KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Janar Jäätma Määruse tegemise aeg ja koht 18. märts 2019, Tallinn Haldusasja number 3-19-176

§ 121lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX esitas Tallinna Halduskohtule 28.01.2019 kaebuse AS Ühisteenused viivistasu otsuse nr 0218009553 tühistamiseks. Kaebaja märkis ühtlasi, et on maksevõimetu ja tal ei ole võimalik tasuda isegi 10 eurot. Kaebaja on töötu (töötutoetus ca 460 eurot), tal on igakuiseid kohustusi ca 1000 eurot kuus ning talle ja lapsele jääb elamiseks vähem kui 200 eurot kuus. Kaebaja märgib, et koostab kohe kohtule läbivaatamiseks ka pankrotiavalduse.
2. Tallinna Halduskohus jättis 13.02.2019 määrusega kaebuse

§ 120

lg 1 p 8 ja lg 3 alusel käiguta ning andis kaebajale puuduste kõrvaldamiseks, sh 15 euro suuruse riigilõivu tasumiseks 15-päevase tähtaja, hoiatades, et tähtajaks kohtule vastamata ja riigilõivu tasumata jätmise korral võidakse kaebus

§ 121lg 1 p 2 alusel tagastada.

Halduskohus nõudis kaebajalt vaidlustatud viivistasu otsuse ja vaideotsuse esitamist või põhjendust selle kohta, miks 3-19-176 tal ei ole neid võimalik kohtule esitada. Vajaduse korral tuleb kaebajal lisaks taotleda kaebetähtaja ennistamist. XX kinnitas kohtumääruse kättesaamist avaliku e-toimiku vahendusel 13.02.2019. 3. Tallinna Halduskohus tagastas 05.03.2019 määrusega XX kaebuse

§ 121lg 1 p 2 alusel läbivaatamatult.

Halduskohus jättis kaebuse 13.02.2019 määrusega käiguta ja selgitas, et esmalt on vajalik tasuda 15 euro suurune riigilõiv. Olukorras, kus kaebusele ei olnud lisatud vaidlustatud viivistasu otsust ega vaideotsust ning puudusid andmed, millal need kaebajale teatavaks tehti, oleks võinud tõusetuda ka kaebuse tähtaegsuse küsimus ja tähtaja ennistamise taotlemise vajalikkus, mida on kaebajale 13.02.2019 määruses samuti selgitatud. Kaebaja ei ole senini riigilõivu tasunud ega käiguta jätmise määruses tõstatatud küsimustele vastanud. Kuna riigilõiv on tasumata, ei ole kaebuse menetlusse võtmine võimalik. 4. XX palub 07.03.2019 määruskaebuses halduskohtu määrus tühistada ja saata asi halduskohtule menetlemiseks. Kaebaja märgib, et maksuameti keskkonnas on tema arvelt riigilõiv 15 eurot juba kaebaja tahte vastaselt ära võetud ja see peaks olema ka kohtule nähtav. Kohus peaks ise välja otsima, kuhu kaebajalt võetud raha läks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5. Määruskaebus tuleb võtta

§ 207lg 1 alusel menetlusse.

Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (

§ 121

lg 4), määruskaebus on tähtaegne (

§ 204

lg 1) ja vastab selle läbivaatamiseks piisaval määral

§-des 52−54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (

§ 104lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

6. Halduskohus on 13.02.2019 määruses kaebajale iseenesest õigesti selgitanud, et

§ 104

lg 1 ja riigilõivuseaduse § 60 lg 1 kohaselt tuleb halduskohtule kaebuse esitamisel tasuda riigilõiv 15 eurot. Kohtute infosüsteemist (KIS) ei nähtu, et XX oleks haldusasjas nr 3-19-176 riigilõivu tasunud (sh ei nähtu tasumist Maksu- ja Tolliameti kaudu). Määruskaebuse väited riigilõivu summa temalt äravõtmise kohta on konkretiseerimata ega ole seetõttu kontrollitavad, samuti puudub kohtul juurdepääs kaebaja e-maksuameti andmetele. XX on KIS-i andmetel tasunud 26.02.2019 riigilõivu 10 eurot seoses võlgade ümberkujundamise avalduse esitamisega (tsiviilasjad nr 2-19-1865, 2-19-2831, 2-19-3907), kuid seda ei saa lugeda tasutuks praeguses haldusasjas. 7. Kuigi XX-l oli 13.02.2019 määruse alusel kohustus tasuda hiljemalt 28.02.2019 riigilõivu 15 eurot ning ta ei ole seda teinud ega tähtajaks kohtule üldse vastanud, tuleb lisaks arvestada, et halduskohus ei ole kaebuse käiguta jätmisel kordagi selgitanud võimalust taotleda menetlusabi kohtusse pöördumisel nõutava riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks või riigilõivu osamaksetena tasumiseks (

§ 110lg 1 p-d 1 ja 2).

Olukorras, kus kaebuse põhjenduste pinnalt ei saanud halduskohtule jääda arusaamatuks, et kaebaja võib olla

§-de 111 ja 112 tähenduses maksejõuetu, tuli kohtul juhtida kaebaja tähelepanu võimalusele taotleda riigipoolset menetlusabi. Muu hulgas oli kaebuses viidatud, et kaebaja kavatseb lähiajal esitada pankrotiavalduse ning halduskohus oleks saanud KIS-st veenduda, et kaebaja on oma maksejõuetusele viidates esitanud Harju Maakohtule 28.01.2019 taotluse väärteoasjas nr 4-176161 koostatud maksegraafiku muutmiseks, mille maakohus 11.02.2019 määrusega rahuldas, ning samuti 04.02.2019 ja 21.02.2019 avaldused võlgade ümberkujundamiseks, mille menetlusse võtmisest on küll 08.02.2019 määrusega nr 2-19-1865 ja 26.02.2019 määrusega nr 2-19-2831 keeldutud, kuid seda mitte põhjusel, et maakohus oleks kahelnud XX makseraskustes. Kokkuvõttes pidi halduskohtule olema 05.03.2019 määruse tegemise ajaks 2

§ 38

lg 1 p-de 6 ja 9 järgi kohustus märkida kaebuses muu hulgas vaidlustatava haldusakti sisu, nimetus, kuupäev ja number ning andmed, kuidas ja millal kaebaja vaidlustatud haldusaktist teada sai. Samuti on kaebajal

§ 39

lg 1 p-dest 1 ja 2 tulenevalt kohustus lisada võimaluse korral kaebusele muu hulgas vaidlustatud haldusakt või selle ärakiri ning tõendid haldusakti kättetoimetamise või haldusaktist teadasaamise aja kohta. Sellele vaatamata on halduskohtul

§ 2

lg 4 ja § 122 lg 2 p 5 kohaselt võimalik vajalikud dokumendid ka ise välja nõuda ning see oleks asjakohane eriti juhul, kui kaebaja avaldustest protsessis nähtub, et tema õigused võiksid muul juhul jääda kaitseta. 9. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus XX määruskaebuse ja tühistab Tallinna Halduskohtu 05.03.2019 määruse ning saadab asja halduskohtule ettevalmistava menetluse jätkamiseks. (allkirjastatud digitaalselt) 3