← Eesti

1-17-7305/38

Obsah (8)§ 26§ 59§ 60§ 4§ 8§ 111§ 66§ 187

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 24 lg 4 kohaselt loetakse avalikult kättetoimetatava täitmisteate puhul täitmisteade võlgnikule kättetoimetatuks 10 päeva möödumisel avaldamisest. 9.

§ 26lg 1 annab kohtutäiturile õiguse nõuda võlgnikult suulist ja kirjalikku teavet.

Võlgniku teabe andmise kohustus täitemenetluses tuleneb

§ 59lg-st 1 ja §-st 60. Kar

S § 385 tagab muu hulgas kohtutäituri õigust saada täitemenetluses võlgniku vara kohta teavet. Asjakohased ei ole kaitsja väited, et M. V. oli teadlik A. Viirsalu varalisest seisust, sest täitemenetlust viib läbi kohtutäitur, mitte sissenõudja. Lisaks ei mõjuta A. Viirsalu kohustust esitada täitemenetluses kohtutäituri nõudel enda vara nimekirja see, et kohtutäitur on ise või sissenõudja abil saanud teadlikuks võlgniku varast.

  1. Tõendatud on, et kohtutäitur esitas
  2. jaanuaril ja
  3. veebruaril 2015, samuti
  4. juunil 2016 teabenõude, millega kohustas A. Viirsalu esitama kirjalikult temale kuuluva vara ja kohustuste nimekirja. A. Viirsalu esitas vastused
  5. veebruaril 2015 ja
  6. juunil 2016 (vt eespool otsuse p-d 3 ja 5). A. Viirsalu pidi aru saama, et kohtutäitur küsis teavet ka tema sissetulekute (sh töötasu) kohta. Seda toetab asjaolu, et vastuseks
  7. juuni
  8. a teabenõudele, milles kohtutäitur küsis sõnaselgelt andmeid mh sissetulekute kohta Eestis ja välisriigis, saatis A. Viirsalu kohtutäiturile juba varem edastatud varade nimekirja.
  9. Täiteasjas nr ZZZ/ZZZZ/ZZZZ jättis A. Viirsalu
  10. veebruaril 2015 esitatud varade nimekirjas märkimata, et tal on riigi vastu nõue summas 2 966,44 eurot, täpsemalt tsiviilasjas kohtu deposiiti tagatisena kantud summa ulatuses. Kohtulahend tsiviilasjas, milles tasuti kohtu deposiiti osutatud summa, jõustus
  11. detsembril 2014, mistõttu tekkis A. Viirsalul kui deposiidi tasujal tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 391 alusel nõudeõigus tagatise tagastamiseks 2 kuu möödumisel lahendi jõustumisest ehk
  12. veebruaril
  14. A. Viirsalu nõudeõiguse varjamistegevusena, milleks ta kasutas oma lepingulist esindajat R. M-i, on käsitatav kogu tegevus, mis algas
  15. veebruaril 2015 R. M-i esitatud deposiidi tagastamise taotlusega. Selles taotleti deposiidi tagastamist R. M-i pangakontole ja sooviti jätta muljet, justkui oleks deposiit tasutud R. M-i rahalistest vahenditest. Ka kaebuses, mis esitati seoses kohtutäituri poolt deposiidi nõude arestimisega, väitis R. M., et tegemist on tema isiklike rahaliste vahenditega. A. Viirsalu ja tema lepinguline esindaja R. M. püüdsid tekitada õiguslikult võimalikult segast olukorda, et varjata A. Viirsalu nõuet eesmärgiga vältida selle arestimist täitemenetluses.
  16. A. Viirsalu on varjanud täitemenetluses Soome tööandjalt E OY saadavat töötasu. Nimelt laekus tema töötasu
  17. aastast kuni
  18. detsembrini 2014 tema enda pangakontole. Pärast täitemenetluse nr ZZZ/ZZZZ/ZZZZ algust
  19. detsembril 2014 ei laeku A. Viirsalu töötasu enam tema pangakontole, kuigi Soome maksuameti andmetel on A. Viirsalu saanud
  20. a töötasu äriühingult E OY kokku 22 079 eurot. Samas nähtub A. Viirsalu elukaaslase M. K. pangakonto väljavõttest, et perioodil
  21. detsembrist 2014 kuni
  22. augustini 2016 on tema pangakontole laekunud äriühingult E OY A. Viirsalu töötasu kokku 62 korral summas 36 247 eurot. Kuivõrd esimene täitemenetlus ehk täitemenetlus nr ZZZ/ZZZZ/ZZZZ algas
  23. detsembril 2014, siis tuleb vara varjamisena arvestada vaid neid A. Viirsalu töötasu ülekandeid M. K. kontole E OY poolt, mis tehti pärast
  24. detsembrit
  25. Esimest korda varjati töötasu seega
  26. jaanuari
  27. a ülekandega. Kuni vaadeldava perioodi lõpuni ehk kuni
  28. augustini
  29. a kandis E OY A. Viirsalu töötasu M. K. kontole kokku summas 34 747,89 eurot.
  30. Vastuseks kaitsjale märkis maakohus, et KarS §-s 385 sätestatud kuriteokoosseisu puhul ei ole tähendust asjaolul, kas võlgniku varale saab kohtutäitur sissenõuet pöörata või mitte.

§-de 59 ja 60 alusel on võlgnikul kohustus nimetada kohtutäiturile kogu oma vara koosseis ja seda ilma eranditeta. Seetõttu ei ole asjasse puutuv asjaolu, kas Soome Vabariigis saadavat töötasu oleks saanud arestida Eesti või Soome kohtutäitur. Kaitsja viidatud

§ 60lg-s 3 ja §-s 66 peetakse silmas vara, mida ei saa mingil juhul arestida.

Töötasu, isegi kui see on saadud välisriigist, selleks ei ole.

  1. Etteheites, et A. Viirsalu on varjanud 300 euro suurust nõuet M. V-i vastu, tuleb süüdistatav õigeks mõista.
  2. veebruaril 2015, mil A. Viirsalu esitas täiteasjas nr ZZZ/ZZZZ/ZZZZ varade nimekirja, ei olnud see nõue veel tekkinud. Täiteasjas nr WWW/WWWWW/WWW varade nimekirja 3

(10)1-17-7305 esitamise hetkeks, s.o
  1. juuniks 2016, oli nõue aga juba lõppenud, sest M. V. tasaarveldas selle
  2. aprillil
  4. KarS § 385 puhul on tähtis, et varjatava vara väärtus vastaks KarS §-s 121 sätestatud olulisele ulatusele. Täitemenetluses sissenõutaval summal, millele kaitsja viitab, ei ole tähtsust. A. Viirsalu varjamistegevusi mõlemas täitemenetluses tuleb käsitada ühe jätkuva teona, mistõttu on ta varjanud vara kokku summas 37 714,33 eurot (tagatise tagastamise nõue summas 2 966,44 eurot ja töötasu summas 34 747,89 eurot). Apellatsioonid
  5. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Viirsalu kaitsja Reet Vokk, kes taotles maakohtu süüdimõistva otsuse tühistamist ja palus A. Viirsalu õigeks mõista.
  6. Apellatsiooni esitas ka prokurör, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist A. Viirsalu õigeks mõistvas osas. Prokurör palus A. Viirsalu kogu süüdistuse ulatuses süüdi tunnistada ja mõista talle raskem karistus. Prokuröri hinnangul on võlgniku vara seisu muutumine

§ 59lg 1 tähenduses teave, mida kohtutäitur seoses täitemenetlusega vajab.

Võlgniku teabe andmise kohustus ei ole passiivne, vaid aktiivne, mistõttu peab võlgnik oma varast kohtutäiturit teavitama ka siis, kui kohtutäitur ei ole teavet nõudnud. Prokurör palus raskendada A. Viirsalule mõistetud karistust, sest tema süü oli kuriteo toimepanemisel suur. Ringkonnakohtu otsus

  1. Tallinna Ringkonnakohtu
  2. septembri
  3. a otsusega tühistati maakohtu otsus A. Viirsalule mõistetud karistuse osas. A. Viirsalule mõisteti karistuseks 1 aasta 6 kuu pikkune vangistus, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra. Ühe aasta pikkune vangistus jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel kaheaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata, kuid täpsustati resolutsiooni sõnastust osas, millega A. Viirsalu õigeks mõisteti (300 euro suuruse nõude varjamises). Apellatsioonid rahuldati osaliselt. Ringkonnakohtu seisukohad on lühidalt järgmised.
  4. Maakohus luges tõendatuks, et täitmisteade toimetati A. Viirsalule kätte
  5. detsembril 2014 ja sellest päevast alates tuleb täitemenetlus lugeda alanuks. Dokumendi kättetoimetamist postkasti panekuga reguleerib TsMS §
  6. Kuigi kohtutäitur avaldas
  7. jaanuaril 2015 täitmisteate ka väljaandes Ametlikud Teadaanded, ei tähenda see, et postkasti panekuga ei olnud A. Viirsalule täitmisteadet kätte toimetatud. Kohtutäitur kasutas täitmisteate kättetoimetamiseks lisameedet.
  8. Väär on kaitsja seisukoht, et A. Viirsalul ei olnud kohustust informeerida kohtutäiturit Soomes saadavast töötasust. Ringkonnakohus möönis, et tulenevalt

§ 4

lg-st 4 ei saa välisriigist saadavat töötasu

§-s 130 sätestatud korras arestida. See aga ei tähenda, nagu ei oleks Eesti kohtutäituril võimalik mingil juhul välisriigist saadavat töötasu arestida. Välisriigist saadud töötasule on võimalik sissenõuet pöörata, kui see laekub võlgniku Eestis olevale pangakontole. Praegusel juhul laekus A. Viirsalu töötasu tema elukaaslase M. K. pangakontole. Kuigi selle pangakonto arestimiseks õiguslikku alust ei ole, ei tähenda see, et A. Viirsalu palgale, mis laekus M. K. kontole, ei oleks võimalik sissenõuet pöörata. Nimelt tekib A. Viirsalul tema töötasu ulatuses nõue M. K. vastu. Vastavalt

§-le 111 võib sissenõude pöörata ka nõudele ja selle nõude arestida. Seega andmed, et A. Viirsalu sai Soomest töötasu, mis laekus M. K. kontole, olid täituri jaoks olulised.

  1. Nõustuda ei saa kaitsjaga, et kohtutäituri
  2. jaanuari
  3. a teabenõudest ei tulenenud võlgniku kohustust teavitada kohtutäiturit saadavast töötasust. A. Viirsalu kohustati esitama andmed kogu talle kuuluva vara kohta. Lisaks sisaldus teabenõudes näidisloetelu, millele lisatud lühendid (mh, jms) ilmestavad, et tegemist ei ole ammendava loeteluga. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum. Töötaja õigus saada töötasu on rahaliselt hinnatav õigus. Samuti on üldteada asjaolu, et täitemenetluses täidetakse nõuded mh töötasu arvelt.
  4. Vara varjamisena on käsitatav igasugune tahtlik tegevus, mis muudab kohtutäituril varast teadasaamise ja selle sidumise võlgnikuga keerulisemaks. Kui võlgnik, kellel on olemas pangakonto, millele varem laekus tema töötasu, laseb täitemenetluse ajal kanda töötasu pangakontole, mida on 4

(10)1-17-7305 temaga raskem seostada, muudab ta sellega kohtutäituri jaoks töötasu saamise tuvastamise raskemaks ja seega varjab oma töötasu. A. Viirsalu mitte ainult ei jätnud oma töötasu kohtutäiturile esitatud vastuses mainimata, vaid ta tegi kohtutäiturile selle avastamise raskemaks: täitemenetluse alustamise järel lasi ta töötasu kanda oma elukaaslase kontole. Töötasu hakkas laekuma M. K. pangakontole vahetult pärast seda, kui jõustus kohtuotsus, mille täitmiseks täitemenetlus algatati. 24. Nõustuda ei saa prokuröriga, et võlgnikul on täitemenetluses aktiivse kaasabi kohustus ja A. Viirsalu oleks pidanud teavitama kohtutäiturit sellest, et tema varaline seis on pärast vara nimekirja esitamist muutunud, s.o et tal tekkis lisaks 300 euro suurune nõue M. V-i vastu. A. Viirsalul oleks selline kohustus olnud juhul, kui kohtutäitur oleks talle sellise kohustuse pannud.

§ 59

lg-t 1 tuleb tõlgendada koostoimes

§ 8

lg-ga 1 ja § 26 lg-ga 1.

§ 59

lg 1 kohaselt peab võlgnik andma kohtutäiturile vara kohta teavet, mida kohtutäitur vajab. Seda saab otsustada aga ainult kohtutäitur ise. Vara varjamisena saab seega käsitada just sellise teabe andmata jätmist, mida kohtutäitur on nõudnud.

  1. Kuna maakohus mõistis A. Viirsalu KarS § 385 järgi osaliselt õigeks, on prokuröril lühimenetluses võimalik vaidlustada A. Viirsalule KarS § 385 alusel mõistetud karistust. Maakohus on karistuse mõistmisel eiranud KarS § 56 lg-s 1 sätestatut, sest on arvestanud asjaolusid, mis viitavad A. Viirsalu suurele süüle, kuid mõistnud samas karistuse alla sanktsiooni keskmise määra. Seega tuleb A. Viirsalule mõista raskem karistus. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  2. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid A. Viirsalu kaitsja vandeadvokaat Viktor Turkin ja ringkonnaprokurör S. Kruusmaa.
  3. Riigikohtu
  4. jaanuari
  5. a määrusega võeti A. Viirsalu kaitsja kassatsioon menetlusse. Prokuröri kassatsioon jäeti menetlusse võtmata. Kassatsioon
  6. Kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja palub mõista A. Viirsalu talle esitatud süüdistuses õigeks. Alternatiivselt palub kaitsja saata kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja väited on lühidalt järgmised.
  7. Ringkonnakohus on kohaldanud valesti materiaalõigust ja oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Täiteasjas nr WWW/WWWWW/WWW puudub kuriteokoosseis, kuna sissenõutav summa on 2 882 eurot ja see ei ületa KarS §-s 121 sätestatut. Tegemist ei ole vara olulises ulatuses (s.o üle 4 000 euro) varjamisega, kuna nõude täitmiseks ja täitekulude hüvitamiseks piisab maksimaalselt 3 523,93 euro suurusest varast.
  8. Tõendatud ei ole, et täiteasjas nr ZZZ/ZZZZ/ZZZZ algas täitemenetlus
  9. detsembril 2014 teate postkasti jätmisega. Kuigi toimikus on tõend, milles kohtutäituri büroo töötaja kinnitab, et teade toimetati kätte
  10. detsembril 2014 tunnistajate juuresolekul teate postkasti panemisega, ei vasta see TsMS §-s 326 sätestatud kättetoimetamise eeldustele.
  11. Ringkonnakohus möönis, et võlgnikul ei ole kohustust kanda töötasu oma kontole. Jääb arusaamatuks, kuidas sai A. Viirsalu toime panna vara varjamise, kui tema välismaal saadavale töötasule ei ole Eestis tegutseval kohtutäituril võimalik sissenõuet pöörata, nagu ringkonnakohus ka järeldas. Ainuüksi raha ülekandmise asjaolust ei tulene A. Viirsalul arestitava nõude olemasolu M. K. vastu. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et kohtutäiturile oli see informatsioon vajalik selle nõude arestimiseks

§ 111alusel.

Riigikohus on

  1. veebruari
  2. a määruses tsiviilasjas nr 2-17-6743 selgitanud, et selle sätte kohaldamine ei ole võimalik, sest A. Viirsalule maksis töötasu Soomes asuv tööandja. Isegi juhul, kui A. Viirsalu oleks Soomes saadavast töötasust kohtutäiturit teavitanud, siis õiguslikke järelmeid ei oleks saanud sellest tekkida. Kohtutäituril ei ole

§ 4lg 4 alusel välisriigis saadava töötasu käsutamise õigust.

Seega on väär ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt ei ole välistatud Eesti kohtutäituri poolt välisriigis saadava töötasu arestimine. Ringkonnakohtu tõlgendus, nagu välisriigist saadava töötasu laekumise korral Eestis asuvale pangakontole saaks kohtutäitur pöörata töötasule sissenõuet, on alusetu. Sel juhul pöörab kohtutäitur sissenõude Eestis asuvale pangakontole, arestides seal olevad rahalised vahendid, ilma et tal oleks teada, milliseid sissetulekuid 5

(10)1-17-7305 pangakontol võib võlgnik omada. Seega ei ole pangakonto ja sissetuleku arestimine samasisulised toimingud ja sellepärast on need reguleeritud erinevalt. 32. Kaitsja leiab, et välisriigist saadava töötasu puhul on tegemist mittearestitava varaga

§ 66

lg 1 p 12 mõttes ja see on

§ 60

lg 3 kohaselt vara, mis tuleb nimekirjas märkida vaid juhul, kui eeldatavalt on võimalik asendusarestimine. Seega ei olnud A. Viirsalul vastavat kohustust. Ringkonnakohus ei ole arvestanud, et sissenõudja on kogu täitemenetluse ajal olnud teadlik, et A. Viirsalu töötab Soomes, kuid ei ole sellest hoolimata pöördunud Justiitsministeeriumi poole täitemenetluse alustamiseks välisriigis.

  1. Väär on ringkonnakohtu järeldus, et A. Viirsalu jättis tahtlikult kohtutäituri teavitamata tagatise tagastamise nõudest summas 2 966,44 eurot. Tagatise kuuluvus oli R. M-i poolt kohtus vaidlustatud ja see lahendati tsiviilasjas nr Q-QQ-QQQQ. Vastav lahend jõustus
  2. märtsil
  3. Kuni õigusliku vaidluse lõppemiseni puudus A. Viirsalul alus märkida vara nimekirja nõuet, mis ei olnud muutunud sissenõutavaks. Lisaks oli kohtutäitur nõudest ka teadlik, sest kohtutäitur arestis selle nõude kohtu deposiitkontol
  4. veebruaril
  6. Kaitsja hinnangul on ringkonnakohtu otsus vastuoluline. Ühelt poolt leitakse, et A. Viirsalul oleks kohustus teavitada kohtutäiturit muutustest oma varas juhul, kui kohtutäitur oleks A. Viirsalule sellise kohustuse pannud. Teisalt aga leidis kohus, et töötasu varjamine on jätkuv tegu, mis algas juba varasemas täiteasjas nr ZZZ/ZZZZ/ZZZZ, kuigi teises täiteasjas küsiti vara nimekirja alles
  7. juunil
  9. Kaitsja ei nõustu, et kohtutäituri
  10. jaanuari
  11. a teabenõue vara nimekirja esitamiseks sisaldab ka päringut sissetulekute kohta. Prokuröri vastus
  12. Kassatsioonivastuses peab prokurör kassaatori etteheiteid põhjendamatuks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  13. Kolleegium käsitleb esmalt kassaatori väiteid, mis puudutavad A. Viirsalu süüküsimust KarS § 385 järgi (I). Seejärel selgitab kolleegium kassatsiooni piiridest väljudes lühimenetluses prokuröri apellatsiooni alusel süüdistatavale mõistetud karistuse raskendamise lubatavust (II). Lõpuks võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ja lahendab taotluse valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks (III). I
  14. KarS § 385 sätestab kuriteona mh füüsilisest isikust võlgniku poolt täitemenetluses võlgniku vara olulises ulatuses varjamise või selle kohta ebaõigete andmete esitamise, kui andmetes kajastatakse vara olulises ulatuses. Kassaator eksib väites, et kuna KarS §-s 385 sätestatud kuriteokirjelduses kajastab objektiivse koosseisu tunnus „vara oluline ulatus“ täitemenetluses võlgnikult sissenõutava vara suurust, siis ei saa kuriteo objektiivne koosseis olla täidetud juhul, mil võlgnikult täitemenetluses sissenõutava vara väärtus ei ületa 4 000 eurot (KarS § 121 p 1). Puudub kahtlus selles, et seadusandja on kõnealuse kuriteokoosseisu sisustamisel pidanud vajalikuks tuvastada võlgniku poolt pankroti- või täitemenetluses või ka ajutise halduri ees kas aktiivselt (nt peitmine) või passiivselt (ebaõigete andmete esitamine) varjatava vara olulist ulatust. Seega saaks ka A. Viirsalule etteheidetav käitumine täitemenetluses, milles on sissenõutavaks summaks 2 882 eurot, täita KarS §-s 385 sätestatud kuriteo koosseisu tingimusel, et ta varjas olulises ulatuses vara, mille arvelt saanuks sissenõudja nõuet täita. Vaidlustatud otsuses on aga põhjendatult asutud seisukohale, et A. Viirsalu vara varjamine kahes suuresti paralleelselt kulgenud täitemenetluses on käsitatav ühtsest tahtlusest hõlmatud jätkuva teona, mistõttu on sissenõutav summa kokku üle 70 000 euro. Kolleegium peab siiski vajalikuks viidata proportsionaalsuse põhimõttest tulenevale võimalusele välistada karistuse kohaldamine juhtudel, kui see poleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mõõdukas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  15. oktoobri
  16. a otsus asjas nr 3-1-1-65-16, p 23). Seetõttu ei ole õige täielikult eitada täitemenetluses sissenõutava vara suuruse tähendust, kui võlgnikult täitemenetluses sissenõutav summa on olulisest ulatusest kordades väiksem. Sellisel juhul on asjakohane kaaluda nt KrMS § 202 6

(10)1-17-7305 kohaldamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. aprilli
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-29-11, p 14;
  3. oktoobri
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-85-04, p 16).
  5. Maa- ja ringkonnakohus asusid seisukohale, et A. Viirsalu varjas vara täitemenetluses seeläbi, et ta korraldas Soome äriühingult E OY saadava töötasu laekumise elukaaslase pangakontole ja jättis need asjaolud kohtutäiturile tema teabenõuetele vastates avaldamata. Lisaks heidetakse A. Viirsalule vara varjamist ette seetõttu, et ta jättis kohtutäituri teavitamata enda nõudest riigi vastu summas 2 966,44 eurot. Maakohus leidis, et nõudeõigust varjati alates
  6. veebruarist 2015, mil R. M. esitas maakohtule tagatise tagastamise taotluse. Kolleegiumi hinnangul on maa- ja ringkonnakohtu põhjendused osaliselt ekslikud.
  7. Kohtud tegid kindlaks, et esimene täitemenetlus algas
  8. detsembril 2014, lükates põhjendatult ümber kaitsja vastupidised väited (vt eespool otsuse p-d 8 ja 20). Maakohus luges tõendatuks sellegi, et A. Viirsalu töötasu äriühingult E OY laekus M. K. pangakontole alates
  9. detsembrist
  10. Seega laekus süüdistatava sissetulek elukaaslase pangakontole juba enne täitemenetluse algust. Et süüdistatav oleks teinud toiminguid töötasu laekumiseks elukaaslase pangakontole täitemenetluse ajal, maa- ega ringkonnakohus tuvastanud ei ole. KarS § 385 järgi täidab kuriteokoosseisu vaid selline varjamistegu, mis on toime pandud täitemenetluse ajal. Kuna täitemenetluse seadustikust ei tulene võlgniku kohustust korraldada täitemenetluse alguses või kestel sissetuleku laekumine enda pangakontole, ei saa süüdistatavale ses osas karistusõiguslikku etteheidet teha. Samas võib süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal anda kaudset teavet, mis aitab mõtestada isiku käitumist kuriteosündmuse ajal (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  11. novembri
  12. a otsus asjas nr 3-1-1-93-15, p 74). Seetõttu on relevantne asjaolu, et A. Viirsalu töötasu hakkas laekuma elukaaslase pangakontole vahetult pärast tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX tehtud kohtuotsuse jõustumist
  13. detsembril
  14. Maakohtu seisukoht, et see viitab A. Viirsalu tahtlusele oma sissetulekut varjata, on igati nõustumisväärne.
  15. Õiguslikult ebakorrektne on aga maakohtu seisukoht, et A. Viirsalu pani koosseisupärase varjamisteo toime alates
  16. veebruarist 2015 (vt eespool otsuse p 12), sest sellega väljus maakohus süüdistuse piiridest. Kuigi ka süüdistuse teokirjeldusele eelnev käitumine võib olla teatud ulatuses kohtuliku arutelu esemeks (vt eelmine punkt, samuti KrMS § 268 lg 5 ls 2), ei anna see alust tuvastatud asjaolusid süüdistuse ajalistest raamidest väljuvalt isikule süüks arvata. Esimene fakt, millele viidatakse A. Viirsalu süüdistuses seoses 2 966,44 euro suuruse nõudeõiguse varjamisega, seisneb selles, et ta jättis kohtutäituri
  17. veebruari
  18. a enda varade nimekirjas nõudeõigusest teavitamata. KrMS § 268 lg 5 sätestab, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Seega saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  19. juuni
  20. a otsus nr 1-17-1629/44, p 34).
  21. Eeltoodud tõdemused ei tingi aga süüdimõistva otsuse tühistamist. Nimelt on maa- ja ringkonnakohus asunud põhjendatult seisukohale, et A. Viirsalul oli kohustus kohtutäituri nõudel avaldada teavet, et ta sai äriühingult E OY töötasu, mis laekus tema elukaaslase pangakontole, ja et tal oli riigi vastu nõue summas 2 966,44 eurot. Oma järeldust põhjendab kolleegium järgmiselt.
  22. Kohtutäituri õiguse nõuda võlgnikult täitemenetluseks vajalikku suulist ja kirjalikku teavet sätestab

§ 26lg 1.

Võlgniku kohustus anda kohtutäiturile oma vara kohta teavet, mida kohtutäitur seoses täitemenetlusega vajab, tuleneb

§ 59

lg-st 1.

§ 60

lg 1 kohaselt on võlgnik kohustatud esitama kohtutäituri nõudel oma vara, sealhulgas kohustuste nimekirja. Et täitemenetluse osalistele peab nende õigusi ja kohustusi selgitama kohtutäitur, nähtub

§ 8lg-st 1.

Osutatud sätete grammatilise ja süstemaatilise tõlgendamise teel on võimalik asuda seisukohale, et võlgnik on kohustatud täitemenetluses kohtutäituri nõudel avaldama oma vara, sh sissetulekut puudutavad andmed. Maa- ja ringkonnakohus on kummutanud kaitsja väite, mille kohaselt ei sisaldanud kohtutäituri 27. jaanuari 2015. a teabenõue päringut A. Viirsalu töötasu kohta (vt eespool otsuse p-d 10 ja 22). 7

(10)1-17-7305 44. Kolleegiumi hinnangul tuleb

§ 26lg 1, § 59 lg 1 ja § 60 alusel jaatada A.

Viirsalu kohustust teatada Eesti kohtutäiturile ka enda välismaal saadavast töötasust, olgugi et see kanti kohtute tuvastatu kohaselt M. K. pangakontole. Iseenesest on õige kaitsja osutatu, et

§ 4

lg 4 kohaselt teeb Eesti kohtutäitur täitetoiminguid üksnes Eesti Vabariigi territooriumil, mistõttu ei saa arestida töötasu nõuet Soome tööandja vastu. See aga ei välista võlgniku kohustust anda kohtutäituri nõudel teavet enda välismaal olevast varast ja saadavast sissetulekust. Sundtäitmise eesmärk on sissenõudja nõude rahuldamine võimalikult kiiresti, arvestades sealjuures võlgniku seaduses sätestatud õigusi (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. aprilli 2010. a määrus asjas nr 3-2-1-14-10, p 12). Sellega haakuvalt tuleneb täitemenetluse seadustikust võlgniku kohustus esitada kohtutäiturile enda vara kohta ka sellist teavet, mida ei vaja otseselt täitetoimingute tegemiseks kohtutäitur, küll aga sissenõudja. Nii näeb

§ 60

lg 2 ette juhud, mil võlgnik peab kohtutäiturile teada andma varast, mis võib olla

§ 187

jj sätete alusel tagasivõidetav (nt vara, mida võlgnik on viimase aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist tasu eest võõrandanud oma lähikondsele või viimase kahe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist kinkinud), kuid millele ei saa kohtutäitur enne tagasivõitmist sissenõuet pöörata ja vara tagasivõitmine toimub vaid sissenõudja hagi alusel (

§ 187

). Ka andmed võlgniku sissetuleku kohta välismaal on sissenõudjale vajalikud selleks, et ta saaks teha toiminguid täitedokumendi (praegusel juhul kohtulahend) täitmiseks välisriigis. Maa- ja ringkonnakohus on nõuetekohaselt käsitlenud ka vara varjamise koosseisu subjektiivset külge, asudes seisukohale, et A. Viirsalu sai aru, et tal on kohustus anda kohtutäiturile teavet ka töötasu kohta, kuid jättis selle kavatsetult esitamata.

  1. Kohustust teavitada kohtutäiturit Soome tööandjalt saadavast ja elukaaslase pangakontole laekuvast sissetulekust ei välista ka kaitsja viidatud Riigikohtu määrus asjas nr 2-17-
  2. Osutatud asjas leidis Riigikohus, et kohtutäituri arestimisakt oli oluliste puudustega ja et ainuüksi töötasu M. K. pangakontole ülekandmise faktist ei saa automaatselt järeldada süüdistatava nõudeõigust. Riigikohus möönis samas, et tõenäoliselt on A. Viirsalu sõlminud M. K-ga käsunduslepingu, mis annab M. K-le õiguse võlgniku sissetulekuid käsutada. Välistatud ei ole käsunduslepingu tagasivõitmise võimalus sissenõudja huvisid kahjustava tehinguna, samuti on sissenõudjal õigus pöörduda välisriigis täitedokumendi täitmiseks vajaliku teabe saamiseks Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi poole (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  3. veebruari
  4. a määrus asjas nr 2-17-6743, p-d 16.2, 16.3 ja 17). Arvestades käesoleva otsuse p-s 44 toodud põhjendusi, ei sõltu kohtutäituri nõudel välisriigis saadud töötasust teavitamise kohustus seega asjaolust, kelle pangakontole töötasu laekub ja kas süüdistatavast võlgnikul on arestitav nõue konto valdaja vastu.
  5. Ekslik on kaitsja väide, et välisriigist saadav töötasu on mittearestitav vara

§ 66

lg 1 p 12 tähenduses.

§ 66

reguleerib kohtutäituri õigust ja kohustust jätta arestimata lõike 1 punktides 1– 12 loetletud võlgniku vallasasjad, mis asuvad Eestis.

  1. Kolleegium nõustub maa- ja ringkonnakohtu hinnanguga äriühingult E OY süüdistatava elukaaslase pangakontole laekunud töötasu suuruse osas, mille kohta jättis A. Viirsalu kohtutäiturile andmed esitamata ja mis täidab KarS § 385 objektiivse koosseisu. Nagu eespool märgitud, tekkis A. Viirsalul kohustus teavitada kohtutäiturit enda varast (sh töötasust) pärast
  2. jaanuari
  3. a teabenõuet, milles määrati vastamise tähtajaks
  4. veebruar
  5. Vastust saamata kordas kohtutäitur teabenõuet
  6. veebruaril
  7. Samal päeval esitas A. Viirsalu kohtutäiturile enda varade nimekirja, milles jättis andmed saadava töötasu kohta avaldamata. A. Viirsalu ei esitanud andmeid enda töötasu kohta täitemenetluse jooksul ka hiljem, sh ka mitte
  8. juuni
  9. a vastuses kohtutäituri
  10. juuni
  11. a teabenõudele. Seega ei täitnud süüdistatav endiselt nõutavat kohustust kohtutäiturile vastavate andmete esitamiseks, kuigi tema töötasu laekus jätkuvalt elukaaslase pangakontole. Sellega jätkas A. Viirsalu talle süüdistuses etteheidetud käitumist ka pärast kohtutäiturile
  12. veebruaril 2015 vara nimekirja esitamist.
  13. Kassaatori väitele, et A. Viirsalu ei jätnud kohtutäiturit tahtlikult teavitamata tagatise tagastamise nõudest, on maa- ja ringkonnakohus ammendavalt vastanud (vt eespool otsuse p 11). A. Viirsalul oli 8

(10)1-17-7305
  1. veebruari
  2. a varade nimekirja esitamise ajal nõudeõigus riigi vastu summas 2 966,44 eurot, mistõttu pidi ta sellest kohtutäiturit teavitama. II
  3. Lisaks kassatsioonis tõstatatud probleemidele vajab kolleegiumi hinnangul selles kohtuasjas käsitlemist prokuröri apellatsiooniõigus lühimenetluses. KrMS § 318 lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt ei saa lühimenetluses apellatsiooni esitada süüdistatav õigeksmõistva kohtuotsuse peale ja prokuratuur süüdimõistva kohtuotsuse peale. KrMS § 3602 lg 3 alusel kassatsiooni piiridest väljudes leiab kolleegium, et raskendades lühimenetluses prokuröri rahuldamata jäetud apellatsiooni alusel süüdistatava karistust, rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.
  4. KrMS § 318 lg 3 p-dega 1 ja 2 lühimenetlusele seatud edasikaebeõiguse keelud on seletatavad sellega, et seda menetlust on KrMS § 233 lg 1 kohaselt võimalik rakendada vaid kohtumenetluste poolte vastastikusel nõusolekul. Apellatsiooniõiguse piiranguid tuleb sel juhul vaadelda osana selle kohaldamiseks antud nõusoleku õiguslikest tagajärgedest, mille tulemusena ei muutu mitte ainult kohtuliku arutamise kord esimese astme kohtus, vaid kitsendatakse ka kohtukaebeõigust. Teiselt poolt on aga vaadeldavad apellatsiooniõiguse piirangud õigustatud asjaoluga, et edasikaebeõigus keelatakse vaid selle kohtumenetluse poole jaoks, kelle kasuks esimese astme kohtu otsus tehti. Seadusandja on siin lähtunud põhjendatud eeldusest, et kuivõrd esimese astme kohtumenetluse tulem on eelduslikult kooskõlas vastava menetlusosalise poolt kohtulikul arutamisel taotletuga (süüdistatav – õigeksmõistmine; prokuratuur – süüdimõistmine), siis puudub neil tõenäoliselt ka vältimatu vajadus kohtuotsuse edasikaebamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. oktoobri
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-81-12, p 14).
  7. Eeltooduga haakuvalt on Riigikohus selgesõnaliselt eitanud prokuröri võimalust vaidlustada lühimenetluses süüdimõistva otsuse puhul süüdistatavale mõistetud karistust, sõltumata sellest, kas kohus on materiaalõiguse tõlgendamisel ja seaduse kohaldamisel eksinud või mitte (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. veebruari
  9. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-07, p 9;
  10. mai
  11. a määrus asjas nr 3-1-1-21-11, p 17). Samas on jaatatud prokuröri pädevust vaidlustada süüdimõistvat kohtuotsust juhul, kui kohus on süüdimõistmisel muutnud karistusõiguslikku kvalifikatsiooni selliselt, et see sisaldab sisuliselt ka õigeksmõistmist. Kriminaalasjas nr 3-1-1-81-12 esitati süüdistatavale süüdistus KarS § 215 lg 3 p 1 järgi, mis on koosseisutüübilt liitkoosseis ja koosneb vägivallast ning asja omavolilisest kasutamisest ning kus vägivalda kasutatakse vahendina saavutamaks asja kasutamist. Maakohus tunnistas süüdistatava süüdi üksnes KarS § 121 järgi. Riigikohus selgitas, et tunnistades süüdistatavat süüdi KarS § 121 järgi (vägivalla kasutamises), kuid asudes prokuratuuri poolt süüdistuses märgituga võrreldes kardinaalselt erinevale seisukohale sõiduauto omavolilise kasutamise küsimuses, toimis kohus kriminaalmenetluse keskses küsimuses viisil, mis ei olnud kooskõlas prokuratuuri poolt kohtulikul arutamisel taotletuga, mistõttu oli prokuröril õigus maakohtu otsust vaidlustada (vt viidatud otsus asjas nr 3-1-1-81-12, p-d 15–16).
  12. Praeguses asjas tunnistas maakohus A. Viirsalu KarS § 385 järgi süüdi, kuid teisalt sama paragrahvi alusel ka osaliselt õigeks 300 euro suuruse nõude varjamises (vt eespool otsuse p 15). Sestap oli prokuröril õigus maakohtu otsust õigeksmõistvas osas vaidlustada ja sellest tulenevalt taotleda ka maakohtu mõistetud karistusega võrreldes raskemat karistust. Ringkonnakohus aga ei nõustunud vaidlustatud otsuses prokuröri apellatsiooniga selles, et maakohus oleks A. Viirsalu osalisel õigeksmõistmisel eksinud. Vastupidi, ringkonnakohtu hinnangul oli maakohtu otsus ses osas seaduslik ja prokuröri apellatsioon põhjendamatu. Sellele vaatamata tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse A. Viirsalule mõistetud karistuse osas ja kohaldas tema suhtes raskemat karistust: maakohus mõistis A. Viirsalule KrMS § 238 lg-s 2 sätestatut kohaldades 8 kuu pikkuse vangistuse, ringkonnakohus pidas õigeks KrMS § 238 lg 2 kohaldamisega üheaastast vangistust, mis jäeti mõlema kohtuastme poolt KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel kaheaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus selliselt toimides eksinud. Kuna prokuratuur ei saa lühimenetluses vaidlustada eraldivõetult vaid süüdistatavale mõistetud karistust, ei saa 9
(10)1-17-7305 ringkonnakohus süüdistatava karistust prokuröri apellatsiooni alusel raskendada, kui maakohtuga süüdistatava õigeksmõistmises nõustutakse. Teisisõnu saab ringkonnakohus lühimenetluses prokuröri apellatsiooni alusel süüdistatavale mõista raskema karistuse juhul, kui maakohus on süüdistatava (osalisel) õigeksmõistmisel eksinud. Asudes seisukohale, et prokuröri apellatsioon on süüdistatava õigeksmõistmise osas tagajärjetu, puudus edasine alus apellatsiooni lahendamiseks mõistetud karistuse osas. III
  1. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-dest 3 ja 5, § 362 p-st 2, § 3602 lg-st 3 ja § 339 lg-st 2, tühistab Riigikohus ringkonnakohtu otsuse A. Viirsalule mõistetud karistuse osas ja jõustab ses osas maakohtu otsuse. Samuti muudab Riigikohus maa- ja ringkonnakohtu otsuse põhiosa, asendades selles toodud õiguslikud põhjendused A. Viirsalu vara varjamise kohta käesoleva otsuse põhjendustega punktides 38–47 toodud ulatuses. Muus osas jätab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kassatsioon rahuldatakse osaliselt.
  2. Kassaator on esitanud Riigikohtule taotluse hüvitada A. Viirsalule kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu 675 eurot, sh käibemaks 112 eurot 50 senti. Taotluse ja sellele lisatud arve kohaselt on kriminaalasja materjalidega tutvumiseks ja kassatsiooni koostamiseks kulunud aega 4,5 tundi. Õigusteenuse tunnihind on taotluse kohaselt 125 eurot, millele lisandub käibemaks. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul on kulunud aeg põhjendatud ja kaitsja tunnitasu mõistliku suurusega. Kuna Riigikohus teeb KrMS § 361 lg 1 p-des 3 ja 5 sätestatud lahendi, tuleb valitud kaitsjale makstud tasule vastav summa KrMS § 186 lg 1 alusel riigilt A. Viirsalu kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.