← Eesti

3-18-111/29

Obsah (4)§ 6§ 16§ 76§ 20

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine 3-18-111 10. apr

) § 16 lg 3 kohaselt muudetakse ja täiendatakse ITK-d vastavalt kinnipeetava arengule. ITK ülevaatamine ja uuendamine, sh korduv riskihindamine, toimub justiitsministri

  1. mai
  2. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ (määrus nr 21) §-s 8 sätestatud korras. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  3. Kaebaja palub määruskaebuses ringkonnakohtu ja halduskohtu määrused tühistada ja saata kaebus menetlusse võtmiseks halduskohtule. Määruskaebuse kohaselt on ITK kohtulikult vaidlustatav, sest ITK sisaldab vääraid faktiväiteid, riskihindamine on valesti läbi viidud ning vangla kehtestab ITK-s ekslikult määratud ohtlikkuse tasemest lähtudes kaebajale piiranguid. ITK, milles antakse hinnang kinnipeetava kõrg- või üliohtlikkuse kohta, on eelhaldusakt, mis mõjutab otsust kinnipeetava avavanglasse paigutamise kohta. Seega tingib ITK tulevikus väära haldusakti andmise või toimingu tegemise. Samuti ei saa kaebaja talle ITK-s määratud ohuhinnangu tõttu vangistusest esimesel seaduses sätestatud juhul ennetähtaegselt vabaneda, sest ITK-s on esitatud vangla seisukoht juhuks, kui kaebaja esitab vabanemise taotluse enne ITK-s määratud tähtaega. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-95-09 asunud seisukohale, et ITK ei või sisaldada vääraid faktiväiteid, mille alusel kohaldab vangla kinnipeetava suhtes tema õigusi piiravaid abinõusid. Kaebaja peaks saama ITK-s sisalduvaid vääraid asjaolusid kohe kohtulikult vaidlustada. Näiteks on kaebaja kõrgohtlikkuse üheks aluseks märgitud usaldamatus. See hinnang võib olla seotud sellega, et kaebaja vanglasse toimetamisel rakendati ebaseaduslikult sundtoomist. Kui kaebaja ei saa seda ITK-s sisalduvat hinnangut vaidlustada, võib vangla sellele edaspidi tugineda ning kaebajale mõne hilisema toimingu õiguspärasuse üle vaidlemisel selle hinnangu vaidlustamata jätmist ette heita.
  4. Vastustaja määruskaebusele ei vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
  5. Kaebaja määruskaebuse rahuldamine sõltub sellest, kas vaidlusalune ITK piirab kaebaja õigusi ja kas kaebaja vajab õiguskaitset.
  6. Kaebaja leiab, et vastustaja on andnud ITK-s kajastatud riskihinnangus tema ohtlikkusele väära hinnangu, millele tuginedes piiratakse vanglas tema õigusi. Samuti sisaldab ITK kaebaja arvates ebaõigeid faktiväiteid või hinnanguid.
  7. Vastavalt määruse nr 21 § 1 lg-le 1 on ITK kinnipeetava karistuse ja karistusjärgse kinnipidamise täideviimise programm, milles esitatakse kinnipeetava kriminogeensete riskide vähendamise abinõud ning nende rakendamise ajagraafik. ITK-l on oluline roll suunamaks kinnipeetavat õiguskuulekalt käituma (vt

§ 6lg 1 ja määruse nr 21 § 1 lg 2). 3

(6)3-18-111 Varem, kui ITK koostamist ja rakendamist reguleerinud määruse järgi oli ITK üldjuhul soovitusliku iseloomuga programmiline dokument, on Riigikohus leidnud, et ühelgi ITK sättel ei tohiks olla kinnipeetava õigustele ja kohustustele vahetut mõju. ITK-s ette nähtud eesmärkide saavutamiseks vajalikud otsustused, millega piiratakse kinnipeetavate õigusi, tuleb teha eraldi haldusaktidega. Seepärast ei ole Riigikohus pidanud ITK koostamist ja rakendamist reguleerivale määrusele vastava ITK kohtulikku vaidlustamist võimalikuks. Küll aga on ITK vaidlustatav juhul, kui määrusele mittevastava ITK mõni osa vastab oma sisult haldusakti tunnustele (haldusasi nr 3-3-1-95-09, p-d 19 ja 20). Hilisemas praktikas on kolleegium tunnustanud kaebeõigust olukorras, kus seaduse järgi võimaldatakse vanglas üldkeskhariduse omandamist üksnes juhul, kui see on ITK-s ette nähtud, kuid vaidlusalune ITK seda ette ei näinud (haldusasjad nr 3-3-1-31-12, p-d 11 ja 12 ning nr 3-3-1-28-15, p 29).
  1. Praeguses asjas on kohtud leidnud, et ITK-s märgitud ohuhinnangul pole regulatiivset toimet. Kolleegium nõustub selle seisukohaga. ITK-s sisalduvate väidete ja hinnangute eraldiseisvaks vaidlustamiseks puudub praegusel juhul õiguskaitsevajadus (HKMS § 44 lg 1). ITK on programmiline dokument, milles vangla esitab kinnipeetava karistuse täideviimise plaani, kuid selle rakendamine sõltub vangla edaspidistest toimingutest ja haldusaktidest. Kinnipeetav saab kohtus vaidlustada ITK rakendamisega seotud vangla toimingut või haldusakti ning osutada seejuures tema õigusi riivavale ebaõigele faktiväitele või väärtushinnangule ITK-s (vt Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-95-09, p 26).
  2. Kolleegium selgitab lisaks, et kuigi ITK-s kajastatud riskihindamise tulemust kasutatakse kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise otsustamisel (määruse nr 21 § 3 lg 6), ei pruugi vangla ajal, mil kaebajal tekib avavanglasse ümberpaigutamise võimalus, vaidlusaluses ITK-s märgitud ohuhinnangust kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise üle otsustamisel lähtuda. Vangla hinnang kinnipeetava ohtlikkuse kohta võib vangistusaja kestel muutuda. Määruse nr 21 § 4 lg 3 kohaselt on ITK täitmisperiood üks aasta. Täitmisperioodi möödumisel vaadatakse täitmisperioodiks planeeritud sekkumiste rakendamine üle ning viie tööpäeva jooksul viiakse läbi korduv riskihindamine (määruse § 8 lg 2). Riskihindamise käigus analüüsitakse muu hulgas kinnipeetava ohtlikkust (määruse § 3 lg 4 p 10). Pärast korduva riskihindamise läbiviimist vaatab inspektor-kontaktisik ITK tervikuna üle ja vajaduse korral muudab seda, kui kinnipeetav ei ole täitnud planeeritud sekkumisi ja see mõjutab ITK rakendamist (määruse § 8 lg 3 teine lause). Kuna kinnipeetava riskihindamise tulemused on ITK koostamise aluseks (määruse § 3 lg 1), tuleb ITK-d muuta ka juhul, kui riskihinnangust nähtuvalt on kinnipeetava ohtlikkuse tase ITK-s varasema riskihinnangu põhjal kajastatud ohuhinnanguga võrreldes muutunud. ITK-d ja selles märgitud ohuhinnangut saab muuta ka ITK täitmist mõjutavate uute asjaolude ilmnemisel (vt määruse nr 21 § 8 lg-d 5 ja 6).
  3. Kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise menetlus algab vangla initsiatiivil kinnipeetava kirjalikult teavitamisega selle menetluse alustamisest (määruse nr 9 § 172 lg 1). Kinnipeetavalt võetakse avavanglasse paigutamise kohta kirjalik nõusolek (sama määruse § 172 lg 2). Need sätted ei takista kinnipeetaval esitada vanglale avavanglasse ümberpaigutamise taotlust. Vanglal tuleb avavanglasse ümberpaigutamise taotlus lahendada sisuliselt, sõltumata sellest, kas ITK järgi on kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamine võimalik (vt käesoleva määruse p 18). Kui vangla keeldub kinnipeetavat nt tema ohtlikkuse tõttu avavanglasse ümber paigutamast, saab halduskohus avavanglasse ümberpaigutamisest keeldumise otsuse õiguspärasuse hindamise raames kontrollida ka ITK, sh selles märgitud ohuhinnangu õiguspärasust.
  4. Kolleegium nõustub kohtutega ka selles, et ITK-s märgitud ohuhinnang ei piira kinnipeetava õigusi seoses vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamisega. Kinnipeetava vangistusest 4
(6)3-18-111 tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustab maakohus (KarS § 76). Vangla esitab maakohtule muude dokumentide seas kinnipeetava isikliku toimiku ja iseloomustuse. Kuigi kinnipeetava isiklikus toimikus on ka ITK (

§ 16

lg 4 teine lause), esitab vangla hinnangu kinnipeetava ohtlikkuse kohta kinnipeetava iseloomustuses (

§ 76lg 1).

Kinnipeetava vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist ei otsustata ITK-s märgitud ohuhinnangu alusel. II

  1. Kuna kaebaja leiab, et vaidlusalune ITK takistab vangla määratud ohuhinnangu tõttu tema avavanglasse ümberpaigutamist, selgitab kolleegium ka seda, kas vaidlusaluse ITK-ga on otsustatud kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise üle.
  2. Kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise tingimused on sätestatud

§ 20lg-s 1.

Selle normi kohaselt võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse, kui kinnipeetava ITK-st selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi. Eeltoodust nähtub, et kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse. Küll aga on tal subjektiivne õigus nõuda, et vangla hindaks, kas kinnipeetav vastab selles normis sätestatud tingimustele, ning tingimuste täidetuse korral kaaluks tema avavanglasse ümberpaigutamist. 19. Lisaks

§ 20

lg-le 1 on avavanglasse ümberpaigutamise tingimused sätestatud ka määruse nr 9 §-s 17. Vaidlusaluse ITK koostamise ajal kehtinud § 17 lg 1 p 3 nägi ette, et kinnipeetav paigutatakse tema nõusolekul avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda ITK alusel, kui riskihindamise tulemusel ei ole kinnipeetav kõrg- või üliohtlik, ta on täitnud ümberpaigutamise otsustamise ajaks selle ajani ITK-s planeeritud tegevused või teinud endast oleneva, et neid täita, narkomaaniadiagnoosiga kinnipeetav on nõustunud raviga ja ta ei ole rehabilitatsioonifaasis, alkohoolsete jookide tarvitamisest tingitud sõltuvushäirete tõttu planeeritud tegevused on täidetud ja kinnipeetav vastab sama paragrahvi teises lõikes sätestatud tingimustele (nt kinnipeetaval ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust, ta ei ole põgenemiskalduvustega jms). Seda sätet tuleb kohaldada koosmõjus

§ 20

lg-ga 1.

§ 20

lg 1 ei võimalda teha kinnipeetava avavanglasse ümberpaigutamise otsust üksnes ITK alusel, vaid arvesse tuleb võtta ka muid selles normis nimetatud tingimusi.

§ 20

lg 1 järgi saab avavanglasse paigutada üksnes kinnipeetava, kelle reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või kelle ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud. 20.

§ 16lg 1 p 2 kohaselt nähakse ITK-s ette kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglasse.

Määruse nr 21 lisaks oleva ITK vormi kohaselt märgitakse ITK-s avavanglasse ümberpaigutamise kohta muu hulgas nii täitmiskavast tulenev kuupäev kui ka karistusajast tulenev kuupäev. Vaidlusaluses ITK-s on märgitud mõlemal juhul kuupäevaks

  1. jaanuar
  2. Kuna kaebaja karistusaeg lõpeb
  3. juulil 2023, on vaidlusaluses ITK-s peetud silmas kuupäeva, millest alates ei ületa kaebaja ärakandmata vangistus 18 kuud. Nagu eespool märgitud, ei võimalda

§ 20

lg 1 paigutada kinnipeetavat avavanglasse enne, kui tema ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud. Kuna kaebajat ei ole võimalik enne nimetatud tähtaja saabumist avavanglasse paigutada, ei kitsenda vaidlusalune ITK kaebaja võimalust kanda karistust avavanglas. Kolleegium rõhutab, et ka

§ 16lg 1 p-s 2 nimetatud avavanglasse ümberpaigutamise andmed on üksnes haldusesisene prognoos, mitte siduv otsustus (haldusakt) kaebaja ümberpaigutamise kohta. 5

(6)3-18-111
  1. Eeltoodu põhjal puudub kaebajal ilmselgelt selles asjas kaebeõigus ja halduskohus võis kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Tartu Ringkonnakohtu
  2. märtsi
  3. a määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid määruse põhjendusi tuleb täiendada käesoleva määruse põhjendustega.
  4. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et

§ 16

lg 1 p-de 2 ja 7 ning määruse nr 21 § 1 lg 21 p 2 järgi peavad ITK-s olema märgitud planeeritud sekkumised (st ITK-järgsed tegevused ja abinõud) või muud tingimused, mille täitmisel on võimalik otsustada kinnipeetava avavanglasse paigutamine, või kui seaduse alusel ei ole kinnipeetava avavanglasse paigutamine lubatud, siis viide sellele. Määruse nr 21 § 1 lg 21 p 2 eesmärk on motiveerida kinnipeetavat ITK-d täitma ning seeläbi saavutama ITK ja ühtlasi vangistuse eesmärke (vt määruse nr 21 § 1 lg 2). Vaidlusaluses ITK-s ei ole nõutavat infot märgitud. 23. HKMS § 175 lg 3 alusel asendab Riigikohus avaldatavas määruses kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.