← Eesti

1-18-1826/55

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg

  1. november 2018 Kriminaalasja number 1-18-1826 (kirjalik menetlus) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas Kriminaalasi Aleksandr Kapajev süüdistuses KarS § 318 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
  2. juuli 2018 otsus Apellatsioonide esitajad süüdistatav Aleksandr Kapajev, süüdistatav Aleksandr Kapajevi kaitsja vandeadvokaadi abi Aivar Kello Prokurör ringkonnaprokurör Aro Siinmaa Süüdistatav Aleksandr Kapajev, isikukood: 37907232715, asukoht: Tartu Vangla; kriminaalkorras karistatud Kaitsja vandeadvokaadi abi Aivar Kello RESOLUTSIOON:
  3. Tartu Maakohtu
  4. juuli 2018 otsus jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
  5. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo In Jure kaudu 60 (kuuskümmend) eurot, sealhulgas käibemaks 10 (kümme) eurot, vandeadvokaadi abi Aivar Kellole süüdistatav Aleksandr Kapajevile määratud korras kaitse teostamise eest.
  6. Menetluskulud jäävad Aleksandr Kapajevi kanda. Süüdistatav Aleksandr Kapajevil tasuda väljamõistetud kaitsja tasu otsusele lisatud makseinfo alusel 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Süüdistus
  7. Aleksandr Kapajevit süüdistatakse KarS § 318 järgi selles, et tema 17.02.2017 kella 12.48 – 13.04 ajal Tartu linnas Turu tn 56 asuvas Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonna töökabinetis nr 2199 kriminaalasjas nr 17922900005 tunnistajana ülekuulamisel, olles hoiatatud, et KarS § 318 järgi ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise eest on ette nähtud kriminaalvastutus ning olles kohustatud KrMS § 66 lg 3 alusel tunnistajana ütlusi andma ja tõtt rääkima, kui puuduvad ütluste andmisest keeldumiseks KrMS § 71-73 sätestatud alused, keeldus tunnistajana ütluste andmisest ettekäändel, et ütlused võivad süüstada teda ennast. Kriminaalasja nr 17922900005 kohtueelse menetluse käigus uuritud sündmuse tehiolud välistavad võimaluse, et A. Kapajevi ütlused võinuks süüstada teda ennast kuriteo või väärteo toimepanemises. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
  8. Tartu Maakohtu 18.07.2018 otsusega karistati A. Kapajevit KarS § 318 järgi 4 kuu vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 31.01.2007 otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa 3 aasta 3 kuu 28 päeva vangistuse võrra ning mõisteti A. Kapajevile liitkaristuseks kohtuotsuste kogumi eest 3 aastat 7 kuud 28 päeva vangistust. Karistusaja algust arvestati alates 18.07.
  9. 2.
  10. Maakohus uuris järgmisi suulisi ja dokumentaalseid tõendeid: tunnistajate K.S., A.M., R.E. ja süüdistatava A. Kapajevi ütlused; tunnistaja A. Kapajevi ülekuulamise protokoll 17.02.2017; teatis kriminaalasja 17922900005 alustamise kohta; käskkiri kinnipeetav J.U. suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta; asitõendi, Tartu Vangla videovalvesüsteemi eeluuritavate eluosakonna koridori valvekaamerate salvestuste vaatlusprotokoll ja salvestused; kohtuotsused, mille alusel A. Kapajevi asub vanglas. 2.
  11. Dokumentaalsed ja suulised tõendid tõendavad, et 23.01.2017 kella 16 paiku tekkis Tartu Vangla E-9 eluosakonna koridoris füüsiline kontakt kahe kinnipeetava, S.M. ja J.U. vahel. Mõlemad eelnimetatud kinnipeetavad lõid üksteist käte ja jalgadega. A. Kapajev oli toimunud sündmuse vahetus läheduses ja võis seetõttu teada kokkupõrke põhjusi. Asitõendi vaatlusprotokoll 22.02.2017 eeluuritavate eluhoone
  12. eluosakonna koridori videokaamerate 23.01.2017 salvestust ja selle juures olev salvestus tõendavad, et Tartu Vangla E-9 eluosakonnas toimus 23.01.2017 kell 15.57 füüsiline kontakt kahe kinnipeetava S.M. ja J.U. vahel. Teatis kriminaalasja nr 17922900005 alustamise kohta tõendab, et 26.01.2017 alustati toimunud sündmuse asjaoludel kriminaalmenetlust KarS § 121 lg 1 tunnustel selles, et J.U. kasutas kinnipeetavana Tartu Vanglas füüsilist vägivalda kinnipeetava S.M. suhtes, tekitades viimasele füüsilist valu ja tervisekahjustuse. Kriminaalmenetlust alustas Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialist K.S. . Tunnistaja K.S. ütluste järgi viib ta Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialistina läbi kohtueelselt uurimist vanglas aset leidvate sündmuste järel. Konkreetsel juhul oli tema uurimisel Tartu Vangla eeluuritavate eluhoone
  13. osakonnas kahe kinnipeetava J.U. ja S.M. vahel 23.01.2017 aset leidnud konflikt, mis lõppes kaklusega. Videosalvestust vaadetes tuvastas K.S. , et esmalt oli verbaalne sõnavahetus koridoris ja asi kulmineerus sellega, et J.U. ründas S.M. t. A. Kapajev viibis konflikti toimumise juures, kui see verbaalselt alguse sai. Seda nägi pealt palju kinnipeetavaid, sh A. Kapajev. A. Kapajev oli tunnistajaks. Tunnistaja vaatles menetlejana erinevate videovalvekaamerate videosalvestusi DVD plaadil ja koostas selle kohta asitõendi vaatlusprotokolli. Salvestuse vaatlusel ta keskendus sündmusele ja konfliktile, mis oli kahe kinnipeetava vahel. Tunnistaja tuvastas asitõendi vaatlusega kinnipeetavad, kes intsidendi juures viibisid. Tunnistaja kui menetleja jaoks oli oluline leida isikud, kes teavad sündmusega 2 seotud asjaolusid. Kuna A. Kapajev seisis vahetuse läheduses ja kuulis täpselt, milles konflikt alguse sai, tahtis K.S. menetlejana konflikti põhjust välja selgitada. Tunnistaja K.S. selgitas maakohtus vaadatud videosalvestuse põhjal, kuidas moodustus järjekord trellväravate juurde, kus teiselpool väravaid andis vanglaametnik R.E. kinnipeetavatele kirju kätte. Salvestuselt oli näha, et S.M. läks trellväravate juurde ja seal on ka A. Kapajev. J.U. liikus A. Kapajevi selja taha. J.U. ees seisab A. Kapajev. Kui S.M. liikus tagasi osakonda ja jäi J.U. juurde, oli A. Kapajev liikunud kirjakäru juurde. A. Kapajev seisis kirjakäru juures, kui valvur sekkus ja eemaldus A. Kapajevist. A. Kapajev seisis väljas ja suunas pilgu konflikti poole. Konflikt liikus mööda sektorit kaugemale, kinnipeetavad, sh A. Kapajev, liikusid pilguga järgi. Tunnistaja K.S. ütluste järgi ta nägi salvestust vaadates, et A. Kapajev oli n-ö number üks tunnistaja, sest oli konflikti alguses konflikti osapoolte juures. Tema nägi ka kõige lähemalt konflikti algust ja toimumist. Koheselt, kui mööda koridori konflikt edasi liikus, liikus ka A. Kapajev kaasa. 2.
  14. Eelpoolkirjeldatud tõenditega, tunnistaja K.S. ütlustega ja dokumentaalsete tõenditega, asitõendi vaatlusprotokolliga ja selle juures oleva salvestusega, samuti teatisega kriminaalasja alustamise kohta on tõsikindlalt tõendatud, et A. Kapajev võib teada S.M. ja J.U. vahel toimunud KarS § 121 koosseisuliste tunnustega füüsilise kontakti tõendamisesemes tähtsust omavaid asjaolusid. Menetleja K.S. järeldused, et A. Kapajev on tunnistaja, tuginesid objektiivsetele asjaoludele. A. Kapajev seisis kirju ootavate kinnipeetavate järjekorras S.M. ja J.U. vahel ning võis seetõttu kuulda nende vahel toimuvat vestlust, mis viis isikute omavahelise füüsilise kontaktini, millel on süüteokoosseisulised tunnused. A. Kapajev on kriminaalasjas 17922900005 tunnistaja KrMS § 66 lg 1 tähenduses. KrMS § 66 lg 2 järgi kriminaalasjas ei või tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav isik. Tõendid kinnitavad, et A. Kapajevi puhul ei olnud tegemist isikuga, kellele oli alust esitada sündmusega seonduvalt kahtlustus. Tunnistaja K.S. ütluste järgi A. Kapajev ise kindlasti selles konfliktis ei osalenud, oli kõrvaltvaataja rollis. 2.
  15. Tunnistaja R.E. ütluste järgi A. Kapajev ei osalenud kuidagi selles kakluses. Kakluse alguses oli A. Kapajev tunnistaja juures ja jäi seisma kirjakäru juurde, kui tunnistaja läks asja lahendama. Ei olnud mingid tõendid selle kohta, et A. Kapajevil oleks olnud mingi seos kriminaalasjaga. Seda asjaolu kinnitavad tunnistaja K.S. ütlused selle kohta, et osapooled, eriti J.U. , kes oli kahtlustatava rollis, taotles osade kaaskinnipeetavate ülekuulamist, kes tema kasuks võiks anda ütlusi. A. Kapajevi nime ei tulnud kummaltki, ei kannatanu ega kahtlustatava poolt. Tunnistajale teadaolevalt kolm kinnipeetavat (J.U. , S.M. ja A. Kapajev) omavahel ei suhelnud. Tunnistajale teadaolevalt ei ole A. Kapajevil J.U. ga ega A. Kapajevil S.M. ga olnud varem omavahel mitte ühtegi probleemi või konflikti. Igasugused suhted neil omavahel puudusid. Ei tekkinud kahtlust, et A. Kapajevil oleks olnud roll seoses selle sündmusega. Alustatud kriminaalmenetluses kuulas K.S. tunnistajana üle mitu kinnipeetavat. Teised kinnipeetavad andsid sisulisi ütlusi. Kes ütles, et ei mäletanud enam ja kes andis ütlusi, et midagi oli. Keegi kinnipeetavatest ei seostanud A. Kapajevit S.M. ja J.U. vahel toimunud sündmusega. Seega KrMS § 66 lg 2 sätestatud piirangut ei esine ja menetleja võis A. Kapajevit tunnistajana üle kuulata. 2.
  16. Tunnistaja K.S. ütluste järgi A. Kapajev ei selgitanud, et tal on mingisugune seos uuritava kuriteo sündmusega. Ta lihtsalt tõi üleüldise näite, et on näinud, kuidas on varasemalt süüdi mõistetud ütluste põhjalt ja ta keeldub ütlustest. 3 Kriminaalmenetluse ajendiks olnud füüsilises kontaktis osalenud isikud S.M. ja J.U. ning sündmuse vahetus läheduses olnud A. Kapajev olid sündmuse toimumise ajal Tartu Vanglas kinnipeetavad. Nad on üksteisele võõrad. Nende vahel puudub igasugune sugulusside. Nimetatud põhjustel ei olnud A. Kapajevil õigust keelduda ütluste andmisest KrMS § 71 lg 1 ja KrMS 71 lg 2 p 1 järgi, kuna ütlusi ei tulnud anda sugulaste vastu. Ütluste andmisest keeldumiseks puudus alus ka KrMS § 71 lg 2 p 2 järgi, sest kriminaalmenetlus oli uurimise algfaasis, tõendite kogumise faasis ja seetõttu ei olnud KarS § 121 tunnustega süüteos veel kedagi kaastäideviijana või osavõtjana süüdi või õigeks mõistetud. Eelpool kirjeldatud tõenditega on tuvastatud, et A. Kapajevi ütlused ei saanud süüstada teda ennast. 2.
  17. Uuritud tõendid kinnitavad, et 17.02.2017 A. Kapajevi tunnistajana ülekuulamisel ei andnud A. Kapajev ütlusi ja ütluste andmisest keeldumiseks puudus tal alus. Dokumentaalse tõendi, tunnistaja ülekuulamise protokolli andmetel on Tartu Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialist K.S. 17.02.2017 üle kuulanud tunnistajana A. Kapajevit. Ülekuulamine algas kell 12.48 ja lõppes kell 13.
  18. Ülekuulamisel on osalenud tõlk V.H.. Protokollis on kajastatud, et tunnistajale on tutvustatud KrMS §-des 66-74 sisalduvaid õigusi ja kohustusi ning selgitatud nende sisu. Tunnistajat on hoiatatud, et ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest järgneb vastutus KarS § 318 ja § 320 järgi. Protokollil puuduvad tunnistaja allkirjad. Protokollis õiguste ja kohustuste järel on käsikirjaline tekst: „Kinnipeetavale on tutvustatud tema õigusi ja kohustusi, kinnipeetav kinnitas, et need on temale arusaadavad ning küsimusi ei ole. Kinnipeetav keeldus allkirja andmast. K.S. allkiri“. Protokollist on näha, et tunnistajale on esitatud küsimus, mida ta oskab öelda 26.01.2017 E-9 eluosakonna koridoris kinnipeetavate S.M. ja J.U. vahel toimunud intsidendi kohta? Vastus: „Ma keeldun ütluste andmisest, kuna minu ütlused võivad süüstada mind ennast. Ma ei põhjenda, kuidas need ütlused mind süüstada võiksid. Ma olen näinud küll, kuidas antud ütluste põhjal mõistetakse inimesi süüdi. Mulle on selgitatud minu õiguseid ja kohustusi ning ma sain neist aru, küsimusi ei ole, aga ma pole nõus selle kohta allkirja andma, lihtsalt ei ole nõus.“ Tunnistajale esitati küsimus, kas talle on arusaadav, et teadvalt valeütluste andmise ja seadusliku aluseta ütluste andmisest keeldumise korral järgneb vastutus? Vastus: „Te ju alles tutvustasite mulle minu õiguseid ja kohustusi, ma juba vastasin sellele küsimusele, mina ei hakka mitu korda samale küsimusele vastama, sest kõike mida ma ütlen, võidakse hiljem minu vastu kasutada. Ma ei tulnud siia vabatahtlikult, et midagi rääkida, rohkem midagi lisada ei soovi.“ Protokollil on kaks allkirja: üle kuulas K.S. ja tõlk V.H.. Mõlema nime ees on allkirjad. Protokoll lõpeb järgmise käsikirjalise tekstiga: „Kinnipeetavale on tema ütlused tõlgitud vene keelde, keeldus ütluste õigsust allkirjaga kinnitamast, kuna kahtleb tõlgi kvalifitseerituses ja aususes“. Tekstil on ülekuulaja ja tõlgi allkirjad. Tunnistaja K.S. kinnitas maakohtus, et tema viis läbi tunnistaja A. Kapajevi ülekuulamist ja vormistas tunnistaja ülekuulamise protokolli. Tunnistaja kinnitas ülekuulamise protokolli autentsust. Käsikirjalised märkused protokollis on tema kirjutatud. Tõlgi allkirja on kirjutanud tõlk V. H.. Tunnistaja keeldus allkirjaga kinnitamast, et temale tutvustatud õigused ja kohustused on arusaadavad, suuliselt väljendas seda. Teisel lehel on tunnistaja ütlused, mida tõlk tõlkis temale. Ka sinna tunnistaja keeldus allkirja panemast, sest kahtles tõlgi pädevuses. Märkused protokollis kirjutas tunnistaja K.S. selleks, et hiljem oleks kõik selge. Menetluse käigus ei selgunud, et ütlused oleks võinud A. Kapajevit ennast süüstada. Ta keeldus igale poole allkirja panemast. 2.
  19. Tunnistaja A.M. ütlused kinnitavad, et A. Kapajev oli kriminaalasjas nr 17922900005 tunnistaja ja ta keeldus ütlusi andmast. Tunnistaja A.M. andis ütlusi, et ta töötab teabe- ja uurimisosakonnas menetlejana ja teab, et K.S. tegeles kriminaalasja uurimisega, kus J.U. ründas S.M. t 2017 jaanuaris. Videosalvestusest on näha, et A. Kapajev oli seal juures ja teda 4 kuulati üle tunnistajana. Tunnistajal on K.S. üks töökabinet. Ta sisenes kabinetti, kui ülekuulamine oli alanud. Kabinetis oli tõlk V. H, K.S. ja A. Kapajev. A. Kapajev selgitas, et ei taha ütlusi anda. Põhjuseks tõi, et võivad süüstada teda ennast kuriteo toimepanemisel. Ei selgitanud, millisel viisil. A. Kapajev küsis tõlgi pädevuse kohta üldiselt. Tunnistaja juuresolekul K.S. vormistas ülekuulamise protokollis õigustest ja kohustustest teatavaks tegemise fakti, samuti et tunnistaja on teadlik, et seadusliku aluseta ütluste andmisest järgneb vastutus. Tunnistaja ei saanud aru, miks A. Kapajev keeldus ütlusi andmast. Oli tema väide, et võivad süüstada teda ennast, aga mis viisil, ei saanud selgeks. Vangla menetlejad töötavad suuremate asjade korral meeskonnas. Kui sündmus on toimunud ja on videosalvestus, siis kõigepealt vaatab video üle nn jälitaja, teabe- ja uurimisosakonna ametnik. Menetleja võtab videosalvestise süsteemist ja salvestab selle. Videot on võimalik vaadata enne plaadile jõudmist. Menetleja vaatab seda, et kas kriminaalmenetluse mõttes on midagi salvestusest näha ja kui on, siis vaatleb salvestust asitõendina. Protokoll koostatakse siis, kui menetleja on veendunud tõenduslikus mõttes teabe olemasolus. Tunnistaja A.M. l sellist infot ei ole, et A. Kapajevil on eluline seos J.U. ga või teise tüli osapoolega, pole ühiseid projekte, omavahel tülisid ega probleeme. Kõik, mis tunnistajaga ülekuulamisel toimus ja räägiti, on kirjas ülekuulamise protokollis. Midagi protokollivälist ei olnud. Temaga ei olnud võimalik vestlust arendada. Oli ärritunud, ülbe. Ei olnud n-ö jututuju. 2.
  20. Tunnistaja A. Kapajevi ülekuulamise protokoll 17.02.2017 vastab KrMS §-s 74 sätestatud nõuetele. Protokollis on näha, et ülekuulamise eel on tunnistajale selgitatud KrMS § 68 lõigete 1 – 3 järgi nõutavaid õigusi ja kohustusi, samuti vastutust. Tunnistajana ülekuulamisel ei ole käsitletud tõendamiseseme asjaoludesse mittepuutuvaid küsimusi. Süüdistatava A. Kapajevi ütlused kinnitavad, et talle selgitati enne ülekuulamist õigusi, kohustusi ja vastutust. Süüdistatav kinnitab ka seda, et ta ei andnud ütlusi tunnistajana. Süüdistatava ütluste järgi hakkas uurija K.S. teda survestama ütlusi andma ja seetõttu ta ütlusi ei andnud. Tunnistajate K.S. ja A.M. ütlused ei tõenda tunnistaja survestamist ütlusi andma 17.02.2017 ülekuulamisel. Tunnistaja K.S. ütluste järgi tunnistaja A. Kapajev keeldus igasuguste ütluste andmisest. A. Kapajev oli algusest peale negatiivselt meelestatud. Kõik, mis protokollis on kirjas, on tema jutt. Protokolli väliselt midagi ei öelnud. Süüdistatava enda ütlused selle kohta, et ta ei tahtnud tunnistajana rääkida just selle uurijaga ja anda ütlusi just selle uurijale, kinnitavad tunnistaja ütlusi A. Kapajevi negatiivse meelestatuse kohta. Süüdistatava ütluste järgi oma negatiivset meelestatust näitas A. Kapajev uurija suhtes ülekuulamise algusest peale, kui ta keeldus andma allkirja õiguste ja kohustuste selgitamise, samuti vastutusest teadlikuks saamise kohta. Tunnistaja K.S. ütluste järgi kandus A. Kapajevi negatiivne meelestatus edasi ka uurimistoimingu juures osalenud tõlgi suhtes. Tunnistajana ülekuulamise protokoll 17.02.20017 ja tunnistaja K.S. ütlused kinnitavad, et kui uurija oli protokolli kandnud märkmed õiguste kohta allkirjas andmisest keeldumise kohta, jätkas ta tunnistaja ülekuulamist tunnistajale küsimuste esitamisega. Eelnimetatud menetleja tegevus on kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud menetlusnormidega kooskõlas ja lubatud tegevus. Tunnistaja keeldumise järel õiguste selgitamise kohta allkirja andmast tunnistaja küsitlemisega alustamist ei ole põhjust käsitleda tunnistaja survestamiseks või muul viisil mõjutamiseks ütlusi andma. Süüdistatava ütluste järgi peegeldus temale tema enda negatiivne suhtumine uurijasse tagasi uurijalt. Seda kinnitavad süüdistatava ütlused kaitsja küsimusele, kas põhjendas uurijale seda, miks ütlusi ei andnud. Süüdistatav vastas: „Ma ütlesin ainult, et ma tean juhtumeid, kus kinnipeetavad olid süüdimõistetud vale ütluste andmise eest ja kuna ma nägin uurija negatiivset suhtumist ja ei teadnud, mida temast võib oodata ja kuidas pärast kõik välja tuleb. Sellepärast ei hakanud midagi selgitama“. 5 2.
  21. Küsimusele, mida süüdistatav sellega silmas pidas, et temalt võidi küsida midagi, mida ta ei näinud või ei kuulnud – vastas süüdistatav: „Midagi ma olen näinud ja kuulnud, aga mitte algusest peale. Vaadates seda uurijat, ei tea, mida võib temast oodata. Praegu oleksin kohtu ees selle eest, et uuritakse valeütluste andmist“. Süüdistatava ütlused kinnitavad, et mõningaid asjaolusid ta teadis konflikti osapoolte omavahelistest suhetest, kuid pidas vajalikuks neist vaikida. Vaikimist põhjendab süüdistatav asjaoluga uurijal tekkis juba arvamus salvestiselt konflikti nägemise järel. Süüdistatava ütlused kinnitavad uurija järeldusi selles, et A. Kapajev võis teada tõendamiseseme asjaolusid S.M. ja J.U. vahelises konfliktis ja A. Kapajev oli kriminaalasjas tunnistaja KrMS § 66 lg 1 tähenduses. Uurija seisukoht selles, et A. Kapajev on tunnistaja, kujunes objektiivsetel asjaoludel, valvekaamera videosalvestuselt nähtud sündmusi ja isikute paiknemist hinnates. 2.
  22. Menetlustoimingu läbiviimisel, tunnistaja A. Kapajevi ülekuulamisel ei tuvastanud maakohus menetlusnormide rikkumist. Süüdistatava väitel rikuti menetlusnorme sellega, et uurimistoimingu juurde tuli teine menetleja, A.M. , kes ei ole tunnistaja ülekuulamise protokolli kantud. Tunnistajate K.S. ja A.M. ütluste järgi töötavad nad ühes töökabinetis. Tunnistaja A.M. ütluste järgi läks ta enda töökohta, siis A. Kapajev n-ö sundis teda sekkuma, välja selgitamaks, et mis on põhjus ütluste andmisest keeldumiseks. Tunnistaja A.M. peab võimalikuks, et tõenäoliselt küsis, et millised on asjaolud, kuidas need ütlused võisid teda ennast süüstada. See on kõik. Süüdistatava ütluste järgi oli ülekuulamine praktiliselt juba lõpetatud, kui tuli A.M. . K.S. küsis korduvalt tunnistaja õiguste kohta. Pärast trükkis midagi arvutisse. Jäi mulje, et istus ja ootas, et kuna tuleb A.M. . A.M. tuli K.S. töökoha juurde, hakkas temaga suhtlema. Küsis A. Kapajevilt, et miks ta keeldub ütluste andmisest. Pärast seda läks A.M. oma laua taha ja hakkas tegelema oma asjadega. 2.
  23. Ka väitis süüdistatav, et tõendite kogumine on toimunud ebaloogilises järjekorras ja sellega rikutud menetlusnorme. A. Kapajev on tunnistajana üle kuulatud 17.02.2017, s.o enne asitõendi vaatlusprotokolli koostamist 22.02.
  24. Tunnistaja K.S. ütluste järgi oli ta selleks ajaks, kui asus A. Kapajevit üle kuulama, videosalvestust vaadanud, tuvastas järjest kinnipeetavaid, kes juures viibisid ja kes võisid sündmust pealt näha ka kuulata ja millest konflikt alguse sai või mis oli konflikti põhjus. Kuna A. Kapajev oli vahetult konfliktis osalenud isikute juures, oli ta nn tunnistaja number üks. Maakohus leidis, et videosalvestise vaatamine oli uurijale abivahendiks tõendite kindlaksmääramisel ja tunnistajate tuvastamisel. Kuna A. Kapajev oli vahetult sündmuse juures, võis ta teada sündmusega seotud asjaolusid kõige enam ja seetõttu valis K.S. esimeste menetlustoimingute hulgas tunnistaja A. Kapajevi ülekuulamise. Kuna tunnistaja keeldus ütlusi andmast kriminaalasja nr 17922900005, tuli alustada A. Kapajevi suhtes menetlus KarS § 318 tunnustel ja see toimus kriminaalasja nr 17922900026 raames.
  25. eluosakonna koridori valvekaamera salvestuse asitõendina vaatlemise ja vaatlusprotokolli koostamise vajadus tekkis alles pärast tunnistaja A. Kapajevi ülekuulamist, kui selgus, et tunnistaja ei anna ütlusi ja tema suhtes tuleb alustada kriminaalmenetlus. Maakohus ei võtnud seisukohta, kas asitõendi vaatlusprotokoll oli vajalik tõend kriminaalasjas nr
  26. Samuti ei hinnanud maakohus lahendatavas kriminaalasjas uurija tegevust kriminaalasja nr 17922900005 menetlemisel. A. Kapajevi tunnistajana ülekuulamise vajadus tekkis kriminaalasja nr 17922900005 menetlemisel tõendi saamiseks. 2.
  27. Tunnistajana ülekuulamisel 17.02.2017 on A. Kapajev andnud ütlusi: „Ma ei tulnud siia vabatahtlikult, et midagi rääkida, rohkem midagi lisada ei soovi“. Ütlustes väljendub tunnistajaks olnud isiku seisukoht, mille järgi ta saab vabalt valida tunnistajana ütluste andmise 6 või ütluste andmisest keeldumise vahel. Eelkirjeldatud ütlustega väljendas A. Kapajev selget tahet keelduda ütluste andmisest. Seadusest tulenevalt ei ole tunnistajal vaba valikut menetleja kutsel ilmumise üle otsustamiseks. Ka menetleja kutsel ilmumine on isiku kohustus. Mõjuva põhjusteta ilmumata jäämise korral on kriminaalmenetluses võimalik kasutada KrMS § 138 sätestatud menetluse tagamise vahendeid (menetlustrahv, -arest, sundtoomine, tagaotsimine). Olukorras, kus kriminaalmenetlus toimub vanglas ja tunnistaja oli kinnipeetav, toimetati ta menetleja juurde vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras ja seetõttu ei tekkinud küsimust menetluse tagamise vahendite kohaldamise vajadusest. Süüdistatava ja tunnistaja K.S. ütlused kinnitavad, et A. Kapajev pani süüteo toime otsese tahtlusega. Tunnistaja K.S. ütluste järgi A. Kapajev ei selgitanud, et tal on mingisugune seos uuritava kuriteo sündmusega. Ta lihtsalt tõi üleüldise näite, et on näinud, kuidas on varasemalt süüdi mõistetud ütluste põhjalt ja ta keeldub ütlustest. Asitõendi vaatlusprotokoll kinnitab, et A. Kapajev oli kriminaalmenetluse ajendiks olevale sündmuse, vangla
  28. eluosakonna koridoris toimunud S.M. ja J.U. rüseluse, vahetus läheduses ja nägi sündmust pealt. Süüdistatava ütluste järgi ta teadis mingeid asjaolusid konflikti osapoolte omavaheliste suhete kohta. Maakohtul ei ole põhjust selles teadmises kahelda, sest süüdistatava ütluste järgi oli ta S.M. ga enne kuriteosündmust
  29. sektsioonis mitte kaugel teineteisest ja suhtlesid omavahel. Süüdistatav andis ütlusi ka selle kohta, et ütluste andmise korral võidi teda süüdistada ka valeütluste andmises. Valides oma käitumises kahe võimaluse vahel, kas keelduda ütluste andmisest või anda tegelikkusele mittevastavaid ütlusi, teadis A. Kapajev, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja vähemalt möönis seda. Ta pani KarS § 318 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime otsese tahtlusega KarS § 15 lg 3 tähenduses. 2.
  30. Uuritud tõendite põhjal on maakohus jõudnud veendumusele, et A. Kapajevil ei olnud 17.02.2017 tunnistajana ülekuulamisel tegelikku alust keelduda ütluste andmisest. Seda kinnitavad ka tunnistaja R.E. ütlused. Tunnistaja andis ütlusi, et temal oli tavapärane rutiinne tegevus kirjade jagamisel. Kinnipeetavad tulevad ühe kaupa trelluksest üle sektori valveruumi ette, tema kontrollib kirja ära ja annab kinnipeetavale kirja kätte. Kirja saanud kinnipeetav läheb seejärel ära ja tuleb järgmine kinnipeetav. Esimene oli S.M. , kellele andis kirja sellel päeval. Järjekorras oli A. Kapajev ja J.U. . Tunnistaja andis S.M. le kirja ära ja hakkas kirja andma A. Kapajevile, tegeles sellega kui järsku märkas, et mingi kähmlus hakkas S.M. ja J.U. vahel. Kogu tähelepanu läks J.U. ja S.M. konflikt kuidagi lahendada. Kui konflikt algas, oli A. Kapajev tunnistaja kõrval ja jäi ette valveruumi, kui tunnistaja läks konflikti osapooli lahutama. Rüseluse ajal kuulis tunnistaja venekeelset karjumist. Enne rüselust tunnistaja midagi ei kuulnud. Tunnistaja R. E. ütlustest saab järeldada, et S.M. ja J.U. vahel tekkis füüsiline kontakt ajal, kui A. Kapajev oli nendest eemaldunud. Tõenditest ei ole võimalik teha järeldusi, kas A. Kapajevi juuresolekul vahetult enne kokkupõrget osapooled suhtlesid. A. Kapajev pidas võimalikuks, et midagi ta konflikti põhjuste kohta teab. A. Kapajevil oli võimalik uurijale anda ütlusi, kas ta kuulis vahetult enne S.M. ja J.U. vahelist füüsilist konflikti nende omavahelist vestlust. Ta jättis tunnistajana selle kohta ütlused andmata ilma seadusliku aluseta ja realiseeris sellega KarS § 318 ettenähtud kuriteokoosseisu – keeldus tunnistajana kriminaalmenetluses ütluste andmisest aluseta. 2.
  31. Maakohus ei tuvastanud süüd ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid. 2.
  32. Karistuse osas märkis maakohus järgmist. Karistusregistri andmetel on A. Kapajev varem korduvalt karistatud isik. Tal on kolm kehtivat kriminaalkaristust. Maakohus on tuvastanud, et A. Kapajev pani otsese tahtlusega toime teise 7 astme kuriteo. Süüdistatava teos puuduvad KarS §-s 57 ja §-s 58 ettenähtud koosseisuvälised karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Karistusregistrist ja kohtuotsustest nähtub, et A. Kapajevit on karistatud mitmete isikuvastaste kuritegude ja vara vastu suunatud kuritegude eest, kusjuures eelnimetatud kuriteod on raskusastmelt olnud nii esimese kui teise astme kuriteod. A. Kapajevit on karistatud ka dokumendi riisumise ja kahe tunnistaja ähvardamise eest õigusemõistmise takistamise eesmärgil. Süüdistatav kannab eelnimetatud kuritegude eest karistust. Karistuse kandmise ajal pani A. Kapajev toime uue samaliigilise kuriteo, õigusemõistmise vastu suunatud kuriteo. Süüdistatava ütluste järgi on ta 18 aastat järjestikku vanglas karistust kandnud. Selle aja jooksul on ta läbinud kõik sotsiaalprogrammid. Osales aastatel 2010 või 2011 ja 2015 või 2016 sotsiaaloskuste treeningul, vihajuhtimise programmis, eluviiside treeningus. Ükski varasem karistus, reaalsed vangistused ei ole mõjutanud teda edasistest süütegudest loobuma, vaid ta on jätkanud kuritegelikku käitumist. Kuna kohtuistungil uuritud tõenditega leidis tuvastamist, et tunnistajana ütluste andmisest keeldumine iseenesest takistas kriminaalmenetluses tõe tuvastamist vähesel määral, hindas maakohus süüdistatava süü keskmisest madalamaks. Hinnates võimalusi mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest arvestas maakohus ka asjaoluga, et A. Kapajev ei ole ise oma tegu ka kohtuliku arutamise käigus hukka mõistnud. Süüdistatava puhul on tema enda käitumisest ja suhtumisest tulenevalt põhjendatud tema karistamine vangistusega sanktsiooni keskmisest määrast allapoole jääva karistusega, 4 kuu pikkuse vangistusega. Apellatsioonid
  33. Tartu Maakohtu 18.07.2018 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav A. Kapajevi kaitsja, kes palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega mõista A. Kapajev talle esitatud süüdistuses õigeks. Maakohus ei ole piisava põhjalikkusega kaalunud A. Kapajevi selgitusi sündmuse asjaolude kohta. Õige on A. Kapajevi seisukoht, et ütlusi andes oleks ta kahjustanud iseennast ja oma julgeolekut vanglas.
  34. Tartu Maakohtu 18.07.2018 otsuse peale esitas apellatsiooni ka süüdistatav A. Kapajev, kes palub tühistada A. Kello tasu apellatsioonkaebuse kirjutamise eest, kuna see on põhjendamatu; tühistada maakohtu otsusega määratud kaitsjatasu 960 eurot, kuna töö mastaap oli kunstlikult loodud ning tunnistada A. Kapajevi ülekuulamise protokoll ebaseaduslikuks ja tühistada see ja selle alusel teha õigeksmõistev otsus ning määrata korduv tunnistajana ülekuulamine kriminaalasjas nr
  35. 4.
  36. Apellatsioonis leitakse, et K. Soodla survestas süüdistatavat ütlusi andma ning tõendite sellisel viisil kogumine on isiku au ja väärikust rikkuv. A. Kapajevi ütlusi oleks tulnud kontrollida ka sellega, et oleks tulnud üle kuulata tunnistajana ka tõlk V. H. Prokurör ei ole sihilikult tõlki üle kuulanud. Ka kaitsja oleks pidanud tunnistajana V. H. välja kutsuma, kuid ta ei teinud seda ning jättis süüdistatava kaitseta. 4.
  37. Tunnistaja A.M. kinnitas maakohtus, et ta osales süüdistatava ülekuulamisel, kuid teda ei ole märgitud ülekuulamise protokollis, mistõttu on protokoll kehtetu. Protokoll ei kajasta uurimismenetluse toimingu tingimusi, käiku ja tulemust. A. Kapajev selgitab veelkord, et ta ei kuulnud toimunud konflikti, vaid nägi seda mingi hetk üksnes osaliselt. 4.
  38. Süüdistatav toob välja, et ta ei saanud koheselt kohtuks ennast ette valmistada, kuna talle ei väljastatud kriminaalasja koopiaid. A. Kello tõi koopiad A. Kapajevile vanglasse ja sellega tõstis kaitsja kunstlikult ka oma tehtud töötasu, mis on põhjendamatu. 8 4.
  39. Ka A. Kello apellatsioonkaebuse koostamine 2 tunni ulatuses ei ole põhjendatud arvestades selle mahtu. Seega ei esinda kaitsja süüdistatava huve, vaid teda huvitab üksnes materiaalne külg. Kaitsjatasu tuleb jätta seetõttu rahuldamata. Samuti oleks pidanud kaitsja taotlema menetluskulude vähendamist/riigi kandma jätmist, kuna need võivad panna ohtu süüdistatava resotsialiseerumise.
  40. Tartu Ringkonnakohtu 18.09.2018 määrusega võeti süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonid menetlusse ning anti menetlusosalistele aega esitada kirjalikke seisukohti, taandusi ning taotlusi kuni 27.09.
  41. Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
  42. Ringkonnakohus, uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid, tutvunud esitatud apellatsioonidega, leiab, et Tartu Maakohtu 18.07.2018 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
  43. Apellatsioonides ei esitatud menetlusosaliste poolt selliseid põhimõtteliselt uusi asjaolusid, mis poleks teada olnud maakohtule. Maakohtu otsuse põhiosas on süüdistatava, kaitsja ja prokuröri seisukohti süüdistuse osas põhjalikult käsitletud ning ringkonnakohus nõustub nendega. Süüdistus süüteos KarS § 318 järgi on tõendamist leidnud. Seega ei pea ringkonnakohus vastama apellatsioonides tõstatatud kõikidele vastuväidetele, milledele maakohus on ammendavalt vastanud.
  44. Süüdistatava enda apellatsioon sisaldab mõnevõrra rohkem vastuväiteid maakohtu süüdimõistvale otsusele kui kaitsja apellatsioon.
  45. Apellantide põhiväiteks on, et süüdistataval oli põhjus ütluste andmisest keelduda, kuna ütlusi andes oleks süüdistatav A. Kapajev kahjustanud iseennast ja oma julgeolekut vanglas. Maakohus on seda kaitseväidet aga juba käsitlenud ja süüdistatava vastuväited ümber lükanud.
  46. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjalikult uurinud sellekohaseid tõendeid ja teinud põhjendatud järeldused (KoTo lk 151-154). Kohus on analüüsinud olukorda, kus KrMS § 66 lg 3 alusel on tunnistaja kohustatud ütlusi andma, kui KrMS § 71-73 alusel puudub ütluste andmisest keeldumiseks seaduslik alus.
  47. Maakohus on vajalikul määral uurinud A. Kapajevi suhtlustasandit ja kokkupuudet kaassüüdimõistetute S.M. ja J.U. ga. Kohus tuvastas, et nimetatud isikud olid üksteisele võõrad ja nende vahel puudus igasugune sugulusside. Nimetatud põhjustel ei olnud A. Kapajevil õigust keelduda ütluste andmisest KrMS § 71 lg 1 ja KrMS 71 lg 2 p 1 järgi, kuna ütlusi ei tulnud anda sugulaste vastu. Ütluste andmisest keeldumiseks puudus alus ka KrMS § 71 lg 2 p 2 järgi, sest kriminaalmenetlus oli uurimise ja tõendite kogumise algfaasis ja seetõttu ei olnud KarS § 121 tunnustega süüteos veel kedagi kaastäideviijana või osavõtjana süüdi või õigeks mõistetud. Tõendid kinnitavad seega, et 17.02.2017 A. Kapajevi tunnistajana ülekuulamisel ei andnud A. Kapajev ütlusi ja ütluste andmisest keeldumiseks puudus tal alus.
  48. Dokumentaalse tõendi, tunnistaja ülekuulamise protokolli andmetel on Tartu Vangla teabeja uurimisosakonna spetsialist K.S. 17.02.2017 üle kuulanud tunnistajana A. Kapajevit. Ülekuulamine algas kell 12.48 ja lõppes kell 13.
  49. Ülekuulamisel on osalenud tõlk V.H.. Protokollis on kajastatud, et tunnistajale on tutvustatud KrMS §-des 66-74 sisalduvaid õigusi ja kohustusi ning selgitatud nende sisu. Tunnistajat on hoiatatud, et ütluste andmisest seadusliku aluseta keeldumise ja teadvalt vale ütluse andmise eest järgneb vastutus KarS § 318 ja § 320 järgi. Protokollil puuduvad tunnistaja allkirjad. Protokollis õiguste ja kohustuste järel on käsikirjaline tekst: „Kinnipeetavale on tutvustatud tema õigusi ja kohustusi, kinnipeetav kinnitas, et need on temale arusaadavad ning küsimusi ei ole. Kinnipeetav keeldus allkirja andmast.“ K.S. allkiri. (Ko To lk 53-54). 9
  50. Protokollist on näha, et tunnistajale on esitatud küsimus, mida ta oskab öelda 26.01.2017 E-9 eluosakonna koridoris kinnipeetavate S.M. ja J.U. vahel toimunud intsidendi kohta? Vastus: „Ma keeldun ütluste andmisest, kuna minu ütlused võivad süüstada mind ennast. Ma ei põhjenda, kuidas need ütlused mind süüstada võiksid. Ma olen näinud küll, kuidas antud ütluste põhjal mõistetakse inimesi süüdi. Mulle on selgitatud minu õiguseid ja kohustusi ning ma sain neist aru, küsimusi ei ole, aga ma pole nõus selle kohta allkirja andma, lihtsalt ei ole nõus.“ Tunnistajale esitati küsimus, kas talle on arusaadav, et teadvalt valeütluste andmise ja seadusliku aluseta ütluste andmisest keeldumise korral järgneb vastutus. Vastus: „Te ju alles tutvustasite mulle minu õiguseid ja kohustusi, ma juba vastasin sellele küsimusele, mina ei hakka mitu korda samale küsimusele vastama, sest kõike mida ma ütlen, võidakse hiljem minu vastu kasutada. Ma ei tulnud siia vabatahtlikult, et midagi rääkida, rohkem midagi lisada ei soovi.“
  51. Küsimusele, mida süüdistatav sellega silmas pidas, et temalt võidi küsida midagi, mida ta ei näinud või ei kuulnud – vastas süüdistatav: „Midagi ma olen näinud ja kuulnud, aga mitte algusest peale. Vaadates seda uurijat, ei tea, mida võib temast oodata. Praegu oleksin kohtu ees selle eest, et uuritakse valeütluste andmist“. Süüdistatava ütlused kinnitavad, et mõningaid asjaolusid ta teadis konflikti osapoolte omavahelistest suhetest, kuid pidas vajalikuks neist vaikida. Vaikimist põhjendab süüdistatav asjaoluga, et uurijal tekkis juba arvamus salvestiselt konflikti nägemise järel. Süüdistatava ütlused kinnitavad uurija järeldusi selles, et A. Kapajev võis teada tõendamiseseme asjaolusid S.M. ja J.U. vahelises konfliktis ja A. Kapajev oli kriminaalasjas tunnistaja KrMS § 66 lg 1 tähenduses. Uurija seisukoht selles, et A. Kapajev on tunnistaja, kujunes objektiivsetel asjaoludel, valvekaamera videosalvestuselt nähtud sündmusi ja isikute paiknemist hinnates.
  52. Pärast maakohtu otsust on A. Kapajev apellatsioonis rõhutanud, et tema ütluste andmisest aluseta keeldumise põhjuseks oli kaassüüdimõistetu J.U. isik ja temast lähtuv võimalik oht. Selles osas on samuti maakohus oma seisukoha esitanud ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks seda korrata. Maakohtus süüdistatav selgitas, et tunneb J.U. t, kes kannab eluaegset vangistust ja avaldas järgmist. J.U. ei ole adekvaatne inimene. Kui talle keegi midagi vastu ütleb, siis tema reageerib negatiivselt, ründab, ähvardab inimest tapmisega. Ta kartis, et kui annab ütlusi, siis ei tea, mida J.U. võib pärast temaga teha. Ta kardab enda elu pärast. Tartu Vangla ei saa tema turvalisust tagada.
  53. Süüdistatava ütlustest ei tulene asjaolu, et tema tunnistajana antud ütlusi võidi konkreetse kriminaalasja menetluses kasutada tema vastu, vaid tema ütlused võivad põhjustada kahtlustatava J.U. vaenuliku suhtumise süüdistatavasse, mille tagajärgi süüdistatav kardab. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et väidetav hirm kahtlustatava ees, kelle süüteo asjaolude kohta tuleb anda tunnistajana ütlusi, ei ole ütluste andmisest keeldumise aluseks. Kriminaalmenetluse seadustikus on konkreetsed menetlusnormid, kuidas kaitsta tunnistajat ja tagada tema turvalisus seoses osalemisega tunnistajana kriminaalmenetluses. Väita ja asuda seisukohale, et vabariigi vangistusasutustes ei suudeta hoida korda ja tagada süüdimõistetute turvalisust, on ilmne liialdus ja seda süüdistatava väidet ei saa pidada asjakohaseks.
  54. A. Kapajev leiab apellatsioonis, et kohtueelses menetluses rikuti menetlusnorme, kuna ülekuulamise juures viibis uurimisosakonna menetleja A.M., kes kinnitas maakohtus, et ta oli süüdistatava ülekuulamisel, kuid teda ei ole märgitud ülekuulamise protokolli, mistõttu on protokoll kehtetu. Protokoll ei kajasta uurimismenetluse toimingu tingimusi, käiku ja tulemust. 10 Ringkonnakohus leiab nagu maakohuski, et 17.02.2017 A. Kapajevi tunnistajana ülekuulamisel pole menetlusnormide rikkumist tuvastatud, mis süüdistatava kaitseõigust riivaks ja menetluslik vajadus uue ülekuulamise läbiviimiseks ja protokolli koostamiseks puudub.
  55. Olukorras, kus menetlustoimingu juurde tuli teine menetleja, A.M. , kes ei ole tunnistaja ülekuulamise protokolli kantud, ei tähenda veel, et oleks rikutud menetlusnorme või A. Kapajevi õigusi. On teada asjaolu, et menetlustoimingu juures viibijad kantakse protokolli uurimistoimingu algul. Maakohus on selles osas käsitlenud kohtus üle kuulatud tunnistaja A.M. ütlusi ja esitanud sellekohased ammendavad järeldused ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks neid üle korrata.
  56. Ringkonnakohtu jaoks pole midagi ebaharilikku olukorras, kus A.M. , kes töötas teabe-ja uurimisosakonnas menetlejana nagu K.S. , kuuldes, et A. Kapajev ei soovi ütlusi anda, päris A. Kapajevilt selle põhjust. A. Kapajev selgitas, et ei taha ütlusi anda, olles seejuures ärritunud ja ülbe. Tunnistaja A.M. ütluste kohaselt ei saanudki talle sel hetkel selgeks, miks A. Kapajev keeldus ütlusi andmast, sest A. Kapajevi selgitus, et teda võidakse süüstada oli arusaamatu ja ebaselge. Küll on tõsikindel, et tõendamiseseme asjaolude kohta esitas tunnistajale küsimused menetlustoimingut läbiviinud menetleja K.S. .
  57. Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad süüdistatava A. Kapajevi enda negatiivset meelestatust ülekuulamist läbi viinud uurija K.S. suhtes. See avaldus esmalt juba asjaolus, et A. Kapajev keeldus menetlustoimingu algul andmast allkirja õiguste ja kohustuste selgitamise kohta. Tunnistaja K.S. on ütlustes selgitanud, et edasiselt kandus negatiivne hoiak ka tõlgi V. H suhtes. Vastumeelsus ja sõjakus uurimistoimingu ning selles osalejate suhtes avaldub ka 17.02.2017 A. Kapajevi tunnistajana ülekuulamise protokollist, kus protokolli lõpus on A. Kapajev avaldanud, et kahtleb tõlgi kvalifikatsioonis ja aususes.
  58. Tunnistajate K.S. ja A.M. ütluste järgi töötavad nad ühes töökabinetis. Tunnistaja A.M. ütluste järgi läks ta enda töökohta, siis A. Kapajev n-ö sundis teda sekkuma, välja selgitamaks, et mis on põhjus ütluste andmisest keeldumiseks. K.S. ei saanud selle toiminguga edasi minna. K.S. on jätnud protokolli märkimata, et poole ülekuulamise pealt tuli teine menetleja osalema. Osalejad märgitakse alguses. Tunnistajana ülekuulamise protokolli märgitud esimese küsimuse küsimise juures A.M. ei viibinud. Viibis ainult teise küsimuse küsimise juures ja selle esitas konkreetselt K.S. . Protokollis on ainult K.S. poolt esitatud küsimused ja ülekuulatava poolt antud vastused. A.M. ei esitanud küsimusi seoses nende asjaoludega, millega seoses A. Kapajev välja kutsuti (Ko To lk 124-125). Tunnistaja A.M. ja süüdistatava ütlused on samasisulised selles, et A.M. , kes on ka menetleja ülesannetes vangla teabe ja uurimisosakonna spetsialist, tuli K.S. juhtimisel läbiviidud menetlustoimingu, tunnistaja A. Kapajevi ülekuulamise juurde ajal, kui ülekuulamine oli praktiliselt lõppenud ja menetleja lõpetas ülekuulamise protokolli vormistamist. Kuigi A.M. küsis veel tunnistajalt ütluste andmisest keeldumise põhjust, ei muutnud see asjaolu tunnistaja seisukohta ütluste andmisest keeldumise osas. Tõendamiseseme asjaolude kohta A.M. tunnistajale küsimusi ei esitanud. Seetõttu ei olnud A.M. ka menetlustoimingus osaleja ning tema nime märkimine ülekuulamise protokolli ei olnud põhjendatud. Prokurör küsis tunnistajalt, et kas süüdistatav avaldas midagi, mis võis õigustada ütluste andmisest keeldumist, millele A.M. vastas, et seda tunnistaja ei avaldanud ja täpsustas, et „temaga ei olnud võimalik vestlust arendada. Oli ärritunud, ülbe“ (Ko To lk 124p).
  59. Süüdistatav leiab, et kaitsja pole küllaldaselt esindanud süüdistatava huve, vaid teda kannustab üksnes materiaalne külg ja leiab, et kaitsjatasu nõue tuleb jätta seetõttu rahuldamata. Samuti oleks pidanud kaitsja taotlema menetluskulude vähendamist/riigi kandma jätmist, kuna need võivad panna ohtu süüdistatava resotsialiseerumise. 11 Ringkonnakohus märgib, et kaitsja A. Kello on siiski oma tööd teinud ja peab ka selle eest tasu saama. Samas on iga kaitsja tööstiil ka mõneti erinev ja vahel võib kaitsealustele tõepoolest tunduda, et kaitsja pole vajaliku hoolikusega oma kaitseülesannet täitnud. Kaitsja kaitsjatasust päris ilmajätmine pole käesolevas asjas mõeldav, kuid nii maakohus kui ringkonnakohus on pidanud vajalikuks korrigeerida väljamõistetavat kaitsjatasu suurust, vähendades seda. Süüdistatav on jätnud tähelepanuta, et kaitsjatasude arvestamisel on maakohus juba kaalunud tasu suuruse põhjendatust ja vähendanud kaitsja A. Kello riigi õigusabi tasu suurust 150 euro võrra (s.o 810 eurot), sest algselt oli see 960 eurot (Ko To lk 131-132). Küll lisandus 810 eurole kaitsja poolt kohtueelses menetluses osutatud õigusabi 150 eurot (Ko To lk 117-118), mistõttu kaitseülesande täitmise eest kaitsjale makstud tasu lõppsummaks kujunes 960 eurot.
  60. Kaitsja A. Kello on esitanud koos apellatsiooniga ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks, milles taotleb tasu 4 pooltunni ulatuses kohtuotsusega tutvumise ja apellatsiooni koostamise eest summas 120 eurot, sh käibemaks 20 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus apellatsiooni koostamise eest 4 pooltunni ulatuses ei ole põhjendatud, kuna apellatsiooni motiveeriv osas sisaldub 1-l lehel ning seega tasutaotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Arvestades apellatsiooni seisukohtade põhistuste vähesust, on põhjendatud apellatsiooni koostamise eest rahuldada kaitsjatasu taotlus 2 pooltunni ulatuses. Kaitsjatasu taotlus kuulub rahuldamisele 2 pooltunni ulatuses, s.o summas 60 eurot, sh käibemaks 10 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 1 alusel tuleb A. Kapajevil hüvitada A. Kello kaitsjatasu 60 eurot.
  61. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 18.07.2018 otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Tiit Lõhmus Mati Kartau /allkirjastatud digitaalselt/ 12 Aarne Sarjas

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.