← Eesti

2-17-11516/46

Obsah (13)§ 376§ 691§ 331§ 372§ 221§ 207§ 456§ 637§ 460§ 689§ 688§ 164§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-17-11516 Otsuse kuupäev Tartu, 10. aprill 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Ants Kull ja Villu Kõv

) § 376 lg 4 p 2 tähenduses, mida ei peeta hagi muutmiseks. Sellise taotluse võis hageja esitada

§ 376lg 6 järgi ka suuliselt kohtuistungil.

Hageja ja kostja I huvi kinnistu omandamiseks on võrdne. Maakohtu otsuse põhjendustest ei ole selgelt aru saada, miks on hagejal ülekaalukas huvi kinnistu endale saada. Kuigi hageja jaoks on see lapsepõlves olnud suvila, siis edasi on maatükk kuulunud hagejale ja kostjale I juba üle kahekümne aasta ning kinnistut kasutab kogu pere. Kuna ülekaalukat huvi kummalgi abikaasal ei ole, on kõige õiglasem panna kinnistu ühisomanikevahelisele enampakkumisele. Kuna kumbki pool taotles tahteavalduste asendamist, tuleb omandi üleandmiseks vajalikud tahteavaldused asendada. Pooled on taotlenud, et enamsaadud ühisvara hüvitisest tuleks pool laenukohustusest maha arvata. Poolte omavahelises suhtes tuleb kogu laenukohustus jätta enampakkumise võitnud abikaasa kanda, kuid see ei muuda asjaolu, et mõlemad pooled jäävad suhtes võlausaldajaga ikka võlgnikuks. Maakohus leidis, et mõistlik on hüvitise maksmiseks ja valduse väljaandmiseks anda 60-päevane tähtaeg. Kumbki pool seda tähtaega ei vaidlustanud ning ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et selline tähtaeg on mõistlik. Kuna maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, milles maakohus kohustas kostjaid II ja III andma 60 päeva jooksul hagejale üle kinnistu valdus, ei saa ringkonnakohus selles osas maakohtu otsust muuta. Hageja saab nende vastu valduse üleandmise nõude efektiivselt maksma panna aga üksnes siis, kui ta saab enampakkumisel kinnistu ainuomanikuks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus. Menetluskulud palub hageja jätta kostja I kanda. Menetluskuludena kassatsiooniastmes nimetas hageja õigusabikulusid 3564 eurot (sh käibemaks). Hageja arvates tegi ringkonnakohus lahendi nõuete kohta, mida pooled ei ole esitanud, ringkonnakohtu otsus on vastuoluline ega ole täidetav, samuti jättis ringkonnakohus hindamata hageja esitatud tõendid ning lahendist ei ole aru saada, kuidas ringkonnakohus lahenduseni jõudis. 5

(15)2-17-11516 Ringkonnakohus ei saanud ühisomandit lõpetada ühisomanikevahelise enampakkumisega, sest sellist viisi ei ole pooled välja pakkunud. Ringkonnakohus tõlgendas vääralt

§ 376lg 4 p 2.

Kostja I maakohtu istungil esitatud seisukoht enampakkumise kohta ei vasta hagiavaldusele esitatud nõuetele, sellest ei olnud aru saada, et ta soovib esitada alternatiivset nõuet. Kohus on poolte pakutud viisidega seotud. Kui ühisomand lõpetatakse ühisomanike vahelise enampakkumisega, ei ole omandi üleandmiseks vajalik tahteavaldusi asendada. Omand tekib enampakkumisel enampakkumise akti alusel kande tegemisel, kanded tehakse kohtutäituri avalduse alusel. Ringkonnakohtu käsitlus on vastuolus täitemenetluse seadustiku (TMS) §-dega 156 ja

  1. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on vastuoluline, sest selle p-des 2.5 ja 2.6 on laenukohustustest pool jäetud esmalt kummagi abikaasa kanda, samas kui järgneva punkti kohaselt kannab laenukohustuse enampakkumise võitja. Resolutsiooni p 2.6 väljub poolte esitatud nõuete piiridest, kumbki pool ei taotlenud, et laen jääks ühe abikaasa kanda. Ringkonnakohus rikkus põhjendamiskohustust, tema arutluskäik ei ole jälgitav. Maakohus leidis, et hagejal on suurem huvi kinnistu saamiseks. Ringkonnakohus heitis seda maakohtule ette, kuid ei põhjendanud, miks ta leiab, et hageja ja kostja I huvi kinnistut saada on võrdne. Kinnistu kuulus hageja vanematele ja on olnud tema pere suvilana kasutuses alates
  2. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta ei ole nõus, et hageja huvi kaalub kostja I huvi üles. Kostja I on käitunud heade kommete vastaselt ega soovi tegelikult kinnistut endale, vaid tahab saada võimalikult suurt hüvitist.
  3. Kostja I palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub kostja I jätta hageja kanda. Kassatsiooniastme menetluskuludena nimetas kostja I õigusabikulusid 1800 eurot (sh käibemaks). KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  4. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb

§ 691p 1 alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

  1. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset ja olulisi asjaolusid (I), seejärel ringkonnakohtus kinnistu jagamise viisi muutmise lubatavust ja põhjendatust (II) ja kinnistu ringkonnakohtu valitud viisil jagamise tagajärgi (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (IV). I (A)
  2. Hageja on esitanud menetluses erinevaid nõudeid, mida kõiki ei ole kohtud nõuetekohaselt menetlenud.
  3. Algses hagis (I kd, tl-d 1–5) palus hageja:  jagada laenulepingust II tulenev laenukohustus hageja ja kostja I vahel võrdselt (kummagi kohustus 13 576 eurot 18 senti), võttes aluseks laenujäägi
  4. mai 2017 seisuga (27 152 eurot 36 senti);  jätta kinnistu hageja ainuomandisse kohustusega tasuda kostjale I hüvitist 51 550 eurot, arvata sellest maha kostja I osa laenulepingu II järgsest kohustusest;  jätta auto kostja I ainuomandisse;  kohustada kostjaid andma kinnistu otsene valdus koos oluliste osade ja päraldistega hagejale üle 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. 6

(15)2-17-11516
  2. detsembril 2017 esitatud menetlusdokumendis (I kd, tl-d 126–129) täiendas hageja hagi ja formuleeris oma nõuded uuesti. Muutmata jäid hageja nõuded jagada laenukohustus, jätta auto kostjale I ja kohustada kostjaid anda välja kinnistu valdus. Põhimõtteliselt samaks jäi ka hageja nõue jätta kinnistu tema ainuomandisse hüvitise maksmise vastu, kuid erinevalt esialgsest hagist ei palunud hageja enam arvata hüvitisest maha kostja I osa laenulepingujärgsest kohustusest. Lisaks esitas ta siin järgmised uued nõuded:  asendada kohtulahendiga kostja I tahteavaldus ja tuvastada tema nõusolek hageja kinnistusraamatusse kandmiseks kinnistu ainuomanikuna;  kohustada kostjat I tasuma hagejale 3379 eurot 18 senti ühisvara vähenemise hüvitisena;  mõista kostjalt I välja kõikide kohtuotsusega tasumisele kuuluvate summade tasumisega viivitamisel viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuste täieliku täitmiseni.
  3. Maakohus ei ole haginõude täiendamist ja täpsustamist korrektselt lahendanud. 15.
  5. jaanuaril 2018 teatas Harju Maakohtu kohtujurist e-kirjaga (I kd, tl 137) hagejale, et maakohus võtab menetlusse kostja I tahteavalduse asendamise nõude ja seda on ka maakohtu otsuses lahendatud. 15.
  6. Samas e-kirjas teatas kohtujurist aga, et maakohus keeldub

§ 331

lg-le 1 tuginedes hilinemise tõttu menetlusse võtmast hageja nõuet saada kostjalt I ühisvara vähenemise eest hüvitist. Isegi kui lugeda seda sisuliselt põhjendatuks selle menetluse raames, pidanuks maakohus lahendama täiendava haginõude menetlusest keeldumise

§ 372

lg 4 ja § 465 lg 2 nõuetele vastava kirjaliku määrusega, mis on

§ 372lg 5 järgi ka edasikaevatav.

Sellist määrust ei saanuks

§ 221järgi edasikaevatavuse tõttu teha ka kohtujurist, vaid üksnes kohtunik.

Tähendust ei ole sellel, et kohtujuristi e-kirjas on märgitud, et ta saatis e-kirja „kohtuniku ülesandel“. 15.

  1. Lahendamata on jäänud hageja viivisenõue. Selle kohta ei ole selget seisukohta võetud ka kohtujuristi e-kirjas. 15.
  2. Tähelepanuta on jäänud ka haginõude täpsustamine (kitsendamine) kinnistu hageja ainuomandisse jätmisel hüvitisest laenukohustuse mahaarvamise väljajätmisega. Maakohtu otsuse resolutsioonis on küll jagatud laenukohustus (resolutsiooni p-d 5 ja 6), kuid hageja makstavast hüvitisest seda maha arvatud ei ole (resolutsiooni p 8), st selles osas ei olnud maakohtu otsuse resolutsioon selge, nagu ei olnud selge ka hageja hagis, mida ta laenukohustuse jagamisega saavutada soovib.
  3. Eelnev ei mõjuta siiski asja lahendamist. Hageja ei ole tema haginõuete menetlemisest keeldumist või nende lahendamata jätmist ega maakohtu otsust vaidlustanud, mh tuginenud kostjale I maksmisele kuuluva hüvitise ebaõigele arvestusele. Seega lähtub kolleegium, et menetluse esemeks maakohtus olid kokkuvõttes järgmised haginõuded:  jagada laenulepingust II tulenev laenukohustus hageja ja kostja I vahel võrdselt (kummagi kohustus 13 576 eurot 18 senti), võttes aluseks laenujääk
  4. mai 2017 seisuga (27 152 eurot 36 senti);  jätta kinnistu hageja ainuomandisse kohustusega tasuda kostjale I hüvitist 51 550 eurot; 7

(15)2-17-11516  asendada kohtulahendiga kostja I tahteavaldus ja tuvastada tema nõusolek hageja kinnistusraamatusse kandmiseks kinnistu ainuomanikuna;  jätta auto kostja I ainuomandisse;  kohustada kostjaid andma kinnistu otsene valdus koos oluliste osade ja päraldistega hagejale üle 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
  1. Kostja I on vastuhagis (I kd, tl-d 67–69) esitanud järgmised nõuded:  jätta kinnistu tema ainuomandisse kohustusega hüvitada hagejale pool kinnistu väärtusest (51 550 eurot), millest on maha arvatud hageja osa laenukohustusest;  kohustada hagejat andma kinnistu valdus üle 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Maakohtu
  2. jaanuari
  3. a istungil täpsustas kostja I, et kinnistu ühisomand tuleks lõpetada hageja ja kostja I vahelise enampakkumisega. Täpsustamise lubatavuse kohta vt allpool otsuse p-d 23–
  4. (B)
  5. Eelnevast tulenevalt on hageja ja kostja I hagis ja vastuhagis vastamisi nõudnud nende ühisvara jagamist. Lisaks on hageja nõudnud kõigilt kostjatelt kinnistu valduse väljaandmist ja kostja I hagejalt kinnistu valduse väljaandmist. Kostjate vastu esitatud nõuded ja kostja I nõuded hageja vastu on õiguslikult iseseisvad, st kostjad osalevad menetluses iseseisvalt

§ 207lg 2 mõttes.

Nii ei mõjuta ühe kostja avaldused teisi ning iga kostja saab esitada vastuväiteid üksnes tema vastu esitatud nõudele. Seega ei ole kostjate II ja III vastuväidetel tähendust kinnistu jagamise nõude lahendamisel. Kostja I õigusliku positsiooni toetamiseks võinuks nad astuda menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja I poolel või neid võinuks hageja või kostja I taotlusel sinna selliselt kaasata, kuid seda ei ole tehtud.

  1. Kohtud on kokkuvõttes rahuldanud hageja nõuded jagada laenukohustus (vt selle kohta ka otsuse p 41) ja jätta auto kostja I ainuomandisse ning kostjate II ja III suhtes ka kinnistu valduse väljanõudmise taotluse. Samuti on rahuldatud vastuhagi alternatiivne taotlus kinnistu ühisomandi lõpetamiseks hageja ja kostja I vahelise enampakkumisega. Tahteavalduste asendamise ja kinnistu väljaandmise nõuded on ringkonnakohus rahuldanud sisuliselt nii hageja kui ka kostja I kasuks sõltuvalt sellest, kes kinnistu enampakkumise võidab. Seda saab kolleegiumi arvates pidada nii hagi kui ka vastuhagi osaliseks (tingimuslikuks) rahuldamiseks. Tegemist on kinnistu jagamisega kaasnevate abinõuetega.
  2. Kohtuotsus asjas on

§ 456lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles jäeti auto kostja I ainuomandisse.

Selles osas maakohtu otsust ei vaidlustatud.

  1. Samuti on kohtuotsus jõustunud osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 10 ja 11, millega maakohus kohustas kostjaid II ja III hagejale üle andma kinnistu valdus hiljemalt 60 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Seda hoolimata sellise otsustuse võimalikust vastuolust ringkonnakohtu otsuse muu resolutsiooniga. 21.
  2. Maakohtu otsuse resolutsiooni kontekstis rahuldati põhjendatult hageja nõue kostjate II ja III vastu kinnistu valduse üleandmiseks hagejale, kuna hageja ja kostja I ühisomand kinnistule lõpetati selle jätmisega hageja ainuomandisse. Ringkonnakohus lõpetas hageja ja kostja I ühisomandi kinnistule selle panemisega pooltevahelisele enampakkumisele, kuid ei saanud kostjate II ja III 8

(15)2-17-11516 apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu maakohtu otsust muuta nende vastu kinnistu väljaandmise nõude rahuldamise osas (maakohtu otsuse p-d 10 ja 11). Kostjad II ja III vaidlustasid koos kostjaga I maakohtu otsuse, kuid kuna kaebuselt ei tasutud riigilõivu, jättis ringkonnakohus nende kaebused

§ 637lg 1 p 3 alusel menetlusse võtmata (vt otsuse p 5).

Kostjad II ja III olid sellise tagajärje võimalikkusest ka eelnevalt teadlikud, kuna teatasid ringkonnakohtule, et riigilõivu tasumise kohustuse olemasolu korral loobuvad nad oma kaebusest (I kd, tl-d 193 ja 194). 21.2. Riigikohus nõustub ringkonnakohtuga (ringkonnakohtu otsuse p 17), et eelnev ei tähenda, et hageja saaks kostjatelt II ja III täitemenetluses kinnistu valduse välja nõuda ka siis, kui ta ei saa pooltevahelisel enampakkumisel kinnistu ainuomanikuks. Kui enampakkumisel saab kinnistu ainuomanikuks kostja I, mitte hageja, ei saa hageja nõuda täitemenetluses kostjatelt II ja III kinnistu valduse üleandmist, sest kinnistu omandi üleminekuga lõpeb hageja materiaalõiguslik õigustatus nõuda omanikuna kostjatelt II ja III kui kinnistu õigusliku aluseta valdajatelt kinnistu valduse väljaandmist vindikatsiooninõudena (asjaõigusseaduse (AÕS) § 80). Kui enampakkumise tulemusena saab kinnistu ainuomanikuks kostja I, läheb talle õigusjärgluse korras muu hulgas üle ka hagejale kuulunud õigus nõuda kohtulahendi alusel kostjatelt II ja III kinnistu väljaandmist (

§ 460lg 1, TMS § 18).

Sel juhul saab kostja I täitedokumendi järgi hageja õigusjärglasena soovi korral nõude kostjate II ja III vastu maksma panna. (C)

  1. Kassatsioonimenetluses ei vaielda järgmiste asja lahendamiseks oluliste asjaolude üle:  hageja ja kostja I sõlmisid
  2. septembril 1991 abielu, mille nad lahutasid
  3. mail 2017;  abieluvaralepingut hagejal ja kostjal I sõlmitud ei olnud, nende ühisvara on jagamata;  kinnistul asub elamu, kus pooled (sh hageja ja kostja I ühised täisealised lapsed kostjad II ja III) on elanud ühiselt
  4. a-st;  elamu kinkisid hagejale
  5. septembril 1991 tema vanemad;  abielu ajal erastati suvila juurde maa ja kinnistu kanti kinnistusraamatusse
  6. septembril 2000;  elamu ümberehitamiseks kasutati hageja ja kostja I ühisvaras olnud korteri müügist saadud raha ja laenulepingute alusel saadut;  laenulepingu II sõlmis pangaga oma nimel kostja I, kuid tegu on perekonna huvides võetud hageja ja kostja I ühise varalise kohustusega, mille jääk oli
  7. mai
  8. a seisuga 27 152 eurot 36 senti. II (A)
  9. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et ringkonnakohus ei võinud ühisomandit kinnistule lõpetada selle panemisega ühisomanikevahelisele enampakkumisele, kuna hageja ega kostja I ei ole sellist viisi välja pakkunud.
  10. Kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus AÕS § 77 lg 2 järgi hageja nõudel kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosades, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. See kehtib AÕS § 70 lg 6 järgi ka ühisomandis oleva asja jagamisel. 9

(15)2-17-11516 Kohus saab valida üksnes sellise jagamise viisi, mida pool on hagis või vastuhagis nõudnud (vt nt Riigikohtu
  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 21).
  3. Nii hageja hagis kui ka kostja I vastuhagis on soovitud kinnistu jätmist enda ainuomandisse, vastaspoolele hüvitise määramise vastu. Küll on kostja I esindaja maakohtu
  4. jaanuari
  5. a istungil pärast seda, kui ta on selgitanud kostja I soovi saada kinnistu ainuomanikuks märkinud järgmist: „Tulenevalt riigikohtu praktikast, tuleks kohaldada poolte vahelist enampakkumist selle vaidlusaluse kinnistu osas, seda selle tõttu, et asi oleks õiglane ja see oleks eeskätt silmas pidades poolte huve. /…/ Meie leiame, et poolte vaheline enampakkumine oleks otstarbekas läbi viia.“ (I kd, tl-d 156 pöördel ja 157 pöördel.) Apellatsioonkaebuses on kostja I alternatiivselt kinnistu endale jätmisele palunud samuti korraldada kinnistu enampakkumine hageja ja kostja I vahel (I kd, tl 180 pöördel).
  6. Esmalt peab kolleegium vajalikuks märkida, et hagejale ei saanud toimikumaterjale arvestades tulla üllatusena ringkonnakohtus asja lahendamine kinnistu panekuga ühisomanikevahelisele enampakkumisele. Seda esiteks põhjusel, et kostja I oli vastava selgesõnalise taotluse esitanud oma apellatsioonkaebuses. Samuti oli kostja I sellest taotlusest ilmselgelt teadlik ka maakohtu istungi protokolli järgi. Maakohtu istungil ei väljendanud hageja kostja I taotluse kohta kordagi, et see oleks menetluslikult lubamatu või et ta vajaks sellega tutvumiseks ja seisukoha kujundamiseks lisaaega. Enamgi veel, protokollis on rõhutatult märgitud järgmist: „Pooled lepivad kokku selles, et juhul, kui peaks korraldatama poolte vaheline enampakkumine vaidlusaluse kinnistu osas, on vara alghinnaks 105 000 eurot.“ (I kd, tl 158 pöördel). Seega möönis ka hageja, et juba maakohus võinuks lõpetada kinnistu ühisomandi ühisomanikevahelisele enampakkumisega. Hageja ei tuginenud kostja I apellatsioonkaebuse alternatiivse taotluse menetluslikule lubamatusele ka apellatsioonkaebusele vastates (II kd, tl-d 3–6). Esimest korda esitas hageja vastuväiteid sellele alles ringkonnakohtu
  7. septembri
  8. a istungil (II kd, tl 15 pöördel).
  9. Kolleegium leiab ringkonnakohtuga nõustudes, et haginõude täiendamine kohtumenetluse kestel kaas- või ühisomandi lõpetamise viisidega AÕS § 77 lg 2 mõttes, ei ole hagi muutmine

§ 376

lg 1 tähenduses, kui pool on varem juba haginõude või vastuhaginõude kaasomandi või ühisomandi lõpetamiseks esitanud ja seda menetletakse. Seda saab pidada nõude laiendamiseks

§ 376

lg 4 p 2 mõttes, mistõttu ei pea see vastama hagiavaldusele esitatud nõuetele ning sellise täienduse võib teha ka suuliselt kohtuistungil. Lisaks kordas kostja I taotlust apellatsioonkaebuses. Seega oli ringkonnakohtul võimalik ühisomanikevaheline enampakkumine. valida kinnistu ühisomandi lõpetamise viisiks 28. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et ringkonnakohtul olnuks kostja I apellatsioonkaebuse alusel õigus kaaluda kinnistu jagamist selle panemisega ühisomanikevahelisele enampakkumisele ka juhul, kui seda saanuks hinnata hagi muutmisena. Hagi muutmine on vastaspoole või kohtu nõusolekul võimalik ka kõrgemas kohtuastmes, eelkõige kui see on asjaolude kohaselt mõjuval põhjusel mõistlik (

§ 376lg-d 1 ja 2).

Sel juhul tuleb ringkonnakohtul küll tagada muudetud nõude osas ka kostja õiguste järgimine ning teha nõude suhtes vajalikus ulatuses ka eelmenetluse toimingud. (B) 10

(15)2-17-11516
  1. Põhimõtteliselt on maakohtu valik kaasomandis või ühisomandis oleva asja jagamiseks ühise omandi lõpetamisel diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus ei peaks üldjuhul sekkuma. Diskretsiooniõiguse kasutamine ei või aga viia ebamõistlike tagajärgede ja ebaõigluseni, st diskretsiooniõigus ei ole siin piiramatu ning kaasomand (ühisomand) tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke (ühisomanikke) kõige vähem (vt ka Riigikohtu
  2. aprilli
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 22).
  4. Samuti on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus mitu kaasomanikku (ühisomanikku) soovivad jagatavat asja või õigust endale hüvitise maksmise vastu, on vähemasti üldjuhul mõistlik panna asi või õigus kaasomanike (ühisomanike) vahelisele enampakkumisele. Kaasomanike (ühisomanike) vaheline enampakkumine võimaldab eseme omandamisest huvitatud kaasomanikel (ühisomanikel) endil otsustada, kes neist on valmis eseme omandamisse enam rahaliselt panustama, ja toob paremini välja ka eseme väärtuse (vt Riigikohtu
  5. aprilli
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 24). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga (ringkonnakohtu otsuse p 13), et kui ei saa tuvastada, et ühel ühisomanikest oleks ülekaalukas huvi kinnisasja omandi säilitamise vastu, ning mõlemad ühisomanikest soovivad kinnisasja endale, tagab kõige õiglasema lahenduse see, kui kinnisasi jääb selle ühisomaniku ainuomandisse, kes on nõus omavahelisel enampakkumisel maksma teisele ühisomanikule suuremat hüvitist.
  7. Ringkonnakohus kaalus ühisomandi lõpetamisel mõlema ühisomaniku huve ning valis diskretsioonipiire ületamata viisi, lähtudes põhimõttest, et ühisomanike huvisid kõige vähem koormata. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ning selles osas

§ 689lg 5 kohaselt ringkonnakohtu põhjendusi ei korda.

Seega ei ole alust ringkonnakohtu lahendit ühisomandi lõpetamise viisi valiku osas tühistada. Lisaks märgib kolleegium, et ainuüksi kinnistul oleva elamu algne kuulumine ühele endistest abikaasadest ja selle omandamine kinkega oma vanematelt ei õigusta kinnistu temale jätmist, eriti kui abikaasad on ühiselt pikemat aega kinnistut kasutanud ja parendanud. Hageja ei ole tuginenud ka sellele, et kinnistu jagamisel tuleks võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda elamu varasema hageja ainuomandisse kuulumise tõttu (vt maakohtu otsuse lk-d 15 ja 16). Samuti ei ole tuvastatud muid erilisi asjaolusid, mh kummagi endise abikaasa oluliselt erinevaid panuseid kinnistusse. Seega lähtusid kohtud kinnistu jagamisel põhjendatult hageja ja kostja I osade võrdsusest. Hageja ei ole seda kassatsioonimenetluses ka vaidlustanud. Tuvastatud asjaoludel ei nähtu kolleegiumile kostja I hea usu põhimõttega vastuolus olevat käitumist, nagu väidab kassatsioonkaebuses hageja. Asjaolusid kolleegium ise

§ 688lg-test 3–5 tulenevalt tuvastada ei saa.

III (A)

  1. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et ringkonnakohus kohustas ekslikult resolutsioonis enampakkumist kaotanud ühisomanikku tegema kinnistusraamatu kande muutmiseks vajalikke tahteavaldusi.
  2. Ringkonnakohus on oma otsuses toodud tervikresolutsiooni p 2.4 sõnastanud järgmiselt: „2.
  3. Kohustada enampakkumise kaotanud ühisomanikku tegema vajalikud tahteavaldused kinnisasja (registriosa nr 3647902) ühisomandi lõpetamiseks ning kehtiva omanikukande 11

(15)2-17-11516 kustutamiseks ja enampakkumise võitnud ühisomaniku kinnistusraamatusse ainuomanikuna kandmiseks. Kohtuotsus asendab kohustatud ühisomaniku tahteavaldusi.“
  1. Esiteks märgib kolleegium, et just sellist haginõuet ei ole kumbki pool esitanud. Ühisomanikevahelist kinnistu enampakkumist taotlenud kostja I ei esitanud taotlusi kinnistusraamatu kannete ega tahteavalduste tegemise kohta. Küll taotles hageja, et kinnistusraamatu kannete tegemiseks asendataks kostja I tahteavaldused. Sisuliselt saab ringkonnakohtu sõnastatud tervikresolutsiooni p 2.4 pidada hagi osaliseks (tingimuslikuks) rahuldamiseks enampakkumise puhuks. Tegemist on kinnistu jagamisega kaasnevate abinõuetega. Hageja ei ole väitnud kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus oleks p 2.4 osas hagist või vastuhagist väljunud.
  2. Iseenesest on õige hageja käsitlus, et täitemenetluses kinnistu enampakkumisel võõrandamisel ei sõlmita omandi üleandmise lepingut ja kanded kinnistusraamatusse tehakse TMS §-de 156 ja 160 järgi enampakkumise akti alusel täituri avaldusel. See kehtib nii kinnistu võõrandamisel avalikul kui ka kaasomanike (või ühisomanike) vahelisel enampakkumisel täitemenetluses (vt ka Riigikohtu
  3. aprilli
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 36.4;
  5. juuni
  6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-17, p 15). Seega ei oleks ringkonnakohtu sõnastatud resolutsiooni p 2.4 kinnistu täitemenetluses hageja ja kostja I vahelisel enampakkumisel müümise korral iseenesest vaja. Samas ei tekita punkt segadust ega raskenda otsuse täitmist.
  7. Täitmisteate teisele ühisomanikule (või kaasomanikule) kättetoimetamine ja vabatahtliku täitmise tähtaeg (TMS §-d 24 ja 25) annavad võimaluse korraldada eseme müük poolte kokkuleppel ka täitemenetluse väliselt, st eraõiguslikul alusel (AÕS § 641, § 74 lg 1, § 119 lg 1, § 120 lg 1) (vt Riigikohtu
  8. aprilli
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 36.3;
  10. juuni
  11. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-61-17, p 13). Eseme müümise korral väljaspool täitemenetlust võib p 2.4 tähendust omada, tagades otsuse täitmiseks vajalike tahteavalduste andmist. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohus otsustanud, et kinnistu enampakkumise võib korraldada üksnes kohtutäitur. Nii või teisiti ei takista vaidlusalune resolutsioonipunkt lahendi täitmist ja selle otsusest väljajätmine oleks põhjendamatu. See punkt ei kahjusta ka hageja huve. Kui hageja enampakkumise võidab, saab ta ju ka ise sellele tugineda. Kolleegium märgib, et tahteavalduste asendamisel omandi üleminekuks olnuks mõistlik siduda see raha saamisega (vt ka Riigikohtu
  12. aprilli
  13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 26). Praegu ei ole seda taotletud. (B)
  14. Kolleegium ei nõustu hagejaga ka selles, et ringkonnakohtu otsuses sõnastatud tervikresolutsiooni p-d 2.5 ja 2.6 on vastuolulised ja p 2.6 sisu ei ole arusaadav.
  15. Ringkonnakohus on otsuse tervikresolutsioonis käsitlenud hageja ja kostja I laenukohustust kolmes punktis: „2.
  16. Jagada Swedbank AS-iga sõlmitud laenulepingust nr 14-065247-EL tulenev laenujääk (
  17. mai
  18. a seisuga 27 152 eurot 36 senti) E. Si ja K. Si vahel võrdsetes osades nii, et kummagi osa on 13 576 eurot 18 senti. 12
(15)2-17-11516 2.
  1. Jätta Swedbank AS-iga sõlmitud laenulepingust nr 14-065247-EL tulenevad kohustused enampakkumise võitnud ühisomaniku kanda. 2.
  2. Kohustada enampakkumise võitnud ühisomanikku tasuma 60 päeva jooksul alates enampakkumise toimumisest enampakkumise kaotanud ühisomanikule hüvitist, mille suurus on enampakkumisel tehtud parim pakkumine, millest on maha arvatud enampakkumise kaotanud ühisomaniku osa laenukohustusest (13 576 eurot 18 senti).“
  3. Laenukohustus on asja lahendamisel tähtis, kuna kinnistu on esitatud asjaoludel koormatud hüpoteekidega, mis tagavad hageja ja kostja I ühist laenukohustust, mille täitmist tuleb reguleerida. Kuigi ühisvarana jagatakse PKS §-st 25 tulenevalt esmajoones ühisvarasse kuuluvaid esemeid ja abikaasade muid varalisi õigusi, tuleb vara jagamisel PKS § 38 kohaselt arvesse võtta ka ühisvaral lasuvaid kohustusi. Ühisvara jagamisel tuleb arvestada poolte ühiseid kohustusi ning ühe abikaasa selliseid isiklikke kohustusi, mis on seotud ühisvarasse kuuluva esemega. Kohustused saab vara jagamise käigus täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Kohus ei saa abikaasade ühisvara jagamisel siiski muuta võlausaldaja nõusolekuta ära abikaasade solidaarset vastutust võlausaldaja ees, st vabastada ühte endist abikaasat vastutusest võlausaldaja ees, vaid üksnes reguleerida kohustuse täitmise korraldust endiste abikaasade vahelises suhtes. Seetõttu tuleks edasiste suhete selguse huvides ühisvara jagamisel eelistada ühiste kohustuste jagamisele nende täitmist, sest siis saab võlausaldaja nõue rahuldatud ja abikaasad vabanevad solidaarkohustusest (vt ühiste kohustuste ja kohustuste täitmise kohta ka Riigikohtu
  4. detsembri
  5. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15138, p-d 18, 19, 35; vt
  6. mai
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 14).
  8. Tuvastatud asjaoludel oli hagejal ja kostjal I abielu lahutamise seisuga (
  9. mai 2017) täitmata laenukohustus panga ees 27 152 eurot 36 senti, mis tulenes kostja I ja panga vahel sõlmitud laenulepingust II. Hageja ja kostja I ei vaidle selle üle, et nad vastutavad nimetatud laenujäägi eest omavahelises suhtes võrdsetes osades, s.o kumbki 13 576 euro 18 sendi ulatuses.
  10. Ringkonnakohus on nii otsuse resolutsiooni kui ka põhjenduste (vt ringkonnakohtu otsuse p 14) kaudu püüdnud leida lahenduse laenulepingust II tulenevate kohustuste arvestamisele selliselt, et enampakkumise kaotaja vabaneks pooltevahelises suhtes laenukohustusest ning edasi peaks seda täitma enampakkumise võitja (s.o tulevane kinnistu ainuomanik). Sel eesmärgil on otsuse resolutsiooni p-s 2.7 ette nähtud laenukohustusest poole mahaarvamine teisele ühisomanikule makstavast hüvitisest. 41.
  11. Kolleegiumi arvates on selline lähenemine mõistlik olukorras, kui pooled ei ole soovinud enampakkumise tulemist esmalt tervikuna laenu pangale tagasi maksta. Praegu ei ole ei hageja ega kostja I soovinud laenukohustuse arvestamist teisiti kui abielu lahutamise aegse jäägi seisuga, arvestamata hilisemat kohustuse täitmist. 41.
  12. Lisaks on hageja ise hagis taotlenud laenukohustuse jagamist just selliselt nagu on ringkonnakohtu sõnastatud otsuse tervikresolutsiooni p-s 2.5 tehtud. Kuigi see esmapilgul tõepoolest ei haaku resolutsiooni p-ga 2.6, saavad nimetatud punktid mõistetavaks koostoimes resolutsiooni p-ga 2.
  13. Kolleegium mõistab tervikresolutsiooni p 2.5 kui esmajoones tuvastust, mis ulatuses hageja ja kostja I abielu lahutamise seisuga ühise laenukohustuse eest omavahelises suhtes vastutavad (õigem olnuks mitte rääkida laenukohustuse jagamisest, kuid see ei muuda lahendi täidetavust ka ebaselgemaks) ja p 2.6 kui otsustust, et laenu ennetähtaegselt ei tagastata, vaid omavahelises suhtes kohustub laenu edasi maksma enampakkumise võitnud ühisomanik. Resolutsiooni p-s 2.7 on aga eelnevast lähtudes otsustatud, et enampakkumise kaotaja saab talle langeva laenukohustuse osa võrra vähem hüvitist. Seejuures viitab resolutsiooni p 2.5 sellele, kui suur on kummagi ühisomaniku laenukohustuse suurus. Ringkonnakohus on oma otsuse p-s 14 eelnevat ka arvutuskäiguga 13
(15)2-17-11516 näitlikustanud. Kolleegium märgib, et maakohtu istungil kinnitasid nii hageja kui ka kostja I lähtumist laenu jagamisel abielu lahutamise ajast ja palusid jagada laenujääk pooleks (I kd, tl 157). 41.
  1. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu otsus on laenukohustuse jagamise osas mõneti vastuoluline, kuid see ei mõjuta siiski otsuse mõistmist ega asja lahendamist. Nimelt on ringkonnakohus oma otsuse resolutsiooni p 1 järgi tühistanud maakohtu otsuse mh laenukohustuse jagamise osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 5 ja 6), samas on ta oma otsuse tervikresolutsiooni p-s 2.5 jaganud laenukohustuse sisuliselt samamoodi maakohtuga. Seda tuleb aga mõista koostoimes tervikresolutsiooni p-dega 2.6 ja 2.7 (vt käesoleva otsuse p 41.2).
  2. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et mõistlikum oleks olnud ette näha laenujäägi (ennetähtaegne) tagasimaksmine enampakkumise tulemi arvel. Selleks tulnuks määrata enampakkumise alghinnaks kinnistu kui terviku hind (105 000) eurot, mitte aga pool sellest (52 500 eurot), nagu on ette nähtud ringkonnakohtu sõnastatud otsuse tervikresolutsiooni p-s 2.
  3. Nii saanuks enampakkumise korraldada selliselt, et kumbki ühisomanik oleks pakkumise teinud kinnistu kui terviku hinnast lähtudes, täites esmalt tervikuna (vajaduse korral ennetähtaegselt) täitmata laenukohustuse ja seejärel võttes arvesse, kui suure osa sellest pidanuks kandma teine ühisomanik (lisaks ka võimalik abielu lahutamisele järgnenud teise eest enammakstu), makstes ülejäägi välja teisele ühisomanikule. Kuna laenujääk võib nii kohtu- kui ka võimaliku täitemenetluse ajal muutuda nagu ka see, kes kui palju on ühist kohustust täitnud, oleks kohtulahendis õigem näha ette laenu mahaarvamine mitte kindla summana, vaid nt jäägina enampakkumise ajal. Kolleegium näitlikustab eelnevat järgmise hüpoteetilise arvutusega, milles lähtub eeldusest, et kinnistu omandab enampakkumiselt alghinnaga (105 000 eurot) ühisomanik, kes on pärast abielu lahutamist täitnud üksi 27 152 eurot 36 sendi suurusest ühisest laenukohustusest 10 000 eurot. Sel juhul peaks ta esmalt maksma pangale ära puuduoleva 17 152 eurot 36 senti. Kogu laenusumma (27 152 eurot 36 senti) tuleks aga maha arvata ostuhinnast (105 000) eurot, st laenu arvestamata tuleks jagada hind 77 847 eurot 64 senti, st kummalegi ühisomanikest kuuluks sellest pool ehk hüvitist tuleks maksta enampakkumise kaotajale 38 923 eurot 82 senti.
  4. Kolleegium kordab käesolevas asjas nii nõuete lubatavuse kui ka laenukohustuse arvestamise detailide üle tekkinud vaidluse valguses varasemat seisukohta, et seadusandja võiks kaaluda kaasomandis või ühisomandis oleva asja jagamise menetluse muutmist hagita menetluseks, kus kohus saaks eseme jagamise otsustada menetluslikult paindlikumalt ja kaalutulusõigust ka efektiivsemalt rakendada (vt nt Riigikohtu
  5. aprilli
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 21). IV
  7. Maakohus ja ringkonnakohus jätsid menetluskulud

§ 164lg-st 1 lähtudes poolte endi kanda, kuna tegu on hagilise abieluasjaga.

Kuigi hageja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse tervikuna, ei ole ta menetluskulude jaotuse vaidlustamiseks argumente esitanud. Ka kolleegium ei näe põhjust alama astme kohtutes kantud kulude jaotust

§ 164lg-le 2 tuginedes muuta.

45. Samuti ei ole hageja ringkonnakohtu otsust tervikuna vaidlustades esitanud argumente, et väär olnuks temalt 450 euro suuruse riigilõivu väljamõistmine (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 5). Kolleegium ei näe alust ringkonnakohtu otsust ka selles osas tühistada ega muuta. 14

(15)2-17-11516 46. Kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu kassatsioonimenetluse kulud

§ 164lg 2 ja § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

Kuigi tegu on hagilise abieluasjaga

§ 164

lg 1 mõttes, on vaidluse ese varaline ning ebaõiglane oleks põhjendamatu kassatsioonkaebuse tõttu kantud kostja I menetluskulud jätta tema enda kanda. Kolleegium ei pea aga põhjendatuks mõista kostja I kantud menetluskulud hagejalt tervikuna välja. Kassatsiooniastme menetluskuludena nimetab kostja I õigusabikulusid (mis on hinnatavad lepingulise esindaja kuludena) 1800 eurot (sh käibemaks). Neid on arvutatud kokku 12 tunni eest 125 eurot (käibemaksuga 150 eurot) tund. Kolleegium loeb asja olemust ja esindamist varasemates kohtuastmetes arvestades põhjendatuks ja vajalikuks kulusid 1200 euro (sh käibemaks) ulatuses. Viivist hüvitatavatelt menetluskuludelt ei ole kostja I taotlenud. 47. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kassatsioonikautsjonina tasutud 50 eurot

§ 149

lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse.

§ 149

lg 7 kohaselt tuleb enamtasutud kautsjon tagastada.

§ 149lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon isikule, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Peeter Jerofejev Ants Kull Villu Kõve 15

(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.