KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 28.06.2018, Tallinn Haldusasja number 3-18-17 Haldusasi Indrek Uuemaa kaebus Rae Vallavolikogu 01.11.2017 otsus

) § 47 lg-ga 11 esimeest ja aseesimeest ei valitud üheaegselt ning korraldati eraldi valimised ja iga volikogu liige sai täiendava hääle. Kaebaja esitas volikogu liikmena valimisprotseduuri muudatuse suhtes protesti, mis jäeti rahuldamata. Aseesimehe valimisel oli rikutud 16 sedelit ning kaebaja järeldab, et need 16 hääletajat muutsid üle hääletamisel meelt ning olid selle poolt, et kaebaja saaks esimeheks, mitte aseesimeheks. Õigusnorme järgides oleks kaebaja valitud seega revisjonikomisjoni esimeheks. Kuna komisjoni esimehe palk ja muud hüved on suuremad, kui aseesimehel, tekkis kaebajale õigusvastasest toimingust subjektiivne riive ning kaebajale on tekkinud kahju summas 145 eurot (saamata jäänud hüvitis alates 1.11.2017 kuni vaide tagastamiseni 4.12.2017). Kaebaja ei ole esitanud vaiet ega kaebust avalikes huvides, vaid oma subjektiivsete õiguste riivest tingitud asjaoludest.

§ 47lg 1 kohaselt on igal volikogu liikmel õigus kuuluda vähemalt ühte komisjoni.

1. 16.01.2018 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse Rae Vallavolikogu 01.11.2017 otsuse nr 12 ja 04.12.2017 vaide tagastamise otsuse tühistamise ning Rae valla kohustamise ja Rae vallalt kaebaja kasuks varalise kahju 145 euro väljamõistmise nõuetes. Samuti kaasas kohus menetlusse kolmanda isikuna Meelis Lepikult ning kohustas vastustajat esitama kaebusele vastuse.
2. 26.02.2018 vastuses palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja võtab omaks KOS § 47 lg 11 rikkumise ning valimistel lähtuti ekslikult eeldusest, et üheaegne esimehe ja aseesimehe valimine on valla põhimääruse järgi volikogu õigus, mitte kohustus. Vaidlustatud otsus ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, sest kaebajal puudub subjektiivne õigus saada revisjonikomisjoni esimeheks ja saada sellega seonduvaid hüvesid. Kaebajal on volikogu liikmena subjektiivne õigus komisjoni liikmeks kandideerimiseks ning õigus saada esimeheks vaid tingimusel, kui talle antakse valimistel enim hääli, aseesimeheks juhul, kui talle antakse teiseks enim hääli. Ühtegi sellist õigust ei ole rikutud. Kaebaja sai kandideerida komisjoni liikmeks, samuti komisjoni esimeheks, kuid talle ei antud enim hääli. Kaebaja valiti aseesimeheks ning see tulemus kaebaja õigusi ei riku. Ülekaalukas enamus volikogu liikmetest (so 16) andis esimehe valimisel oma hääle Meelis Lepikult´ile ning kaebaja sai 8 häält.

§ 47

lg 11 järgmisel pidanuks lisaks Meelis Lepikult´i esimeheks valituks lugemisele lugeda kaebaja koheselt valituks aseesimeheks. Et aseesimehe valimised korraldati eraldi ja kaebaja sai siiski aseesimeheks, siis ei ole korra järgimata jätmine kuidagi kaebaja õigusi rikkunud. Aseesimehe valimistel enamus volikogu liikmeid sisuliselt loobus hääletamisest (st rikkus demonstratiivselt oma sedeleid) ning kaebaja valiti aseesimeheks. Seega formaalne korra rikkumine ei mõjutanud valimiste tulemust. Kaebaja väited justkui tähendaks 16 rikutud sedelit, et äsja oma valiku Meelis Lepikult kasuks teinud hääletajad soovinuks valida esimeheks ühtäkki kaebaja, on põhjendamatu. Lisaks pandi kaebaja protest valimise korra rikkumise osas hääletusele ning volikogu enamus protesti ei toetanud. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 p 1 kohaselt jätab kohus määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lõikes 1 sätestatud asjaolud. HKMS 121 lg 1 p 1 järgi tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse 2 lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalikõiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda.
2. Rae Vallavolikogu liikmest kaebaja on kaebuse esitanud põhjusel, et vaidlustatud volikogu otsuse vastuvõtmisel on rikutud

§ 47

lg-t 11 ning väidetavalt on ettenähtud korra rikkumine toonud kaasa selle, et kaebajat ei valitud volikogu revisjonikomisjoni esimeheks. Kaebaja viitab

§ 47

lg 1 kolmandale lausele, mille kohaselt on igal volikogu liikmel õigus kuuluda vähemalt ühte komisjoni. Vastustaja on

§ 47

lg 11 rikkumise omaks võtnud ning tunnistab, et esimehe ja aseesimehe valimine toimus eraldi hääletamistega, mitte üheaegselt, kuid leiab, et korra rikkumine valimiste tulemust ei mõjutanud. Volikogu istungi protokollist nähtuvalt (tl 20-24), samuti istungi kvoorumilehest nähtuvalt (tl 11) osales kaebaja revisjoni komisjoni esimehe ja aseesimehe valimisteks korraldatud volikogu 01.11.2017 istungil ning esitas istungi käigus peale valimiskorra muutmist ja esimehe valimist kirjaliku protesti (tl 19), mis jäeti volikogu enamuse häältega rahuldamata (protesti poolt 8 häält ja vastu 17 häält). Istungi protokolli kohaselt valiti volikogu revisjonikomisjoni esimees ja aseesimees eraldi valimistel ning revisjonikomisjoni esimehe kohale valiti 16 poolhäälega Meelis Lepikult ja aseesimehe kohale kaebaja 2 poolthäälega. Seejuures esimehe valimisteks korraldatud hääletusel sai kaebaja 8 poolthäält ning aseesimehe kohale rohkem kandidaate peale kaebaja ei esitatud. Kuigi halduskohtul puudub pädevus antud vaidluse lahendamiseks (vt järgmine punkt), selgitab kohus siiski, et põhjendatud on vastustaja väide selles osas, et valimisreeglite rikkumine valimistulemusi tegelikult ei ole mõjutanud ning esimehe valimiste järgselt pidanuks hääletustulemuste järgi saama kaebaja nii või teisti aseesimeheks. Kaebaja ei ole kuidagi põhjendanud, millest ta järeldab, et teisel hääletusel, so aseesimehe valimistel, tuvastatud 16 rikutud valimissedelit tähendanuks hääletajate poolt soovi kaebaja esimeheks valimiseks. Selliseks järelduseks ei ole esitatud kaebuse ja kaebuse vastuse ning tõendite põhjal mingit loogilist alust.

1. Kaebusest nähtub, et kaebaja sooviks on kaebusega kaitsta enda kui volikogu liikme õigusi. Olukorras, kus kaebaja heidab ette talle kui volikogu liikmele kuuluva õiguse rikkumist, on tekkinud haldusorgani sisene vaidlus. Suhted, mis tekivad kohaliku omavalitsuse volikogu liikmete ja kohaliku omavalitsuse organi vahel, ei ole oma iseloomult haldusõiguslikud, vaid tegemist on omavalitsuse sisesuhtega. Sellistest suhetest tekkivate vaidluste lahendamiseks ei ole võimalik kasutada haldusõiguslikke kaitsevahendeid, sh võimalust pöörduda kaebusega halduskohtusse (vt. Riigikohtu 04.11.2004 otsus asjas nr 3-3-1-55-04, p 14), vaid asi tuleb lahendada kohases haldusmenetluses. Volikogu alaliste komisjonide kinnitamise otsuse haldusesiseseks aktiks olemist on kinnitanud Riigikohus ka oma 22.12.2008 määruse nr 3-3-1-74-08 punktis
2. Kohus selgitab täiendavalt, et õiguskirjanduse kohaselt toimub avalik-õiguslik vaidlus volikogu liikme mandaadi teostamise õiguste rikkumise üle ühelt poolt volikogu liikme(te) ja teiselt poolt volikogu, selle esimehe või tema asendaja, teis(t)e volikogu liikmete, valitsuse, selle liikme(te) või allasutuse vahel kohaliku omavalitsuse üksuse sisesuhte raames ning see kvalifitseeritakse organitüliks (V. Olle. Volikogu liikme individuaalõigused, Juridica IV/2011, lk 295). Kaebaja viitab talle

§ 47

lg-st 1 tulenevale õigusele.

§ 47

lg 1 kolmanda lause kohaselt on igal volikogu liikmel õigus kuuluda vähemalt ühte komisjoni. Seega soovib kaebaja kaitsta enda kui volikogu liikme õigusi. Nagu eelpool viidatud, on volikogu liikme vaidluse puhul volikoguga selle volikogu liikme mandaadi teostamise õiguste rikkumise osas tegemist organitüliga, s. t siseõigusvaidlusega (vt täpsemalt M. Ernits. Organitüli halduskohtus. Juridica 1999/7). Haldusakt HMS § 51 lg 1 mõttes peab olema suunatud haldusevälistele isikutele või reguleerima teenistussuhteid. Komisjonide liikmete valimine teenistussuhteid ei tekita ning reguleerib seega üksnes volikogu sisemist töökorraldust (vt A. Aedmaa jt. Haldusmenetluse käsiraamat, lk 268). Sellest tulenevalt ei ole volikogu liikme komisjoni koosseisu kinnitamise otsus haldusakt HMS § 51 lg 1 tähenduses. Kuigi HKMS § 6 lg 1 kohaselt loetakse haldusaktiks halduskohtumenetluses 3 muuhulgas ka üksikjuhtumit reguleeriv halduse siseakt, peab sellisel siseaktil olema välismõju, et seda saaks halduskohtus vaidlustada. Kuna kaebaja ise on sama kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu liige, mille otsust ta soovib vaidlustada, siis käesoleval juhul vaidlustatud otsusel puudub kaebaja suhtes välismõju.

§ 47

lg-te 1 ja 11 normide sõnastus võib küll olla imperatiivne, kuid see ei anna volikogu liikmele selle normi väidetava rikkumise korral halduskohtu poole pöördumise õigust, kuna tegemist on kohaliku omavalitsuse sisesuhtest tekkinud vaidlusega. Iseenesest märgib kaebaja õigesti, et Riigikohus on asjas nr 3-3-1-74-08 osundanud volikogu liikme õigusele vaidlustada volikogu otsust, kui see rikub tema subjektiivseid õigusi. Kohus on aga seisukohal, et käesolevas asjas vaidlustatud otsus kaebaja subjektiivseid õigusi ei riku, sest vaidlustatud otsusel saaks kaebaja õigustele ja kohustustele vastav mõju olla vaid siis, kui kaebaja ei oleks volikogu liige. Kaebaja viidatud asjas nr 3-3-1-74-08 olid isikud vaidlustanud volikogu määruse, millega kehtestati üldplaneering ning kaebajad olid ise seejuures sama kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu liikmed. Kohus on seisukohal, et Riigikohtu lahendis asjas nr 3-3-1-74-08 vaidluse all olnud asjaolusid arvestades tuleb Riigikohtu seisukohta selle kohta, et volikogu liikmel on õigus vaidlustada volikogu otsust, kui see rikub tema subjektiivseid õigusi, mõista selliselt, et kaebajal oleks nimetatud asjas olnud vaidlustamise õigus, kui nad oleksid näiteks olnud vaidlustatud üldplaneeringuga hõlmatud kinnistute omanikud ning oleksid halduskohtus soovinud kaitsta sellest õigussuhtest tulenevaid õigusi. Kaebaja esile toodud õiguste rikkumised ei ole käsitletavad subjektiivsete õiguste rikkumisena ning kohtule ei nähtu, et vaidlustatud otsus rikuks kaebaja subjektiivseid õigusi. Avaliku võimu organi sisest vaidlusküsimust on võimalik lahendada volikogu tegevust reguleerivate õigusaktidega sätestatud korras. Näiteks on kaebajatel alates 01.01.2018 võimalik pöörduda taotlusega justiitsministeeriumi poole, et viimane teostaks

§ 66lg-s 1 sätestatud järelevalvet kohaliku omavalitsuse üksuse tegevuse üle.

Kaebajal on võimalik alustada ka umbusaldusmenetlus volikogus

§-s 46 sätestatud korras. 10. Eeltoodust lähtudes jätab kohus kaebuse HKMS § 151 lg 1 p 1 ja 121 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata. Kaebaja kannab tulenevalt HKMS § 108 lg-st 4 menetluskulud ise. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist vastuses kaebusele taotlenud ega menetluskulude kohta andmeid esitanud. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 4