Obsah (10)

§ 2681§ 229§ 657§ 654§ 363§ 392§ 230§ 218§ 171§ 177

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Kaija Kaijanen, liikmed Meeli Kaur ja Krista Kirspuu Otsuse tegemise aeg ja koht 4. jaanuar 2019. a, Tallinn Koht

§ 2681

. Taotluste rahuldamata jätmine ning seejärel kohtuotsuses etteheidete tegemine asjaolude tõendamise osas, mida hageja soovis isikuliste tõendiallikatega tõendada, on vastuoluline. Maakohtu põhjendus, et hageja taotlus tunnistajate ülekuulamiseks tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja ei ole selgelt välja toonud, millest ta nõue koosneb ja seetõttu ei saa tunnistajatega looma hakata asjaolusid, millele hageja nõue tugineb, ei võimalda jätta tunnistajate ülekuulamise taotlust rahuldamata vastavalt

§ 229lg 2 ja § 251 lg 1.

Tunnistajate ütlustega oleks saanud hageja tõendada seda, mida maakohus on hagejale ette heitnud – et esitatud kuludokumendid on seotud Pihlaka objektiga (objektil toimusid 2016 jaanuaris fassaadija katusetööd). Tunnistajate ütlustega on võimalik tõendada nõude aluseks olevaid asjaolusid. Vastustaja seisukoht ja edasine menetlus

1. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalide ja apellatsioonkaebusega, on seisukohal, et maakohtu otsus tuleb

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust otsuse muutmiseks.

1. Ringkonnakohus ei ole asja materjali põhjal tuvastanud kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või olulist menetlusnormide rikkumist. Erinevalt hageja seisukohast on maakohus kolleegiumi arvates tuvastanud võimalikud hageja poolt esile toodud vaidluse aluseks olnud asjaolud ja hinnanud esitatud tõendeid seaduse 6 kohaselt ning ringkonnakohtul ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut või asuda tuvastatud asjaolude suhtes maakohtuga võrreldes erinevale seisukohale. Tõendite hindamine on maakohtu kaalutlusotsustus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui alama astme kohus on rikkunud kaalumispiire. Praegusel juhul kolleegium seda ei tähelda.
2. Kuigi hageja on kaebuses tuginenud eelkõige samadele väidetele, mille osas on maakohus juba seisukoha kujundanud ja millega ringkonnakohus nõustub (

§ 654lg 6), märgib ringkonnakohus apellatsioonkaebusele vastuseks järgmist.

1. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud järgmiseid asjas tähtsust omavaid asjaolusid: - 10.04.2014 sõlmiti poolte vahel töövõtuleping nr 10-4-15, mille kohaselt oli hageja kohustatud teostama Tallinnas Pihlaka tn 15 objektil kokkulepitud töid ning kostja oli kohustatud teostatud tööde eest tasuma; - hageja esitas kostjale arve nr 1090 summas 29 574 eurot, millest kostja tasus hagejale 18 574 eurot 11.02.
3. Pooled ei vaidle, et nende vahel 10.04.2014 sõlmitud lepingu puhul on tegemist töövõtulepinguga (VÕS § 635 lg 1). Töövõtuleping on tasuline leping. Töövõtja põhikohustuseks on VÕS § 635 lg 1 kohaselt töö (valmis)tegemine, tellija põhikohustuseks aga töö eest tasu maksmine. Need kohustused on omavahel vastastikuses (sünallagmaatilises) suhtes. Selle nõude rahuldamiseks tuli kindlaks teha, kas hageja tasunõue on muutunud VÕS § 82 lg 7 mõttes sissenõutavaks ja kas kostja on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda. Hageja nõuab kostjalt lepingujärgse tasu maksmist arvel nr 1090 näidatud tasumata summas, kuna on seisukohal, et kostja on tööd vastu võtnud. Riigikohus on selgitanud, et lepingulise tasu nõude rahuldamiseks tuleb minimaalselt selgeks teha, mille eest ja kui suur tasu kokku lepiti ning mida selle tasu eest tegelikult tehti (vt RKTKo 28.10.2008, nr 3-2-1-80-08, p 17).
4. Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kuna kostja on arve nr 1090 osaliselt summas 18 574 eurot tasunud, tuleb lugeda, et kostja on võtnud vastu kõik tööd, mille eest hageja on nimetatud arve esitanud. 10.04.2014 sõlmitud töövõtulepingu nr 10-4-15 p 4.
5. kohaselt tasutakse lepingu eest vastavalt akteeritud töödele ja ehitustööde etappidele ning p 4.
6. alusel toimuvad etapilised maksed tehtud ehitustööde eest töövõtja poolt teostatud ehitustööde vastuvõtmise aktide alusel, sealjuures peab akt olema koostatud ning kajastama tehtud ehitustöid (p 4.6.). Teostatud tööde üleandmine ja vastuvõtmine toimub pärast kõigi lepingujärgsete tööde lõpetamist, mille kohta koostatakse kahepoolne üleandmis-vastuvõtu akt. Akti blanketi täidab ja esitab töövõtja (p 8.1, [tl 9-13, I kd]). Vaidlust ei ole, et hageja töövõtjana ei ole kostjale töövõtulepingu p 4.5 ja 8.1 järgset üleandmise-vastuvõtmise akti, mis pidi olema arve nr 1090 esitamise eeldusena koostatud ja allkirjastatud, esitanud. Arvestades, et pooled olid kokku leppinud töö vastu võtmise otsese tahteavaldusega (st üleandmise-vastuvõtmise aktiga), oli akti allkirjastamine töövõtutasu sissenõutavaks muutumise eelduseks ka juhul, kui tegemist oli tehtud ehitustööde perioodilise akteerimisega, mis on aluseks vahemaksete (arvelduste) tegemisele tööprotsessi kestel (lepingu p 5.1). Isegi, kui lähtuda hageja 7 seisukohast, et arve nr 1090 osalise tasumisega tuleb lugeda, et tööd on vastu võetud, saaks ringkonnakohtu hinnangul lugeda vastuvõetuks vaid need tööd, mis ulatuses on arve tasutud. Hageja esitatud tõenditest vastupidist järeldada ei saa (vt käesoleva otsuse p 38). 33.

§ 363

lg 1 p 2 järgi peab hagiavalduses olema märgitud hagi alus, s.o hagi aluseks olevad faktilised asjaolud. Seega pidi hageja tooma esile, milliste tööde tegemises ja mis mahus, mille eest ta esitas kostjale arve nr 1090, kokku lepiti. Samuti pidi hageja näitama, milliseid töid ta tegi, mille kohta ta esitas kostjale arve nr 1090, ning nende tööde tegemist ka tõendama. Hagiavaldusest selgub, et hageja on rajanud oma nõude kostjale 29.01.2016 edastatud arvestusele, milles on vaid nimekiri kolmandatele isikutele esitatud arvetest (tl 14, I kd). 14.06.2017 menetlusdokumendis on hageja asunud seisukohale, et 29.01.2016 arvestuse nimekirjas olevatest arvetest (dokumentidest) nähtuvad arve nr 1090 aluseks olevad s.t teostatud tööd ehk hagi asjaolud (tl 202-204, I kd). Kolleegium leiab, et eelnevat ei saa käsitleda hagi aluseks olevate asjaolude väljatoomisena. Kohus ei pea tuletama hageja poolt esitatud arvetest hagi asjaolusid. Arvestades hageja poolt esitatut, ei ole see ka võimalik, kuna esile ei ole toodud, milliseid töid hageja poolte vahel sõlmitud lepingu alusel (jaanuaris 2016 etapis) üldse pidi tegema. Seega on hagiavaldus esitatud viisil, kus ei olnud esile toodud hagi lahendamiseks vajalikke asjaolusid, et selgeks teha, mille eest ja kui suur tasu kokku lepiti ning mida selle tasu eest tegelikult tehti. 34. Järgnevalt kontrollib kolleegium, kas maakohus on täitnud seadusest tulenevat selgitamiskohustust (

§ 392lg 1 p 3).

35. Riigikohus on selgitanud, et selgitamiskohustuse ulatus sõltub mh nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid, märkides, et juhul kui pooled ei vaidle nõude õigusliku aluse üle ning sellega nõustub ka kohus, siis ei ole kohtul kohustust selgitada poolele eelmenetluses tõendamiskoormise jaotust (st

§ 230

lg-s 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (vt RKTKo, 29.04.2015, nr 3-2-1-41-15, p 19; RKTKo 16.05.2018, nr 2-16-8344, p 12). Käesolevas asjas esindavad hagejaid professionaalsed esindajad (

§ 218lg 1 p 1) – vandeadvokaat ja vandeadvokaadi abi.

Maakohus on 21.11.2016 hagiavalduse ja hagi tagamise avalduse käiguta jätmise määruses selgitanud hagejale hagiavalduses asjaolude väljatoomise kohustust (vt määruse p 6, tl 43-45, I kd). Lisaks nähtub 31.05.2017 kohtuistungi protokollist, et kohtu selgituste järgselt avaldas hageja soovi täiendava tähtaja jooksul täiendada hagi aluseks olevaid asjaolusid tehtud tööde osas ning neid ka tõendada (tl 199-200, I kd). 14.06.2017 menetlusdokumendis jätab hageja siiski hagi aluseks olevaid asjaolud täpsustamata, soovides eelkõige tunnistajate ütluste ja hageja juhatuse liikme seletusega esile tuua arve nr 1090 aluseks olevaid tehtud töid. Lisaks esitas hageja arve nr 1090 aluseks olevad dokumendid (arved) vastavalt 29.01.2016 arvestusele (tl 202-223, I kd). 27.09.2017 kohtuistungil jättis maakohus hageja taotlused tunnistajate ja hageja juhatuse liikme vande all ülekuulamiseks rahuldamata, sest hageja ei olnud selgelt välja toonud, millest ta nõue koosneb ning kohus ei pidanud põhjendatuks, et hageja asub tunnistajate ütlustega hagi aluseks olevaid asjaolusid looma (tl 250 pöördel, I kd). Eelnevast nähtub, et maakohus on täitnud selgitamiskohustust piisavalt arvestades, et hagejat esindavad kõrgelt kvalifitseeritud 8 esindajad ehk advokaadid, kelle suhtes tuleb eeldada, et nad täidavad oma ametikohustust efektiivse õiguskaitsena tulenevalt enda õigusteadmistest ja kogemustest esindajana (vt nt RKHKo 22.02.2007, nr 3-3-1-87-06, p 12). Seega on hageja ise tekitanud olukorra, kus hagi rahuldamata jätmise tingis eelkõige hagi asjaolude väljatoomata jätmine. 36. Maakohus on vaidlustatud otsuses (otsuse p 15-21) hinnanud hageja poolt väljatoodud hagi aluseks olevate asjaolude põhjendatust ja tõendatust ning jõudnud järeldusele, et kohtu ette toodud asjaoludel ja esitatud tõendite alusel ei kuulu hagi rahuldamisele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega ning

§ 654lg 6 alusel ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata.

1. Kuna arve osalise tasumisega ei saa lugeda arve nr 1090 aluseks olevaid töid kostja poolt vastu võetuks ka hageja nõutud ulatuses ning hageja ei ole näidanud ega tõendanud, mille eest ja kui suur tasu kokku lepiti ning mida selle tasu eest tegelikult tehti, siis ei pidanud kohus hindama teisi vaidlusaluseid küsimusi nagu, kas tööd on teostatud lepingujärgselt ja kas nõue on muutunud sissenõutavaks ning nendega seoses esitatud tõendeid (vt V.Kõve jt, Tsiviilkohtumenetluse seadustik II, Kommenteeritud väljaanne, 2017, lk 1074, p c).
2. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellatsioonkaebuse väitega, et kui kohus oleks hinnanud kõiki tõendeid kogumis (sh kuludokumente ja poolte esindajate e-kirja vahetust), siis oleks kohus pidanud jõudma järeldusele, et Pihlaka objekti tööd olid kostja poolt vastu võetud ning kõik kulutused, mis sisaldusid arvel nr 1090 olid kooskõlastatud kostjaga, mistõttu oli kostjal kohustus tasuda arve nr 1090 täies ulatuses. Hageja viitab 01.02.2016 kirjavahetusele (tl 145, I kd). Kolleegiumi hinnangul ei nähtu antud kirjavahetusest, millises mahus on kostja nõustunud hageja poolt teostatud töödega ja mis summas. Kolleegiumi hinnangul ei saa ka ainuüksi arve tegemisega nõustumist käsitleda tööde vastuvõtmisena. Ringkonnakohus leiab, et maakohtule ei saa ette heita 19.10.2015 e-kirja (tl 218, I kd) hindamisel pooltevahelise praktika arvestamata jätmist. Isegi kui poolte vahel oli praktika mitte lisada arvetele objekti asukoha viidet, on maakohus õigesti järeldanud, et hageja esitatud tõendid ei tõenda, mille eest ja kui suur tasu poolte vahel kokku lepiti ning mida hageja nõutava tasu (arvest nr 1090 summa 11 000 eurot) eest tegelikult tehti.
3. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Kuna maakohus ei ole menetluskulude suurust kindlaks määranud, määratakse maakohtu poolt menetluskulud kindlaks pärast lõpplahendi jõustumist vastavalt

§ 177lg 1 p-le 2.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu 9