← Eesti

2-17-17298/31

Tsiviilasi nr: 2-17-17298 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Meeli Kaur, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 08.01.2019, Tallinn Tsiviilasja

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni. Viivis tuleb tasuda võlgniku pankrotivara arvelt. 13. Vaidlust ei olnud selles, et hageja ja võlgniku vahel oli sõlmitud leping, millest tulenevalt oli hagejal õigus nõuda leppetrahvi. Poolte vahel oli vaidlus leppetrahvi suuruse üle, täpsemalt selle üle, kuidas tõlgendada lepingu p 6.1 ja selle alapunkte, mis sätestasid kaubatasu arvutamise alused. Kaubatasu suurusest sõltus vaidluse all olev leppetrahvi suurus, mis tuli tasuda, kui võlgnik ei täida kalendriaasta kaupade minimaalse töötlemise mahtu. 5

(11)Tsiviilasi nr: 2-17-17298 14. Koostöölepingu poolteks olid hageja ja võlgnik.

§ 29

lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe.

§ 29

lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka

§ 29

lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (

§ 29lg 4).

Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka

§ 29

lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti

§ 29

lg 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Maakohus arvestas lepingupoolte varasemat praktikat ja seda, et hageja ja võlgnik on aastaid tõlgendanud ja täitnud lepingut samamoodi, nagu seda on kohtumenetluses teinud hageja. Lepingu p 6.1 tõlgendus viisil, nagu seda tegi hageja, ei riku võlgniku ja/või võlausaldajate õigusi. Arvestada tuleb sellega, et lepingupoolteks olid hageja ja võlgnik, kes on täitnud koostöölepingust ja selle lisadest tulenevaid vastastikuseid kohustusi vastavalt poolte vahel aastaid kestnud praktikale. Maakohus leidis, et hageja leppetrahvi arvutamise alused olid õiged.

  1. Lepingus kokkulepitud kaubatasu arvutamise aluseks on n-ö mastaabisoodustuse põhimõte, mille järgi on alates teatud kauba või teenuse mahu ületamisest järgneva kauba või teenuse mahu eest makstav ühikutasu väiksem. Selliselt on kokku lepitud lepingu p-des 6.1.1–6.1.4, s.t esimese miljoni tonni töötlemisel on ühiku hind kõrgeim, alates teisest miljonist on täiendavad tonnid maksustatud väiksema tasuga jne kuni kõige väiksema kaubatasuni sellele mahule, mis ületab 3 miljonit tonni. Mastaabisoodustuse põhimõtte sisuks ei ole aga see, et mahu suurenedes teenuse osutajale makstav tasu summaarselt väheneb, selline kokkulepe ei ole teenuse osutaja seisukohast äriliselt põhjendatud. Lisaks tuleneb lepingu p-st 2.5, et võlgnikul tuleb leppetrahvi tasuda üksnes ulatuses, milles tegelikul töötlemisel põhinev kaubatasu jääb alla lepingus ettenähtud minimaalset kaubatasu. Seega ei saa tekkida olukorda, kus ühe ja sama vahemiku eest küsitakse nii kaubatasu kui ka leppetrahvi. Võlgnik töötles
  2. aastal kaupa 0 tonni ja minimaalne kaubatasu oli võrdne selle aasta eest tasutava leppetrahvi summaga. Uued kaubatasumäärad hakkasid kehtima alates 01.03.2016 ja hageja selgitas, kui suured kaubatasumäärad kehtisid jaanuaris ja veebruaris
  3. Maakohtu hinnangul oli põhjendatud
  4. aasta eest leppetrahvinõue summas 1 066 466,50 eurot.
  5. Seoses leppetrahviga
  6. aasta eest märkis maakohus, et ta nõustub hageja poolt väljatooduga ja leidis, et hageja poolt rakendatud proportsionaalne arvestus
  7. aasta esimese nelja kuu leppetrahvi kohta on õiglane. Arvesse on võetud asjaolu, et tasumäärad on kaupade töötlemise erinevates vahemikes diferentseeritud, vähenedes astmeliselt nende koguste suhtes, mis ületavad lepingus sätestatud kokkulepitud piirmäärasid. Põhjendatud oli võtta arvesse kogu aasta leppetrahv ning jagada see proportsionaalselt nelja kuu ja kahe päeva peale. Sellisel juhul ei teki olukorda, kus 6

(11)Tsiviilasi nr: 2-17-17298 võlgnik peaks maksma pooliku aasta eest ebaproportsionaalselt palju leppetrahvi ainuüksi seetõttu, et esimesed kaubavahemike astmed on suurema tasumääraga.
  1. Isikulubade hooldustasu nõue kuulus tunnustamisele. TsÜS § 78 lg 1 kohaselt, kui seaduses on sätestatud tehingu kirjalik vorm, peab tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Poolte vahel puudus vaidlus selle üle, et hageja on 01.03.2017 esildise kohaselt võlgnikule väljastanud neli isikuluba ja hageja esitas võlgnikule arve nr A
  2. Samuti puudus vaidlus selles, et võlgnikule on võimaldatud juurdepääs hageja koosseisu kuuluvate sadamate sadamaaladele. Seadusest ega eelpool nimetatud dokumentidest kirjalikku vorminõuet ei tulenenud. Lisaks selgitas hageja, et dokumentidel on märkus „/allkirjastatud dokumendihaldustarkvaras/“. Hageja allkirjaõiguslikud isikud on hageja vastavas elektroonilises keskkonnas identifitseeritud, ning olles selles keskkonnas identifitseeritud, saavad allkirjaõiguslikud isikud (sh juhatuse liikmed) oma konto kaudu allkirjastada kõnealusesse keskkonda neile allkirjastamiseks laetud dokumente. Lisaks tasus võlgnik perioodil 2014–2016 kõik isikulubade väljastamise ja isikulubade hooldustasude arved. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
  3. Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
  4. Kostjad leiavad, et maakohus tunnustas hageja nõuet põhjendamatult suures ulatuses ja jäi eelnevalt menetluse käigus esitatud arvutuskäigu ja seisukohtade juurde.
  5. Kostjad ei nõustunud maakohtu tõlgendusega

§-le 29, kuna see ei ole kooskõlas pankrotiseaduses sätestatuga ega pankrotimenetluse põhimõtetega. Ebaõige on maakohtu järeldus, et pankrotihaldurid on seotud hageja ja võlgniku vahelise praktikaga. Kostjate hinnangul toetab nende seisukohta PankrS §-s 55 ja § 103 lg 2 viimases lauses sätestatu. Seda, et pankrotihaldurid ei ole seotud lepingupoolte varasema praktikaga kinnitab ka see, et pankrotimenetluses on nõuete vaidlustamise õigus ka teistel võlausaldajatel. Juhul, kui võlausaldaja nõude vaidlustab, ei ole ta seotud lepingupoolte varasema praktikaga ning tal on õigus sekkuda võlgniku ja võlausaldaja vahelisse lepingulisse suhtesse õigusvaidluse läbi. Kohtu ülesandeks on sellisel juhul selgitada välja lepingupoolte tegelik tahe, lepingu sisu ja muud nõude tunnustamise vaidluses vajalikud asjaolud, et otsustada tunnustatava nõude aluse, sisu ja suuruse osas. Kostjate arvates on ebaõige maakohtu järeldus, et võlgniku ja teiste võlausaldajate huvisid ei rikuta sellega, et hageja on esitanud ja saanud nõude tunnustatuks suuremas ulatuses, kui tal selleks õigust on. Asjaolu, et hageja ja võlgnik on varasemalt nõude arvestusmeetodit aktsepteerinud, ei saa olla aluseks, et nõustuda väära lepingu tõlgenduse ja praktikaga. Maakohtu käsitlus mastaabisoodustusest ja selle kohaldumisest ei vasta lepingus kokkulepitule. 21. Kostjad on seisukohal, et hageja ei tõendanud isikulubade hooldustasu nõuet. Nõude aluseks ei saa olla arve. Arve on vaid üheks nõuet tõendavaks dokumendiks. Nõudeavaldusele lisatud koostöölepingust ja selle lisadest ei tulene arve esitamise alust. Selle kohta, et otsus isikulubade väljaandmise korra ja hooldustasude suuruse 7

(11)Tsiviilasi nr: 2-17-17298 kohta on allkirjastatud dokumendihaldussüsteemis vastavalt hageja asjaajamiskorrale, ei ole ühtegi tõendit. Niisamuti ei ole selge, milline oli hageja poolt viidatud asjaajamiskord ning mil määral on seni täpsustamata elektroonilisse infosüsteemi sisenemine ning seal edasiste tegevuste tegemine samastatav dokumendi allkirjastamisega “konventsionaalsel viisil”. Hageja ei ole seejuures viidanud ka ühelegi õigusnormile, millest tulenevalt saaks sellises infosüsteemis tegutsemist otsuse allkirjastamiseks lugeda. Kostjale arusaadavalt saab allkirjastamine toimuda vaid omakäeliselt või digitaalallkirjaga. Vastus apellatsioonkaebusele
  1. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Ringkonnakohus, ära kuulanud kohtuistungil pooled ja tutvunud apellatsioonkaebusega ning tsiviilasja toimikus olevate materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi tunnustamisele kuuluva nõude suuruse osas.
  3. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal on õigus nõuda võlgnikult leppetrahvi, kuid vaidlus on leppetrahvi suuruse üle. Nõuete kaitsmisel tunnustati hageja nõuet osaliselt ja kostjad esitasid vastuväite summas 284 721,91 eurot. Esitatud hagis palus hageja tunnustada nõuet summas 284 188,41 eurot.
  4. Kolleegium ei nõustu AS Coal Terminal (pankrotis) pankrotihaldurite väitega, et hageja ja võlgniku vahelise 30.09.2002 koostöölepingu p 6.1 tõlgendamisel ei tule arvestada võlgniku ja hageja vahelise praktikaga lepingu täitmisel. Pankrotimenetluses võlgniku vastu esitatud nõuete kaitsmise vaidluse lahendamisel tuleb kohtul tuvastada, kas võlausaldajal on nõue võlgniku vastu, s.t tuleb lahendada vaidlus viisil, nagu oleks see on hageja (võlausaldaja) ja võlgniku vahel. Seega lepingu tõlgendamisel tuleb

§ 29

lg 5 p-de 2, 3 ja 6 järgi eelkõige arvestada tõlgendust, mille lepingupooled, s.t hageja ja võlgnik, on samale lepingutingimusele varem andnud ning nende käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist. Apellantidel kui pankrotihalduritel oli lepingu eelneva täitmise ja lepinguosaliste poolt vaidlusalustele lepingpunktidele antud tõlgenduse kohta võimalik saada teavet võlgnikult. Maakohus on leppetrahvi arvestamisel lähtunud hageja ja võlgniku vahelisest varasemast praktikast kaubatasude arvestamisel. Apellantide poolt viidatud PankrS § 103 lg 2, mille kohaselt vastavate aluste olemasolul on haldur kohustatud võlausaldaja nõudele vastu vaidlema, ei anna alust teha järeldust, et leppetrahv peaks olema arvestatud viisil, nagu seda soovisid apellandid. Õige on see, et haldurid peavad kaitsma ka teiste võlausaldajate õigusi, kuid see ei tähenda, et lepingut tuleb tõlgendada erinevalt lepingu pooltest. 26. Kolleegium nõustub hageja arvutuskäiguga, mis tuleneb 30.09.2002 lepingu p 6.1 tõlgendusest ja on kooskõlas lepinguosaliste tõlgendusega sellele punktile 2016. aastale eelnevate kaubatasude arvutamisel. Eelnevalt on arvestatud kaubatasusid viisil, mis olid kokku lepitud lepingu p-s 6.1, ja ainult kogusele, mis ületas aasta jooksul 3 miljonit tonni, kohaldati kõige madalamat kaubatasu. Kuna 2016. aastal ei töödelnud 8

(11)Tsiviilasi nr: 2-17-17298 võlgnik ühtegi tonni kaupa, siis on hageja õigesti arvutanud leppetrahvi 30.09.2002 lepingu p 6.1 järgi.
  1. Apellantide arvestuse kohaselt on isegi juhul, kui lähtuda hageja arvestusest, leppetrahvi summa
  2. aasta eest 216,50 euro võrra väiksem, kuna hageja arvestus on ebatäpne. Selles osas kolleegium nõustub apellantidega. Kolleegium on kontrollinud maakohtu arvestust ja arvude suurusjärku ja täpsusastest arvestades on ilmselt tegemist poolte arvestuste puhul ümardamisel tekkinud erinevusega. Kuna apellantide arvestuskäik on täpsem ja kontrollitav, siis lähtub kolleegium sellest. Seega
  3. aasta eest on leppetrahvi arvestus alljärgnev: kauba kogus aastas 4 500 000 periood 01.01.2016-31.12.2016 ühiku hinna kehtivus/ 01.01.2016-28.02.1016 2 kuud kauba koguse vahemik, miljon tonni 0-1 0.295 eurot 49 166,67 eurot 1-2 0,263 eurot 43 833,33 eurot 2-3 0,221 eurot 36 833,33 eurot Üle 3 0,189 eurot 47 250,00 eurot Kokku 177 083,33 eurot ühiku hinna kehtivus/ 01.03.2016-31.12.2016 10 kuud kauba koguse vahemik, miljon tonni 0-1 0,296 eurot 246 666,67 eurot 1-2 0,264 eurot 220 000,00 eurot 2-3 0,222 eurot 185 000,00 eurot Üle 3 0,190 eurot 237 500,00 eurot Kokku 889 166,67 eurot
  4. aasta kokku : 1 066 250,00 eurot
  5. Kuna leppetrahv
  6. aasta eest on täpsema arvutuse järgi 1 066 250 eurot, siis maakohus on tunnustanud nõuet 216,50 euro võrra suuremana (1 066 466,501 066 250).
  7. Ebaõige on apellantide käsitlus, et
  8. aasta leppetrahv tuleks arvestada ainult 30.09.2002 lepingu p 6.1.4 järgi. Hageja on
  9. aasta eest leppetrahvi arvutamisel lähtunud keskmisest aasta kaubatasu määrast arvestusega, et töödelda tuli aasta jooksul vähemalt 4,5 miljonit tonni. Kolleegiumi arvates on selline trahvi arvestamise viis kooskõlas 30.09.2002 lepingu p-dega 2.2, 2.5 ja 6.
  11. Isikulubade hooldustasude nõude 62,40 eurot tunnustamisel ei lähtunud maakohus mitte ainult võlgnikule esitatud arvest, vaid analüüsis ka poolte eelnevat praktikat isikulubade hooldustasuga seonduvalt. 30.09.2002 lepingu p 4.1.1 järgi on hoonestajal (võlgnikul) õigus kasutada vastavuses sadama eeskirjaga Muuga sadama infrastruktuuri objekte ulatuses ja viisil, mis on vajalik terminali ja raudtee valdamiseks ja kasutamiseks. Hageja juhatuse esimehe 08.02.2013 käskkirjaga nr 5 on kinnitatud „Sadamaaladele sissepääsu kord” (edaspidi: kord), milles on reguleeritud sadama territooriumil viibimiseks isikulubade väljaandmine ja tasud. Aasta tasuks ühe 9
(11)Tsiviilasi nr: 2-17-17298 loa eest oli 13 eurot, millele lisandus käibemaks (tl 55-61). Apellandid ei ole väitnud, et isikulubasid ei ole väljastatud. Seega tulenes võlgniku kohustus tasuda isikulubade hooldustasu 30.09.2002 lepingust. See, et hageja ei ole tõendanud korra allakirjutamist allkirjaõigusliku isiku poolt, ei anna alust jätta nõue 62,40 euro osas tunnustamata. Korra kinnitamise käskkirjal on märge, et see on allkirjastatud dokumendihaldustarkvaras, mis hageja selgituse kohaselt on asutusesiseseks kasutamiseks loodud tarkvara, milles on võimalik tuvastada, kas dokument on allkirjastatud. Ringkonnakohus peab piisavaks seda, kui kord on kinnitatud juhatuse liikme poolt eelkirjeldatud viisil. Alust ei ole järeldada, et hageja äriühingu sisesed aktid peaksid olema alla kirjutatud juhatuse liikme poolt omakäeliselt või digitaalselt ID-kaarti kasutades.
  1. Ringkonnakohtu poolt maakohtu otsuse osaline tühistamine ei anna alust tühistada menetluskulude jaotust. Maakohus jättis menetluskulud kostjate kanda. Ringkonnakohtu lahendi kohaselt muudeti tunnustatud nõude suurust marginaalses määras (0,076%) ja seda põhjusel, et täpsustati vaidlusaluse nõude arvutust. Eeltoodu tõttu on õige jätta maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas muutmata. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses määranud, kas apellandid peavad kulud kandma solidaarselt või võrdsetes osades. Ringkonnakohtu arvates tuleb menetluskulud kostjate kanda jätta TsMS § 165 lg 3 järgi solidaarselt, kuna nõudele on vastu vaielnud mõlemad pankrotihaldurid ühiselt. Eeltoodud osas tuleb maakohtu otsust täpsustada. Hageja menetluskulude suuruseks määras maakohus 1740 eurot, millest 1440 eurot oli kulu lepingulise esindaja teenusele ja 300 eurot riigilõiv. Apellandid menetluskulude suurust vaidlustanud ei ole.
  2. Seoses apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega 0,076% ulatuses ainuüksi arvutuskäikude erinevuse tõttu leiab ringkonnakohus, et apellatsiooniastme menetluskulud tuleb TsMS § 165 lg 3 ja § 171 lg 1 järgi jätta solidaarselt apellantide (kostjate) kanda.
  3. Hageja esitatud menetluskulude hüvitamise taotluse järgi on ta apellatsioonimenetluses kandnud kulusid 1547 eurot (ilma käibemaksuta), millele lisanduvad kulud seoses 05.12.2018 kohtuistungil osalemisega. Teenuse keskmine tunnihind on 130 eurot. Hagejat esindasid vandeadvokaadid Peeter Viirsalu ja Andres Kalm. Vastavalt taotlusele lisatud arvetele ja selgitustele on hageja esindajad tutvunud 16.05.2018 ja 17.05.2018 kostja seisukohtadega 1,2 tundi, kulutanud 0,4 tundi kohtuotsuse analüüsile, 6,7 tundi apellatsioonkaebuse analüüsile ja vastuse koostamisele ja täiendavalt 0,7 tundi vastusele koostamisele, 2,2 tundi täiendavale analüüsile ja kliendiga suhtlemisele, 0,4 tundi menetlusdokumendi täiendamisel ja 0,3 tundi apellatsioonkaebuse vastuse täiendamisele. Kokku oli ajakulu 11,9 tundi. Kohtuistungi protokolli järgi on hagejate esindajal kulunud 2 tundi kohtuistungiks ettevalmistamiseks ja kohtuistung kestis 1 tunni. Kostjad leidsid, et hageja menetluskulud on ülepaisutatud: kahe advokaadi kasutamine ei olnud põhjendatud, büroosiseste nõupidamistele ja kliendisuhtlusele kulunud aja põhjendatust ei saa hinnata, kuna vastavate toimingute kohta puuduvad toimikus dokumendid, toimingud enne maakohtu otsuse tegemist ei kuulu apellatsiooniastme kuludena hüvitamisele ja teenuse tunnihind on üle paisutatud ning võiks olla 120 eurot. 10
(11)Tsiviilasi nr: 2-17-17298 34. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et vastustaja menetluskulud on põhjendamatud osas, mis puudutab toiminguid enne maakohtu otsuse tegemist, s.o 1,2 tundi. Hagejal oli küll 2 lepingulist esindajat, kuid teenuse kirjeldustest ei nähtu, et nad oleksid toiminguid dubleerinud. Suhtlus kliendiga on lepingulise esindaja poolt teenuse osutamisel vajalik ja ajakulu arvestades ei ole selle maht üle paisutatud. Büroosisene nõupidamine on toimunud enne maakohtu otsuse tegemist ja ringkonnakohus ei pidanud seetõttu toimingut põhjendatuks. Ringkonnakohus vähendab kohtuistungi ettevalmistamise mõistlikku aega. Arvestades, et esindajale olid vaidluse asjaolud tuttavad, siis piisav on 1 tund. Esindaja tunnihind 130 eurot ilma käibemaksuta on tavapärane vandeadvokaadi teenuse tunnihind. Seega on põhjendatud ajakulu 12,7 tundi, mille eest kuulub hüvitamisele 1651 eurot. Rahuldamata jääb taotlus 286 euro ulatuses. 35.

§ 113

lg 1 teise lause järgi tuleb vastustaja taotlusel apellantidelt vastutaja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni välja mõista viivis. 36. Kõik menetluskulud kuuluvad hüvitamisele AS Coal Terminal (pankrotis) pankrotivara arvel. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.