Obsah (6)

§ 301§ 657§ 232§ 392§ 230§ 173

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 27. veebruar 2019, Tallinn Tsiviilasja number

§ 301lg 1 mõttes.

JP arvamuses puudub eksperdi arvamus kostja allkirja ehtsuse kohta, arvamuses on pööratud tähelepanu lahkuminekutele uuritavates allkirjanäidistest ega ole põhjendatud, miks ei arvestata isiku allkirjade loomulikku varieeruvust. Samuti ei vasta JP arvamus nõuetele seetõttu, et selles pole hinnatud kokkulangevusi allkirjanäidistega ega ole põhjendatud, miks need ei viita ühe isiku allkirjale. Seega ei saa nimetatud tõendiga lugeda tõendatuks kostja väidet, et 13.03.2013 võlatunnistusele ei ole kostja alla kirjutanud.

1. Kohus loeb ekspertiisiaktiga nr 16-DK0137 tõendatuks, et 13.03.2013 võlakirjale on alla kirjutanud kostja. Ekspertiisiakti nr 16-DK0137 kohaselt on 13.03.2013 võlakirjale allkirja YY nimelt tõenäoliselt kirjutanud YY. Ekspert EK on 10.10.2017 toimunud kohtuistungil selgitanud, et eksperdid tuvastasid 12 kokkulangevust vaidlustatud allkirjal ja võrdlusmaterjalil. Ekspert MV on 10.10.2017 kohtuistungil selgitanud, et lahkuminekud vaidlustatud allkirjal ja võrdlusmaterjalil mahuvad isiku enda loomuliku varieeruvuse piiridesse.
2. Kostja väited, et hageja on ka varasemalt algatanud kohtumenetluse võltsitud dokumendi abil selleks, et raha saada, ei ole käesoleval juhul asjakohased. Tsiviilasjas nr 2-14-57766 ei olnud nõude aluseks 13.03.2013 võlatunnistus. Käesoleva tsiviilasja lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, kelle poolt oli tsiviilasjas nr 2-14-57766 esitatud nõude aluseks olnud võlakiri allkirjastatud. Käesolevas tsiviilasjas on kohus tuvastanud, et 13.03.2013 võlatunnistuse on allkirjastanud kostja.
3. Kostja väide, et ta ei saanud 13.03.2013 võlatunnistust allkirjastada, kuna ta viibis sel päeval Venemaal, on paljasõnaline. Passi väljavõte ei tõenda kostja väidet võlatunnistuse allkirjastamise võimatuse kohta. Nimetatud tõendist nähtuvalt on kostja 13.03.2013 ületanud Ivangorodis Eesti-Vene piiri. Seega pidi kostja teatud osa
4. aasta
5. märtsist veetma Eestis ja Eestis viibitud aja jooksul oli tal võimalik võlatunnistust allkirjastada.
6. Kostja väited hageja varatuse kohta on alusetud. Hageja on 10.10.2017 ja 28.02.2018 toimunud kohtuistungitel selgitanud, et ta töötab Venemaal juristina ja saab palka sularahas. Ajavahemikul
7. a –
8. a sai hageja palka 90 000 rubla (s.o 3000 eurot) kuus. Nimetatud asjaolu tõendamiseks on hageja kohtule esitanud Osaühingu OOO Y tõendid, mis on väljastatud selle kohta et hageja töötas ajavahemikul
9. a –
10. a osaühingus OOO Y juristina ja tema keskmine igakuine töötasu oli 90 000 rubla kuus. Asjaolu, et Osaühing OOO Y on registriväljavõtte kohaselt 27.02.2015 lõpetatud ümberkujundamise teel ühinemise vormis, ei välista hageja võimalust arhiivist ajavahemikul
11. a –
12. a saadud töötasu kohta tõendit saada. Hageja on kohtule esitanud 22.12.1995 ostu-müügi lepingu, mille kohaselt hageja müüs 40 000 USD eest 7,21% mõttelist osa elamust asukohaga Tallinn, Pikk
13. 25.06.1995 aktsiate ostu-müügilepingust nähtuvalt on hageja müünud AS-i Esburg 1 aktsia hinnaga 23 333 USD. Tunnistusest nr 02AA2083832 seadusjärgse pärimisõiguse kohta nähtub, et hageja on pärinud korteri asukohaga Baškortostani Vabariik, Ufa, OOO. Hageja on 10.10.2017 toimunud kohtuistungil selgitanud, et on nimetatud korteri välja üürinud. 12.07.2008 korteri üürilepingu punktist 4.1 nähtub, et üürnik maksab hagejale eespool nimetatud korteri eest 4 üüri 900 USD kuus. Tunnistusest nr 76AB0328383 seadusjärgse pärimisõiguse kohta nähtub, et MS on pärinud korteri asukohaga Jaroslavli oblast, Rõbinski linn, XXX. Kohtule on esitatud 22.12.2011 korteri üürileping, mille kohaselt on MS andnud selle üürile ja üürnik maksab üüri 700 USD kuus. Hageja selgituste kohaselt leppis abikaasa oma õega kokku selles, et hageja abikaasa omandab õiguse kogu üürilepingu alusel saadavale rahale. Abielutunnistusega on tõendatud, et hageja on abielus MS-ga. 28.02.2018 toimunud kohtuistungil on hageja selgitanud, et nad elavad abikaasaga koos ja neil on ühine raha. Hageja on selgitanud, et ta ei usalda Venemaa pankasid ja hoidis sularaha kodus seifis.
14. Kostja seisukoht, et 15.10.2009 võlatunnistuse alusel esitatav nõue on aegunud, on väär. 13.03.2013 võlatunnistuse kohaselt on kostja möönnud eelmise tasumata võla 19 385 euro tasumise kohustust tähtajaks 13.03.2014, seega ei ole 11.03.2016 esitatud hagi aegunud.
15. Kõike eelnevat arvesse võttes tuleb lugeda tõendatuks, et kostjal on 13.03.2013 võlatunnistuse alusel kohustus tasuda hagejale põhivõlg 71 155 eurot ja intress 6 212 eurot. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista ka viivis ajavahemiku 14.03.2014 – 11.03.2016 eest summas 11 499.30 eurot ja täiendav viivis põhinõudelt (71 155 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
16. 30.05.2018 esitas kostja Harju Maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.
17. Maakohus ei pidanud piisavaks kostja väljavõtet oma passist, ja asus ekslikult seisukohale, et kostja pidi teatud osa
18. aasta
19. märtsist veetma Eestis ja Eestis viibitud aja jooksul oli tal võimalik võlatunnistust allkirjastada. Kostja poolt esitatud passitempel Eestist lahkumise kohta, isegi olukorras, kus piiriületuse kellaaeg ei ole teada, vähendab hageja esitatud tõendite kaalukust.
20. Maakohus hindas vääralt 13.03.2013 võlakirjale tehtud ekspertiisi järeldusi. Ekspertiisi tulemusel leiti, et 13.03.2013 võlakirjale on allkirja kostja nimelt „tõenäoliselt“ kirjutanud kostja. 10.10.2017 toimunud kohtuistungil kuulas maakohus vande all üle eksperdid MV ja EK. Kumbki ekspert ei andnud täiesti 100% veendumusega seisukohta, vaid avaldasid, et „tõenäoliselt“ on kostja allkirjastanud 13.03.2013 dokumendi.
21. Maakohus on hinnanud vääralt hageja poolt esitatud tõendeid selle kohta, et tal olid rahalised vahendid laenu andmiseks. Maakohus ei ole tegelikult kontrollinud ega veendunud, kas hagejal ka reaalselt rahalised vahendid olemas olid. Ei ole eluliselt usutav, et
22. saadud summad on säilinud rohkem kui 10 aastat hiljem, s.o kui toimusid laenude andmised 2009 ja
23. Hageja ei ole tõendanud oma muid sissetulekuid varasemast perioodist. Ei ole eluliselt usutav, et hagejal, kellel puudusid muud sissetulekud, ei oleks teinud kulutusi eluasemele, söögile. Raha mittesäilimisele viitab ka see, et hageja omandas
24. aastal korteri. Hageja esitatud üürilepingud ja tõendid töötasu kohta ei ole usaldusväärsed. Hageja ei deklareerinud tulusid Venemaalt. Pelgalt üürilepingud ei tõenda, et hageja on igakuiselt nende alusel ka üüritulu saanud.
26. üürileping on ebaloogiline ja eluliselt mitteusutav. Hageja ei saanud olla
27. üürileandja, kuna 2008.a ei olnud korteri omand veel hagejale üle läinud. Samuti on ebaloogiline
28. üürilepingu esitamine. Hageja ei ole esitanud mistahes tõendit selle kohta, et üürilepingus nimetatud korter kuuluks üldse MS-le. Ei ole loogiline, et hageja käib 5 iga kuu Ufas ja Rõbinskis üüriraha vastu võtmas. Osaühingu OOO Y tõend ei ole usaldusväärne mh seetõttu, et dokumendil on puudu kuupäev ja selle on andnud õigusvõimetu juriidiline isik. Lisaks nähtub avalikest andmetest, et äriühingu peadirektoriks ei ole mitte Š nimeline isik, vaid H nimeline isik.
29. Maakohus jättis tähelepanuta dokumendid selle kohta, millises vormis esitatakse Venemaal töötasu tõendeid ja mis selgelt erinevad hageja poolt esitatud tõendist. Hageja on esitanud kohtule võltsitud tõendi ja selle alusel ei ole võimalik järeldada hageja töötamist ega töötasu suurust.
30. Isegi, kui eeldada hageja väidete õigsust, ei olnud tal 2009.a ja 2013.a selliseid rahalisi vahendeid, et anda kostjale väidetud summades laenu. Vastus apellatsioonkaebusele
31. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
32. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetluseõiguse normi olulise rikkumise tõttu

§ 657

lg 1 p 3 alusel tühistada ning tsiviilasi saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

1. 15.10.2009 on kostja nimelt väljastatud võlatunnistus, mille järgi sai ta hagejalt 800 000 krooni, intressiga 1 % kuus, tähtajaga kuni 15.01.
2. Lisaks on võlatunnistusele märgitud, et pikendatud 1 aasta võrra (I kd tl 34-36). 13.03.2013 on kostja nimelt väljastatud võlatunnistus, mille kohaselt on kostja saanud hagejalt 51 770 eurot, tähtajaga 1 aasta, intressiga 1 protsent kuus. Võlatunnistusele on märgitud, et peale selle moodustab eelmise allkirja järgi tasumata võla summa 19 385 eurot (I kd tl 32-33). 31.

§ 232

lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamise reegleid rikkunud, kui luges tõendatuks, et 13.03.2013 võlatunnistusele on alla kirjutanud kostja. EKEI ekspertiisiakti 16E-DM0055 (I kd tl 129-130) kohaselt on 13.03.2013 võlakirjale kõigepealt prinditud trükitekst ning seejärel kirjutatud allkiri ja kuupäev. EKEI ekspertiisiakti 16E-DK0137 (I kd tl 133-139) kohaselt on 13.03.2013 võlakirjale allkirja kostja nimelt tõenäoliselt kirjutanud kostja. Esineb viiteid, et kuupäeva on võlakirjale kirjutanud kostja. Käekirjaeksperdid on kirjalikult vastanud kohtu täiendavatele küsimustele ja selgitanud, et võrdlusmaterjal oli piisav ekspertiisiaktis toodud arvamuse andmiseks, olulisi erinevusi võrdlusallkirjadega ei esine, küll aga esineb kokkulangevusi, mis on välja toodud ekspertiisiaktis 16E-DK0137 (II kd tl 73-77). Käekirjaeksperdid jäid oma arvamuse juurde ka maakohtu istungil (II kd tl 85-89). Ekspertiisiaktile lisatud selgituste kohaselt tähendab arvamus „tõenäoliselt on sama kirjutaja“ seda, et tõenäosus, et kirjutajaks on keegi teine isik, on väike (I kd tl 138-139). Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et kostja esitatud 10.04.2017 eraettevõtja JP „Ekspertiisi laboratoorium“ hinnang ei lükka EKEI ekspertiisiakti 16E-DK0137 ümber. Samuti on põhjendatud maakohtu seisukoht, et asjaolu, et kostja ületas 13.03.2013 Eesti - Vene piiri, ei tähenda, et ta ei saanud 13.03.2013 võlakirja allkirjastada. Kuna ta ületas sel päeval piiri, siis sellest järelduvalt viibis ta osa päevast Eestis ning tal oli võimalik võlatunnistus allkirjastada. Ringkonnakohus leiab, et tsiviilasjas nr 2-14-57766 kohtu tuvastatu hageja esitatud 27.03.2014 võlatunnistuse kohta, ei anna 6 alust asuda seisukohale, et käesolevas tsiviilasjas vaidluse all olev 13.03.2013 võlatunnistus ei ole allkirjastatud kostja poolt. Eeltoodust tulenevalt luges maakohus õigesti ekspertiisiaktiga nr 16E-DK0137 tõendatuks, et 13.03.2013 võlatunnistusele on alla kirjutanud kostja. 32. Ringkonnakohtu hinnangul on 13.03.2013 võlatunnistuse näol tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Esitatud asjaolude pinnalt ei saa väita, et poolte tahe oli sõlmida konstitutiivne võlatunnistus. Riigikohus on 24.03.2017 otsuse nr 3-2-1-103-16 p-s 20 selgitanud, et deklaratiivse võlatunnistuse andmisel on kaks peamist tagajärge. Deklaratiivse võlatunnistuse menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. 33. Eeltoodust tulenevalt on kostja kohustus tõendada, et tal ei ole võlatunnistuses tunnistatud võlga. Kostja on soovinud seda tõendada asjaoluga, et hagejal ei olnud finantsilisi võimalusi kostjale raha andmiseks. Kolleegiumi hinnangul on võlatunnistuses märgitud võla puudumist võimalik tõendada sellega, et kostja tõendab, et hagejal ei olnud rahalisi vahendeid laenu andmiseks. 34.

§ 392

lg 1 p 4 järgi selgitab kohus eelmenetluses välja tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta.

§ 230

lg 2 järgi võib kohus teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.

1. Hageja on menetluses väitnud, et tal oli laenu andmiseks raha muuhulgas seetõttu, et ta oli 1995.a müünud Pikk tn 41 asuva kinnistu mõttelise osa ja AS-i Esburg aktsia. Kostja on seisukohal, et eluliselt ei ole usutav, et 1995.a saadud summad olid säilinud laenude andmiseni, kuna hageja vajas raha ka igapäevaseks eluks. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud muid sissetulekuid varasemast perioodist. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja ekslikult leidnud, et see on hageja tõendamiskoormis. Ajaliselt järgnev tõend hageja poolt sissetuleku saamise kohta on 12.07.2008 sõlmitud üürileping Venemaal, Ufa linnas asuva korteri väljaüürimise kohta. Kuna kostja väidab, et kinnistu mõttelise osa ja aktsiaseltsi aktsia müügist saadud raha ei saanud säilida laenude andmiseni, kuna hagejal puudusid sissetulekud, mille arvelt oma igapäevakulusid kanda, ning et seetõttu pidi hageja seda raha kasutama oma kulude katmiseks, siis on kostja kohustus tõendada, et hagejal muud sissetulekud puudusid. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ajavahemikul 1995 – 2008.a juuli puudusid hagejal muud sissetulekud, mille arvelt katta oma kulusid. Samas ei ole ka maakohus selgitanud kostjale, et kui kostja väidab, et kinnistu mõttelise osa ja aktsiaseltsi aktsia müügist saadud rahaliste vahendite säilimine ei ole tõenäoline, kuna hagejal ei olnud muid sissetulekuid, siis on kostja kohustus tõendada, et hagejal 19952008.a juuli muid sissetulekuid ei olnud.
2. Hageja on esitanud 12.07.2008 üürilepingu, millega ta andis üürile 900 USD eest kuus Venemaal, Ufa linnas asuva korteri (II kd tl 12-13). Samuti on hageja esitanud tema abikaasa poolt 22.12.2011 sõlmitud üürilepingu, millega hageja abikaasa andis üürile Venemaal, Rõbinski linnas asuva korteri 700 USD eest kuus (II kd tl 14-15). Hageja on väitnud, et üüri maksti sularahas. Kohtule on esitatud Maksu- ja Tolliameti tõend, et perioodil 01.02.2009 – 31.12.2013 on hageja saanud brutotulu 278,02 eurot ja seda Osaühingust R (II kd tl 4). Seega ei ole hageja perioodil 01.02.2009 – 31.12.2013 Eestis 7 deklareerinud üüritulu. Kostja on seisukohal, et hageja esitatud üürilepingud ei ole usaldusväärsed, ning tegelikkuses ei ole üüri saadud. Riigikohtu 08.01.2013 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12 (p 17) tuleneb, et hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on ühe poole kontrolli all, teisel poolel ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja esimesena viidatud pool keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus hageja ei ole üüritulu deklareerinud ning üüri saamise kohta mingeid tõendeid esitanud, ja väidab, et üürilepingute alusel maksti üüri sularahas, on kostjal keeruline tõendada oma väidet, et üürilepingute järgi üüri makstud ei ole. Kolleegium leiab, et hea usu põhimõttest tulenevalt läheb sellises olukorras hagejale üle tõendamiskoormis, et üürilepingute alusel on raha makstud. Maakohus ei ole hagejale selgitanud, et hageja ülesandeks on tõendada, et üürilepingute alusel on ka raha saadud.
3. Hageja on väitnud, et töötas Venemaal juristina. Hageja esitas OOO Y nimel EŠ poolt väljastatud ilma kuupäevata tõendi, et ajavahemikul 2010-2013 töötas hageja OOO-s Y juristina ja tema keskmine töötasu oli 90 000 rubla kuus (II kd tl 48). 29.12.2015 on OOO Y nimel DH väljastanud tõendi, et hageja töötas ajavahemikul 2010.a juuni – 2013.a detsember OOO-s Y juristina ja tema keskmine töötasu oli 90 000 rubla kuus (II kd tl 84). Kostja on vaidlustanud nende tõendite usaldusväärsuse. Kolleegium märgib, et kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt oli OOO Y juhatajaks DH (II kd tl 68-69). Selle kohta, et EŠ-l oleks õigus OOO-d Y esindada, tõendeid esitatud ei ole. Tsiviilasjas on tõendid, et OOO Y on 27.02.2015 lõpetatud ühinemise tõttu (II kd tl 97-101, 123). Maakohus on märkinud, et asjaolu, et OOO Y tegevus on 27.02.2015 lõpetatud, ei välista hageja võimalust saada arhiivist tõendit töötasu kohta. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus aga võtnud seisukohta kostja väite kohta, et OOO Y ei saanud tõendit väljastada 29.12.2015, kuna tema tegevus oli 27.02.2015 lõpetatud. Samuti ei ole maakohus töötasu kohta esitatud tõendite usaldusväärsuse hindamisel võtnud seisukoha kostja väite suhtes, et hageja ei ole töötasu tuluna deklareerinud. Seega on maakohus rikkunud

§ 232lg 1 sätestatud kohustust hinnata tõendeid igakülgselt ja täielikult.

1. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus eelmenetluse ülesanded osaliselt täitmata, mis võis kaasa tuua ebaõige otsuse. Seetõttu tuleb asi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Asja uueks arutamiseks saatmine samale maakohtule on põhjendatud muuhulgas sellega, et ringkonnakohus ei saa hakata esimesena tuvastama vaidluse lahendamiseks olulisi asjaolusid ja esimesena hindama sisuliselt tõendeid. Tagamaks pooltele õigust kohtuotsust vaidlustada asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas, peab esmalt oma seisukohad avaldama esimese astme kohus.
2. Menetluskulud jaotatakse

§ 173lg 3 alusel asja uuel läbivaatamisel maakohtus.

Hageja esitas ringkonnakohtule 08.02.2019 täiendava tõendi. Ringkonnakohus märgib, et kuna maakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, siis jääb tõendi vastuvõtmise otsustamine maakohtu otsustada. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 8 9