Obsah (5)

§ 118§ 73§ 57§ 61§ 56

1-18-9461 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Osuse tegemise aeg ja koht 12. märts 2019, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-9461 Kohtukoosseis Eesistuja Andres Parmas, liikme

§ 118

lg 1 p 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu lühimenetluses Apellatsioonide esitajad Süüdistatav Süüdistatav ja kaitsja Andrei Suhovskih (ik: 37512240358); elukoht: XXX; varem korduvalt kriminaal- ja väärteokorras karistatud; vahistatud maakohtu otsusega

1. detsembril 2018 Prokurör Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Kristina Kivi Kaitsja Vandeadvokaat Eva Tibar
2. detsembri
3. a otsus, RESOLUTSIOON
4. Tühistada Harju Maakohtu
5. detsembri
6. a otsuse osaliselt, s.o Andrei Suhovskihile mõistetud karistuse reaalselt ärakandmisele jätmises, samuti süüdistatavale tõkendina vahistamise kohaldamises.
7. Uue otsusega jätta Andrei Suhovskihile karistuseks mõistetud viis aastat vangistust (mida tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendada kuni kolme aasta ja nelja kuu vangistuseni, millest neli kuud ja seitse päeva on Andrei Suhovskih alates
8. detsember 2018 vahi all viibides ära kandnud)

§ 73sätete alusel viieaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

1. Vabastada Andrei Suhovskih viivitamatult vahi alt.
2. Muus osas jätta maakohtu vaidlustatud otsus muutmata.
3. Rahuldada süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid osaliselt. EDASIKAEBAMISE KORD 1-18-9461 Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Andrei Suhovskihile esitati süüdistus

§ 118lg 1 p 2 järgi selles, et 19.

detsembril 2017 lõi ta lihvimiskiviga XX-le pea piirkonda, põhjustades talle tervisekahjustused, mille tüsistuste tõttu tekkisid kannatanul üle nelja kuu kestvad tervisehäired. 2. Harju Maakohtu 5. detsembri 2018. a otsusega tunnistati Andrei Suhovskih

§ 118lg 1 p 2 järgi süüdi ja teda karistati viie aasta vangistusega, mida Kr

MS § 238 sätetest lähtuvalt vähendati ühe kolmandiku võrra. Karistusaja hulka loeti eelvangistuses viibitud aeg (alates

1. detsembrist 2018). Süüdistatav vahistati kohtusaalist. A. Suhovskihilt mõisteti kriminaalmenetluse kuludena ositi kaheteist kuu jooksul välja sundraha, kaitsjatasu ja isiku ekspertiisi tasu kokku 1 671 eurot. Maakohus lahendas asitõenditega seonduvad küsimused. 3.
2. Maakohus leidis, et A. Suhovskihile esitatud süüdistus on tõendamist leidnud. Süüdistatav on süü omaks võtnud ja andnud ka kohtuistungil selgitusi, milles on kinnitanud enda kohtueelsel uurimisel antud sellekohaseid ütlusi. Süüd kinnitavad ka kannatanu ja tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlused ning dokumentaalsed tõendid. 3.
3. A. Suhovskihile karistust mõistes märkis maakohus, et tema süüd ei saa pidada nii väikseks, mis võimaldaks kohaldada karistust

§ 118lg 1 p 2 alammääras, s.o neli aastat vangistust.

Karistust kergendava asjaoluna arvestas maakohus isiku puhtsüdamlikku kahetsust. Karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. Maakohus leidis, et A. Suhovskih ei suuda lahendada elulisi situatsioone õiguskuulekalt. Kannatanu ei olnud rahul tema töötulemusega ning selle asemel, et lahendada olukord tsiviliseeritud kombel, reageeris A. Suhovskih vägivallaga. Isikut iseloomustavate andmetena saab antud juhul käsitleda ka politsei väljatrükki ja kriminaalmenetluse lõpetamise määrust, millest nähtub, et A. Suhovskihil on esinenud konflikte ka perekondlikult. Seega on alust arvata, et ta on konfliktne isik. Neil kaalutlustel mõistis maakohus A. Suhovskihile karistuseks 5 aastat vangistust. 3.

1. Seoses mõistetud karistuse individualiseerimisega märkis maakohus, et reeglina tuleb mõistetud karistus ka ära kanda. Karistuse kandmisest tingimisi vabastamise kaalumise aluseks saavad olla üksnes erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud või süüdlase isikust lähtuvad asjaolud. Arutataval juhul puudub igasugune põhistus süüdistatava karistuse kandmiselt vabastamiseks, kuna selline otsustus ei vastaks antud eelnimetatud karistuse mõistmise põhimõtetele. Isik on jätkanud karistuse kandmiselt vabanemisel kuritegude toimepanemist. Senised karistused ei ole tema väärtushinnanguid muutnud. A. Suhovskihi on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud. Ta on varasemalt kandnud pikaajalist vangistust, millest teda vabastati tingimisi enne tähtaega. Sellele vaatamata on ta uuesti toime pannud raske kuriteo. 1-18-9461 3.
2. Maakohus pidas vajalikuks kohaldada A. Suhovskihile tõkendina vahistamist, et tagada mõistetava karistuse täitmine. Kohus leidis seejuures, et mh puuduvad tõendid selle kohta, nagu välistaks süüdistatava terviseseisund vangistuse kandmise. Kohtu nõudmisel kriminaalasja materjalide juurde lisatud meditsiinilisest dokumentatsioonist ei nähtu, et isik peaks viivitamatult operatsioonile minema, üksnes on märgitud, et isik on operatsiooni ootel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni süüdistatav Andrei Suhovskih ja tema kaitsja vandeadvokaat Eva Tibar. 4.
4. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist A. Suhovskihile mõistetud karistuse osas ja mõista talle kergemaliigilisem, mittevabadusekaotuslik karistus. Kaitsja hinnangul arvestas maakohus kergendava asjaolu olemasoluga üksnes formaalselt. Karistus on põhjendamata ja ei väljenda A. Suhovskihi süü suurust ega vasta tema isikust tulenevatele asjaoludele. Kaitsja osutab, et kuriteo toimepanemist süüdistatav ei eita, kuid see toimus konfliktiolukorras, kus süüdistatav tajus kannatanust lähtuvat ähvardust ja reageeris sellele. Seetõttu oli süütegu kannatanu enda provokatiivse käitumise tagajärg. Ehkki ei esine kergendavat asjaolu

§ 57

lg 1 p 6 mõttes, peaks seda karistust mõistes siiski arvestama kergendava asjaoluna

§ 57lg 2 alusel.

Apellant juhib tähelepanu ka sellele, et kannatanu terviserikke kestvus ei ole tuvastatud mitte eksperdi arvamusega, vaid kannatanu perearstile antud objektiivselt kontrollimatute kaebuste alusel. Kaitsja osutab, et A. Suhovskih on oma tegu siiralt kahetsenud algusest peale, aidanud asjaolude selgitamisele kaasa, samuti näidanud üles tegevkahetsust. Ta võttis ise ühendust politsei ja prokuratuuriga. A. Suhovskih on osaliselt töövõimetu ja operatsiooni järjekorras seoses ühe käe sõrmeliigeste traumaga. Vangistuses saaks ta vaid vältimatut arstiabi ja vigastatud sõrmede ravi lükkuks aastateks edasi. Lisaks märgib kaitsja, et A. Suhovskih on pereinimene ja tema ülalpidamisel on 4-aastane laps. Arutatav tegu on toime pandud aasta tagasi, ei enne ega pärast seda ei ole A. Suhovskihil olnud õigusrikkumisi, ta on korrektselt tasunud väljamõistetud menetluskulusid. Tegemist ei ole isikuga, kelle puhul karistuslikku eesmärki ei ole võimalik saavutada vabadusest isoleerimata. A. Suhovskihi vahistamine kohtusaalist on samuti põhjendamatu, sest selleks puudus igasugune vajadus. A. Suhovskihi puhul ei olnud mingit alust arvata, et ta võiks karistuse kandmisest kõrvale hoiduda. Kogu menetluse jooksul oli ta kuulekalt teinud koostööd menetlejatega, ei olnud ka varasemalt tõkendit rikkunud. Saalist vahi alla võtmine olukorras, kus selleks puudub igasugune vajadus, on kohtu jõudemonstratsioon, mis ei ole kohane demokraatlikult õigusriigile. 4.

1. A. Suhovskih märgib, et osaliselt on kannatanu ja tunnistaja andnud asja kohta ebaõigeid ütlusi. Samas ei eita ta enda süüd toimepandus. Süüdistatav märgib, et vahetult löömisele eelnevalt liikus kannatanu tema suunas, millest ta praegu arvab, et ilmselt soovis kannatanu teda tõugata, kuid teo toimepanemise ajal ei tea isegi, mida endale ette kujutas. Süüdistatav väljendab ka apellatsioonis enda suurt kahetsust toimepandu üle. Apellant palub 1-18-9461 jätta talle mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata. Ta märgib, et tal on töö ja sissetulek, mis on tema pere jaoks hädavajalikud ning tema ülalpidamisel on väike laps. Vangistuses viibides ei ole ta mh võimeline tasuma kohtukulusid, mis on temalt välja mõistetud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsioonidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu osaliselt tühistada ja teha tühistatud osas ringkonnakohtus uus otsus. Sellist seisukohta põhjendab kolleegium alljärgnevalt.
3. Esmalt käsitleb kolleegium kaitsja apellatsioonis esitatud taotlust mõista A. Suhovskihile kergemaliigilisem, mittevabadusekaotuslik karistus. A. Suhovskih on süüdi tunnistatud

§ 118

lg 1 p 2 järgi.

§ 118

lg 1 puhul on seadusandja ainsa võimaliku karistusena ette näinud vangistuse vahemikus neli kuni kaksteist aastat. Juhul, kui seadusandja on näinud kuriteo eest karistusena ette ainult vangistuse, puudub kohtul õigus mõista sellest irdudes süüdistatavale mittevabadusekaotuslik karistus. Isegi kui mõista kaitsja taotlust koosmõjus tema apellatsioonis sisalduvate muude argumentidega selliselt, et soovitud on karistuse kohaldamist alla sanktsiooni alammäära

§ 61

sätete alusel, siis ka sel juhul puuduks kohtul õigus kohaldada eriosa koosseisu sanktsioonis ainsa karistusliigina ettenähtud vangistuse asemel kergemaliigilist sanktsiooni (vt samasisulist seisukohta ka J. Sootak, § 61, komm 4, teoses

Komm, Juura: 2015). Seega puudub seaduslik alus kaitsja nimetatud taotluse rahuldamiseks. 7. Kaitsja hinnangul arvestas maakohus kergendava asjaolu olemasoluga üksnes formaalselt. Maakohus on tuvastanud A. Suhovskihi karistust kergendava asjaoluna tema puhtsüdamliku kahetsuse, ent pole kaitsja arvates sellest hoolimata mõistnud A. Suhovskihile piisavalt kerget karistust. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Kohtupraktikas välja kujunenud lähenemise kohaselt võetakse süüdistatavale karistuse mõistmisel lähtekohaks asjakohase eriosa koosseisu sanktsiooni keskmine määr, mida korrigeeritakse vastavalt teosüü, seda kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemisele üles või allapoole. Arutataval juhul on A. Suhovskihile süüks arvatud kuriteo puhul ette nähtud sanktsiooni keskmine määr kaheksa aastat vangistust. Maakohus ongi sellisest karistusmäärast lähtunud. Ehkki maakohtu põhjendused pole ses osas päris selged, on ometi võimalik mõista, et maakohtu hinnangul võimaldab kergendava asjaolu esinemine mõista karistust madalamas määras kui tuleks kõne alla ilma sellise asjaolu esinemiseta, kuid arvestades samas ka süüks arvatud teo tehiolusid, ei tule kõne alla karistuse mõistmine sanktsiooni alammääras. Seega on kohus karistust mõistes hinnanud isiku süü suurust (nagu ongi nõutud

§ 56

lg 1 kohaselt) ja korrigeerinud karistust isikule soodsas suunas lähtuvalt tuvastatud kergendavast asjaolust. Kolleegium nõustub maakohtu üldhinnanguga A. Suhovskihi süü suurusele koosmõjus tuvastatud karistust kergendava asjaoluga ning ei näe võimalust kergendava asjaolu tähtsust hinnata nii suureks, et see võimaldaks mõista maakohtuga võrreldes kergema karistuse. 1-18-9461 8. Kaitsja ja süüdistatava arvates pidanuks maakohus karistust mõistes süüdistatava süüd kergendava asjaoluna arvestama mh seda, et süüdistatav tajus kannatanust lähtuvat provokatiivset käitumist. Ühegi kohtueelses menetluses üle kuulatud ja sündmust vahetult tajunud isiku ütluste põhjal (süüdistatav, kannatanu, tunnistajad GG ja TT) sellist järeldust teha ei saa. Kuigi vaieldamatult eelnes löömisele süüdistatava ja kannatanu vaheline verbaalne konflikt, puudub teave selle kohta, et kannatanu käitunuks süüdistatava suhtes ähvardavalt. Kannatanu soov võtta sisuliselt pandiks süüdistatava tööriistad seoses ebakvaliteetse tööga tekkinud väidetava võlgnevusega, on mõistetav ega ole käsitatav kannatanu õigusvastse käitumisega, millele reaktsioonina võiks süüdistatava tegu vähem etteheitmisväärsena käsitada. Seda ei ole võimalik välja lugeda isegi süüdistatava enda ütlustest. Süüdistatav on kohtueelses menetluses ülekuulamisel öelnud, et ta ei saanud aru, mida kannatanu soovis, kas teda lüüa, tõugata või takistada tööriistade võtmist (tl 139, kd I – tuleb veel märkida, et süüdistatav on selle asjaolu kohta andnud eri hetkedel erinevaid ütlusi, vt ka tl-d 100-101, kd I). Kui süüdistataval polnud endalgi selge, miks kannatanu talle ligines, siis n.ö preventiivselt, igaks juhuks kannatanu löömine ei ole kindlasti käsitatav kannatanust lähtuvale provokatsioonile vastamisena. Seetõttu ei saa kolleegiumi hinnangul arutataval juhul rääkida veel täiendavast süüdistatava süüd kergendavast asjaolust

§ 57

lg 2 tähenduses, mis seisneks kannatanu enda provokatiivses ja tema suhtes kuriteo toimepanemiseni viinud käitumises.

1. Samuti ei saa nõustuda kaitsja hinnanguga, nagu ei arvestaks mõistetud karistus A. Suhovskihi isikust tulenevaid asjaolusid. Maakohus on pühendanud A. Suhovskihi isikut iseloomustavate andmete käsitlemisele eraldi lõigu, milles välja toodud asjaolusid on kohus samuti ilmselgelt karistuse mõistmisel kaalunud. Küll aga tuleb tõdeda, et maakohtu sellekohasest lõigust ei ole võimalik maakohtu kaalutlustest aru saada. Maakohus on süüdistuses kirjeldatud teo tehioludele, samuti A. Suhovskihi varasemale perekondlikule konfliktile viidates tõdenud, et tema näol on tegemist konfliktse isikuga. Samas ei ole kohtuotsusest võimalik mõista kohtu kaalutlusi, kuidas tuvastatud isikulised asjaolud mõjutavad süüdistatava karistustundlikkust, millised on kohtu arusaamad võimalustest mõjutada A. Suhovskihi edaspidi kuritegude toimepanemisest hoiduma – kas isikust tulenevad asjaolud on mingis suunas tegelikult mõistetud karistuse kujunemist mõjutanud. Kolleegiumi hinnangul tuleb ses osas maakohtu otsuse põhjendusi täiendada. Asjaolu, et A. Suhovskih on ka perekondlikult vägivaldne olnud, viitab sellele, et tema isikust lähtuvad andmed ei võimalda mõistetavat karistust võrreldes isiku süüst lähtuva karistusmääraga vähendada. Samas ei ole kolleegiumil siiski alust arvamuseks, et A. Suhovskih on üldiselt konfliktne inimene, kes ei suuda pingeolukordi lahendada teisiti kui vägivalla abil. Arutataval juhtumil toimus vägivalla kasutamine vastastikuse konflikti käigus. Asja kohta kogutud tõenditest on ilmne, et löömisele eelnes nii kannatanu kui ka süüdistatava poolne verbaalselt konfliktne käitumine, mis paraku eskaleerus füüsilise vägivalla kasutamiseni. Konkreetselt süüdistuses kirjeldatud olukorras ei suutnud süüdistatav enesekontrolli säilitada ja selline etteheide tuleb talle ka teha, üldisemateks järeldusteks süüdistatava konfliktsuse kohta ei ole arutatavas asjas veenvaid tõendeid esitatud.
2. Kaitsja apellatsioonis on juhitud tähelepanu sellele, et kannatanu terviserikke kestvust ei ole tuvastatud mitte eksperdi arvamusega, vaid kannatanu perearstile antud objektiivselt kontrollimatute kaebuste alusel. Süüdistatav on aga oma apellatsioonis leidnud, et kannatanu ja 1-18-9461 tunnistajad andsid toimunu kohta osaliselt ebaõigeid ütlusi. Kolleegium märgib nende väidetega seoses, et kriminaalasja arutati lühimenetluses, millega süüdistatav on nõustunud. Lühimenetluses arutatakse kriminaalasja toimikus asuvate tõendite põhjal. Kui kaitsja hinnangul pole veenvaid tõendeid selle kohta, et kannatanu terviserike kestis tõepoolest nii kaua, nagu arutataval juhul kannatanu on kinnitanud, siis olnuks süüdistataval võimalik lühimenetlusest keelduda ja nõuda kriminaalasja arutamist üldmenetluses, kus võinuks tervisekahjustuse kestust puudutavaid tõendeid kohtus vahetult uurida, kannatanut ristküsitleda, samuti taotleda täiendavate tõendite kogumist nimetatud asjaolu kohta. Jättes need sammud tegemata, on kaitsja ju sisuliselt aktsepteerinudki seda, et kohus annab oma hinnangu olemasolevate materjalide põhjal. Sama tuleb öelda süüdistatava väite kohta, nagu oleks kannatanu andnud osaliselt ebaõigeid ütlusi. Vaatamata eelöeldule, nõustub kolleegium siiski ka maakohtu hinnanguga, et tervisehäire kestus üle nelja kuu on praegusel juhul tõendamist leidnud perearsti fikseerituna (tl 135, kd 1). Selle tõendi usaldusväärsuses kahtlemiseks puudub igasugune alus ja selle usaldusväärsust ei ole millelegi tuginedes kahtluse alla seadnud ka kaitsja. Samuti on maakohus õigesti tuvastanud, et A. Suhovskih lõi kannatanut ootamatult lihvimiskiviga pea piirkonda. Kannatanu, tunnistajate ja süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütluste põhjal ei näe ka ringkonnakohtu kolleegium võimalust jõuda maakohtuga võrreldes erinevatele järeldustele. Seetõttu tuleb kaitsja ja süüdistatava eelmärgitud seisukohad terviserikke kestuse tuvastamise ning kannatanu ja tunnistajate ütluste kohta jätta tähelepanuta.
3. Järgnevalt käsitleb kolleegium A. Suhovskihi apellatsioonis esitatud taotlust jätta talle mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata. Maakohus ei ole seda võimalikuks pidanud, lähtudes üldsõnaliselt tõdemusest, et süüdistatava karistuse kandmisest vabastamine ei vastaks karistuse mõistmise põhimõtetele ja et varasemad karistused ei ole A. Suhovskihi väärtushinnanguid muutnud ja ta on pärast karistuse kandmiselt vabanemist jätkanud kuritegude toimepanemist. 11.
4. Ei saa nõustuda maakohtu hinnanguga sellele, et A. Suhovskihi väärtushinnangute muutmine on võimalik vaid reaalselt kohaldatud vangistuse korral. A. Suhovskihi on tõepoolest varem kriminaalkorras korduvalt karistatud. Sellest ei saa siiski teha järeldust, nagu oleks tegemist vägivaldse isikuga, kelle väärtussüsteemi kuulub enda seisukohtade maksma panek jõudu kasutades ja et sel põhjusel peaks teda ühiskonnast isoleerima. Nagu eelpool märgitud, tuleb A. Suhovskihile etteheidetud tegu käsitada siiski iseseisvalt. A. Suhovskihi ei ole vägivaldne käitumine iseloomustanud. Pelgalt viide ühele korrale, mil süüdistatava elukohas on perekonflikti tõttu käinud politsei, ei saa ka vastupidisele põhjendatud seisukohale asuda. 11.
5. A. Suhovskih on tõepoolest toime pannud ka teist laadi kuritegusid – teda on karistatud narkootilisest ainest tingitud joobes mootorsõiduki juhtimise ja narkootikumide suures ulatuses käitlemise eest. Samas vabastati A. Suhovskih nende kuritegude eest mõistetud pikaajalise vangistuse kandmisest ennetähtaegselt ja teda allutati käitumiskontrollile. Katseaja läbis süüdistatav edukalt ning kuni süüdistuses kirjeldatud kuriteoni suutis ta ca neli aastat vältida uute kuritegude toimepanemist. Süüdistuses kirjeldatud kuritegu ei ole A. Suhovskihi viimati toime pandud kuritegudega samaliigiline ja seetõttu ei saa tema puhul rääkida ka retsidiivsest tagasi langemisest endiste eluviiside juurde. Karistuse kandmiselt vabanemisest alates 1-18-9461 õiguskuulekalt elatud aastad, samuti edukalt läbitud katseaeg annavad alust lootuseks, et süüdistatav on võimeline ka ilma reaalselt vangistuses viibimata hoidma enda õiguskuulekal teel. Siinjuures tuleb arvestada sedagi, et alates süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemisest kuni maakohtu otsuse tegemiseni möödunud aasta jooksul ei pannud A. Suhovskih samuti uusi kuritegusid toime, mis ka näitab tema võimet enda käitumist õiguskuulekana hoida. 11.
6. Maakohus ei ole A. Suhovskihi puhul karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmise võimalust välistades üldse arvestanud süüdistatava perekondlikke asjaolusid (ülalpeetav väike laps, pere toitja), samuti asjaolu, et ta hangib endale ja perele elatist töötades. Neid asjaolusid tuleb kindlasti arvestada kui faktoreid, mis vähendavad A. Suhovskihi puhul uue kuriteo toimepanemise riski. Seevastu pikaajalisse vangistusse siirdumine võib pöördumatult kahjustada süüdistatava positiivseid sotsiaalseid sidemeid, hilisemat võimalust ja valmisolekut leida töökoht ning endale seaduslikult elatist teenida. Kolleegium leiab, et A. Suhovskihil pärast eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmiselt ennetähtaegselt vabanemist tekkinud positiivsed sotsiaalsed kontaktid on oluline asjaolu, otsustamaks süüdistatava puhul karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmise kasuks. 11.
7. Samuti ei saa mõistetud karistust individualiseerides tähelepanuta jätta asjaolu, et A. Suhovskih on osaliselt töövõimetu ja operatsiooni järjekorras seoses XXX. Vangistuses saaks ta vaid vältimatut arstiabi ja XXX ravi lükkuks aastateks edasi. Kuigi iseseisvalt ei oleks tegemist asjaoluga, mis tingiks karistuse täitmisele pööramata jätmise, omab see faktor siiski samuti mõju karistuse reaalselt täitmise pööramise kahjuks. A. Suhovskih vajab XXX tõttu ravi, mida ta vangistuse viibides ei saaks ja mis omakorda töötaks vastu tema hilisema taasühiskonnastamise väljavaadetele. Ühelt poolt suurendab eesseisva ravi läbimine süüdistatava motivatsiooni vältida olukorda, kus ravi jääks temast endast johtuvatel põhjustel ikkagi saamata või pooleli. Teisalt vähendab vigastus ka riski, et süüdistatav üldse saakski uuesti vägivaldset kuritegu toime panna. 11.
8. Kolleegium nõustub ka kaitsja ja süüdistatava apellatsioonides märgituga, et arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et A. Suhovskih on oma tegu algusest peale siiralt kahetsenud ning aidanud asjaolude selgitamisele kaasa. Ta võttis ise ühendust politsei ja prokuratuuriga. Süüdistatava käitumine teo järel näitab, et ta on algusest peale aru saanud enda toimepandu ebaõigsusest ja see ei kajasta mitte tema väärastunud väärtussüsteemi, vaid suutmatust konkreetses konfliktiolukorras ennast valitseda. Enesekontrolli kasvatamiseks ja õigete käitumismustrite kinnistamiseks on pikk katseaeg kolleegiumi arvates A. Suhovskihi puhul palju kohasem meede kui reaalne vangistuses viibimine.
9. Eelpool käsitletud põhjustel peab kolleegium põhjendatuks asuda maakohtust erinevale seisukohale ja vabastada A. Suhovskihi

§ 73

sätete alusel talle mõistetud karistuse kandmisest tingimusel, et viieaastase katseaja kestel ei pane ta toime uut tahtlikku kuritegu.

1. A. Suhovskihi vahistamine kohtusaalist on samuti põhjendamatu, sest selleks puudus igasugune vajadus. A. Suhovskihi puhul ei olnud mingit alust arvata, et ta võiks karistuse kandmisest kõrvale hoiduda. Kogu menetluse jooksul oli ta kuulekalt teinud koostööd 1-18-9461 menetlejatega, ei olnud ka varasemalt tõkendit rikkunud. Maakohus ei või süüdistatavat veel jõustumata kohtuotsuse täitmise tagamiseks vahistada ilma, et selleks esineks seaduslik alus ja ilma, et kohus oleks enda sellekohast järeldust põhjendanud. Arutataval juhul on maakohus eksinud mõlema eeltoodud kriteeriumi vastu ja kolleegium hindab niisugust eksimust kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes. Asumaks seisukohale, et süüdistatav võib mõistetud pikast vangistusest asuda kõrvale hoiduma ja seetõttu võib ohtu sattuda karistuse täitmise võimalikkus, peab kohus viitama konkreetsetele asjaoludele, mis annavad niisuguseks järelduseks alust. Sellisena võivad kõne alla tulla süüdistatava varasem kõrvalehoidumine menetlusest, tema vähesed sotsiaalsed kontaktid Eestis või tugevad sotsiaalsed kontaktid mõnes välisriigis vms. Maakohus ei ole ühelegi sellisele asjaolule viidanud. Veelgi enam, kolleegiumi hinnangul ei esinegi A. Suhovskihi puhul märkimisväärset riski, et ta karistuse täitmine võiks tema puhul olla raskendatud. Vastupidi – süüdistatav on varem korduvalt vangistuses viibinud ja puudub teave, et tema suhtes karistuste täitmisele pööramine olnuks seotud mingite probleemidega. Küll aga on A. Suhovskihi varem tingimisi ennetähtaegselt karistuse kandmiselt vabastatud ja sellele järgnenud katseaja ning käitumiskontrolli on ta läbinud edukalt, mis näitab, et isikul on motivatsiooni riigi seatud tingimusi täita. A. Suhovskihil elukaaslase ja väikse lapse olemasolu, töötamine, aga samuti vanglas mitte võimalikku ravi vajav vigastus on kõik asjaolud, mis sisuliselt välistavad võimaluse, et A. Suhovskihi puhul võiks karistuse täitmisele pööramine osutuda riigi jaoks ressurssi nõudvaks. Neil kaalutlustel asub kolleegium seisukohale, et A. Suhovskihi vahistamine KrMS § 130 lg 41 alusel oli põhjendamatu ja see tõkend tuleb tühistada.
2. Eeltoodule tuginedes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 3 ja 4, § 339 lg-st 2 tühistab kolleegium Harju Maakohtu
3. detsembri
4. a otsuse A. Suhovskihile mõistetud karistuse reaalselt ärakandmisele jätmises, samuti süüdistatavale tõkendina vahistamise kohaldamises ja teeb asjas uue otsuse, millega jätab A. Suhovskihile karistuseks mõistetud viis aastat vangistust (mida tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada),

§ 73sätete alusel viieaastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

Kolleegium rahuldab süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid osaliselt. /allkirjastatud digitaalselt/