← Eesti

2-17-13363/52

Obsah (11)§ 178§ 701§ 637§ 405§ 638§ 436§ 668§ 456§ 218§ 173§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-17-13363 Määruse kuupäev Tartu, 10. aprill 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Lui

) § 637 lg 21. Maakohus ei ole eksinud hagi aluseks olevate asjaolude tuvastamisel, tõendite hindamisel ega õigusnormide tõlgendamisel. 3

(8)2-17-13363 MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kostja palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu määrus ja kohustada ringkonnakohut võtma menetlusse kostja apellatsioonkaebus Viru Maakohtu otsuse peale. Kostja palub mõista hagejalt välja Riigikohtu menetluse kuludena 1108 eurot 1 sent õigusabikuludena ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis sellelt lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Kostja arvates ei võinud ringkonnakohus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Maakohus ei menetlenud asja lihtmenetluse asjana. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses menetluskulude jaotuse ja suuruse. Kuivõrd kostjalt on menetluskuludena välja mõistetud 1065 eurot 70 senti, on kostjal

§ 178lg 2 järgi menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamise õigus.

Maakohus on valesti kohaldanud materiaalõiguse normi, mis on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi. Maakohus rahuldas hageja kulude hüvitamise nõude ekslikult VÕS § 128 lg 3 alusel, mis ei ole nõude alusnorm. Hagejal ei ole kahju kindlakstegemise kulu hüvitamise nõuet VÕS § 489 lg 1 ja § 492 lg 1 alusel ega VÕS § 1043 lg 1 alusel. Tegemist ei ole regressinõudega, sest kindlustusvõtja ise ei kandnud kahju kindlakstegemise kulusid. Maakohus on hageja menetlusõigusi käsutades rikkunud menetlusõigust. Hageja loobus põhinõudest 877 eurot 94 senti, kuid maakohus on alusetult lugenud, et hageja loobus nõudest 895 eurot 83 senti.

  1. Hageja nimel on vastanud määruskaebusele Kadri Ojamaa, kes nõustus kostjaga, et ringkonnakohtu määrus oli põhjendamatu, ning märkis hüvitatava õigusabikuluna 120 eurot.
  2. Kolmas isik ei ole kaebuse kohta seisukohta avaldanud.
  3. Riigikohtus asja lahendanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis asja kohtupraktika ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks
  4. detsembri
  5. a määrusega lahendamiseks üle tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  6. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb

§ 701

lg 3 esimese ja teise lause järgi rahuldada, ringkonnakohtu määrus materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ning saata asi apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks samale ringkonnakohtule.

  1. Kolleegium käsitleb esiteks üldiselt asja lahendamist lihtmenetluses (I) ja apellatsioonkaebuse menetlusest keeldumist menetluskulude suuruse vaidlustamisel (II), seejärel aga kahju kindlakstegemise kulude hüvitatavust (III). Lõpetuseks käsitleb kolleegium muid menetluslikke probleeme ja teeb asja lahendamiseks vajalikud otsustused (IV). I
  2. Ringkonnakohus jättis kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata

§ 637

lg 21 alusel lihtmenetluse asjana, leides, et maakohus ei ole eksinud hagi aluseks olevate asjaolude tuvastamisel, tõendite hindamisel ega õigusnormide tõlgendamisel. 4

(8)2-17-13363 14. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et tegemist on lihtmenetluse asjaga

§ 405

lg 1 mõttes, milles esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest võis ringkonnakohus

§ 637lg 21 tingimustel keelduda.

Tegu on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa arvestatuna põhinõudelt 2000 eurot ega koos viivisenõudega 4000 eurot. Seda isegi siis, kui mitte arvestada hageja haginõudest osalist loobumist (hageja algne põhinõue oli 1007 eurot 83 senti).

§ 637

lg 21 kohaldamisel ei ole tähendust, kas ja milliseid lihtsustusi maakohus asja menetlemisel tegi (vt ka nt Riigikohtu

  1. juuni
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 37;
  3. märtsi
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-11, p 10).
  5. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumist

§ 637

lg 21 alusel pikemalt põhjendama, kui et määrusest oleks selgelt arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus sel juhul maakohtu otsuse põhjendustega neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise kohustus ei oleks kooskõlas menetlusökonoomiaga. Apellandile on tagatud võimalus vaidlustada määrus Riigikohtus (

§ 638lg 9).

16. Maakohus ei ole andnud otsuses luba selle edasikaebamiseks, st ei välistanud ringkonnakohtu tuginemist

§ 637lg-le 21.

II

  1. Kolleegium nõustub kostjaga, et ringkonnakohus ei võinud keelduda tema apellatsioonkaebuse menetlemisest, kuna kostja vaidlustas muu hulgas temalt hageja kasuks menetluskulude 1065 euro 70 sendi suuruste menetluskulude väljamõistmise. Ringkonnakohtu määrus tuleb seetõttu tühistada ning ringkonnakohtul tuleb uuesti otsustada apellatsioonkaebuse menetlusse võtmine, kontrollides muid apellatsioonkaebuse menetlemise eeldusi.
  2. Ringkonnakohus ei saa apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

§ 637

lg 21 alusel keelduda, kui korraga on täidetud kolm tingimust (vt ka Riigikohtu

  1. juuni
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-102708/37, p 10;
  3. juuni
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16, p 11):  maakohus on lihtmenetluse asja otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse;  menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalise suuruse;  täidetud on

§ 178lg-s 2 sätestatud eeldus ehk vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

Praegusel juhul on eeltoodud tingimused täidetud. Maakohus on otsuses menetluskulude suuruse kindlaks määranud ja mõistnud kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja enam kui 200 eurot ning kostja on apellatsioonkaebuses menetluskulude väljamõistmise vaidlustanud. 5

(8)2-17-13363

§ 637

lg 21 kohaldamise seisukohast ei ole oluline, milliseid vastuväiteid on apellant kindlaksmääratud menetluskulude summale esitanud. Seega ei saanud ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

§ 637lg-le 21 tuginedes keelduda.

19. Kohtupraktika ühtlustamiseks märgib kolleegium, et menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisega

§ 178

lg 2 mõttes on tegu ka siis, kui menetlusosaline on vaidlustanud küll üksnes menetluskulude jaotust, kuid maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas. Kolleegium täpsustab sellega oma

  1. juunil
  2. a tsiviilasjas nr 2-17-102708 tehtud määruse p-s 11 väljendatud seisukohta. III
  3. Kolleegium nõustub kostjaga ka selles, et maakohus kohaldas selgelt valesti materiaalõiguse normi, mis võis oluliselt lahendit mõjutada. Ka sel põhjusel ei võinud ringkonnakohus keelduda kostja apellatsioonkaebust

§ 637lg 21 alusel menetlusse võtmast.

  1. Käesolevas asjas tekitas kostja kahju kindlustusvõtjale, kellel on hagejaga kindlustusleping (õigusjärglust kindlustusportfelli ülemineku tõttu ei ole vaidlustatud). Hageja hüvitas kindlustusvõtjale tekkinud kahju ja nõuab selle hüvitamist kostjalt. Korteri remondi ja köögikappide maksumuse on kostja hagejale hüvitanud. Vaidluse all on üksnes kulu, mida hageja kandis selleks, et teha kindlaks kindlustusvõtjale tekkinud kahju.
  2. Kolleegium nõustub kostjaga, et hagejal kui kindlustusandjal puudub õiguslik alus, et nõuda kostjalt kahju kindlakstegemise kulude hüvitamist. Sellist õiguslikku alust ei nähtu ka maakohtu otsusest. VÕS § 128 lg 3 kui otsest varalist kahju defineeriv norm ei anna hagejale nõudeõigust. Ainuüksi seepärast pidi ringkonnakohtul tekkima kahtlus, et maakohus võis olla ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi.
  3. Hageja tugineb kostja vastu nõuet esitades eelkõige sellele, et tal on nõue kostja vastu VÕS § 492 lg 1 alusel, mille järgi läheb kindlustusandjale tema hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtja kahju hüvitamise nõue kolmanda isiku ehk praegusel juhul kostja vastu. Kolleegiumi arvates ei saa kahju kindlakstegemise kulu hüvitamise nõue viidatud sätte alusel hagejale üle minna, kuivõrd tuvastatud asjaoludel ei ole kindlustusvõtjal sellist kahju tekkinud. VÕS § 164 lg 2 ja § 173 lg 2 järgi ei mõjuta nõude üleminek ei loovutamisega ega seaduse alusel selle identiteeti, st nõue läheb üle sellises seisundis, nagu see on (vt ka Riigikohtu
  4. veebruari
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 11). Kahju hüvitamise nõude esimeseks eelduseks on kahju tekkimine ehk varaline diferents VÕS § 127 lg 1 mõttes (vt nt Riigikohtu
  6. mai
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-15, p 21;
  8. märtsi
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-197-13, p 22). Kohtute tuvastatud asjaoludel ei ole kindlustusvõtja kahju kindlakstegemise kulu kandnud.
  10. Samuti ei ole tegemist olukorraga, kus hageja oleks muu isikuna täitnud kindlustusvõtja kohustuse. VÕS § 489 lg 1 järgi peab kindlustusandja viivitamata tegema kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suuruse. Seega täitis hageja kahju kindlakstegemise kulude kandmisel kindlustuslepingujärgset kohustust ning kindlustusvõtja ei ole 112 euro ulatuses kahju kandnud. Seetõttu ei saa selline nõue VÕS § 492 alusel kindlustusandjale ka üle minna. 6

(8)2-17-13363
  1. Kolleegiumi arvates ei saa hagejal olla esitatud asjaoludel kostja vastu nõuet ka muul õiguslikul alusel. Kostja ei ole esitatud asjaoludel rikkunud hageja õigusi, mis annaks aluse esitada deliktiline kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043 alusel või nõuda hageja õiguse rikkumisega saadu hariliku väärtuse hüvitamist. Seda juba ainuüksi põhjusel, et hageja täitis kahju kindlakstegemise kulu tasumisel enda lepingulist kohustust (vt VÕS § 489 lg 1, määruse p 24). Seaduse järgi ei ole hagejale üle läinud kindlustusvõtja võimalik nõue kostja vastu ning hageja ei ole ka tuginenud sellele, et kindlustusvõtja oleks talle mingi nõude loovutanud.
  2. Lähtudes eeltoodust, ei mõjuta asja lahendust see, kas ja millisel määral arvestas maakohus asja lahendamisel juhendit kahju kindlakstegemise kulu sissenõudmise kohta. Kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ja kohaldab õigust ise (vt

§ 436lg 7).

IV 27. Kostja ei ole apellatsioonkaebusega vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus võttis vastu hageja haginõudest loobumise ja lõpetas menetluse (vt määruse p 5; apellatsioonkaebus, II kd, tl 42).

§ 668

lg-t 5 vastavalt kohaldades ei saa apellant ringkonnakohtu määrust tema apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise kohta vaidlustades tugineda maakohtu otsuse vaidlustamisele suuremas ulatuses, kui ta seda tegi apellatsioonkaebuses. Lisaks puudub kostjal õiguslik huvi vaidlustada maakohtu otsust osas, milles see tehti tema kasuks, kui maakohus võttis vastu hagist loobumise ja lõpetas menetluse suuremas ulatuses, kui taotles hageja. Sellele võinuks apellatsioonkaebuses tugineda hageja, kes aga kaebust maakohtu otsuse peale ei esitanud. Seega on maakohtu otsus jõustunud osas, milles maakohus lõpetas tsiviilasja menetluse põhinõude 895 euro 83 sendi osas (

§ 456lg 4 teine lause).

Samuti ei vaidlustanud hageja viivise välja mõistmata jätmist, mistõttu ka selles osas on maakohtu otsus jõustunud. Seega on praeguseks vaidluse all üksnes hageja nõue 112 euro, st kahju kindlakstegemise kulu väljamõistmiseks. Kolleegium peab vajalikuks siiski märkida, et kohus ei saa lugeda hagejat loobunuks haginõudest suuremas ulatuses, kui hageja seda ise avaldab. Samuti on õigem lahendada haginõudest osaline loobumine viivitamata määrusega enne kohtuotsuse tegemist, v.a kui loobumine toimub vahetult enne otsuse tegemist ja loobumise lahendamine kohtuotsuses ei tekita ilmselgelt segadust. 28. Kolleegium märgib, et hageja eest ei ole määruskaebusele vastanud seaduse kohaselt õigustatud isik. Hagimenetluses võinuks kassatsioonkaebusele Riigikohtus vastata hageja ise seadusliku esindaja või vandeadvokaadi vahendusel (

§ 218lg 3 esimene lause ja lg 4 esimene lause).

Lihtmenetluse erisused kehtivad üksnes maakohtu menetluses. Kostja määruskaebuse on tema esindajana allkirjastanud vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar ja vandeadvokaadi abi Karin Ploom.

§ 218

lg 3 esimese lause alusel loeb kolleegium kostja esindajaks üksnes vandeadvokaat U. Kõrgesaare. 29. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks, jääb menetluskulude jaotus

§ 173lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

30. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb

§ 149lg 4 esimese lause alusel kautsjon tagastada. 7

(8)2-17-13363 Kostja peab kautsjoni tagastamiseks täpsustama, kellele see tagastada. Määruskaebuses on kostja palunud tagastada kautsjon LEADELL Pilv Advokaadibüroo AS-le (II kd, tl 52 pöördel), menetluskulude nimekirjas aga, et kolmandale isikule (II kd, tl 61 pöördel). Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.