Obsah (7)

§ 385§ 73§ 78§ 121§ 57§ 58§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus 10. september 2018 Kriminaalasja number 1-17-7305 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Meelika Aava ja

§ 385järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 13.

detsembri 2017 otsus Apellandid prokurör, kaitsja Prokurör Silvia Kruusmaa ARMAS VIIRSALU Süüdistatav Kaitsja isikukood: 38008134226, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel: eesti keel, XXX, XXX, elukoht: XXX, kehtivaid karistusi ei ole, alates 14.10.

1. a kuni 03.10.
2. a kohaldatud tõkendit elukohast lahkumise keeld Reet Vokk RESOLUTSIOON
3. Täpsustada Harju Maakohtu
4. detsembri 2017 otsuse resolutiivosa punkti 1, sõnastades selle järgnevalt: „Mõista ARMAS VIIRSALU (i.k. 38008134226)

§ 385

järgi õigeks osas, milles teda süüdistati täitemenetluses 300 euro suuruse nõude varjamises.“ 1 2. Tühistada Harju Maakohtu otsus Armas Viirsalule mõistetud karistuse osas. Mõista Armas Viirsalule karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud vangistust 1 aastani. Jätta mõistetud karistus

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata, kui Armas Viirsalu ei pane 2 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 78p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema ringkonnakohtu otsuse kuulutamisest, st 10.

septembrist

2. Muus osas jätta Harju Maakohtu
3. detsembri 2017 otsus muutmata.
4. Hüvitada Armas Viirsalule tema apellatsioonimenetluse kulud 400 euro ulatuses. OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on õigus esitada kassatsioon advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Armas Viirsalule on

§ 385

järgi esitatud süüdistus selles, et ta füüsilisest isikust võlgnikuna varjas täitemenetlustes oma vara olulises ulatuses. 27.01.2015 esitas kohtutäitur PP täiteasjas nr 023/2014/2220 A. Viirsalule teabenõude, mis kohustas teda esitama kirjalikult temale kuuluva vara ja kohustuste nimekirja sh andmed ettevõtlusest saadava tulu ja koduse vara ning kolmandate isikute vastu olevate nõuete kohta. 17.02.2015 esitas kohtutäitur A. Viirsalule korduva teabenõue vara ja kohustuste nimekirja esitamiseks. 17.02.2015 vastas Armas Viirsalu kohtutäituri teabenõudele, et tal on 68 550 euro suurused kohustused MV ees ning 51 129,30 euro suurused kohustused KV ees, tal puuduvad vara, ettevõtlusest saadav tulu ja nõuded kolmandate isikute vastu, kodune vara on 1 televiisor, 1 voodi, 1 lastetoa nari, 1 lastetoa kapp, 1 arvutilaud, 1 kummut, 2 öökappi. 06.06.2016 esitas kohtutäitur teabenõude täiteasjas nr 023/2015/517. A. Viirsalu edastas sellele vastuseks 17.02.2015 saadetud kirja, kus ta juba kirjeldas oma varalist seisu, märkides, et tema koduseks varaks on käesoleva aja seisuga jäänud 1 lastetoa nari, 1 lastetoa kapp ja 1 arvutilaud. 2 Armas Viirsalu jättis 17.02.2015 varade nimekirjas kohtutäitur PP teavitamata asjaolust, et tal oli 2966,44 euro suurune riigilõivu tagastamise nõue. A. Viirsalu jättis täitemenetluse ajal kohtutäitur PP teavitamata asjaolust, et tal oli 16.03.2015 ehk täitemenetluse ajal tekkinud 300 euro suurune varaline nõue. Nimelt mõistis Harju Maakohus tsiviilasjas nr 2-12-37199 16.03.2015 määrusega MV-lt A. Viirsalu kasuks välja 300 eurot. Armas Viirsalu jättis 17.02.2015 ja 26.06.06.2016 varade nimekirjas kohtutäitur PP teavitamata asjaolust, et omab töökohta Soome Vabariigis, kus tema tööandjaks on X OY, ja varjas nimetatud tööandjalt saadud töötasu. Varjamaks tööandja poolt makstavat töötasu, on Armas Viirsalu ajavahemikul 12.01.2015 kuni 16.08.2016 lasknud kanda enda töötasu oma elukaaslase MK arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX AS-s SEB Pank. Täitemenetluse algusest kuni 16.08.2016 on MK arvelduskontole laekunud Armas Viirsalu töötasu 34 747,89 eurot. Seega on kokku Armas Viirsalu oma tegevusega varjanud täitemenetlustes vara summas 38 014,33 eurot ehk

§ 121

lg 1 p 1 sätestatust tulenevalt olulises ulatuses.

§ 121lg 1 kohaselt on oluline on kahju või süüteo ulatus, mis ületab 4000 eurot.

1. Harju Maakohus mõistis A. Viirsalu
2. detsembri 2017 otsusega

§ 385

järgi süüdi töötasu ja maakohtu deposiiti tasutud summa varjamises, kuid õigeks 300 euro suuruse nõude varjamise süüdistuses. Maakohus mõistis

§ 385järgi A. Viirsalule karistuseks üheaastase vangistuse, mida vähendas Kr

MS § 238 lg 2 alusel kaheksa kuuni.

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel jättis kohus mõistetud karistuse täitmisele pööramata, tingimusel, et A. Viirsalu ei pane kaheaastase tähtaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Samuti mõistis maakohus A. Viirsalult riigituludesse välja 705 euro suuruse sundraha. Maakohus asus seisukohale, et osa kohtule esitatud tõenditest ei ole asjakohased, ning jättis need tõendikogumist välja. Sellisteks tõenditeks pidas kohus Harju Maakohtu 30.06.2017 ja Tallinna Ringkonnakohtu 14.09.2017 määrusi tsiviilasjas nr 2-17-6743, Maanteeameti vastus menetleja päringule koos registri väljavõtetega ja lisadokumentidega, Äriregistri väljavõtet L OÜ kohta ja ettevõtte majandusaasta aruannet, Kinnistusraamatu väljavõtteid ning müügi- ning asjaõiguslepingud, MV seisukohta Armas Viirsalu avaldusele lastega suhtlemiskorra sundkorras täidetavaks määramise osas tsiviilasjas nr 2-12-19117 ning MV kui hagejate seadusliku esindaja arvamust laste elatist puudutavas tsiviilasjas nr 2-13-5634. Kohus luges tõendatuks, et A. Viirsalu oli mõlemas täitemenetluse asjas füüsilisest isikust võlgnik ehk

§ 385koosseisu tunnustele vastav isik.

3 Kohus luges tõendatuks, et Armas Viirsalu on mõlemas täitemenetluses kohtutäiturile esitatud vastuses väitnud, et tal ei ole mingit sissetulekut ega ka nõudeid kolmandate isikute vastu. Armas Viirsalu sõnul oli tema ainsaks varaks mõningad koduse vara esemed. Ühtlasi luges kohus tõendatuks, et tegelikult oli A. Viirsalul tasutud deposiidi tagastamise nõudeõigus. Kohus leidis, et vastav õigus oli just A. Viirsalul, mitte tema esindajal RM-l. Nimelt tasus raha deposiiti RM, kellele A. Viirsalu oli eelnevalt vastava rahasumma üle kandnud. Kohus märkis, et kui eelnevalt oli RM taotlenud deposiiti kantud rahasumma tagastamist A. Viirsalule (selle taotluse jättis kohus rahuldamata), siis täitemenetluse ajal taotles tema esindaja RM deposiidi tagastamist juba enda arvele. Maakohtu hinnangul tähendas see, et A. Viirsalu asus oma nõuet riigi vastu varjama. Nõudeõigust varjas A. Viirsalu esimeses täitemenetluses. Teises ei saanud ta enam seda nõudeõigust varjata, kuna varjamistegevus sai kesta kuni 15.04.

1. a-ni, mil jõustus Harju Maakohtu 29.03.
2. a kohtumäärus. Seoses 300-eurose nõudega märkis kohus, et täitemenetluse nr 023/2014/2220 raames vara nimekirja edastamise hetkeks ei olnud Armas Viirsalul nõue MV vastu veel tekkinud, sest Harju Maakohus ei olnud veel teinud kohtumäärust, millega Armas Viirsalu kasuks MV-lt 300 eurot menetluskuludena välja mõisteti. Maakohus leidis, et pärast vara nimekirja esitamist ei pidanud A. Viirsalu kohtutäiturit enam nõude tekkimisest teavitama. Kohus asus seisukohale, et kui kohtutäitur seda sõnaselgelt teabenõudes ei nõua, ei ole võlgnikul kohustust täitemenetluse kestel teavitada kohtutäiturit enda varalise olukorra muutustest. Kohus leidis, et seega ei saa Armas Viirsalule täitemenetluses nr 023/2014/2220 ette heita 300 euro suuruse menetluskulude nõude varjamist. Teises täitemenetluses ehk täitemenetluses nr 023/2015/517 esitas Armas Viirsalu oma vara nimekirja (26.06.
3. a) aga peale seda, kui temale kuulunud menetluskulude nõue oli juba lõppenud (02.04.
4. a). Kohus leidis, et Armas Viirsalu ja tema esindaja RM süüdistuses kirjeldatud teod, mis leidsid aset pärast tasaarvestusavalduse mitteaktsepteerimist, ei oma

§ 385koosseisu seisukohalt tähtsust.

Süüdistatava ja RM nimetatud käitumine näitab vaid nende pahatahtlikku käitumist MV vastu õigussüsteemi ärakasutamise abil. Kohus luges tõendatuks selle, et A. Viirsalu varjas mõlemas täitemenetluses kohtutäituri eest oma töötasu. Lisaks sellele, et ta ei maininud töötasu kohtutäiturile esitatud vara nimekirjades, lasi ta varem tema kontole laekunud töötasu pärast täitemenetluste alustamist kanda oma elukaaslase kontole. Kohus leidis, et Armas Viirsalu poolt enda töötasu varjamine nii täitemenetluses nr 023/2014/2220 kui täitemenetluses nr 023/2015/517 oli kantud ühtsest tahtlusest ning on seega käsitatav ühe jätkuva teona, mitte kahe eraldisesva kuriteoepisoodina. Sellest tulenevalt leidis 4 kohus, et Armas Viirsalu varjas täitemenetlustes enda töötasu kokku 34 747,89 euro suuruses summas. Vastuseks kaitsja väitele, et välisriigi töötasule ei saa Eesti kohtutäitur sissenõuet pöörata, märkis maakohus, et

§-s 385 sätestatud kuriteokoosseisu juures vara varjamise puhul ei ole oma tähendust asjaolu, kas võlgniku varale saab kohtutäitur ka sissenõuet pöörata või mitte. Vara nimekirja esitamise eesmärk on see, et kohtutäitur saaks täieliku ülevaate võlgniku varalisest olukorrast. Ühtlasi leidis kohus, et töötasu on vara, mida võib arestida ning töötasu arestitavuse võimalikkust ei mõjuta vähimalgi määral asjaolu, mis riigist seda saadakse või mis riigi pangas asuvale kontole see raha kantakse või millise riigi kohtutäitur seda sisse nõuda võib. Maakohus ei nõustunud kaitsjate seisukohaga, et

§ 385

ei saa alusel isikut vastutusele võtta andmete esitamata jätmise eest sellise vara kohta, millest täitemenetluse alustanud võlausaldaja/sissenõudja oli teadlik. Maakohus põhjendas oma seisukohta sellega, et

§ 385kuriteokoosseisu eesmärgiks on tagada täitemenetluse korrakohane toimimine.

Täitemenetlust viib läbi kohtutäitur (TMS § 3 lg 1), mitte sissenõudja (võlausaldaja). Kohus leidis, et Armas Viirsalu pani

§ 385järgi kvalifitseeritava kuriteo toime kavatsetult.

Mõistetud karistust põhjendades leidis kohus, et Armas Viirsalu süü on mõningal määral alla keskmise. Samas leidis kohus, et Armas Viirsalu süü ületab oluliselt rahalise karistuse maksimaalsele määrale vastava süü suurust, mistõttu tuleb kõne alla ainult A. Viirsalu karistamine vangistusega. Kohus märkis, et Armas Viirsalu süü suurust mõjutab esmalt täitemenetlustes varjatud vara väärtus. A. Viirsalu varjas vara üle 9 korra suuremas ulatuses, kui on vajalik

§-s 385 ettenähtud kuriteokoosseisu täitmiseks. Nimetatud asjaolu näitab isiku suurt süüd antud kuriteo toimepanemises. Teiseks mõjutab praegusel juhul süü suurust kuriteo toimepanemise vorm. Nimelt pani Armas Viirsalu kuriteo toime kavatsetult, mis on kõige raskem kuriteo toimepanemise viis. Seega on tegemist Armas Viirsalu süüd suurendava asjaoluga. Samuti suurendab kohtu hinnangul Armas Viirsalu süü suurust asjaolu, et ta pani antud kuriteo toime pika aja jooksul – kriminaalmenetluses esitatud tõenditest on näha vara varjamist 30.12.2014. a-st kuni 16.08.2016. a-ni ehk enam kui 1,5 aasta jooksul. Armas Viirsalu puhul ei esine karistust kergendavaid asjaolusid

§ 57

mõttes ega ka karistust raskendavaid asjaolusid

§ 58mõttes.

Kohus nõustus prokuröriga selles, et kuna Armas Viirsalul ei ole kehtivaid karistusi, võib teda karistada tingimusliku vangistusega. Kohus ei näinud põhjust kohaldada Armas Viirsalu suhtes käitumiskontrolli nõudeid ning jättis mõistetud vangistuse täielikult täitmisele pööramata

§ 73lg 1 alusel.

5 3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni prokurör ja A. Viirsalu kaitsja. 3.1 Prokurör taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist A. Viirsalu osalise õigeksmõistmise osas ning A. Viirsalule mõistetud karistuse osas. Ta taotleb, et ringkonnakohus mõistaks A. Viirsalu ka 300-eurose varalise nõude varjamises

§ 385järgi süüdi. Karistuseks taotleb prokurör A. Viirsalule 2 aasta 6 kuu pikkust vangistust, mida tuleb vastavalt Kr

MS § 238 lg-le 2 ühe kolmandiku võrra vähendada.

§ 73

lg 1, 3 alusel tuleks mõistetud karistus jätta kaheaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Prokurör ei vaidle vastu maakohtu seisukohale, et 300-eurone nõue tekkis A. Viirsalul pärast täitemenetluses nr 023/2014/220 vara nimekirja esitamist ning täitemenetluses nr 023/2015/517 esitas Armas Viirsalu oma vara nimekirja siis, kui seda nõuet tasaarvestamise tõttu enam ei eksisteerinud. Prokurör ei nõustu aga maakohtu seisukohaga, et võlgnik peab teavitama kohtutäiturit oma varalise olukorra muutustest täitemenetluse kestel ainult siis, kui kohtutäitur seda teabenõudes sõnaselgelt nõuab. Ainult vara nimekirjas valeandmete esitamise lugemine täitemenetluses vara varjamiseks tähendaks

§ 385

koosseisu rakendusala põhjendamatut kitsendamist ning ei oleks kooskõlas sätte mõttega, milleks on täitemenetluse korrakohase toimimise takistamise sanktsioneerimine. TMS § 59 sätestab, et võlgnik peab kohtutäiturile andma oma vara kohta teavet, mida kohtutäitur seoses täitemenetlusega vajab. Muutunud varaline seis on kindlasti teave, mis on vajalik täitemenetluse efektiivseks läbiviimiseks. Kohtupraktikas on jaatatud, et täitemenetluses kehtib võlgniku tõendamis- ja kaasaaitamiskohustus (Tallinna Ringkonnakohtu lahend nr 2-1518671), seega ei saa piirduda võlgnikupoolne kaasaaitamine vaid varade nimekirja esitamisega küsimisel ning muul ajal passiivseks jäämisega. Prokurör märgib, et oluline ei ole ajavahemik, mille jooksul tuleks võlgnikul teavitada kohtutäiturit varalise seisu muutumisest, kuna Armas Viirsalu tegutses kavatsetult. Prokurör rõhutab, et A. Viirsalu käitumine enne täitemenetluse algust ja täitemenetluse ajal demonstreerib selgelt, et ta tahtlikult varjas oma vara. Seda näitab asjaolu, et pärast nõude tasaarvestamist taotles A. Viirsalu ikkagi selle sundtäitmist. Vältimaks selle nõude arestimist ja sundtäitmist, loovutas ta nõude notariaalse kokkuleppega RM-le. Prokurör leiab, et kuna maakohus tegi osaliselt õigeksmõistva otsuse, on prokuröril õigus KrMS § 318 lg 3 p 2 alusel esitada otsuse peale apellatsioon ning prokuröril on õigus vaidlustada ka mõistetud karistust. Kui ringkonnakohus mõistab A. Viirsalu süüdi 300 euro suuruse nõude varjamises, on ilmselgelt vajalik süü suuruse ja karistuse määra ülevaatamine ning uue hinnangu andmine. Prokuröri hinnangul on aga maakohtu mõistetud karistus põhjendamatult kerge ka lähtudes üksnes nendest tegudest, milles A. Viirsalu on praegu süüdi mõistetud. 6 Prokurör leiab, et kohus on valesti hinnanud A. Viirsalu süü suurust. Prokurör taotles A. Viirsalu karistamist 2 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega, mida tulnuks vähendada ühe kolmandiku võrra. Selle taotluse puhul tugines prokurör sellele, et kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid Armas Viirsalu käitumises tuvastatud ei ole. Süü suuruse puhul arvestati varjatud vara suurust, samuti seda kui pika aja vältel on isik raskendanud täitemenetluse toimimist, so varjanud vara. Süü suurendavaks asjaoluks on kindlasti ka tahtluse vorm, mis antud juhul on selgelt kavatsetus arvestades nii täitemenetlusele eelnevat käitumist kui täitemenetluse ajal toimunud käitumist. Maakohus leidis neile asjaoludele tuginedes, et A. Viirsalu süü jääb mõningal määral alla keskmise. Prokurör peab seda kohtu hinnangut vääraks. Kohus on otsuses nentinud, et A. Viirsalu suurt süüd näitab asjaolu, et varjatud vara suurus ületab üle 9 korra olulist määra. Samuti suurendab isiku süüd kuriteo toimepanemise vorm, milleks oli kavatsetus ehk kõige raskem kuriteo toimepanemise viis. Lisaks leidis maakohus, et A. Viirsalu süüd suurendab veel ka asjaolu, et isik pani antud kuriteo toime pika aja ehk enam kui 1,5-aastase perioodi jooksul. Prokurör peab arusaamatuks, kuidas nende asjaolude põhjal saab jõuda tulemuseni, et A. Viirsalu süü on mõningal määral alla keskmise. 3.2 Kaitsja taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist A. Viirsalu

§ 385järgi süüdimõistmise osas ning A.

Viirsalu õigeksmõistmist. Ühtlasi taotleb kaitsja, et ringkonnakohus muudaks maakohtu otsuse resolutsiooni osas, milles maakohus mõistis A. Viirsalu õigeks. Nimetatud osas tuleks sõnastada resolutsioon järgnevalt: „1. Mõista ARMAS VIIRSALU (i.k. 38008134226) süüdistuses

§ 385

järgi osaliselt õigeks, s.t vara varjamises summas 300 eurot.“ Viimase taotlusega seoses selgitab kaitsja, et maakohtu otsuse resolutsiooni kohaselt tuleb A. Viirsalu mõista õigeks 300 euro suuruses varalises nõudes, aga sellist nõuet ei ole süüdistuses esitatud. Kaitsja leiab, et maakohtu seisukoht täitemenetluse alguse aja kohta täiteasjas nr 023/2014/220 on väär. Täitemenetlus ei saanud TMS § 10 lg-st 2 ja TsMS §-st 326 tulenevalt alata 30.12.2014, vaid kõige varem 04.01.

1. kohtutäituri abi e-kirjast nähtuvalt ei olnud täitur ise pidanud täitmisteate kättetoimetamist piisavaks, vaid oli avaldanud täitmisteate ka Ametlikes Teadaannetes. Millise tähtaja kohtutäitur seal määras, ei ole teada. Kaitsja leiab, et täitemenetluse alustamisest teadasaanuks saab A. Viirsalu lugeda kuupäevast, kui ta esmakordselt vastas kohtutäiturile (17.02.2015). Kaitsja leiab, et A. Viirsalu on väga täpselt vastanud kohtutäituri
2. jaanuaril 2015 esitatud teabenõudele, nii nagu ilma õigusteadmisteta isik vara mõistest aru saab. Kaitsja leiab, et A. 7 Viirsalu ei pidanud aru saama, et nõue kolmanda isiku vastu on käsitatav ka mingi taotluse või avalduse esitamise õigus kohtumenetluses. Lisaks märgib kaitsja, et maakohus on andnud vääralt erinevaid hinnanguid RM avaldusele deposiiti tasutud rahasumma tagasisaamiseks. 04.02.2015 avalduses ei ole kuskil märgitud, et RM peaks seda raha enda omaks. Veel avaldab kaitsja seisukohta, et sissenõudja teadmist saab omistada kohtutäiturile. Töötasu märkimata jätmise kohta märgib kaitsja, et selle märkimist ei ole selles täitemenetluses esitatud teabenõudes küsitudki. Hilisemas, teises täitemenetluses esitatud teabenõudes on kohtutäitur märkinud, et soovib andmeid sissetuleku kohta, esimeses täitemenetluses esitatud teabenõudes aga mitte. Täiesti alusetu on maakohtu seisukoht, et kuna täiteasjas nr 023/2015/517 täitur küsis andmeid sissetuleku kohta, pidi A. Viirsalu ka 17.02.2015 teabenõudele vastates aru saama, et peab märkima oma sissetuleku. Lisaks leiab kaitsja, et A. Viirsalu ei pidanud märkima kohtutäiturile esitatud vastuses välismaalt saadud töötasu. Teabenõudes oli viide TMS § 59 lg-le 1, mille kohaselt peab võlgnik andma teavet oma vara kohta, mida kohtutäitur seoses täitemenetlusega vajab. Eestis tegutsev kohtutäitur ei saa aga sissenõuet pöörata välismaal saadavale töötasule. MV-le oli teada, et A. Viirsalu saab töötasu Soomes ja ta peab pöörduma Soome kohtutäituri poole. Maakohus on alusetult lugenud asjassepuutumatuks tõendid, millest nähtub, et MV seda teadis. Kaitsja leiab, et tõendatud ei ole, et 17.02.2015 saatis kohtutäiturile vara nimekirja just A. Viirsalu. Piisav ei ole see, et andmed on saadetud A. Viirsalu e-postiaadressilt. Meili saatmine mingilt meiliaadressilt ei saa anda kindlat veendumust, et selle on saatnud just meiliaadressi omanik. Iga tegevus, mis õigusliku järelmina toob kaasa kriminaalvastutuse, peab olema allkirjastatud. See on vajalik, et saaks üldse väita, et isik kinnitab esitatud andmete õigsust. Kaitsja leiab, et A. Viirsalu vastutuse

§ 385

järgi välistab ka see, et kohtutäituri 21.01.2015 teabenõudes ei ole viidatud võimalikule vastutusele

§ 385alusel.

Kaitsja märgib, et täiteasjas nr 023/2015/517 esitatud teabenõudega seoses on kaitsja vastuväited samad. Ainus erinevus on see, et selles menetluses küsiti andmeid ka sissetuleku kohta. Teises täitemenetluses on maakohus varana, mida varjati, käsitanud sissetulekut. Selgusetu on aga see, milline on see periood, mille jooksul A. Viirsalu sissetulekut varjas. Kaitsja leiab, et kuna teabenõuet ei ole esitatud selle esitamisele eelnenud perioodi kohta, sai see kehtida üksnes edasiulatuvalt. Kaitsja vaidleb vastu maakohtu seisukohale, et A. Viirsalu lasi oma töötasu kanda elukaaslase pangakontole töötasu arestimise vältimiseks. Kaitsja märgib, et sellist õigusnormi, millest tulenevalt peab võlgniku töötasu laekuma just tema kontole, ei ole. 8 4. Ringkonnakohtu istungil jäid apellatsioonimenetluse pooled oma apellatsioonide juurde ning vaidlesid vastaspoole apellatsioonile vastu. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT I 5. Kohtukolleegium leiab, et alust ei ole maakohtu otsuse tühistamiseks osas, milles kohus mõistis A. Viirsalu

§ 385järgi süüdi.

6. Alusetu on kaitsja seisukoht, et A. Viirsalu vastutus

§ 385

järgi on välistatud, kuna kohtutäituri teabenõudele esitatud vastused ei olnud allkirjastatud. Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et allkirjade puudumise tõttu pole üldse tõendatud, et vastused kohtutäituri teabenõuetele esitas A. Viirsalu. Nagu maakohus on märkinud, on vastused saadetud A. Viirsalu kasutuses olnud meiliaadressilt. Vastuse saatjaks on kirjas märgitud A. Viirsalu ning vastus sisaldab spetsiifilisi A. Viirsalut puudutavaid andmeid (andmeid tema kohustuste ja koduse vara kohta). Nendest asjaoludest tulenevalt saab lugeda tõendatuks, et kirjade saatja oli A. Viirsalu. Ringkonnakohus peab põhjendamatuks ka kaitsja seisukohta, et kriminaalvastutust saab kohaldada üksnes juhul, kui isik on kinnitanud andmete õigsust oma allkirjaga.

§-st 385 sellist nõuet ei tulene. Ka täitemenetluse seadustik, mis reguleerib võlgniku teabe andmise kohustust ja vara nimekirja esitamist, ei sätesta vara nimekirja vorminõudeid ega näe ette, et vara nimekirja ei loeta esitatuks, kui sellel puudub allkiri. 7. Õiguslik alus puudub kaitsja seisukohal, mille kohaselt on A. Viirsalu vastust välistav asjaolu see, et 21.01.2015 teabenõudes ei olnud kohtutäitur viidanud võimalikule vastutusele

§ 385alusel.

1. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et A. Viirsalul ei olnudki kohustust informeerida kohtutäiturit oma Soomest saadavast töötasust. Kohtukolleegium nendib, et tulenevalt TMS § 4 lg-st 4 ei saa välisriigist saadavat töötasu arestida TMS §-s 130 sätestatud korras. Eelnev ei tähenda, nagu ei oleks Eesti kohtutäituril üldse võimalik arestida välisriigist saadavat töötasu. Nagu kaitsja istungil kohtu küsimusele vastates möönis, on võimalik välisriigilt saadud 9 töötasule sissenõue pöörata, kui see laekub võlgniku Eestis olevale pangakontole. Kaitsja toonitas aga, et arestida võib võlgniku pangakontot. Praegusel juhul laekus A. Viirsalu palk tema elukaaslase MK pangakontole. Tõdeda tuleb seda, et selle pangakonto arestimiseks õiguslikku alust ei ole. See ei tähenda siiski, et A. Viirsalu palgale, mis laekus MK kontole, ei oleks võimalik sissenõuet pöörata. Nimelt tekib A. Viirsalul tema töötasu ulatuses nõue MK vastu. Vastavalt TMS § 111 võib sissenõude pöörata ka nõudele ja selle nõude arestida. Seega info, et A. Viirsalu sai Soomest töötasu, mis laekus MK kontole, oli täituri jaoks oluline. Ringkonnakohus ei nõustu ka väitega, et kohtutäituri 27.01.2015 teabenõudest ei tulenenudki võlgniku kohustust teavitada kohtutäiturit saadavast töötasust. Nimetatud teabenõudes on märgitud: „Käesolevaga kohustab kohtutäitur Armas Viirsalu’t esitama kirjalikult temale kuuluva vara ja kohustuste nimekirja mh ettevõtlusest saadav tulu, koduse vara, nõuete osas kolmandate isikute vastu jms.“ Seega on kohtutäitur pannud A. Viirsalule kohustuse esitada andmed igasuguse talle kuuluva vara kohta. Kasutatud sõnastus (lühendid „mh“ ja „jmt“) näitavad selgelt, et osundatud lauses eraldi välja toodud andmed kujutavad endast näidisloetelu. TsÜS § 66 kohaselt on vara isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum. Töölepingust tulenev töötaja õigus saada töötasu on ilmselgelt rahaliselt hinnatav õigus. Kuigi kohtutäituri teabenõude selgitus, millist infot kohtutäitur saada soovib, on kantseliitlik ja üldsõnaline, on ringkonnakohus seisukohal, et A. Viirsalu sai aru, et tal on kohustus teavitada kohtutäiturit oma töötasust. Esiteks on see, et nõuet võidakse täita töötasu arvel, üldteada. Teiseks näitab seda, et A. Viirsalu mõistis, et kohtutäitur soovib teada andmeid tema töötamise ja töötasu kohta, A. Viirsalu käitumine. Ta mitte ainult ei jätnud oma töötasu kohtutäiturile esitatud nimekirjas mainimata, vaid ta tegi kohtutäiturile selle avastamise, et ta töötasu saab, raskemaks: täitemenetluse alustamise järgselt lasi ta oma töötasu kanda oma elukaaslase kontole.
2. Kaitsja leiab apellatsioonis, et ei ole õiguslikku nõuet, mille kohaselt peaks töötasu laekuma võlgniku kontole. Ringkonnakohus nõustub, et sellist nõuet ei ole. Küll tuleneb võlgniku jaoks TMS §-st 59 keeld varjata oma vara kohtutäituri ees. Vara varjamisena on käsitatav igasugune tahtlik tegevus, mis muudab kohtutäituril sellest teadasaamise ja selle sidumise võlgnikuga keerulisemaks. Kui võlgnik, kellel on olemas pangakonto (millele varem laekus ka tema töötasu), laseb täitemenetluse ajal kanda töötasu pangakontole, mida on temaga raskem seostada, muudab ta sellega kohtutäituri jaoks töötasu saamise tuvastamise raskemaks ja seega varjab oma töötasu. Maakohus on lugenud tõendatuks, et just nii A. Viirsalu talitas. Kohus on välja toonud, et A. Viirsalu töötasu hakkas laekuma MK kontole vahetult pärast seda, kui jõustus maakohtu otsus, 10 mille täitmiseks täitemenetlust nr 023/2014/2220 algatati: maakohtu otsus jõustus 10.12.2014, A. Viirsalu töötasu laekus MK kontole alates 12.12.2014 ning täitemenetlust alustati 30.12.
3. Kuivõrd täitemenetlus nr 023/2014/2220 algas 30.12.2014, arvestas maakohus vara varjamisena vaid neid A. Viirsalu töötasu ülekandeid MK kontole, mis toimusid peale 30.12.
4. Esimene ülekanne pärast täitemenetluse algust toimus 12.01.
6. Kaitsja on apellatsioonis seadnud kahtluse alla, kas täitemenetlus täiteasjas oli 12.01.2015 üldse alanud. Nimelt loetakse täitemenetlus TMS § 24 lg 2 kohaselt alanuks täitmisteate võlgnikule kättetoimetamisega. Maakohus luges tõendatuks, et täitmisteade toimetati A. Viirsalule kätte 30.12.
7. Kaitsja vaidleb sellele vastu, märkides, et kohtutäituri abi EK 03.09.2015 uurijale saadetud meili kohaselt toimetati täitmisteade A. Viirsalule kätte postikasti panekuga. Kaitsja väitel loetakse postkasti paneku korral dokument tulenevalt TMS § 10 lg-st 2 ja TsMS §-st 327 lg-st 3 kätte toimetatuks kolme päeva jooksul. See väide ei pea paika. TsMS § 327 reguleerib dokumendi kättetoimetamist hoiustamisega. Ei nimetatud sätte lõikes 3 ega TsMS §-s 326, mis reguleerib dokumendi kättetoimetamist postkasti panekuga, pole öeldud, et TsMS § 327 lg 3 laieneks ka dokumendi kättetoimetamisele postkasti panekuga. TsMS § 326 lg 3 näeb ette, et postkasti jätmise korral märgitakse kättetoimetatava saadetise ümbrikule kättetoimetamise kuupäev. On selge, et selleks kuupäevaks saab olla dokumendi postkasti paneku kuupäev. Seega on maakohus õigesti asunud seisukohale, et täitmisteade toimetati A. Viirsalule kätte 30.12.2014 ja täitemenetlus tuleb lugeda alanuks nimetatud kuupäevast. Kaitsja märgib, et kohtutäitur ise ei ole pidanud täitmisteate kättetoimetamist postkasti panekuga piisavaks, vaid avaldas 07.01.2015 täitmisteate Ametlikes Teadaannetes. Kaitsja väitel ei ole teada, mis ajast tuleks Ametlikes Teadaannetes avaldatud täitmisteade kättetoimetatuks lugeda, sest teada ei ole, millise tähtaja kohtutäitur Ametlikes Teadaannetes määras. Ringkonnakohus nendib, et TMS § 24 lg-st 5 tulenevalt on Avalikes Teadaannetes avaldatud täitmisteade A. Viirsalule kätte toimetatud 17.01.
8. Apellatsioonis ei ole aga viidatud ühelegi asjaolule, mis annaks alust järeldada, et postkasti panemisega ei olnud A. Viirsalule täitmisteadet kätte toimetatud. See, et kohtutäitur kasutas veel täiendavat moodust täitmisteate kättetoimetamiseks, ei tähenda, et A. Viirsalule poleks postkasti panekuga täitmisteadet kätte toimetatud. Seega ei väära ka tõsiasi, et 07.01.2015 avaldati täitmisteade ka Avalikes Teadaannetes, järeldust, et täitemenetlus oli alanud 30.12.2014 täitmisteate panekuga võlgniku postkasti. 11
9. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole hilisema täitemenetluse puhul märkinud aega, millest alates A. Viirsalu oma töötasu varjas. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult asunud seisukohale, et töötasu varjamine toimus jätkuva teona: töötasu varjamine seisnes lisaks selle vara nimekirjades mainimata jätmisele ka selles, et A. Viirsalu lasi kanda töötasu oma elukaaslase kontole. Seega alates teise täitemenetluse alustamisest varjas A. Viirsalu oma töötasu mõlemas täitemenetles.
10. A. Viirsalu kaitsja seab apellatsioonis kahtluse alla ka selle, kas A. Viirsalu sai aru, et peab teavitama kohtutäiturit 2966,44 euro suurusest riigilõivu tagastamise nõudest. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et A. Viirsalu jättis tahtlikult (kavatsetusega) kohtutäituri riigilõivu tagastamise nõudest teavitamata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti lugenud tõendatuks, et riigilõivu tagastamise nõudeõigus tekkis A. Viirsalul. Maakohus on selgitanud, miks ta seda tõendatuks peab. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuses märgituga, et esialgu taotleti riigilõivu tagastamist A. Viirsalule, kuid pärast täitemenetluse algust asuti taotlema riigilõivu tagastamist A. Viirsalu esindajale RM-le. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et RM 04.02.2015 esitatud avalduses ei ole kuskil märgitud, et RM peaks seda raha enda omaks. Esitatud taotluses nimetab RM selgelt ennast deposiiti tasutud summa tasujaks ning taotleb selle tagastamist temale: „Apellant taotleb tagastada kohtu deposiiti tasutud tagatis summa 2966,44 eurot selle tasunud isiku kontole RM XXXXXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank“ (kd I; tl. 67). Deposiidi tasumise viis (A. Viirsalu kandis vajaliku summa kahes osas üle oma esindaja kontole, kes tasus summa deposiiti) ning see, et esialgu (26.06.2014 taotluses) taotleti deposiiti tasutud summa tagastamist A. Viirsalule, pärast täitemenetluse alustamist (04.02.2014 taotluses) aga RM-le, näitab A. Viirsalu teadmist, et tema vara hulka kuulub kõnealune nõue, ning soovi seda nõuet kohtutäituri eest varjata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et A. Viirsalu tegevus näitab, et ta soovis nõuet kohtutäituri eest varjata ja pani sellega teo toime kavatsetusega. II
11. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole alust maakohtu otsuse tühistamiseks A. Viirsalu osalise õigeksmõistmise osas. 12 Prokurör leiab, et võlgnikul on täitemenetluses aktiivse kaasabi kohustus, mis tähendab, et A. Viirsalu oleks pidanud teavitama kohtutäiturit sellest, et tema varaline seis on pärast vara nimekirja esitamist muutunud (on tekkinud 300-eurone nõue). Kohtukolleegium leiab, et vahetult seadusest sellist kohustust ei tulene. Kohustus teavitada kohtutäiturit muutustest oma varas oleks A. Viirsalul olnud juhul, kui kohtutäitur oleks talle sellise kohustuse teabenõudes pannud. Ringkonnakohus leiab, et TMS § 59 lg-t 1 tuleb tõlgendada TMS § 8 lg 1 ja § 26 lg 1 kontekstis. TMS § 8 lg 1 paneb kohtutäiturile kohustuse koguda täitemenetluseks vajalikku teavet ning selgitada täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi. TMS § 26 lg 1 kohaselt on kohtutäituril on õigus nõuda võlgnikult täitemenetluseks vajalikku suulist ja kirjalikku teavet ning täitemenetluseks vajaliku dokumendi või muu eseme ettenäitamist. Seega vastab TMS § 59 lg-s 1 sätestatud võlgniku kohustus anda teavet TMS § 26 lg-s 1 sätestatud kohtutäituri õigusele teavet saada, mis omakorda on seotud TMS § 8 lg-s 1 sätestatud kohtutäituri kohustusega koguda täitemenetluseks vajalikku teavet. TMS § 8 lg-s 1 sätestatust tulenevalt on kohtutäituril kohustus otsustada, millist teavet tal täitemenetluses vaja on ning millisel viisil ta teavet kogub. See tähendab, et selle, millise info ning kust ja kuidas ta kogub, otsustab kohtutäitur. Taolist tõlgendust toetab TMS § 59 lg 1 sõnastus, mille kohaselt peab võlgnik andma infot, „mida kohtutäitur vajab“. Seda, millist infot ta vajab, saab ilmselgelt otsustada kohtutäitur. Võlgnik saab esitada kohtutäiturile vajalikku teavet, kui kohtutäitur on võlgnikule andnud teada, millist teavet ta võlgnikult saada tahab. Seega on just kohtutäituri asi määrata kindlaks, millist infot peab võlgnik esitama. Selle kasuks, et võlgnik peab andma teavet kohtutäituri nõudmisel, räägib tõsiasi, et TMS § 8 lg 1 paneb kohtutäiturile ka kohustuse selgitada täitemenetluse osalustele nende õigusi ja kohustusi. Seega on kohtutäituri ülesanne selgitada, millal ja millist infot peab võlgnik talle andma. Eelnevast tulenevalt peab võlgnik andma sellist teavet, mille esitamise kohustuse on kohtutäitur talle teatavaks teinud ning vara varjamisena saab käsitada just kohtutäituri nõutud info andmata jätmist. Eelöeldu ei tähenda, nagu piirduks võlgnikupoolne teabe andmise kohustus vaid varade nimekirja esitamisega küsimisel. Seda näitab juba TMS § 26 lg 1, mille kohaselt on kohtutäituril kogu täitemenetluse raames õigus nõuda võlgnikult täitemenetluseks vajalikku suulist ja kirjalikku teavet ning täitemenetluseks vajaliku dokumendi või muu eseme ettenäitamist. Kohtutäituril on võimalik öelda, et võlgnik on kohustatud teavitama kohtutäiturit ka 13 muudatustest oma varas. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kui kohtutäitur seda teinud ei ole, ei ole võlgnikul kohustust sellistest muudatustest teavitada. Kohtutäitur PP 27.01.2015 teabenõudest täiteasjas nr 023/2014/2220 ei nähtu, et kohtutäitur oleks pannud A. Viirsalule kohustuse teavitada kohtutäiturit vara muudatustest. Seega ei ole A. Viirsalu selles menetluses varjanud oma 300 euro suurust nõuet MV vastu. Samuti ei ole A. Viirsalu seda nõuet kohtutäituri eest varjanud täiteasjas nr 023/2015/517, kuna selles esitas kohtutäitur teabenõude 06.06.2016, mil A. Viirsalul kõnealust nõuet enam ei olnud. Eelnevast tulenevalt ei ole alust tühistada maakohtu otsust A. Viirsalu selles süüdistuse punktis õigeksmõistmise osas. Küll on põhjendatud kaitsja seisukoht, et maakohtu otsuse resolutiivosa vajab nimetatud osas täpsustamist. Maakohus on resolutsioonis märkinud: „Mõista ARMAS VIIRSALU (i.k. 38008134226) süüdistuses

§ 385

järgi osaliselt õigeks, s.t varalises nõudes summas 300 eurot.“ Täpsustada tuleb, et A. Viirsalu tuleb mõista

§ 385järgi õigeks 300 euro suuruse nõude varjamise osas.

1. Nii süüdistuses kui apellatsioonis on prokurör kirjeldanud ka A. Viirsalu tegevust pärast seda, kui A. Viirsalule oli esitatud tasaarvestusavaldus. Prokurör märgib, et A. Viirsalu on pärast nõude tasaarvestamist ikkagi pahatahtlikult esitanud sundtäitmise avalduse MV vastu, kuigi tal polnud enam nõuet, mida sundtäita. 16.04.2015 alustas kohtutäitur Elin Vilippus 300 euro sissenõudmiseks MV-lt täitemenetlust. MV nõudeid sissenõudev kohtutäitur PP esitas omakorda 14.05.2015 kohtutäitur Elin Vilippusele rahalise nõude arestimise akti, millega arestis A. Viirsalule ülekandmisele kuuluva summa 300 eurot. Sellele reageeris A. Viirsalu täitemenetluse lõpetamise avaldusega. 15.05.2015 kinnitas ta notariaalse kokkuleppega, et oli 17.03.2015 loovutanud 300 euro suuruse nõude RM-le. Maakohus märkis nimetatud asjaolusid käsitledes järgmist: „Prokurörile selgitab kohus, et sellel, mida Armas Viirsalu ja tema esindaja RM edasiselt (peale 02.04.
2. a tasaarvestusavalduse mitteaktsepteerimist) tegid selleks, et näidata justkui kuuluks emmalekummale neist ka peale 02.04.
3. a tasaarvestust jätkuvalt 300 euro suurune menetluskulude nõue ning seda hakati MV-lt täitemenetluse kaudu sisse nõudma (I kd lk 9395, 96-98, 99-104; II kd lk 68-71, 72), ei ole

§ 385objektiivse koosseisu sisustamiseks enam relevantne.

Nimetatud süüdistatava ja RM käitumine näitab vaid nende pahatahtlikku käitumist MV vastu õigussüsteemi ärakasutamise abil.“ Sellele maakohtu seisukohale ei ole prokurör apellatsioonis vastanud ega selgitanud, mis on nimetatud asjaolude tähtsus

§ 385kontekstis.

Ringkonnakohus peab maakohtu seisukohta, et kirjeldatud tegevus ei ole

§ 385kontekstis relevantne.

Kuna nõuet tegelikult ei olnud, ei saa rääkida sellest, et kirjeldatud toimingud oleks tehtud vara varjamiseks. 14 15. Ringkonnakohus nõustub prokuröri seisukohaga, et kuna maakohus mõistis A. Viirsalu

§ 385järgi osaliselt õigeks, on prokuröril õigus vaidlustada apellatsioonis ka A.

Viirsalule

§ 385järgi mõistetud karistust.

Kohtukolleegium nõustub prokuröriga ka selles, et maakohus on karistuse mõistmisel läinud vastuollu

§ 56lg 1 nõuetega.

Nagu prokuröri apellatsioonis välja toodud, on maakohus nimetanud karistust põhistades mitmeid kohtu hinnangul suurt süüd näitavaid asjaolusid: kohtu hinnangul oli A. Viirsalu süü suur varjatud vara väärtuse, varjamise kestuse ning tahtluse vormi tõttu. Kohus ei ole toonud otsuses välja ühtegi asjaolu, mida ta oleks käsitanud A. Viirsalu süüd vähendavana. Kohus ei ole viidanud ka karistuse preventiivsete eesmärkidega seotud asjaoludele, mis tingiks kergema karistuse mõistmist. Ka on kohus märkinud, et

§-s 57 sätestatud karistust kergendavaid asjaolusid ei esine. Lähtudes Riigikohtu korduvalt väljendatud seisukohast, et karistuse mõistmisel tuleb lähtekohaks võtta sanktsiooni keskmine määr, on eelnevat arvestades üllatav kohtu järeldus, et A. Viirsalu süü suurus annab alust mõista talle sanktsiooni keskmisest määrast kergem karistus. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti toonud välja peamised asjaolud, millest A. Viirsalu süü suurus sõltub. Ükski neist asjaoludest ei näita A. Viirsalu süüd väiksena. Kuigi eeltoodust tulenevalt ei saa lugeda A. Viirsalu süüd väikseks (mis annaks põhjust mõista tunduvalt alla sanktsiooni keskmise määra jääva karistuse), ei muuda need A. Viirsalu süüd nii suureks, et oleks põhjendatud A. Viirsalu karistamine sellise tunduvalt sanktsiooni keskmist määra ületava vangistusega, nagu on taotlenud prokurör. Vara, mida A. Viirsalu peamiselt varjas, oli tema töötasu, ning varjatava vara suuruse määraski suuresti ära aeg, mille vältel A. Viirsalu oma sissetulekut varjas. Kuigi varjatud vara väärtus ületab kordades määra, millest alates on ette nähtud vastutus

§ 385

järgi, ei ole tegemist

§ 385koosseisule vastava teo kontekstis varjatud vara silmatorkavalt suures ulatuses.

Kohtukolleegium leiab, et A. Viirsalu süü suurusele vastab sanktsiooni keskmisele määrale vastav vangistus. Sellise karistuse mõistmine, nagu on taotlenud prokurör, ei ole põhjendatud ka seetõttu, et ringkonnakohus ei rahuldanud prokuröri taotlust mõista A. Viirsalu

§ 385järgi süüdi ka osas, milles maakohus ta õigeks mõistis.

Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb tühistada A. Viirsalule

§ 385järgi mõistetud karistuse osas ning A.

Viirsalule tuleb mõista uus karistus. Ringkonnakohus mõistab A. Viirsalule karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust. Kuna maakohus arutas kriminaalasja lühimenetluses, tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud vangistust 1/3 võrra, st 1 aastani. 15 Maakohus pidas võimalikuks jätta A. Viirsalule mõistetud vangistus

§ 73alusel täitmisele pööramata ning seda ei ole vaidlustanud ka prokurör.

Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule A. Viirsalule mõistetud vangistuse

§ 73lg 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata, kui A.

Viirsalu ei pane 2-aastase tähtaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. III 16. Eelnevast tulenevalt rahuldab ringkonnakohus mõlemad apellatsioonid osaliselt. Kaitsja apellatsioon tuleb rahuldada maakohtu otsuse resolutiivosa punktis 1 täpsustuse tegemise taotluse osas. Tuginedes KrMS § 337 lg 1 p-le 2 täpsustab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutiivosa punkti 1, sõnastades selle järgnevalt: „Mõista ARMAS VIIRSALU (i.k. 38008134226)

§ 385

järgi õigeks osas, milles teda süüdistati täitemenetluses 300 euro suuruse nõude varjamises.“ Prokuröri apellatsioon tuleb KrMS § 337 lg 1 p-le 4, § 338 p-le 4 ja § 340 lg 4 p-le 4 tuginedes rahuldada maakohtu otsusega A. Viirsalule mõistetud karistuse tühistamise ja uue karistuse mõistmise osas. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.

1. Kaitsja on esitanud taotluse A. Viirsalule apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks. Ringkonnakohtule esitatud dokumentide kohaselt on A. Viirsalu õigusabikulud apellatsioonimenetluses kokku 900 eurot. 600 euro suurune arve on esitatud apellatsiooni esitamise eest ning kohtuistungiks ettevalmistamise ja kohtuistungil osalemise eest on esitatud 300 euro suurune arve. KrMS § 185 lg 1 näeb ette, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Riigikohus on sellega seoses juhtinud tähelepanu, et menetluskulude hulka kuulub kaitsjale makstud mõistlik tasu. Tasu mõistlikkuse hindamisel tuleb Riigikohtu juhtnööride kohaselt isiku puhul, kelle apellatsiooni arutatakse, arvestada seda, kui suures ulatuses ringkonnakohus apellatsiooni rahuldab (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. juuni
3. a otsus asjas nr 3-1-1-58-15, p 14). Kohtukolleegium rahuldas kaitsja apellatsiooni väga väikses osas (üksnes otsust sisuliselt mittemuutva täpsustuse tegemise taotluse osas). Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et apellatsiooni esitamisega seotud kulud tuleb hüvitada 100 euro ulatuses. Küll tuleb täies ulatuses hüvitada A. Viirsalule apellatsioonimenetluse kulud, mis ta kandis prokuröri apellatsioonist tulenevalt. Allkirjastatud digitaalselt 16 Jõustunud osaliselt Riigikohtu 05.04.2019 otsusega RESOLUTSIOON
4. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
5. septembri
6. a otsus osas, millega mõisteti Armas Viirsalule KrMS § 238 lg-s 2 sätestatut kohaldades 1 aasta pikkune vangistus ja jäeti see

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel kaheaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

1. Tühistatud osas jõustada Harju Maakohtu
2. detsembri
3. a otsus, millega mõisteti Armas Viirsalule KrMS § 238 lg-s 2 sätestatut kohaldades karistuseks 8 kuu pikkune vangistus ja jäeti see

§ 73lg-te 1 ja 3 alusel kaheaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

1. Muuta Harju Maakohtu
2. detsembri
3. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
4. septembri
5. a otsuse põhiosa, asendades selles toodud õiguslikud põhjendused Armas Viirsalu vara varjamise kohta käesoleva otsuse põhjendustega punktides 38-47 toodud ulatuses.
6. Muus osas jätta vaidlustatud kohtuotsus muutmata.
7. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
8. Mõista Eesti Vabariigilt Armas Viirsalu kasuks välja 675 (kuussada seitsekümmend viis) eurot, sh käibemaks 112 (sada kaksteist) eurot ja 50 (viiskümmend) senti, kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. 17