Obsah (8)

§ 174§ 62§ 230§ 231§ 445§ 459§ 173§ 162

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Liisi Vernik Otsuse tegemise aeg ja koht 10.12.2018.a Tallinn Tsiviilasja number 2-18-101332 Tsiviilasi A K hagi A L

§ 174lg 4).

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (

§ 62lg 2).

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 20.03.2018 esitatud hagiavalduse kohaselt on A K (hageja) vanemateks A K ning A L (kostja). 2008 jättis kostja poja koos emaga maha ning ei ole poja vastu huvi tundnud ega osalenud tema kasvatamises. Kostja maksis hagejale elatist alates 10.11.2016 kuni 19.04.2017 summas 200 eurot kuus. Alates 05.05.2017 kuni 01.12.2017 maksis kostja elatist igakuiselt 235 eurot. Alates 02.12.2017 ei ole kostja elatist tasunud. Hageja ülalpidamiskulud kannab antud ajal tema ema. Hageja igakuised kulud on järgnevad: toidukulu 157,50 eurot; riided ja jalatsid 70 eurot; haridus (muusikaõpe, s.h transpordikulu muusikakooli ja tagasi viimiseks) 114,25 eurot; vaba aeg, üritused, sünnipäevad 20 eurot; taskuraha 40 eurot; kulud tervisele, ravimitele 10 eurot; eluasemekulud 262,36 eurot. Eeltoodu alusel on hageja ülalpidamiskulud kokku 674,11 eurot. Seega palus hageja kostjalt välja mõista igakuiselt elatise summas 340 eurot. 30.07.2018 esitas hageja avalduse hagist osaliseks loobumiseks. Hageja loobus igakuisest elatise nõudest summas 340 eurot ja palus kostjalt välja mõista elatis poole Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammääras alates hagiavalduse esitamisest. Kostja vastus Kostja tõi oma vastuses välja, et peale lapse sündi ostsid kostja ja hageja esindaja korteri, mille eest kostja maksis sissemaksu. Kostja ja hageja esindajal oli suuline kokkulepe, et kostja teeb korteri kinkelepingu ja edaspidi elatist ei maksa. Seega kostja täitis oma kohustusi täies ulatuses. 2 Kostja kolis oma perega Hispaaniasse oktoobris 2017. Kuni märtsi keskpaigani oli kostja Hispaania töötuskassas arvel. Käesoleval ajal kostja töötab ja saab töötasu ¼ Hispaania miinimum töötasust, s.o 206,25 eurot. Kostja ja tema pere igakuised kulud on: kulud toidule 100 eurot; kulud laste mänguasjadele ja riietele 30 eurot; kulud koolitusele 80 eurot; üür 400 eurot; elekter 100 eurot; vesi 60 eurot; bensiin 50 eurot; ravimid 40 eurot. Seega kokku pere peale keskmiselt 860 eurot kuus, kostja kulud sellest 286,66 eurot (peres kolm liiget). Kostja kasvatab veel tütart, kes elab temaga koos. Kostja palub vähendada elatist summani 140 eurot kuus. Kohtu põhjendused 1. Kohus, analüüsinud hagiavaldust, poolte poolt esitatud tõendeid ning analüüsinud kostja vastuväiteid, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele. 2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 231

lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

1. Perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. PKS § 101 lg 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Alates 01.01.2018 on kuutasu alammääraks 500 eurot, millest ½ on 250 eurot (Vabariigi Valitsuse 21.12.2017 määrus nr 189 „Töötasu alammäära kehtestamise“ kohta).
2. Käesolevas tsiviilasjas on kohus tuvastanud, et hageja vanemateks on AK ja kostja A L (kd I lk 48). Puudub vaidlus selles, et kostja ei ela hagejaga igapäevaselt koos. Hagejal on seega kostjast lahus elava alaealise lapsena kostja vastu PKS §-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Kohus selgitab, et nimetatud normid peavad tagama selle, et elatist nõudev alaealine laps saaks lahus elavalt vanemalt vajaliku ülalpidamise. Ka Riigikohus on leidnud, et kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-136-13, p 11). PKS § 100 lg-te 1 ja 2 alusel saab laps (lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatava hooldusõigusliku vanema esindusel) ülalpidamist nõuda eelkõige perioodilise rahalise maksena ehk elatisena. Ülalpidamise andmine rahas igakuise ettemaksuna võimaldab elatist lapse heaks kasutaval vanemal arvestada selle summaga kulude planeerimisel. Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid 3 osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust. PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (PKS § 116 lg 1). Kohus on pooltele 08.05.2018 kohtukirjas (kd I lk 175-176) selgitanud menetluslikku olukorda ning poolte tõendamiskohustust. Samuti on kohus kostjale 03.07.2018 kirjaga täiendavalt selgitanud kohtule esitatud võõrkeelsete dokumentide tõlgete esitamise kohustust (kd II lk 57).
3. Kohus selgitab, et kohtule esitatud elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolt ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine, st rikutud on lapse õigust saada ülalpidamist. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist. Ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist seega, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt või ebaregulaarselt. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud PKS §-s 99 lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Hageja on esitanud tõendi, et kostja on tasunud elatist kuni 01.12.2017 (kd I lk 112) ning et hageja seaduslik esindaja on ka kostjaga ühendust võtnud elatise tasumise osas (e-kiri, kd I lk 153-154). Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid, et kostja oleks 2018 aastal hagejale elatist tasunud. Samuti ei nähtu esitatud dokumentidest, et kostja täidaks oma ülalpidamiskohustust vahetult, s.o et hageja viibiks mingi ajast kuus kostjaga või et hageja seadusliku esindaja ja kostja vahel oleks kokkulepe hagejale osutatud teenuste eest tasumiseks või vajalike asjade ostmiseks (nt riided, koolitarbeid jms). Seega on elatise nõude esitamine kostja vastu iseenesest õiguslikult põhjendatud. Kohus selgitab täiendavalt, et ülalpidamise andmine rahas, igakuiselt ettemakstult, võimaldab elatist lapse heaks vahetult kasutaval vanemal arvestada nimetatud summaga kulude planeerimisel.
4. Kostja on menetluses esitanud vastuväite, et kostjal ja hageja seaduslikul esindajal oli kokkuleppe selle kohta, et kostja teeb korteri kinkelepingu ja edaspidi elatist ei maksa. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja ja hageja seadusliku esindaja vahel on sõlmitud 28.01.2009 kinkeleping, mille esemeks oli ½ suurune mõtteline osa korteriomandist asukohaga xxx, mille reaalosaks on eluruum nr 5, s.o käesoleval ajal hageja elukoht (kinkeleping kd I lk 129-132, kd II lk 9-14). Kohus selgitab, et nimetatud leping on hageja seadusliku esindaja ja kostja vaheline leping, mis ei vabasta kostjat elatise tasumise 4 kohustusest. Kostja ei ole tõendanud vastupidist, s.o suulise kokkulepe olemasolu. Samuti märgib kohus, et see, kes on tasunud nimetatud korteri sissemakse, korteriühistu võlgnevused või laenulepingust tulenevad võlgnevused (kd I lk 155-173, 199-200, kd II lk 1-8), ei oma elatise nõude lahendamisel tähtsust ning ei kinnita võimalikke kokkuleppeid elatise tasumise osas.
5. Kohus selgitab, et elatise väljamõistmisel tuleb lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest tagamaks lapse arenguks piisavad vahendid. Hageja nõue on esitatud seadusega ettenähtud elatise suuruse alammääras. Kohus on seisukohal, et sellises määras elatise väljamõistmine tagab alaealise ülalpidamise sellisel määral, mis võimaldab hagejal normaalselt kasvada ja areneda. Riigikohus on selgitanud, et miinimumelatise kehtestamine lihtsustab alaealistele lastele elatise nõudmist, kuna miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 32-1-174-16, p 13). Tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-160-12, p 17). Eeltoodust tulenevalt ei olnud hagejal vajalik käesoleval juhul tõendada oma elatisnõudes sisalduvate kulude suurust. Samas ei ole ka kostja vastuväiteid hageja igakuistele kuludele ega ka nende suurusele esitanud. Seega ei pea kohus vajalikuks eraldi kulude suurust ega kulude tõendamiseks esitatud dokumente hinnata (kd I lk 66-81). Kohus märgib üksnes, et hageja poolt väljatoodud kulud on kohtu hinnangul igakuiselt vajalikud ning on ka eluliselt usutav, et nimekirjas väljatoodud kulutusi on tehtud ja tehakse ka edaspidi. Kohus selgitab täiendavalt, et kuivõrd hageja elab koos emaga, siis on põhjendatud, et igapäevased kulud katab ema, kellel peavad olema selleks kindlustatud vastavad rahalised vahendid.
6. PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on PKS § 102 lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.
7. Kostja on oma vastuses palunud vähendada elatise suurust 140 euroni viidates oma majanduslikule seisule ning teise alaealise lapse olemasolule. 9.1 Kohus on 08.05.2018 kirjas kostjale selgitanud, et tal tuleb esitada täiendavaid tõendeid PKS §-s 102 märgitud asjaolude kohta, s.h andmed sissetuleku ja varalise seisundi kohta. Kostja on üksnes menetluses kinnitanud, et elab käesoleval ajal Hispaanias ning ka töötab 5 seal, olles eelnevalt arvel olnud Hispaania töötukassas. Kostja on märkinud sissetuleku suuruseks märtsis 64,05 eurot, aprillis 149,43 eurot ning mais 163,66 eurot (kd I lk 197). Vastuses hagile on kostja märkinud, et saab töötasu ¼ Hispaania miinimum töötasust, s.o 206,25 eurot. Kostja on esitanud oma võimalike tulude ja kulude kohta loetamatuid ning võõrkeelseid dokumente (kd I lk 126-128; 133-144, 155-173, kd II lk 16, 19-52). Kohus on kostjale 03.07.2018 kirjaga selgitanud kohtule esitatud võõrkeelsete dokumentide tõlgete esitamise kohustust (kd II lk 57). Kohus jätab võõrkeelsed menetlusdokumendid tähelepanuta. Kohus selgitab, et võõrkeelsetest dokumentidest nähtub küll eeldatavasti teatud kulude olemasolu (s.o nt esitatud veearved, elektriarved, kütus, ravi), kuid kostja ei ole esitanud tõendeid (s.h tõlgituna) oma sissetulekute kohta (nt välisriigi pangakonto väljavõte, tööleping vms). Kohus on teinud ka ise päringud Eestis tegutsevatele krediidiasutustele ning Maksu- ja Tolliametile (kd II lk 64). Päringute vastuste kohaselt kostjal rahalised vahendid puuduvad ning sissemakseid (m.h töötasu) ei ole kostjale laekunud. Tsiviilasjas eelnenud maksekäsu kiirmenetluses on kostja esitanud kohtule võlgniku andmete loetelu sissetuleku, vara ja majandusliku seisundi kohta (kd I lk 30). Nimetatud loetelu kohaselt kostjal sissetulek puudub, kuid igakuised kulutused temal ja tema perekonnaliikmetel ületavad 1000 eurot. Seega jääb selgusetuks, mille arvelt kulusid kaetakse ning ei ole usutav, et kostjal sissetulekud üldse puuduksid. Kostja ainukeseks varaks loetelu kohaselt on sõiduauto Renault Laguna. Samas nähtub äriregistrist, et kostja on osanik ja juhatuse liige A G OÜs. Seega ei saa väita, et kostja oleks täielikult varatu. Samuti ei ole kostja kohtule selgitanud, milline on kostja haridus, kvalifikatsioon ning varasem töökogemus, et kohus saaks hinnata, kas kostja teeb lapse ülalpidamiseks kõik endast oleneva. Samuti ei ole kostja esitanud tõendeid, et ta oleks töövõimetu ega välja toonud asjaolusid, et laste ülalpidamiskohustuse täitmisel kahjustuks kostja enese tavaline ülalpidamine. Kohus peab vajalikuks m.h selgitada ka, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel (vt selles osas ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-118-12). Tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15 on Riigikohus selgitanud, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb mh hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on liiga väike. Tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07 märkis Riigikohus, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka temale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks, kuid ka siinjuures tuleb säilitada kohustatud vanemale minimaalne toimetulek ja minimaalselt vajalik elustandard. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võimalik väike sissetulek ei ole käesoleval juhul aluseks elatise suuruse vähendamisel. 9.2 Teiste laste olemasolu annab alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. Kohus on kostjale 08.05.2018 selgitanud, et vanemal, kes tugineb laste 6 ebavõrdsele olukorrale, tuleb esile tuua, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Sealjuures tuleb arvestada ka teise vanema panust laste ülalpidamisse (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-17-16, p 11 ja 12). Käesoleval juhul nähtub tsiviilasja materjalidest, et kostjal on veel üks alaealine laps (kd I lk 145, kd II lk 15). Kostja ei ole esitanud kohtule aga tõendeid, et miinimumelatise väljamõistmisel satuks tema teine laps ebavõrdsesse olukorda. Juhul, kui kostjal ei ole piisavat sissetulekut, on ta kohustatud leidma töö, millisega oleks kindlustatud mõlema lapse vajadused võrdselt. 9.3 Kohus on seisukohal, et kostja ei ole välja toonud ega esitanud tõendeid mõjuvast põhjusest, mis takistaksid temapoolset ülalpidamiskohustuse täitmist seadusega sätestatud miinimummäära ulatuses ning käesoleval juhul ei esine asjas erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse elatise vähendamiseks alla miinimummäära. Samuti ei ole käesoleval juhul välja toodud asjaolusid ega tõendeid, mis annaksid aluse kõrvale kalduda elatise tasumise proportsioonist (kohus arvestab siinkohal ka hageja seadusliku esindaja konto väljavõttega, kd I lk 82-111).
8. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hagi kuulub rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista igakuiselt elatis alates 17.01.2018 Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäära pooles ulatuses, mis alates 01.01.2018 on 250 eurot kalendrikuus, kuni hageja täisealiseks saamiseni.

§ 445

lg 1 kohaselt märgib kohus, et elatis tuleb tasuda iga kuu 15.ndaks kuupäevaks A K arvelduskontole nr xxx, selgitusega „elatis lapsele“. 11. Kohus selgitab lisaks, et eeltoodu ei tähenda, et asjaolude muutumisel ei võiks kas elatist saama õigustatud isik või elatist maksma kohustatud isik edaspidi nõuda väljamõistetud elatise muutmist

§ 459lg 1 alusel.

Kehtiva kohtupraktika kohaselt on elatise suuruse muutmiseks alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega oluliselt muutunud. 12. Kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada summadega, mida kostja on menetluse käigus hagejale tasunud. Seega, juhul kui kostja poolt on kohtumenetluse kestel hagejale makstud elatist, siis nimetatud summad tuleb väljamõistetud elatisega tasaarvestada. Menetluskulud 13.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt

§ 162lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus rahuldab hagi, siis tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. 7 14.

§ 174

lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

§ 174

lg 4 kohaselt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik kohtunik 8