← Eesti

2-16-3785/114

Obsah (19)§ 165§ 445§ 692§ 691§ 689§ 456§ 277§ 688§ 2§ 656§ 368§ 207§ 162§ 171§ 177§ 176§ 175§ 174§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-16-3785 Otsuse kuupäev Tartu, 3. aprill 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik Kohtu

) § 165 lg 1 sätestab, et kui otsus on tehtud kaaskostjate kahjuks, vastutavad kaaskostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Menetluskulud on põhjendatud jätta kostjate kanda solidaarselt.

§ 165

lg 1 ei välista sellist võimalust ja kuna kostjad on ennast hagi vastu kaitsnud ühiselt ja ka vastuhagi esitas kostja II eesmärgiga vabaneda mh ka kostja I vastu esitatud nõudest, siis on põhjendatud jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. See, et menetluskulud on välja mõistetud hageja ja DNE kui solidaarvõlausaldajate kasuks, ei kahjusta kostjaid, kuna sellest ei muutu menetluskulude suurus. Arvestades seda, et hagejal ja DNE-l olid samad esindajad ja nad kaitsesid ennast vastuhagi vastu 7

(14)2-16-3785 ühiselt, ei ole maakohtu otsus ka selles osas ebaõige. Ringkonnakohus märkis, et menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramine on maakohtu kaalutlusotsus ja diskretsiooni piire ei ole ületatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 9. Kostja II palub kassatsioonkaebuses tühistada nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse osas, millega hagi tema vastu rahuldati, ning osas, millega hageja ja DNE menetluskulud jäeti solidaarselt kostjate kanda. Kostja II palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi kostja II vastu rahuldamata ning menetluskulud hageja ja DNE kanda. Alternatiivselt palub kostja II saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt võib kohus

§ 445

lg 1 esimese lause kohaselt küll poole taotlusel määrata kindlaks otsuse täitmise viisi ja korra, kuid see säte ei ole kohaldatav, kui vaieldakse otsuse sisu üle. Lisaks ei saa kohtuotsuse täitmise korda määrata kindlaks alles ringkonnakohtu istungil esitatud taotluse alusel. Ringkonnakohus pidanuks maakohtu otsuse tühistama, sest see tõi kaasa hageja rikastumise. Maa- ja ringkonnakohus leidsid, et juhtimisleping on võltsitud, kuna see ei ole allkirjastatud lepingus märgitud kuupäeval. Samas põhjendavad kohtud otsuses nii alusetu rikastumise kui ka kahju hüvitamise nõude rahuldamist juhtimislepinguga. Võltsitud dokument ei saa olla tõend ja kohus ei saa otsuse tegemisel sellele tugineda. Kohtute seisukoht, et juhtimisleping on võltsitud, on põhjendamatu. Isegi kui leping oleks allkirjastatud pärast selles märgitud kuupäeva, ei tähendaks see, et lepingudokument on võltsitud. Lepingule allakirjutamise aeg määrab lepingu jõustumise aja. Kuna lepingus märgitud isikud on lepingule alla kirjutanud ja neil oli selleks õigus, leidsid kohtud ekslikult, et dokument on võltsitud. Maakohus leidis, et kui juhtimisleping ei oleks võltsitud, oleks see tühine TsÜS § 129 lg 1 alusel, kuna kostjal I ei olnud lepingu sõlmimisel DNE esindamise õigust. Isegi kui see oli nii, on leping TsÜS § 85 järgi kehtiv hageja ja kostja II vahel, sest tehingu ühe osa tühisus ei too kaasa teiste osade tühisust. Seega ei saanud kostja II makseid õigusliku aluseta. Kohtud jaotasid menetluskulud valesti. Olukorras, kus menetletakse hageja nõudeid eri kostjate vastu, tuleb seda menetluskulude jaotamisel arvestada ja hagi rahuldamisel tuleb menetluskulud jätta kostjate kanda vastavalt nende osadele kohustuses, mitte aga solidaarselt (

§-d 163 ja 165). Kohtud on ebaõigesti mõistnud kostjatelt solidaarselt välja menetluskulud solidaarselt hageja ja DNE kasuks. Kostjad ei ole solidaarvõlgnikud ning hageja ja DNE ei ole solidaarvõlausaldajad.

  1. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja II kanda. Hageja esitas kassatsioonimenetluses lisatõendina süüdistusakti kriminaalasjas
  2. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 692

lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus jaotas maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud ja mõistis need (sh maakohtu menetluskulud koos viivisega) välja kostjatelt solidaarselt hageja ja DNE kasuks solidaarselt (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-d 4.10, 4.12–4.14 ja 4.16). Kolleegium saab

§ 691p 5 alusel teha tühistatud osas uue otsuse asja uueks läbivaatamiseks saatmata. Kolleegium jätab kostja I vastu esitatud hagiga seotud 8

(14)2-16-3785 menetluskulud maakohtus kostja I kanda ja kostja II vastu esitatud hagiga seotud menetluskulud maakohtus kostja II kanda. Kostja II vastuhagiga hageja ja DNE vastu seotud menetluskulud maakohtus jätab kolleegium kostja II kanda. Kostja I apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud apellatsiooniastmes tuleb jätta kostja I kanda ja kostja II apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud apellatsiooniastmes kostja II kanda. Samuti teeb kolleegium otsustused kummaltki kostjalt väljamõistetavate menetluskulude suuruse kohta (vt käesoleva otsuse p-d 29.2–29.3 ja 30.4). Ülejäänud osas (osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi kostjate I ja II vastu ja mõistis neilt välja põhivõla ja viivise, samuti osas, millega ringkonnakohus täiendas maakohtu otsuse resolutsiooni hagi tagamise abinõude kehtivust puudutavas osas ning määras kindlaks otsuse täitmise korra ja hüvitatavate menetluskulude suuruse ehk ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p-d 4.7–4.9, 4.11 ja 4.15) tuleb ringkonnakohtu otsus

§ 691p 1 alusel jätta muutmata.

Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

§ 689

lg 21 alusel esitab kolleegium kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. 12. Kuna kostja II ei esitanud apellatsioonkaebust maakohtu otsuse selle osa peale, millega maakohus jättis kostja II vastuhagi rahuldamata, siis on maakohtu otsus

§ 456

lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, millega maakohus jättis kostja II vastuhagi hageja ja DNE vastu rahuldamata. Kostja I ei ole ringkonnakohtu otsust vaidlustanud. Seega on kohtuotsus jõustunud ka osas, millega hagi tema vastu rahuldati ja mõisteti temalt hageja kasuks välja 521 719 eurot 7 senti ning alates

  1. märtsist 2016 kuni põhivõla tasumiseni viivis põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, samuti osas, millega määrati kostja I suhtes kindlaks otsuse täitmise kord.
  2. Esmalt käsitleb kolleegium juhtimislepingu sõlmimist ja kehtivust. Kolleegium märgib, et iseenesest on õige kassatsioonkaebuse seisukoht, et tuvastatud asjaoludel ei ole juhtimisleping võltsitud dokument

§ 277mõttes.

Maakohus tuvastas ja ringkonnakohus nõustus, et juhtimisleping on võltsitud, kuna see ei ole allkirjastatud lepingus märgitud kuupäeval, vaid hiljem. 14. Dokumendi võltsitusele tuginemine

§ 277mõttes tähendab seda, et vaidlustatakse dokumendi ehtsust.

Siiski ei välista ainuüksi see, kui lepingudokument on allkirjastatud mitte lepingus märgitud ajal, vaid hiljem (intellektuaalne võltsimine), lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist (vt ka Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 34). Kuid isegi kui lepingudokument ei ole võltsitud

§ 277

mõttes, saavad lepingust tulenevad õigused ja kohustused tekkida vaid juhul, kui leping on kehtiv (st kui see ei ole tühine ega tühistatud). Maakohus leidis, et kui juhtimisleping ei oleks võltsitud, oleks see tühine TsÜS § 129 lg 1 alusel, kuna kostjal I ei olnud lepingu sõlmimisel DNE esindamise õigust. Ringkonnakohus nõustus sellega. Kostja II leiab kassatsioonkaebuses, et isegi kui see oli nii, kehtib leping siiski hageja ja kostja II vahel, sest TsÜS § 85 järgi ei too tehingu ühe osa tühisus kaasa teiste osade tühisust. 15. Asjas tuvastatud asjaolude kohaselt ei olnud kostjal I õigust DNE-d juhtimislepingu sõlmimisel esindada. Kohtud ei ole selle tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud ja seega saab kolleegium asja lahendamisel sellest juhinduda (

§ 688lg 3 esimene lause). 16. Ts

ÜS § 85 näeb ette, et tehingu ühe osa tühisus ei too kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata. Kolleegiumi arvates ei kohaldu 9

(14)2-16-3785 TsÜS § 85 praegusel juhul, kuna isegi kui vaidlusalune juhtimisleping oleks osadeks jagatav, ei saaks olukorras, kus kolmel lepinguosalisel on omavahel seotud õigused ja kohustused, eeldada, et leping oleks sõlmitud ka ilma kolmanda lepinguosaliseta. Kui kostjad soovisid TsÜS §-le 85 tuginedes väita, et tehing siiski kehtib kostja II ja hageja vahel, pidanuks nad mh põhjendama ja tõendama, et tehing oleks tehtud ka ilma tühise osata. Kostjad ei ole menetluses toonud esile asjaolusid, millest võiks järeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata (ehk ilma DNE-ta). Selliseid asjaolusid ei ole välja toodud ka kostja II kassatsioonkaebuses. Kolleegium märgib, et lepingu osalist kehtivust ei saa põhjendada üksnes asjaoluga, et lisaks DNE-le, kelle nimel on tehingu teinud esindusõiguseta isik, oli lepingul veel kaks osalist. DNE osales lepingus hageja ainuosanikuna, olles mitmete kohustuste eest vastutav koos hagejaga.
  1. TsÜS § 129 lg 1 järgi on teise isiku nimel esindusõiguseta tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui isik, kelle nimel esindusõiguseta isik tehingu tegi, selle hiljem heaks kiidab. Kohtud on menetlusõiguse norme järgides tuvastanud, et DNE ei ole tehingut heaks kiitnud, seega on tegu tühise tehinguga, millel ei ole TsÜS § 84 lg 1 esimese lause järgi õiguslikke tagajärgi.
  2. Eeltoodust tulenevalt on ekslik kostja II seisukoht, et juhtimisleping kehtis ja et ta ei saanud makseid õigusliku aluseta. Kohtud leidsid õigesti, et kostja II sai vaidlusalused maksed tühise tehingu alusel ja seega on hagejal õigus maksetele vastav summa kostjalt II VÕS § 1028 lg 1 alusel tagasi nõuda.
  3. Järgmiseks käsitleb kolleegium kostja II kassatsioonkaebuse väiteid ringkonnakohtu otsuses kindlaks määratud otsuse täitmise korra kohta. Nimelt väidab kostja II kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus on eksinud otsuse täitmise korra kindlaksmääramisel.
  4. Esiteks märgib kolleegium, et kostjal II ei ole õigustatud huvi, et vaidlustada seda osa kohtulahendist, mis tema õigusi ei puuduta. Ringkonnakohtu otsuses märgitud ja kassatsioonkaebuses vaidlustatud kohtuotsuse täitmise korra kohaselt tuleb maakohtu otsus täita esmalt osas, millega kostjalt II mõisteti hageja kasuks välja 746 054 eurot 96 senti ja viivis ning mille kohaselt kostja I suhtes tehtud kohtuotsus tuleb täita osas, milles kostja II vastu ei õnnestu kohtuotsust täita, kuid mitte enam kui 521 719 euro 7 sendi ja viivise ulatuses. Kostjalt II on seega välja mõistetud kogu hageja nõutav summa ja kohtuotsuse täitmisel tuleb esmalt rahuldada nõue just kostja II vara arvel. Kostja II õigusi ei puuduta otsuse täitmise viis, millega kostjalt I on mõistetud välja vaid osa hageja nõutud summast, ega ka see, et otsust saab kostja I vastu täita pärast seda, kui on selge, et kostja II vara arvel ei õnnestu nõuet rahuldada. Kohtulahendi kostja I suhtes täitmist puudutavas osas on ringkonnakohtu otsus aga jõustunud (vt käesoleva otsuse p 12).
  5. Kostja II väidab kassatsioonkaebuses, et kohus võib

§ 445

lg 1 esimese lause kohaselt küll poole taotlusel määrata otsuses otsuse täitmise viisi ja korra, kuid kohtuotsuse täitmise korda ei saa esimest korda määrata kindlaks ringkonnakohtu istungil esitatud taotluse alusel, ja et ringkonnakohus pidanuks maakohtu otsuse igal juhul tühistama, sest maakohtu otsus tõi kaasa hageja rikastumise. 22. Kolleegium ei nõustu kostja II seisukohaga ja märgib vastuseks kassatsioonkaebusele, et kohtuotsuse täitmise korda on võimalik kindlaks määrata ka ringkonnakohtus. See on kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega (

§ 2

), millest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja maakohtule uueks läbivaatamiseks (vt

§ 656lg 2 ja § 657 lg 1 p 3 kohaldamise kohta nt Riigikohtu 11.

aprilli 2018. a otsus asjas nr 2-15-8191/82, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Praegusel juhul oli tegemist sellise menetlusõiguse normi rikkumisega maakohtus, mille ringkonnakohus sai kõrvaldada apellatsioonimenetluses. 10

(14)2-16-3785
  1. Kuigi kostja II kassatsioonkaebuse väited ei anna põhjust vaidlustatud ringkonnakohtu otsust asja sisulist lahendamist puudutavas osas tühistada, peab kolleegium kohtupraktika ühtlustamise eesmärgil vajalikuks käsitleda menetlusõiguslikku olukorda, mis tekib siis, kui äriühingust hageja esitab ühes hagis korraga kaks eraldi nõuet kahe kostja vastu, nõudes esiteks alusetuid makseid saanud isikult tagasi rahasummat, mille hageja juhatuse liige on oma kohustusi rikkudes talle ilma õigusliku aluseta üle kandnud, ja teiseks juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist juhatuse liikmelt põhjendusega, et eelduslikult ei õnnestuks alusetute maksete tagastamise nõuet täitemenetluses täies ulatuses rahuldada.
  2. Kolleegium on varasemas praktikas korduvalt leidnud, et kui äriühingust hagejale kuulub alusetust rikastumisest tulenev hüvitisnõue ja juhatuse liikme vastu soovitakse esitada kahju hüvitamise nõue põhjusel, et rikastumisnõude maksmapanek võib osutuda keeruliseks, tuleb alusetust rikastumisest tuleneva nõude väärtust kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse võtta selleks, et välistada seda, et kahjustatud isik saaks kahju tekitamisest kasu (VÕS § 127 lg 5). Samuti on kolleegium leidnud, et juhatuse liikmelt saab kahjuhüvitist nõuda vaid ulatuses, milles alusetust rikastumisest tulenev nõue on väärtusetu (vt Riigikohtu
  3. mai
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-07, p 16). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
  5. Eeltoodu ei tähenda siiski seda, et juhatuse liikme vastu saaks kahjunõude esitada või et kohus saaks selle rahuldada alles siis, kui eelneva kohtumenetluse käigus on lõplikult kindlaks tehtud, et alusetust rikastumisest tulenev nõue on (osaliselt) väärtusetu. Selleks, et esitada isiku vastu kahju hüvitamise nõue, ei pea kahju suurus alati olema täpselt tõendatav. Näiteks võimaldab VÕS § 127 lg 6 olukorras, kus kahju tekitamine on kindlaks tehtud, nõuda mh ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist.
  6. Seadus ei reguleeri otseselt seda, kuidas peaks olukorras, kus täitedokumendis on täitemenetluse alustamine ühe kostja vastu seatud sõltuvusse sellest, kas täitedokumenti on õnnestunud täita teise kostja suhtes, tegema kindlaks, kas täitmine esimese kostja suhtes on ebaõnnestunud. 26.
  7. Samas sisaldab täitemenetluse seadustik (TMS) sätteid, mis reguleerivad olukordi, kus mõningate asjaolude saabumine või tähtaegade kulgemine on seatud sõltuvusse sellest, kas täitemenetlus on ebaõnnestunud või mitte. Näiteks reguleerib TMS § 131 sissenõude pööramist sissetulekule ja viidatud paragrahvi lg 2 esimene lause näeb ette, et kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele ning kui arestimine on nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane, võib sissenõudja avalduse alusel pöörata sissenõude ka sissetulekutele, millele muidu ei ole lubatud sissenõuet pöörata. 26.
  8. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et täitemenetluse ebaõnnestumise tõendamiseks on sissenõudjal võimalik pöörduda kohtutäituri poole, et viimane väljastaks õiendi täitemenetluse ebaõnnestumise kohta (vt Riigikohtu
  9. detsembri
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 15.2). Kuigi viidatud kohtuasjas oli tegemist küsimusega, millal on sissenõudjal õigus esitada ühisvara jagamise hagi ja kuidas teha kindlaks, millal täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus, leiab kolleegium, et ka praegusel juhul on võimalik kindlaks teha, kas täitemenetlus on kostja II suhtes (mh osaliselt) ebaõnnestunud ehk kas on alust eeldada, et sissenõude (edasine) pööramine kostja II varale ei vii hageja nõude rahuldamiseni. Muu hulgas saab arvestada nt seda, kas kostjal II on vara, mille võõrandamisest oleks võimalik hageja nõuet täita. Kuna ajalist piiri, millal saab lugeda täitemenetluse kostja II suhtes ebaõnnestunuks, ei ole võimalik täpselt ette kindlaks määrata, tuleb üldise kriteeriumina lähtuda mõistlikust ajast (vt ka Riigikohtu
  11. märtsi
  12. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-4482/25, p 17.2). 11
(14)2-16-3785 26.
  1. Kolleegium märgib, et olukorras, kus hageja taotleb täitemenetluse alustamist kostja I vastu ja kohtutäitur keeldub täitemenetluse alustamisest või täitetoimingu tegemisest, on hagejal sissenõudjana õigus esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale TMS § 217 lg 1 alusel. Muu hulgas võimaldab viidatud säte esitada kaebuse ka olukorras, kus täitur keeldub täitemenetlust alustamast või täitetoimingut tegemast (vt nt Riigikohtu
  2. märtsi
  3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-16, p 14). Kolleegium märgib, et välistatud ei ole ka tuvastushagi esitamine täitedokumendi tõlgendamiseks

§ 368lg 2 järgi.

  1. Järgmiseks käsitleb kolleegium kostja II väiteid menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise kohta. 27.
  2. Maakohus jättis menetluskulud kostjate kanda. Ringkonnakohus märkis otsuses, et nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu menetluskulud tuleb jätta kostjate kanda solidaarselt (ringkonnakohtu otsuse p-d 4.10 ja 4.14). Ringkonnakohus tugines seejuures

§ 165

lg-le 1, märkides, et viidatud säte ei välista kulude jätmist kostjate kanda solidaarselt. Ringkonnakohus põhjendas menetluskulude sellist jaotust asjaoluga, et kostjad on ennast hagi vastu kaitsnud ühiselt ja vastuhagi esitas kostja II samuti selleks, et vabaneda ka kostja I vastu esitatud nõudest. 27.2.

§ 165

lg 1 näeb ette, et kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kui isikud osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses, võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks osalemise ulatuse. 27.3. Kolleegium märgib, et kostjad I ja II ei ole soldaarvõlgnikest kostjad ega vältimatud kaaskostjad

§ 207

lg 3 mõttes, mistõttu menetluskulude jaotusele ei kohaldu

§ 165lg 1.

Praeguses asjas menetleb kohus ühe tsiviilasja raames hageja hagi kostja I vastu, hageja hagi kostja II vastu ning kostja II vastuhagi hageja ja DNE vastu. Eelnimetatud kahte hagi ja vastuhagi tuleb menetluses seega käsitleda eraldi ja menetluskulude jaotamisel tuleb lähtuda

§ 162lg-st 1, mille kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

28. Hageja hagi kostja I vastu ja ka tema hagi kostja II vastu rahuldati täies ulatuses. Seega tuleb

§ 162

lg 1 järgi jätta kostja I vastu esitatud hagiga seotud menetluskulud kostja I kanda ja kostja II vastu esitatud hagiga seotud menetluskulud kostja II kanda. Kostja II vastuhagi hageja ja DNE vastu jäi rahuldamata, seega tuleb vastuhagiga seotud menetluskulud jätta kostja II kanda. 28.

  1. Hageja ja DNE on esitanud ühiseid menetluskulude nimekirju, kus pole eristatud seda, millised kulud on kantud hagide ja millised vastuhagi tõttu. Kolleegium leiab, et 20% kõigist hageja ja DNE ühiselt esitatud menetluskulude nimekirjade järgi kantud menetluskuludest on vastuhagiga seotud kulud ja 80% eelviidatud menetluskuludest on kostja I ja kostja II vastu esitatud hagidega seotud menetluskulud. 28.
  2. Kolleegium on seisukohal, et saab lugeda, et hageja ja DNE on vastuhagiga seotud menetluskulud kandnud võrdsetes osades. Kõik DNE menetluskulud on vastuhagiga seotud kulud ja seega on 10% hageja ja DNE ühiselt esitatud menetluskulude nimekirjade järgi kantud menetluskuludest DNE menetluskulud. 12

(14)2-16-3785 28.
  1. Hageja on kandnud esiteks hagidega seotud menetluskulud, mis on 80% kõigist hageja ja DNE ühiselt esitatud menetluskulude nimekirjade järgi kantud menetluskuludest, ja teiseks 10% vastuhagiga seotud kuludest, seega kokku 90% hageja ja DNE ühiselt esitatud menetluskulude nimekirjade järgi kantud menetluskuludest. 28.
  2. Hageja kulud, mis on kantud hagide tõttu, tuleb jätta kostja I ja kostja II kanda proportsionaalselt ehk kostja II kanda jääb 60% hagidega seotud menetluskuludest ja kostja I kanda 40% hagidega seotud menetluskuludest. Kõik hageja menetluskulud, mis on seotud vastuhagiga, ehk 10% kõigist menetluskuludest, tuleb jätta kostja II kanda.
  3. Kuna kolleegium muudab menetluskulude jaotust, tuleb muuta ka menetluskulude väljamõistmist puudutavat osa ringkonnakohtu lahendist. Kindlaksmääratud menetluskulude suuruse üle pooled ei vaidle, seega ei kontrolli kolleegium maa- ega ringkonnakohtu otsustusi, millega määrati kindlaks menetluskulude rahaline suurus, mis tuleb hüvitada hagejale ja DNE-le maakohtu menetluskuludena ja hagejale ringkonnakohtu menetluskuludena. 29.
  4. Maakohus määras hageja ja DNE menetluskulude suuruseks maakohtus 43 406 eurot 72 senti. Ringkonnakohus nõustus eelnimetatud menetluskulude suurusega, korrigeerides üksnes resolutsiooni ebatäpsust. 29.
  5. Hagidega seotud menetluskulud maakohtus on 80% kõigist menetluskuludest ehk 34 725 eurot 38 senti. Sellest 60% ehk 20 835 eurot 23 senti tuleb hageja kasuks välja mõista kostjalt II ja 40% ehk 13 890 eurot 15 senti tuleb hageja kasuks välja mõista kostjalt I. Samuti tuleb kostjalt II hageja kasuks välja mõista pool vastuhagiga seotud menetluskuludest (mis on 10% kogu menetluskuludest) ehk 4340 eurot 67 senti ja DNE kasuks samuti pool vastuhagiga seotud menetluskuludest (samuti 10% kõigist menetluskuludest) ehk 4340 eurot 67 senti. 29.
  6. Seega tuleb kostjalt I mõista hageja kasuks välja 13 890 euro 15 sendi suurune menetluskulu. Kostjalt II tuleb hageja kasuks mõista välja kokku 25 175 euro 90 sendi (20 835 eurot 23 senti + 4340 eurot 67 senti) suurune menetluskulu ja DNE kasuks 4340 euro 67 sendi suurune menetluskulu. 30.

§ 171

lg 1 näeb ette, et apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kannab kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Apellatsioonkaebuse esitasid nii kostja I kui ka kostja II ning ringkonnakohus jättis nii kostja I kui ka kostja II apellatsioonkaebuse rahuldamata. 30.

  1. Seega tuleb kostja I apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud jätta kostja I kanda ja kostja II apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud jätta kostja II kanda. 30.
  2. Ringkonnakohus määras hageja menetluskulude suuruseks apellatsiooniastmes 3088 eurot 5 senti. 30.
  3. Apellatsioonkaebuse esitasid nii kostja I kui ka kostja II. Samas vaidlustasid kostjad sisuliselt üksnes seda osa maakohtu otsusest, millega maakohus hagi rahuldas. Vastuhagi rahuldamata jätmist apellatsioonimenetluses ei vaidlustatud. Seega ei saanud DNE-l apellatsioonimenetluses menetluskulusid tekkida. Kolleegium leiab, et kuigi hageja ja DNE on esitanud ka apellatsiooniastmes ühise menetluskulude nimekirja, tuleb kõiki menetluskulusid, mille ringkonnakohus apellatsiooniastmes kindlaks määras, käsitada hageja menetluskuludena. 30.
  4. Kostjalt I tuleb hageja kasuks välja mõista 40% apellatsioonimenetluses kindlaksmääratud menetluskuludest ehk 1235 eurot 22 senti ja kostjalt II hageja kasuks 60% apellatsioonimenetluses 13

(14)2-16-3785 kindlaksmääratud menetluskuludest ehk 1852 eurot 83 senti. Hageja ei ole apellatsiooniastmes taotlenud viivise väljamõistmist menetluskuludelt

§ 177lg 4 järgi.

31. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse vaid menetluskulu jaotust puudutavas osas ja hagi rahuldati kostja II vastu täies ulatuses, siis kohaldatakse

§ 162lg-t 1 ja ka kassatsiooniastme kulud jäävad kostja II kanda.

31.

  1. Hageja on esitanud Riigikohtule menetluskulude nimekirja koos menetluskulude väljamõistmise taotlusega, milles palub mõista kostjalt II välja 3532 euro suuruse menetluskulu ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise väljamõistetud menetluskulult alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. 31.
  2. Taotluse kohaselt on hagejale kassatsioonimenetluses osutatud õigusteenuse maht 13,6 tundi keskmise tunnihinnaga 259 eurot 70 senti ja menetluskulu (lepingulise esindaja kulu) on seega kokku 3532 eurot. Hageja kinnitab, et kõik menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise taotluses märgitud kulud on kantud käesolevas kohtumenetluses (

§ 176lg 5).

31.3.

§ 175

lg 1 esimese lause kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium on varasemas praktikas märkinud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel

§ 175

lg 1 järgi tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega (vt nt Riigikohtu

  1. mai
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. 31.
  3. Asi on keskmisest mõnevõrra keerukam ja ka selle mahukus on kolleegiumi hinnangul keskmisest mõnevõrra suurem. Samas kordab hageja kassatsioonkaebuse vastuses suuremas osas juba varem menetluses esitatud seisukohti. Põhjendatud tunnihinnaks on kolleegiumi arvates 200 eurot ilma käibemaksuta. Menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu, asja keerukust ning muid asjaolusid arvestades on põhjendatud ja vajalik ajakulu kaheksa tundi. Seega tuleb kostjalt II hageja kasuks välja mõista 1600 eurot ilma käibemaksuta. Kolleegium märgib, et hageja on soovinud kohtult menetluskulude väljamõistmist ilma käibemaksuta (

§ 174lg 10).

32. Hageja esitas kassatsioonimenetluses lisatõendi (süüdistusakti kriminaalasjas 16730000111). Kassatsioonikohtuna ei ole Riigikohtul võimalik lisatõendeid vastu võtta ega neid hinnata.

§ 688

lg 5 esimese lause kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Kuna hageja tõend ei ole esitatud ringkonnakohtu menetlusõiguse normi rikkumise tõendamiseks, siis tuleb see hagejale tagastada. 33. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kostja II kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada. Malle Seppik Henn Jõks Jaak Luik 14

(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.