Obsah (9)

§ 47§ 8§ 217§ 45§ 48§ 218§ 111§ 55§ 37

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 16. jaanuar 2019 Tsiviilasja number 2-17-19183 Tsiviilas

) § 48 lg 1 p-le 2 täitemenetluse kirjaliku dokumendi esitamisel, kui sellest nähtub, et sissenõudja nõue on rahuldatud. Täitemenetluses laekus sissenõudjale 18 802 eurost kohtutäituri kaudu vaid 334 eurot 87 senti. Sissenõudja Maksu- ja Tolliamet teavitas kohtutäiturit edastatud nõude tasumisest

1. mail
2. Kohtutäitur oleks pidanud peale sissenõudja nõude lõppemist tegema uue tasu otsuse kohtutäituri seaduse (KTS) § 41 lg 2 alusel. Tartu Maakohtu
3. augusti 2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-15871 (jõustunud Tartu Ringkonnakohtu määrusega
4. oktoobril 2017) mõisteti kohtutäitur Aive Kolsarilt avaldaja kasuks välja 15 eurot menetluses tasutud riigilõivu katteks. Kuna kohtutäitur vabatahtlikult väljamõistetud summat ei tasunud, tegi avaldaja
5. novembril 2017 kohtutäitur Oksana Kutšmeile avalduse täitemenetluse alustamiseks kohtutäitur Aive Kolsari vastu 15 euro nõudes. Seejärel koostas kohtutäitur Aive Kolsar
6. novembril 2017 rahalise nõude arestimise akti, millega arestis kohtu poolt avaldaja kasuks väljamõistetud 15 eurot kohtutäitur Aive Kolsari kasuks. Arestimisakti kohaselt on
7. novembri 2017 seisuga täiteasjas nr 170/2009/3718 võlgnetavaks summaks täitekulud 106 eurot 8 senti. Avaldaja esitas kohtutäiturile
8. novembril 2017 kaebuse rahalise nõude arestimise akti peale. Kohtutäitur jättis kaebuse
9. detsembri 2017 otsusega rahuldamata. Kohtutäituri otsuse põhjenduste kohaselt oli rahalise nõude arestimise ajal tasumata täitekulude jääk 106 eurot 8 senti ning arestitud summa on arvestatud täitekulude katteks. 2 Avaldaja leiab, et kohtutäituril puudub alus nimetatud summa sissenõudmiseks, kuivõrd antud täitemenetluses rahuldati sissenõudja nõue vaid osaliselt kohtutäituri tegevuse tulemusel, mistõttu tuleb tasu määramisel arvestada kohtutäituri tegevuse tulemusel sissenõutud nõude osalt tasu KTS § 32 lg 5 järgi ning väljaspool täitemenetlust tasutud osalt KTS § 41 lg 2 alusel. Avaldaja märgib, et ta ei ole allkirjastatud ja pitsatiga täitmisteadet täiteasjas nr 170/2009/3718 näinud. Samuti puudub täitetoimikus täituri tasu väljamõistmise otsus. Kohtule esitatud kaebuses palub avaldaja kontrollida täitetoimikus olevat täitmisavaldust täiteasjas nr 170/2009/3718, mille teine lehekülg ei ole originaal ja sissenõudja allkiri on kopeeritud; nõuda kohtutäiturilt välja
10. septembri 2012 ja
11. septembri 2009 tasu väljamõistmise otsused ning
12. novembri 2009 täitekulu väljamõistmise otsus; tunnistada kohtutäituri tegevus tasu suuruse nõudmisel seadusvastaseks ning mõista kohtutäiturilt välja tema poolt seadusevastaselt omastatud raha koos intressidega avaldaja ja Maksu- ja Tolliameti kasuks. Avaldaja palub jätta menetluskulud kohtutäituri kanda.
13. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. Täitemenetluse uuendamine
14. septembril 2015 oli õiguspärane ja antud menetlusetapis ainuvõimalik täitetoiming. Täitemenetlus oli peatatud Tartu Maakohtu
15. juuni 2012 määrusega tsiviilasjas nr 2-12-20737 esialgse õiguskaitse korras kuni nimetatud tsiviilasjas esitatud kaebuse lahendamiseni. Tsiviilasjas nr 2-12-20737 lahendati kaebus lõplikult Riigikohtu
16. septembri 2015 määrusega tsiviilasjas nr 3-2-1-95-15.

§ 47

lg 2 kohaselt täitemenetlus uuendatakse pärast selle peatamise tinginud asjaolu äralangemist. 15. novembril 2017 rahalise nõude arestimise akti peale esitatud kaebuse osas leidis kohtutäitur, et kohtutäiturilt endalt välja mõistetud kohtukuludele sissenõude pööramine on õiguspärane, kuivõrd

§ 8

kohaselt on kohtutäitur kohustatud tarvitusele võtma kõik abinõud täitedokumendi täitmiseks, sealhulgas arestima rahalise nõude. MAAKOHTU SEISUKOHT

1. Tartu Maakohus jättis
2. novembri 2018 määrusega avaldaja kaebuse kohtutäitur Aive Kolsari
3. detsembri 2017 otsustele täiteasjas nr 170/2009/3718 tervikuna rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus tuvastas, et puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle. Täiteasi nr 170/2009/3718 algatati sissenõudja Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) avalduse alusel avaldaja suhtes avalik-õigusliku rahalise kohustuse täitmiseks. Täitmisteade on avaldaja esindajale
4. septembril 2009 kätte toimetatud. Täitemenetlus nimetatud täiteasjas oli Tartu Maakohtu
5. juuni 2012 määrusega tsiviilasjas 2-12-20737 peatatud kuni avaldaja poolt kohtutäituri
6. mai 2012 otsuse peale esitatud kaebuse lahendamiseni. Kaebus jäeti Tartu Maakohtu
7. augusti 2014 kohtumäärusega rahuldamata, kohtumäärus jõustus Riigikohtu
8. septembri 2015 määrusega. Kohtutäitur tegi
9. septembril 2015 täiteasjas nr 170/2009/3718 täitemenetluse uuendamise otsuse. Avaldaja esitas
10. oktoobril 2015 kaebuse kohtutäituri
11. septembri 2015 täitemenetluse uuendamise otsusele. Tartu Maakohtu
12. augusti 2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-15871, mis jõustus Tartu Ringkonnakohtu määrusega
13. oktoobril 2017, kohustas kohus kohtutäiturit läbi vaatama avaldaja
14. oktoobri 2015 kaebust täitemenetluse uuendamise otsusele kooskõlas

§ 217lg-tes 4 ja 5 sätestatuga.

1. oktoobri 2015 kaebuse läbivaatamine toimus
2. novembril 2017 kohtutäituri büroos avaldaja osavõtul.
3. novembril 2017 tegi kohtutäitur rahalise nõude arestimise akti, millega arestis kohtu poolt Tartu Maakohtu
4. augusti 2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-15871 avaldaja kasuks 3 väljamõistetud 15 eurot kohtutäituri kasuks. Avaldaja esitas
5. novembril 2017 kohtutäiturile kaebuse
6. novembri 2017 rahalise nõude arestimise akti peale. Kaebuse läbivaatamine toimus
7. detsembril 2017 kohtutäituri büroos avaldaja osavõtul.
8. detsembri 2017 otsustega (tl 8–9, 20) jättis kohtutäitur nii
9. oktoobri 2015 kui ka
10. novembri 2017 kaebused rahuldamata.
11. detsembril 2017 esitas avaldaja kohtule kaebuse kohtutäituri
12. detsembri 2017 otsuste peale. Maakohus leidis, et avaldaja taotlus
13. septembri 2015 täitemenetluse uuendamise otsuse tühistamiseks pole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

§ 45

lg 1 kohaselt võib kohus võlgniku avalduse alusel täitemenetluse peatada.

§ 47

lg 2 sätestab, et täitemenetlus uuendatakse pärast selle peatamist tinginud asjaolu äralangemist. Täitemenetlus täiteasjas nr 170/2019/3718 peatati esialgse õiguskaitse abinõuna tsiviilasjas nr 2-12-20737 Tartu Maakohtu

1. juuni 2012 määrusega, mille resolutsiooni p 5 kohaselt tuli täitemenetlus peatada kuni kaebuse lahendamiseni. Tsiviilasjas nr 2-12-20737 lahendati kaebus Riigikohtu
2. sptembri 2015 määrusega tsiviilasjas nr 3-2-1-95-
3. Eeltoodust tulenevalt oli kohtutäituri kohustus kaebuse lahendamisel täitemenetlus uuendada. Ka juhul, kui täitemenetlus kuulub pärast menetluse uuendamist mistahes põhjusel lõpetamisele, tuleb kohtutäituril esmalt siiski teha täitemenetluse uuendamise otsus, kuivõrd menetlust uuendamata ei ole võimalik muid täitetoiminguid teha, muuhulgas ka täitemenetluse lõpetamist otsustada.

§ 48kohaselt lõpetab täitemenetluse kohtutäitur.

Maakohus nõustus kohtutäituriga, et antud menetlusetapis oli täitemenetluse uuendamine täitetoiminguks, mida kohtutäitur sai teha. Maakohus leidis, et täitemenetluse uuendamise otsuse peale kaebuse esitamisega ei saa vaidlustada muid kohtutäituri poolt tehtud otsuseid, sh

1. septembri 2009 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsust ja
2. novembri 2009 täitekulu väljamõistmise otsust. Kuivõrd
3. septembri 2009 täitmisteade on avaldajale kätte toimetatud ja see sisaldas teavet ka täitekulude suuruse kohta, pidi avaldaja hiljemalt täitmisteate kättesaamisega teada saama, et temalt on kohtutäituri tasu välja mõistetud ka juhul, kui kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus on jäänud talle edastamata. Täitetoimikust nähtub, et
4. detsembril 2015 on avaldaja esitanud kohtutäiturile kaebuse, milles taotleb täitetasu korrigeerimist. Nimetatud kaebuse on täitur jätnud
5. jaanuari 2016 otsusega läbi vaatamata põhjendusega, et kaebus on esitatud

§ 217sätestatud tähtaega rikkudes.

Kohtutäituri 6. jaanuari 2016 otsust pole avaldaja

§ 218sätestatud korras kohtusse edasi kaevanud.

Ka juhul, kui lugeda, et avaldaja sai täitetasude suurusest teada alles kohtutäituri

1. jaanuari 2016 kirjaga, milles talle edastati
2. septembri 2009 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus ja
3. novembri 2009 täitekulu väljamõistmise otsus, on nende peale kaebuse esitamise tähtaeg möödunud.

§ 217lg 2 järgi saaks kohtutäitur kaebuse esitamise tähtaja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) §-des 67 ja 68 sätestatud korras küll ennistada, kuid maakohtule teadaolevalt ei ole avaldaja tähtaja ennistamist taotlenud. TsMS § 67 lg-s 2 sätestatud tähtaeg tähtaja ennistamise taotlemiseks on praeguseks lõppenud. Kuivõrd avaldaja ei ole seaduses ettenähtud korras vaidlustanud temalt täitekulu väljamõistmise otsust, puudub alus ka täitekulu sissenõudmiseks 15. novembril 2017 tehtud rahalise nõude arestimise akti tühistamiseks. Sissenõude pööramist nõudele reguleerib

§ 111

, mille kohaselt arestib kohtutäitur nõude ja kohustab võlgniku suhtes kohustatud kolmandat isikut täitma kohustuse sissenõudja kasuks kohtutäiturile. Seadus ei keela kohtutäituril viia täitemenetlust läbi olukorras, kus ta üheaegselt kohtutäiturina tegutsemisele osaleb kolmanda isikuna, keda kohustatakse nõuet täitma sissenõudja kasuks kohtutäiturile. Seega puudub käesoleval juhul alus lugeda kohtutäituri tegevust nõude arestimisel ebaseaduslikuks. 4 Avaldaja taotlus mõista kohtutäiturilt välja tema poolt seadusevastaselt omastatud raha tuleb jätta rahuldamata. Riigikohus on selgitanud, et rahuldada ei saa võlgniku kaebust kohtutäituri tegevuse peale osas, milles palutakse tagastada ebaseaduslikult üle kantud rahasummasid. Küll ei ole aga välistatud kahju hüvitamise nõue kohtutäituri vastu, kui selle nõude eeldused on olemas (Riigikohtu

1. märtsi 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-12972, p 26). Maakohus jättis TsMS § 172 lg 7 alusel jätta menetluskulud avaldaja kanda. MÄÄRUSKAEBUS
2. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määrus ning teha uus määrus, millega kaebus rahuldada. Määruskaebuse kohaselt oleks kohtutäitur pidanud tegema lõpliku kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse kohe peale seda, kui oli saanud sissenõudjalt teate täitemenetluse lõpetamisest. Täitemenetluses on kohtutäitur sissenõudjale kandnud 334 eurot 89 senti ja võtnud täitekuludeks 170 eurot 29 senti. Kuivõrd täitemenetluse väliselt
3. aprillil 2012 toimunud ostu-müügitehingu tulemusel laekus enamus täitmisel olevast võlast, siis tuleb käsitleda seda olukorda sarnaselt KTS § 41 lg-s 2 kirjeldatud olukorraga, mille kohaselt jääb sellisel juhul menetluse alustamise tasu ja pool põhitasust sissenõudja kanda.
4. novembril 2015 esitas kohtutäitur sissenõudjale arve nr 170/2009/3718 kolmanda isiku nõude tasumiseks. Arve summas 1078 eurot 68 senti aluseks on
5. septembri 2009 kohtutäituri tasu otsus. Maksuamet maksis kohtutäiturile nõutud summa.
6. oktoobri 2015 kaebuse läbivaatamine toimus kohtutäituri büroos
7. novembril
8. Otsuse koostas kohtutäitur
9. detsembril 2017, rikkudes sellega

§217lg-s 3 ettenähtud läbivaatamise aja nõuet.

Oma otsuses märgib kohtutäitur, et antud menetlusetapis oli ainsaks järgnevaks täitetoiminguks täitemenetluse uuendamine, kuid enne täitemenetluse uuendamist oli kohtutäitur arestinud avaldaja Maksuameti ettemaksukonto ning enne täitemenetluse uuendamist 30. septembril 2015 oli tema arvele laekunud juba 626 eurot 13 senti. Vaidlusaluses täitemenetluses on ainsaks tõeseks dokumendiks sissenõudja korraldus, ehkki 2014 selgus, et nõudest oli aegumise tõttu kustutatud 297 eurot. Tasu nõuab kohtutäitur aga esialgselt väljaantud summa pealt. Maakohus ei ole arvestanud

§ 55

sätteid, mille järgi arestimine on tühine ja sellest ei tulene õiguslikke tagajärgi arestimise kohta käivate menetlusnormide olulise rikkumise korral, eelkõige kui vara on arestitud ilma kehtiva täitedokumendita, võlgnikku ei ole olulises osas teavitatud tema õigustest täitemenetluses ja see tõi kaasa võlgniku õiguste rikkumise. Kohtutäitur on kõigi dokumentide koostamisel rikkunud kohtutäiturimäärustiku (KTM) §17 lg 2 (2009 redaktsioon ) ja § 20 lg 2 (kehtiv redaktsioon). Täitmisteate kättetoimetamata jätmine annab õigusliku aluse kohtutäituri otsuste tühistamiseks.

1. septembri 2009 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse tegemisel on rikutud Riigivapi seaduse § 18 lg 1 ja § 23 lg
3. novembri 2017 rahalise nõude arestimise akt ei vasta justiitsministri
4. detsembri määruse nr 42 „Kohtutäiturimäärustik“ lisa 15 nõuetele, rikutud on KTM § 20 lg
6. oktoobril 2015 koostatud akt on kehtetu pitseri tunnusega MMXIV ja sellega on kohtutäitur rikkunud Riigivapi seaduse § 18 lg1 ja § 3 lg
7. Maakohus on jätnud tähelepanu alt välja enne täitemenetluse uuendamist tehtud rahalise nõude arestimise akti, millega on võetud Maksuameti ettemaksukontolt 626 eurot 13 senti ja milles on nõude sisuks maksuvõlg. 5 Avaldaja palus maakohtul uurida sissenõudja poolt esitatud täitmisavaldust, kuid kohus pole seda teinud. Avaldaja jääb oma seisukohtade juurde ja on veendunud, et tegemist ei ole 2009 Maksuameti poolt saadetud originaalavaldusega. VASTUSTAJA SEISUKOHT
8. Kohtutäitur ei ole määruskaebusele vastanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu
10. novembri 2018 määrus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada osas, mis puudutab avaldaja kaebust kohtutäituri
11. detsembri 2017 otsuse peale, millega kohtutäitur jättis avaldaja kaebuse kohtutäituri rahalise nõude arestimise akti peale rahuldamata. Tühistatud osas tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohtu määrus osas, millega maakohus jättis avaldaja kaebuse kohtutäituri
12. detsembri 2017 otsusele, millega kohtutäitur jättis avaldaja kaebuse kohtutäituri täitemenetluse uuendamise otsuse peale rahuldamata, tuleb jätta muutmata, arvestades käesoleva otsuse põhjendusi. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus lõpplahendiga.
13. Ringkonnakohus märgib esmalt, et avaldaja kaebustes esineb palju ebatäpsusi, kaebused on raskesti arusaadavad, avaldaja taotlused on ebaselged. Vastuseks määruskaebuse väitele, et maakohus ei ole uurinud sissenõudja poolt esitatud täitmisavaldust, märgib ringkonnakohus järgmist. Avaldaja ei vaidle vastu asjaolule, et tema suhtes algatatud täitemenetluses oli sundtäitmisel Maksu- ja Tolliameti nõue ning sundtäidetav nõue oli põhjendatud. Kohtule esitatud kaebuse juurde on avaldaja lisanud sissenõudja vastuse avaldaja päringule, mis muuhulgas puudutab vaidlusalust täitmisavaldust ning sissenõudja vastusele lisatud täitmisavaldus. Avaldaja soov täiendavalt täitmisavalduse uurimiseks ei ole seega põhjendatud. Avaldaja ei ole väitnud, et täitmisavaldust poleks üldse esitatudki. Samuti ei vaidle avaldaja põhinõudele vastu.
14. Ringkonnakohus leiab, et avaldaja väited kohtutäituri poolt kehtetu pitseri kasutamise kohta, on asjakohatud. Ringkonnakohus märgib, et antud menetluses nõuab kohtutäitur toimiku materjalidest nähtuvalt täituri tasu ja täitekulu
15. septembri 2009 akti alusel. Samuti on vaidluse all kohtutäituri
16. septembri 2015 täitemenetluse uuendamise otsus ning
17. novembri 2017 rahalise nõude arestimise akt. Avaldaja poolt esitatud väärteomenetluse lõpetamise määrusest (tl 55–56) nähtuvalt puudutab kohtutäituri nõuetekohaselt registreerimata pitseri kasutamine perioodi
18. oktoober 2015 –
19. oktoober
20. Seega ei puuduta kohtutäituri poolt nõuetekohaselt registreerimata pitseri kasutamine akte, mis on käesoleva vaidluse esemeks. Väärteomenetlus kohtutäituri suhtes on lõpetatud.
21. Kohtutäitur jättis rahuldamata avaldaja kaebuse kohtutäituri
22. detsembri 2017 otsuse peale, millega kohtutäitur jättis rahuldamata avaldaja
23. oktoobri 2015 kaebuse kohtutäituri
24. septembri 2015 täitemenetluse uuendamise otsusele. Iseenesest on õige avaldaja väide, et kohtutäituri
25. detsembri 2017 otsus on tehtud

§ 217lg-s 3 sätestatud tähtaja rikkudes.

Kuigi avaldaja esitas nimetatud väite esmakordselt alles määruskaebuses, saab ringkonnakohus selles osas seisukohta võtta. TsMS § 475 lg 1 p 15 kohaselt kuuluvad kaebused kohtutäituri otsuste peale hagita asjade hulka. TsMS § 5 lg 3 järgi selgitab hagita asjas kohus ise asjaolud ja kogub selleks vajalikud tõendid, 6 kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Sellest tulenevalt oleks maakohus pidanud kontrollima kohtutäituri otsuse tegemise tähtaegsust isegi ilma vastava avalduseta avaldaja poolt. Kohtutäituri 15. detsembri 2017 otsusest nähtuvalt toimus kaebuse läbivaatamine 20. novembril 2017 kohtutäituri büroos avaldaja osavõtul (tl 8).

§ 217

lg 3 kohaselt vaatab kohtutäitur kaebuse kohtutäituri tegevuse peale läbi menetlusosaliste osavõtul 15 päeva jooksul ja teeb läbivaatamisest arvates 10 päeva jooksul otsuse. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 135 lg-te 1 ja 2 kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti ning tähtaeg lõpeb tähtpäeva saabumisega. Sellest tulenevalt oleks kohtutäitur pidanud tegema otsuse hiljemalt 30. novembril 2017. Täitur tegi otsuse 15. detsembril 2017. Toimiku materjalides puudub info, et täitur oleks pikendanud kaebuse läbivaatamise tähtaega

§ 217lg 31 kohaselt.

Samuti leiab ringkonnakohus, et tegemist ei olnud õiguslikult keeruka juhtumiga, mis õigustaks otsuse tegemise tähtaega pikendamist. Isegi tähtaega pikendades oleks kohtutäitur pidanud tegema otsuse hiljemalt 11. detsembril 2017 (

§ 217lg 31, Ts

ÜS § 136 lg 8), kuivõrd tähtaega võib pikendada vaid kümne päeva võrra ning 10. detsember 2017 oli pühapäev. Täitur ei ole menetluses ka väitnud, et esineks muu objektiivne põhjus tähtaja pikendamiseks või et ta oleks tähtaega pikendanud. Siiski ei pruugi ringkonnakohtu hinnangul tähtaja ületamine kaebuse kohta otsuse tegemisel ilmtingimata kaasa tuua kaebuse aluseks oleva kohtutäituri tegevuse või otsuse tühisust. Ringkonnakohtu hinnangul on olukorras, kus täitemenetlus oli peatatud esialgse õiguskaitse korras kohtumääruse alusel, täitemenetluse uuendamine pärast peatamise aluse äralangemist kohtutäituri kohustus (

§ 47lg 2 esimene lause).

10. Määruskaebuse väide, et kohtutäitur on teinud toiminguid enne täitemenetluse uuendamist, võib iseenesest olla põhjendatud. Ringkonnakohus märgib, et

§ 47lg 1 järgi jäävad täitemenetluse peatamise korral tehtud täitetoimingud jõusse.

Sellest tulenevalt jäid ka enne täitemenetluse peatamist kohtutäituri poolt teostatud täitetoimingud täiteasjas jõusse. Täitemenetluse peatamise korral ei või täitur teostada uusi täitetoiminguid või eelnevalt seatud arestiga täiturile laekunud raha kanda edasi sissenõudjale või arvestada täituri tasu ja täitekulude katteks. Kohtutäituril on kohustus hoiustada enne täitemenetluse peatamist tehtud aresti kaudu laekunud raha täitemenetluse peatamise ajal kuni täitemenetluse peatamise lõppemiseni.

1. Maakohus jättis rahuldamata avaldaja kaebuse kohtutäituri
2. detsembri 2017 otsuse peale, millega kohtutäitur jättis avaldaja kaebuse kohtutäituri
3. novembri 2017 rahalise nõude arestimise akti peale rahuldamata. Seejuures tugines maakohus peamiselt sellele, et avaldaja ei ole õigeaegselt täituri tasu otsust ja suurust vaidlustanud, ta ei ole vaidlustamise tähtaja ennistamist taotlenud ning seega puudub tal õigus
4. novembri 2017 rahalise nõude arestimise akti vaidlustamiseks. Ringkonnakohus maakohtu käsitlusega ei nõustu. Kohtutäituri otsuste vaidlustamiseks on seaduses sätestatud kindel kord ning tähtajad, s.o

§ 217

lg 1 kohaselt võib kohtutäituri otsuse või tegevuse peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumisel täitemenetluse osaline esitada kohtutäiturile kaebuse kümne päeva jooksul alates päevast, kui kaebuse esitaja sai teada või pidi teada saama otsuse või toimingu tegemisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole avaldaja kaebust kohtutäituri

1. detsembri 2017 otsuse peale, millega täitur jättis avaldaja kaebuse rahalise nõude arestimise akti peale rahuldamata, lahendades selgitanud välja kõiki asjas olulisi asjaolusid. 7
3. novembri 2017 rahalise nõude arestimise akti kohaselt on nõude sisuks täitekulud 106 eurot 8 senti (tl 16). Kohtutäituri
4. detsembri 2017 otsuse kohaselt on täiteasjas täitedokumendiks lisaks sissenõudja korraldusele ka kohtutäituri
5. septembri 2012 tasu väljamõistmise otsus (tl 20 pöördel). Avaldaja kinnitusel täidab kohtutäitur
6. septembri 2009 täituri tasu otsust. Täitemenetluse registri andmetel ei ole
7. septembril 2012 kohtutäitur tasu otsust vaidlusaluses täiteasjas teinud. Täitetoimiku on maakohus kohtutäiturile kohtutäituri avalduse alusel tagastanud (tl 99). Seega puudub ringkonnakohtul võimalus kontrollida, kas kohtutäituri otsuses viidatud kuupäev
8. september 2012 on trükiviga või tegemist on
9. septembril 2012 tehtud täitekulu või täituri tasu otsusega, mida mingil põhjusel registrist ei nähtu. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et võimaliku
10. septembri 2012 otsuse täitmiseks puudub õigus, kuivõrd täitemenetlus oli sel hetkel juba peatatud
11. juuni 2012 määrusega ning täitur ei tohtinud uusi täitetoiminguid teha.
12. Kohtutäituril on õigus saada oma ametitoimingu eest tasu (KTS § 28 lg 1) ning täituritasu on KTS § 30 lg 2 esimese lause ning

§ 37

lg 1 ja § 38 lg 1 järgi kohustatud tasuma vähemasti eelduslikult täitedokumendi järgi maksma kohustatud isik, s.o võlgnik, ehk antud juhul avaldaja (Riigikohtu

1. septembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 26). Kohtutäituri põhitasu otsuse teeb kohtutäitur täitemenetluse alustamise järel, kuid põhitasu lõplik suurus sõltub sellest, millises ulatuses õnnestub täitmisele esitatud rahaline nõue täita, millal see õnnestub täita ja kas täitmine toimub otseselt kohtutäituri tegevuse tulemusel (nt vara müümisel enampakkumisel) või n-ö väljaspool täitemenetlust (nt võlgnik või kolmas isik maksab pärast täitemenetluse alustamist võla otse sissenõudjale) (Riigikohtu
2. detsembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-15, p 11;
3. juuni 2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2017, p 13.2.). Kui sundtäitmisele esitatud rahaline nõue õnnestub kohtutäituri tegevuse tulemusel täita osaliselt, tuleb arvestada KTS § 32 lg-s 5 sätestatuga, mille kohaselt on kohtutäituril sel juhul õigus saada põhitasu üksnes summas, mis on võrdeline sissenõutud summaga. Kui sundtäitmisele esitatud nõue täidetakse väljaspool täitemenetlust, arvutatakse kohtutäituri tasu KTS § 41 lg-s 2 sätestatud alusel ja tingimustel. Vajaduse korral tuleb kohaldada mõlemat sätet, määrates kohtutäituri tegevuse tulemusel sissenõutud nõude osalt tasu KTS § 32 lg 5 järgi ja väljaspool täitemenetlust tasutud osalt KTS § 41 lg 2 alusel. Seega tuleb nõude osaliselt või väljaspool täitemenetlust rahuldamise korral kohtutäituril teha uus põhitasu otsus, arvestades lisaks täitetoimingute mahtu, mida kohtutäitur enne nõude osalist või väljaspool täitemenetluse rahuldamist tegi (Riigikohtu
4. detsembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p 11 ja 12;
5. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-16, p 19).
6. Vaidlust ei ole, et avaldaja tasus sissenõudjale tema nõude suuremas osas väljaspoolt täitemenetlust. Avaldaja väite kohaselt on täitemenetluse kaudu sissenõude katteks ning kohtutäituri vahendusel laekunud vaid 334 eurot 89 senti. Kohtutäitur ei ole nimetatud asjaolule vastu vaielnud. Sellises olukorras oleks kohtutäitur, saades nõude rahuldamisest teada, pidanud tegema uued täituri tasu otsused (Riigikohtu
7. detsembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p 13;
8. septembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 30). Sellisel juhul oleks kohtutäituri tasu otsuse järgi kohustatud isikuks hoopis sissenõudja, kelle suhtes võib täitur teha tasu otsuse, arvestades tasu poolelt väljaspool täitemenetlust tasutud summalt (Riigikohtu
9. septembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-15, p 30). Vastavalt tulnuks ka võlgnikule väljastada uus tasu otsus. Seega tuleb nõude osaliselt või väljaspool täitemenetlust rahuldamise korral kohtutäituril teha uus põhitasu otsus, arvestades lisaks täitetoimingute mahtu, mida kohtutäitur enne nõude osalist või väljaspool täitemenetlust rahuldamist tegi (Riigikohtu
10. detsembri 2015 määrus 8 tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p 11–13;
11. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-32-16, p 19). Maakohus ei ole välja selgitanud, milliseid ja kui mahukaid täitetoiminguid on kohtutäitur vaidlusaluses täiteasjas teinud, mis õigustaks tasu nõuda ning millises ulatuses. Praegusel juhul tegi kohtutäitur täiteasjas tasu otsuse täitemenetluse algatamisel
12. septembril 2009 ning kaebuse kohaselt täidetakse just seda otsust. Tsiviilasja toimiku materjalides puudub info, et kuigi sundtäitmisele esitatud nõuded said täidetud ilma kohtutäituri vahenduseta, oleks täitur uued tasu otsused teinud. Täitemenetluse registri andmetel on kohtutäitur
13. augustil 2015 teinud täitekulu väljamõistmise otsuse, kuid puudub info, kas täidetakse seda otsust või mitte.
14. Avaldaja e-maksuameti väljavõtte kohaselt on kohtutäitur pärast täitemenetluse uuendamist saanud avaldaja kontolt raha kuni
15. maini 2017 (tl 51). Maakohus ei ole selgitanud välja, millises suuruses kohtutäituri tasu oli kohtutäituril õigus avaldajalt nõuda. Samuti pole maakohus selgitanud välja asjaolusid seoses uute kohtutäituri tasu otsuste tegemisega. Toimiku materjalide kohaselt on kohtutäitur
16. novembril 2015 väljastanud sissenõudjale arve nr 170/2009/3718 (tl 11), mis on sissenõudja poolt
17. novembril 2015 tasutud (tl 13). Arve selgituse kohaselt on arve aluseks
18. septembri 2009 otsus. Ringkonnakohtu hinnangul viitab nimetatud selgitus kaudselt sellele, et pärast nõude tasumist väljaspool täitemenetlust ei olegi kohtutäitur uusi tasu otsuseid teinud ning avaldaja väide, et täidetakse algset tasu otsust, on tõene.
19. Kuivõrd kohtutäitur suure tõenäosusega pole uusi täituri tasu otsuseid teinud, siis ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et avaldaja on minetanud võimaluse vaidlustada
20. septembri 2009 tasu otsust, kuivõrd seadusega vaidlustamiseks ettenähtud tähtajad on möödunud. Avaldaja oleks saanud esitada kaebuse kohtutäituri tegevusetuse peale uue tasu otsuse tegemata jätmise tõttu ning sellisel juhul algaks

§ 217

lg 1 järgne kümne päeva pikkune kaebuse esitamise tähtaeg hetkest, mil avaldaja saanuks teada, et kohtutäitur ei kavatse uut põhitasu otsust teha, praegusel juhul eelduslikult ajast, mil avaldajale sai selgeks, et vaatamata nõude rahuldamisele väljaspool täitemenetlust jätkab kohtutäitur täitemenetlust algse põhitasu otsuse alusel ilma uut otsust tegemata (Riigikohtu

1. detsembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-15, p 13) (vt analoogiat olukorraga, mil võlgnik saab teada sellest, et kohtutäitur ei kavatse esitatud kaebuse kohta otsust teha (Riigikohtu
2. novembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-15, p 13)). Seega tuleb maakohtul muuhulgas selgitada välja, millal sai avaldaja teada, et täidetakse algset põhitasu otsust.
3. Eeltoodule tuginedes tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse osaliselt ning saadab tsiviilasja tühistatud osas maakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus asjas tehtavas lõpplahendis (TsMS § 173 lg 3). Ringkonnakohus selgitab, et avaldajal on õigus taotleda määruskaebuse esitamisel enamtasutud riigilõivu 35 euro tagastamist (riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg-d 10 ja 15, TsMS § 150 lg 1 p 4 ja lg 4). /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke 9