Obsah (7)

§ 1§ 41§ 113§ 415§ 35§ 42§ 101

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 10. detsember 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-18

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kostja vastu 82 euro 20 sendi suuruse viivise saamiseks, samuti hageja nõude mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis alates 17. maist 2018 kuni põhinõude (229 eurot 3 senti) täieliku tasumiseni 2 viivisemääras 0,08% päevas võlgnetavalt laenusummalt. Menetluskuludest jäi 28% hageja ja 72% kostja kanda. Maakohtu põhjenduste kohaselt on hagimaterjalid kostjale isiklikult kätte toimetatud. Kostjat on hoiatatud, et hagile vastamata jätmise korral teeb kohus tagaseljaotsuse. Kostja ei ole hagile vastanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 teise lause kohaselt luges maakohus hageja esitatud faktiliselt väited kostja poolt omaksvõetuks. Maakohus leidis, et hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud ning see tuleb rahuldada osaliselt. Hageja nõuded põhivõlgnevuse ja intressi väljamõistmiseks on põhjendatud ja need tuleb rahuldada. Esialgne võlausaldaja on sõlminud kostjaga lepingud oma majandus- ja kutsetegevuse raames. Asjas ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib füüsilise isiku puhul eeldada, et ta sõlmis lepingu tarbijana

§ 1lg 5 tähenduses. Tulenevalt Ts

MS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Lepingu kohaselt on viivisemääraks 0,08% päevas, s.o 29,90% aastas, mis on enam kui kolm korda suurem seadusjärgsest viivisemäärast (8% aastas). Viidates Riigikohtu praktikale, leidis maakohus, et lepinguline viivisemäär on kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine.

§ 41

järgi tuleb tühise tingimuse asemel kohaldada seadusest tulenevat regulatsiooni, praegusel juhul

§ 113lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset määra.

Maakohus mõistis kostjalt välja 31 euro 26 sendi suuruse viivise ja lisaks TsMS § 367 alusel viivise põhinõudelt

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 17.

maist 2018 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Maakohus leidis, et hageja nõue võla sissenõudmisega seotud kulude väljamõistmiseks on põhjendatud (

§ 113

² lg 1 ja lg 2 p 1) ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja võla sissenõudmiskulu 30 eurot. Maakohus luges hageja vajalikeks ja põhjendatud menetluskuludeks 400 eurot, millest 288 eurot mõistis kostjalt hageja kasuks välja. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus jättis osaliselt hageja viivise nõude rahuldamata, samuti menetluskulude osas. Tühistatud osas palub hageja teha uue otsusega, millega rahuldada hagi täies ulatuses ja jätta menetluskulud kostja kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus palub hageja jätta samuti kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1 ja
2. Otsus on osaliselt vastuoluline. Vaidlustatud osas ei ole otsus seaduslik ja põhjendatud. Maakohus ei ole pooli võrdselt kohelnud ning on ületanud oma pädevuse piire. Maakohtu käsitlus on hagejale üllatuslik. Praegusel juhul on tegemist tagaseljaotsusega. Maakohus ei ole menetlusse võtmisel tähendanud hagiavalduses puudusi (sh viivisenõude osas). Hageja viitab TsMS §-le
3. Maakohus on ületanud oma diskretsioonipiire. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kohus ei vähenda viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel. Maakohtu arusaam, et viivisemäär on sätestatud tüüptingimustes ning, et tegemist on tüüptingimusega, on väär ja ennatlik. Viivisenõue on sätestatud lepingu põhitingimustes/eritingimustes, mitte üldtingimustes. Kuna intressimäär ei ole üldtingimustes sätestatud, ei ole seda ka viivisemäär. 3 Kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, loetakse viivise määraks lepinguline intressimäär.

§ 415

lg 1 ei viita konkreetsele

§ 113

lg 1 lausele.

§ 113lg 1 teine ja kolmas lause näevad ette erinevad viivisemäärad.

Hageja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-120-

1. Praegusel juhul ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-25-
2. Viidatud asjas oli tegemist olukorraga, kus hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingus ei olnud kokku lepitud intressimääras, vaid üksnes viivisemääras. Seadusjärgse viivisemäära kohaldamine olukorras, kus lepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, läheks vastuollu

§ 113lg 1 ja § 415 lg 1 mõtte ning viivise eesmärgiga.

Sellisel juhul oleks võlgnikul nö soodsam lepingut rikkuda ja maksta intressidest madalamat viivist kui jätkata oma kohustuste täitmisega ja maksta lepingus kokku lepitud intressi.

§ 113

lg 1 kolmanda lause järgi on sõnaselgelt lubatud selline viivisemäär, mis on kõrgem kui seadusjärgne viivis. Viivise mõistlikkus tuleb kindlaks teha, arvestades konkreetse olukorra asjaolusid, mistõttu ei ole võimalik etteulatuvalt määrata kindlaks universaalset „mõistlikku viivisemäära“. Praegusel juhul ei hinnanud maakohus vaidluse asjaolusid ega põhjendanud, miks konkreetseid asjaolusid arvestades on lepingus kokku lepitud intressimäär (mida kohaldatakse kokkuleppejärgselt ka viivisemäärana) ebamõistlikult kõrge. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-25-16 väljendatud seisukohad viivise määra piiramise kohta ei ole põhjendatud. Võlausaldaja viivisenõue on kohtupraktikast tulenevalt juba põhimõtteliselt piiratud maksimaalselt põhinõude suurusega. Selliselt on tagatud viivise mõistlikkus. Võlasuhtes on vajalik ka võlausaldaja huvide kaitse. Viivisemäära meelevaldne piiramine rikub põhiseaduse § 31 järgset ettevõtlusvabadust. Riigikohtu seisukoht ei tugine statistilistele näitajatele.

1. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
3. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 229 eurot 3 senti, intressi 31 eurot 70 senti, sissenõudmiskulu 30 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 113 eurot 46 senti (kokku 404 eurot 19 senti). Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja jooksva viivise põhinõudelt alates
4. maist 2018 kuni põhinõude täitmiseni viivisemääraga 0,08% päevas. Vaidlustatud tagaseljaotsusega rahuldas maakohus hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja kokku 321 eurot 99 senti ja viivise põhinõudelt alates
5. maist 2018 kuni põhinõude täitmiseni seadusjärgses (s.o

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud) määras.

Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude 82 euro 20 sendi suuruse viivise saamiseks, samuti hageja nõude mõista kostjalt välja viivise põhinõudelt alates

1. maist 2018 kuni põhinõude täitmiseni viivisemääraga 0,08% päevas. Hageja on esitanud tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse (TsMS § 420 lg 1 teine lause).
2. TsMS § 407 lg 1 järgi võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. TsMS § 436 lg-st 7 ja § 438 lg-st 1 tulenevalt on kohtul kohustus tarbija vastu esitatud nõude puhul kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ei ole ise sellele tuginenud. Seega on tüüptingimuste kehtivuse kontroll kohtu kohustus, kuna see on õiguse kohaldamise küsimus. 4
3. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et kostja on tarbija. Küll on aga vaidlus selles, kas viivisemäär on tüüptingimus. Hageja on seisukohal, et kuna viivisemäär on sätestatud lepingu eritingimustes, mitte üldtingimustes, ei ole tegemist tüüptingimustega.

§ 35

lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt eeldatakse, et tüüptingimust ei ole eraldi läbi räägitud. Eelnevast tulenevalt on tüüptingimus selline lepingutingimus, mille sisu ei ole võimeline mõjutama pool, kelle suhtes seda kasutatakse. Sisu mõjutamise võimalus puudub eelkõige siis, kui tingimus on eelnevalt välja töötatud kavatsusega kasutada tingimust mitmes tulevikus sõlmitavas lepingus. Kuigi

§ 35

lg-s 1 viidatakse tüüptingimuse tunnusena kavatsust kasutada tingimust mitmes lepingus, võib tüüptingimuseks olla ka ainult ühes lepingus kasutatud tingimus, kui selle sisu ei saanud mõjutada pool, kelle suhtes seda kasutatakse (vt nt Riigikohtu

1. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-13, p 10). Üksnes asjaolu, et viivisemäär on sätestatud eritingimustes, mitte üldtingimustes, ei anna alust asuda seisukohale, et tegemist ei ole tüüptingimusega. See, kas mingi lepingutingimus on tüüptingimus või mitte, ei saa sõltuda üksnes selle tingimuse paigutusest lepingus. Arvestades praktikas väljakujunenud järelmaksu pakkuvate ettevõtete väljatöötatud järelmaksuga müügilepingu sõlmimise tingimusi, ei ole usutav, et viivisemääras 29,90% aastas on pooled läbi rääkinud ning, et seda tingimust sai kostja mõjutada. Vastupidist ei ole hageja tõendanud. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et lepingu tingimus viivisemäära osas on sõnastatud eksitavalt. Lepingu kohaselt on viivisemääraks lepingujärgne intress, minimaalselt EKP intress + 8 % aastas, kuid lepingujärgseks intressimääraks on lepingus märgitud konkreetne protsent 29,90 % aastas ja puudub viide intressimäära muule suurusele.
2. Maakohtul tuli otsuse tegemisel kontrollida, kas kostjaga sõlmitud lepingu tüüptingimused (sh viivisemäär) on kehtivad, ning seda vaatamata asjaolule, et kostja ei vastanud hagile. Eelneva tõttu ei saa asuda seisukohale, et maakohus oleks pooli ebavõrdselt kohelnud. Lisaks märgib ringkonnakohus, et maakohtu käsitlus ei saanud olla hageja jaoks ka üllatuslik. Hageja on ise hagiavalduses oma viivisenõuet (sh viivisemäära) põhjalikult käsitlenud. Hageja on majandus- ja kutsetegevuses tegutsev isik, keda esindab kvalifitseeritud esindaja. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on hagejal mitu analoogset vaidlust.
3. Ringkonnakohus ei nõustu hageja väitega selle kohta, et maakohus on rikkunud diskretsioonipiire, vähendades viivist ilma kostja taotluseta. Maakohus ei vähendanud viivist, vaid asus seisukohale, et lepingu tüüptingimus, mille alusel hageja viivist nõudis, on tühine. Siinkohal märgib ringkonnakohus, et maakohus on õigesti kohaldanud

§ 42

lg-t 1 ja lg 3 p-i 5 ning asunud seisukohale, et kuna kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset viivisemäära, siis on kostja kui tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe tühine. 12. Kuivõrd pooled on sõlminud tarbijakrediidilepingu, ei või

415 lg 1 alusel tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda

§ 113lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

Praegusel juhul tuleb hinnata lepingus kokkulepitud viivisemäära kui tüüptingimust, mis allub eraldi regulatsioonile (

§ 35jj).

Iseenesest õige on hageja seisukoht, et

§ 415

lg-s 1 ei ole viidatud konkreetselt

113 lg 1 esimesele lausele ning seetõttu on ka tarbijakrediidilepingus võimalik kokku leppida seaduses sätestatust kõrgemas viivisemääras, kuid samas on antud juhul kokkulepitud viivisemäär

§ 42lg 1 alusel tühine ning seetõttu kuulub kohaldamisele seadusjärgne viivisemäär.

5 13. Apellatsioonkaebuses on hageja leidnud, et kui kohustuse rikkumise korral kohalduv viivisemäär oleks madalam kui lepingus kokku lepitud intressimäär, oleks võlgnikul soodsam lepingut rikkuda ja maksta intressist madalamat viivist, kui oma kohustusi täita ja maksta kokkulepitud intressi. Selline seisukoht on ringkonnakohtu arvates meelevaldne.

§ 101

lg 2 sätestab üheselt, et võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Ka

§ 113

lg 5 sätestab, et kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise, võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas. Eeltoodust ei nähtu, et seaduses sätestatu kohaldamine soodustaks võlgniku lepingurikkumisi.

1. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga selles, et praegusel juhul ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-25-16, kuna viidatud asjas ei olnud pooltel kokkulepet intressimääras, vaid üksnes viivisemääras. Viivisemäära kui tüüptingimuse kehtivus ei sõltu sellest, kas pooled on kokku leppinud üksnes viivisemääras või viivise- ja intressimääras.
2. Apellatsioonkaebuses on hageja maakohtule ette heitnud ka seda, et maakohus ei ole viivise mõistlikku määra sisustanud konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Kuna hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mida arvesse võttes võiks asuda seisukohale, et praeguses asjas kokkulepitud viivis (29,90% aastas) ei ole ebamõistliku suurusega, on see väide põhjendamatu.
3. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks apellatsioonkaebuses esitatud väide selle kohta, et menetlusse võtmisel ei ole maakohus hagiavalduses (sh viivisenõude osas) puudusi täheldanud. Viivisenõude rahuldamata jätmise aluseks ei olnud asjaolu, et nõue oli esitatud puudustega. Hagi menetlusse võtmise üle otsustamisel ei kontrolli maakohus tüüptingimuste kehtivust.
4. Eelneva tõttu on ringkonnakohtu hinnangul maakohus õigesti tuvastanud, et lepingus tüüptingimusena kokkulepitud viivisemäär on tühine, kuna ületab seadusjärgset viivisemäära rohkem kui kolm korda. Selline viivisemäär on kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav. Vastupidine seisukoht oleks vastuolus tarbijakaitselise eesmärgiga. Seega jääb maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
5. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud, samuti ei ole ta kohtu määratud tähtajaks menetluskulude nimekirja esitanud. Eelneva tõttu määrab ringkonnakohus, et kostja hüvitatavad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson