← Eesti

2-18-9984/12

Obsah (4)§ 42§ 106§ 107§ 3

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-18-9984 Määruse tegemise aeg ja koht 04.04.2019, Tallinn Kohtukoosseis Ele Liiv, Margo Klaar, Kaupo Paal Tsiviilasi Global Export OÜ hagi

) § 106 lg 1 kohaselt, kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Hageja nõue tugineb hageja ja pankrotivõlgniku laenusuhetele. Pooled vormistasid neli lepingut (laenulepingud 2014-2, 10/2014 ja nr 5 ning finantseerimisleping 2017-1), millele on viidatud hageja pangakontost nähtuvate ülekannete selgitustes. Hageja pangakonto väljavõtetest nähtub, et äriühingud andsid aastatel 2014-2017 teineteisele oma vabadest vahenditest finantsabi (laenu). Pankroti väljakuulutamise hetkel oli võlgnikuks pankrotivõlgnik. Pankrotivõlgnik tasus hagejale nelja aasta jooksul 118 210 eurot ja hageja pankrotivõlgnikule 128 980 eurot. Rahaülekanded (v. a kolm esimest kannet summas 2300 eurot, mis tasuti hagejale arvete 1, 2 ja 8 alusel ning jäävad laenujäägi arvestusest välja) viitavad laenusuhtele. Hageja nõue pankrotivõlgniku vastu oli 13 070 eurot (128 210 - (118 210 – 2300)). Hageja esitas pankrotimenetluses

  1. rahuldamisjärgu nõudena 64 880 euro suuruse nõudeavalduse. Hageja jättis ekslikult tähelepanuta äriühingute
  2. a ja
  3. a finantstehingud ja märkis nõude
  4. järgu nõudena, kuigi nõue ei olnud hüpoteegiga tagatud. Laenulepingu 10/2014 alusel tasus hageja pankrotivõlgnikule 48 000 eurot. Pankrotivõlgnik ei viidanud tagasimaksetes sellele lepingule. Seega on hagejal 48 000 euro suurune nõue. Laenulepingu 2014-2 järgi tasus hageja pankrotivõlgnikule 51 360 eurot. Pankrotivõlgnik tasus hagejale 89 910 eurot (sh 15 000 eurot ekslikult viitega 2015-2, kuigi peaks olema 2014-2). Hagejal on 38 550 euro suurune kohustus. Pankrotivõlgnik andis 21.08.2014 hagejale 9000 eurot lühiajalist laenu. Hageja ei teinud tagasimakseid viitega lühiajalisele laenule. Hagejal on pankrotivõlgniku ees 9000 euro suurune kohustus. Finantseerimislepingu 2017-1 järgi tasus hageja pankrotivõlgnikule 13 620 eurot. Pankrotivõlgnik maksis tagasi 17 000 eurot. Hagejal on 3380 euro suurune kohustus. Laenulepingu nr 5 alusel andis hageja pankrotivõlgnikule laenu 16 000 eurot ning tagasimakset viitega sellele lepingule ei ole tehtud. Hagejal on 16 000 euro suurune nõue. Laenulepingud 2014-2 ja 10/2014 ei ole korrektsed, kuna neil ei ole laenuandja nime. Mõlemale lepingule on laenuandja esindajana alla kirjutanud hageja juhatuse liige. Hageja pangakonto väljavõtetest aastatel 2014-2017 nähtub, et hageja ja pankrotivõlgnik viitasid neile lepingutele ja tegid vastastikuseid makseid. Seega oli lepingute 2014-2 ja 10/2014 kohaselt hagejal lepinguline suhe pankrotivõlgnikuga. Alternatiivselt, kui laenulepingud 2014-2 ja 10/2014 on tühised, palus hageja nende lepingute puhul lahendada hageja haginõude alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja esitas pankrotihaldurile nõudeavalduse, mille tasaarvestas eelnevalt oma kohustusega pankrotivõlgniku ees. Asjaolu, et hageja jättis ekslikult välja poolte
  5. a ja
  6. a arveldustest tulenevad nõuded, ei muutnud tasaarvestust olematuks. Seadus ei reguleeri, kuidas saab võlausaldaja oma nõuet võlgniku nõudega tasaarvestada juhul, kui nõuete kaitsmise koosolekul jääb nõue tunnustamata. On ebaselge, kas võlausaldaja saab taotleda nõude tunnustamist võlausaldaja ja võlgniku samaliigiliste vastastikuste nõuete tasaarvestuse ulatuses. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas esitada pankrotimenetluses oma nõue, kuid jätta tähelepanuta oma kohustused pankrotivõlgniku ees (st tasaarvestus tegemata). 2 Kuna tasaarvestus ei pruugi olla kehtiv, esitas hageja alternatiivse nõude tunnustamise nõude. Pankrotivõlgnik on hageja 2014-
  7. a pangakonto väljavõtete kohaselt laenulepingute 10/2014 ja nr 5 kohaselt hagejale võlgu 64 000 eurot. Hageja andis pankrotivõlgnikule laenulepingu 10/2014 alusel võlgu 48 000 eurot, kuid pankrotivõlgnik ei teinud ühtki laenu tagasimakset. Laenulepingu 10/2014 p 2.3 kohaselt on laenu tagastamise lõpptähtaeg 31.12.
  8. Hageja
  9. a pangakonto väljavõtte järgi andis hageja pankrotivõlgnikule 16 000 eurot laenu. Pankrotivõlgnik ei tagastanud laenu. Laenulepingu nr 5 p 3 kohaselt kohustus pankrotivõlgnik laenusumma ja intressi tagastama hiljemalt 01.07.
  10. Hageja palus tunnustada tema 64 000 euro suurust nõuet. Hageja nõustub nõuete tasaarvestamisega, kui pankrotivõlgnik pankrotimenetluses sellise avalduse esitab. Kuigi ühegi laenulepingu järgi ei ole laenu tagastamise tähtaeg saabunud, on hageja nõue muutunud alates pankrot väljakuulutamisest (24.01.2018) sissenõutavaks (

§ 42). 2.

Kostja esitas 18.10.2018 hagiavalduse vastuse, milles palus jätta hagi läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda ja mõista menetluskuludelt välja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise. Kostja märkis mh, et hageja tugines nõudeavalduses lepingutele nimetusega: „Laenuleping 2014-2, Laenuleping 10/2014, Leping 2017-02 ja finantseerimisleping 2017-1“. Hageja esitas hagimenetluses nõuded ja tugines lepingutele „LAENULEPING nr. 05, Laenuleping nr. 10/2014, Laenuleping nr. 2014-2 ja FINANTSEERIMISLEPING 2017-1“. Hageja ei saa

§ 106

lg 1 alusel nõuda ühegi laenulepingu osas nõude tunnustamist, sest hageja poolt hagis esitatud laenulepingud (nimetused) ei ühti nõudeavalduses esitatutega.

§ 107

järgi võib hageja nõuda nõude tunnustamist üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses, kui nõuete kaitsmise koosolekul esitati. Alternatiivselt ei saa hageja nõuda “LAENULEPING nr. 05“ tehtud kannete osas nõude tunnustamist, sest hageja nõudeavalduses ei esitatud nõudeid, mis põhineksid lepingul nimetusega LAENULEPING nr 05. Hageja tõi hagis esile, et laenuleping nr 5 alusel võlgneb kostja hagejale 16 000 eurot.

§ 107

alusel ei ole vastavas osas hagejal nõudeõigust ja hageja nõue tunnustada hageja nõuet pankrotivõlgniku pankrotimenetluses 13 070 euro suuruse 2. rahuldamisjärgu nõudena, on perspektiivitu. Hagi tuleb jätta rahuldamata või alternatiivselt läbivaatamata TsMS § 423 lg 2 alusel. Hageja pangakonto väljavõtete kohaselt kandis hageja aastatel 2014-2017 pankrotivõlgnikule 10 770 eurot rohkem kui pankrotivõlgnikult sai (128 980- 118 210). Kuna hageja 16 000 euro suurune nõue ei kuulu

§ 107kohaselt hüvitamisele, siis ei tule hüvitada ka 10 770 eurot.

  1. Hageja esitas kostja vastusele 29.10.2018 vastuse. Mh märkis hageja, et nõudeavalduse lisadena olid esitatud kõik lepingud, millele hageja praeguses menetluses tugineb (sh laenuleping nr 5). Asjaolu, et nõudeavaldus koostati õiguslikult kirjaoskamatult, ei muuda selle tegelikku sisu. Nõudeavalduses arvutati nõude suurus kõigi hagiavalduses esitatud lepingute alusel. Erinevus nõudeavalduse ja hagiavalduse vahel seisneb üksnes selles, et nõudeavalduse arvestusperioodiks olid aastad 2016 ja
  2. Hagiavalduses laiendas hageja perioodi aastatega 2014 ja
  3. Selle tulemusena hageja nõue vähenes.
  4. Harju Maakohus jättis 27.11.
  5. a määrusega läbi vaatamata hageja kostja vastu esitatud hagi tunnustada hageja nõuet pankrotivõlgniku pankrotimenetluses (TsMS § 423 lg 2 p 2). Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda (TsMS § 168 lg 2). Maakohus viitas

§ 3lg 2 esimesele lausele ja Ts

MS § 423 lg 2 p-le

  1. Hagi tervikteksti kohaselt tugineb hageja nõue tema ja pankrotivõlgniku laenusuhetel. Pooled vormistasid neli 3 lepingut: 2014-2, 10/2014, 2017-1, nr
  2. Hageja palus tunnustada oma nõuet pankrotivõlgniku pankrotimenetluses summas 13 070 eurot
  3. rahuldamisjärgu nõudena ning alternatiivselt summas 64 000 eurot
  4. rahuldamisjärgu nõudena. Nõuete kaitsmise koosolekul esitatud nõudeavalduse kohaselt oli hageja nõue 64 880 eurot + intressid (
  5. järk). Nõuet tõendavateks dokumentideks olid laenulepingud 2014-2, 10/2014, 2017-02 ja finantseerimisleping 2017-1 ning nõude perioodiks 14.01.2016-21.11.
  6. Maakohus viitas

§-le 107 ja selgitas, et see säte ei keela taotleda nõude tunnustamist nõuete kaitsmise koosolekul võlausaldaja esitatust väiksemas ulatuses.

§ 107

kohaselt võib võlausaldaja taotleda nõude tunnustamist kohtus üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Sama aluse all mõeldakse pankrotiseaduses asjaolusid, mida võlausaldaja esitas nõude tunnustamiseks nõuete kaitsmise koosolekul (Riigikohtu 28.04.

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-09). Hageja ei taotlenud kohtus nõude tunnustamist suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta esitas kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekule. Hageja taotles aga kohtus nõude tunnustamist erineval alusel. Hageja esitas hagiavalduses asjaolud, mida ta nõuete kaitsmise koosolekul nõude tunnustamiseks ei esitanud. Hageja märkis ise, et nõudeavalduse arvestusperioodiks olid aastad 2016-2017, hagiavalduses laiendas hageja perioodi aastatega 2014 ja
  2. Lisaks muutis hageja nõude rahuldamisjärku. Hageja määruskaebus
  3. Hageja esitas 12.12.2018 maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada. Hagi läbivaatamata jätmise alused puuduvad ning maakohus peab lahendama asja sisuliselt. Hageja nõustub, et hagimenetluses on hageja nõude alus muutunud, kuid hageja ei jätnud kõrvale nõuete kaitsmise koosolekule esitatud nõudeavalduse aluseks olnud asjaolusid. Kohtul on jätkuvalt võimalik lahendada hagi nõude tunnustamiseks algselt pankrotihaldurile esitatud nõudeavalduses märgitud alusel: perioodi 2016-2017 puhul ning nõudeavaldusele lisatud tõendite alusel (hageja
  4. a ja
  5. a pangakonto väljavõtted, laenuleping nr 2014-2, laenuleping nr 10/2014, finantseerimisleping 2017-1 ja laenuleping nr 05). Aastatel 2016 ja 2017 oli pankrotivõlgniku võlgnevus laenulepingu nr 10/2014 kohaselt 40 800 eurot. Laenulepingu 2014-2 järgi oli aastatel 2016-2017 pankrotivõlgniku võlgnevus 11 460 eurot. Laenulepingu nr 05 kohaselt oli
  6. a võlgnevus 16 000 eurot. Hageja jäi pankrotivõlgnikule lepingu 2017-1 järgi võlgu 3380 eurot. Aastatel 2016 ja 2017 oli nimetatud lepingute kohaselt hageja ja pankrotivõlgniku tehingute saldo 64 880 eurot (40800+11460+16000-3380). Sellise nõude esitas hageja nõuete kaitsmise koosolekul tunnustamiseks. Rahuldamisjärgu muutmine oli õigustatud ega ole vastuolus

§-s 107 sätestatuga. Hageja esitas pankrotimenetluses nõude ekslikult eesõigusnõudena. Hageja taotleb hagimenetluses oma nõude tunnustamist nõrgemana. Seega ei ole hageja suurendanud oma nõude ulatust ega kahjusta sellega teiste võlausaldajate huve. Vastus määruskaebusele 6. Kostja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda ja mõista hagejalt välja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise menetluskuludelt. 4 Mh märkis kostja, et hagiavalduses esitatud hagi alused erinevad nõudeavalduses esitatud nõude alustest ega vasta

§ 107tingimustele.

Nõudeavalduses nõudis hageja, et pankrotivõlgnik peab tagastama perioodil 14.01.2016-21.11.2017 antud laenu. Hagiavalduses tugines hageja perioodile 2014-

  1. Seega nõuab hageja nõude tunnustamist täiendava perioodi alusel ja suuremas ulatuses, võrreldes nõuete kaitsmise koosolekuga. Lisaks nõuab hageja nõude kaitsmist
  2. järgu nõudena. Hageja nõustus ka ise, et hagimenetluses on hageja nõude alus muutunud. Ringkonnakohtu seisukoht
  3. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ja maakohtu määrus TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada. Asi tuleb saata samale maakohtule menetluse jätkamiseks.
  4. TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus jätta hagi läbi vaatamata ka juhul, kui ilmneb, et hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada.

§ 107

järgi võib võlausaldaja kohtus taotleda nõude tunnustamist üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Maakohus pidas hageja hagi perspektiivituks, kuna hageja taotles kohtus nõude tunnustamist erineval alusel (laiendas arvestusperioodi aastatega 2014 ja 2015 ning muutis nõude rahuldamisjärku), võrreldes nõuete kaitsmise koosolekule kaitsmiseks esitatud nõudega. 9. Riigikohus on selgitanud, et

§ 107

ei keela taotleda nõude tunnustamist väiksemas ulatuses, kui võlausaldaja oli esitanud nõuete kaitsmise koosolekule.

§ 107

kohaselt võib võlausaldaja taotleda nõude tunnustamist kohtus üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Sama aluse all mõeldakse pankrotiseaduses asjaolusid, mida võlausaldaja esitas nõude tunnustamiseks nõuete kaitsmise koosolekul (Riigikohtu 28.04.2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-09, p 17). 10. Maakohus leidis vääralt, et hageja hagi on perspektiivitu. 10.1. Praegu ei taotle hageja nõude tunnustamist suuremas ulatuses kui nõuete kaitsmise koosolekul.

§-st 107 ei tulene keeldu muuta nõude rahuldamisjärku. Praegu taotleb hageja kohtult oma nõude tunnustamist

  1. järgu nõudena, kuigi nõuete kaitsmise koosolekul palus nõuet tunnustada
  2. järgu nõudena. Teisi võlausaldajaid ei kahjusta hageja nõude madalama järgu nõudena tunnustamine. 10.2.

§ 107

eesmärk on tagada võlausaldajale võimalus taotleda kohtult üksnes sellise nõude tunnustamist, millele pankrotihaldur ja teised võlausaldajad on saanud esitada vastuväiteid (st on oluline, et nõudele vastuväiteid esitama õigustatud isikud teaksid võlausaldaja nõude maksimaalset suurust ja selle aluseks olevaid asjaolusid). Ka olukorras, kus võlausaldaja on hagis nõude alust osaliselt muutnud, ei saa võlausaldaja nõuet tunnustada tema nõuet pankrotivõlgniku pankrotimenetluses jätta läbi vaatamata osas, milles hagis esitatud asjaolud kattuvad võlausaldaja poolt nõude tunnustamiseks nõuete kaitsmise koosolekul esitatud asjaoludega. Praegu ei vaidle pooled selle üle, et nii nõuete kaitsmise 5 koosolekul kui ka hagis tugines hageja sellele, et andis perioodil 14.01.2016-21.11.2017 pankrotivõlgnikule laenu ning see on osaliselt tagastamata. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel hagi läbi vaatamata jätmine on kohtu õigus, mitte kohustus (Riigikohtu 12.10.

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-94-16, p 16; 19.03.
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-196-13, p 13). Lisaks ei saa kohus TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaldamisel hinnata tõendeid (Riigikohtu 18.11.
  3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-13, p 12). Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus pooled ei vaidle, et hageja on pankrotimenetluses esitatud nõudeavalduses ja kohtule esitatud hagiavalduses tuginenud laenulepingutele 2014-2, 10/2014, 2017-1 ja finantseerimislepingule 2017-1, tuleb kohtul välja selgitada laenuperiood, millele tuginedes hageja nõude tunnustamist palub. Tõendeid tuleb kohtul hinnata asja sisulisel lahendamisel. Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse täies ulatuses. Kui maakohus leiab, et hageja taotleb hagis nõude tunnustamist osaliselt erineval alusel, võrreldes pankrotimenetluses esitatud nõudeavaldusega, on maakohtul võimalik jätta nõue osaliselt rahuldamata.
  4. Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 järgi maakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.