Obsah (4)

§ 9§ 20§ 13§ 15

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 7. detsember 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-16-5

§ 9

lg 1 p 2 järgi võisid pooled abieluvaralepingus kokku leppida, et ostetav korteriomand jääb hageja lahusvaraks. Kostja väljatoodud asjaolud ei tingi abieluvaralepingu vastuolu heade kommetega. Korteriomandi ostmiseks võetud laenu tagastamiseks on makseid teinud hageja. Kostja roll on piirdunud laenu tagamisega, seda nii solidaarvõlgnikuks olemise kui ka kinnisasjale hüpoteegi seadmise kaudu. Enda pereliikmete kohustuste tagamist, isegi kui see toimub vastutasu saamata, ei saa pidada ebaõiglaseks või ebakohaseks, vaid vastupidi, tavapäraseks. Sellise abieluvaralepingu sõlmimise võimalus oli seaduses ette nähtud, seega ei saa see eksida õiguse üldpõhimõtete vastu. Seadus sätestas abikaasadele ka võimaluse ühisvarasuhe tervikuna välistada, mistõttu ei saa pidada abielusuhete kestel abikaasade omandatava vara kuulumist abikaasade ühisvarasse õiguse üldpõhimõtteks. Seega tehing, millega abikaasad leppisid kokku, et korteriomand jääb hageja lahusvarasse ja hageja tasub selle eest, ei ole vastuolus ei ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde või väärtushinnangutega ega õiguse üldpõhimõtetega. Seda järeldust ei muuda ka asjaolu, et hageja tagastas osaliselt laenu abielusuhete ajal ühisvara arvel. Pangakonto väljavõtetest, kinnistusraamatu väljavõttest ja tsiviilasjas nr 2-2-97/2005 tehtud otsusest nähtub, et hageja müüs kostjaga abielusuhete ajal oma eelmise abielu ajal soetatud korteriomandi, mis jäi hagejale ühisvara jagamisel, st korteriomand oli hageja lahusvara, sest see omandati enne abielu kostjaga, kuivõrd ühisvara jagamisel ei toimu vara omandamist PKS § 14 lg 1 mõttes. PKS § 14 lg-st 1 tulenevalt oli müügilepingust saadud raha küll õiguslikult abikaasade ühisvaras, kuid esines PKS § 19 lg 2 p-s 3 toodud alus ühisvara jagamisel abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda, mistõttu ei saa pidada ebaõiglaseks, et see raha kulutati hageja lahusvara peale. Eeltoodust tulenevalt ei ole abieluvaraleping tühine, mistõttu kuulub X korteriomand koos selle kasutuseelistega hageja lahusvarasse. 25.03.2008 laenuleping nr 08-043483-EV Swedbank AS-ga ja selle lisa on sõlmitud poolte abielusuhete ajal. Abielu ajal tekkinud kohustustest saab abikaasade ühisvara hulka arvata üksnes sellised kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt. Kuna PKS § 20 lg-st 2 tulenevalt vastutavad abikaasad perekonna huvides võetud varalise kohustuse eest abikaasade ühisvara ja mõlema abikaasa lahusvaraga, tuleb ka abikaasade ühisvara jagamisel ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda ühisvara hulka kuuluvate kohustuste tuvastamisel PKS § 20 lg-st 2 (3-2-1-13-07, p 20). Tegemist ei ole perekonna huvides võetud kohustusega, kuna korteriomand, mille ostmise finantseerimiseks laenuleping sõlmiti, soetati hageja lahusvarasse. Laenulepingus on küll märgitud mõlemad pooled laenusaajateks, kuid poolte käitumine annab alust järeldada, et pooled olid kokku 3 leppinud, et omavahelises suhtes vastutab laenukohustuse eest hageja. Nimelt on laenu tagastanud hageja. Seega laenulepingust tulenevad kohustused kuuluvad hageja lahusvarasse. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. J.S. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 16. juuli 2018 vaheotsuse tühistamist osaliselt ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega tuvastada 31.03.2008 koostatud ja tõestatud notariaalse korteriomandi müügilepingu, abieluvaralepingu ja asjaõiguslepingu nr 1059 tühisus abieluvaralepingut puudutavas osas ning tuvastada, et X korteriomand, korteriomandi kasutuseelised ning Swedbank AS-ga sõlmitud laenulepingust nr 08-043483-EV ja selle lisast tulenevad kohustused kuuluvad J.S. ja T.S. ühisvarasse. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) kuuluvad laenulepingust nr 08-043483-EV ja selle lisast tulenevad kohustused ühisvarasse.

§ 20lg 2 reguleerib olukorda, kus kohustus on ühe abikaasa nimel.

Laenulepingu nr 08-043483-EV ja selle lisa järgi on apellant ja vastustaja kaaslaenajad ning vastutavad tehingust tulenevalt ühiselt. Kohus ei pidanud hindama laenukohustuste võtmist perekonna huvides. Kuna menetlusosalistel puudusid täiendavad kokkulepped laenukohustuste jagamiseks, vastutavad apellant ja vastustaja PKS § 19 lg-st 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 69 lg-st 1 tulenevalt omavahelises suhtes võrdsetes osades. Isegi kui hinnata kohustuste perekonna huvides võtmist, siis asjaolu, milleks laenulepingust tulenevaid rahalisi vahendid kasutati, ei muuda kirjeldatud olukorda. Apellant on tasunud pärast abielu lõppemist menetlusosaliste teisest kaaslaenajatena võetud laenulepingust tulenevaid kohustusi. Kohus on käsitlenud erinevate laenulepingute puhul samu faktilisi asjaolusid erinevalt ning otsus ei ole seaduslik, põhjendatud ega loogiliselt järgitav. Ühisvara jagamine saavutaks õiglase lõpptulemuse, kui tuvastada abieluvaralepingu tühisus; 2) on kohus analüüsinud tehingu headele kommetele vastavust, hinnates menetlusosaliste käitumist abieluvaralepingu sõlmimisest kuni praeguseni, kuid on jätnud tähelepanuta poolte tagasinõudeõigused ja kohustused, mis eksisteerisid

1. aastal tehingu tegemise hetkel ning eksisteerivad
2. aastal. Vastustaja poolne kohustuste täitmine ei mõjuta apellandi vastutust panga ees ja seadusest tulenevaid kohustusi vastustaja ees tehingu sõlmimise hetkel. Kuni
3. a lõpuni tehti tagasimakseid ühisvara arvelt. Abieluvaralepingu sõlmimise ajal ei võinud apellant eeldada, et
4. a alguses abielusuhted lõppevad ning faktiline olukord muutub vastupidiseks apellandi ettekujutuste, ajendi ja eesmärgiga. Kohustuste täitmisest tulenevalt omab vastustaja apellandi vastu tagasinõudeõigust; 3) on lisaks abikaasade solidaarvastutusele panga ees laenulepingu nr 08-043483-EV ja selle lisa kohaselt laenukohustuste tagamiseks seatud hüpoteek ühisomandisse kuuluvale kinnistule. Laenusumma eest soetatud korteriomandit hüpoteegiga ei koormatud. Juhul kui vastustaja eesmärk oli juba
5. aastal asuda korterisse elama, tagas vastustaja hüpoteegi mitteseadmisega olukorra, kus laenumaksetega võlgnevusse jäämisel jääks eluasemest ilma apellant. Kohus on jätnud antud asjaolud kohustuste mõistlikkust hinnates tähelepanuta.
6. T.S. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei kuulu laenulepingust nr 08-04383-EV ja selle lisast tulenevad kohustused ühisvarasse.

§ 20

lg-st 2 tulenevalt ei teki mõlema abikaasa laenusaajana laenulepingu pooleks olemisest automaatselt ühist kohustust. Apellant ja vastustaja vastutavad laenulepingust tulenevate kohustuste eest solidaarselt. Omavahelises suhtes leppisid abikaasad laenulepingu sõlmimisel kokku, et laenulepingust tulenevaid kohustusi täidab vastustaja. Muu 4 hulgas sõlmisid pooled laenulepingu arvestusega, et vastustaja müüb tema lahusvarasse kuuluva Rõhu korteriomandi ning kasutab saadud raha laenu tagastamiseks. Eeltoodut kinnitab poolte tegevus pärast laenulepingu sõlmimist. 14.08.2008 võõrandas vastustaja Rõhu korteri 460 000 krooni eest ja kasutas sellest 25.08.2008. a 440 000 krooni (28 106,75 eurot), laenulepingu nr 08-0434483-EV täitmiseks. Apellandi arvelt ei ole tasutud ühtegi laenumakset. Laenulepingu nr 08-043483-EV eesmärgiks oli vahendite saamine vastustajale korteriomandi ostmiseks. Laenuleping nr 04-454931-EL sõlmiti selleks, et osta perele ühine kodu, s.o XX kinnistu. Seega ühel juhul on tegemist perekonna huvides võetud laenuga ja teisel juhul mitte; 2) on poolte abieluvaraleping kehtiv. Apellandil ei esinenud lepingu sõlmimiseks erakorralist vajadust, sõltuvussuhet ega kogenematust. Apellant oli tehingu tegemise ajal 35-aastane, oli varasemalt sõlminud nii laenulepinguid kui kinnistu võõrandamise lepinguid. Asjaolu, et laenulepingust nr 08-043483-EV tulenevate kohustuste tagamiseks koormati ühisvarasse kuuluv kinnistu hüpoteegiga, ei oma abieluvaralepingu kehtivuse seisukohalt tähtsust. Arvestades X korteriomandi omandamise ja omandamiseks võetud laenukohustuste täitmise asjaolusid, ei saa väita, et abieluvaralepingust tulenevad õigused ja kohustused on ulatuslikult tasakaalust väljas. Apellant pole toonud välja, milliseid suulisi kokkuleppeid on eiratud. Apellandi viide

§ 13

lg-le 1 ei ole asjakohane, kuna lepingu tühiseks tunnistamist ei saa nõuda tuginedes kehtivuse kaotanud regulatsioonile; 3) oli Rõhu korteriomand tulenevalt

§ 15

lg-st 1 vastustaja lahusvara, kuna vastustaja omandas selle enne apellandiga abiellumist. Ühisomandi puhul kuulub asi omanikele ühiselt nii, et osasid pole kindlaks määratud. Ühisvara jagamisel ei toimu vara omandamist. Asjaolu, et poolte ühisvara arvelt täideti vastustaja ühisvara jagamisega seotud kohustusi, võib anda aluse ühisvara võrdse jagamise põhimõttest kõrvale kaldumiseks, kuid ei muuda poolte tahet ja kavatsusi abieluvaralepingu sõlmimise ajal. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu vaidlustatud otsus muutmata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
2. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebuses on kostja korranud maakohtu menetluses esitatud väiteid ning maakohus on kohtuotsuse põhjendavas osas põhjendanud, miks ta nendega ei nõustu. Seejuures on maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult tuvastanud, et Tartu linnas X asuv korteriomand, nimetatud korteriomandi kasutuseelised ning laenulepingust nr 08-043483-EV ja selle lisast tulenevad kohustused kuuluvad T.S. lahusvarasse. 7.
3. TsÜS § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete ja avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Maakohus on nimetatud sätet õigesti kohaldanud ning asunud põhjendatud seisukohale, et 31.03.2008 sõlmitud abieluvaraleping ei ole vastuolus heade kommetega ega seetõttu tühine. Oluline on seejuures rõhutada, et hinnangu andmisel sellele, kas tehing on heade kommetega vastuolus või mitte, tuleb lähtuda ühiskonnaliikmete keskmisest moraalitunnetusest, mitte sellest, millise hinnangu võib tehingule anda mõni konkreetne isik. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asjaolud, mille kohaselt korteriomandi ostmiseks võetud laenu tagastamise eest vastutavad pooled panga eest solidaarselt ning laenu tagamiseks seati hüpoteek ühisvarasse kuuluvale kinnisasjale, ei anna alust väita, et abieluvaraleping on heade kommete vastane. Maakohtu 04.06.2018 istungil (II kd, tl 175 pöördel) on kostja ise 5 kinnitanud, et korteriomandi ostmiseks võetud laenu tagasimakseid on teinud ainult hageja ning seega on kostja roll piirdunud üksnes solidaarvõlgnikuks olemise ja laenu tagamisega. Asja materjalidest nähtub ka see, et olulise osa laenust tagastati pangale lühikese aja jooksul pärast laenulepingu sõlmimist hageja lahusvarasse kuulunud Rõhu korteriomandi müügist saadud raha arvelt. Mingeid tagasinõudeid seoses laenukohustuse täitmisega ei ole hageja kostjale esitanud. Eeltoodust järeldub ka see, et poolte sisesuhtes olid laenulepingust nr 08-043483-EV tulenevad kohustused jagatud poolte tahte kohaselt ning ka see asjaolu kinnitab, et abieluvaraleping ei ole vastuolus heade kommetega. 7.
4. Põhjendatud on ka see maakohtu järeldus, mille kohaselt laenulepingust nr 08-043483-EV ja selle lisadest tulenevad kohustused kuuluvad hageja lahusvarasse. Maakohus on õigesti leidnud, et ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel tuleb ühisvara hulka kuuluvate kohustuste tuvastamisel lähtuda enne 01.07.2010

§ 20lg-st 2.

Kuna pooled otsustasid korteriomandi, mille ostmise finantseerimiseks laenuleping sõlmiti, jätta hageja lahusvarasse, siis jäävad ka sellest laenulepingust tulenevad kohustused hageja lahusvarasse. Maakohus on õigesti rõhutanud, et sellele viitab ka poolte faktiline käitumine. Seetõttu on ekslik kostja väide, et tegemist oli perekonna huvides võetud kohustusega. 8. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 5 määratakse menetluskulude jaotus kindlaks lõppotsuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja