Tsiviilasja nr: 2-17-4880 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Margo Klaar, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 08.03.2019, Tallinn Tsi

) § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivis) ja viivise

§ 113lg-s 1 sätestatud määras alates 29.03.2017 kuni põhinõude täitmiseni.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja sõiduauto BMW 530D (hageja sõiduk) omanikuna kostjaga sõidukindlustuse lepingu (kindlustusleping), mille kohta väljastati hagejale kaskokindlustuse poliis nr 65010213 (poliis). Poliisi kohaselt olid kindlustatud järgmised kahjujuhtumid: liiklusõnnetus, tulekahju, torm ja üleujutus, vargus, röövimine, omavoliline kasutamine ning vandalism (nn superkasko). Pooled leppisid liiklusõnnetuse puhul kokku kindlustusvõtja 200 euro suuruses omavastutuses. Tartumaal, Põvvatu-Luunja mnt ja Kabina tee ristmikul toimus 22.10.2016 kella 22.30 paiku liiklusõnnetus, mille käigus sai hageja sõiduk kahjustada. Liiklusõnnetuse teate kohaselt ei andnud Kabina poolt liikunud sõiduk Hyundai i40 (Hyundai) ristmikul teed peateel Luunja poolt Tartu poole liikunud hageja sõidukile ja sõidukid põrkasid kokku. Liiklusõnnetuse tõttu sai kahjustada hageja sõiduki esiosa. United Motors AS-i 26.10.

1. a hinnapakkumise kohaselt tekkis hagejale kahju 16 928,74 eurot. Hageja pöördus 09.01.2017 kostja poole liiklusõnnetuses tekkinud kahju hüvitamiseks. Kostja keeldus 25.01.
2. a teatisega nr 234/101 kahju hüvitamisest. Kostja kahju hüvitamisest keeldumine ei olnud põhjendud ega seaduslik. Pooled ei vaielnud, et kindlustusjuhtumi toimumise ajal oli poolte vahel sõlmitud kehtiv kindlustusleping, kindlustuslepingus märgitud kindlustusjuhtum toimus ning kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju suurus on kindlaks tehtud. Lisaks ei vaielnud pooled kahju suuruse üle. Kindlustusjuhtumi toimumise ja kindlustusandja täitmise ulatuse kindlaksmääramiseks vajalike toimingute lõpetamise aeg oli hiljemalt 25.01.2017, mil kostja keeldus 22.10.
3. a kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju hüvitamisest. Seega oli hagejal õigus nõuda

§ 113lg-s 1 sätestatud määras viivist alates 26.01.2017 kuni põhinõude täitmiseni.

Kostja vastuväited 2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei vaidlustanud järgmisi asjaolusid: pooled sõlmisid hageja sõiduki suhtes kindlustuslepingu, mille kindlustusperiood oli 23.08.2016–22.08.2017, kindlustusvariant Superkasko, kindlustusvõtja ja kindlustatud isik hageja; kindlustuslepingu suhtes kehtivate tüüptingimustena lepiti kokku kostja Sõidukikindlustuse Tingimused SKT13.11 (sõidukikindlustuse tingimused) ja kostja Üldtingimused KÜ-13 (üldtingimused). Kostjale deklareeritu kohaselt toimus 22.10.2016 kella 22.30 paiku Tartumaal, Põvvatu-Luunja mnt ja Kabina tee ristmikul hageja sõidukiga liiklusõnnetus, mille käigus sai sõiduk kahjustada. 2

§ 423ega sõidukikindlustuse tingimuste (p-d 3.1 ja 3.2.1) mõttes.

Tegemist peab olema ootamatu ja ettenägematu sündmusega. Sõidukijuhid kuulusid samasse tutvusringkonda ning Hyndai juht on osalenud mitmes kindlustuskelmuse kahtlusega liiklusõnnetuses. Väidetavalt olid mõlemad sõidukijuhid vahetult ära viinud isikud, keda ei ole tuvastatud. Kostja ei pidanud usutavaks, et sõidukijuhid sattusid liiklusõnnetuspaika juhuslikult. Maanteeameti esitatud sõiduki müügilepingust nähtub, et hageja tasus sõiduki eest 7700 eurot. Hagejale oleks sobiv lahendus, kui kostja tunnistaks liiklusõnnetuse kindlustusjuhtumiks ja maksaks välja hüvitise. Hageja vabaneks pikalt müügis seisnud sõidukist ning teeniks lihtsasti tulu. Kostja vabaneb kindlustushüvitise maksmise kohustusest sõidukikindlustuse tingimuste p-de 13.14.1 ja 13.14.2 järgi. Lisaks ei nõustunud kostja kahju suurusega. Salva Kahjukäsitluse OÜ ekspertkomisjon hindas hageja sõiduki harilikuks väärtuseks vahetult enne liiklusõnnetust 19 000 eurot ning sõiduki kahjujuhtumi järgseks maksumuseks ca 5500 eurot. United Motorsi pakkumise järgi on hageja sõiduki taastamiseks vajalike varuosade hind 7000 eurot. Kuna sõiduki taastamisel lisanduks varuosadele nii remont- kui ka värvitööde hind, on selge, et sõiduk on saanud ulatuslikke kahjustusi ja selle taastamine ei ole majanduslikult põhjendatud ega mõistlik. Kui kohus leiab, et kostja peab hagejale kahju hüvitama, tuleb kindlustushüvitise määramisel lähtuda hageja sõiduki liiklusõnnetuse eelsest harilikust väärtusest (19 000 eurot). Hävinenud sõiduki eest tuleks hagejale hüvitada 13 300 eurot (19 000 – 5500 – 200). Maakohtu otsus 3. Maakohus jättis 12.11.2018. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus jättis menetluskulude puudumise tõttu kostja menetluskulud hagejalt välja mõistmata. Maakohtu otsuse kohaselt ei vaielnud pooled, et sõlmisid 23.08.2016 hageja sõiduki kindlustuslepingu, mille kindlustusperioodiks oli 23.08.2016–22.08.2017, kindlustusvariandiks 3

§ 422

lg-le 1, § 423 lg-le 1, § 450 lg-le 1, § 6 lg-le 1, sõidukikindlustuse tingimuste p-dele 3.1, 3.2.1 ja 11.7, üldtingimuste p-le 16.5 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg-le 1. Maakohus selgitas, et kindlustusjuhtumi toimumist peab tõendama kannatanu. Maakohus leidis, et kuigi sõiduki pidurdamise osas on Hyundai juhi ütlused erinevad, tuleneb sõidukijuhtide seletustest ja ütlustest (tl-d 5, 10, 29-33, 120-121, 132133) kogumis, et Hyundai liikus enne kokkupõrke toimumist ning sooritas vasakpööret. Maakohtu arvates olid hageja ja Hyundai juhi seletused vastuolus ekspertiisi järeldustega (tl-d 57-65). Ekspertiisi kohaselt ei vastanud sõidukijuhtide deklareeritud Hyundai liikumiskiirus sõidukite vigastuste eripärale ja rekonstrueeritud kokkupõrke tingimustele (skeem 9). Kokkupõrge toimus skeemil 1 kujutatud asendis olukorras, kus Hyundai seisis (ristmikul) ja hageja sõiduk liikus kiirusega 60±5 km/h. Sündmuskoha eripära arvestades ei vasta Hyundai rekonstrueeritud kokkupõrkeasend tavapärase vasakpöörde manöövri trajektoorile. Lisaks ei olnud tavapärane, et hageja ei jõudnud kokkupõrke vältimiseks õigel ajal pidurdada ja alustada kõrvalepõike manöövrit takistusest eemale. Eelnevast tulenevalt ei vastanud maakohtu hinnangul sõidukijuhtide selgitused kahjujuhtumi toimumise asjaolude kohta tegelikkusele. Maakohtu hinnangul viitasid sõidukijuhtide poolt valede andmete avaldamisele ka järgmised ekspertide tuvastatud asjaolud: Hyundai juhtsüsteemis salvestunud parameetrite kohaselt ei olnud juhi turvavöö kokkupõrke hetkel lukustatud ning juhi paiskumisest tekkinud vigastused nähtuksid sõiduki keskkonsooli piirkonnast. Seega, kui Hyundai juht oleks kokkupõrke hetkel istunud sõidukis, oleks ta saanud tõsiseid kehavigastusi. Maakohus tuvastas, et M. Laane ütluste (tl-d 122-124), kiirabikaardi märgete (tl-d 111-112) ja Hyundai juhi seletuste kohaselt puudusid Hyundai juhil vigastused. Maakohus leidis, et kuna sõidukijuhid pääsesid avariist vigastusteta ning Hyundai ülevaatusel ei ilmnenud kinnitamata turvavööta sõidukijuhi paiskumisest tekkinud vigastusi, ei saanud Hyundai juht kokkupõrke toimumise hetkel sõidukis viibida. Järelikult sõitis hageja sõiduk otsa ilma juhita seisvale Hyundaile. Maakohus leidis, et ka teised tõendid (hageja sõiduki ostu-müügilepingu kohaselt oli sõiduki hind 7700 eurot, tl-d 114-116; hageja sõiduk oli neli kuud ebaõnnestunult müügis, tl-d 117119; J. Semerikovi, kellega hageja enne avarii toimumist neli korda telefoni teel suhtles, ja teisi hageja tutvusringkonda kuuluvaid isikuid on kahtlustatud kelmustes ja kahtlastes avariides, tl-d 103-106) toetavad kostja vastuväiteid, et sõidukijuhid avaldasid kahjujuhtumi asjaolude kohta ebaõigeid andmeid ning nende seletuste kattumisest saab järeldada, et tegemist oli kokkulepitud ja tahtliku tegevusega kindlustusandjale kahjujuhtumi kohta väära ettekujutuse loomisel ning kostjalt ilma õigusliku aluseta kindlustushüvitise saamisel. Maakohus viitas sõidukikindlustuse tingimuste p-le 11.5 ja üldtingimuste p-le 18.1.5 ning leidis asjas kogutud tõenditele kogumis tuginedes, et sõidukite kokkupõrge ei saanud tehniliselt toimuda sõidukijuhtide kirjeldatud asjaoludel. Liiklusõnnetuse kindlustusjuhtumiks tunnistamiseks ei piisa asjaolust, et sõidukijuhid lepivad liiklusõnnetuse toimumise asjaoludes kokku. Konkreetse kindlustusandja kindlustushüvitise maksmise kohustuse tuvastamiseks peab olema objektiivselt tõendatud, et üks sõiduk tekitas õnnetusjuhtumi toimumise tõttu teisele sõidukile kahju ning et samal ajal esinevad kindlustusjuhtumi koosseisulised tunnused. Hageja 4

§ 423lg 1 ning sõidukikindlustuse tingimuste p-de 3.1.

ja 3.2.

1. mõttes, kuna puudub põhjuslik seos sõidukijuhtide kirjeldatud sündmuse ja hageja sõidukile tekkinud kahju vahel. Seega ei tõendanud hageja, et 22.10.
2. a liiklusõnnetus oli kindlustusjuhtum. Kuna maakohus tuvastas, et hagi jääb rahuldamata, sest hageja sõidukiga ei toimunud kahjujuhtumit, siis ei käsitlenud maakohus kahju suuruse kohta esitatud tõendeid. Apellatsioonkaebus
3. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt rikkus maakohus TsMS § 438 lg-t
4. Maakohtu otsusest ei selgu, millise materiaalõiguse normi alusel kohus vaidluse lahendas ning milline õigusnorm välistab hageja nõuete rahuldamist. Maakohus tugines asjakohatult

§ 423

lg-le 1 (kindlustusjuhtumi legaaldefinitsioon), mille alusel ei saa jätta hageja nõudeid rahuldamata. Maakohtu järeldus, et hageja ei tõendanud, et vaidlusalune liiklusõnnetus oli kindlustusjuhtum, on põhjendamatu ning vastuolus asjas kogutud tõendite ja poolte avaldatuga. Pooled ei vaielnud, et 22.10.

1. a seisuga kehtis nende vahel kindlustusleping, mille kohaselt oli kindlustatud mh liiklusõnnetus. Poolte kindlustuslepingu suhtes kehtis tüüptingimusena mh üldtingimuste p 3.2.
2. Pooled ei vaielnud, et 22.10.2016 toimus hageja sõiduki ja Hyundai kokkupõrge, milles sai hageja sõiduk kahjustada, ning kokkupõrke toimumine on tõendatud (tld 5, 10, 57-65, 90). Seega on tõendatud, et toimus ootamatu ja ettenägematu sõidukiväline sündmus, mis kaasnes sõiduki liikumise või paiknemisega liikluses, ehk liiklusõnnetus üldtingimuste p 3.2.1 tähenduses. Kostja ei eitanud liiklusõnnetuse fakti, vaid leidis, et sõidukite kokkupõrge toimus teistel asjaoludel (tl 92). Ka kostja esitatud asjaoludel oleks tegemist liiklusõnnetusega üldtingimuste p 3.2.1 tähenduses. Kostja oleks pidanud hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju kindlustuslepingu ja

§ 422lg 1 alusel.

Pooled ei vaielnud, et hagis märgitud kahju tekkis 22.10.2016. a kokkupõrke tulemusena. Maakohus leidis vääralt ja vastuoluliselt, et sõidukijuhtide kirjeldatud sündmuse ja hageja sõidukile tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos. Kostja leidis sisuliselt, et esineb

§ 452

lg-s 1 sätestatud kindlustusandja täitmise kohustusest vabanemise alus - kindlustusjuhtumi toimumise tahtlik põhjustamine (liiklusõnnetus oli lavastatud, hageja esitas kostjale teadlikult valeandmeid eesmärgiga saada tahtlikult korraldatud liiklusõnnetuse eest kindlustushüvitist; tl 92). Maakohus ei kohaldanud

§ 452lg-t 1 ega kontrollinud selle kohaldamise eeldusi.

Kostja ei täitnud tõendamiskoormist ega tõendanud (mh kriminaalasja materjalidega, tl 90), et hageja põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. Maakohus viitas asjakohatult sõidukikindlustuse tingimuste p-le 11.5 ja üldtingimuste p-le 18.1.5. Maakohtu otsusest ei nähtu, millised hageja esitatud dokumentides (tl-d 5 ja 10) märgitud andmed olid valed ning kuidas mõjutaks väidetavate ebaõigete andmete esitamine kindlustusandja kindlustushüvitise maksmise kohustuse või kindlustushüvitise suuruse väljaselgitamist. Isegi, kui liiklusõnnetus toimus kostja väidetud viisil, pidi kostja kokkupõrke tõttu tekkinud kahju hagejale hüvitama (

§ 452lg 2 p 4). 5

§ 422

lg 1, § 423 lg 1 ja kostja sõidukikindlustuse tingimuste p-de 3.1 ja 3.2.1 järgi. Maakohus jõudis tõendeid uurides õigesti järeldusele, et hageja ei tõendanud kindlustusjuhtumi toimumist. Asjas kogutud tõendite järgi ei olnud tegemist ootamatu ja ettenägematu sündmusega sõidukikindlustuse tingimuste p-de 3.1 ja 3.2.1 mõttes. 8. Samale tulemusele oleks viinud ka

§ 448lg-s 2 või § 452 lg-s 1 sätestatu kohaldamine.

Nimetatud sätete kohaselt vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui toimunud on kindlustusjuhtum, kuid kindlustusvõtja esitab tahtlikult selle kohta valeandmeid või kui kindlustusvõtja põhjustab tahtlikult kindlustusjuhtumi. 9. Maakohus tuvastas õigesti, et juhtum ei toimunud sellistel asjaoludel nagu hageja seda väidab.

§ 448

lg 2 I lause kohaselt võib kindlustusandja nõuda pärast kindlustusjuhtumi toimumist kindlustusvõtjalt lepingu täitmise kohustuse kindlakstegemiseks vajalikku teavet. Sellele vastab kindlustusvõtja kohustus esitada kindlustusandjale viimase nõudmisel teavet, mis on vajalik kindlustusandja täitmise kohustuse kindlakstegemiseks. On loogiline eeldada, et kindlustusvõtja antav teave peab olema tõene. Nimetatud kohustus on täpsustatud ka poolte vahelises lepingus, s.o Sõidukikindlustuse tingimuste p-s 11.1.7, mille järgi peab kindlustusvõtja esitama kõik temale teadaolevad tõesed andmed juhtumi asjaolude, kahjujuhtumi toimumise koha, kahju suuruse, tunnistajate ja osapoolte (sh süüdlase) kohta ja 6

§ 448lg 2 I lause mõttes.

Kui kindlustusvõtja rikub § 448 lg 2 II lauses sätestatud kohustust tahtlikult, vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest (

§ 449lg 2 alusel).

10. Hagi rahuldamata jätmiseks võis maakohus alternatiivselt tuvastada, et hageja põhjustas avarii tahtlikult (

§ 452lg 1, tingimuste p 13.14.1 ja 13.14.2).

Ringkonnakohtu hinnangul võimaldavad maakohtu poolt tuvastatud õnnetuse toimumise asjaolud väita, et hageja põhjustas avarii tahtlikult. 11. Kuna kindlustusvõtja on andnud mittetõeseid väiteid kahjujuhtumi toimumise kohta ja kahjujuhtum on tekitatud tahtlikult, ei ole hagejal kui kindlustusvõtjal õigust nõuda ka

§ 76

lg 1, 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 ning

§ 422

lg 1 alusel kindlustuslepingu täitmist ning juhtumi eest kindlustushüvitise ning viivise maksmist.

1. Maakohus tuvastas, et sõidukijuhtide seletused ja ütlused olid vastuolus muude tõenditega, sh ekspertiisiga. Ka kuriteoavaldus on dokumentaalne tõend, kuid maakohus ei tuginenud lahendi tegemisel ainult või peamiselt kuriteoavaldusele. Pigem on kuriteoavalduses esitatud kuritegeliku grupi liikmete vahelised seosed kujundanud maakohtu siseveendumust asja lahendamisel. Arvestada tuleb seejuures asjaoluga, et kuriteoavalduse ei esitanud mitte kostja, vaid Hyandai juhi kindlustusandja, seega ei saa olla tegemist kostja seletusega. Kuigi maakohus on YY telefonikõnede osas viidanud ekslikult kuriteoavaldusele (tl-d 26-29, 103-105), mitte hageja mobiiltelefoninumbri kõnede eristusele (tl-d 124-127), ei muuda see maakohtu otsust ebaõigeks. Otsuse tühistamise aluseks ei ole ka asjaolu, et maakohus ei võimaldanud esitada hagejal täiendavaid tõendeid oma väidete tõendamiseks, sest need oleks saanud apellant esitada koos apellatsioonkaebusega. Apellant nimetatut teinud ei ole.
2. Kostja tugines oma vastuväidetes asjaolule, et Maanteeameti esitatud sõiduki müügilepingust nähtuvalt oli sõiduki väärtus 7700 eurot, mitte 17 700 eurot. Maakohus on hindade erinevusega hageja väidetu ja ostu-müügi lepingus kajastuva vahel, samuti vaidlusaluse sõiduki tulutult müüa pakkumisega põhjendanud oma siseveendumuse kujunemist, millistel kaalutlustel võis hageja varjata tegelikult toimunut. Sõiduki hariliku hinna tuvastamine oleks omanud tähendust kahju suuruse hüvitamise kontekstis, kui maakohus oleks järeldanud, et kostjal on kohustus kahju hüvitada. Maakohus ei saanud hindade erinevusega ostu-müügilepingus ja hageja väidetu vahel hagejat üllatada, kuna kostja tugines nimetatud asjaolule maakohtu menetluses.
3. Poolte apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi jätta apellandi kanda. Seoses kostjal hüvitatavate menetluskulude puudumisega apellatsiooniastmes ringkonnakohus hüvitatavate menetluskulude suurust kindlaks ei määra ja hagejalt kostja kasuks välja ei mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 7