esitas selle
  3. novembri 2018 menetlusdokumendi lisana. 5.
  4. Teiseks olid haagisel puudused juba siis, kui hageja andis selle põhivõlgniku kasutusse. Põhivõlgnik rentis haagist
  5. aasta alguses OÜ-lt Noimak, kes liisis seda omakorda hagejalt, aga oli viivituses liisingumaksete tasumisega. Hageja ise tegi põhivõlgnikule ettepaneku sõlmida hageja ja põhivõlgniku vahel liisinguleping. Seega peaks hagejal olema hindamisakt, kus on nähtav, et haagisel oli kõik samad kahjustused juba varem. 5.
  6. Kolmandaks hindas maakohus haagise väärtuse valesti. Ta jõudis ekslikult järeldusele, et veebilehe autoplius.lt väljavõtted ei kinnita, et portaalis müügis olev haagis on praeguses asjas vaidlusalune haagis. Haagis oli paremas seisukorras, st seda ei oleks pidanud müüma pelgalt metalli hinnaga. LKW polnud sõltumatu firma hindamise läbiviimiseks, vaid hageja koostööpartner, kelle eesmärk oli võimalikult kiire ja madala hinnaga tehing haagisega. Praegu on võrreldavad haagised müügis kõrgema hinnaga, aga kuna ajas sõidukite hind langeb, siis osutab ka see, et hageja müüs haagise liiga odavalt. 5

(10)5.
  1. Neljandaks on ekslik maakohtu järeldus, et kostjal oli piisavalt aega otsida võimalusi haagise müümiseks kallima hinnaga. Kuna hageja võttis haagise parklast ära, avaldas müügikuulutuse ja määras hinna, siis oli kostjal võimatu leida ostjat, kes nõustuks maksma haagise eest rohkem. Olukorras, kus hageja avaldas odava hinnaga müügikuulutuse, ei soovinud keegi haagist kallimalt osta. 5.
  2. Viiendaks ei nõustu kostja maakohtu arvutustega (vt eespool p 4.5 viimane lõik ja p 4.6). Neis viidatud kulusid oleks saanud vältida, mh ei oleks hüvitamata jääkmaksumuse nõuet üldse tekkinud, kui haagis oleks müüdud vastavalt turuhinnale. 5.
  3. Kuuendaks on põhjendamatu maakohtu välja mõistetud viivis, sest menetlus viibis kostjast mitteolenevatel põhjustel. Viivist perioodi eest
  4. septembrist –
  5. detsembrini 2016 ja alates
  6. detsembrist 2017 tuleks vähendada nullini. Lisaks palub kostja võtta arvesse, et tema suhtes juba toimub sundtäitmine ja hageja on osa raha kätte saanud. Ka see õigustab viivise vähendamist. 5.
  7. Seitsmendaks palub kostja tunnistada käendusleping tühiseks. Hageja rikkus vastutustundlikku laenamise põhimõtet ja kostja pandi käenduslepingu allkirjastamisel sundolukorda.
  8. Hageja vaidleb kaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 1 alusel jätta muutmata, aga täpsustada tuleb selle resolutsiooni sõnastust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab menetluskulud ringkonnakohtus. 8. Esmalt tuleb käsitleda praeguse apellatsioonimenetluse ulatust. 8.1. Maakohtu 23. jaanuari 2017 tagaseljaotsus on põhivõlgniku suhtes

§ 456

lg 3 alusel jõustunud, seda nii hagi rahuldamise ulatuse kohta tehtud otsustuse, raha väljamõistmise kui ka menetluskulude jaotamise ja kindlaksmääramises osas. Kostja suhtes tagaseljaotsus

§ 418lg 1 tõttu ei jõustunud.

Praegu on vaidlus üksnes kostja kohustuste üle. 8.2. Kuigi kostja märkis, et vaidlustab maakohtu otsuse tervikuna, siis puudub kostjal huvi vaidlustada hagi osalist rahuldamata jätmist, st 19,12 euro välja mõistmata jätmist. Samuti ei saa kostja kaevata selle peale, et 0,43% menetluskuludest jäid hageja kanda. Nendes osades on maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause alusel jõustunud (vrd nt Riigikohtu 8.

veebruari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-16, p 11 teine lõik). 8.

  1. Eelnevast tuleneb, et ringkonnakohus kontrollib, kas kaebuse väited annavad alust vähendada kostjalt hageja kasuks välja mõistetud summat või jätta see üldse välja mõistmata, samuti kas tuleks vähendada kostja osa menetluskulude kandmisel.
  2. Juhindudes

§ 442lg-st 5 lahendab kohus otsusega kostja menetluslikud taotlused.

9.

  1. Kostja esitas koos kaebusega 4 lisa (kaebusega samas failis, erinevad ekraanitõmmised kuuel leheküljel). Kostja ei põhjendanud viidatud lisade esitamist alles apellatsioonimenetluses. Samuti ei tugine kostja kaebuses väitele, et maakohtu otsus oleks olnud üllatuslik või maakohus oleks rikkunud selgitamiskohustust. 9.
  2. Lisaks esitas kostja
  3. novembril 2018 veel 11 dokumenti, mille kohta märkis eelmise kuupäeva menetlusdokumendis, et ta soovib tõendada
  4. jaanuari 2017 tagaseljaotsuse alusel tema konto debiteerimist ja raha tagastamata jätmist. 9.
  5. Kostja viitas kaebuses võimalikule ekspertiisile ja esitas
  6. novembri 2018 taotluse eksperdi määramiseks. Kostja soovis eksperdile küsimuse esitamist haagise reaalse ja õiglase väärtuse kohta
  7. septembri 2016 seisuga ning tegi ettepaneku määrata eksperdiks RM. 6

(10)9.
  1. Hageja vaidles kaebuse taotlustele vastu, aga täiendavatele taotlusetele ei vastanud. 9.
  2. Ringkonnakohus leiab, et kõik alapunktides 9.1–9.3 refereeritud taotlused tuleb jätta

§ 652lg-te 3 ja 4 alusel rahuldamata.

Kostja ei esitanud samu taotlusi maakohtule, kuigi vaidluse ulatus oli selge juba seal. Samuti ei tugine kostja muudele alustele, mis võimaldaks esitada uusi tõendeid (ja osaliselt ka uusi asjaolusid) alles apellatsioonimenetluses. Ühtlasi ei ole neil põhjustel edukas kaebuse esimene väide ekspertiisi käsitlevas osas. Kostja esitatud täiendavate dokumentaalsete tõendite elektroonilise saatmise tõttu ei ole vaja neid tagastada. 10.

§ 652

lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus tuvastas õigesti liisingu- ja käenduslepingu sõlmimise ning liisingulepingu ülesütlemise asjaolud, samuti põhivõlgniku rahaliste kohustuste suuruse ja haagise lepingujärgse jääkmaksumuse ülesütlemise aja seisuga. Kaebusega ei ole vaidlustatud lisaks seda, et haagise hagejale tagastamise aeg jääb vahemikku mai–juuli

  1. Neist asjaoludest saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda.
  2. Kaebuse esimese väite ülejäänud osa, teist, kolmandat ja neljandat väidet on põhjendatud käsitleda koos, sest need kõik sisaldavad etteheiteid maakohtule VÕS § 367 lg 3 alusel arvesse võetava haagise väärtuse tuvastamisel. 11.
  3. Maakohtus lähtus õigesti TsÜS §-st 65 ja leidis väärtuse määramiseks haagise turuhinna. Selleks on võimalik hinnata kõiki tõendeid, mida pooled kohtule vastava asjaolu kohta esitasid, sh nii tegelikku müüki kajastavaid dokumente kui ka müügikuulutusi (vt kokkuvõtvalt nt Riigikohtu
  4. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-12, p 28 teine lõik). 11.
  5. Kuna VÕS § 367 lg 1 alusel on esitatud liisinguandja nõue liisinguvõtjaga solidaarselt vastutava käendaja vastu, siis peab hageja

§ 230

lg 1 järgi tõendama kulutuste hüvitamise nõude aluseks olevad asjaolud, sh haagise väärtuse selle talle tagastamise hetkel. Liisinguandja esitatud ja tõendatud liisingueseme väärtusele vastuväite esitanud liisinguvõtja peab omakorda tõendama, et liisingueseme väärtus oli selle tagastamise hetkel selline, nagu tema väidab. Seejuures tuleb arvestada asjaolu, et liisingueseme tagastamise tõttu liisinguandjale on just liisinguandjal paremad võimalused liisingueseme väärtust tõendada (Riigikohtu

  1. veebruari 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-157-14, p 12 kolmas lõik). 11.
  2. Hageja tugines LKW hinnangule, aga esitas ka dokumendid haagise tegeliku müügi kohta, millest tervikuna maakohus pidas turuhinna tuvastamisel kõige kohasemaks just müügidokumentidest nähtuvat ilma käibemaksuta hinda. Vaidlust ei ole, et LKW hindas esmalt haagise odavamaks, aga ostis hiljem kallimalt. Kostja väited on suunatud esiteks sellele, et LKW dokumendid pole usaldusväärsed ja teiseks tulnuks lähtuda müügikuulutustest nähtuvast kõrgemast hinnast. Maakohus on neile väidetele piisavalt vastanud. Maakohtu selgitused
  3. veebruari 2018 kirjas järgisid eelmises alapunktis 11.2 viidatud seisukohti ja vaidlustatud otsuse p-st 30 nähtub arusaadavalt, kuidas maakohtu siseveendumus kooskõlas

§ 232lg-tega 1 ja 2 kujunes.

Ringkonnakohtul puudub alus hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. 11.

  1. Käesoleval juhul ei oma tähtsust, kas haagis oli kahjustatud juba põhivõlgniku kasutusse andmisel. VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Varasemaid mõjutusi vara väärtusele tuleks arvesse võtta üksnes juhul, kui need on tingitud liisinguandja enda tegevusest, aga sellistele asjaoludele kostja ei tugine. 11.
  2. Kostja ei toonud esile ega tõendanud, et hageja ja LKW koostöö oleks mõjutanud haagise turuhinnale antud hinnangut või ostuhinda. Seetõttu ei ole ka sel alusel põhjust maakohtu järelduses kahelda. Pelgalt müügikuulutuse avaldamine ei takista sama eseme müügiks pakkumist kõrgema hinnaga. Lisaks tõendas hageja, et ta pakkus haagist algul müügiks hinnaga 7

(10)2 600 eurot (lisandub käibemaks). Kui ka eeldada kostja muude väidete õigsust, siis pidanuks õnnestuma selle hinnaga müük koheselt, samuti polnud kostjal takistust korraldada haagise müük ise vähemalt selle hinnaga. Maakohus sedastas põhjendatult, et kostja ei tõendanud ostja andmete esitamist, kes olnuks nõus haagise ostma enam kui 2 200 euroga. 12. Kaebuse viiendat väidet saab ringkonnakohus

§ 652

lg-test 3 ja 4 tulenevalt sisuliselt kontrollida ainult kindlustusmaksete osasumma 37,29 eurot piires. Teistele hageja esile toodud lisakuludele kostja maakohtus vastuväiteid ei esitanud. Samuti ei nähtu kaebusest, et kostja tugineks maakohtu arvutuslikule eksimusele. Summas 37,29 eurot on maakohus hagi õigesti rahuldanud. Ka lepingu lõppemisele järgneval perioodil tuleb liisingulepingu esemeks olev vara kindlustada ja selle kulu peab liisinguvõtja VÕS § 367 lg 4 mõttest tulenevalt hüvitama. Kindlustuslepingute (kohustuslik liikluskindlustus, nn kaskokindlustus) sõlmimise üks eesmärk on liisinguandja kui krediteerija finantshuvide tagamine (Riigikohtu

  1. detsembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-16-3600, p 11.3 teine lõik). Puudub mõistlik põhjendus, miks seda huvi ei tuleks järgida perioodil lepingu lõppemisest lepingueseme võõrandamiseni.
  2. Kostja kuues väide käsitleb viivise väljamõistmist ja paralleelselt täitemenetlust. Kumbki osaväide pole edukas. 13.
  3. Seadusest ei tulene, et kostja ei peaks maksma hagejale viivist juhul, kui menetlus viibib. Menetluse käik ja kestus ei muuda tõsiasja, et kostja on viivituses rahalise kohustuse täitmisega, st kostja vastutus ei olene menetluse kestusest (vrd Riigikohtu
  4. juuni 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-08, p 13 ja p 17 teine lõik). Seega puudub alus kaaluda viivise vähendamist kostja esile toodud asjaoludel. 13.
  5. Maakohus rahuldas kostja taotluse täitemenetluse peatamiseks
  6. märtsi 2017 määrusega, st ca pooleteise kuu möödumisel tagaseljaotsuse tegemisest. Peatamine oli jõus vähemalt kuni kaja rahuldamiseni
  7. augusti 2017 määrusega. Pärast seda ei olnud võimalik tagaseljaotsust kostja suhtes

§ 418lg 1 esimese lause järgi enam täita.

Kui vahepealsel ajal ka toimus tagaseljaotsuse viivitamata täitmine, siis saab kostja nõuda vastavate summade tagastamist

§ 474lg 2 alusel, seda nõuet ei lahendata siiski käesoleva tsiviilasja raames.

Võimalik täitmine põhivõlgniku vara arvel ei oma tähtsust, sest kostja käendajana ja põhivõlgnik vastutavad VÕS § 145 lg 1 kohaselt solidaarselt (vt Riigikohtu

  1. novembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 19 teine lõik).
  2. Seitsmes väide käsitleb käendaja vastutust ja vastutustundliku laenamise põhimõtet, ka neist ei anna kumbki osaväide alust maakohtu otsust muuta. 14.
  3. Kostja ei vaidlustanud otseselt käenduslepingu sõlmimise asjaolusid. Samuti ei esitanud ta väiteid, mis võimaldaks asuda seisukohale nagu oleks käendusleping vastuolus heade kommete või seadusega, rikuks käsutuskeeldu või oleks näilik. Kostja ei väida, et ta oleks teinud hagejale käenduslepingu tühistamise avalduse, mistõttu ei saa ta tugineda eksimusele või pettusele. Järelikult on maakohus õigesti tuvastanud kehtiva käenduslepingu olemasolu. 14.
  4. Käendaja saab VÕS § 149 lg-te 1 ja 3 järgi kasutada laenuandja vastu samu vastuväiteid nagu põhivõlgnik, mh tugineda võlgniku kahju hüvitamise nõudele, mis tuleneb vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest, kuid ise ta võlgniku nõuet tasaarvestuseks kasutada ei saa (vt ka Riigikohtu
  5. märtsi 2013 otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑12‑13, p‑d 14–16). Kuigi
  6. mail 2016 tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑30‑16 tehtud otsuse p-s 11 märkis Riigikohus ebatäpselt, nagu võiks käendaja ise tasaarvestada võlgniku nõudeid, siis tegelikult tal sellist õigust ei ole (Riigikohtu
  7. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 52 esimene lõik). Kostja ei tugine sellele, et hageja poleks kostjat piisavalt teavitanud põhivõlgniku majanduslikust olukorrast. Käendaja enda suhtes vastutustundliku laenamise põhimõte ei kehti (ibid p 48). Seetõttu ei ole kõnealusel vastuväitel tähendust hageja nõuete rahuldamisel. 8

(10)
  1. Kokkuvõtvalt ei anna ükski kaebuse väidetest alust maakohtu otsust hagi rahuldamise osas tühistada või muuta. Järelikult jääb otsus muutmata ka menetluskulude jaotuse kohta otsustatud protsendimäärade osas. Seoses menetluskulude jaotusega tuleb siiski maakohtu otsuse resolutsiooni täpsustada. Lisaks tuleb jaotada apellatsioonimenetluse kulud. 15.
  2. Käesolevas asjas on enne käesoleva apellatsioonimenetluse lõppemist läbitud lisaks järgmised etapid: - - maksekäsu kiirmenetlus põhivõlgniku ja kostja suhtes; asja lahendamine maakohtus kuni
  3. jaanuari 2017 tagaseljaotsuseni, millega ühtlasi lõppes menetlus põhivõlgniku suhtes ja milles otsustati nii seniste menetluskulude jaotus kui ka rahaline kindlaksmääramine – see on jõustunud põhivõlgniku suhtes; määruskaebemenetlus kostja kaja osas, mis lõppes ringkonnakohtu
  4. juuli 2017 määrusega, milles menetluskulude jaotust ei otsustatud; sellele järgnenud vaidlus maakohtus hageja ja kostja vahel, mille kohta maakohus tegi vaidlustatud otsuse, kus jaotas ka menetluskulud; kostja määruskaebus ringkonnakohtu
  5. augusti 2018 määruse peale, mis tagastati kostjale Riigikohtu
  6. oktoobri 2018 määrusega. 15.
  7. Maakohus ei eristanud kulude kindlaksmääramisel menetluse etappe. Kaja esitamisega seonduvad kulud pidanuks jääma

§ 169lg 2 järgi kostja kanda.

Kuna see tähendaks otsuse muutmist kostja kahjuks, siis ei saa ringkonnakohus seda kostja kaebuse alusel teha. 15.3. Tagaseljaotsuse resolutsiooni p 3 järgi jäid menetluskulud solidaarselt põhivõlgniku ja kostja kanda ning p-s 5 määras maakohus hüvitatavad kulud kindlaks rahaliselt. Kuna praegu vaidlustatud otsuses kulude kindlaksmääramist ei otsustatud, siis võib apellatsioonimenetluses omada tähtsust üksnes kulude jaotus. 15.4.

§ 165

lg 3 sätestab, et kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. See ei välista ega piira sama paragrahvi lg-s 2 sätestatu kohaldamist. Ringkonnakohus leiab, et kuni põhivõlgniku menetluses osalemise lõppemiseni tekkinud hageja menetluskulude eest vastutavad kostja ja põhivõlgnik

§ 165

lg 3 esimese lause alusel solidaarselt, kusjuures kostja vastutus on piiratud vaidlustatud otsuses märgitud määraga. Samas ei saa põhivõlgniku osas enam muuta kulude rahalise kindlaksmääramise lahendit, samuti ei vastuta ta

§ 165

lg 2 kohaselt hilisemate, st alates kaja esitamisest tekkinud kostja ja hageja vahelise vaidluse kulude eest. Ühtlasi ei vastuta kostja ja põhivõlgnik teineteise kulude kandmise eest. Neil kaalutlustel tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni täpsustada lähtudes sellest, et vaidlustatud otsusega lahendati ainult hageja ja kostja vahelist vaidlust. 15.5. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

Sellega on hõlmatud ka kostja võimalikud kulud seoses

  1. augusti 2018 määruse vaidlustamisega.
  2. Lõpuks tuleb käsitleda kostja kaebuselt tasuda tulnud riigilõivu küsimust. 16.
  3. Ringkonnakohus võimaldas
  4. augusti 2018 määrusega kostjal tasuda riigilõivu osaliselt graafiku alusel. Kokku kuulus kaebuselt tasumisele 475 eurot, millest 397,72 eurot tulnuks tasuda osamaksetega. Otsuse allkirjastamise aja seisuga on kostja tasunud ühe osamakse summas 99,43 eurot ja tasumata on 375,57 eurot ( = 475 – 99,43). 16.2.

§ 179

lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, mh tasumata või vähem tasutud riigilõiv, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Kui kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamise korral menetluskulud riigituludesse

§ 190lg 5 esimese lause järgi täies ulatuses välja. Seega tuleb kostjalt eelmises p-s 16.1 saadud vahe riigi kasuks välja mõista. 9

(10)16.3. Vastavalt

§ 179

lg-le 5 peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, v.a juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. Arvestades veel tasuda jäänud riigilõivu kogusumma vähenemist senise osamakse võrra, otsuse jõustumiseks eeldatavasti kuluvat aega ja 31. augusti 2018 määruses kostja majanduslike võimaluste kohta tuvastatud asjaolusid, peab ringkonnakohus põhjendatuks, et kostjal ei tule enam jätkata seniste osamaksete tegemist, vaid tasuda veel puuduv osa riigilõivust ühe maksega ühe kuu jooksul alates otsuse jõustumisest. 16.4.

§ 179

lg 9 näeb ette, et sama paragrahvi lg-s 7 nimetatud nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus hoiatab kostjat, et

§ 179

lg 6 alusel võib rahandusministri käskkirjaga määratud asutus lahendi sundtäitmisele saata, kui kohustatud isik ei ole lahendiga talle pandud kohustust kohaselt täitnud. 16.5.

§ 179

lg 3 kohaselt võib mh sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud ringkonnakohtu lahendi peale menetluskulusid maksma kohustatud isik või Eesti Vabariik rahandusministri käskkirjaga määratud asutuse kaudu esitada määruskaebuse, kui kaebuse hind ületab 64 eurot. 17. Juhindudes

§ 654

lg-st 2² ja § 173 lg 1 teisest lausest esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse ning märgib selles kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Ühtlasi täpsustab ringkonnakohus, et vaidlustatud otsusega lahendati hageja nõuded just kostja suhtes. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.