) § 1181 põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ja jätta see asja lahendamisel kohaldamata ning tühistada kohtutäitur Oksana Kutšmei (kohtutäitur)
Kaebuse kohaselt on Elise Stetsi (sissenõudja) avalduse ja Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonna
lg-te 1 ja 2 alusel kohtutäituri ametialasele arvelduskontole võlgniku eest tasutud raha, mis on alates arestimisakti kättetoimetamisest avaldajale makstud 2 avaldaja kasuks seatud hüpoteekidega tagatud võlgniku kohustuste täitmiseks kokku 3889 euro 55 sendi ulatuses. Avaldaja esitas
on vastuolus PS §-ga 32, kuna riivab igasuguse hüvitiseta avaldaja kui võlausaldaja omandipõhiõigust ja võlgniku kohustuse täitnud kolmandate isikute omandipõhiõigust. Säte ei ole eesmärgipärane ning seetõttu ei toimu omandipõhiõiguse riive üldistes huvides ega ole proportsionaalne. Lisaks koheldakse põhjendamatult ebavõrdselt era- ja avalik-õiguslikke võlausaldajaid. Olukorras, kus kohus ei tuvasta
vastuolu põhiseadusega, tuleb kindlaks teha
lg 2 järgne mittearestitav summa ning tühistada arestimisakt osas, milles see ei arvesta mittearestitavat osa. 2. Kohtutäitur palus jätta kaebus läbi vaatamata. Kui avaldaja eesmärgiks on vaidlustada kohtutäituri tegevust võlgniku vara arestimisel, ei ole kaebus esitatud avaldaja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset. Kui avaldaja leiab, et arestitud on tema vara, siis ei ole kohane õiguskaitsevahend kaebus kohtutäituri otsuse peale, vaid avaldajal tuleb esitada
Kaebuse läbivaatamise korral palus kohtutäitur jätta kaebus rahuldamata. Kohtutäitur ei ole avaldaja vara arestinud. Arestitud on eelduslikult võlgnikule kuuluv raha, mida kasutati varjatult võlgniku kohustuste täitmiseks. Avaldaja nõuded võlgniku vastu on tagatud hüpoteekidega. Avaldajal puudub õigus vaidlustada arestimist põhjendusega, et seadusega ettenähtud miinimumi tuleks kohaldada just avaldajale täidetud kohustuse tagasinõudmisel. Võlgniku eest täidetud kohustuse tagasitäitmise nõude arestimisel peab kohtutäitur lähtuma võlgniku, mitte avaldaja huvidest. Võlgnik ei ole arestimisakti vaidlustanud. Võlgniku mittearestitav sissetulek sõltub võlgniku summaarsest sissetulekust. 3. Tartu Maakohus jättis 28. veebruari 2018 määrusega avaldaja taotluse tunnistada
septembri 2017 otsuse peale täiteasjas nr 084/2017/1038 läbi vaatamata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Maakohus leidis, et
PS § 27 lg 3 järgi on vanematel õigus ja kohustus oma lapsi kasvatada ja nende eest hoolitseda. Olukorras, kus vanem oma kohustusi ei täida, on seadusandja näinud ette erinevaid riikliku sunni võimalusi.
alusel arestitud summad võimaldavad saada vahendeid vanema ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Maakohus ei nõustunud avaldaja seisukohaga, et kuna
§-ga 1181 sätestatud omandiõiguse piirang on ebaproportsionaalne, saab see toimuda vaid õiglase ja kohese hüvitise eest. Kohtutäitur on arestinud võlgniku eest tasutud laenu tagasimaksed, mis on tagatud avaldaja kasuks võlgnikule kuuluvatele kinnisasjadele seatud hüpoteekidega. On üldteada, et eluasemelaenulepingute sõlmimisel tagatakse laen suuremas ulatuses kui laenu summa. Olukorras, kus hüpoteegid on seatud üle 10 aasta tagasi, laenu tagastatakse regulaarsete tagasimaksetega, sh koos intressidega, ning laen on tagatud laenuandja kasuks seatud hüpoteekidega, viiks hüvitise rakendamine võlgniku eest tasutud laenumaksete tagasitäitmise kohustuse puhul laenuandja alusetu rikastumiseni. Kaebuses välja toodud tagasitäitmisega seonduvad täiendavad riskid laenuasutusele ei õigusta samuti hüvitise maksmist.
lg 3 kohaselt loetakse kohustus kolmanda isiku suhtes mittetäidetuks, st laenu tagasimaksed mittelaekunuks, mistõttu on laenuandjal võimalik nõuda hüpoteegi realiseerimist. 3 Arvestades elatise nõude prioriteetsust teiste nõuete ees ja alaealise elatise saaja vajadust ülalpidamisele, puudub alus
põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks.
§s 1181 sätestatud võimalus pöörata elatisnõude täitmisel sissenõuet kolmandale isikule täidetud rahalisele kohustusele on proportsionaalne: see on sobiv, kuna annab täiendavaid võimalusi elatise sissenõudmiseks elatisvõlgnike puhul, kelle tegelikke sissetulekuid ja elukvaliteeti arvestades oleks võimalik elatist tasuda; see on vajalik, kuna võimaldab tagada lapse heaolu; ning mõõdukas, arvestades piiranguga kaitstavate õigushüvede kaalukust. Maakohus leidis, et avaldaja kaebus kohtutäituri 25. septembri 2017 otsuse peale tuleb jätta TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Avaldaja eesmärgiks on vaidlustada kohtutäituri tegevust, st
Kaebus ei ole esitatud avaldaja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks.
lg 1 järgi on võlgnikule antud õigus pöörduda avaldusega kohtutäituri poole, kui kohtutäitur on arestinud sellised sissetulekud, mida ei saa arestida (
) või kui sissetulek on arestitud seadusega lubatust (
Võlgnik ei ole esitanud avaldust mittearestitava sissetulekuga arvestamiseks ning muudele isikutele, kelle õigusi täitemenetlus puudutab (sh hüpoteegipidaja), täitemenetluse seadustik seda võimalust ette ei näe. 4. Avaldaja esitas Tartu Maakohtu 28. veebruari 2018 määruse peale määruskaebuse, milles palus tunnistada
põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see asja lahendamisel kohaldamata ning tühistada Tartu Maakohtu
lg 1 järgi on täitemenetluse osalisteks mh isikud, kelle õigusi täitemenetlus puudutab.
lg 2 esimese lause järgi võib kolmandalt isikult nõuda tagasitäitmiseks rahalisena kohustusena makstud summa, mis ületab võlgnikule seaduses ettenähtud mittearestitava sissetuleku. Kohtutäitur nõudis 24. augusti 2017 arestimise aktiga avaldajalt talle võlgniku eest tasutud 3889 euro 55 sendi üleandmist ning kuna kohtutäitur ei rahuldanud avaldaja kaebust, on avaldajal õigus vaidlustada kohtutäituri otsust. Põhjendatud on avaldaja väide, et arestimisaktist ei nähtu arestitava summa kujunemine ega see, kas kohtutäitur on arvestanud mittearestitava sissetulekuga. Osas, milles maakohus jättis rahuldamata avaldaja taotluse tunnistada
põhiseadusega vastuolus olevaks, ning tunnistada
põhiseadusega vastuolus olevaks on lahendatud ja jõustunud, mistõttu maakohus seda enam ei käsitle. Maakohus nõustus avaldajaga, et arestimisaktis tuleb ära märkida mittearestitava summa ulatus, kuna nii võlgniku kui ka täitja (kolmanda isiku) jaoks peab olema ühemõtteliselt ja selgelt arusaadav, millises ulatuses summa igakuiselt arestimisele ei kuulu. Kuigi mittearestitav summa on jäänud arestimisaktis numbriliselt märkimata, kajastub selles teave mittearestitava summa kohta, mistõttu ei too selline formaalne puudus kaasa arestimisakti tühistamist. Akti sisulist tähendust see avaldaja jaoks ei muuda. Võlgnikul, kelle kaitseks mittearestitav summa on kehtestatud, on õigus pöörduda täituri poole, kui täitur on selle ebaõigesti määranud. Võlgniku eest tema vanemate poolt tasutud laenumakseid ei saa käsitleda võlgniku sissetulekuna
lg 1 mõttes, mille alusel saaks
lg-s 1 ja 2 sätestatut kohaldada seadusega ettenähtud mittearestitava summa ulatuses arestimise piiranguna. Võlgniku eest kohustuse täitmise aluseks võib olla kinge või mõni muu võlgniku ja tema vanemate vaheline kokkulepe. Täitemenetluse käigus on saanud teatavaks, et võlgnik ei tööta ning tal puuduvad mistahes sotsiaalmaksuga maksustatavad või muud sissetulekud (
§-d 130 ja 131) ning kohtutäitur on selle põhjal leidnud, et võlgniku mittearestitava sissetuleku suuruseks on null eurot. Kuna täitemenetluse seadustikust ei tulene, kas mittearestitav sissetulek tuleb määrata igale võlgnikule igal juhul või on kohtutäituril õigus seadusega ettenähtud sissetuleku suuruse määramisel lähtuda konkreetse võlgniku sissetulekute liikidest ja suurustest, ei ole iseenesest välistatud, et võlgniku mittearestitava sissetuleku suuruseks võib olla null, kui võlgnikul sissetulekut ei ole. Mittearestitava sissetuleku suurus ja liigid on kehtestatud eeskätt võlgniku kaitseks ning kui võlgnik leiab, et arestitud on sellised sissetulekud, mida ei saa üldse arestida (
) või kui sissetulek on arestitud seadusega lubatust (
) suuremal määral, on võlgnikul õigus pöörduda
lg 1 järgi igal ajal kohtutäituri poole.
kehtestamise eesmärgiks oli elatisnõuete prioriteetsus ning võlgnikul tuleb arvestada, et kui kolmandale isikule täidetud rahaline kohustus arestitakse, jääb võlgniku kohustus kolmanda isiku suhtes täitmata ning kolmandal isikul on õigus nõuda võlgnikult täitmist. Kolmanda isiku õigusi ei saa kahjustada see, kas ja mil viisil võlgnik oma õigusi temale seadusega ettenähtud mittearestitava summa määramisel täitemenetluses realiseerib. Maakohus ei nõustunud, et
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
septembri 2017 otsus ning edastada vastav lahend Riigikohtule. Alternatiivselt palub avaldaja tühistada kohtutäituri
Avaldaja palub jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kohtutäituri kanda. Erinevad kohtukoosseisud saavad samas asjas saata asja lahendamiseks Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile sõltumata menetlusosalise taotlusest või taotluse rahuldamata jätmisest. Kohus teostab põhiseaduslikkuse kontrolli iseseisvalt. Avaldaja on jätkuvalt 5 seisukohal, et
on vastuolus põhiseadusega ning jääb selles osas oma varasemates menetlusdokumentides väljendatud seisukohtade juurde ja palub neid ringkonnakohtul arvestada. Olukorras, kus võlgniku eest tasutakse makseid kolmandate isikute poolt, tuleb arestimisel alati lähtuda seadusjärgsest miinimumsummast ja see arestimisaktis ära märkida. Kolmandate isikute tasutu suurendab võlgniku vara ning riivab kolmandate isikute õigusi, mistõttu on seadusandja näinud sellises olukorras ette seadusjärgse miinimumi igakordse kindlaksmääramise. See, kas võlgnik taotleb miinimumi kindlaksmääramist, ei saa mõjutada avaldaja omandiõiguse riive suurust. Täitemenetluse seadustiku alusel on võimalik arestida vaid summa, mis ületab mittearestitava sissetuleku. Sätte eesmärgiks on võlausaldajale kuuluva raha arestimise ulatuse, st võlausaldaja omandiõiguse riive suuruse kindlaksmääramine, mitte ainult võlgnikule miinimumsumma tagamine. Ringkonnakohus on 17. märtsi 2018 määruses nõustunud, et kohtutäituril tuleb mittearestitava miinimumiga arvestada ka võlausaldaja huvides. Kohtutäituri õigus vara arestida tekib, kui rahalise kohustusena makstud summa ületab seadusjärgset miinimumi. Kui arestimisaktis puudub miinimumsumma ja selle kujunemise aluseks olevad andmed, on arestimisakt õigusvastane. Maakohus ja kohtutäitur on asunud arestimisakti tagantjärele põhjendama. Enne kohtutäituri kohtumenetluses edastatud teavet ei olnud selge, kas miinimumsummast on üldse lähtutud, mistõttu kuuluvad arestimisakt ja kohtutäituri otsus igal juhul tühistamisele. Täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas on toodud kolmandale isikule täidetud rahalise kohustuse arestimise kohta näide, mille puhul võlgnikul ei ole ametlikku sissetulekut, kuid miinimumsumma on siiski kindlaks määratud. See viitab sellele, et miinimumsumma on sätestatud võlausaldaja kaitseks. Maakohus leidis ebaõigesti, et mittearestitava summa arestimisaktis märkimata jätmine on formaalne puudus, mis ei too kaasa arestimisakti tühisust. Mittearestitava summaga määratakse võlausaldaja omandipõhiõiguse riive ulatust, kuna makstud summad on läinud võlausaldaja omandisse. Kohtul tuleb seega lähtuda miinimumsumma objektiivset ulatusest (
Maakohus leidis ebaõigesti, et võlgniku eest tema vanemate tasutavaid laenumakseid ei saa käsitleda võlgniku sissetulekuna
Isegi kui kohus leiab, et miinimumsumma tuleks kindlaks määrata subjektiivselt, tuleks võlgniku eest tasutut pidada tema sissetulekuks, kuna tema varakoosseis suurenes selle arvel. Jääb ebaselgeks, mis on maakohtu tõlgenduse korral
VASTUSTAJA SEISUKOHT 10. Kohtutäitur vaidleb määruskaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt on avaldaja taotlus tunnistada
põhiseadusega vastuolus olevaks lahendatud ning selle osas tehtud lahend on jõustunud. Kohtutäitur ei nõustu, et
kohaldamisel tuleks lähtuda n-ö miinimumi objektiivsest summast.
lg-tes 1 ja 2 räägitakse konkreetsele võlgnikule seadusega ettenähtud mittearestitavast sissetulekust. Mittearestitav sissetulek tuleb määrata iga võlgniku puhul eraldi, arvestades sissetuleku arestimise piiranguid (
§-d 131 ja 132). Kui seadusandja tahe olnuks kehtestada
alusel arestimisele mittekuuluvat miinimumi universaalse summana, oleks seda tehtud viitega
6
käsitleb seadusega ettenähtud mittearestitavat sissetulekut, mitte mittearestitava sissetuleku suurust. Sissetulekute liigid on sätestatud
Võlgnik ei ole täitemenetluse jooksul sissetulekut, sh seadusega ettenähtud mittearestitavat sissetulekut, saanud. Võlgniku eest avaldajale täidetud rahalised kohustused ületavad seega täies ulatuses võlgnikule ettenähtud mittearestitava sissetuleku. Laenumaksete tasumist võlgniku vanemate poolt ei saa pidada võlgniku sissetulekuks, mistõttu on kohtutäituri korraldus kanda võlgniku eest avaldajale makstud raha täies ulatuses kohtutäiturile õige. Lapse elatisnõude täitmise korral on võimalik lapse elatisnõude katteks kinnipidamisi teha nii pea, kui võlgnikul on mingigi sissetulek (v.a
Avaldaja
Täitemenetluse seadustiku muutmise seaduse (803 SE) seletuskiri kinnitab kohtutäituri seisukohti. Seletuskirjas on käsitletud seda, mida tähendab
mõttes võlgnikule seaduses ettenähtud mittearestitav sissetulek ning selleks on
§-de 131 ja 132 alusel määratud sissetulek. Avaldajal ei ole õigust nõuda, et võlgnikule seadusega ettenähtud mittearestitava sissetulekuga arvestaks kohtutäitur just avaldajale tehtud arestimisaktis. Paljasõnaline ja eluliselt ebausutav on avaldaja väide, et arestimisakt rikub tema omandiõigust. Arestimisakti alusel kohtutäiturile raha ülekandmise korral jääb võlgniku laenukohustus avaldaja ees ülekantud summade ulatuses mittetäidetuks ning avaldajale jääb alles nõudeõigus võlgniku vastu. Avaldaja nõue võlgniku vastu on tagatud avaldaja kasuks võlgniku kinnisasjale ja korteriomandile seatud hüpoteekidega ning avaldaja saab oma nõude võlgniku vastu rahuldada hüpoteekidega koormatud vara arvel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
lg 2 järgse mittearestitava sissetulekuga ja kohustab kohtutäiturit määrama arestimisaktis täitemenetluse seadustiku nõuete kohaselt kindlaks võlgniku
lg 2 järgne mittearestitav sissetulek ning jätab menetluskulud maakohtus menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.
lg-te 1 ja 2 alusel kohtutäituri ametialasele arvelduskontole võlgniku eest tasutud raha, mis on avaldajale makstud alates arestimisakti kättetoimetamisest 3889 euro 55 sendi ulatuses. Avaldaja esitas kohtule kaebuse kohtutäituri
põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see asja lahendamisel kohaldamata ning tühistada kohtutäituri
7 Maakohus jättis vaidlustatud määrusega kaebuse rahuldamata. Maakohus ei käsitlenud avaldaja taotlust tunnistada
põhiseadusega vastuolus olevaks, asudes seisukohale, et see on lahendatud maakohtu 28. veebruari 2018 jõustunud määrusega. Võlgniku mittearestitava sissetuleku kindlaksmääramise osas leidis maakohus, et võlgniku eest tema vanemate tasutavaid laenumakseid ei saa käsitleda võlgniku sissetulekuna
lg 1 mõttes, mistõttu ei kohaldu
Samuti märkis maakohus, et mittearestitava sissetuleku suurus ja liik on kehtestatud eeskätt võlgniku huvides ja kaitseks.
Maakohus on 28. veebruari 2018 määruses põhjalikult analüüsinud
aprilli 2018 määruses maakohtu vastavate põhjendustega. Ringkonnakohus jääb jätkuvalt selle juurde ja ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata. 14. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus, kas kohtutäituril oli õigus arestida võlgniku eest avaldajale täidetud rahaline kohustus täies ulatuses.
lg-st 1 tulenevalt võib kohtutäitur elatisnõude täitmisel nõuda arestimisaktiga kolmandalt isikult võlgniku eest täidetud rahalise kohustuse tagasitäitmist üksnes juhul, kui võlgniku eest kolmandale isikule täidetud rahaline kohustus või rahalised kohustused kokku ületavad võlgnikule seadusega ettenähtud mittearestitava sissetuleku.
lg 2 esimese lause järgi võib kolmandalt isikult nõuda tagasitäitmiseks rahalise kohustusena makstud summa, mis ületab võlgnikule seaduses ettenähtud mittearestitava sissetuleku. Eelviidatud sätetest nähtub selgelt, et kohtutäitur peab elatisevõlgniku eest kolmandale isikule tasutud raha arestimisel tegema kindlaks võlgniku mittearestitava sissetuleku ja seda sõltumata võlgniku taotlusest, kuna üheks arestimise eelduseks on, et võlgniku eest kolmandale isikule tasutud rahaline kohustus või rahalised kohustused kokku ületaksid võlgniku mittearestitava sissetuleku. Seda kinnitab ka kohtutäiturimäärustiku lisa 44 ehk elatisevõlgniku eest tasutud raha arestimise akti vorm, milles tuleb ära märkida igakuine summa, mis arestimisele ei kuulu ja mida kolmas isik võib võlgniku rahaliste kohustuste täitmiseks vastu võtta. Kohtutäiturimäärustiku § 20 lg 2 kohaselt peab kohtutäitur ametitoimingute vormistamisel kasutama määruse lisades 5-44 olevaid aktivormide tekste ning vajaduse korral võivad kohtutäiturid lisada aktivormidele täiendavat teavet täitemenetluste kohta. Võimalust aktivormidest teksti välja jätta ei ole kohtutäituritele ette nähtud. Praegusel juhul ei ole kohtutäitur 24. augusti 2017 arestimisakti vormistamisel lähtunud kohtutäiturimäärustiku lisast 44 ning on arestimisaktist vastuolus
lg-ga 2 ja kohtutäiturimäärustiku § 20 lg-ga 2 jätnud välja osa, mis puudutab mittearestitavat sissetulekut.
lg 1 mõttes lähtudes
132 lg-s 11 sätestatust ning see ei pea olema suurem kui 235 eurot.
§-de 132 ja 133 tähenduses on ühekordne, st sõltumata võimalusest, et võlgnikul on mitu sissetulekuallikat ja üks sissetulek kantakse ühele kontole ja teine teisele kontole või makstakse välja sularahas, jäetakse siiski arestimata üks summa ühe kuu palga alammäära ulatuses (vt Riigikohtu
lg 1 alusel võlgniku eest kolmandale isikule täidetud rahalise kohustuse arestimisel. Samas ei nähtu käesoleva asja asjaoludest, et kohtutäitur oleks võlgniku mittearestitava sissetulekuga juba arvestanud. Vastupidi, kohtutäitur on
võimaldab kohtutäituril arestida võlgniku eest kolmandale isikule täidetud rahalise kohustuse ning sättest ei tulene, et arestitav rahaline kohustus peab vastama
Ka täitemenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (803 SE) seletuskirjas toodud näites
rakendamise kohta on määratud
lg 1 alusel kindlaks võlgniku mittearestitav sissetulek olukorras, kus võlgnikul sissetulek puudub ja tema kontol laekumisi näha ei ole, kuid võlgnik tasub kas ise või tema eest tasutakse pangale laenu tagasimakset, üüri ja autoliisingu makset. Kui lähtuda kohtutäituri seisukohast, et võlgniku mittearestitav sissetulek tuleks
lg-te 1 ja 2 alusel arestimist teostades kindlaks määrata üksnes juhul, kui võlgnikul on ka muid sissetulekuid, kaotaks säte oma mõtte, kuna sellisel juhul saaks võlgniku mittearestitava sissetuleku kindlaks määrata võlgniku muust sissetulekust.
§de 131 ja 132 alusel. Ringkonnakohus ei nõustu avaldajaga, et võlgniku mittearestitav sissetulek tuleks kindlaks määrata objektiivselt, st alati
lg-s 1 sätestatud määras.
lg-d 1 ja 2 näevad ette konkreetse võlgniku seaduses ettenähtud mittearestitava sissetuleku kindlaks tegemise ja vastupidine tõlgendus oleks vastuolus
kehtestamise eesmärgiga, milleks oli lapse elatisnõuete sissenõudmise tõhustamine. Arvestades seda, et kohtutäitur on 12. septembri 2018 menetlusdokumendis kinnitanud, et sissenõude pööramine võlgniku varale ei ole viinud ja eeldatavalt ei vii lapse elatisnõude täielikule rahuldamisele ning see nähtub ka kohtutäituri esitatud andmetest, tulnuks kohtutäituril käesoleval juhul võlgniku mittearestitav sissetulek kindlaks teha
lg 11 alusel.
lg 11 alusel on kohtutäituril praegusel juhul võimalik arestida kuni pool ühe kuu eest ettenähtud palga 9 alammäära suurust ning kui arestitav summa jääb alla poole palga alammäära summa, võib arestida kuni ühe kolmandiku võlgniku sissetulekust.
Ringkonnakohus kohustab kohtutäiturit määrama arestimisaktis täitemenetluse seadustiku nõuete kohaselt kindlaks võlgniku
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.