KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. veebruar 2019. a Tallinn Kriminaalasja number 1-18-8791 Kohtukoosseis Orvi Koik, Meelika Aava ja Ivi Kesk

§ 81ning kokkulangevaid isikutunnuseid pole kohus tuvastanud.

Videosalvestis ei tõenda, et videol on tema. Ka 06.09.2018 õiendis on märgitud, et videosalvestisel oleva isiku võrdlemine minuga ei ole võimalik.

1. Kaitsja asub seisukohale, et kohus on suure osa tõendusliku baasi rajanud punase dressipluusiga isiku seostamisega Martin Bekkerina. Tõepoolest oli sadamas Martin Bekker, kes vestles politseinikega ning viidi Haapsallu joobe tuvastamisele. Tõendamata jäi kaitsja arvates asjaolu, kes nimelt Sviby sadama territooriumil juhtis sõiduautot Ford Sierra. Selleks isikuks ei pruukinud olla Martin Bekker. Tõendamata on otsene seos auto juhtimise ja Martin Bekkeri joobe vahel. Asjaolusid, mida ei ole tõsikindlalt tõendatud tuleb tõlgendada süüdistava kasuks. PROKURÖRI SEISUKOHT:
2. Prokurör palub jätta süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonkaebused rahuldamata ja Pärnu Maakohtu
3. jaanuari 2019 kohtuotsus muutmata. 5.1 Prokuratuur ei nõustu apellatsioonis märgitud seisukohtadega ning leiab, et Martin Bekkeri süüdimõistmine kriminaaltoimikus olevate ja kohtus uuritud tõendite alusel on põhjendatud. Kohus on käsitlenud kõiki asjas uuritud tõendeid ja andnud neile hinnangu, leides et tunnistaja KK ütlused on kokkulangevad kohtule esitatud kirjalike tõenditega ja turvakaamera salvestiselt nähtuga ning kohtule esitatud tõendikogumi pinnalt saab tõsikindlalt tuvastatuks lugeda, et turvakaamera salvestisel nähtav punase dressipluusiga isik on Martin 3 Bekker. Kogu sündmuste käik alates politseipatrulli Vormsi sadamas jalgsi patrullimisest, sõiduauto Ford reg.nr-ga XXXXXX Sviby sadamasse sõitmisest, Martin Bekkeri autost väljumisest, kohtumisest politseinikega, M.Bekker toimetamisest Haapsalu politseijaoskonda kuni Martin Bekker suhtes tõendusliku alkomeetri kasutamiseni on kohtule esitatud tõenditega üheselt tõendamist leidnud. Kogu sündmuste ahelas ei ole tekkinud lünka, mis võiks tekitada kahtluse, et üks punase dressipluusiga isik oleks võinud sündmuste käigus asenduda teise punase dressipluusiga isikuga. 5.2 Kaitsja ei ole apellatsioonis toonud välja ühtegi asjaolu, mis seaksid kohtu järelduse kahtluse alla. Turvakaamera salvestuselt on selgelt näha, et sõiduautost Ford Sierra väljub isik, kelle juurde tulevad politseiametnikud, kellega läheb see isik kaasa. Ühtegi teist isikut auto juures ei ole ning politseinikega kaasa ei lähe. Tunnistaja KK sõnul järgnesid nad sinisele Fordile, mille juhiks oli punase dressipluusiga mees, kellel nad kontrollisid indikaatorvahendiga alkoholijoovet ja pidasid ta kinni. Ühtegi teist isikut nad sel päeval Vormsis kinni ei pidanud, samuti tuvastasid nad sõidukit juhtinud Martin Bekkeri isiku dokumentide alusel. 5.3 Martin Bekker on oma apellatsioonis esitanud esiteks väite, et tema jõudis sadamasse jalgsi ja kella 17.53 ajal. See väide ei lange kokku turvakaamera salvestuselt nähtavaga, kust on näha, et isik, kes hiljem politsei poolt kinni peeti ja kellena tuvastati Martin Bekker, juhtis mootorsõidukit, mitte ei tulnud jalgsi ja see toimus süüdistatava väidetust tund aega hiljem. Samuti on tunnistaja KK andnud ütlusi, et indikaatorvahendi kell oli tund aega taga ja sel põhjusel pandi indikaatorvahendi kasutamise protokolli vale kellaaeg. Tunnistaja ütlused langevad kokku ka muude tõenditega, kuna nii kahtlustatavana kinnipidamise protokollist, patrullilehest kui ka turvakaamera salvestuse kriminaalasja juurde võtmise kirjast nähtub, et Martin Bekkeri kinnipidamine ei saanud toimuda kella 17.50 ajal, vaid tund aega hiljem. 5.4 Tunnistaja KK on selgitanud, et nad märkasid hiljem, et indikaatorvahendi kell oli vale. See ei muuda veel tunnistaja ütlusi ega indikaatorvahendi kasutamise protokolli tühiseks. Patrullilehelt on näha, et patrull saabus Vormsi saarele Haapsalust kella 18.35-ks, kella 19.25 ajal nad lahkusid roolijoodikuga ja kella 19.50 ajal toimus joobekontroll jaoskonnas. Seda kinnitab ka tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll. Kahtlustavana kinnipidamise protokolli kohaselt toimus Martin Bekkeri kahtlustatavana kinnipidamine kella 18.53 ajal Svibys. Apellatsioonis esitatud väide, et sõit Haapsalu sadamas Sviby sadamasse võtaks aega 15 minutit ei ole millegagi põhjendatud ega tõendatud. Nii tunnistaja ütluste kui kirjalike tõenditega on politseinike tegevus saarele saabumisel ja lahkumisel jälgitav ja arusaadav. 5.5 Nii mootorsõiduki juhtimise aja kui mootorsõidukit juhtinud isiku tuvastamisel saab kriminaalmenetluses tugineda kõikidele tõendiliikidele, mitte ainult indikaatorvahendi kasutamise protokollile ja kohus on õigesti hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis. Kohus on õigesti leidnud ka seda, et Svibi sadama turvakaamera salvestis on lubatud tõendteabesalvestis. Riigikohus on leidnud lahendis 3-1-1-83-15, et selliseid salvestisi tuleks käsitleda asitõenditena ja seda on käesolevas asjas ka järgitud, kuna asitõendit on vaadeldud. Samuti on jälgitav salvestise asja juurde võtmine. AS Saarte Liinid poolt saadetud kirjast on ka näha, kuidas turvakaamera salvestus on asja juurde võetud, samuti see, et see kajastab sündmusi 08.05.2018 kell 18.37-19.37 Sviby sadamas. Kuna kirjas on märgitud ka ajavahemik, mille kohta on salvestis tehtud, on aru saada ka, et Martin Bekker ei saanud jõuda sadamasse kella 17.53 ajal, vaid oluliselt hiljem. 4 5.6 Põhjendatud ei ole apellatsiooni väide, et videovalve sildi puudumisel on politsei kui korrakaitseorgan rikkunud korrakaitseseaduse norme. Korrakaitseorgan peab KorS § 34 lg1,3 kohaselt avalikkust teavitama jälgimisseadmestiku kasutamisest, kui ta seda ise teeb, mitte aga siis, kui seda teeb keegi teine. Selline tegevus videovalve sildi puudumisel võib olla käsitletav väärteona isikuandmete kaitse seaduse § 42 lg 2 järgi isikuandmete töötlemise nõuete rikkumisena, mis on ka erinorm ebaseadusliku jälitustegevuse sätete suhtes, kuid ei pea tooma kaasa tõendi lubamatust. Sadamasse turvakaamera paigaldamisel ei olnud tegemist varjatud jälgimisega

§ 1265

kohaselt, kuna tegemist oli avalikku kohta paigaldatud kaameraga, mille olemasolu polnud kuidagi varjatud, samuti ei ole selliste avalikesse kohtadesse paigaldatud turvakaamerate puhul eesmärgiks koguda varjatult andmeid kellegi konkreetse isiku kohta, vaid selle eesmärgiks on tagada üldine turvalisus ja avalik kord. Seetõttu on turvakaamera salvestise puhul tegemist usaldusväärse tõendiga ja süüdistatava apellatsioonis esitatud väited ei ole põhjendatud. 5.7 Kohus on põhjendanud, miks nii turvakaamera salvestuse, tunnistaja KK ütluste kui kahtlustatavana kinnipidamise protokollis kirjeldatu põhjal saab tuvastada, et isik, kes mootorsõidukit juhtis, on Martin Bekker. Tegemist ei olnud äratundmiseks esitamisega

§ 81

mõttes, vaid tunnistaja ja menetleja võivad anda oma hinnangu ka salvestuse põhjal, kas on sealt näha süüdistatava isik või mitte. Samuti on tunnistaja Kadarik andnud ütlusi ka enne salvestuse vaatamist, et tundis Martin Bekkeri sadamas ära kui sama isiku, kes mootorsõidukit juhtis. 5.8 Apellatsiooni väide, et kohus on rikkunud kaitseõigust, ei ole põhjendatud. Üldjuhul peaks olema süüdistatava ja kaitsja kaitsepositsioon sama, omavahel kooskõlastatud ja kohus saab lähtuda kaitseaktis märgitud taotlustest. Ka sel juhul, kui kohus eelistungil süüdistatava taotlust arvesse ei võtnud, oli nii kaitsjal kui süüdistataval võimalik esitada kohtulikul arutamisel samasisulist taotlust. Antud juhul seda võimalust ei kaitsja ega süüdistatav ei kasutanud, mistõttu ei ole tegemist kaitseõiguse rikkumisega. Samuti tuleb võtta arvesse, et taotletud uurija õiend ja uurija ütlused selle kohta, kas videosalvestusel kujutatud isiku võrdlemine Martin Bekkeriga on võimalik või mitte, ei ole käsitletav tõendina

§ 63lg 1 mõttes.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: 6. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsioonide motiividega, prokuröri seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale. 6.1 Kõigepealt võtab kolleegium seisukoha kas maakohus on rikkunud kaitseõigust. Kaitsja on esitanud kaitseakti 23.11.2018 maakohtule, kuid ei ole märkinud TT isikute nimekirja, kelle kutsumist kohtuistungile kaitsja taotleb. Maakohtul tuleb lahendada eelistungil taotlused, mis on märgitud kaitseaktis, kuid vastavat taotlust kaitseaktis ei olnud. Seega ei saanud maakohus lahendada taotlust, mida kaitseaktis märgitud ei olnud. Ka ei olnud võimalik maakohtul lahendada 29.11.2018 toimunud eelistungil süüdistatava taotlust, kuivõrd taotlus oli esitatud 14.12.2018 (lk 15A) ehk peale eelistungit. Seejuures tuleb märkida, et 14.12.2018 taotluse sisust tuleneb, et see oli adresseeritud kaitsjale, mitte maakohtule. Lisaks toimub tõendite uurimine ja avaldamine põhiistungil, mitte eelistungil, mistõttu ei ole maakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust ega kaitseõigust. 6.2 Ka kaitsja poolt kohtule kaitseaktis isiku ülekuulamise taotluse esitamata jätmine ei ole kaitseõiguse rikkumine, kuna kaitseakt oli kohtule esitatud juba 23.11.2018, kuid süüdistatava 5 teatis kaitsjale tunnistaja TT lisamiseks kaitseakti oli esitatud peale kaitseakti esitamist maakohtule. Tuleb märkida, et kuigi kaitsja on kriminaalmenetluses seotud kaitsealuse positsiooniga, ei tähenda see seda, et kaitsjal oleks kohustus lähtuda kaitseülesande täitmisel kõigist kaitsealuste juhenditest ja soovidest. Kolleegium ei saa jätta märkimata, et ka süüdistataval endal oli võimalik taotlus tunnistaja ülekuulamiseks kohtule põhiistungil esitada. 6.3 Võistlevuse põhimõte on sätestatud

§-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kolleegium peab vajalikus rõhutada, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel, mitte kohtul. Maakohtu põhiistungi protokollist (lk 41-59) ei nähtu, et kaitsja või süüdistatav oleks taotlenud tunnistaja, s.o TT kutsumist kohtuistungile. Protokollist nähtub üheselt, et mingeid taotlusi ei olnud. Ka ei olnud maakohtul võimalik lahendada 03.01.2019 toimunud põhiistungil süüdistatava poolt 14.12.2018 e- mailile edastatud taotlust (lk 15A), kuivõrd nimetatud taotlus oli adresseeritud kaitsjale, mitte kohtule. Seega ka selles osas ei ole maakohus süüdistatava kaitseõigust rikkunud. 6.4 Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-119-09 üheselt märkinud, et kriminaalmenetluse seadustik ei sisalda piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjalide juurde võtmiseks või taotlust täiendava tõendi ehk tunnistaja ülekuulamiseks. Mõistetavalt peab aga kõnealuses olukorras arvestama, et tõendi hilinenud esitamisel võib kohus jätta taotluse rahuldamata, kui ilmneb, et tõendi õigeaegseks esitamiseks puudusid takistused või mõjuvad põhjused. Kolleegium märgib, et

§ 34

lg 1 p-de 7, 8, § 35 lg 2 kohaselt on nii kahtlustataval kui süüdistataval ja tulenevalt

§ 47

lg 1 p 2, 3 kaitsjal õigus esitada tõendeid ja taotlusi ning teha seda ka kohtulikul uurimisel tulenevalt

§ 284

lg 2, § 297 lg 1, 2 sätetest.

§ 284

lg 2, § 297 lg 1 sätestatud õiguste kasutamata jätmine maakohtus ei saa olla aluseks hilisemale etteheidete esitamisele apellatsioonimenetluses. 6.5 Riigikohtu Üldkogu on oma lahendis nr 3-1-2-1-00 asunud seisukohale, et isikule, kelle tegudele hinnang antakse, peab olema tagatud võimalus realiseerida Põhiseaduse §-s 24 sätestatud õigust olla oma kohtuasja arutamise juures, õigus kaitsja abile, esitada tõendeid ja argumente kuriteosündmuse ja süü kohta ning Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni (EIK) artiklis 6

§ 63lg 1 toodule (lk 69 pöördel-70).

Maakohus on otsuses sellele küsimusele ammendavalt ja põhistatult vastanud ning ringkonnakohus nõustub sellega, mistõttu ei peal kolleegium selle küsimusel pikemalt peatuma. 7.1 Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et kuivõrd rikutud on Korrakaitseseadust, siis ei saa tõendina salvestist kasutada. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et viidatud norm ei ole käesolevas asjas asjakohane. Ka apellatsioonis toodud põhjendused ei kummuta maakohtu seisukohta. Apellatsioonis ei ole apellant väitnud, et videosalvestisel jäädvustatut oleks tahtlikult moonutatud või muul viisil ei vastaks seal kajastatu tõele. Apellatsioonis ei osutata ühelegi asjaolule, mis annaks alust arvata, et videosalvestise saamisel rikuti

§-s 64 sätestatud tõendite kogumise üldtingimusi ning nende vormistamisel oleks rikutud

1. peatüki
2. jaos sätestatut. Kolleegium ei tuvastanud selle tõendi kogumisel menetlusõiguse rikkumist, ka ei esine asitõendi protokolli vormistamisel mingeid minetusi, mistõttu peab kolleegium kõnealust tõendit lubatavaks tõenditeks. 7.2 Süüdistatava ja tema kaitsjal oli võimalik kutsuda kohtuistungile tunnistaja AS Saarte Liinidest, kes saaks anda ütlusi videosalvestise kuupäeva ja kellaaja kohta. Süüdistatav ega kaitsja pole nimetatud taotlust ei kaitseaktis ega hiljem peale tõendite uurimise lõpetamist täiendavate tõendite kogumiseks esitanud, mistõttu asub kolleegium seisukohale, et ei süüdistatav ega kaitsja ise ei ole soovinud vastuseid saada, kuivõrd isikute ülekuulamisega oli nii süüdistataval kui ka tema kaitsjal võimalus saada andmeid videosalvestise kohta, kuid ilmselgelt oli see vastuolus valitud kaitsetaktikaga. Õiguste kasutamata jätmine ei saa olla, aga aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele. Väärib märkimist, et kiri millega edastatud videokaamera väljavõte on märgitud video kuupäevaks 08.05.2018 ja kellaajaks 18.37 kuni 19.
3. Kolleegium asub seisukohale, et antud juhul ei olnud võimatu, näiteks tunnistaja ütluste põhjal välja selgitada kaitseversiooni paikapidavust ning hinnata esitatud süüdistusversiooni. 7.3 Süüdistatav leiab, et politsei on vormistanud fiktiivseid dokumente, et lükata ümber indikaatorvahendi kasutamise protokollis olevat kellaaega. Kolleegium asub seisukohale, et kui heita menetlustoimingut teinud isikule ette sisuliselt tõendi kunstlikku loomist, siis peab apellant ka ära näitama need muud tõendid, millel selline järeldus tugineb. Nõustuda tuleb süüdistatavaga, et indikaatorvahendi kasutamise protokollis on märgitud kellaajaks 17:53, kuid see ei anna alust kahtluseks, et ülejäänud menetlusdokumendid ei vasta tegelikkusele ning ei anna alust kahtluseks menetlustoimingu läbiviinud isikute erapooletuses. Kriminaalasja materjalid ei võimalda sedastada, et just kriminaalasja teate ja isiku juhtimise tabamise otsust koostades tegutses menetleja eesmärgist hälbival viisil, kuivõrd maakohtus kohtulikul uurimisel ei ole nimetatud tõendeid (teatis kriminaalasja alustamisest, isiku juhtimise tabamise otsus, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus) maakohtule esitatud ega uuritud. Kolleegium peab vajalikuks rõhutada, et

§ 15

lg 1 sätestatu kohaselt kriminaalasja lahendamisel ja otsuse tegemisel ei tohi kohus toetuda tõenditele, mida ei ole kohtuliku arutamise käigus esitatud, vahetult uuritud ega protokollitud. Selline seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu kriminaalkolleegium otsustega nt nr 3-1-1-67-06, 3-1-1-125-

1. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Toodud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellandi Martin Bekkeri etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse kõiki kriminaalasjas kogutud materjale. 7
2. Esitatud apellatsioonis taotleb apellant maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud

§ 61lg 2 sätestatut.

Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et süüdistatav ja kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). 8.1 Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning maakohtu otsusest nähtub, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad (lk 70-71 pöördel). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 8.2 Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ja Marti Bekkeri õigeksmõistmiseks. Esitatud apellatsioonides korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid

§ 342

lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 9. Kolleegium ei nõustu kaitsja ja süüdistatava apellatsioonides tooduga, et maakohus on süüdistatava Martin Bekkeri mõistnud süüdi üksnes oletuste põhjal ning et süüdistatava süüditunnistamine KarS § 424 lg 1 järgi on põhjendamatu. KarS § 424 objektiivsesse külge kuuluva koosseisupärase teo moodustab just nimelt mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis. Süüdistatav on apellatsioonis märkinud, et pole ühtegi tunnistajat ega muud tõendit, mis kinnitaks, et tema juhtis süüdistuses märgitud kohas ja ajal mootorsõidukit. 8

§ 63lg 1 kohaselt on tõendiks ka tunnistaja ütlus.

Senises kohtupraktikas on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustele. Maakohus on tuginenud süüdistatava Martin Bekkeri süüdimõistmisel otsesele tõendile, s.o tunnistaja KK ütlustele ja ka kaudsetele tõenditele, mis toetavad tunnistaja KK antud ütlusi, nt asitõendi vaatlusprotokoll, millega vaadeldud Sviby sadama turvakaamera salvestust, kahtlustatavana kinnipidamise protokoll, milles kirjeldatud Martin Bekkeri riietust, tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll. Kolleegium nõustub ühtlasi tunnistaja KK ütlustest tehtud maakohtu järeldustega süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo osas ning rõhutab, et ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. 9.1 Kolleegiumil tuleb märkida, et süüdistatav ja kaitsja jätavad tähelepanuta tunnistaja KK ütlused osas, mis võimaldasid maakohtul teha tõsikindlat järeldust kuriteo toimepanemise kohta Martin Bekkeri poolt. Nii on tunnistaja kinnitanud, et teostas patrulli ja suundus sadama kohviku poole, kui nägid sinist Fordi, mis suundus sadamasse ja juhi turvavöö ei olnud kinnitatud. Juhil oli seljas punane dressipluus. Otsustasid järgneda sõidukile ning kui sinna jõudis oli isik autost väljunud. Isik ütles, et tema pole mootorsõidukit juhtinud, kuid ta on kindel, et see isik oli sama isik, kes juhtis autot. Isikul oli täpselt sama punane dressipluus. Rohkem isikuid auto juures ei olnud ja ka autos rohkem isikuid ei olnud (lk 20 pöördel-21). Kinnitab, et videosalvestiselt nähtuv on sama päeva sündmus ja see isik videol on sama kellel tuvastasid joobe (lk 21 pöördel). Seega tunnistaja eelrefereeritud ütluste pinnalt on võimalik tõsikindlalt tuvastada süüdistuses kajastatud tõendamiseseme asjaolu, s.o Martin Bekkeri poolt Ford Sierra juhtimist ning tunnistaja ütlustest saab teha tõsikindla järelduse, et sõiduauto Ford Sierra juht oli just Martin Bekker, mitte keegi teine isik. Maakohus on hinnanud Martin Bekkeri süüd kinnitavaid tõendeid nende kogumis ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi ning paljude muude tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et just süüdistatav Martin Bekker oli isikuks, kes juhtis süüdistuses märgitud kohas ja ajal mootorsõidukit Ford Sierra, olles joobeseisundis. 9.2 Vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes on kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-85-00, p 5.2; nr 3-1-1-21-09, p 11 ja nr 3-1-1-109-10, p 10). Kriminaalasjas ei ole süüdistatav ega kaitsja tõstatanud kahtlust, et tunnistaja KK ütlused ei ole usaldusväärsed, siis pole ka kolleegiumil alust maakohtule ette heita tunnistaja poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud tunnistaja ütlused usaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonis esitatud ei ole. Süüdistatav viibis maakohtu istungil oma kohtuasja arutamise juures, samuti viibis kohtuistungil tema kaitsja ning mõlemad on saanud ristküsitleda tunnistajat, samuti oli süüdistataval ja kaitsjal võimalus süüstava tunnistaja ütluste usaldusväärsust kontrollida. 9.3 Süüdistatav asub seisukohale, et indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtub, et indikaatorvahendit kasutati kell 17.53 (lk 26), seega ei saanud tema sadamas olla süüdistuses märgitud kellaajal ning tunnistaja KK ütlustega ei ole võimalik nimetatud kellaaega ümber lükata. Kolleegiumil tuleb märkida, et vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohale (vt nr 3-1-1-29-05) ei ole välistatud kohtumenetluses uurimisasutuse ametniku ülekuulamine tunnistajana mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta. Menetleja poolt tunnistajana antud 9 ütlused võivad sellisel juhul olla vajalikud, kontrollimaks hilisema kriminaalmenetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis 3-1-1-47-08 leidnud, et menetlusdokumendi sisu tegelikkusele vastavuse ja usaldusväärsuse kontrollimiseks on lubatav vajadusel täiendav menetleja ülekuulamine tunnistajana. Tulenevalt eeltoodust oli võimalik ristküsitleda tunnistajat KK koostatud menetlustoimingu täpse käigu ja sisu vastavuse osas. Tunnistaja KK andis ütlusi, et indikaatorvahendi kellaaeg oli vale. Kellaaeg oli jäänud õigeks keeramata, kinnitab et sündmus toimus kell 18.53 (lk 21). Kolleegium asub seisukohale, et nimetatud minetus on hinnatav tehniliste veana ning see asjaolu ei mõjuta otseselt menetlustoimingu usaldusväärsust. Antud juhul ei ole tegemist olukorraga kus menetlusdokument sisaldaks olulisi ja mitmeid vasturääkivusi ja selle asemel ei saaks tugineda menetleja ametniku ütlustele. Samas tuleb kolleegiumil märkida, et indikaatorvahendi näiduga ei ole võimalik tuvastada LS § 69 lg 2 p 1 sätestatud alkoholi sisalduse määra süüdistatava organismis, kuivõrd KarS § 424 objektiivset koosseisutunnust – alkoholijoovet on võimalik tuvastada tõendusliku alkomeetri abil ning mida on antud kriminaalasjas ka tehtud. Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli ja väljatrüki usaldusväärse tõendina kasutamise osas ei ole apellant mingeid argumente apellatsioonis esitanud. Seega on apellant nimetatud tõendi osas maakohtu sellekohase argumentatsiooniga nõustunud, mistõttu puudub kolleegiumil alus asuda vastupidisele seisukohale. 9.4 Süüdistatava korduvad viited apellatsioonis TT poolt 06.09.2018 koostatud õiendile tuleb jätta kolleegiumi poolt tähelepanuta, kuna kohtulikul uurimisel ei ole sellist tõendit esitatud, avaldatud ega vahetult uuritud. Kolleegium asub seisukohale, et maakohus ei saanud tõendina kasutada õiendit, kuna maakohtus toimunud kohtuistungil ei ole kohtumenetluse pooled esitanud taotlust nimetatud õiendi vastuvõtmiseks. Nähtuvalt kohtuistungi protokollist sellist taotlust kohtule ei esitatud, mistõttu ei ole nimetatud õiendit avaldatud ega uuritud (lk 21, 22). Seejuures ei ole süüdistatav ega kaitsja taotlenud nimetatud tõendi vastuvõtmist ja avaldamist. Protokollist nähtub, et kaitsjal kirjalikke tõendeid istungil esitada ei olnud (lk 22 pöördel). 9.5 Asjakohatu on süüdistatava väide, et patrullilehe ettekandega on lükatud ümber maakohtu väide, et merepatrull jõudis Sviby sadamasse kell 18.35, kuivõrd maakohus ongi nimetatud kellaaja tuvastamisel lähtunud patrullilehel märgitust. Patrullilehel on üheselt märgitud, et 18.25 oldi Sviby sadamas ning selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud patrullihele usaldusväärseks tõendiks, mingeid argumente apellatsioonis esitatud ei ole. Seega on apellant sellekohase argumentatsiooniga nõustunud, mistõttu puudub kolleegiumil alus asuda vastupidisele seisukohale. Apellandi Martin Bekkeri versioon (arvamus) mis kell pidi merepatrull jõudma Sviby sadamasse ei ole kriminaalmenetluses tõendiks, kuna sellist versiooni ei kinnita mitte üksi kogutud tõend. 9.6 Kriminaalmenetlusseadustik ei näe ette loetelu tõenditest, mida kohtueelsel uurimisel koguda ning kohtuistungil uurida tuleks. Apellandi versioonile (arvamusele), et vaid daktüloskopeerimise või DNA proovi võtmise teel oleks võimalik tema süüd tõendada, tuleb märkida järgmist.

§ 61

lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu, mis tähendab seda, et kõik lubatavad tõendid on võrdse väärtusega ning ekspertiisiakt (DNA ekspertiis jne) ei oma suuremat kaalu kui teised tõendid. Ekspertiisiakt on vaid üks tõendi liik

§ 63lõikes 1 toodud tõendite loetelust.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma

1. detsembri
2. a otsuses nr 3-1-1-120-12 jätkuvalt rõhutanud, et prokuratuuril ja uurimisasutustel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad teostavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. 10 Käesolevas asjas on prokuratuur leidnud, et tõendamiseseme asjaolud on tõendatud tunnistaja KK ütlustega ja

§ 63lg 1 loetelus märgitud teiste tõenditega.

Asjaolu, et uurimisasutus ei ole pidanud vajalikuks teostada ekspertiise, ei ole käsitatav rikkumisena, kuivõrd sellist nõuet kriminaalmenetluse seadustikust obligatoorselt ei tulene. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et käesolevas kriminaalasjas on maakohus tuginenud süüdistatava Martin Bekkeri süüdimõistmisel otsestele tõenditele, s.o tunnistaja ütlustele, mis kajastavad vahetult kuriteo toimepanemise asjaolusid ning teistele tõenditele, mis kinnitavad tunnistaja ütlusi. 9.7 Süüdistatav märgib, et riietuse järgi isiku äratundmist ei võimalda

§ 81

.

§ 63

lg 1 kohaselt võib iseseisvaks tõendiks olla muuhulgas ka foto või film või muu teabesalvestis ning seega videosalvestiski (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-11-74-09). Seega on salvestise kasutamine tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks lubatav. Apellandi etteheited

§ 81

nõuete rikkumise kohta ei ole asjasse puutuvad, kuna ei nähtu, et tehti äratundmiseks esitamine

§ 81mõttes.

Turvakaamera salvestise esitamist tunnistajale ristküsitluse raames ei saa jaatada

§ 81alusel isiku foto järgi äratundmiseks esitamist.

Kohtuistungil soovis prokurör tunnistaja ristküsitluse raames peale tunnistaja poolt ütluste andmist veenduda millise konkreetse sündmusega on tegu ning kes on turvakaamera salvestisel nähtava isik, mitte aga kindlaks teha, kas kolme või enama sarnase foto põhjal tuntakse ära süüdistatav. Kuriteo subjekti tuvastamist sarnasel viisil on aktsepteeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses asjas nr 3-1-1-117-13, p 9.4, 3-1-136-15, p.9.2, 3-1-1-82-16, p 17) Maakohus hinnates tõendeid kogumis (tunnistaja KK ütlused, kahtlustatava kinnipidamise protokoll) ja vaatles turvakaamera videosalvestist, asus seisukohale, et sellelt on sündmuste kulgemine korrektselt ja terviklikult jälgitav, mistõttu on välistatud kahtlus, et videosalvestusel on keegi teine isik, mitte süüdistatav või on süüdistuses märgitud kuupäeval ja kellaajal sadamas viibinud kaks sarnase riietusega isikut. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tunnistaja KK ütlused selle kohta, et turvakaamera salvestiselt nähtub sündmus, mis on seotud süüdistatavaga, on veenev ja kooskõlas teabetalletuselt nähtuga. 9.8 Kaitsja apellatsioonis taotletakse Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenevalt ja

§ 7

lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks ning kohtul tuleks igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Ringkonnakohus asub seisukohale, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav ning süüdistatava kasuks tõlgendatakse ainult kõrvaldamata kahtlused, kuid antud kohtuasjas ei ole tõusetunud kahtlusi, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Martin Bekkeri käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 424 lg 1 järgi. 10. Mõistetud karistust pole apellatsioonis vaidlustatud. Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. Apellatsioonis ei ole ka lisakaristust puudutavas osas mingeid argumente esitatud, kuid ringkonnakohus peab vajalikus märkida, et ka lisakaristuse kohaldamise osas kolleegium rikkumisi ei tuvastanud. 11 11.

§ 175lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu.

Apellatsioonimenetluse kulu on Martin Bekkerile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. Martin Bekkeri kaitsja Vahur Krinal esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuotsuse analüüsiks ja apellatsiooni koostamiseks kokku 1,0 tundi, s.o 50 eurot. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 50 eurot, millele lisandub käibemaks 10 eurot. Ringkonnakohus peab esitatud taotlust põhjendatuks ja tasu suurus on kooskõlas justiitsministri 26.07.2016. a määrusega nr 16 kinnitatud korraga. Seega tuleb Rüütli Advokaadibüroo vandeadvokaadi Vahur Krinali kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 60 eurot.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Martin Bekkeri suhtes muutmata ning apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis tuleb see summa Martin Bekkerilt riigi kasuks välja mõista. 12. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu 10.

jaanuari 2019 .a otsuse Martin Bekkeri suhtes muutmata. Süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid jäävad rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 12