Tsiviilasi nr 2-18-16951 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-18-16951 Määruse tegemise aeg ja koht 19. märts 2019. a, Tallinn Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Krista Kirspuu ja K

§ 217lg 1 kohaselt oli kaebuse viimane esitamise tähtaeg 30.10.2013.

Kaebus kohtutäituri tegevusele esitati aga alles 03.10.2018. Kaebus on esitatud hilinenult. Lisaks selgitas kohtutäitur, et teise alternatiivina olnuks võlgnikul võimalik vaidlustada täitemenetluse algatamist kaebusega kümne päeva jooksul alates Riigikohtu 20.04.2016 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tegemisest, kuid ka see tähtaeg on möödunud. Samuti selgitas kohtutäitur, et Riigikohtu poolt 20.04.2016 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1142-15

§ 1

lg 1 p 6 sisustamine ei tee olematuks asjaolu, et täitemenetluse algatamise ajal, s.o 20.10.2013, oli kohtu poolt eelnevalt tunnustamata ja täidetavaks tunnistamata vahekohtu otsus siiski nõuetekohaseks täitedokumendiks. Kohtutäitur juhtis võlgniku tähelepanu sellele, et õige õiguskaitsevahend oleks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine. 4. Maakohtule 09.11.2018 esitatud kaebuses võlgnik kohtutäituriga ei nõustu, et kui võlgnik ei vaidlusta

§ 217

lg 1 alusel täitemenetluse algatamist kümne päeva jooksul, on ta igaveseks minetanud õiguse kaebuse esitamiseks ning täituril on õigus täita ka sellist dokumenti, mis ei ole

§ 2kohaselt täitedokumendiks.

Avaldaja eesmärk on vabaneda ebaseaduslikust täitemenetlusest ning sellisest täitemenetlusest peab võlgnikul olema võimalik vabaneda kogu täitemenetluse ajal. Kohtutäitur peab formaliseeritusse printsiipi jälgima ka täitemenetluse kestel ning

§ 48

lg 1 p 7 alusel lõpetama täitemenetluse, kui on teadlik põhjendamatult, s.o ilma täitedokumendita, algatatud täitemenetlusest.

1. Kohtutäitur jäi enda seisukoha juurde ja palus jätta võlgniku kaebuse rahuldamata.
2. Sissenõudja hinnangul algatas kohtutäitur täitemenetluse sel ajal kehtinud seaduse kohaselt õigustatult vahekohtu otsuse kui nõuetekohase täitedokumendi alusel, mistõttu tuleb võlgniku kaebus jätta rahuldamata. Esimese astme kohtu määrus
3. Harju Maakohus jättis 29.11.2018 määrusega võlgniku kaebuse kohtutäituri otsusele rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kanda. Kohus määras kindlaks menetluskulud ning jättis menetluskuluna 15 eurot võlgniku kanda. Kohus leidis, et avaldaja ei ole täitemenetluse algatamist tähtaegselt vaidlustanud. Kohus nõustus kohtutäituriga, et kohtutäituri otsuse täitemenetluse algatamiseks oleks saanud 2

§ 217

sätestatud korras, st avaldaja oleks pidanud esitama kaebuse kohtutäituri tasu otsuse peale hiljemalt 30.10.

1. Avaldaja on kaebuse esitanud alles 03.10.2018, s.o peaaegu 3 aastat hiljem, mistõttu ei ole kaebus kohtutäiturile esitatud tähtaegselt ja ka kohtule esitatud kaebus kohtutäituri otsusele tuleb jätta rahuldamata. Määruskaebus
2. Avaldaja esitas Harju Maakohtu 29.11.2018 määrusele määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada, rahuldada avaldaja kaebus kohtutäituri 22.10.2018 otsusele, tühistada kohtutäituri 22.10.2018 otsus ning kohustada kohtutäiturit avaldaja kaebus uuesti läbi vaatama. Avaldaja hinnangul on täitemenetluses oleval võlgnikul igal ajal õigus pöörduda kohtutäituri poole kaebusega, kui kohtutäitur on algatanud täitemenetluse ilma täitedokumendita. Põhjendamatu on käsitlus, et formaliseeritusse printsiip kehtib ainult n.ö edasiulatuvalt. Riigikohus ei tühistanud oma 20.04.2016 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 ühtegi seaduse sätet, vaid andis juhised seaduse sätte tõlgendamiseks. Vastused määruskaebusele ja menetluse edasine käik
3. Kohtutäitur ja sissenõudja jäid maakohtus avaldatud seisukohtade juurde, paludes jätta määruskaebus rahuldamata ja määrus muutmata.
4. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
5. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjaliga leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saab teha ise asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue määruse, millega rahuldab XX kaebuse, tühistab kohtutäitur Marek Laanemetsa 22.10.2018 otsuse täiteasjas nr 014/2013/1431 ning kohustab kohtutäiturit avaldaja 03.10.2018 avalduse täitemenetluse lõpetamiseks uuesti läbi vaatama. Määruskaebus tuleb rahuldada.
6. Käesolevas asjas omavad tähtsust järgmised asjaolud:  isePankur OÜ (praegu Bondora AS) 17.09.2013 avalduse (tl 6-7) ja 14.09.2013 isePankuri vahekohtu otsuse nr K-875 alusel (tl 4-5) algatas kohtutäitur täitemenetluse täiteasjas nr 014/2013/1431 XX-lt võlgnevuse sissenõudmiseks. Asjaolu üle puudub vaidlus.  XX sai täiteasjas nr 014/2013/1431 täitmisteate kätte 20.10.
7. Asjaolu üle puudub vaidlus.  14.09.2013 vahekohtu otsus nr K-875 ei ole kohtu poolt tunnustatud ega täidetavaks tunnistatud. Asjaolu üle puudub vaidlus.  03.10.2018 esitas XX kohtutäiturile avalduse täitemenetluse lõpetamiseks (tl 3).  22.10.2018 otsusega jättis kohtutäitur XX avalduse kaebusena kohtutäituri tegevusele läbi vaatamata (tl 10-11).
8. Asjas on tuvastatud, et vaidlusaluses täiteasjas alustati avaldaja suhtes täitemenetlus isePankur OÜ (praegu Bondora AS) 17.09.2013 avalduse ja 14.09.2013 isePankuri 3

§ 2

lg 1 p 6 kohaselt on täitedokumendiks Eestis alaliselt tegutseva vahekohtu otsus. Riigikohus on 20.04.2016 otsuses sedastanud, et vahekohtu alalisuse kriteeriumide puudumise tõttu ei ole kohtutäituril võimalik otsustada selle üle, kas Eestis tehtud ja täitmiseks esitatud vahekohtu otsuse on teinud TsMS § 753 lg 1 teise lause mõttes Eestis alaliselt tegutsev vahekohus. Seetõttu ei saa kohtutäitur selliseid vahekohtu otsuseid käsitada täitedokumendina ja neid täitmiseks võtta. Küll aga saab kohtutäitur TsMS § 753 lg 1 esimese lause järgi täita vahekohtu otsuseid, mida kohus on tunnustanud ja täidetavaks tunnistanud (vt RKTKo 20.04.2016, 3-2-1-142-15, p 15). Vaidlust ei ole, et 14.09.2013 vahekohtu otsus nr K-875 ei ole kohtu poolt tunnustatud ega täidetavaks tunnistatud. 14.

§ 217

lg 1 sätestab, et kohtutäituri otsuse või tegevuse peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel võib täitemenetluse osaline esitada kohtutäiturile kaebuse kümne päeva jooksul alates päevast, kui kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama otsuse või toimingu tegemisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 24

lg 2 esimese lause kohaselt loetakse täitemenetlus alanuks täitmisteate võlgnikule kättetoimetamisega. Vaidlus puudub, et võlgnik on täitmisteate kätte saanud 20.10.2013. Riigikohus on selgitanud, et kohtutäituri tegevust ja otsuseid täitedokumendi täitmisel ehk täitemenetluse korraldamisel, sh täitedokumendi täitmiseks võtmist, saab täitemenetluse osaline vaidlustada eelkõige

§ 217

lg 1 alusel esitatud kaebusega kohtutäituri otsuse või tegevuse peale (vt RKTKm 02.06.2008, 3-2-1-42-08, p 16; RKTKm 12.03.2014, 3-21-1-14, p 18; RKTKo 20.04.2016, 3-2-1-142-15, p 16). Kolleegiumi hinnangul ei välista ega piira

-i sätted ega ka viidatud Riigikohtu praktika täitemenetlusosaliste õigust esitada kohtutäiturile avaldusi, millega taotletakse täitetoimingute tegemist või tegemata jätmist. 15. Kolleegium leiab, et kuigi avaldaja on 03.10.2018 avalduses taotlenud avalduse läbivaatamist kaebusena kohtutäituri tegevusele, ei ole avaldaja vaidlustanud täitemenetluse algatamist, vaid taotlenud selgesõnaliselt täitemenetluse lõpetamist (tl 3). Avalduses on võlgnik tuginenud asjaolule, et kuna isePankuri 14.09.2013 vahekohtu otsus nr K-875 ei ole eelnevalt kohtu poolt tunnustatud ja täidetavaks tunnistatud, on võlgniku suhtes alustatud täitemenetlust vahekohtu lahendi alusel ehk ilma täitedokumendita. Täitemenetluse lõpetamise alused on reguleeritud

§-is 48. Vastavalt

§ 48

lg 1 p-ile 7 lõpetab kohtutäitur täitemenetluse, kui täitemenetlus on alustatud põhjendamatult täitemenetluse tingimuste täitmata jätmise tõttu. Seega tulnuks kohtutäituril kontrollida, kas esitatud asjaolud annavad aluse täitemenetluse lõpetamiseks

§ 48

lg 1 p 7 alusel ning teha selle kohta vastavalt, kas täitemenetluse lõpetamise otsus või täitemenetluse lõpetamise keeldumist põhjendav otsus (

§ 7lg 2).

16. Eeltoodud põhjendustel tuleb kohtutäituri 22.10.2018 otsus täiteasjas nr 014/2013/1431 tühistada. Arvestades, et täitemenetluse lõpetamise taotlemine ei ole mingi tähtajaga piiratud, tuleb kohtutäituril avaldaja 03.10.2018 avaldus täitemenetluse lõpetamiseks uuesti läbi vaadata ja võtta põhjendatud seisukoht, kas esineb alus täitemenetluse lõpetamiseks

§ 48lg 1 p 7 alusel. 17. Lisaks peab kolleegium vajalikuks vastata järgnevatele määruskaebemenetluses esitatud väidetele. 4

§ 2lg 1 p 6 alusel nõuetekohaseks täitedokumendiks.

Riigikohtu otsuste puhul on tegemist õiguse tõlgendamise allikaga ning Riigikohtu 20.04.2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 (p 15) avaldatud seisukohast ei nähtu, et antud tõlgendus kehtiks vaid edasiulatuvalt. Seega saab Riigikohtu praktikast tulenevalt järeldada, et kohtu poolt tunnustamata ja täidetavaks tunnistamata Eestis alalise vahekohtu otsus ei olnud

§ 2

lg 1 p 6 kohaselt täitedokumendiks ka täitemenetluse alustamisel (vt vrdl RKTKm 16.12.2004, 3-2-1-15204, p 15-16). 19. Nõustuda ei saa ka kohtutäituri etteheitega, et avaldaja on valinud vale õiguskaitsevahendi ning täitemenetluse lõpetamise avalduse asemel tulnuks esitada hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Eelnevalt väljendatud ringkonnakohtu seisukoha järgi (vt käesoleva määruse p 16) tuleb kohtutäituril avaldus täitemenetluse lõpetamiseks sisuliselt lahendada. Vastavalt

§ 7

lg-le 2 kui kohtutäitur keeldub täitetoimingut tegemast, teeb ta viivitamata keeldumist põhjendava otsuse, milles selgitab ka otsuse peale kaebamise korda. Kohtutäitur toimetab otsuse puudutatud isikule kätte tsiviilkohtumenetluses ettenähtud korras. Seega juhul, kui kohtutäitur keeldub täitemenetluse lõpetamisest, saab täitemenetlusosaline vastava keeldumist põhjendava otsuse

§ 217järgse kaebusega kohtus vaidlustada.

1. Kuna ringkonnakohus rahuldas määruskaebuse ja tühistas maakohtu määruse, rahuldades avaldaja kaebuse, on TsMS § 172 lg-te 1 ja 10 ning § 171 lg 1 alusel põhjendatud jätta nii maa- kui ringkonnakohtu menetluskulud kohtutäituri kanda.
2. Arvestades menetlusökonoomiat peab ringkonnakohus võimalikuks määrata TsMS § 173 lg 3 ja § 174 lg 5 alusel kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Menetlusosalised ei ole kohtu määratud tähtajaks avaldusi menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks esitanud, mistõttu saab menetluskulud kindlaks määrata tsiviilasja materjalide alusel. Avaldaja on tasunud maakohtus riigilõivu 50 eurot (tl 9) ja ringkonnakohtus 15 eurot (tl 35). Kuna TsMS § 139 lg 2 ja RLS § 59 lg 1 p 10 kohaselt tasutakse kohtutäituri otsuse peale kaebuse esitamisel hagita menetluses riigilõivu 15 eurot, on põhjendatud kohtutäiturilt avaldaja kasuks välja mõista menetluskuluna riigilõiv kogusummas 30 eurot (15 + 15).
3. Ringkonnakohus selgitab, et avaldajal on õigus taotleda enamtasutud riigilõivu, s.o 35 euro tagastamist (TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4). Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/ 5