Obsah (8)

§ 121§ 141§ 64§ 68§ 118§ 199§ 57§ 56

1-17-3391 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Osuse tegemise aeg ja koht 15. november 2018, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-3391 Kohtukoosseis Eesistuja Andres Parmas, lii

§ 121

lg 1 p-de 2 ja 3 ning § 141 lg 2 p 2; Erik Tominga süüdistus

§ 141lg 2 p 2 ja § 199 lg 2 p 4 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 9.

augusti

1. a otsus, üldmenetluses Apellatsioonide esitajad Ingvar Pariku kaitsja ja prokurör Ingvar Parik (ik: 38211260295); XXX (hetkel viibib vahistatuna Tallinna Vanglas); kriminaalkorras korduvalt karistatud; kahtlustatavana kinni peetud
2. detsembril 2016, vahistatud alates
3. detsembrist 2016 Erik Tomingas (ik: 37108080257); asukoht teadmata; kriminaalkorras korduvalt karistatud; kahtlustatavana kinni peetud 28.-
4. detsembril 2016;
5. augusti
6. a Harju Maakohtu määrusega kuulutatud tagaotsitavaks, tabamisel kohaldada tõkendiks vahistamist Süüdistatavad Prokurör Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Eneli Laurits Kaitsjad Ingvar Pariku kaitsja vandeadvokaat Mati Senkel ja Erik Tominga kaitsja vandeadvokaat Jugans Grossmann (Tallinna Ringkonnakohtu istungil
7. novembril 2018 osales asenduskaitsjana vandeadvokaadi abi Gregori Palm Ringkonnakohtu istungid
8. oktoober ja
9. november 2018 1-17-3391 RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu
10. augusti
11. a otsuse osaliselt ja seda alljärgnevalt: 1.1) Ingvar Pariku süüditunnistamises ja karistamises

§ 141

lg 1 järgi, samuti talle liitkaristuse mõistmises; 1.2) Erik Tominga süüditunnistamises ja karistamises

§ 121lg 1 järgi, samuti talle liitkaristuse mõistmises.

2. Teha uus otsus, millega: 2.1) tunnistada Ingvar Parik süüdi

§ 141

lg 2 p 2 järgi ja karistada teda selle kuriteo eest vangistusega kaheksaks aastaks; 2.2) mõista Ingvar Parikule

§ 64

lg 1 alusel liitkaristuseks vangistus üheksaks aastaks; 2.3) lugeda mõistetud karistusaja alguseks Ingvar Pariku kinnipidamise aeg, s.o 19. detsember 2016; 2.4) tunnistada Erik Tomingas süüdi

§ 141

lg 2 p 2 järgi ja karistada teda selle kuriteo eest vangistusega seitsmeks aastaks; 2.5) mõista Erik Tomingale

§ 64

lg 1 alusel liitkaristuseks vangistus seitsmeks aastaks ja neljaks kuuks; 2.6)

§ 68lg 1 alusel lugeda karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 28.–29.

detsember 2016, s.o kaks päeva, seega kandmisele kuulub vangistus seitse aastat kolm kuud ja kakskümmend kaheksa päeva.

1. Muus osas jätta Harju Maakohtu
2. augusti
3. a otsus muutmata.
4. Prokuröri apellatsioon rahuldada.
5. Jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata.
6. Määrata Advokaadibüroole Mati Senkel seoses riigi õigusabiga, mida vandeadvokaat Mati Senkel osutas apellatsioonimenetluses süüdistatav Ingvar Parikule, makstavaks tasuks 420 eurot (sh käibemaks) ning jätta see menetluskulu riigi kanda.
7. Määrata Advokaadibüroole Jugans Grossmann seoses riigi õigusabiga, mida vandeadvokaat Jugans Grossmann osutas apellatsioonimenetluses süüdistatav Erik Tomingale, makstavaks tasuks 210 eurot (sh käibemaks) ning jätta see menetluskulu riigi kanda.
8. Määrata Advokaadibüroole LINDEBERG seoses riigi õigusabiga, mida vandeadvokaadi abi Gregori Palm osutas apellatsioonimenetluses süüdistatav Erik Tomingale, makstavaks tasuks 240 eurot (sh käibemaks) ning jätta see menetluskulu riigi kanda.
9. EDASIKAEBAMISE KORD Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1-17-3391 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.
10. Ingvar Parikule esitati süüdistus

§ 141lg 2 p 2 järgi selles, et 16.

juuli õhtul ja ööl vastu 17. juulit 2016 pani ta ühiselt koos Erik Tomingaga kannatanu XX korteris XX suhtes vägivalla abil toime muu sugulise iseloomuga teo. Kannatanut peksti ühiselt ja seejärel hoidis E. Tomingas XX ülakehast kinni, I. Parik aga võttis tal jalast püksid ja sisestas pärakusse 0,5 l õllepudeli ja liigutas seda mõned korrad edasi-tagasi, imiteerides sellega anaalset seksuaalakti. I. Pariku ja E. Tominga ühise tegevusega põhjustati kannatanule kestvat ja suurt valu ning tervisekahjustustena hematoome ja kriimustusi. Samuti esitati I. Parikule süüdistus

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi selles, et varem

§ 118järgi karistatud isikuna lõi ta ööl vastu 6.

septembrit 2016 oma endist elukaaslast CC ühel korral jalaga selja piirkonda. Seejärel lükkas ta kannatanu voodile pikali, istus talle peale ja lõi kannatanut vähemalt kümnel korral rusikatega vastu nägu ja rinda. Seejärel haaras ta kannatanul mõlema käega kaelast ja hakkas pigistama, mistõttu kannatanu ei saanud hingata ja kaotas teadvuse. Kannatanu tuli teadvusele pärast seda, kui I. Parik lõi teda lahtise käega vastu põske. Oma tegevusega põhjustas I. Parik kannatanule füüsilist valu ja kehavigastustena rohkelt hematoome, samuti ulatusliku paistetuse näol, kaelal ja seljal. 1.2. Erik Tomingale esitati süüdistus

§ 141lg 2 p 2 järgi selles, et 16.

juuli õhtul ja ööl vastu 17. juulit 2016 pani ta ühiselt koos Ingvar Parikuga kannatanu XX korteris XX suhtes vägivalla abil toime muu sugulise iseloomuga teo. Kannatanut peksti ühiselt ja seejärel hoidis E. Tomingas XX ülakehast kinni, I. Parik aga võttis tal jalast püksid ja sisestas pärakusse 0,5 l õllepudeli ja liiguta seda mõned korrad edasi-tagasi, imiteerides sellega anaalset seksuaalakti. I. Pariku ja E. Tominga ühise tegevusega põhjustati kannatanule kestvat ja suurt valu ning tervisekahjustustena hematoome ja kriimustusi. Samuti esitati E. Tomingale süüdistus

§ 199

lg 2 p 4 järgi selles, et varem varavastase kuriteo eest karistatud isikuna võttis ta võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil

1. juulil 2016 XX korterist ära kannatanule kuuluva mobiiltelefoni ja sülearvuti ning pantis need, saades esemete eest kokku 190 eurot laenu. 2.
2. Harju Maakohtu
3. augusti
4. a otsusega tunnistati Ingvar Parik süüdi

§ 141lg 1 järgi ja teda karistati nelja aasta vangistusega.

I. Parik tunnistati süüdi ka

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi ja teda karistati kolme aasta vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõisteti I.

Parikule liitkaristuseks viis aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg, lugedes karistuse kandmise alguseks I. Pariku kinnipidamise päeva, s.o

1. detsembri
2. I. Parikule tõkendina kohaldatud vahistamine tühistati alates kohtuotsuse jõustumisest või karistuse tähtaja saabumisest. Maakohus mõistis I. Parikult menetluskuludena ositi kaheteist kuu jooksul välja kaitsjatasu 1284 eurot, poolt isiku ekspertiisiakti tasust, s.o 42 eurot ja sundraha 750 eurot. 2.
3. Sama otsusega tunnistati E. Tomingas süüdi

§ 121lg 1 järgi ja teda karistati kuue kuu vangistusega.

E. Tomingas tunnistati süüdi ka

§ 199

lg 2 p 4 järgi ja teda karistati ühe aasta vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõisteti E.

Tomingale liitkaristuseks üks aasta ja neli kuud vangistust. Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud kaks päeva. E. Tominga suhtes 1-17-3391 valitud tõkend vahistamine määrati tühistada alates kohtuotsuse jõustumisest või karistuse ärakandmise tähtaja saabumisest. Maakohus mõistis E. Tomingalt tsiviilhagi katteks L OÜ kasuks välja 190 eurot, jättes tsiviilhagi ülejäänud osas, s.o 15,2 euro osas rahuldamata. Maakohus mõistis E. Tomingalt ositi kaheteist kuu jooksul menetluskuludena välja kaitsjatasu 1614 eurot, pool isiku ekspertiisiakti tasust, s.o 42 eurot ja sundraha 750 eurot. 2.

1. Samuti lahendas maakohus asitõenditega seonduvad küsimused. Ekspertiisitasu 1140 eurot jättis maakohus riigi kanda. 3.
2. Maakohus arutas KrMS § 269 lg-le 2 tuginedes prokuröri taotluse alusel süüdistatav E. Tominga suhtes kriminaalasja ilma süüdistatava osavõtuta tagaselja, sest E. Tomingas kohtuistungile ei ilmunud. Harju Maakohtu
3. augusti
4. a määrusega on ta kuulutatud tagaotsitavaks.
5. augusti
6. a seisuga oli tema asukoht jätkuvalt teadmata ning on küllaldane alus arvata, et ta viibib väljaspool Eesti Vabariiki ja hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale. Prokurör leidis, et tema tabamiseks on tehtud mõistlikke pingutusi ning selle seisukohaga nõustus ka E. Tominga kaitsja. 3.
7. Maakohtu hinnangul on kannatanu, süüdistatavate ja tunnistaja QQ ja ütlustega tõendamist leidnud, et I. Parik ja E. Tomingas peksid
8. juulil 2016 XX. Ka sideettevõtjalt saadud andmete protokollist nähtuvalt asusid nimetatud isikute telefonid kuriteosündmuse ajal kannatanu elukoha piirkonnas. Maakohus nentis, et kui kannatanu peksmist puudutavas on eelmärgitud isikute ütlused kokkulangevad, siis seksuaalse iseloomuga teo toimepanemise osas nende ütlused lahknevad omavahel ning seda, et seksuaalset vägivalda tarvitasid XX kallal I. Parik ja E. Tomingas ühiselt, on väitnud üksnes kannatanu. Kohus leidis, et löömisega XX-le valu tekitamine on väljaspool kahtlust, sest lisaks seda kinnitavatele kannatanu ütlustele tunduks XX suhtes toime pandu valu tekitavana ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Samuti tekitasid süüdistatavad peksuga XX-le tervisekahjustusi (marrastused, hematoomid). 3.
9. Järgnevalt käsitles maakohus süüdistust kannatanu pärakusse õllepudeli sisestamisse ja selle seal edasi-tagasi liigutamisse puutuvalt. Kohus märkis, et kohtuistungil on I. Parik peksmist küll kinnitanud, kuid eitanud pudeli pärakusse sisestamist. Samas kohtuistungil avaldatud ütluste ja olustiku seostamise protokolli kohaselt, samuti nähtuvalt I. Pariku puhtsüdamlikust ülestunnistusest on ta niisugust käitumist siiski kinnitanud. Vastuolu eri menetlusetappides antud ütluste vahel on I. Parik selgitanud sellega, et seksuaalvägivalla omaksvõtmise korral olevat talle lubatud vahi alt vabastamist. Kohus märkis, et selline selgitus on paljasõnaline. Samuti on I. Pariku kohtus antud ütlused vastuolus muude tõenditega. Eeltoodud põhjustel luges maakohus I. Pariku kohtuistungil antud ütlused ebausaldusväärseteks (v.a osas, milles need ühtivad kannatanu, kaassüüdistatava ja tunnistaja ütlustega) ning jättis need tõendikogumist välja. Maakohus ei pidanud ka eluliselt usutavaks, et kannatanu oleks õllepudeli pärakusse sisestamise jutu lihtsalt välja mõelnud. Pelgalt soovist oma peksjatele kätte maksta ta seda ei teeks, sest õllepudeli pärakusse lükkamine on piinlik ning sellisest sündmusest rääkimisest püütaks pigem hoiduda. Kannatanu ütlusi selle kohta, et õllepudeli pärakusse sisestamise ajal hoidis E. Tomingas teda kinni, ei pidanud maakohus usaldusväärseteks, sest kannatanu ei saanud näha, kes teda kinni hoidis, kinni hoidmiseks ei olnud I. Parikul kannatanu 1-17-3391 olukorda arvestades abi vaja ja nii I. Parik kui E. Tomingas on eitanud E. Tominga õllepudeli pärakusse sisestamise juures osalemist. Seejuures ei kahelnud kohus E. Tominga eitavates ütlustes, sest kannatanu peksmist ei ole ta eitanud, kuid on kinnitanud, et õllepudeli pärakusse toppimine tundus talle juba liiga imelik ja ta käskis I. Parikul sellise tegevuse ära lõpetada. 3.
10. Maakohus asus seisukohale, et I. Pariku tegevus õllepudeli kannatanu pärakusse sisestamisel ja liigutamisel on hinnatav muu sugulise iseloomuga teona, sest selline tegevus imiteerib ühemõtteliselt anaalset seksuaalakti, luues ka kõrvalseisjale niisuguse mulje. Ka kannatanu jaoks subjektiivselt oli tegemist just alandava seksuaalse iseloomuga teoga. Seejuures ei ole maakohtu hinnangul oluline, et I. Pariku tegu ei olnud suunatud seksuaalse naudingu saamisele. 3.
11. Kuivõrd maakohus tuvastas, et õllepudeli sisestas kannatanu pärakusse üksnes I. Parik üksi, tuleb tema käitumine kvalifitseerida

§ 141lg 1 järgi.

Kuivõrd E. Tomingas üksnes tarvitas kannatanu suhtes vägivalda, vastab tema tegevus

121 lg 1 objektiivsele koosseisule selle mõlemas koosseisualternatiivis. Maakohus tuvastas, et I. Parik ja E. Tomingas panid need teod toime kavatsetult. Tegude õigusvastasust või süüdistatavate süüd välistavais asjaolusid ei esine. 3.6. E. Tominga toime pandud varguse luges maakohus tõendatuks kannatanu XX, tunnistaja WW ja süüdistatava enda kahtlustatavana antud ütlustele tuginedes; samuti tuginedes L OÜ ja E. Tominga vahelistele laenulepingutele, pandimaja esindaja ütlustele ja pandimaja turvakaamera salvestusele, millest nähtub varastatud mobiiltelefoni ja sülearvuti pandimajja pandiks andmine. Kohus tuvastas, et äravõetud asjad olid E. Tomingale võõrad, ta tegutses asju kannatanult ära võttes nende omastamise eesmärgiga. Kuna E. Tomingat on varem varguse eest karistatud, siis tuleb seekordne vargus kvalifitseerida

§ 199lg 2 p 4 järgi.

3.7. I. Parikule esitatud süüdistuse

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi luges maakohus tõendatuks tuginedes kannatanu CC kohtueelses menetluses antud ja kohtuistungil avaldatud ütlustele (kannatanu keeldus kohtuistungil ütluste andmisest); tunnistaja YY ütlustele; lähisuhte vägivalla infolehele; ja kannatanust tehtud fotodele, millelt nähtub tekitatud vigastuste olemasolu ja ulatus. I. Parik on kannatanu löömist kinnitanud, kuid väitnud, et tegi seda kannatanu ja enda ühise lapse kaitseks. Maakohus tuvastas, et peksmisega tekitas I. Parik kannatanule tervisekahjustused ja põhjustas talle füüsilist valu. Süüdistatava ütlusi, nagu peksnuks ta kannatanut lapse kaitseks, sest kannatanu võttis välja noa, ei pidanud maakohus paljasõnalistena usaldusväärseteks ja jättis need tõendite kogumist välja. Kohus märkis, et lapse nähes ema läbi peksmist ei saa kuidagi käsitada lapse huvides toime pandud teona. Maakohus pidas põhjendamatuks ka kaitsja väidet, nagu olnuks süüdistatav hingelise erutuse seisundis lapse nutu tõttu. Kuna I. Parikut on varem vägivallakuriteo eest karistatud, tuleb tema tegu kvalifitseerida

§ 121

lg 2 p 3 järgi korduvana ja kuna kannatanu oli süüdistatava endine elukaaslane, tuleb tegu kvalifitseerida

§ 121lg 2 p 2 järgi lähisuhtes toimepanduks.

Maakohtu hinnangul pani I. Parik vägivallateo toime kavatsetult. 1-17-3391 4.1. I. Parikule karistust mõistes märkis maakohus esmalt

§ 141

lg 1 kontekstis, et tema süü on üle keskmise suur, sest heteroseksuaalsele mehele teise meesterahva poolt millegi pärakusse toppimine on kõige ebaloomulikum, vastumeelsem ja alandavam seksuaalne kogemus. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Eripreventiivsest aspektist märkis maakohus, et I. Parikul on kaks kehtivat kriminaalkaristust, teda on varem vägivalla eest süüdi tunnistatud, kuid eelnev karistus ei ole talle mõju avaldanud, sest ta jätkab vägivaldset käitumist. Arvestades ka üldpreventsiooni kaalutlust, karistas maakohus I. Parikut

§ 141

lg 1 järgi nelja aasta vangistusega.

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi hindas maakohus I.

Pariku süü üle keskmise suureks, sest tarvitatud vägivald oli intensiivne, selle tulemusel paistetas kannatanu nägu tundmatuseni üles, kannatanu minestas kägistamise tõttu. Samuti esines I. Pariku käitumises kaks koosseisulist raskendavat asjaolu. Süüdistatava kohtuistungil väljendatud kahetsust ei pidanud maakohus süüd kergendava asjaoluna arvestatavaks, sest samas pidas ta enda tegu õigustatuks, kuna kannatanu ei olevat lapse eest piisavalt hoolitsenud. Arvestades ka eri- ja üldpreventsiooni kaalutlusi, karistas maakohus I. Parikut

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kolme aasta vangistusega.

Lähenemiskeeldu, mida kannatanu ja prokurör taotlesid, ei pidanud maakohus aga põhjendatuks. Samuti ei pidanud kohus võimalikuks I. Parikut karistuse kandmisest osaliselt ega täielikult tingimisi vabastada, sest seda võimaldavaid erandlikke asjaolusid ei esine. 4.2. E. Tomingale

§ 199

lg 2 p 4 järgi karistust mõistes märkis maakohus esmalt, et süüdistatavat ei saa karistada rahalise karistusega, sest on kaheldav, et ta suudaks sellist karistust kanda, kuna tal ei ole sissetulekut, aga on rahalised kohustused. Samuti on E. Tomingal mitu kehtivat kriminaalkaristust, sh varavastaste kuritegude eest. E. Tominga süüd varguses hindas maakohus keskmiseks. Samas luges maakohus süüdistatava kohtueelses menetluses väljendatud kahetsust puhtsüdamlikuks ja arvestas seda süüd kergendava asjaoluna. Kuna kannatanu sai ka varastatud esemed tagasi, pidas maakohus võimalikuks E. Tomingat karistada alla sanktsiooni keskmise mära, s.o ühe aasta vangistusega.

§ 121lg 1 järgi hindas maakohus E.

Tominga süüd keskmiseks. Tema süüd kergendava asjaoluna arvestas kohus puhtsüdamlikku kahetsust. Neil asjaoludel karistas maakohus E. Tomingat

§ 121lg 1 järgi kuue kuu vangistusega.

Liitkaristuseks mõisteti E. Tomingale üks aasta neli kuud vangistust. E. Tomingale mõistetud karistuse osalist või täielikku täitmisele pööramata jätmist ei pidanud maakohus otstarbekaks, sest tema ega tema teo puhul ei esine erandlikke asjaolusid, mis võiksid karistuse tingimuslikku täitmisele pööramata jätmist õigustada.

1. Maakohus rahuldas osaliselt L OÜ tsiviilhagi ja mõistis E. Tomingalt selle äriühingu kasuks välja 190 eurot. Kohus leidis, et hagi tuleb rahuldada tekitatud varalise kahju osas, kuid mitte intresside osas. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 1-17-3391
2. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni süüdistatava Ingvar Pariku kaitsja vandeadvokaat Mati Senkel ja prokurör. 6.
3. Kaitsja taotleb I. Pariku õigeksmõistmist süüdistuses

§ 141lg 1 järgi ja talle mõistetud karistuse kergendamist.

Kaitsja leiab, et I. Parik küll ründas XX kehalist puutumatust, kuid see rünne ei olnud seksuaalselt motiveeritud. Kohtupraktika kohaselt on seksuaalse motiveerituse hindamisel peamiseks kriteeriumiks see, et tegevusse peab olema kaasatud suguorgan. XX vastane rünne ei olnud kaitsja arvates seksuaalselt motiveeritud ei kannatanu, kohal viibinud isikute ega ka keskmise mõistliku kõrvalseisja seisukohast ja kannatanu vastupidised ütlused on kantud üksnes vihast ning solvumisest süüdistatavate vastu. Seega ei ole I. Parik pannud toime XX vägistamist. Ühtlasi leiab kaitsja, et polegi tõendatud, nagu oleks XX pärakusse sisestatud pudel. Kohus jättis kaitsja arvates põhjendamatult tõendikogumist välja I. Pariku kohtus antud ütlused ning käsitles ainult tema kohtueelses menetluses antud ennast süüstavaid ütlusi, rikkudes KrMS § 8 lg 3 sätestatud tõendite hindamise põhimõtet, mille kohaselt kõrvaldamata kahtlus tõlgendatakse süüdistatava kasuks. I. Parikule karistuse mõistmisel jättis kohus põhjendamatult kergendava asjaoluna arvestamata selle, et XX suhtes vägivalla tarvitamise põhjus oli see, et ta ähvardas I. Pariku naist ja last. Kohus on rikkunud KrMS § 269 nõudeid sellega, et arutas kriminaalasja ilma süüdistatav E. Tominga osavõtuta. Nimetatud paragrahvi lg 2 p 2 lubab teatud tingimustel küll ilma süüdistatavata asja arutada, aga antud juhul polnud need tingimused täidetud, sest E. Tominga kohtueelses menetluses antud ütlused olid peamiseks tõendiks I. Pariku süüdimõistmisel ning seetõttu oleks pidanud E. Tominga tulenevalt tõendite vahetu uurimise põhimõttest tingimata kohtuistungil ära kuulama. Süüdistuses

§ 121

jättis kohus põhjendamatult arvestamata vastutust kergendavate asjaoludena selle, et I. Parik lõi CC seetõttu, et naine joob ega hoolitse lapse eest. Ta kartis lapse elu pärast. Samuti võttis kannatanu noa ja I. Parik kartis ka enda elu pärast. Seega tegutses ta hingelise erutuse seisundis. 6.2. Prokurör oma apellatsioonis taotleb maakohtu otsuse tühistamist I. Pariku süüditunnistamises ja karistamises

§ 141

lg 1 järgi ning taotleb mõista ta süüdi

§ 141lg 2 p 2 järgi, mõistes I.

Parikule karistuseks kaksteist aastat vangistust. Prokurör ei vaidlusta liitkaristuse mõistmist viisil, nagu seda tegi maakohus. Samuti taotleb prokurör maakohtu otsuse tühistamist E. Tominga süüditunnistamises ja karistamises

§ 121

lg 1 järgi ja taotleb tema süüditunnistamist

§ 141lg 2 p 2 järgi ning karistamist seitsme aasta vangistusega.

Prokurör ei vaidlusta E. Tomingale liitkaristuse mõistmist viisil, nagu seda tegi maakohus. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, nagu ei oleks I. Parik ja E. Tomingas tegutsenud XX suhtes seksuaalvägivalla toimepanemise ühiselt ja kooskõlastatult. Maakohus on ses osas tõendeid hinnanud ühekülgselt, jättes käsitlemata selle osa tõenditest, millest nähtub E. Tominga roll vägistamise toimepanemisel. Kohus on andnud vägistamise episoodis tõenditele ebaõige kaalu, lugedes põhjendamatult ebausaldusväärseteks kannatanu ja tunnistaja QQ ütlused ning eelistades neile süüdistatavate ütlusi. Prokurör märgib veel, et vägistamise korral ei oma tähtsust, millise motiiviga teo toimepanija muu sugulise iseloomuga tegu toime pani, oluline on õigushüve riive ulatus ja intensiivsus. Nähtuvalt kohtupraktikast tuleb mingi teo sugulisest iseloomust rääkida ennekõike selliste tegude puhul, millel on välise teopildi põhjal ühemõtteliselt seksuaalne tähendus. Seejuures ei ole tähtis, et selle teo toimepanija 1-17-3391 ajendiks oleks enda seksuaalse erutuse või rahulduse esile kutsumine. Niisugune tegu võib olla kantud ka vihast, kättemaksusoovist, seotud kannatanu tahte murdmisega mõne muu kuriteo toimepanemisel vms. Kuigi kohus on välja toonud E. Tominga enese ütlustele tuginedes, et viimasele oli I. Pariku tegutsemine vastumeelne, siis ei nähtu tunnistaja ja kannatanu ütlustest, et see oli nii teo toimepanemise ajal. Vastupidi, E. Tomingas suhtus teo toimepanemise ajal nende ühisesse tegevusse sama intensiivselt kui I. Parik. Asjaolu, et ta tagant järgi avaldab, et I. Pariku käitumine oli tema jaoks vastik, ei mõjuta tema rolli teo toimepanemise ajal.

1. E. Tominga kaitsja vandeadvokaat Jugans Grossmann esitas prokuröri apellatsiooni peale ringkonnakohtule vastuse, milles ta palub jätta apellatsiooni rahuldamata. Kaitsja arvates on maakohus hinnanud tõendeid igakülgselt ja kogumis. E. Tominga ütlused toimunu kohta on usaldusväärsed, süüdistatav ei pisenda neis mingil määral enda rolli XX vastu vägivalla tarvitamise osas. XX ütlused E. Tominga rolli kohta seksuaalvägivalla tarvitamisel on aga ebausaldusväärsed ja maakohus on neid asjakohaselt ka nõnda käsitlenud. Erinevalt prokurörist, kes osutab ka tunnistaja QQ ütlustele kui usaldusväärsetele ja E. Tominga poolset seksuaalvägivalda kirjeldavatele ütlustele, märgib kaitsja, et QQ mäletab sündmusi väga segaselt ja tema ütlused on vastuolulised.
3. oktoobril 2018 laekus ringkonnakohtusse I. Pariku avaldus, milles ta väljendas soovi, et kriminaalasja arutataks kohtuistungil ja et tal oleks võimalik isiklikult asja arutamise juures viibida.
4. Ringkonnakohtu istungil
5. oktoobril 2018 esitas süüdistatav I. Parik taotluse taandada prokurör E. Laurits. Kolleegium jättis oma määrusega selle taotluse rahuldamata ja prokuröri taandamata. Ringkonnakohtu istungil
6. novembril 2018 taotles I. Pariku kaitsja vandeadvokaat M. Senkel, et kohtuasja ei arutataks ilma kaassüüdistatav E. Tominga kohal viibimiseta. Kolleegium jättis selle taotluse rahuldamata. Apellandid jäid kohtuistungil oma apellatsioonide juurde. Süüdistatav I. Parik toetas oma kaitsja apellatsiooni. Nii I. Pariku kui ka E. Tominga kaitsja vaidlesid vastu prokuröri apellatsioonile ja palusid jätta selle rahuldamata. Prokurör vaidles vastu I. Pariku kaitsja apellatsioonile, leides, et see on põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
7. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsiooniga, leiab, et maakohtu otsust tuleb kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja sellest johtunud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu osaliselt tühistada. Oma seisukohti põhjendab kolleegium alljärgnevalt.
8. I. Pariku kaitsja arvates ei oleks tohtinud arutada kriminaalasja ilma kaassüüdistatav E. Tominga osavõtuta, sest tema kohtueelses menetluses antud ütlustest on kujunenud valdav tõend I. Parikule esitatud süüdistuse kinnituseks, mistõttu oleks I. Parikul pidanud olema tagatud võimalus esitada talle küsimusi ja vastuväiteid. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. 1-17-3391 11.
9. Esmalt tuleb märkida, et arutataval juhul esines KrMS § 269 lg 2 p-st 2 tulenev alus arutada kaassüüdistatav E. Tominga suhtes kriminaalasja tema osavõtuta, sest tegemist on isikuga, kelle puhul on küllaldane alus arvata, et ta viibib väljaspool Eesti Vabariigi piire ja hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale, samas kui tema leidmiseks on tehtud mõistlikke pingutusi ja kriminaalasja kohtulik arutamine on ilma tema osavõtuta võimalik. Seda, et E. Tominga puhul on küllaldane alus arvata, et ta viibib väljaspool Eesti Vabariiki, ta hoidub kohtusse ilmumisest kõrvale ja samas on tehtud mõistlikke pingutusi tema leidmiseks, ei ole arutatavas kriminaalasjas vaidlustatud. I. Pariku kaitsja ei ole apellatsioonis viidanud ühelegi õigusnormile ega asjaolule, millest tulenevalt ei võiks kriminaalasja ilma kaassüüdistatav E. Tomingata arutada. Sisuliselt võib apellandi väitest aru saada aga seda, et E. Tominga ütlused on I. Parikule esitatud süüdistuse hindamise seisukohast määrava tähtsusega tõend, kuid süüdistataval puudus võimalus neid ütlusi ristküsitluse raames kaassüüdistavale küsimusi esitades kontrollida. Sellest ei saa siiski järeldada, et kriminaalasja ei võiks ilma teise isikuta üldse arutada, vaid KrMS § 15 lg-st 3 tulenevalt üksnes seda, et nendele ütlustele tuginemise õigus võib teatud tingimustel olla piiratud. 11.
10. Kolleegiumi hinnangul ei esine siiski selles kriminaalasjas neid tingimusi, mis piiraks maakohtu õigust kaassüüdistatav E. Tominga ütlustele tugineda. Arutataval juhul on vaidlusaluseks sündmuseks, mille kohta I. Pariku kaitsja arvates on valdavaks I. Parikut süüstavaks tõendiks just kaassüüdistatava E. Tominga ütlused, XX suhtes vägivalla tarvitamine 16.-
11. juulil
12. Maakohus on oma seisukoha selles süüdistuses rajanud kannatanu ütlustele, tunnistaja QQ ütlustele, E. Tominga ütlustele, mis on kõik olulises osas omavahel kokku langevad. Samuti on maakohus analüüsinud I. Pariku kohtus antud ütlusi ja kohtuistungil avaldatud ütluste ja olustiku seostamise protokolli, millest nähtuvalt on I. Parik kohtueelses menetluses kohtus räägitust oluliselt erinevalt kirjeldanud XX suhtes toime pandud vägivalda. Sel põhjusel on maakohus lugenud I. Pariku ütlused ebausaldusväärseteks ja need tõendite kogumist kõrvale jätnud. Lisaks isikute ütlustele on maakohus XX suhtes toime pandud vägivallategude olemuse ja ulatuse tuvastamisel tuginenud ekspertiisiaktile nr 16E-PõI0136, millest nähtuvalt esines XX-l süüdistatava ründe järgselt mh valu päraku piirkonnas, samuti tervisekahjustustena mh nahaalused verevalumid mõlemal tuharal, samuti marrastused tema reitel. Seega nähtub, et E. Tominga ütlused on olnud üksnes üks kohtu hinnangu aluseks olnud tõend, mida ei saa lugeda kuidagi I. Pariku käitumise hindamise seisukohast eriliselt kaalukaks või määravaks. Seega ei esinenud kolleegiumi hinnangul kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid takistusi, arutamaks praegust kriminaalasja mh I. Parikut puudutavas osas ilma kaassüüdistatav E. Tominga kohal viibimiseta.
13. Edasiselt leiab I. Pariku kaitsja, et pole tõendamist leidnud, nagu oleks XX vastu toime pandud vägivallategude käigus kannatanu pärakusse sisestatud pudel. Kolleegium märgib, et maakohtu otsuses käsitletakse XX suhtes toime pandud vägivalda eelmises punktis märgitud tõenditele tuginedes põhjalikult. Selles osas, mis puudutab õllepudeli XX pärakusse sisestamise fakti, on maakohtus aset leidnud tõendite analüüs olnud ka igakülgne ja kolleegium nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega täielikult. Kaitsja osutab, et tunnistaja QQ ei ole kinnitanud, et ta näinuks pudeli pärakusse sisestamist. XX on sündmuse kohta valetanud kättemaksusoovist 1-17-3391 kantuna, mida kaitsja arvates kinnitavad nii häirekeskusse tehtud kõnefaili vaatlusprotokoll (kõne tehti 12 tundi pärast rünnet) kui ka XX-l tuvastatud tervisekahjustuste väike ulatus (õllepudeli pärakusse sisestamine pidanuks kaasa tooma ulatuslikumaid vigastusi). Kolleegiumi hinnangul püüab kaitsja saavutada seda, et iga tõendit vaadeldaks isoleeritult teistest. Niisugune lähenemine ei ole põhjendatud. XX on selgitanud, miks ta helistas häirekeskusse alles vägivalla tarvitamisele järgneval päeval. Samuti on kannatanu üksikasjalikult kirjeldanud, millist vägivalda tema suhtes tarvitati ja need ütlused langevad kokku nii tunnistaja QQ, süüdistatav E. Tominga ütlustega (osaliselt ka I. Pariku ütlustega), samuti ekspertiisi käigus XX-l tuvastatud tervisekahjustustega. QQ pole tõepoolest õllepudeli pärakusse sisestamist otseselt näinud, kuid ta kuulis, kuidas I. Parik avaldas vägivalla kasutamise käigus sellekohase idee. Eeltoodud tõenditega riimuvad E. Tominga ütlused. Samuti soostub kolleegium maakohtu hinnanguga, et on äärmiselt ebatõenäoline, et XX mõtles pudeli pärakusse sisestamise välja pelgalt peksmise eest kätte maksmiseks, kuna tegemist on inimese jaoks piinliku ja alandava seigaga. Sestap tuleb kaitsja püüdeid saavutada toimunule teistsugust hinnangut lugeda nurjunuks, kuna ta püüab tõendeid kontekstist välja rebida.
14. Järgnevalt käsitleb kolleegium I. Pariku kaitsja väidet, nagu oleks XX pärakusse õllepudeli sisestamine loetud ebaõigesti muuks sugulise iseloomuga teoks

§ 141mõttes.

Kaitsja arvates XX vastane rünne ei olnud seksuaalselt motiveeritud ei kannatanu, kohal viibinud isikute ega ka keskmise mõistliku kõrvalseisja seisukohast. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. 13.1. Muu sugulise iseloomuga teo sisustamisel ei ole õige lähtuda eeskätt toimepanijat iseloomustavatest subjektiivsetest tunnustest (seksuaalse erutuse esile kutsumise eesmärk) ega ka üksnes kannatanut iseloomustavatest subjektiivsetest tunnustest (milliselt tajub ründe iseloomu kannatanu). Teo suguline iseloom

§ 141koosseisu kontekstis on objektiivsesse koosseisu kuuluv tunnus.

Seega tuleb vaadelda just aset leidnud elusündmust ennast – mida toimepanija tegi. Kuna tegemist on määratlemata õigusmõistena käsitletava tunnusega, siis tuleb selle sisustamisel igakordselt avada, mille alusel saab lugeda konkreetse teo just sugulise iseloomuga teoks. Arutataval juhul on maakohtu otsuses teo sugulist iseloomu nähtud selles, et süüdistuse sisuks olnud tegevus imiteeris ühemõtteliselt anaalset suguühet ja sellise teo puhul ei saa ka keskmisele kõrvalvaatajale jääda teistpidist arusaama, et tegemist on just sugulise iseloomuga teoga. Ka ringkonnakohus on seisukohal, et tegevus, mis imiteerib anaalset seksuaalvahekorda – isegi kui sellesse tegevusse ei ole kaasatud toimepanija suguorganit – on ikkagi hinnatav sugulise iseloomuga teona. 13.2. Hiljutises Riigikohtu praktikas on täiendavalt osutatud sellele, et siiski mitte igasugust ühemõtteliselt seksuaalse tähendusega käitumist ei saa lugeda muuks sugulise iseloomuga teoks

§ 141

mõttes, vaid selleks saab lugeda üksnes niisugust tegu, mille korral on inimese seksuaalse enesemääramisõiguse riive piisavalt oluline. Muu sugulise iseloomuga teo puhul sõltub kohtu hinnang õigushüve kahjustamise ulatusele igal üksikjuhul konkreetsetest teo toimepanemise asjaoludest ja tuleb faktiliste asjaolude põhjal tuvastada. Seejuures peab kohus hindama sündmuse kulgemist tervikuna, arvestades teo laadi (nt kas katsuti kannatanu suguelundit või muud erogeenset kehapiirkonda), intensiivsust (nt kas kannatanut puudutati 1-17-3391 riivamisi või oli tegu käperdamisega), kestust ja muid teo toimepanemise asjaolusid, sh poolte omavahelisi suhteid (vt ühes viitega varasemale praktikale

1. novembri
2. a RKKKo asjas nr 1-17-6580/138, p 10). Arutataval juhul on kannatanu kehalist puutumatust riivatud intensiivselt, talle äärmiselt alandaval viisil ja kaasates tema keha intiimseid piirkondi. 13.
3. Muu sugulise iseloomuga teo määratlemisel võib subjektiivses mõttes tegemist olla nii käitumisega, millega taotletakse seksuaalset erutust, kuid see ei pruugi nii olla ja tegevuse eesmärgiks võib olla ka mingi muu taotlus – nt kannatanu karistamine, alandamine (vt
4. novembri
5. a RKKKo asjas nr 1-16-5792/101, p 14). Muu sugulise iseloomuga teo kriteeriumi täitmise jaoks ei ole oluline isegi see, et teoga üldse seksuaalne erutus kaasneks. Nii võib muu sugulise iseloomuga teo kriteeriumi täita ka tegu, mis on kantud mitte seksuaalsetest eesmärkidest, toimepandud ilma suguorganeid kaasamata ja sellisel viisil, et toimepanijale ei kaasne teoga mingit seksuaalset erutust. Peamine ongi just tuvastada see, et väline teopilt annab alust pidada rünnet just kannatanu kehalist puutumatust oluliselt riivavaks tema seksuaalse enesemääramise kontekstis. Ründe olemus tuleb määratleda mitte eeskätt toimepanija eesmärkidest lähtuvalt, vaid objektiivselt lähtuvalt kannatanu õigushüvede kahjustamisest. Arutatavas kohtuasjas on see tingimus ühemõtteliselt täidetud nii aset leidnud sündmust silmas pidades kui ka hinnates maakohtu otsuse põhjendusi. Seetõttu on põhjendamatu kaitsja taotlus mõista I. Parik

§ 141lg 1 järgi XX vägistamise eest esitatud süüdistuses õigeks.

1. Kolleegium ei nõustu I. Pariku kaitsja seisukohaga ka selles, nagu oleks maakohus rikkunud kriminaalmenetlusõiguse põhimõtet, mille kohaselt tõlgendatakse kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks, sest jättis põhjendamatult tõendikogumist välja I. Pariku kohtus antud ütlused ning käsitles ainult tema kohtueelses menetluses antud ennast süüstavaid ütlusi. Esmalt tuleb märkida, et kaitsja ei osuta ühelegi kõrvaldamata kahtlusele, mille maakohus oleks eelviidatud põhimõtet rikkudes I. Pariku kahjuks tõlgendanud. Ühtki säärast kahtlust ei leia kolleegium ka maakohtu põhjendustest. Maakohus on asjakohaselt ja põhjendatult osutanud vastuoludele I. Pariku kohtuistungil antud ütluste ja kohtueelses menetluses räägitu vahel (
2. jaanuari
3. a ütluste olustikuga seostamise protokoll), mistõttu tuleb tema muutlikke ütlusi lugeda ebausaldusväärseteks ja need tõendite kogumist välja jätta. Ehk küll maakohtu otsuse põhjendustest võib esmapilgul jääda mulje, nagu oleks maakohus jätnud kohtuistungil antud ütlused ebausaldusväärsetena kõrvale ja sellega eelistanud I. Pariku kohtueelses menetluses antud ütlusi, pole see nii. Lugedes maakohtu otsuse lk-del 9-10 asuvaid põhjendusi terviklikult, on ilmne, et kohtueelses menetluses antud ja kohtuistungil avaldatud ütlusi on maakohus kasutanud üksnes selleks, et tuua välja vastuolud I. Pariku erinevates menetlusstaadiumites antud ütluste vahel ja demonstreerida osade tema kohtuistungil antud ütluste ebausaldusväärsust. Neist põhjendustest ei saa järeldada, nagu oleks maakohus tuginenud kohtuistungil antud ütluste asemel hoopis kohtueelses menetluses antud ütlustele.
4. I. Parikule karistuse mõistmisel jättis maakohus kaitsja arvates põhjendamatult kergendava asjaoluna arvestamata selle, et XX suhtes vägivalla tarvitamise põhjus oli see, et ta ähvardas I. Pariku naist ja last. Kolleegium märgib, et kaitsja niisugune seisukoht on paljasõnaline ning ühegi tõendiga ei ole midagi sellist kinnitamist leidnud. Isegi kui selline asjaolu oleks aset leidnud, ei saaks see arutataval juhul kuidagi karistust kergendava asjaoluna 1-17-3391 arvesse võtmisele tulla. Nimelt on

§ 57

lg 1 p 6 kohaselt karistust kergendava asjaoluna arvestatav see, kui süütegu pannakse toime kannatanu õigusvastase käitumisega esile kutsutud tugeva hingelise erutuse mõjul. Praegusel juhul on tuvastatud, et I. Parik ja E. Tomingas tarvitasid ühiselt koos XX-ga alkoholi ja tüli (tuvastamata ajal I. Pariku elukaaslasele saadetud SMS-i üle) tekkis alkoholi tarvitamise käigus. Tugevast hingelisest erutusest pole aga võimalik rääkida, sest ühegi kohtus uuritud tõendi põhjal tuvastatud, et miski oleks I. Parikus esile kutsunud tugeva hingelise erutuse. Tugev hingeline erutus

§ 56lg 1 p 6 mõttes kujutab endast enamat kui lihtsalt vihastamine või pahameel.

Esiteks peab see olema vahetult seotud kannatanu enda õigusvastase käitumisega. Arutataval juhul puudub aga igasugune teave selle kohta, et XX oleks enda õigusvastase käitumisega saanud esile kutsuda I. Pariku (ja E. Tominga) reaktsiooni. Teiseks ei nähtu ühestki tuvastatud asjaolust, et I. Parik oleks kuidagi eriliselt hingeliselt erutunud, vaid kõikide ülekuulatud isikute ütlustest nähtub pelgalt, et ta oli lihtsalt XX peale vihane ja ärritunud.

1. Prokurör oma apellatsioonis leiab, et maakohus on asunud põhjendamatule seisukohale, nagu puuduks usaldusväärsed tõendid selle kohta, et ka E. Tomingas osales XX vastu vägivalda tarvitades õllepudeli kannatanu pärakusse sisestamises ja et sellest tulenevalt pandi XX vägistamine toime grupiviisiliselt. Kolleegium nõustub prokuröri kriitikaga ja leiab, et maakohtu hinnang tõenditele, mis puudutavad E. Tominga rolli XX vastu vägivalla tarvitamisel, on ühekülgne ja põhjendamatu. 16.
2. Maakohus on vaidlustatud otsuses pidanud kannatanu ütlusi üldiselt usaldusväärseteks, sh seksuaalvägivalla osas, kuid leidnud, et tema ütlused on ebausaldusväärsed puutuvalt E. Tominga osalusse õllepudeli pärakusse sisestamisel. Maakohus kahtles kannatanu ütlustes esmalt põhjusel, et ta on ise tunnistanud, et oli näoli madratsile surutud ega tahtnud vaadata, mis toimub selja taga. Seega on ta ise tunnistanud, et ei näinud, mis tema selja taga tegelikult toimus ja kes mida tegi. Edasiselt on maakohus selgitanud, et arvestades kannatanu nõrka tervislikku seisundit ja vähest vastupanuvõimet, samuti asjaolu, et ta käed olid kinni seotud, siis puudus vajadus teda kahe mehe poolt kinni hoida ning I. Parik suutis ise teda ühe käega kinni hoida ja teise käega pudelit pärakusse toppida. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu niisugused järeldused arusaamatud ja äärmiselt napisõnalised põhjendused ei ole jälgitavad. Seda tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. 16.
3. Arutataval juhul tarvitasid kannatanu sõnade kohaselt I. Parik ja E. Tomingas tema suhtes seksuaalvägivalda nii, et E. Tomingas hoidis kannatanu kõrval olles tema ülakeha kinni ja samal ajal hoidis I. Parik kinni tema jalgu ja sisestas talle õllepudeli pärakusse (vt maakohtu
4. juuli
5. a istungi protokoll, lk 8, lk-d 16–17). Inimene on võimeline ka ilma nägemismeele abita kahtlusteta tajuma, kas tema keha mõjutavad eelkirjeldatud viisil üks või enam isikut. Lisaks oli kannatanul võimalik mõista, et tema kallal vägivallatseb kaks inimest, ka sellest, et I. Parik jagas E. Tomingale korraldusi (vt maakohtu
6. juuli
7. a istungi protokoll, lk-d 16–17). Kannatanu ütlustega haakub ka tunnistaja QQ räägitu, kes on maakohtus andnud ütlusi selle kohta, et õllepudeli pärakusse sisestamist ta vahetult ei näinud, kuid nägi pudelit I. Pariku käes ja kuulis I. Parikut ütlemas, et „topime selle tagumikku“ (vt maakohtu
8. 1-17-3391 juuli
9. a istungi protokoll, lk 2). QQ ütlustest on üheselt mõistetav ka see, et vägivalda tarvitasid XX suhtes I. Parik ja E. Tomingas ühiselt. 16.
10. Ühtki mõistlikku põhjust, miks pidanuks kannatanu või tunnistaja QQ süüdistatavate tegevusest rääkides tegelikult aset leidnust erinevaid ütlusi andma, ei ole maakohus välja toonud ning ühtki sellist põhjust ei näe ka ringkonnakohus. Erinevalt maakohtust leiab kolleegium aga, et just süüdistatav E. Tominga ütlustes on põhjust kahelda osas, milles ta eitab osalemist õllepudeli kannatanu pärakusse sisestamisel. Süüdistatavale võis selleks põhjust anda soov pisendada enda rolli XX suhtes vägivalla tarvitamisest rääkides, püüdmaks nõnda vältida enda süüditunnistamist raskemas kuriteos. Ka I. Parikut võis ajendada E. Tominga rollist seksuaalvägivalla tarvitamisel vaikima just soov vältida süüditunnistamist raskemas kuriteos – grupiviisilises vägistamises. Kolleegiumi hinnangut, et kannatanu XX ja tunnistaja QQ ütlusi tuleb ka seksuaalvägivalda puudutavas osas usaldusväärseks lugeda, mõjutab olulisel määral ka see, et need ütlused on olulistes detailides vastuoludeta. Kummagi isiku puhul ei ole ristküsitlemisel tuvastatud, et nende versioon toimunust oleks menetluse kestel muutunud või oleks ka omavahel vastuolus. Seevastu süüdistatav I. Parik muutis kohtuistungil oma ütlusi võrreldes kohtueelse menetlusega oluliselt, andes ütluste muutmise kohta seejuures naeruväärse põhjenduse.
11. Nähtuvalt eelkäsitletud tõenditest, tegutsesid I. Parik ja E. Tomingas XX suhtes seksuaalvägivalda tarvitades ühiselt ja kooskõlastatult. I. Parik tegi ettepaneku kannatanule õllepudel pärakusse sisestada. Seepeale hoidis E. Tomingas kannatanut ülakehast kinni, I. Parik aga liikus kannatanu jalgade juurde, tõmmates tal jalast teksapüksid, hoides jalgu kinni ja sisestades pudeli kannatanu pärakusse. Selliselt tuvastatud tehiolude põhjal on selge, et mõlemad toimepanijad seadsid eesmärgiks XX seksuaalse enesemääramise intensiivse kahjustamise, tegutsedes seega subjektiivse koosseisu mõttes kavatsetusega. Sellise ründe õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esine, samuti puuduvad toimepanijate süüd välistavad asjaolud. Eelnevast nähtuvalt tuleb nii I. Pariku kui ka E. Tominga käitumine XX suhtes ümber kvalifitseerida

§ 141lg 2 p 2 järgi.

1. Kuna nii I. Parik kui ka E. Tomingas tuleb XX suhtes toimepandu osas süüdi tunnistada maakohtu otsusega võrreldes raskemas kuriteos, tuleb neile selle teo eest mõista ka uus karistus, samuti moodustada uus liitkaristus. 18.
2. Maakohtu kaalutlused I. Pariku süü suuruse, samuti tema isikut ja üldpreventiivsete asjaolude hindamisel on kolleegiumi hinnangul asjakohased ning I. Pariku süüd XX peksmises ja talle pudeli pärakusse sisestamises tuleb

§ 141lg 1 kontekstis lugeda üle keskmise suureks.

Kvalifitseerides tema teo ümber

§ 141

l 2 p 2 järgi, kuna vägistamine pandi toime grupiviisiliselt, märgib kolleegium, et maakohtu hinnangut süü suuruse kohta ei saa automaatselt sellele koosseisule üle kanda.

§ 141

lg 2 näeb ette vastutuse väga erineva raskusega tegude eest: lisaks sellele, kui tegu on pandud toime grupis, on raskendavad asjaolud nt kannatanu raske tervisekahjustuse või surma põhjustamine või kannatanu enesetapu(katse)le tõukamine. Vastavalt sellele on ka

§ 141lg 2 sanktsioonimäärad avarad, ulatudes 6 aastast 15 aastani.

Arvestades kõiki võimalikke tegusid, mis

§ 141

lg-le 2 vastavad, peab 1-17-3391 kriminaalkolleegium teo toimepanemist kahest isikust koosnevas grupis,

§ 141lg 2 kontekstis pigem kergeks.

Eelöeldu ei tähenda, et kohtukolleegium peaks I. Pariku tegu vähetähtsaks või mittetaunitavaks. Ilmselgelt on ühe meesterahva teiste meeste poolt anaalne vägistamine õllepudeliga äärmiselt alandav ja psühholoogiliselt ruineeriv tegu isegi siis, kui sellega ei põhjustata püsivaid füüsilisi tagajärgi. Tegemist on kerge teoga üksnes

§ 141lg 2 kontekstis, st sätte kontekstis.

Ainus asjaolu, mis tingib I. Parikule vägistamise eest maakohtuga võrreldes suurema karistuse mõistmise, on praegusel juhul teo toimepanemine grupis. Grupp koosnes kahest isikust, kellest ühe roll oli kannatanu kinnihoidmine. See ei ole kolleegiumi hinnangu niisugune asjaolu, mis annaks alust lugeda I. Pariku süü ka vägistamise kvalifitseeritud koosseisu raames keskmisest suuremaks või isegi keskmiseks. Samas ei ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud I. Parikule karistuse mõistmine ka

§ 141lg 2 sanktsiooni alammäärale lähedaselt, sest just I.

Parikul oli seksuaalvägivalla toimepanemises juhtiv ja keskne roll – tema andis E. Tomingale korraldusi, tema oli see, kes vahetult riivas kannatanu seksuaalset enesemääramisõigust, pudelit kannatanu pärakusse sisestades. Varemgi vägivallakuritegude eest karistatud isikuna, kes endiselt jätkab vägivaldset käitumismustrit, tuleb I. Parik ühiskonnast pikaks ajaks isoleerida. Kolleegium arvestab ka seda, et I. Pariku puhul ei ole tuvastamist leidnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. Eeltoodud kaalutlustel karistab ringkonnakohus I. Parikut

§ 141lg 2 p 2 järgi kaheksa aasta vangistusega.

18.2. I. Parikule liitkaristuse mõistmise metoodika osas on maakohtu otsus samuti veenvalt põhjendatud ja sestap puudub alus sellest irduda. Lähtuvalt maakohtu otsusest, milles I. Parikule moodustati liitkaristus

§ 64

lg 1 alusel selliselt, et suurendati raskeimat üksikkaristust kergema karistuse arvelt osaliselt, s.o ühe aasta vangistuse võrra, suurendab ka ringkonnakohus I. Parikule mõistetud raskeimat üksikkaristust ühe aasta võrra, mõistes talle liitkaristuseks üheksa aastat vangistust, lugedes karistuse kandmise algusajaks I. Pariku kinnipidamise aja, s.o 19. detsembri 2016. 18.3. E. Tominga tegu XX suhtes kuulub ümber kvalifitseerimisele

§ 141lg 2 p 2 järgi.

Kolleegiumi hinnangul tuleb tema süüd grupiviisise vägistamise toimepanemisel hinnata keskmiseks. Ühelt poolt suurendab tema süü suurust see, et meesterahvast kannatanu suhtes kasutati äärmiselt alandavat, suurt valu tekitavat seksuaalvägivalda, samuti tekitati talle kergeid tervisekahjustusi. Teisalt vähendab E. Tominga süüd asjaolu, et tema vahetult kannatanu suhtes seksuaalse iseloomuga tegusid toime ei pannud, ta ei olnud vägistamise initsiaator ning täitis pudeli kannatanu pärakusse sisestamise ajal kannatanut kinni hoides üksnes I. Pariku korraldusi. E. Tomingas on väljendanud oma teo üle kahetsust, mis on hinnatav karistust kergendava asjaoluna. Karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. E. Tomingas on küll varem kriminaalkorras karistatud isik, kuid ta ei ole varem toime pannud vägivaldseid tegusid, mistõttu eripreventiivses mõttes ei ole ta isik, keda ka raske isikuvastase kuriteo toimepanemisel peaks eriliselt karmilt kohtlema. Neil kaalutlustel karistab ringkonnakohus E. Tomingat

§ 141

lg 2 p 2 järgi sanktsiooni alammäärast mõnevõrra rangema karistuse, s.o seitsme aasta vangistusega. 1-17-3391 18.4. E. Tomingale liitkaristuse mõistmise metoodika osas on maakohtu otsus veenvalt põhjendatud ja sestap puudub alus sellest irduda. Lähtuvalt maakohtu otsusest, milles E. Tomingale moodustati liitkaristus

§ 64

lg 1 alusel selliselt, et suurendati raskeimat üksikkaristust kergema karistuse arvelt osaliselt, s.o nelja kuu vangistuse võrra, suurendab ka ringkonnakohus E. Tomingale mõistetud raskeimat üksikkaristust nelja kuu võrra, mõistes talle liitkaristuseks seitse aastat ja neli kuud vangistust, lugedes karistuse kandmise aja hulka eelvangistuses viibitud aja kaks päeva.

1. Eeltoodule tuginedes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1, 2 ja 3 ja § 339 lg-st 2 tühistab kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
2. augusti
3. a otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas ise uue otsuse. Maakohtu otsus kuulub tühistamisele I. Pariku süüditunnistamises ja karistamises

§ 141lg 1 järgi ja talle mõistetud liitkaristuse osas; samuti E.

Tominga süüditunnistamises ja karistamises

§ 121lg 1 järgi ja talle liitkaristuse mõistmise osas.

Uue otsusega tunnistab kolleegium I. Pariku süüdi

§ 141

lg 2 p 2 järgi ja mõistab talle selle kuriteo eest uue karistuse ning kuritegude kogumi eest

§ 64

lg 1 alusel ka uue liitkaristuse; samuti tunnistab kolleegium

§ 141lg 2 p 2 järgi süüdi E.

Tominga ja mõistab talle selle kuriteo eest karistuse ning kuritegude kogumi eest

§ 64lg 1 alusel uue liitkaristuse.

Prokuröri apellatsiooni kolleegium rahuldab, jättes kaitsja apellatsiooni rahuldamata.

1. I. Pariku kaitsja vandeadvokaat M. Senkel on esitanud kolm taotlust määrata apellatsiooni koostamisel riigi õigusabi osutamise eest tasuna kindlaks neljateist pooltunni eest 420 eurot (sh käibemaks). Taotlustes märgitu kohaselt on tal kulunud üheksa pooltundi maakohtu otsuse analüüsiks ja apellatsiooni koostamiseks, üks pooltund süüdistatavaga kohtumiseks vanglas ja neli pooltundi osalemiseks ringkonnakohtu istungitel
2. oktoobril ja
3. novembril
4. Kolleegiumi hinnangul on taotlus nõuetekohane ja põhjendatud ning tuleb seetõttu täies ulatuses rahuldada. KrMS § 185 lg-s 2 sätestatakse, et kui apellatsioonimenetluses tehakse § 337 lg 1 p-des 2–4 või lg-s 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna arutatavas asjas teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, jääb eelkäsitletud menetluskulu riigi kanda.
5. E. Tominga kaitsja vandeadvokaat J. Grossmann on esitanud taotluse määrata apellatsiooni koostamisel riigi õigusabi osutamise eest tasuna kindlaks seitsme pooltunni eest 210 eurot (sh käibemaks). Taotluse kohaselt on tal kulunud neli pooltundi maakohtu otsuse ja prokuröri apellatsiooniga tutvumiseks ning kolm pooltundi vastulause koostamiseks. Kolleegiumi hinnangul on taotlus nõuetekohane ja põhjendatud ning tuleb seetõttu täies ulatuses rahuldada. KrMS § 185 lg-s 2 sätestatakse, et kui apellatsioonimenetluses tehakse § 337 lg 1 p-des 2–4 või lg-s 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna arutatavas asjas teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, jääb eelkäsitletud menetluskulu riigi kanda.
6. E. Tominga kaitsja vandeadvokaadi abi G. Palm on esitanud taotluse määrata apellatsioonimenetluses süüdistatavale riigi õigusabi osutamise eest tasuna kindlaks kaheksa pooltunni eest 240 eurot (sh käibemaks). Taotluse kohaselt on tal kulunud viis pooltundi 1-17-3391 kohtuasja materjalidega tutvumiseks ja ringkonnakohtu istungiks valmistumiseks ja kolm pooltundi osalemiseks ringkonnakohtu istungil
7. novembril
8. Kolleegiumi hinnangul on taotlus nõuetekohane ja põhjendatud ning tuleb seetõttu täies ulatuses rahuldada. KrMS § 185 lg-s 2 sätestatakse, et kui apellatsioonimenetluses tehakse § 337 lg 1 p-des 2–4 või lg-s 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna arutatavas asjas teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, jääb eelkäsitletud menetluskulu riigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/