KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-18-14591 Määruse tegemise aeg ja koht 15. märts 2019, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu Tsiviilasi

§ 15

lg-st 3, puudub kohtul vajadus hinnata ülejäänud ajutise halduri nimetamise eelduste täidetust, mh kas võlgniku maksejõuetus on põhistatud. Seega peab kohus põhjendatuks jätta asjas ajutine haldur

§ 15lg 3 p 1 alusel nimetamata.

3 6.

§ 15

lg 6 sätestab, et kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Kohtu hinnangul on võlgniku õigusabikulu põhjendatud 24,05 tunni ulatuses. Lepinguliste esindajate põhjendatud ja vajalik tunnitasumäär on 150 eurot (käibemaksuta). Eeltoodu tulemusel kujuneb võlgniku põhjendatud õigusabikulude rahaliseks suuruseks 3607,50 eurot. Lisaks on põhjendatud menetluskulu äriregistri päringute saamise kulu 4 eurot. Põhjendatud kuluks ei ole printimiskulud 14,95 eurot. Määruskaebus

1. 13.12.2018 esitas võlausaldaja Harju Maakohtu 28.11.2018 määruse peale määruskaebuse, millega palub maakohtu määruse tühistada ning teha uus määrus, millega rahuldada võlausaldaja avaldus. Menetluskulud palus võlausaldaja jätta võlgniku kanda.
2. Vaidlustatav lahend on ebaõige. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme ja seeläbi tegi ebaõige lahendi. Kohus on vääralt tõlgendanud ja kohaldanud

§ 15lg 3 p-i 1.

Mitte ükski võlgniku poolt pankrotiavaldusele esitatud vastuväidetest ei ole kvalifitseeritav nõudele põhjendatud vastuvaidlemisena

§ 15lg 3 p 1 mõttes.

Õiguslikult ilmselgelt perspektiivitud vastuväited ei tekita nõude olemasolus põhjendatud kahtlust ning ei luba kohtul jätta ajutist haldurit nimetamata. Lisaks

§ 15lg 3 p 1 väärale kohaldamisele on maakohus rikkunud ka Ts

MS § 436 lg-t 1, kuna maakohus ei ole kohtumäärust piisavalt põhjendanud – maakohus on üldsõnaliselt deklareerinud, et poolte vahel on võlgniku esitatud vastuväidetest tulenevalt vaidlus, kuid põhjendusi selle kohta, miks ühte või teist võlgniku vastuväidet tuleb käsitleda põhjendatud vastuväitena, kohtulahendist ei selgu. 9.

§ 15

lg 3 p 1 mõtteks on, et nõue tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust eelkõige siis, kui poolte vahel on vaidlus faktiliste asjaolude üle ning asjaolude kindlaks tegemiseks tuleb koguda ulatuslikult tõendeid. Kui vaadata vaidlusaluste küsimuste ringi käesolevas asjas, siis nähtub, et pooltel ei ole tegelikult vaidlust faktiliste asjaolude üle ning peamiselt on seisukohtade lahknevus selles, kas lepingu lõpetamine toimus kokkuleppel, kas käsunduslepingus tähtajalise lepingu puhul korralise ülesütlemise õiguse puudumine on lubatud ning kuidas tõlgendada lepingu punkti 9.

1. Need on kõik õiguslikud küsimused, mille osas seisukoha võtmine jääb pankrotimenetluse raamidesse.
2. Võlausaldaja õigus nimetatud tasudele põhineb juhtimislepingus kokkulepitud punktidele, mille kehtivust ei ole kumbki pool vaidlustanud. Edukustasu nõue muutus sissenõutavaks võlausaldaja poolt juhtimislepingu erakorralisel ülesütlemisel ning juhtimistasu nõue muutus sissenõutavaks vastavalt võlgnikule esitatud arvetes märgitud tähtaegadele. Võlgniku vastuväited on otsitud ja perspektiivitud. Vastus määruskaebusele
3. Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Edasine menetluse käik
4. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu 28.11.2018 määruse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus 4 maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Vastusena määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
6. Maakohus jättis ajutise halduri

§ 15

lg 3 p 1 alusel nimetamata, kuna leidis, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust.

§ 15

lg 3 p 1 sätestab, et kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et avaldaja nõue on ebaselge. Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-17-02 p-st 10 tuleneb, et pankrotiavalduse aluseks olev nõue ei ole selge ja seda tuleb tõendada hagimenetluses, kui nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest.

1. Juhtimislepingu p 5.3 kohaselt pidi võlausaldaja saama igakuist juhtimistasu. Lepingu p 5.2 järgi oli võlausaldajal õigus saada selles sätestatud tingimustel edukustasu, kui kinnisvara või äriühingu osad võõrandatakse. Lepingu p 9.4 kohaselt oli võlausaldajal õigus saada edukustasu ka juhul, kui võlausaldaja ütleb lepingu üles võlgniku või võlgniku osaniku olulise lepingurikkumise tõttu.
2. Käesoleval juhul on pooltel sisuline vaidlus juhtimislepingu üle. Pooled vaidlevad nõude olemasolu üle, sh on vaidlus selle üle, millal ja kuidas leping lõppes (kas leping öeldi üles või lõpetati kokkuleppel, samuti kas lepingu ütles üles avaldaja või võlgnik). Võlgnik on seisukohal, et kuna juhtimisleping on poolte kokkuleppel lõppenud 2018.a aprillis, siis ei ole võlausaldajal õigus nõuda juhtimistasu 2018.a mai-juuli eest. Samuti ei ole võlgniku hinnangul võlausaldajal tekkinud edukustasu nõuet, kuna juhtimisleping ei lõppenud võlausaldaja ülesütlemise tõttu, samuti ei ole toimunud investeeringu realiseerimist. Võlgnik on esitanud menetluses tõendid, mis tema hinnangul kinnitavad juhtimislepingu lõpetamist poolte kokkuleppel. Lisaks vaidlevad pooled edukustasu suuruse üle.
3. Eeltoodust tulenevalt on vaidlus nii nõude olemasolu, selle sissenõutavuse, kui ka nõude suuruse üle. Kolleegium leiab, et nende asjaolude kindlakstegemine eeldab tõendite hindamist, asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest.
4. Ülaltoodule tuginedes tuleb määruskaebus jätta rahuldamata. Menetluskulud
5. Arvestades, et määruskaebus jääb rahuldamata, siis puudub alus muuta maakohtu menetluskulude jaotust. Samuti puudub alus muuta maakohtu määrust menetluskulude kindlaksmääramise osas.
6. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta samuti avaldaja kanda. Kuna maakohus määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis tuleb ka ringkonnakohtul määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus (TsMS § 174 lg 3). Võlgnik palus avaldajalt välja mõista ringkonnakohtu menetluskulud summas 1512 eurot (käibemaksuta) ning viivise menetluskuludelt.
7. Võlgniku menetluskulude nimekirja kohaselt on lepingulistel esindajatel kulunud kohtumääruse analüüsile 0,2 tundi, kohtumäärusega tutvumisele ja kliendiga arutelule 0,25 tundi, määruse jõustumise kontrollile 0,1 tundi, määruskaebusele vastamisele 6,2 tundi, 5 kohtu kirjaga tutvumisele ja kliendi informeerimisele 0,1 tundi, täiendava tõendi esitamisele kohtule 0,6 tundi, avaldaja 06.02.2019 seisukohaga tutvumisele 0,2 tundi. Õigusteenust on osutatud tunnihinnaga 180-220 eurot. Avaldaja ei esitanud võlgniku menetluskulude nimekirjale seisukohta.
8. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Arvestades vaidluse keerukust ning määruskaebuse vastuse mahtu, peab ringkonnakohus võlgniku esindajate poolt määruskaebuse menetluses tehtud toimingute ajakulu 7,65 tundi kogu ulatuses põhjendatuks. Ringkonnakohtu hinnangul on esindajate tunnihind põhjendamatult kõrge ja peab põhjendatuks tunnihinda 150 eurot (käibemaksuta). Eeltoodule tuginedes tuleb avaldajalt võlgniku kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluskulud summas 1147,50 eurot ning TsMS § 177 lg 4 alusel viivis menetluskuludelt. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 6