← Eesti

2-18-11269/33

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. veebruar 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-18-11269 Tsiviilasi S.P. hagi A.P. vastu elatise vähendamiseks Tsiviilasja hind 247 eurot 50 senti apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu
  2. novembri 2018 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A.P. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende Apellant (kostja): A.P. (isikukood XXX), seaduslik esindaja J.P., lepinguline esindaja Maarika Kutsar esindajad Vastustaja (hageja): S.P. (isikukood XXX), lepinguline esindaja Anastasia Nezgovorova RESOLUTSIOON
  4. Jätta Viru Maakohtu
  5. novembri 2018 otsus muutmata, lisades maakohtu otsuse resolutsiooni p-i 2 viite Viru Maakohtu
  6. oktoobri 2016 kohtumääruse resolutsiooni punktile
  7. Sõnastada Viru Maakohtu
  8. novembri 2018 otsuse resolutsioon järgmiselt: 2.
  9. 2.
  10. Hagi rahuldada osaliselt. Vähendada Viru Maakohtu
  11. oktoobri 2017 kohtumääruse tsiviilasjas nr 2-16-4368 resolutsiooni punktis 3 S.P. lt A.P. ülalpidamiseks välja mõistetud elatise määra ja mõista välja S.P. lt A.P. kasuks elatis alates
  12. juulist 2018 kuni A.P. täisealiseks saamiseni pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära kuus, millest arvestatakse maha pool perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 lauses 1 nimetatud riiklikust lapsetoetusest, mis moodustab näiteks
  13. aastal 222,50 eurot kuus.
  14. Jätta poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
  15. S.P. (hageja) esitas
  16. juulil 2018 Viru Maakohtule hagi A.P. (kostja) vastu Viru Maakohtu
  17. oktoobri 2016 kompromissimäärusega tsiviilasjas nr 2-16-4368 väljamõistetud elatise vähendamiseks 115 euroni kuus. Hagiavalduse kohaselt on Viru Maakohtu
  18. oktoobri 2016 kompromissimäärusega tsiviilasjas nr 2-16-4368 hagejalt kostja kasuks välja mõistetud miinimummääras elatis kuni kostja täisealiseks saamiseni. Hageja on nimetatud määruse alusel vabastatud elatise tasumisest iga neljanda kuu eest, kuna kostja viibib nelja kuu jooksul vähemalt kaks nädalat hageja ülalpidamisel. Kostja vanemad elavad teineteisest 500 m kaugusel ja kostjal on tegelikkuses vahelduv elukoht. Kostja otsustab ise, kelle juures ja kui kaua ta viibib. Ema saab riigilt lapsetoetust, mida tuleb Riigikohtu praktika kohaselt elatise suuruse määramisel arvestada. Hageja ülalpidamisel on kolm last: kostja, I.P (sünd.
  19. märtsil 2016) ja E.P. (sünd.
  20. märtsil 2018). Hageja kohustused on võrreldes varasema lahendiga suurenenud, kuna Viru Maakohtu
  21. detsembri 2017 lahendiga tsiviilasjas nr 2-16-17307 jagati hageja ja kostja ema ühisvara selliselt, et laenukohustused Swedbank AS-i ja BIGBANK AS-i ees jäid hageja kanda, kuigi BIGBANK AS-i laen oli võetud kostja ema huvides. Hageja sissetulek on keskmiselt 1000 eurot kuus, kuid elamisele, toidule ning laenu tasumisele kulub ca 400 eurot kuus. Hagejal tuleb kasutada enda rahalisi vahendeid enda ja laste ülalpidamiseks ühetaoliselt, mis tähendab, et hagejal jääb ülalpidamiseks 150 eurot ülalpeetava kohta [(1000 – 400) / 4]. Pärast E.P.sündi on hageja olnud sunnitud lastele ülalpidamise tagamiseks tegema ületunnitööd (
  22. aasta augustiks on planeeritud 241,5 ja septembriks 230 töötundi), kuid sellises mahus ei ole võimalik pidevalt tööd teha.
  23. Kostja vaidles hagile vastu. Vastuse kohaselt ei vasta tõele, et kostjal on vahelduv elukoht. Kostja on viimase poole aasta jooksul viibinud hageja juures pikemalt (st jäänud ka ööbima) 2 kõige rohkem kokku kolm nädalat. I.P. oli sündinud juba kompromissi kinnitamise ajal. Kaks hagejaga elavat last saavad samuti riigipoolseid toetusi. Elatise vähendamisel 115 euroni kuus jääks kostja oluliselt vähemkindlustatuks, kui hagejaga koos elavad lapsed. Arvestades hageja esitatud andmeid oli perioodil märts-juuli 2018 hageja keskmine sissetulek 1230 eurot kuus. Hageja tegi ületunde juba hageja ja kostja ema kooselu ajal. Hageja ei ole tõendanud, et ta väljaminekud on pärast kompromissi kinnitamist suurenenud. Hageja majanduslik olukord on tunduvalt parem kui kostja emal. Kostja ema keskmine sissetulek perioodil märts-juuli 2018 oli 792 eurot. Kostja ema peab lisaks kostjale ülal ka M.P. (sünd.
  24. aprillil 2001), kellel puudub isa. Ühisvara jagamise tulemusena jäi varem ühisvara hulka kuulunud kinnisasi asukohaga XX, Tapa hageja ainuomandisse ning kostja ema nõustus sellega seetõttu, et laenukohustused jäid hageja kanda. MAAKOHTU LAHEND
  25. Viru Maakohus rahuldas
  26. novembri 2018 otsusega hagi osaliselt ning vähendas Viru Maakohtu
  27. oktoobri 2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-4368 hagejalt kostja kasuks väljamõistetud elatist ning mõistis hagejalt kostja kasuks alates
  28. juulist 2018 kuni kostja täiealiseks saamiseni välja elatise ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuus, millest arvestatakse maha ½ perehüvitiste seaduse § 17 lg 3 esimeses lauses nimetatud riiklikust lapsetoetusest, s.o
  29. aastal summas 222 eurot 50 senti kuus. Maakohus jättis poolte menetluskulud nende endi kanda. Maakohus märkis, et tsiviilasjas nr 2-16-4368 ei ole kohus tuvastanud hageja varalist seisundit, kuna menetlus lõpetati kompromissi kinnitamisega. Elatise vähendamise hagi esitamisel on varalise seisundi halvenemise tõendamise kohustus hagejal. Hageja pangakonto väljavõtte kohaselt on tema keskmine netotöötasu perioodil märts-oktoober 2016 olnud 449 eurot 59 senti kuus. Perioodil märts-juuli 2018 on olnud hageja keskmine netotöötasu 1150 eurot 46 senti kuus. Hageja sissetulek ei ole seega võrreldes varasema kohtulahendi tegemise ajaga vähenenud, vaid kasvanud 2,26 korda. Tähtsust ei oma see, et hageja väitel on sissetulek kasvanud lisatöö tegemise tulemusel. Hagejal oli I.P. ülalpidamise kohustus ka varasema lahendi tegemise ajal. Kuna E.P. on sündinud pärast varasemat lahendit, analüüsis maakohus, kas ja millises ulatuses on hageja võimeline kostjale elatist edasi maksma. Maakohus märkis, et varasema lahendiga ei ole hagejalt kostja kasuks välja mõistetud elatist PKS § 101 lg-s 1 sätestatust suuremas määras, mistõttu ei pea ka käesolevas vaidluses andma hinnangut kostja vajadustele ja kostja seadusliku esindaja varalisele seisundile. Vaidluse lahendamisel tuleb analüüsida vaid seda, kas hageja saab anda kostjale ülalpidamist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras kahjustamata seejuures enda ja oma teiste laste ülalpidamist. Maakohus ei nõustunud, et hageja kolmanda lapse sünd toob kaasa vajaduse kostjale makstava elatise vähendamiseks 115 euroni. Hagi rahuldamisel kulutaks hageja kolme lapse ülalpidamiseks 345 eurot kuus ja hageja enda vajaduste rahuldamiseks jääks 805 eurot kuus. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et hageja ühisvara jagamisel tekkinud laenukohustust Swedbank AS-i ees ei tuleks otsuse tegemisel arvestada, kuna hageja sai kinnisasja asukohaga XX, Tapa ainuomanikuks. Nimetatud kinnisasi on hageja ja temaga koos elavate laste elukoht, mistõttu ei ole hagejal võimalik laenukohustust kinnisasja võõrandamise teel täita. Maakohus ei nõustunud ka hagejal BIGBANK AS-i ees oleva laenukohustuse mittearvestamisega, kuna kostja ei vaielnud vastu hageja väitele, et hageja võttis üle kostja ema laenu. Hageja keskmine laenu tagasimaksete suurus on kokku 196 eurot 98 senti kuus. 3 Maakohus luges hagejal kolmanda lapse sündimist ja ühisvara jagamise tulemusel Swedbank AS-i ja BIGBANK AS-i ees tekkinud laenukohustuste hagejale üleandmist mõjuvaks põhjuseks PKS § 102 lg 2 alusel elatise määra vähendamiseks. Maakohus leidis, et põhjendatud on vähendada kostja ülalpidamiseks väljamõistetavat elatist ½ riikliku lapsetoetuse võrra. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  30. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Viru Maakohtu
  31. novembri 2018 otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja palub jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on maakohus jätnud hageja sissetuleku kindlakstegemisel arvesse võtmata
  32. märtsil 2018 saadud töövõimetushüvitise 226 eurot 78 senti ja
  33. märtsil 2018 tööandja makstud puhkusetasu 122 eurot 9 senti. Lisades need summad, on hageja keskmine netosissetulek 1220 eurot 23 senti kuus, st hageja netosissetulek on võrreldes varasema lahendi tegemise ajaga kasvanud 2,71 korda. Kuigi hagejale on sündinud juurde üks ülalpeetav, on ta sissetulekud suurenenud ja puudub alus elatise vähendamiseks. Käesolevas asjas ei kuulu tuvastamisele, kas BIGBANK AS-i laen oli võetud kostja seadusliku esindaja või perekonna huvides. Ühisvara jagamise tulemusena suurenes hageja vara ning ta sai kinnisasja asukohaga XX, Tapa ainuomanikuks. Eluasemelaenu tasumise kohustus Swedbank AS-i ees oli hagejal ka varasema elatiselahendi ajal. Hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et ta on küll kuni
  34. juunini 2018 tagastanud BIGBANK AS-le laenu 70 eurot 21 senti kuus, kuid tegemist on hageja abikaasa A.P. laenuga. Kostja juhtis juba
  35. oktoobri 2018 istungil tähelepanu sellele, et hagejal ei ole enam laenu tasumise kohustust BIGBANK AS-i ees. Kuna hageja keskmine kuusissetulek on 1220 eurot 23 senti ja laenu tagasimakse on 126 eurot 77 senti kuus, jääb hagejale ja temaga koos elavatele lastele pärast laenukohustuse tasumist 1093 eurot 46 senti. Pooled ei ole palunud kohtul lapsetoetuse saamist elatise suuruse määramisel arvesse võtta. Hageja on hagiavalduses märkinud, et kostja ema saab riigilt lapsetoetust, kuid seda ei saa pidada taotluseks vähendada elatist lapsetoetuse saamise tõttu. Riigikohtu praktika kohaselt saab kohu asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega, arvesse võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb. Samuti tuleb kohtul seda küsimust pooltega arutada.
  36. Hageja palub jätta apellatsioonkaebus läbivaatamata ning menetluskulud kostja kanda. Alternatiivselt palub hageja jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Vastuväidete kohaselt tuleb apellatsioonkaebus jätta TsMS § 637 lg 1 p 6 ja § 643 lg 1 alusel läbivaatamata. Hagi osaline rahuldamine maakohtu poolt ei ole materiaalõiguse normi selgelt ebaõigesti kohaldamise tagajärg, samuti ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse norme ega hinnanud ebaõigesti tõendeid. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks esitanud vastuväite kohtu tegevuse peale, mistõttu on kostja kaotanud õiguse tugineda asjaolule, et maakohus rikkus menetlusõiguse normi. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses välja toonud, miks ta ei nõustu maakohtu otsusega tõendite hindamise ja seaduse kohaldamise osas ega seda, milles seisneb otsuse ebaõigsus. Kostja väide, et töötasu hulka tuli arvestada ka töövõimetushüvitis summas 226 eurot 78 senti, on ebaselge. Kostja ei ole hageja keskmise sissetuleku arvutamisel arvestanud, et hageja on 4 olnud sunnitud tegema lastele võrdse ülalpidamise tagamiseks pidevalt ületunnitööd. Kostja on esitanud vastuväite BIGBANK AS-le laenumaksete tasumise osas alles apellatsioonkaebuses. Kostja ei ole selgitanud, miks ta esitab vastava väite alles apellatsioonkaebuses, kuigi hageja pangakonto väljavõte oli lisatud juba hagiavaldusele. Hageja on olnud algusest peale seisukohal, et elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka kostja ema saadava lapsetoetusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  37. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus maakohtu otsuse muutmiseks. Ringkonnakohus peab vajalikuks kohtuotsuse resolutsiooni selguse ja täidetavuse huvides täiendada maakohtu otsuse resolutsiooni punktis 2 viitega Viru Maakohtu
  38. oktoobri 2016 kohtumääruse resolutsiooni punktile
  39. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
  40. Hageja peab alates
  41. jaanuarist 2018 tasuma kostjale elatist vastavalt Viru Maakohtu
  42. oktoobri 2016 tsiviilasjas nr 2-16-4368 kompromissi kinnitamise määruse p-s 3 sätestatule seadusjärgses miinimummääras. Hageja esitas
  43. juulil 2018 hagi elatise vähendamiseks 115 euroni kuus. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja vähendas alates hagi esitamisest kompromissi kinnitamise määrusega hagejalt kostja ülalpidamiseks väljamõistetud igakuulist elatist perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg 3 lauses 1 nimetatud riikliku lapsetoetuse poole määra võrra. Riikliku lapsetoetuse määr
  44. aastal oli 55 eurot ja alates
  45. jaanuarist 2019 on see 60 eurot. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse ja taotleb hagi rahuldamata jätmist. Apellatsioonkaebuses taotletakse maakohtu otsuse täielikku tühistamist, kuid kaebuse põhjendustest on võimalik aru saada, et kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendatust osas, milles maakohus hagi rahuldas. Ringkonnakohus hindab kaebuse alusel, kas on põhjendatud vähendada hageja poolt kostjale kohtumääruse alusel makstavat elatist poole riikliku lapsetoetuse määra võrra. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega hagi osalisel rahuldamisel ja ei pea vajalikuks kõiki põhjendusi TsMS § 654 lg 6 alusel oma otsuses korrata.
  46. Maakohus on põhjendatult viidanud Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-9-17 selles, et kohtumäärusega kinnitatud elatise maksmise kompromissi muutmiseks tuleb tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud. Maakohus luges hagejal pärast kompromissi sõlmimist kolmanda lapse sündimist ja hageja ning kostja ema ühisvara jagamise tulemusel laenukohustuste hagejale üleandmist mõjuvaks põhjuseks PKS § 102 lg 2 alusel elatise määra vähendamiseks. Maakohus on oma seisukohta põhjendanud otsuse p-s 23, mistõttu ei ole asjakohane kostja vastupidine seisukoht apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus nõustub kostjaga küll selles, et maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu selgelt, miks maakohus otsustas vähendada elatist just poole lapsetoetuse võrra, mistõttu peab ringkonnakohus vajalikuks maakohtu otsust asjakohaste põhjendustega täiendada.
  47. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asjaolud on võrreldes
  48. oktoobri 2016 kompromissimääruse tegemise ajaga muutunud. Hagejal sündis
  49. märtsil 2018 kolmas laps, kes on hageja ülalpidamisel. Kui lähtuda PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatisest, peaks hageja oma lapsi võrdselt koheldes kulutama iga lapse ülalpidamiseks, kas vahetult või elatise maksmise kaudu, alates
  50. jaanuarist 2019 270 eurot kuus, st kolmele lapsele kokku 810 eurot kuus. Maakohus tuvastas hageja igakuulise keskmise sissetulekuna (netos) 1150, 46 eurot kuus, seejuures tuvastas maakohus hagejal igakuise laenukohustuse keskmiselt 196,98 senti kuus. Kostja ei ole vaidlustanud hageja väidet, et elamiseks, toiduks ja laenu tasumiseks kulub hagejal 400 eurot kuus. 5 PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Maakohtu poolt tuvastatud kostja keskmine kuusissetulek on natuke madalam riigi keskmisest töötasust, millest ei piisa ringkonnakohtu hinnangul kolmele lapsele seadusega sätestatud miinimummääras elatise tasumiseks, kahjustamata seejuures kohustatud isiku enda tavalist toimetulekut. Ringkonnakohtu sellist seisukohta ei muuda ka kostja väited apellatsioonkaebuses selles, et maakohus on eksinud hageja keskmise kuusissetuleku arvutamisel ning hageja keskmiseks kuusissetulekuks on 1220, 23 eurot või selles, et hageja keskmine sissetulek on võrreldes kompromissimääruse tegemise ajaga suurenenud 2,71 korda. Ringkonnakohus märgib, et kui hageja sissetulekuks oleks endiselt 449, 59 eurot kuus nagu maakohus on tuvastanud hageja sissetuleku
  51. aastal, siis oleks hageja, kelle ülalpidamisel on kolm last, nõue elatise vähendamiseks veelgi enam põhjendatud. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-174-16 p-s 14 juhtinud tähelepanu samalaadsele olukorrale, st kui keskmist brutokuupalka saaval elatist maksma kohustatud vanemal on kolm last, siis on tal seaduse järgi kohustus üldjuhul maksta lastele elatiseks pea kogu sissetulek, millist olukorda ei pea ringkonnakohus jätkusuutlikuks.
  52. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et elatise suuruse määramisel tuleb kohtul arvestada, et osa lapse vajadusi võib olla kaetud riiklike toetustega (näiteks Riigikohtu
  53. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11 p 16). Põhjendatud ei ole kostja väide apellatsioonkaebuses, et hageja ei ole taotlenud kohtult hagi rahuldamisel lapsetoetusega arvestamist. Hageja on lapsetoetusele kui asjaolule, millega elatise vähendamisel arvestada, hagiavalduses tuginenud (lk 4). Kostjal oli võimalus selles osas oma seisukohad esitada. Seega oli maakohus õigustatud kaaluma elatise vähendamise nõude rahuldamisel ka lapsetoetuse suurust. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-135-17 p-s 28.2 leidnud, et elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, milleks võib olla ka vanemate halb varaline seisund. Kuna asja materjalide kohaselt on võimalik tuvastada, et kohustatud vanema varaline seisund ei võimalda temal oma kolmele lapsele tagada ülalpidamist seadusega sätestatud minimaalmääras ja hageja nõue elatise vähendamiseks on põhjendatud, siis oli maakohus õigustatud hagi rahuldamisel arvestama ka kostjale makstava lapsetoetusega ja vähendama elatist poole lapsetoetuse võrra. Selliselt saavad mõlemad last kasvatavad vanemad osa lapsega seotud kulusid katta riikliku lapsetoetuse arvelt.
  54. Maakohus on otsuse põhjendustest (p 25) nähtuvalt lahendanud asja lihtmenetluses. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis asus
  55. aprilli
  56. a määruses tsiviilasjas nr 32-1-185-15 (p 14) seisukohale, et TsMS § 405 lg 1 esimese lause mõttes on hagihinnal autonoomne sisu ja lihtmenetluse asja olemasolu hindamiseks tuleb lähtuda esmajoones TsMS § 122 lg-st 2 ning teha kindlaks asjas taotletu harilik väärtus, s.o hageja kogu tegelik nõue, mis tähendab korduvate kohustuste puhul juba sissenõutavaks muutunud ja tulevikus sissenõutavaks muutuvate perioodiliste maksete kogusummat. Seega saab TsMS § 405 lg 1 tähenduses lihtmenetluse asjaks pidada elatiseasja, milles nõutud elatisemaksete kogusumma ei ületa 2000 eurot (Riigikohtu
  57. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-16). Praeguses asjas palus hageja vähendada kostjale seadusjärgses miinimummääras makstavat elatist (
  58. aastal 250 eurot kuus) 115 euroni kuus alates hagi esitamisest
  59. juulil 2018 kuni kostja täisealiseks saamiseni
  60. septembril
  61. Arvestada tuleb väljamõistetud elatise ja taotletava elatise vahet ja korrutada see kuude arvuga, mis on jäänud kostja täisealiseks saamiseni. Seega on hageja nõude koguväärtus selgelt suurem kui TsMS § 405 lg 1 esimeses lauses sätestatud varalise nõude ülempiir. Arvestades Riigikohtu ülalviidatud seisukohta, leidis maakohus ekslikult, et tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 tähenduses. 6 Nimetatud maakohtu poolne menetlusõiguslik eksimus ei ole aga viinud maakohut ebaõige lahendini.
  62. TsMS § 442 lg 5 kohaselt tuleb kohtul otsuse resolutsiooniga lahendada selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita.
  63. juuni 2016 kohtumääruse resolutsioon, mille osalist muutmist hageja käesoleva hagiga taotleb, sisaldab kokku 12 punkti. Hageja taotleb käesolevas asjas üksnes kompromissi kinnitamise määruse resolutsiooni punktis 3 kokkulepitud elatise määra muutmist, mistõttu peaks asjakohane viide nähtuma ka käesolevas asjas tehtava otsuse resolutsioonist. Ringkonnakohus saab TsMS § 656 lg 2 alusel ise vastava viite maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 2 lisada.
  64. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, siis puudub alus muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotist ja poolte menetluskulud maakohtus jäävad poolte endi kanda. Kuigi ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, peab ringkonnakohus õiglaseks jätta TsMS § 162 lg 4 alusel ka apellatsioonimenetluses poolte menetluskulud nende endi kanda. Tegemist on elatise vähendamise nõudega alaealisest lapsest kostja vastu. Kostja apellatsioonkaebus jääb küll rahuldamata, kuid sellega seotud hageja kulude väljamõistmine kostjalt oleks ikkagi kostja suhtes ebaõiglane, sest lõppkokkuvõttes jääb hagi suuremas ulatuses rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.