← Eesti

1-18-7387/24

Obsah (6)§ 14§ 16§ 17§ 21§ 33§ 50

1-18-7387 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. veebruar 2019, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-7387 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, lii

§ 14

lg 2), pidi olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda (

§ 16

lg 1), pidi andma sõiduteelt ära sõites teed jalakäijale (

§ 17

lg 5 p 1), pidi teadma, et sõidukit ei tohi peatada kohas, kus peatatav sõiduk teeb võimatuks teiste sõidukite liikumise või takistab jalakäijaid (

§ 21

lg 2 p 5), sõidukit ei tohi parkida kohas, kus ei tohi sõidukit peatada (

§ 21

lg 4 p 1), olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist (

§ 33

lg 1), oli kohustatud enne sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid (

§ 33

lg 2 p 8), sõidukiiruse valikul pidi arvestama liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida ta pidi ette aimama (

§ 50lg 3 p 1). 2

(5)
  1. Maakohus leidis kriminaalasjas avaldatud ja uuritud tõenditele tuginedes, et V. Viska on talle süüdistuses KarS § 423 lg-s 1 esitatud kuriteo toime pannud ning selles süüdi. Maakohtu hinnangul on 15 000 euro suurune hüvitis kannatanu tervisekahjustusi ja talle põhjustatud kannatusi arvesse võttes mõistliku suurusega. Maakohus arvestas summa suuruse arvestamisel ka kehtiva kohtupraktikaga selles küsimuses.
  2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja vandeadvokaat M. Mahlapuu, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist V. Viskalt kannatanu kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvituse suuruse osas, taotledes selle vähendamist. Kaitsja hinnangul on maakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mis on viinud ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. Kaitsja leiab, et kannatanu poolt esitatud tsiviilhagi on põhjendamatult suur. Nõue on tõendamata ega ole kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga. Kriminaalasjas ei ole mitte ühegi tõendiga tõsikindlalt tõendatud asjaolu, et kannatanule tekitatud tervisekahjustused ja kannatused oleksid just niivõrd rasked, mis tingiksid mittevaralise kahju suuruseks 15 000 euro suuruse hüvitise. Epikriisist nähtub vaid seda, et isik kõnnib ilma abivahendita, mõlema jala toetusfaasid on võrdsed, treppidel käib nii üles kui alla vahelduva sammuga, ilma käsipuule toetamata, kõnnimuster normipärane. Sellest ei saa teha küll järeldust, et mittevaralise kahju nõue peaks olema 15 000 eurot. Kannatanu on tõendanud oma kannatusi vaid paljasõnaliste ütlustega. Objektiivsed tõendid tema ütlusi ei tõenda. Lisaks sellele jättis maakohus arvesse võtmata, et kindlustusselts on kannatanule juba 2600 eurot hüvitanud.
  3. Tallinna Ringkonnakohus määras
  4. veebruaril 2019 vaadata kriminaalasi apellatsiooni korras läbi kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti KrMS 331 lg 11 p 2 kohaselt kirjalike seisukohtade ja taotluste esitamiseks aega
  5. veebruarini
  6. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  7. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ja kaitsja apellatsiooniga, leiab, et kaitsja apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks põhjust ei anna. Kaitsja on seisukohal, et väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis 15 000 eurot ei vasta kannatanu üleelamistele ega ka kohtupraktikale. Kohtukolleegium kaitsja seisukohaga ei nõustu ja põhjendab oma seisukohta järgmiselt. VÕS § 134 lg 5 sätte kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma praktikas korduvalt märkinud, et mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Nimelt võib mittevaralise kahju hüvitamise hagis nõutava hüvitise summa märkimata jätta ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi 3
(5)säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  1. juuni 2013 otsus asjas 3-2-1-73-13 p 13,
  2. aprilli
  3. a otsus asjas nr 3-2-1-19-08 p 13 ja
  4. oktoobri
  5. a otsus asjas nr 3-2-1-85-08 p 13). Maakohus on ülaltoodud põhimõtteid järginud ning on põhjalikult analüüsinud kannatanule tekitatud vigastusi, operatsioonide ja raviga põhjustatud kannatusi, tema praegust tervislikku seisundit, kuriteo asjaolusid ja ka ühiskonna üldist heaolu taset. Maakohus on piisavalt põhjendanud, miks ta leiab, et kannatanu poolt esitatud mittevaralise kahju suurus 15 000 eurot on mõistlik ja põhjendatud. Maakohus on arvestanud ka senise kohtupraktikaga analoogsetes kriminaalasjades. Kolleegium on seisukohal, et maakohus on arvestanud rikkumise raskust ja ulatust ning rikkumise tagajärgi, mistõttu puuduvad alused kannatanu AA kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise vähendamiseks selle tõendamatuse tõttu. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu poolt välja mõistetud summa vastavuses mittevaralise kahju hüvitise määradega analoogsetes kriminaalasjades. Kaitsja heidab maakohtule ette, et arvesse on jäetud võtmata asjaolu, et kindlustusselts on kannatanule juba 2600 eurot hüvitanud. Kohtukolleegium selle etteheitega ei nõustu, sest süüdistatav ega kaitsja ei olnud sellekohaseid tõendeid maakohtule esitanud. Kaitsja esitas maakohtule vaid Swedbanki kindlustusjuhtumiks tunnistamise otsuse, milles on märgitud, et Swedbank P&C Insurance AS hüvitab tekitatud liikluskahju. Kas ja kui suures summas kindlustusselts kahju kannatanule hüvitas, seda kriminaaltoimikus olevatest tõenditest ei nähtu. Seda ei ole ka maakohtu istungil kannatanult ristküsitluse käigus küsitud. Kaitsja esitas koos apellatsiooniga V. Viska e-kirjavahetuse Swedbankiga, mille ta oli teinud pärast maakohtu otsuse resolotiivosa kuulutamist
  6. jaanuaril
  7. Ringkonnakohus jättis
  8. veebruari
  9. a määrusega kaitsja taotluse täiendava tõendi vastuvõtmiseks rahuldamata, sest see on esitatud hilinenult. Eeltoodut arvesse võttes jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
  10. Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. KrMS § 185 lg 2 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, s.o maakohtu otsus jäetakse muutmata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Kuna praeguses asjas jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. V. Viska kaitsja vandeadvokaat Madis Mahlapuu esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks apellatsioonimenetluses koos käibemaksuga 180 eurot, sealhulgas käibemaks 30 eurot. Taotluse kohaselt seisneb kaitsja tasu maakohtu otsusega tutvumises ja apellatsiooni koostamises, s.o 5 pooltunni tunni ulatuses. Kohtukolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud 5 pooltunni ulatuses apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja põhjendatud. Kaitsja on taotluses toimingute alguse ja lõpu ning koguse näitamisel märkinud, et ta kulutas maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks 5 tundi. Kriminaalasja keerukust ja apellatsiooni mahtu arvestades on see ilmselgelt liiga palju. Seega on kaitsja taotlus vastuoluline. 4
(5)Juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 vastu võetud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra, tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra ning taotluse esitamise tingimuste“ § 6 lg-st 4, on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel, välja arvatud kohtuistungil osalemine, üldmenetluses 25 eurot iga pooltunni kohta, kuid kokku mitte üle 300 euro. Seetõttu määrab kohtukolleegium V. Viska riigi õigusabi tasu suuruseks 150 eurot, millele lisandub käibemaks 30 eurot, kokku kaitsja tasu 180 eurot. Kuna kohtukolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 kohaselt süüdistatavalt riigi kasuks välja mõista. 8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lõige 1 punktist 1 jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse V. Viska süüdistusasjas KarS § 423 lg 1 järgi muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.