1-18-31 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 5. märts 2019. a Tallinn Kriminaalasja number 1-18-31 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov, liikme

§ 201

lg 1,

§ 121

lg 1 ja

§ 209lg 2 p 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 26.

novembri

1. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör Asja arutamise aeg ja koht Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Ants Nõmmik Merike Lugna 25.02.2019 avalikul kohtuistungil Tallinnas XX elukoht: XXX isikukood: XXXXXXXXXXX kodakondsus XXX haridus: XXX emakeel: XXX töökoht: XXX karistatus: kohtulikult karistamata Tõkendit kohaldatud ei ole. Vandeadvokaat Ants Nõmmik Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
2. Tühistada Pärnu Maakohtu
3. novembri
4. a otsus osas, millega mõisteti XX

§ 201lg 1; § 209 lg 2 p 1 järgi süüdi ja rahuldati BB ja GG tsiviilhagid.

1. Teha uus otsus, millega: 2.
2. Mõista XX

§ 201lg 1; § 209 lg 2 p 1 järgi õigeks.

2.

1. Jätta XX-lt sundraha välja mõistmata ning menetluskulud jätta riigi kanda. 2.
2. Jätta kannatanute BB ja GG tsiviilhagid KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata.
3. Rahuldada XX kaitsja apellatsioon.
4. Muus osas jätta Pärnu Maakohtu
5. novembri
6. a otsus muutmata.
7. Määrata Advokaadibüroole Nõmmik (reg. number 11562356) seoses advokaat Ants Nõmmiku poolt süüdistatavale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks menetluskuluks 242,16 eurot (s.h. käibemaks).
8. Apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud jätta riigi kanda. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Pärnu Maakohtu
10. novembri
11. a otsusega tunnistati XX süüdi

201 lg 1 järgi ning mõisteti karistuseks kuus

121 lg 1 järgi õigeks. Tunnistati XX süüdi

209 lg 2 p 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks kaks

§ 63

lg 2 ja

§ 64lg 1 järgi mõisteti kergema karistuse raskeimaga kaetuks lugemise teel XX-le liitkaristuseks kaks

§ 68lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg 26.06-27.06.2017.a, so 2 (kaks) päeva, karistusaja hulka ning määrati, et ärakandmisele kuulub kaks

§ 73

lg 1, 3 alusel jäeti karistus tingimuslikult täitmisele pööramata, kui XX ei pane 2 (kahe) aasta ja 6 (kuue) kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Maakohtu otsusega rahuldati tsiviilhagid ja mõisteti XX-lt välja VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel: - kannatanu BB kasuks 2450 € ning kanda nimetatud summa kannatanu SEB Pank AS a/a nr XXXXXXXXXXXXXXXXXX. - kannatanu GG kasuks 1296 € ning kanda nimetatud summa kannatanu SEB Pank AS a/a nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX. 2. XX mõisteti süüdi

§ 201

lg 1; § 209 lg 2 p 1 selles, et tema isikuna, kes oli maikuus 2014, kohtueelse menetluse käigus täpselt tuvastamata ajal, Harju maakonnas XXX juures saanud enda valdusesse BB-le kuuluva sõiduauto Toyota Avensis riikliku registreerimismärgiga MMMMMM, väärtusega 5000 eurot, pööras tahtlikult sõiduauto Toyota Avensis riikliku registreerimismärgiga MMMMMM enda kasuks. XX tasus toonase abikaasa PP vahendusel mootorsõiduki müügihinnast 01.06.2014 500 eurot ja 01.11.2014 2050 eurot, kokku 2550 eurot, jättes tasumata 2450 eurot ning võõrandas valduses oleva sõiduauto Toyota Avensis riikliku registreerimismärgiga MMMMMM edasi KK-le suvel 2015, millega kaasnes sõiduauto toimetamine omanikule teadmata asukohta, sõiduauto varjamine ning asukoha avaldamisest keeldumine, millega XX manifesteeris sõiduki omastamistahet, põhjustades kannatanu BB-le varalist kahju summas 2450 eurot. varem omastamise toimepannud isikuna, olles Y OÜ ainuosanik, septembris 2016, täpselt tuvastamata ajal Pärnu linnas lubas GG-le ja ZZ-le osutada abi Pärnus asuva maja ostmiseks vajaliku omaosaluse sissemakse tasumisel ja laenu vormistamisel C Banka Eesti filiaalis jaanuari lõpus 2017, mille eest küsis finantsteenuse teenustasu 1296 eurot, esitas 23.01.2017 tasumiseks Y OÜ arve/saatelehe nr 17001 summas 1296 eurot. XX viis GG eksimusse selles, et korraldab pangas GG-le laenu saamise ja eksimuses GG kandis 26.01.2017 Y OÜle üle 1296 eurot. Lubatud tähtajaks hiljemalt 31.01.2017 ei korraldanud XX laenu saamist ega tagastanud saadud raha, tekitades GG-le varalist kahju 1296 eurot. 2

§ 121

lg 1 järgi selles, et tema 05.02.2016 kella 23:00 ajal Pärnu linnas RRR asuvas kaupluses paiskas TT põrandale pikali, hoidis põrandal lebavat TT kätega ja oma keharaskusega kinni, surudes TT ülakehale ning lõi korduvalt maas lebavat TT jalgadega mõlemale poole vastu külgi rindkere piirkonda. XX tekitas oma sellise tegevusega TT-le füüsilist valu ja tervisekahjustused - vasaku 9-roide murru ja marrastused seljal ja vasakul õlal. ESITATUD APELLATSIOON 3. Apellatsioonkaebuse esitas süüdistatava kaitsja, kes vaidlustab maakohtu otsuse osas, millega XX mõisteti süüdi

§ 201lg 1 ja § 209 lg 2 p 1 järgi.

Apellandi arvates ei ole Pärnu Maakohus otsuse tegemisel kohtulikul uurimisel kogutud tõendeid õigesti hinnanud, jõudes seetõttu ebaõigele järeldusele XX süü tõendatuse osas. Apellant on seisukohal, et apelleeritava kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, sest kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole loogiliselt jälgitav ning selle aluseks on kogutud tõendite ebaõige tõlgendamine ja seeläbi ekslike hinnangute kujundamine. 3.1.

§ 201

lg 1 järgi esitatud süüdistuse osas leiab kaitsja, et ebaõige on Pärnu Maakohtu seisukoht, et tunnistaja AA ütlustest, kes andis kohtus edasi ainult kannatanult kuuldut, on eksimatult tõendatud fakt, et BB ja XX leppisid kokku sõiduki ostu-müügi summas 5000 eurot. Tunnistaja on selgitanud, et ta annab edasi ainult kannatanult kuuldut, mitte aga kannatanu ja süüdistatava vahel kokkulepitut. Seega ei saa kohus enda süüdimõistvat otsust rajada sh ka tunnistaja AA ütlustele, mistõttu kaitsja arvates ei ole ka kohtulikul uurimisel tõendatud fakt, et XX lubas kannatanu BB sõiduki ära osta 5000 euro eest. Eelnevat arvestades, sh ka sõiduki Toyota Avensis tehnilist seisukorda, on enam kui selge tõsiasi, et mitte sõidukorras oleva sõiduki eest ei pidanudki XX kannatanule rohkem raha maksma. Seda, et kannatanu BB sõiduk ei olnud tehniliselt korras, on kohtulikul uurimisel kinnitanud nii kannatanu ise kui ka tunnistajad M, P. Kohtulikul uurimisel on välja selgitatud, et sõiduk Toyota Avensis ei olnud sõidukorras ja selle hind ei ületanudki seetõttu 2500 eurot, so summat, millise on PP kannatanule juba ammu üle kandnud. Eelnevat arvestades on kohus jätnud ilma vajaliku tähelepanuta ka XX poolt kohtulikul uurimisel antud seletuses sisalduva olulise informatsiooni. Kaitsja leiab, et meelevaldne on seejuures esimese astme kohtu seisukoht, et tõendid kinnitavad, et kannatanu usaldas oma sõiduauto XX valdusesse, kes selle andis edasi endal tekkinud võlgnevuse katteks, ehk sai sel viisil varalist kasu, ehk pani toime omastamise

§ 201lg 1 mõistes.

Kaitsja leiab, et kuna XX ei ole mingisugustki varalist kasu saanud, siis tuleb ta antud episoodis õigeks mõista. 3.2.

§ 209

lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuse osas leiab kaitsja, et kohtulikul uurimisel ei ole tõendamist leidnud fakt, et XX oleks kannatanut GG eksitusse viinud, püüdes väita ja tegutseda viisil, et kannatanu arvates töötab süüdistatav C pangas. XX, tegutsedes kui tavaline kinnisvaramaakler, oli nõus abistama kannatanut pangalaenu saamisel C pangast. On mõistetav, et maaklerteenust osutaval isikul on õigus nõuda enda töö ja vaeva eest ka tasu. Kaitsja märgib, et Riigikohus on avaldanud seisukoha, et aktsepteeritava maaklertasu suuruseks on sh 5 (viis) % tehingu maksumusest. Antud juhul aga on maakohus avaldanud seisukoha, et XX ei omanud mingitki seaduslikku alust enda poolt tehtud töö ja vaeva eest väidetava kannatanu käest tasu nõudmiseks. Sellise maakohtu eksliku seisukohaga ei ole võimalik kaitsjal aga nõustuda. Tunnistaja ZZ on kohtulikul uurimisel kinnitanud fakti, et XX ajas nende pangalaenu saamise asja ja et XX küsis ka enda töö eest tasu, kuid kuskilt ei nähtu, et kuna kannatanu GG ikkagi XX-st mitte olenevatel põhjustel pangalaenu C pangast ei saanud, et siis peaks XX enda töötasu väidetavale 3

§ 201

lg 1 ja § 209 lg 2 p 1 järgi inkrimineeritavate süütegude toimepanemises on täielikult tõendamist leidnud. Kaitsja palub mõista XX temale esitatud süüdistustes

§ 201lg 1 ja § 209 lg 2 p 1 järgi inkrimineeritavate süütegude toimepanemises õigeks.

KOHTUISTUNG

1. Kohtuistungil jäi süüdistatava kaitsja oma apellatsiooni juurde ning palus see rahuldada. Süüdistatav toetas oma kaitsja apellatsiooni. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ning palus jätta maakohtu otsus muutmata ning kaitsja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
2. Kohtukolleegium, kuulanud kohtuistungil ära pooled, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja kaitsja apellatsioonis toodud väidetega, leiab, et Pärnu Maakohtu otsus kuulub tühistamisele KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2, 3 alusel ning kaitsja apellatsiooni põhinõuded rahuldamisele. Oma seisukohta põhjendab ringkonnakohus järgnevalt.
3. Apellant on seisukohal, et apelleeritava kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, sest maakohtu siseveendumuse kujunemine ei ole loogiliselt jälgitav ning selle aluseks on kogutud tõendite ebaõige tõlgendamine ja seeläbi ekslike hinnangute kujundamine. Kohtukolleegium kaitsja sellise argumendiga ei nõustu ning peab vajalikuks korrata kohtupraktikas kujunenud seisukohta, et kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellant nende järeldustega nõustub või mitte (vt nt RKKKo nr 3-1-1-23-11, p 15; nr 3-1-1-13-12, p 12). Praeguses kohtuasjas pole maakohtu otsuse põhi- ja resolutiivosa vahel sellised vastuolud tuvastatavad. 4

§ 201lg 1 järgi märgib kohtukolleegium järgmist.

Kriminaalasjas asjaoludest nähtub, et XX ja kannatanu vahel sõlmiti suuline sõiduauto ostumüügileping järelmaksu võimalusega, millega BB nõustus süüdistatavale müüma talle kuuluva sõiduauto. Sõiduauto suulise ostu-müügi lepingu sõlmimist tuleb jaatada tulenevalt esitatud süüdistuse tekstist, millest nähtub, et XX tasus toonase abikaasa PP vahendusel mootorsõiduki müügihinnast BB-le 01.06.2014 500 eurot ja 01.11.2014 2050 eurot, kokku 2550 eurot.

§ 201

kohaselt saab omastamise objektiks olla üksnes selline vallasasi, mis on teo toimepanija jaoks võõras. Isikule on

§ 201mõttes võõras asi, mis ei ole tema omandis (asjaõigusseaduse (AÕS) § 68).

Seega, enne kui vastata kaitsja apellatsiooni põhiargumentidele, mis oli kokkulepitud auto ostu-müügi hinnaks ning kas auto oli seda hinda väärt, tuleb vastata küsimusele, kas sõiduauto omandiõigus peale süüdistatavaga auto suulise ostu-müügi lepingu sõlmimist oli endiselt kannatanul. AÕS § 92 lg 1 kohaselt vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Seega on antud kaasuses oluline tuvastada, kuidas on auto ostu-müügilepingu pooled kokku leppinud omandiõiguse ülemineku küsimuses. VÕS § 233 lg 1 kohaselt kui vallasasja müügi puhul on kokku lepitud, et kuni ostuhinna tasumiseni jääb asja omand müüjale, eeldatakse, et omand läheb ostjale üle ostuhinna täieliku tasumisega (omandireservatsioon). Kriminaalasjas puuduvad mistahes tõendid, et XX ja BB oleks sõiduauto müügi puhul omandireservatsioonis kokku leppinud. Viidet omandireservatsiooni osas kokkuleppele ei sisalda ka XX-le esitatud süüdistus. Maakohtu poolt uuritud tõenditest nähtub hoopis, et BB on andnud sõiduauto üle XX-le koos võtmete ja dokumentidega. Tunnistaja KK seletas kohtule, et tema sai XX käest auto võla katteks. XX väitis KK-le, et auto kuulub temale. Koos autoga sai ta kaks võtit ja ostu-müügilepingu, millel müüja poolel olid auto omaniku andmed (BB), ostja pool oli tühi. Eeltoodud tõenditele tuginedes tuleb asuda seisukohale, et XX-l tekkis omandiõigus sõiduauto Toyota Avensis (MMMMMM) suhtes peale suulise ostu-müügilepingu sõlmimist ning auto (koos võtmete ja dokumentidega) üleandmisega ostjale ehk XX-le. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, kui leidis, et süüdistatava ja kanntanu vahel aset leidnud tsiviilõiguslik lepingusuhe on kvalifitseeritav omastamisena

§ 201lg 1 tähenduses.

Kohtukolleegium märgib samuti, et kaitsja apellatsioonis toodud seisukohad süüdistuse osas

§ 210

lg 1 järgi ei ole kriminaalasja õigeks lahendamiseks asjakohased, kuid ringkonnakohtu ülaltoodud põhjendustest lähtuvalt kuulub rahuldamisele kaitsja apellatsiooni põhitaotlus süüdistatava õigeksmõistmiseks süüdistuses

§ 201lg 1 järgi.

8. XX süüdistuses

§ 209

lg 2 p 1 osas leiab kaitsja, et kohtulikul uurimisel ei ole tõendamist leidnud fakt, et XX oleks kannatanut GG eksitusse viinud, püüdes väita ja tegutseda viisil, et kannatanu arvates töötab süüdistatav C pangas. Süüdistatav esitas kannatanule maaklerteenuste arve reaalselt tehtud töö eest ning Y OÜ nimelt. Kohtukolleegium märgib esmalt, et süüdistuses ei heidetagi XX-le ette, et ta lõi kannatanule eksliku ettekujutuse selles, et ta töötab C pangas. Süüdistuses heidetakse XX-le ette, et ta viis GG eksimusse selles, et korraldab pangas GG-le laenu saamise ja eksimuses kandis GG 26.01.2017 Y OÜ-le üle 1296 eurot. Lubatud tähtajaks hiljemalt 31.01.2017 ei korraldanud XX laenu saamist ega tagastanud saadud raha, tekitades GG-le varalist kahju 1296 eurot. Maakohus on asunud seisukohale, et kannatanu viibis XX poolt tekitatud mulje mõju all, et süüdistatav on C panga esindaja, kes korraldab neile pangalaenu saamist, tasus GG Y OÜ-le 1296 €, mis G ja ZZ arusaamist mööda pidi kuluma maja ostu-müügi tehinguga seoses panga tasudele ning osaliselt minema ka notarile. Kohtukolleegium märgib, et süüdistuses ei sisaldu ühtegi etteheidet, et 5

§ 209

järgi kvalifitseeritava kelmuse objektiivne koosseis seisneb teisele isikule varalise kahju tekitamises tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil. Kohtukolleegium leiab, et XX-le esitatud süüdistusest ei nähtu, millised faktilised asjaolud sisustavad süüdistatavale etteheidetud kannatanule tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomist. Kui ebaõige ettekujutuse loomine seisneb selles, et XX korraldab pangas GGle laenu saamise, siis oleks pidanud süüdistuses kajastuma faktiliste (eluliste) asjaolude kirjeldus, kuidas selline ekslik ettekujutus kannatanul tekkis. Süüdistusest ei selgu, kas GG laenutaotlus oli C pangale üldse esitatud. Samuti oleks pidanud süüdistus kajastama faktilisi asjaolusid, kuidas on XX saanud füüsilise isikuna varalist kasu, kui kannatanu on teenustasu finantsteenuse osutamise eest üle kandnud juriidilisele isikule Y OÜ. Kelmuse subjektiivne koosseis eeldab muuhulgas, et XX oli ette teadlik, et tema poolt osutatava teenuse tulemusena GG laenu C pangast mingil juhul ei saa. Juhul, kui laenutaotlus oli siiski XX vahendusel pangale esitatud, siis süüdistusest ei selgu, kuidas XX oli teadlik, et see rahuldatud ei saa. Ringkonnakohus leiab seega, et prokuratuur ei esitanud süüdistuses sellist hüpoteesi, millest nähtuks XX-le süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme, kui väljus süüdistuse piiridest ning tuvastas, et XX teadlikult tekitas kannatanule tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse sellega, et esitles end C panga esindajana ja selgitas, et kannatanu poolt makstav finantsteenustasu läheb laenulepingu- ja notaritasuks. Kuna fakte, mis võimaldaksid hinnata, kas XX poolt abi osutamine GG-le ja ZZ-le Pärnus asuva maja ostmiseks vajaliku omaosaluse sissemakse tasumisel ja laenu vormistamisel C pangas ja selle eest teenustasu juriidilisele isikule küsimine ja saamine on käsitatav kelmusena, ei ole süüdistuses välja toodud, ei saa neid asjaolusid KrMS § 268 lg 1 ning lg 5 esimese lause kohaselt ka kohtumenetluses tuvastada. Seda sõltumata kriminaalasjas kogutud tõendite sisust. 6

§ 209lg 2 p 1 järgi õigeks mõista.

9. Kuna kohtukolleegium tühistab maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse XX mõlemas kuriteoepisoodis süüdistuses

§ 201

lg 1, ja

§ 209lg 2 p 1 järgi, jäävad selles osas kannatanute BB ja GG tsiviilhagid Kr

MS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata.

1. Õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 242,16 eurot. Menetlustoiminguks on taotluses märgitud kohtuotsusega tutvumine, apellatsiooni koostamine, apellatsioonikohtuistungil osalemine, sõidukulud marsruudil Pärnu-Tallinn-Pärnu. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks käesoleva seadustiku § 337 lõike 1 punktides 2–4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kohtukolleegium teeb otsuse KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel, seega apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud jäävad riigi kanda.
2. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 2, 3 ja § 340 lg 1 ja 2 p 1 tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu otsuse XX

§ 201

lg 1, ja

§ 209lg 2 p 1 järgi süüditunnistamise osas ja teeb uue otsuse, millega mõistab XX õigeks. Allkirjastatud digitaalselt 7