Obsah (4)

§ 10§ 15§ 31§ 5

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Määruse tegemise aeg ja koht 15.04.2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-9764

) § 10 lõigetele 4 ja 5 ning 14.05.2018 jõustunud § 15 lõikele

1. Töötaja on esitanud täitmisavalduse kohtutäiturile (t lk 13). Kohtutäituri hinnangul ettevõte ei tegutse. Krediidiinfo kohaselt ei ole äriühing 2018.a tasunud tööjõu ega muid riiklikke makse.
2. Kohus viitas

§ 10lõike 2 punktile 1.

06.06.2018 esitas võlausaldaja võlgnikule pankrotihoiatuse (t lk 9-10). Võlgnik ei tunnistanud nõuet (t lk 10). Kohus viitas

§ 15lõike 3 punktidele 1 ja 4.

Võlgniku esitatud vastuväite kohaselt avaldajal puuduvad nõuded võlgniku vastu. Avaldajal on täitmata laenukohustus võlgniku ees. Oma väidete tõendamiseks esitas võlgnik maksekorralduse, millest nähtub, et võlgnik on avaldajale andnud 12.06.2015 laenu 3000 eurot (t lk 42). Koos intressidega moodustab võlgnevus hetkel 4917.84 eurot. Võlgnik tasaarveldas oma kohustuse avaldaja ees avaldaja kohustusega võlgniku ees (t lk 40-41). Võlgniku vastuväite kohaselt ei ole ta ka maksejõuetu, kuna muid täitmata kohustusi kolmandate isikute ees ei ole (t lk 47). 10. Kohus peab andma hinnangu, kas antud asjaoludel on võimalik ajutine haldur nimetada. Avaldaja on kohtule väitnud, et saadud laen on ajavahemikul 2016-2017 maikuu töötasuga tasaarvelduse teel võlgnikule tagastatud 2700 euro ulatuses võlaõigusseaduse (VÕS) § 186 lõike 2 tähenduses ja 303 eurot on tasaarveldatud järgmisel (s.o juuni) kuul saadud palga arvelt (t lk 49-50). Väidete tõendamiseks on avaldaja esitanud YY poolt 09.05.2017 allkirjastatud laenulepingu (t lk 50). Kohus nõustus võlgnikuga selles, et YY 09.05.2017 allkirjastatud laenuleping ei ole usaldusväärne dokument, mis tõendaks tegelikkuses laenu tagastamist. Võlgniku vastuväite kohaselt on võlausaldaja saanud võlgnikult 2016.a ja 2017.a palka ning tasutud on seadusega ettenähtud maksud. Kohus nõustus võlgnikuga, et äriühing ei saaks teostada tasaarveldust töötaja töötasuga selliselt, et raamatupidamine jätab selle kajastamata. Võlgnik on esile toonud, et tasaarveldus töötasu arvelt ei saa eluliselt usutav olla ka seetõttu, et laen kajastub raamatupidamises püsivalt 3000 eurot ega ole vähenenud. 11.

§ 15

lõike 41 14.05.2018 jõustunud redaktsioon on vastu võetud eesmärgiga, et töötajal oleks võimalik saada maksejõuetushüvitist 4 ebaproportsionaalsete piiranguteta. Kohtul puudub veendumus, et avaldaja oleks selliseks isikuks. TVK otsusest nähtub, et võlausaldaja esitas 02.07.2017 tööandjale e-kirjaga töölepingu ülesütlemise avalduse. Avalduse kohaselt on töötajal saamata töötasu aprillist kuni 03.07.

1. Perioodil 10.01.2001– 02.11.2017 oli võlgniku juhatuse liikmeks võlausaldaja lähikondne YY (t lk 2122). TVK saatis tööandjale 23.10.2017 kutse selle kohta, et töövaidlusasja läbivaatamine toimub 14.11.
2. YY sai kutse kätte, sisulisi vastuväited töötaja avaldusele ei esitanud. TVK otsusest nähtub, et ka töölepinguseaduse (TLS) § 100 lõikes 4 sätestatud töötaja hüvitisele tööandja hüvitise vähendamiseks põhjendusi ei esitatud (t lk 6-7). Asjas kogutud tõenditest nähtub, et vaatamata töötaja väitele, et tal on saamata töötasu alates 2017.a aprillist, pidi YYle olema teada, et töötaja töötasu igakuiselt tasaarveldatakse, kuivõrd YY ise oli vastava lepingu 09.05.2017 allkirjastanud. Neid asjaolusid oleks YY saanud TVK-le avaldada, kuna oli vaidlusalusel perioodil ise äriühingu juhatuse liige ning äriseadustiku (ÄS) § 183 kohaselt korraldab juhatus osaühingu raamatupidamist.
3. Pankrotimenetlus eeldab, et võlausaldaja nõue on selge. Pankrotimenetluses ei ole võimalik võrreldes hagimenetlusega nõude aluseks olevate asjaolude väljaselgitamine, see ei ole kooskõlas pankrotimenetluse eesmärgiga. Praeguses menetluses on võlgnik nõudele põhjendatult vastu vaielnud. Riigikohus on mitmes lahendis asunud seisukohale, et kui võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks. Kohus leidis, et antud asjaoludel ei ole võimalik võlgnikule ajutist haldurit nimetada. 13.

§ 15lõike 6 alusel jäid menetluskulud avaldaja kanda.

Võlgnik ei ole kohtule menetluskulude nimekirja esitanud. Määruskaebus

1. 09.10.2018 kaebuses palub võlausaldaja tühistada maakohtu määruse ja teha uue määruse, millega avaldus rahuldada. Samuti palub võlausaldaja kaebuse rahuldamisel tagastada sellelt tasutud riigilõiv ja jätta kaebuse menetlemisega seotud kulud võlgniku kanda.
2. Kohus on vääralt kohaldanud

§ 15lõike 3 punkti 4 ja hinnanud valesti tõendeid.

Jääb arusaamatuks, miks on kohus asunud analüüsima jõustunud TVK 14.11.2017 otsust. Tööandja ei ole otsust vaidlustanud. Esimese vastuväite esitas tööandja alles pankrotiavalduse esitamise järgselt. Kohus ületab volituse piire, andes jõustunud TVK otsusele vastupidise tähenduse ja sisu. Kohtul olnuks võimalik hinnata ainult seda, kas võlgnik on või ei ole TVK otsusest tulenevat rahalist kohustust avaldaja ees täitnud. Seega ei nõustu kaebaja, et võlausaldaja jõustunud TVK otsusel põhinev nõue ei ole selge. Kohus ei ole selgitanud ega õiguslikult põhistanud, mis põhjusel tuli asuda nõude aluseks olevaid asjaolusid välja selgitama või mis täpsemalt teeb jõustunud täitedokumendist ebaselge nõude.

1. Kohus ei ole selgitanud, millisel määral on ta õigusliku hinnangu andmisel arvesse võtnud võlgniku poolt tõendina esitatud maksekorraldust ega ka seda, millest järeldab, et laen on kohtu ette toodud tõendite kogumis tagastamata. Jääb 5 arusaamatuks, miks kohus leiab, et 09.05.2017 allkirjastatud laenuleping on ebausaldusväärne ega tõenda laenu tagastamist. Ebausaldusväärsust ei saa järeldada üksnes asjaolust, et endise juhatuse näol oli tegemist avaldaja sugulasega. Jääb mõistetamatuks, mil moel oleks töötaja saanud kontrollida või mõjutada tööandja raamatupidamist. Formaalne ebakorrektsus ei saa üle kaaluda faktiliselt tõestatud asjaolu nõude puudumisest. Ka ei ole asjas ühtegi jõustunud kohtuotsust vms avaldaja väidetava laenuvõla osas. Kohus eelistas võlgniku tõendamata väidet täitmata kohustuste kohta dokumentaalselt tõendatud väitele, et laenuvõlgnevus on tasutud.
2. Maakohus on põhjendamatult arvestanud tööandja tõendamata väidet maksejõuetuse olukorra puudumisest. Avaldaja esitas tõendid, milles võlgniku tänane juhatus kinnitab kolmel korral maksejõuetust. Vastustaja seisukoht
3. Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluse edasine käik
4. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
5. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu määruse resolutsiooni muutmiseks alus puudub, kuid muuta tuleb lahendi põhjendusi (TsMS § 659, § 657 lõike 1 punkt 21). Määruskaebus jääb rahuldamata ja kaebuse menetlemise kulud jäävad TsMS § 171 lõike 1 alusel kaebuse esitaja kanda. Võlgnik ei ole menetluskulude nimekirja esitanud.
6. Käesolevas asjas esitas töötaja pankrotiavalduse endise tööandja vastu, paludes jätta ajutine haldur määramata määrusega, mis võimaldab avaldajal pöörduda töötuskindlustuse seaduse (TKindlS) sätete alusel hüvitise taotlemiseks Töötukassasse. Vaidlustatud määruses asus maakohus seisukohale, et ajutist haldurit ei ole võimalik nimetada, kuna töötaja nõue ei ole selge ja võlgnik on sellele põhjendatult vastu vaielnud ning nõude olemasolu tuvastamine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus jättis töötaja avalduse lõppjärelduses õigesti rahuldamata, kuid kohaldas seejuures ebatäpselt

-i sätteid. Järgnevalt kõrvaldab kolleegium nimetatud rikkumise. 22. Esmalt märgib kolleegium, et kuigi maakohus selgitas

§ 15

lõike 41 regulatsiooni eesmärki asjakohaselt, lähtus ta avalduse põhjendamisel siiski sama sätte lõike 3 punktist 1, mille kohaselt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata mh juhul, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust.

§ 15

lõike 41 kohaselt saab kohus teha ajutise halduri määramata jätmise kohta määruse, kui täidetud on järgmised eeldused: 1) töötaja on pankrotiavaldust piisavalt põhistanud; 2) töötaja on tõendanud tööõigussuhtest tuleneva nõude olemasolu; 3) kohus on nõudnud töötajalt deposiidi tasumist ajutise 6 halduri tasu ja kulutuste katteks, kuid töötaja on jätnud deposiidi tasumata; 4) pankrotivara ei jätku pankrotimenetluse kulude katteks. Vaidlustatud määruse põhjendustest nähtub, et maakohus leidis sisuliselt, et töötaja ei ole tõendanud oma tööõigussuhtest tuleneva nõude olemasolu endise tööandja vastu. Ühe eelpool esiletoodud eelduse tuvastamata jäämisel ei saa kohus

§ 15lõike 41 alusel töötajale ajutise halduri määramata jätmise määrust anda.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et töötaja ei suutnud käesolevas asjas tõendada nõude olemasolu endise tööandja vastu, kuigi tema suhtes on jõustunud töövaidlusorgani lahend, millega on tööandjalt välja mõistetud saamata töötasu aastal 2017 1908.27 eurot, puhkusehüvitis 298.20 eurot ja hüvitis töölepingu ülesütlemisel 1935.54 eurot, kokku 4142.01 eurot. Kolleegium nõustub kaebajaga selles, et käesolevas pankrotiasjas ei saanud maakohus jõustunud töövaidluskomisjoni otsusega lahendatud töövaidluse asja uuesti lahendada. TVK otsuse tegemise ajal kehtis individuaalse töövaidluse lahendamise seadus (ITVS), mille § 25 lõigetest 1 ja 2 ning § 24 lõikest 1 tulenevalt jõustus otsus pärast ühe kuu möödumist otsuse saamise päevast, kui kumbki pool ei pöördunud sama vaidluse lahendamiseks maakohtusse ning jõustunud töövaidluskomisjoni otsus on pooltele täitmiseks kohustuslik. Käesolevas asjas maakohtusse ei pöördutud, seega on TVK otsus jõustunud ja pooltele täitmiseks kohustuslik. Nimetatud tagajärge ei väära ka võimalikud minetused TVK menetluses ega töötaja ja tööandja tolleaegse esindaja lähikondsus.
2. Küll aga omab asja lahendamisel olulist tähtsust võlgniku poolt kohtumenetluses 12.09.2018 esitatud tasaarvestusavaldus (t lk 40-41), millega endine tööandja arvestas tasa töötaja nõude enda nõudega töötaja vastu, mis tuleneb pooltevahelisest laenulepingust. VÕS § 186 punkti 2 kohaselt lõpeb võlasuhe tasaarvestusega. VÕS § 197 lõike 1 kohaselt, kui kaks isikut on kohustatud maksma teineteisele rahasumma, võib kumbki pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. VÕS § 197 lõike 2 kohaselt lõpevad tasaarvestuse tulemusena poolte nõuded kattuvas osas eelduslikult ajast, mil neid võis tasaarvestada. Seega selleks, et tuvastada, kas avaldajal on nõue võlgniku vastu, mille alusel saaks kohus anda välja

§ 15

lõike 41 kohase määruse, tuleb eelnevalt tuvastada, kas võlgniku tasaarvestus on kehtiv, st kas võlgnikul oli tasaarvestatav nõue võlausaldaja vastu ja kas tal oli õigus konkreetses menetluslikus olukorras tasaarvestusavaldust esitada.

1. Pankrotiasja materjalidest nähtuvalt puudub poolte vahel vaidlus, et töötaja sai tööandjalt 2015.a suulise laenulepingu alusel laenu 3000 eurot, kuid poolte vahel on vaidlus, kas töötaja oli laenusumma enne tööandja 12.09.2018 tahteavalduse kättesaamist tagastanud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lõige 1). Sellises menetluslikus olukorras tuli laenusaajast töötajal tõendada laenu tagastamist (TsMS § 230 lõige 1). Kolleegium nõustub kaebajaga, et laenu tagastamise tuvastamist ei välista asjaolu, et laenusaaja raamatupidamises on laenusumma senini märgitud avaldaja kohustusena. Tööandja raamatupidamine ei 7 ole mingilgi ajal olnud avaldaja mõju all. Küll aga esitas avaldaja käesolevas menetluses selliseid vastandlikke elulisi asjaolusid tõendavate tõendite kogumi, mis annab kohtule aluse tõsisteks kahtlusteks laenu väidetud tegelikus tagastamises ning mille tõttu ei saa kohus pankrotiasjas piisava veenvusega lükata tagasi võlgniku tasaarvestusavaldust ega lugeda tõendatuks avaldajal nõude olemasolu võlgniku vastu. Maakohus tõi asjakohaselt välja, et ühelt poolt esitas avaldaja TVK otsuse, mille põhjendustest nähtub, et ta pöördus 2017.a III kvartalis (täpne avalduse esitamise aeg asja materjalidest ei nähtu, kuid see sai olla peale 03.07.2017 ja enne 23.10.2017) töövaidlusorgani poole saamaks tööandjalt töölepinguseaduse (TLS) § 35 alusel keskmist töötasu aprilli, mai ja juuni 2017 eest põhjendusega, et teda ei kindlustatud sel perioodil tööga ja ta ei ole saanud töötasu. Samas esitas avaldaja vastuväitena tasaarvestusavaldusele tööandja tolleaegse teise juhatuse liikme poolt 09.05.2017 digiallkirjastatud dokumendi pealkirjaga „Laenuleping“, mille kohaselt toimub laenu tagastamine töötasu tasaarvestamisega 300 eurot kuus alates 2016.a septembrist ja maikuuks 2017 on tagasi makstud tasaarvestuse teel 2700 eurot ning tasuda jääb veel 300 eurot laenu põhiosa ja 3 eurot intress, mis tasaarvestatakse juunis väljamaksmisele kuuluva töötasuga (t lk 50-51). Avaldaja kinnitas käesolevas menetluses täielikku heakskiitu sellele dokumendile (t lk 49 menetlusdokumendi 1.-l lehel viimases lauses). Avaldaja esitatud tõenditest ja heakskiidust järeldub seega, et avaldaja kinnitab selgelt vastuoluliselt, et maksis mh aprillis, mais ja juunis 2017 laenu tagasi tasaarvestuse teel töötasuga, mida ta ei saanud, kuna teda ei kindlustatud tööga. Selliselt ei saa kohus pankrotiasjas piisava veenvusega tuvastada, kas üldse ja kui, siis millises ulatuses on avaldaja laenu tagastanud ega saa võtta veenvat seisukohta tasaarvestuse kehtetuse kohta, mistõttu ei ole võimalik ka tuvastada avaldaja nõude tõendatust. Käesolevas asjas on tegemist erandliku olukorraga, kus sõltumata sellest, et avaldajal on jõustunud TVK otsus, tuleb tal selle pankrotimenetluses maksmapanekuks pöörduda eelnevalt võlgniku vastu kohtusse võlgniku poolt tasaarvestuseks kasutatud laenulepingust tuleneva võlgnevuse puudumise tuvastamiseks (TsMS § 368 lõige 1).
2. Asjaolu, et juhatuse liige on korduvalt tunnistanud võlgniku maksejõuetust, ei anna võlausaldaja tõendamata nõudeta käesoleval juhul alust võlgniku pankroti väljakuulutamiseks (

§ 31

lõige 1, § 1 lõige 3), kuna see eeldaks ajutise halduri määramist, mille kuludeks aga pankrotivaras vahendid puuduvad ja mille katteks avaldaja deposiiti tasuda ei soovinud (

§ 15lõike 3 punkt 5).

27. Ringkonnakohtu määruse peale ei saa Riigikohtule edasi kaevata, kuivõrd see ei ole

-s ette nähtud (

§ 5lõige 2, § 15 lõige 5).

Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/