Obsah (13)

§ 120§ 199§ 121§ 266§ 64§ 68§ 74§ 65§ 69§ 16§ 33§ 56§ 73

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. jaanuaril 2019 Jõhvi kohtumajas Kriminaalasja number 1-18-8198 (18922700017) Kohtunik Inna Kirsipuu Merike Erisalu,

§ 120

lg 1 järgi üldmenetluses Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Liina Pikma Janek Konevskihh, isikukood 37411150013, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel vene keel, töökoht puudub, elukoht xxx, varem kriminaalkorras korduvalt karistatud: 11.02.2011 Viru Maakohtu poolt

§ 199lg 2 p 4,8 ja 200 lg 2 p 4 järgi, Kr

MS § 238 kohaldamisega 3 aastat vangistust, Süüdistatav 13.11.2014 Viru Maakohtu Narva kohtumaja poolt

§ 120

alusel 9 kuud vangistust;

§ 121

alusel 11 kuud vangistust;

§ 266

lg 1 alusel 4 kuud vangistust;

§ 64

lg 1 sätte kohaldamisel lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega – mõistes liitkaristuseks 11 kuud vangistust;

§ 68

lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aeg 22.-24.06.2014, s.o 3 päeva, lugeda karistusaja hulka – lõplikult ärakandmisele 10 kuud 27 päeva vangistust.

§ 74

lg 1 alusel ei pöörata täitmisele 18 kuulise katseaja jooksul, 15.12.2016 Viru Maakohtu Narva kohtumaja poolt

§ 266

lg 2 p 1 alusel 5 kuud vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu Narva kohtumaja 13.11.2014 kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa 10 kuud 27 päeva vangistuse võrra- mõista liitkaristus 1 aasta 3 kuud 27 päeva vangistust.

§ 69lg 1 alusel asendada mõistetud karistus üldkasuliku tööga 477 tunni ulatuses.

28.08.2017 Viru Maakohtu Rakvere kohtumaja poolt

§ 69

lg 6 alusel pöörati täitmisele Viru Maakohtu 15.12.2016 kohtuotsusega mõistetud ärakandmata karistuse osa, s.o 1 aasta 3 kuud 11 päeva vangistust. 1 Karistuse kandmise alguseks 16.10.2017. Karistus on ära kantud, vabanes 25.01.2019 Tõkendit ei ole kohaldatud Kaitsja vandeadvokaadi abi Irina Gromtsev RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 306, § 309 lg 1, 3, § 311, § 312, § 313, § 315, § 318 lg 1, § 319 lg 1, 2, kohus O T S U S T A S: Janek Konevskihh süüdi tunnistada

§ 120lg 1 järgi. Mõista karistuseks 2 (kaks) kuud vangistust. Kr

MS § 130 lg 4-1 alusel kohaldada Janek Konevskihhi suhtes tõkend, vahistamine, ja võtta ta vahi alla vahetult kohtusaalist. Tõkend vahistamine jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni või 2-kuulise vangistuse ärakandmiseni. Janek Konevskihh vabastada vahi alt 2-kuulise vangistuse ärakandmisel. Karistuse kandmise alguseks lugeda 25.01.2019 või kinnipidamise kuupäevast käesoleva kriminaalasja raames. Rahuldada kaitsja vandeadvokaadi abi Irina Gromtsevi taotlus ja määrata tema poolt Janek Konevskihhile osutatud õigusabi tasu suuruseks kohtulikus menetluses osalemise eest 420 eurot (s.h kohtulikus kriminaalmenetluses osalemise eest 350 eurot, käibemaks 70 eurot). Menetluskulu: 240 eurot kaitsjatasu kohtulikus menetluses osutatud õigusabi eest (eelistung) jätta riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel. Välja mõista Janek Konevskihhilt riigituludesse menetluskulud: 268,80 eurot kaitsjatasu kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest, 420 eurot kaitsjatasu kohtulikus menetluses osutatud õigusabi eest, 810 eurot sundraha. KrMS § 180 lg 3 alusel määrata kohtukulude 1498 eurot tasumine ositi 12 (kaheteistkümne) jooksul. Menetluskulud tuleb Janek Konevskihhil tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele: SEB pangas nr EE351010052031000004 Swedbank nr EE502200221014193355 Luminor Bank nr EE401700017002872300 Maksekorraldusele märkida viitenumber 99919700004246 ning selgitus „Janek Konevskihhi 1-18-8198 kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 2 Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kätte saadav. Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 01.02.2019 Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav alates 18.02.2019 Kohtuotsus jõustub 15-päevase tähtaja jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest ehk 06.03.2019 juhul, kui ükski menetluspool ei esitanud apellatsiooni kohtuotsuse peale. Süüdistus Janek Konevskihhi on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema ajavahemikul 19.12.2017 kuni 29.12.2017, täpsemalt tuvastamata ajal, ähvardas Jõhvis Ülesõidu 1 asuvas Viru Vangla V-hoones V3 osakonnas kinnipeetav I. G.`i öeldes, et „ peksab tema näo segi“. I. G.`l oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuna võttes arvesse Janek Konevskihh`i agressiivset ja üleolevat käitumist ning asjaolu, et talle teadaolevalt on Janek Konevskihh korduvalt viibinud vanglas ja järgib sealset subkultuuri. Selle tegevusega pani Janek Konevskihh toime

§ 120

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. KOHTULIKUL ARUTAMISEL TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED Kohtuistungil ülekuulatud süüdistatav ei tunnistanud ennast süüdi ja andis ütlusi, et tõepoolest detsembris 2017 aastal viibis ta vangla V3 osakonnas koos kannatanuga, kuid ei ähvardanud kannatanut. Ta ei tea, miks kannatanu annab tema peale ütlusi. Tal ei ole mõtet, milline võiks olla kannatanu motiiv või huvi anda tema peale valeütlusi. Otsese tõendina on kohtule esitatud kannatanu ütlused. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka ainukesele otsesele tõendile, milleks võib olla isiku ütlus, Riigikohtu lahend 3-1-1-114-13, p 9: “ Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada sõna-sõna-vastu-olukordadena. Kuid esiteks on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-85-00, p 5.2; nr 3-1-1-21-09, p 11 ja nr 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas vaid ühele tõendile tuginevate 3 süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustele….“ Kohtupraktika ei ole selles küsimuses muutunud. Ülalnäidatud seisukohta toetavad jätkuvald Riigikohtu lahend 3-1-1-104-16 p 10, 06.10.2017 lahend 1-15-10967/38 p

1. Kohus vastab alljärgnevalt küsimusele, kas käesoleva kriminaalasjas on kannatanu ütlus selline tõend, millele tuginedes võib kohus tuvastada faktilised asjaolud ja jõuda süüdimõistva kohtuotsuseni. Kannatanu ütlused on järjepidevad. Ta pöördus vangla administratsiooni poole, kriminaalasja materjalid lk 1, avaldusega, et süüdistatava ähvardab lüüa talle näo segi. Ta tunneb kartust oma elu ja tervise pärast. Süüdistatav sai teada, et kannatanu kannab karistust teatud kuriteo eest ja kes on selles asjas kannatanu, kelle abikaasa on süüdistatava sõber. Avaldus oli esitatud 29.12.
2. Kannatanu andis ütlusi kohtueelsel uurimisel. Samuti kohtus andis ta ütöusi, mis ühtivad tema poolt 29.12.2017 esitatud avalduse sisuga. Ütluste järjepidevus on üks kriteeriumitest, mille alusel hindab kohus ütlusi kui usaldusväärsed. Kannatanu ütlused on loogilised ja nendes puuduvad vastuolud. Kokkuvõtlikult on kannatanu ütlused järgmised. Ta kannab karistust vägistamise eest. Ta sai teada, et süüdistatav suhtleb ühe isikuga, kes on vägistamise asja kannatanu abikaasa. Süüdistatav ähvardas kannatanut sellega, et kui ta hakkab liikuma vabal ajal sektsioonis, lööb ta kannatanule näo segi. Süüdistatav ähvardas korduvalt füüsilise vägivallaga, kasutades ebatsensuurseid sõnu. Ähvardused olid väljendatud kannatanu kambri juures. Ta kartis ähvardusi, sest see suurenes päevpäevalt ja süüdistatav läks agressiivsemaks. See ähvardamine kestis teatud ajavahemiku kestel ja see võib olla 2-3 nädalat. 29.12.2017, kui süüdistatava ähvardas ja asi oli väga lähedal kakluse puhkemiseks, otsustas kannatanu esitada avaldus vanglale ja otsida kaitset. Ta kartis oma elu ja tervise pärast. Tlk 46 pöördel-
3. Kannatanu vastas menetlusosaliste ja kohtuküsimustele kindlalt, loogiliselt ja ristküsitluse käigus pole kaitsjal kordagi õnnestunud seada kannatanu ütluste sisu kahtluse alla. Kannatanu ütluste loogilisus ja nendes vastuolude puudumine on üks kriteeriumitest, mis näitavad kannatanu ütluste usaldusväärsust. Kohus hindab ka sedagi, kas kannatanul võib olla motiiv või mingi muu huvi anda süüdistatava peale valeütlusi, süüdistades teda kuriteo toimepanemises. Süüdistatav ega tema kaitsja ei ole kohtule toonud ühtki argumenti, miks nende arvates on kannatanu ütlused valeütlused. Kohus ise ei näe kriminaalasjas selliseid argumente ega asjaolusid, mis annaksid aluse arvata, et kannatanu valetab ütlustes. Kui kriminaalasjast ei nähtu asjaolusid, millest tulenevalt võiks kannatanul olla motiiv anda süüdistatava peale valeütlusi, on kohtul alust arvata, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed. Süüdistuse kinnitamiseks on esitatud tunnistaja Ruusmanni ütlused, tlk 48 pöördel- 49 pöördel. Tunnistaja kinnitas, et ta tunneb kannatanut, kellega ta viibis ühes osakonnas vanglas, süüdistatavat ei tunne. Ta mäletab, et kannatanut ähvardati, kuid kes ähvardas ja millised ähvardused need olid, ta enam ei mäleta. Tunnistaja mälu värskendamine KrMS § 288 lg 9 p 3 alusel ülekuulamisprotokolli tutvumise kaudu ei õnnestunud ja tunnistaja kinnitas, et rohkem ta ei mäletagi. Tunnistaja kinnitas, et ta viibis V3 osakonnas kaks kuud, 4 vabanes aga 02.
4. Tunnistaja selgitas, et 2017.a jõulude ajal ta ei viibinud kindlasti V3 osakonnas, aga aastavahetuse kohta ta ei mäleta, umbes sel ajal oli ta üle viidud mujale. Kuna kannatanu avaldus oli esitatud 29.12.2017 seoses järjekordse ähvardusega, siis ei ole välistatud, et
5. a viimastel päevil viibis tunnistaja V3 osakonnas ja võis kuulda kannatanule suunatud ähvardusi. Tunnistaja ütlused kinnitavad osaliselt kannatanu ütlusi, et kannatanut ähvardati ja see võis olla 2017.a viimastel päevil. Tunnistaja V. ei kinnitanud, et süüdistatav oleks kannatanu ähvardanud. Kinnitas ainult seda, et süüdistatav ei tahtnud, et tunnistaja suhtleks kannatanuga. Tlk 50- 50 pöördel. Tunnistaja V. ütlused ei ole kannatanu ütlustega vastuolus. Tunnistaja ütlustest ei ole võimalik tuvastada asjaolusid, mille alusel saaks kohtule tekkida põhjendatud kahtlus kannatanu ütluste usaldusväärsuses. Tunnistaja ütlus, et miks süüdistatav peaks ähvardama, kui tal on alati võimalus kohe lüüa, on tunnistaja püstitatud hüpotees, mitte faktiline asjaolu. Seda enam, et kannatanu aadressil ähvardamise fakti on kinnitanud kohtuistungil tunnistaja R.. Tunnistajad P. ja P., vangla töötajad, on mõlemad kinnitanud faktilist asjaolu, mille kohta ei ole kohtumenetluses vaidlust tekkinud, nimelt, et kannatanu pöördus avaldusega vangla administratsiooni poole ja väitis, et süüdistatav ähvardab teda. Süüdistatav viidi V3 osakonnast üle. Tlk 51-52, 55 pöördel- 56- pöördel. Muid tõenduslikku informatsiooni ei ole kahelt tunnistajalt saadud. Kaitsja poolt kohtule esitatud tunnistaja R. ütlustest nähtub, et ta viibis V3 osakonnas koos süüdistatava ja kannatanuga ühel ajal ja ei kuulnud ähvardusi süüdistatavalt kannatanu aadressil. Tlk 52 pöördel-
6. Kohus leiab., et tunnistaja ütlused ei ole vastuolus kannatanu ütlustega. Ei ole välistatud, et süüdistatav võis väljendada ähvardusi olles kannatanu kambri juures ajal, kui tunnistaja ei viibinud sellises läheduses, et kuulda neid ähvardusi. Kohtu arvates ei ole ükski kohtulikul arutamisel uuritud tõend vastuolus kannatanu ütlustega. Kannatanu ütlused on osaliselt kinnitatud tunnistaja R.ütlustega, et kannatanut ähvardati V3 osakonnas, kuid ta ei tea kes. Samuti kannatanu ütlused leiavad kinnitust tunnistajate P.ja P. ütlustega, et 29.12.2017 pöördus kannatanu vangla administratsiooni poole ja teatas ähvardamisest ja palus kaitset. Kohus ei näe alust kahelda kannatanu ütluste usaldusväärsuses. Kohus leiab, et kannatanu ütlused on tõend, millele võib kohus tugineda süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. Süüdistatav eitab tegu. Kohus leiab, et süüdistatava soovib vältida vastutust teo eest. Süüdistatav ei olnud võimeline osutama kohtule kasvõi mingile mõistlikule asjaolule, mis võiks seada kannatanu ütlusi kahtluse alla. Kohtu poolt ei ole tuvastatud, et kannatanul võis olla huvi valetada süüdistatava peale eesmärgiga kahjustada süüdistatava viibimist vanglast, näiteks, et süüdistatavale oleks kohaldatud rangem režiim, julgeoleku abinõud VangS § 69 mõttes. Süüdistatav ise eitab konflikti esinemist tema ja kannatanu vahel. Kohus jõuab seega järeldusele, et süüdistatav on kaitsetaktiliselt valinud teo eitamist. Kohtu arvates ei ole võimalik vabaneda süüdistatavale esitatud süüdistusest, tuginedes teiste kinnipeetavate ütlustele, et nad ei kuulnud ähvardusi. Fakt, et teised kinnipeetavad ei kuulnud ähvardusi, ei tähenda, et ähvardusi ei olnud. V3 osakonna kinnipeetavad ei viibinud kogu aeg ja alati koos ühes kohas vahetus läheduses. Seega leiab kohus, et kaitsjal ei õnnestunud süüdistatavale esitatud süüdistust ümber lükata. 5 Süüdistatavale on ette heidetud, et ta ähvardas kannatanut väljendiga „ lööb talle näo segi“. Selline ähvardus tähendab tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamist, nimelt näole kehavigastuse, tervisekahjustuse või füüsilist valu põhjustamist. Seega on süüdistatava poolt täidetud

§ 120

lg 1 järgi obligatoorne kuriteokoosseisu tunnus - tervisekahjustuse tekitamise ähvardamine.

§ 120lg 1 järgi vastutab isik siis, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist.

Selles küsimuses on kohtupraktika ka välja kujunenud ja ei ole märke selle muutmiseks (Riigikohtu lahend 3-1-1-59-11). Kannatanu selgitas, et ta kartis ähvarduse täideviimist, sest süüdistatava käitumine muutus päevpäevalt agressiivsemaks, ähvardused oli teatud aja jooksul ja korduvad ja süüdistatavale oli teada, et kannatanu kannab vastutus vägistamise eest, mille kannatanu on süüdistatava tuttav. Kartes ähvarduse täideviimist 29.12.2017 otsustas ta otsida kaitset vangla administratsioonilt ja esitas avalduse ähvarduse kohta. Kohus arvates on kannatanu selgitus ähvarduse kohta mõistlik ja loogiline. Kohus leiab, et ka kõrvaltvaataja jaoks on tõesti vägagi tõenäoline, et kui isikut ähvardatakse korduvalt ja, nagu antud juhul, vähemalt 10 päeva jooksul, tervisekahjustuse tekitamisega, kusjuures ähvardajalt on tunda sõnalise agressiivsuse suurenemist, on alust rääkida sellest, et kannatanul võib tekkida põhjendatud kartus, et talle tekitatakse tervisekahjustus. Ka vägistamise kuritegu ja fakt, et selles kuriteos kannatanu on süüdistatava tuttav annavad ka kõrvaltvaatajale aluse arvata, et isikul on alust karta, et tervisekahjustusega tekitamise ähvardus viiakse täide. See tõenäosus on veelgi suurem, kui arvestada, et tegemist on vanglas viibiva ähvardajaga, kes on varasemalt korduvalt karistatud, muuhulgas isikuvastaste tegude eestähvardamise ja kehalise väärkohtlemise eest. Kohus leiab, et nii kannatanu enda kui ka kõrvaltvaataja seisukohalt andis kannatanu adekvaatse hinnangu ähvarduse täideviimise võimalikkusele ja pöördus kaitset otsides administratsioonile poole õigel ajal. Varasemalt 2014. s oli süüdistatav karistatud mitmeepisoodilise ähvardamise eest (kriminaalasja materjalid tlk 4, kohtuotsuse ärakiri) ja ka kehalise väärkohtlemise eest. Süüdistatav on vanglas käitunud, toetades kriminaalset kultuuri ja tegi aktsendi suhtlemisele kriminaalse mõtteviisi, käitumisega isikutega ( kriminaalasja materjalid tlk 18, kohtumääruse ärakiri). Kannatanu on korduvalt rõhutanud, et tema soovib alluda vangla režiimile ja mitte alluda kriminaalsele kultuurile, mida mõned isikud suruvad vanglas teistele kinnipeetavatele. Seda kinnitas oma ütlustes tunnistajana ülekuulatud vangla töötaja Pastak. Lähtudes ülaltoodust on kohus arvamusel, et kannatanul oli alust karta, et süüdistatav võib viia ähvarduse täide ja tekitada talle tervisekahjustuse ja kannatanu kartus tugines põhjendatud asjaoludel – süüdistatava käitumine vanglas ( kriminaalase kultuuri toetamine), süüdistatava suhtumine režiimisse, süüdistatava poolt aktsendi tegemine asjaolule, et kannatanu kannab karistust vägistamise eest, milles kannatanu on süüdistatava tuttav, korduv ähvardamine teatud ajavahemiku kestel, agressiivsuse suurenemine ähvarduste väljendamisel.

§ 120normi kaitseala on kannatanu vaimne heaolu.

Tõepoolest kohtupraktikas on rõhutatud, et vaimne heaolu on häiritud, kui kannatanule tekitatakse emotsionaalselt kurnavat hirmutunnet (3-1-1-59-11 p 9.1). Kohus leiab, et kannatanu puhul oligi süüdistatava ähvardamisega rikutud vaimne heaolu, kannatanul tekkis kurnav hirmutunne, 6 mille pärast pidi kannatanu lõpuks otsima kaitset, pöördudes vangla administratsiooni poole abipalvega. Kohtu arvates näitabki kannatanupoolne pöördumine vangla administratsiooni poole seda, et kannatanu oli häiritud ähvarduse tagajärjel niivõrd tõsiselt, et ei lootnudki enam olukorra lahenemisele muul viisil, kui abi otsides. Kohtuistungil andis kannatanu ütlused, et ta tundis, kuidas olukord halveneb, ta ootas, et ühel hetkel võib tekkida süüdistatava kaklus, ta oli valmis hakkama ennast kaitsma, kuid ta püüdis vältida füüsilist kontakti. Samas ta teab, et osakonnas on kohti, kuhu jälgimiskaamera ei pääse. Näidatud ütlused osutavad sellele, et kannatanu vaimne heaolu oli häiritud, ta pidi mõtlema korduvalt ja kartma, et korduvate ähvarduste peale võib süüdistatav alustada kaklust. Kannatanu viibis jätkuvalt häiritud seisundis, nö ootel, mis juhtub. Kannatanu esines kohtuistungil kohati emotsionaalselt ja kohtul tekkis mulje, et kannatanu väljendab ennast siiralt. Hirmus viibimine detsembris 2017 oli tunda kannatanu kohtuistungil ütluste andmisel. Kohtupraktika rõhutab, et ähvardamine peab olema ka veenev (3-1-1-59-11 p 9.2), ehk eraldi tuleb tuvastada asjaolud, millel põhineb kannatanu kartus. Kohus leiab, et süüdistatava kriminaalse kultuurile kuulumine on tuvastatud kriminaalasja materjalid tlk 18 kohtumäärusega, milles on näidatud kohtu tuvastatud asjaolud süüdistatava käitumise kohta vanglas, ja tunnistaja Pastak ütlustega tlk 55 pöördel, et kannatanu väga kartis, et ähvardamine seotud tema kuriteoga, kus kannatanu on keegi, keda tundis süüdistatav Konevskihh. Kohtu arvates süüdistatava psüühiline seisund (agressiivsus ähvarduse väljendamisel), tema isikuomadused (kriminaalse kultuuri toetamine), on need tuvastatud veenvad asjaolud, millel tugines põhjendatud kannatanu kartus ähvarduse täideviimise kohta ja mis olid veenvad ka kõrvaltvaataja jaoks. Tahtluse poolest eeldab

§ 120

lg 1 järgi ettenähtud kuritegu vähemalt kaudset tahtlust.

§ 16

lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Tahtlusega peab olema hõivatud nii ähvardus tervisekahjustuse tekitamisega kui ka see, et kannatanul on alust karta ähvarduse täideviimist. Süüdistatav väljendab kannatanu aadressil ähvardust, et lööb talle näo segi. Ähvarduse sisu on selline, millest on tuletatav süüdistatava teadmine, et ta ähvardab teist isiku tervisekahjustuse tekitamisega. Süüdistatav pidas võimalikuks, et kannatanul on alust karta ähvarduse täideviimist. Seda põhjusel, et ka süüdistatav pidi aru saama, et vähemalt kümme päeva jooksul korduvalt väljendatud ähvardused tervisekahjustuse tekitamisega olukorras, kus süüdistatava ja kannatanu on vanglas, annavad kannatanule aluse arvata, et lõpuks viib süüdistatav oma ähvarduse täide. Ka süüdistatav on teadlik üldtuntud asjaolust, mis ei nõua eraldi tõendamist, et vanglas ei viibi seadusekuulekad isikud ja füüsiliste konfliktide esinemine ei ole vanglas sugugi erand. Suurendades agressiivsust kannatanu suhtes, jõudes ähvarduseni tervisekahjustuse tekitamisega, möönis süüdistatav ehk soostus oma teoga. Seega leiab kohus, et süüdistatava pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kohus leiab, et kohtuliku arutamisel uuritud tõenditega, eeskätt kannatanu ütlustega, mis on kinnitatud muude tõenditega - kannatanu avaldusega, samuti tunnistajate R., P. ja P. ütlustega, on tõendatud järgmine tegu: - ajavahemikul 19.12.2017 kuni 29.12.2017, täpsemalt tuvastamata ajal, ähvardas süüdistatav Jõhvis Ülesõidu 1 asuvas Viru Vangla V-hoones V3 osakonnas kinnipeetav I. G.`i öeldes, et „ peksab tema näo segi“. I. G.`l oli alust karta 7 ähvarduse täideviimist, kuna võttes arvesse Janek Konevskihh`i agressiivset ja üleolevat käitumist ning asjaolu, et talle teadaolevalt on Janek Konevskihh korduvalt viibinud vanglas ja järgib sealset subkultuuri. Kohus on arvamusel, et süüdistatava tegu on õigesti kvalifitseeritud

§ 120

lg 1 järgi tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamine, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Kohus leiab, et puuduvad

1. peatüki
2. jaos nimetatud õigusvastasust välistavad asjaolud. Kohus on arvamusel, et süüdistatav on talle etteheidetud kuritegudes süüdi

§ 33

mõttes, sest ta on vähemalt 14-aastane ja puuduvad alused kahelda tema süüdivuses, ehk isik on süüdiv. KARISTUS

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvist. Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse liiki tegude toimepanemisel, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohtu otsuse nr.3-1-1-58-13 p.7 järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sama otsuse p.8 selgitatakse, et lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktikas on arvestatavad ka muid karistust mõjutada võivaid asjaolusid. Näiteks tuleb juhul, kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, hinnata tema süüd reeglina suureks. Samuti võivad süü suurust iseloomustada isiku teopanus grupiviisilise teo puhul, koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, samuti kannatanu isik ja tema käitumine teo toimepanemise ajal (vt RKKKo 3-1-1-76-12, p 7). Lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). Kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (vt ka nt RKKKo 3-1-1-26-03, p 5). Süüdistatav pani toime

§ 120

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mis näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni üheaastase vangistuse. Kohus ei ole tuvastanud isiku karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. 8 Kohus leiab, et süüdistatava süü suurus

§ 120lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest on alla keskmise määra.

Süüdistatavale etteheidetud kuriteo puhul on tegemist teise astme kuriteoga, mis on oma olemuselt vägivaldne, millega rikutakse kannatanu vaimne heaolu. Kuriteo tagajärjel ei tekkinud kannatanul tõsisemaid tagajärge. Tegemist on antud juhul üheepisoodilise kuriteoga, ühe kannatanuga. See vähendab isiku süüd. Kohus arvestab, et isik on varasemalt kriminaalkorras karistatud – 2016. a

§ 266

lg 2 p 1 järgi vangistusega , mis oli asendatud üldkasuliku tööga ja hiljem pöörati vangistus täitmisele; 2014.a

§ 266

lg 1, 121 ja 120 järgi vangistusega, mille kandmisest oli isik tingimisi vabastatud; 2011.a röövimise ehk esimese astme kuriteo toimepanemise eest. Seega käesoleva kuritegu ei ole isikule üksik juhuslikku laadi juhtum, vaid isikul on mitmeaastase käitumise kestel on väljakujunemas elustiil, et ta paneb kuriteod toime, muuhulgas isikuvastased, nende hulgas ka ähvardamine. Isik on kolmel korral karistatud väärtegude eest 2017 aastal, kui isik viibis vabaduses kogusummas 340 eurot, mis ei ole täidetud. Enne karistuse kandmise asumist ei olnud isikul kindlat töökohta, seega ka püsivat sissetulekut. Eelnäidatud asjaolud annavad kohtule aluse järelduse tegemiseks, et süüdistatavat ei saa karistada rahalise karistusega. Esiteks, ta on mitmel korral karistatud juba rangema karistusega, nimelt vangistusega. Vangistus ei olnud piisav karistus, et isik hoiduks uute kuritegude toimepanemisest. Viimane kuritegu on tiime pandud vanglas karistuse kandmise ajal. Teiseks, puuduvad isikul sissetulekud, seega rahalise karistuse täitmine on vähetõenäoline. Ilmekas asjaolu, et isegi väike trahv, summa 20 eurot, ei ole isiku poolt tasutud. Kohus leiab, et rahaline karistus ei sobi isikule karistuse eesmärke silmas pidades. Kohus leiab, et süüdistatavat tuleb karistada

§ 120

lg 1 järgi vangistusega 2 kuud, mis on sanktsiooni keskmisest määrast 6 kuud, alla poole. Selline karistuse määr vastab süü suurusele ja süüdistatava isikule. Nüüd kohus analüüsib, kas karistuse täitmisele pööramine on karistuse eesmärkide saavutamiseks on vajalik. Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada. Isiku karistusest tingimisi vabastamine

§ 73

või § 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud põhikaristuse individualiseerimise viisidest. Kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis

§-de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seejuures on Riigikohus leidnud sedagi, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. otsus nr 3-1-1-99-06 p 16, samuti
3. mai
4. otsus nr 3-1-1-40-04 p 8, samuti
5. märtsi
6. otsus nr 3-1-1-11-10 p 6.1 ja
7. aprilli
8. otsus nr 3-1-1-18-11 p. 8.1, 8.2). Kohus märgib, et vangistuse kandmisest vabastamiseks peab kohus ära näitama süüteo toimepanemise asjaolude ja süüdlase isikut iseloomustava eripära, mis muudaks karistuse 9 reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15.märtsi 2010 otsus nr 3-1-1-11-10 p 6.1,
9. veebruari 2007 otsus nr 3-1-1-99-06 p 16.3). Kohus on teadlik Riigikohtu praktikast, et karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise asjaolude erinevust ei tohi tõlgendada liiga laialt, sest kõik need asjaolud ikka taandatavad kuriteo asjaoludele ja süüdistatava isikule. Samas on Riigikohus märkinud, et kohtupraktikas ei peaks olema aktsepteeritud olukord, kus karistuse kohaldamist ja karistusest vabastamist põhjendatakse samasuguse teo elementi iseloomustava lausega. Kohtu arvates ei ole ühtki alust, millel saaks kohus antud olukorras otsustada isiku karistuse kandmisest tingimusliku vabastamise kasuks. Isikule oli kahel korral kohaldatud kriminaalhooldus, ühel korral isik oli vabastatud vangistusest tingimisi, teisel korral oli vangistus asendatud ÜKTga allutamisega kriminaalhooldusele. Mõlemal juhul jätkas isik uute kuritegude toimepanemisega ja viimane ÜKT asendatud vangistus oli täitmisele pööratud, kuna isik ei tulnud toime kriminaalhooldusega. TÕKEND Kohus leiab, et KrMS § 130 lg 4-1 alusel tuleb kohaldada süüdistatava suhtes tõkend vahistamine kohtuotsuse täitmise tagamiseks, kuna isikule on mõistetud 2-kuuline reaalne vangistus. Isik vabanes 15.12.2016 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmisel 25.01.
10. Isik ei ole jõudnud vabaduse tingimustega kohaneda, samas soov viibida pikemalt aega vabaduses võib olla see asjaolu, et isik hakkab vangistusest kõrvale hoiduma, ja kohus hindab sellist prognoosi reaalsena. MENETLUSKULUD Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 4,9 on kuludeks kaitsjatasu, sundraha. KrMS § 180 lg 1 alusel kannab menetluskulusid süüdistatav süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. Kohus on teinud süüdistatava suhtes süüdimõistva kohtuotsuse. Järelikult kannab menetluskulusid süüdistatav ise. Teises astme kuriteo puhul on sundraha 810 eurot. Kohus leiab, et süüdistatavalt tulev välja mõista riigituludesse menetluskulud: 420 eurot kaitsjatasu kohtulikus menetluses osutatud õigusabi eest, 268,80 eurot kaitsjatasu kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest, 810 eurot sundraha. Süüdistatavale tuleb lubada menetluskulude tasumine ositi 12 kuu jooksul. KrMS § 180 lg 3 alusel tuleb menetluskulu 240 eurot kaitsjatasu eelistungil osalemise eest jätta riigi kanda. Isiku majanduslik seis on pigem raske, tal puuduvad sissetulekud. Kohus leiab, et menetluskulusid tuleb vähendada osaliselt ja jätta nendest osa riigi kanda eesmärgiga soodustada isiku resotsialiseerimist vabaduses. /allkirjastatud digitaalselt/ Inna Kirsipuu Kohtunik 10 11