Obsah (12)

§ 162§ 177§ 190§ 237§ 392§ 351§ 435§ 28§ 53§ 50§ 634§ 173

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 5. oktoober 2018, Tallinn Tsiviilasja number

§ 162lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud hageja kanda.

Kostja I nõudis lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramist. Kohus leidis, et antud juhul puudub vaidlus asjaolus, et kostjate lepinguline esindaja on kostja II töötaja. Lähtuvalt Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15 (p 13), saab hagejalt menetluskulusid välja mõista üksnes ajast, mil on tõendanud käsunduslepingu sõlmimine, s.o alates 19.04.2016. Kohus leidis, et olukorras, kus kostjaid on esindanud ühine esindaja ning menetluskulud kuuluvad väljamõistmisele üksnes kostja I osas, tuleb menetluskulud jagada pooleks. Kohus pidas alates 19.04.2016 põhjendatuks kostjate esindaja toiminguid ja nendeks kulunud ajalist kulu 8,45 tunni ulatuses mõlema kostja osas, seega 4,225 tunni ulatuses kostja I osas. Esindaja tunnitasu 100 eurot (ilma käibemaksuta) on mõistlik ja jääb turuhinna raamidesse. Seega tuleb hagejalt kostja I kasuks välja mõista õigusabikulud 422,50 eurot (ilma käibemaksuta). Vastavalt

§ 177lg 4 mõistis kohus hagejalt kostja I kasuks välja ka viivise.

Kohus leidis, et

§ 190

lg 4 alusel tuleb hagejalt Eesti Vabariigi kasuks välja mõista riigilõivud, millest hageja on menetlusabi andmisega seoses vabastatud, kokku summas 1150 eurot. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

1. 18.12.2017 esitas hageja maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asja maakohtule uueks arutamiseks või teha uus otsus millega hagi rahuldatakse.
2. Tallinna Ringkonnakohus on 23.11.2015 määruses maakohtule selgitanud, et käesolevas hagis nõuab hageja varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist, mis tekkis temale alates 01.01.
3. Seega ei saanud maakohus kohaldada tagasiulatuvalt enne elektrituruseaduse 5 muutmist 01.01.2013 ja direktiivi 2009/72/EÜ üle võtmist kehtinud õigusnorme. Kuna kostja I ei ole esitanud võrguteenuse võlgnevuse kohta hagejale nõuet ega arvet, siis tüüptingimuste p. 5.3.1 tulenev alus võrgulepingu rikkumiseks puudub. Käeoleval juhul on kostja I tuletanud omale õiguse, mitte edastada 220Energia OÜ teenust, kostja II nõudest.
4. Maakohus on hinnanud ebaõigesti tõendeid ja jaotanud ebaõigesti tõendamiskoormise, kui leidis, et kostja II on loovutanud oma nõuded kostjale I. Rahandusministeeriumi vastuskirjas MTÜ Lilleküla Seltsi taotlusele ei ole ühtegi viidet selle kohta, et tegemist oleks nõuete loovutamisega. Tegemist on võrguteenuse eest arveldamise, kõnekeskuse, teenindusbüroode ja muude suhtluskanalite tagamise teenusega ning võlgnevuste käsitlemise teenusega, koos kogu võlariski võtmisega. Samas oleks nõuete loovutamist pidanud tõendama kostjad. Maakohus, tuvastades nõuete loovutamise, oleks pidanud hindama selle kooskõla riigiabireeglitega ELTL artiklite 107 ja 108 alusel. Rahandusministeeriumi vastuskirjast nr 12.1-1/05696-1 ja avalikult kättesaadava kostja I 2014.a majandusaruande alusel oleks saanud järeldada ainult seda, et võrguteenuse võlgnevus hagejal puudus. Kostjal I puudus õiguslik alus takistada teenuse osutamist Energia 220 OÜ poolt, sest võrguteenuse eest on tasunud kostja II.
5. Samuti ei nõustu hageja maakohtuga selles, et võrgulepingu tüüptingimuste p-st 11.9 tulenevalt ei ole hagejal võimalik nõuda saamata jäänud tulu hüvitamist. Kohus ei saa otsust tehes toetuda asjaolule, mida ei ole kohtuistungil arutatud. Samuti ei ole kohus hinnanud, kas selline tüüptingimus vastab headele kommetele, ega ole ebaõiglane tüüptingimus, mis tuleb jätta kohaldamata. Samuti on hageja esitanud asjaolud selle kohta, et kostja II jättis üldteenuse alates 01.01.2013 osutamata või tahteavalduse rikkumise lõpetamiseks alates 01.01.2013 tegemata, mis on põhjuslikus seoses kahju tekkimisega. Hageja mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist ei ole maakohus põhjendanud.
6. Maakohus on rikkunud

§ 237

lg 1, kui jättis hageja poolt seitse päeva enne kohtuistungit esitatud tõendid asja juurde võtmata põhjusel, et on kohtukutses märkinud tõendite esitamise tähtajaks 10 päeva enne kohtuistungit. Kohtu poolt tõendite esitamise tähtaja eelmenetluses määrab kohtunik või kohtujurist määrusega kui võtab asja menetlusse. Kohtukutse on allkirjastanud kohtuistungi sekretär. Seega oli taotlus esitatud tähtaegselt. Hageja jääb 10.10.2017 kohtule esitatud vastuväidete juurde, sh selle juurde, et maakohus jätkas asjas sisulist arutelu peale kohtuniku taandamise taotluse saamist ega küsinud seisukohta sisulise arutelu lõpetamise kohta. 22. Hageja jääb 17.10.2017 menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele esitatud vastuväidete juurde. Kostjad oleks pidanud tõendama õigusabikulude kandmist. Vastus apellatsioonkaebusele 23. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht 24. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 657 lg 1 p 3 kohaselt on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus tühistada kohtuotsus osaliselt või täielikult ja saata asi vastavas ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asja lahendamisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ning oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Seetõttu tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus jättis hagi kostjate vastu kahju hüvitamiseks rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas, sh 6 Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud menetluskulude ja viivise osas. Tühistatud osas tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja 10.10.2017 vastuväite kohtu tegevusele ja hageja taotluse 10.10.2017 kohtuistungi protokolli parandamiseks, ei saa apellatsioonikorras otsuse tühistamist taotleda. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

1. Hageja nõudis hagiavalduses kostjalt I materiaalse kahju hüvitamist summas 19 164 eurot ning kostjatelt I ja II mittevaralise kahju hüvitamist alates 01.01.2013 kuni elamu taaspingestamiseni, jättes kahjuhüvitise suuruse kohtu otsustada.
2. Hageja on hagiavalduses tuginenud asjaolule, et kostja I ei ole alates 01.01.2013 taaspingestanud hagejale kuuluvat elamut Tallinnas, VVV. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja ja kostja II vahel 03.04.2002 sõlmitud elektrienergia ostu-müügi ja võrguteenuse osutamise leping Tallinnas, VVV asuva elamu suhtes (I kd tl 28). Samuti puudub vaidlus, et kostja II andis tema struktuuri kuulunud võrguteenuse osutamisega tegelenud ettevõtte 30.03.2005 üle osaühingule Jaotusvõrk (uue ärinimega Elektrilevi OÜ), millest tulenevalt läks kostjale I üle ka hageja ning kostja II vahel sõlmitud leping võrguteenuse osutamist puudutavas osas.
3. Harju Maakohtu 29.05.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-10352 mõisteti hagejalt kostja II kasuks välja võlgnevus 7215,90 eurot ja täiendav viivis alates 13.03.
4. Ühtlasi tunnistas maakohus kostja II poolt elektri väljalülitamise 31.01.2012 õigusvastaseks. Maakohus leidis, et võrguühenduse katkestamisest tuli ette teatada 90 päeva, kuid see nõue ei olnud täidetud. Vaidlus puudub, et hageja ei ole Harju Maakohtu 29.05.2013 otsusega väljamõistetud võlgnevust tasunud.
5. Käesolevas asjas selgitasid kostjad, et võrguteenuse osutamise eest esitas hagejale arve kostja I nimel kostja II, ning et kostja II esitatud arvetel kajastus nii elektrienergia tasu kui võrgutasu. Rahandusministeerium on 14.05.2015 kirjas MTÜ Lilleküla Seltsile selgitanud, et kostjate vahel sõlmitud käsunduslepingu kohaselt kannab kostja II kostjale I üle sama kalendrikuu
6. kuupäeval kogu võrguarvete summa vaatamata sellele, kas tarbija on arve tasunud, käsunduslepingu kohaselt on võrgutasude laekumise risk kostja II kanda (II kd tl 1-6). Maakohtu 10.10.2017 istungil märkis kostjate esindaja, et kostja II on kostjale I hageja võla tasunud. Kolleegiumi hinnangul saab eeltoodule tuginedes asuda seisukohale, et kuna kostja II on kostjale I tasunud igal kalendrikuul kogu võrguarve summa, sõltumata sellest, kas tarbija on arve tasunud, ning arvestades, et elektri väljalülitamine toimus 31.01.2012, siis puudus hagejal 01.01.2013 seisuga võrgutasu võlgnevus kostja I ees.
7. Kuni 31.12.2012 kehtinud ELTS § 90 lg 1 redaktsioon sätestas, et võrguettevõtja võib katkestada tarbija võrguühenduse, kui tarbija on jätnud tasumata võrguettevõtjaga sõlmitud lepingu alusel või võrguettevõtja nimetatud müüjaga käesoleva seaduse § 76 lõikes 1 nimetatud võrguettevõtja müügikohustuse täitmiseks sõlmitud lepingu alusel tasutava rahasumma või muul viisil oluliselt rikkunud nimetatud lepingutes ettenähtud kohustust. Kostjad selgitasid, et kostja I nimetatud müüja oli kostja II. Kuni 31.12.2012 kehtinud ELTS § 90 lg 7 redaktsioon sätestas, et kui võrguühendus katkestatakse põhjusel, et jaotusvõrguettevõtjaga sõlmitud lepingus või jaotusvõrguettevõtja nimetatud müüjaga käesoleva seaduse § 76 lõikes 1 nimetatud võrguettevõtja müügikohustuse täitmiseks sõlmitud lepingus ettenähtud rahasumma on jäetud tasumata, võib võrguühenduse ajavahemikuks
8. oktoobrist kuni
9. aprillini katkestada hoones või selle osas, mis on eluruum ning mida kasutatakse alalise elukohana ja köetakse täielikult või peamiselt 7 elektrienergia abil, üksnes pärast seda, kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teate saatmisest on möödunud vähemalt 90 päeva ja tarbija ei ole võrguühenduse katkestamise aluseks olnud asjaolu selle aja jooksul kõrvaldanud ning sellest võrguettevõtjat teavitanud. Kostjad on selgitanud, et elektri väljalülitamise hoiatus saadeti hagejale 15.11.
10. Harju Maakohtu 29.05.2013 otsusest tsiviilasjas nr 2-12-10352 nähtuvalt on hageja kinnitanud, et sai hoiatuse kätte 24.11.
11. Vaidlust ei ole, et nii 15.11.2011 kui ka 14.02.2012 seisuga oli hagejal võlgnevus kostja II ees. Kuna ELTS § 90 lg 7 kohaselt loetakse 90 päevast tähtaega selle saatmisest, siis saab õiguspäraseks lugeda võrguühenduse katkestamist alates 14.02.
13. Alates 01.01.2013 kehtiva ELTS § 90 lg 1 redaktsiooni kohaselt võib võrguettevõtja katkestada tarbija võrguühenduse, kui tarbija on jätnud talle osutatud võrguteenuse või üldteenuse eest või elektrienergia avatud tarne katkemise korral võrguettevõtja osutatud avatud tarne eest makstava rahasumma tasumata või kui tarbija on võrgulepingus ettenähtud kohustust oluliselt rikkunud muul viisil. Seega ei saa võrguettevõtja alates 01.01.2013 kehtiva ELTS § 90 lg 1 redaktsiooni kohaselt võrguühendust katkestada, kui tarbija jääb elektrilepingu alusel elektrimüüjale võlgu. Ringkonnakohtu hinnangul ei tule ka alates 01.01.2013 kehtivatest võrgulepingu tüüptingimustest (sh p-dest 5.2.5 ja 5.3.1), et kostja I saaks võrguühenduse katkestada juhul, kui tarbija jääb elektrilepingu alusel elektrimüüjale võlgu.
14. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et hageja võlgnevus kostja II ees andis kostjale I õiguse keelduda võrguteenuse osutamisest ka peale 01.01.
15. Alused, millal võrguettevõtjal on õigus keelduda võrguteenuse osutamisest, on sätestatud ELTS § 65 lõikes
16. ELTS § 65 lg 3 p 5 järgi on võrguettevõtjal õigus keelduda võrguteenuse osutamisest, kui selline õigus tuleneb käesolevas seaduses sätestatud muust alusest. Kuna alates 01.01.2013 kehtiva ELTS § 90 lg 1 redaktsiooni kohaselt ei saa võrguettevõtja võrguühendust katkestada, kui tarbija jääb elektrilepingu alusel elektrimüüjale võlgu, siis ei saa kolleegiumi hinnangul võrguettevõtja alates 01.01.2013 keelduda võrguteenuse osutamisest ka juhul, kui tarbija on elektrilepingu alusel elektrimüüjale võlgu 01.01.2013 eelnenud aja eest.
17. Kostja I on tuginenud aga ka asjaolule, et võrguteenuse taastamiseks ei ole hageja tasunud võrguühenduse katkestamisega seotud kulu. Ringkonnakohus märgib, et ELTS § 90 lg 11 järgi on võrguettevõtjal õigus nõuda tarbijalt käesolevas paragrahvis nimetatud abinõude rakendamiseks tehtud põhjendatud kulutuste hüvitamist. Võrgulepingu tüüptingimuste 5.4 sätestab, et kui katkestus toimus ostja süül, taastab võrguettevõtja võrguühenduse pärast seda, kui ostja on hüvitanud võrguühenduse taastamisega, sh lülitustoimingutega, seotud kulutused, või annab võrguettevõtja poolt aktsepteeritud kinnituse nende kulutuste hüvitamise kohta. Maakohus ei ole seda küsimust pooltega menetluses arutanud. Kohus ei ole selgitanud välja, kui suur on võrguühenduse katkestamisega seotud kulu. Samuti ei ole maakohus selgitanud välja hageja vastuväited kostja I väite suhtes. Lisaks ei ole maakohus võtnud otsuses seisukohta, kas kostja I poolt esiletoodud asjaolu annab kostjale I võimaluse keelduda hageja kinnistu taaspingestamisest.
18. Kostja II osas leidis maakohus, et kuna hageja ei heida kahju hüvitamise nõude puhul ette elektrimüügiga varustamata jätmist, vaid võrguteenuse osutamata jätmist (millist teenust pakub kostja I), siis ei saanud kostja II tegevus hagejale kahju põhjustada. Ebaõige on 8 maakohtu seisukoht, et hageja ei ole ette heitnud elektrimüügiga varustamata jätmist. 17.03.2016 hagiavalduse täpsustuses on hageja märkinud, et kostja II poolt oleks pidanud olema tagatud alates 01.01.2013 üldteenus (II kd tl 167-168). Maakohus ei ole selles osas seisukohta võtnud. Samuti on maakohus jätnud tähelepanuta, et hagiavalduses on hageja heitnud kostjale II ette seda, et alates 01.01.2013 ei ole kostja II teinud tahteavaldust volituste puudumise kohta kostjale I võrguteenuse osutamise osas seoses avatud elektrituruga. Apellatsioonkaebuses on hageja märkinud, et eeltoodu on kahju tekkimisega põhjuslikus seoses. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hagiavaldusest küll arusaadav, millise tahteavalduse andmise kohustust hageja silmas peab, kuid ka maakohus ei ole seda eelmenetluses välja selgitanud. Seega on maakohus jätnud nimetatud väite sisu välja selgitamata ja otsuses selles osas seisukoha võtmata.
19. Maakohus märkis, et hageja nõue varalise kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata ka seetõttu, et võrguteenuse üldtingimuste p 11.9 kohaselt ei ole hagejal võimalik nõuda saamata jäänud tulu hüvitamist. Samas ei nähtu otsusest, et maakohus oleks hinnanud tüüptingimuse kehtivust. Riigikohus on 17.06.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-56-08 (p 13) selgitanud, et juhul, kui pooled vaidlevad tüüptingimuste sisu üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Käesolevas asjas oli vaidlus tüüptingimuse sisu üle, kuna hageja nõudis saamata jäänud tulu hüvitamist, millele kostja I vaidles vastu muuhulgas väitega, et tüüptingimuste kohaselt ei kuulu saamata jäänud tulu hüvitamisele. Kuna maakohus leidis, et saamata jäänud tulu ei kuulu hüvitamisele, ei ole maakohus hinnanud ka tõendeid, mida hageja esitas selle kahju tõendamiseks.
20. Hageja on nõudnud kostjatelt moraalse kahju hüvitamist alates 01.01.2013 kuni elamu taaspingestamiseni, jättes hüvitise suuruse kohtu hinnata. Maakohus ei ole moraalse kahju hüvitise nõuet sisuliselt käsitlenud, kuna leidis, et kostjad ei ole hageja ees oma kohustusi rikkunud. Ringkonnakohus märgib, et kui maakohus asja uuel läbivaatamisel peaks leidma, et kostjad on hageja õigusi rikkunud, siis tuleb maakohtul võtta seisukoht, kas rikkumine annab hagejale õiguse nõuda mittevaralise kahju hüvitamist VÕS § 134 lg 1 alusel. Kolleegium viitab siin Riigikohtu 15.12.2015 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-71-14 (p 133), milles Riigikohus leidis, et lepingust tulenev kohustus tagada elektri võrguühendus ja mitte katkestada seda enne ELTS § 90 lg-s 7 sätestatud tähtaja möödumist on suunatud ka mittevaralise huvi järgimisele. Ringkonnakohus märgib, et kuna hageja nõudele on esitatud vastuväide, et tüüptingimuste p 11.9 kohaselt on mittevaralise kahju hüvitamise nõue välistatud, siis tuleb maakohtul seda väidet hinnata. Kui maakohus leiab, et tüüptingimus välistab mittevaralise kahju hüvitamise, siis tuleb hinnata tüüptingimuse kehtivust. Seoses moraalse kahju nõudega on hageja hagiavalduses tuginenud asjaolule, et eluruumi elamiskõlblikkuse hädavajalikuks osaks on selle varustatus elektrienergiaga, kuna see on vajalik vee soojendamiseks, söögi valmistamiseks ja olmetehnika kasutamiseks. Hageja märkis, et tema suhtes on toime pandud piinamine talvisel perioodil. Samas on hageja käesolevas asjas jätnud hagiavalduses osaliselt välja toomata täpsemad asjaolud, mille pinnalt hinnata võimaliku mittevaralise kahju olemasolu – näiteks ei ole hageja käesoleva asja hagiavalduses selgelt välja toonud, milline küttelahendus on elamul. Samuti tuleb vaidluse korral tõendada neid asjaolusid, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude (vt Riigikohtu 22.10.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 13). 9 36.

§ 392

lg 1 p-de 3 ja 4 järgi selgitab kohus eelmenetluses välja menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta.

§ 351

lg-st 1 tulenevalt arutab kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Kohtuotsuse saab

§ 435

lg 1 järgi langetada pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus eelmenetluse ülesanded osaliselt täitmata, mis võis kaasa tuua ebaõige otsuse. Kuna maakohus on jätnud olulises osas välja selgitamata asjas tähtsust omavad asjaolud, ei ole ringkonnakohtul võimalik teha asjas uut otsust ning asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. 37. Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega, et maakohus rikkus menetlusõigust, kui jätkas pärast kohtuniku taandamise taotluse esitamist asja arutamist.

§ 28

lg 2 sätestab, et kui taandamisavaldus on ilmselt põhjendamatu, võib kohtunik menetlust jätkata, vaatamata taandamisavaldusele, kuid ei või teha kohtuastmes menetlust lõpetavat lahendit enne taandamisavalduse lahendamist. Hageja esitas taandamisavalduse 10.10.2017 istungil ning maakohus jätkas asja menetlemist. Maakohtu esimees jättis 13.10.2017 määrusega taandamise taotluse rahuldamata. Kohtuotsus kuulutati 13.11.2017. Seega ei rikkunud maakohus

§ 28lõiget 2.

1. Hageja leiab, et maakohus jättis põhjendamatult vastu võtmata tema poolt 02.10.2017 esitatud tõendid – 220 Energia OÜ arved ja kostja I 31.08.2017 e-kirja. Viimasega soovis hageja tõendada, et kostja I ei kavatsegi tagada võrguteenust. Maakohus jättis need 10.10.2017 istungil tehtud määrusega vastu võtmata põhjendusel, et tõendid ei oma asjas tähtsust. Kolleegium märgib, et hageja loobus ringkonnakohtu istungil 220 Energia OÜ arvete vastuvõtmise taotlemisest. Mis puudutab kostja I 31.08.2017 e-kirja, siis selle tõendi esitamiseks puudus vajadus, kuna kostja I on menetluses olnud läbivalt positsioonil, et tal ei ole hagejale võrguteenuse osutamise kohustust. Sellest tulenevalt ei rikkunud maakohus hageja õigusi, kui jättis 31.08.2017 e-kirja vastu võtmata.
2. Hageja on heitnud maakohtule ette, et viimane ei küsinud temalt seisukohta asja sisulise arutamise lõpetamise kohta. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see väide põhjendatud, kuna maakohtu 10.10.2017 istungi protokolli kohaselt on maakohus seda küsinud ning menetlusosalised ei ole asja arutamise lõpetamisele vastu vaielnud.
3. Hageja on palunud võtta asja juurde kostja I 2014.a majandusaasta aruande. Maakohus keeldus selle vastuvõtmisest 27.07.2017 määrusega. Ringkonnakohtu hinnangul puudub selle juurdevõtmiseks vajadus. Hageja on soovinud selle tõendiga tõendada, et võrguteenuse tasu laekub klientidelt kostjale II. Kolleegium märgib, et selle asjaolu tõendamiseks on juba esitatud Rahandusministeeriumi 14.05.2015 kiri, mistõttu puudub kostja I majandusaasta aruande esitamiseks vajadus ning kolleegium jätab taotluse selle tõendi vastuvõtmiseks rahuldamata.
4. Hageja esitas Tallinna Ringkonnakohtu 10.09.2018 kohtuistungi protokolli parandamise taotluse. Kohus taotlusega ei nõustu ja jätab selle

§ 53lg 4 alusel rahuldamata.

Protokoll vastab

§ 50

lg 1 sätestatud nõuetele, s.o protokoll kajastab 10 menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Protokoll ei ole stenogramm. 42. Hageja esitas 28.08.2018 Tallinna Ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks, mida muuhulgas põhjendas vajadusega taotleda Euroopa Kohtult eelotsust. Ringkonnakohus leiab, et taotlus riigi õigusabi saamiseks ei ole põhjendatud. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Hageja taotles ringkonnakohtus riigi õigusabi peale apellatsioonitähtaja möödumist.

§ 634

kohaselt saab apellant kaebust muuta ja täiendada kuni apellatsioonitähtaja lõpuni. See ei välista ega piira apellandi õigust esitada väiteid õiguse tõlgendamise kohta ja vastuväiteid vastustaja poolt apellatsioonimenetluses esitatule ega uusi asjaolusid, mis tekkisid või said apellandile teatavaks pärast apellatsioonitähtaja möödumist. Hageja ei väitnud, et tal on peale apellatsioonitähtaja möödumist saanud teatavaks uusi asjaolusid. Samuti ei väitnud hageja, et tal on lisaks apellatsioonkaebuses esitatud tõendite vastuvõtmise taotlusele, täiendavaid tõendite vastuvõtmise taotlusi, mida ta varem esitada ei saanud. Seega ei saanud hageja enam apellatsioonkaebust muuta ja täiendada ega enam esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid ja tõendeid. Lisaks jättis ringkonnakohus 10.09.2018 istungil rahuldamata hageja taotluse Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks. Eeltoodule tuginedes on kolleegiumi hinnangul hageja võimeline käesolevas menetlusetapis ise kaitsma oma õigusi, mistõttu tuleb riigi õigusabi taotlus jätta rahuldamata. 43. Menetluskulude jaotus jääb

§ 173

lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu Tühistatud osaliselt Riigikohtu 10.04.2019 otsusega RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-1553 osas, millega ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu
4. novembri
5. a otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata XX hagi Elektrilevi OÜ ja Eesti Energia Aktsiaseltsi vastu, ja saatis asja selles osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Jätta eelnimetatud osas jõusse Harju Maakohtu
6. novembri
7. a otsus samas tsiviilasjas, arvestades ka Riigikohtu otsuse põhjendusi.
8. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
9. oktoobri
10. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-1553 ka menetluskulude jaotust puudutavas osas. Jätta kõigi kohtuastmete menetluskulud XX kanda.
11. Tallinna Ringkonnakohtu
12. oktoobri
13. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-1553 on jõustunud osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu
14. novembri 11
15. a otsuse samas tsiviilasjas osas, millega maakohus jättis rahuldamata XX
16. oktoobri
17. a vastuväite kohtu tegevusele, samuti osas, millega maakohus jättis rahuldamata XX taotluse
18. oktoobri
19. a kohtuistungi protokolli parandamiseks.
20. Kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviktekst on järgmine: 4.
21. Jätta XX hagi Elektrilevi OÜ ja Eesti Energia Aktsiaseltsi vastu kahju hüvitamiseks rahuldamata. 4.
22. Jätta XX
23. oktoobri
24. a vastuväide kohtu tegevusele rahuldamata. 4.
25. Jätta XX taotlus
26. oktoobri
27. a kohtuistungi protokolli parandamiseks rahuldamata. Võtta XX vastuväited protokolli juurde. 4.
28. Jätta kõigi kohtuastmete menetluskulud XX kanda.
29. Kassatsioonkaebus rahuldada.
30. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Advokaadibüroo TRINITI OÜ kontole. 12