Obsah (12)

§ 115§ 127§ 104§ 110§ 139§ 1043§ 171§ 111§ 101§ 100§ 103§ 113

2-16-3224 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kristiina Kruusel Otsuse tegemise aeg ja koht 11. detsember 2017, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-3224 Tsi

) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord 1 2-16-3224 Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Esitatud selgitus otsuse edasikaebamise korra ja tähtaja kohta ei ole käsitletav tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-s 10 nimetatud maakohtu loana otsuse edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võib seetõttu jätta esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või rikutud menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnatud tõendeid või rikkumised maakohtu otsuse tegemisel küll esinesid, kuid ei võinud oluliselt mõjutada lahendust asjas (TsMS § 637 lg 21). Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotluse esitamise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

1. Estonian Building Export OÜ (hageja) esitas 29.02.2016 Harju Maakohtule hagi XXXi (kostja) vastu, milles palus, arvestades hagi hilisemat (14.11.2016) täpsustust, kohustada kostjat andma hagejale üle järgmiste esemete otsene valdus: sõiduauto Mitsubishi Space Wagon (registreerimisnumbriga XXX); haagis Tiki Treiler (registreerimisnumbriga XXX); naelpüss Biltema kohvris; Hilti akuketaslõikur AG 125-A22 kastis + 1 aku; Hilti akulöökkruvikeeraja SID 22-A kastis (2 tk); Hilti tööriistade kott suur (1 tk); Makita elektriketassaag + kohver; Dewalt elektriplatesaag; elektrikompressor Makita; Hilti akuketassaag SCW 22-A; Hilti akulamp (1 tk); Hilti akukiirkruvipüss; Hilti aku perforaator + kohver + laadija; Hilti aku perforaator + kohver; Milwaukee mutrikeeraja + akulaadija + 2 akut; Hilti Kombivasar TE 70-ATC/AVR 230 V; Mafell Ketassaag + lõikeliin; Bosch tolmuimeja GAS AFC 504019275; materjali niiskusmõõtja; tungraud õli (1 tk); Biltema ketassaag; raadiojaam + laadija; Tjep naelapüstol väike + kohver; Makita akutrell + 2 akut + kohver; Makita perforaator + kohver; Dewalt akutrell + laadija + 1 aku + kohver; mootorketassaag; tööriistakast (1 tk) + mõõdulint + klambripüstol + tolmuimeja otsik; mikseri otsik suur (1 tk) + mikser ning lamp 500W (1 tk). Hageja palus ka määrata kindlaks otsuse täitmise viis selliselt, et kui kostja keeldub vabatahtlikult vaidlusaluseid asju hagejale üle andmast, siis võtta nende otsene valdus kostjalt ära ja anda esemed üle hagejale täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista kahjuhüvitise summas 2000 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. 1.
2. Hageja loobus 14.11.2016 nende tööriistade väljanõudmisest kostjalt, mille olemasolu enda käes kostja 17.08.2016 kohtuistungil ei tunnistanud.
3. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti North Atlantic Partners OÜ (tööandja) ja kostja vahel 02.07.2015 tööleping nr 02072015_1 (tööleping) ning tööandja on loovutanud töölepingust tuleneva nõudeõiguse (mh kahju hüvitamise nõue) kostja vastu hagejale. Kostja jättis peale töölepingu lõppemist (s.o alates 28.10.2015) enda valdusse Harju Maakohtu 27.12.2016 kohtuotsuse resolutsiooni p-s 3 nimetatud vara, mis oli tööandja poolt kostja otsesesse valdusse antud töökohustuste täitmiseks. Töölepingu p 6.
4. kohaselt kohustus kostja eelviidatud vara tagastama viimase tööpäeva lõpuks (28.10.2015), millist kohustust on kostja 2 2-16-3224 aga vara tagastamata jätmisega rikkunud. Kostjal ei olnud õigust keelduda sellise vara hagejale väljaandmisest. Seega on kostja vara tagastamata jätmisega rikkunud töölepingust tulenevat kohustust (töölepingu seaduse (TLS) § 72). 2.
5. Kostja poolse töölepingu rikkumise tõttu (vara tagastamata jätmine) on tööandjale tekkinud kahju (

§ 115

lg 1, § 127 lg 1, § 128) seoses asjaoluga, et tööandjal (hagejal) puudus võimalus ajal, mil vara oli kostja ebaseaduslikus valduses (s.o 28.10.201526.04.2017) seda vara kasutada. Hageja on esitanud tõendid hagis nõutavate esemete (sõiduk ja haagis) kasutuseeliste väärtuse kohta, mille kohaselt on sõiduauto igakuiseks üürihinnaks 320 eurot kuus ja haagise igakuiseks keskmiseks üürihinnaks 390 eurot kuus. Vastupidist kinnitavaid tõendeid asjas esitatud ei ole. Seega oli tööandjal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist igakuiselt vähemalt summas 710 eurot kuus, millise nõude on tööandja loovutanud hagejale. Hageja nõuab hagiga kostjalt kahju hüvitamist kokku vaid 4 kuu eest (periood 28.10.2015 kuni 29.02.2016) summas 500 eurot kuus, s.o kokku summas 2000 eurot (4 x 500), kuigi kostja on lisaks sõidukile ja haagisele ebaseaduslikult vallanud ka suurel hulgal tööandjale tagastamisele kuuluvaid tööriistu. Hageja tegelik kahju on oluliselt suurem, arvestades asjaolu, et kostja valdas vara ebaseaduslikult kokku ligi 2 aastat. Juhul kui kohus leiab, et eelviidatud dokumentaalsed tõendid ei tõenda tööandja (hageja) kahju täpset suurust, palub hageja kohtul otsustada kahju hüvitise suuruse

§ 127lg 6 alusel.

2.2. Kostja on töölepingu rikkumises süüdi. Kostja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult (TLS § 72,

§ 104lg 2).

Nimelt oli kostja teadlik (mh töölepingu p 6.

1. alusel), et tal on kohustus töölepingu lõppemisel vastav vara tööandjale tagastada ning, et vara tagastamata jätmisega tekitatakse tööandjale kahju, kuid kostja jättis vaatamata sellele teadlikult vara tööandjale ja hiljem hagejale tagastamata. Ka kostjale 26.11.2015 saadetud nõudekirja p-s 2.
2. on selgesõnaliselt välja toodud ja kostjale selgitatud, et vara tagastamata jätmisel nõutakse kostjalt mh kahju hüvitamist seoses asjaoluga, et tööandjal ei ole olnud võimalik oma vara vallata ja kasutada, seega oli kostja tööandjale (hagejale) kahju tekkimisest teadlik, kuid jättis vaatamata sellele vara tagastamata. Kostja teadlikku ja pahatahtlikku käitumist vara tagastamata jätmisel kinnitab üheselt ka faktiline asjaolu, et kostja jättis hagejale vara tagastamata ka peale maakohtu otsuse vastavas osas jõustumist, mistõttu oli hageja sunnitud pöörduma täitmisavaldusega kohtutäituri poole, kellel õnnestus täitemenetluse käigus kostjalt vara kätte saada alles 26.04.
3. Kostja pahatahtlikku käitumist kinnitab üheselt ka asjaolu, et hagi vastuses on kostja algselt esitanud kohtule teadliku valeväite, nagu ei olekski tema valduses tööandja tööriistu (vt hagi vastuse p 2.2.3.). 2.
4. Kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127lg 2).

Kostja poolne töölepingu p-s 6.

1. ettenähtud kohustus (tagastada kogu tööandjalt saadud vara tööandjale töölepingu viimasel tööpäeval) on ette nähtud mh selleks, et ära hoida tööandja kahju, mis tekib seoses sellega, et tööandjal ei ole töötaja rikkumise tõttu (vara tagastamata jätmine) võimalik oma vara vallata ega kasutada, mistõttu on selline kahju hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga. Ka ringkonnakohus on käesolevas asjas jaatanud tööandja õigust nõuda kostjalt kahjuna kasutuseeliste hüvitamist (vt otsuse lk 7). 2.
2. Kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale ettenähtav. Käesoleval juhul on kahju kostja poolt tekitatud tahtlikult. Samas on ilmne, et jättes tööandjale (ja hiljem hagejale) töölepingu lõppemisel (28.10.2015) vara (sõiduk, haagis, tööriistad) tagastamata ja hoides seda enda käes ligi 2 aastat (s.o 28.10.2015-26.04.2017), pidi kostjale olema mõistlikult ettenähtav, et tööandjale tekkib sellise rikkumisega seoses kahju saamata jäänud kasutuseelistega seoses, sest tööandjal puudub võimalus oma vara valdamiseks ja 3 2-16-3224 kasutamiseks. Seda enam, et kostjat oli vastava kahju tekkimisest ka kirjalikult teavitatud juba 26.11.
3. Ka ringkonnakohus on käesolevas asjas rõhutanud (vt otsuse p 14), et „Jättes töölepingu lõppemisel tagastamata tööandja asjad, peab töötaja vähemalt üldjuhul mõistlikult nägema ette, et sellega põhjustab ta tööandjale kahju.“ 2.
4. Kostja rikkumise ja tööandja kahju vahel on põhjuslik seos. Käesoleval juhul on ilmne, et kostja rikkumise (vara tagastamata jätmine) ja tööandja kahju vahel on põhjuslik seos – juhul kui kostja oleks vastavalt töölepingu p-le 6.
5. vara tööandajale tagastanud, ei oleks tööandjal saanud tekkida kahju seoses saamata kasutuseelistega. 2.
6. Kostja nõue oli piisavalt tagatud. Ringkonnakohus on osutanud (vt otsuse p 12), et „Seega tuleb

§ 110

lg 1 kohaldamise eeldusena kohtul mh tuvastada, milline on selle kohustuse väärtus, mille täitmisest võlgnik keeldub. Käesoleval juhul on selleks vaja tuvastada, milline on tööandjale tagastamata jäänud vaidlusaluste asjade väärtus. Maakohtu otsuses tuvastatust ei nähtu, et kostja nõue ei olnud piisavalt tagatud (nt teiste asjade tagastamisest keeldumisega).“ Töövaidluskomisjoni 08.12.2015 otsuse kohaselt oli kostja nõudeks tööandja vastu kokku ca 5500 eurot. Hageja hinnangul oli kostja eelviidatatud nõue piisavalt tagatud juba ainuüksi sel põhjusel, et kostjal oli tööandaja võimaliku maksejõuetuse korral õigus saada vastav hüvitis töötukassalt, mis on käesoleval juhul kostjale ka välja makstud summas 4398,17 eurot. Kostja valduses olnud tööriistade väärtus oli kokku ca 30 000 eurot – vaatamata asjaolule, et hageja loobus osade asjade tagasinõudest (vt maakohtu otsuse p 1), on hagejale teadaolevalt ka maakohtu otsuse p-s 1 nimetatud esemed tegelikkuses kostja valduses ning kostja on need esemed omastanud. Maakohtu otsuse p-s 3 nimetatud tööriistade väärtus (mis on käesolevaks hetkeks hagejale tagastatud) on aga kokku 12 000 eurot, mille kohta on hagejal võimalik esitada tõendid, juhul kui kostja peaks eelviidatud väärtusele vastu vaidlema. Ka eelnevat silmas pidades oli kostja nõue (summas ca 5500 eurot) piisavalt tagatud ainuüksi tema valduses olnud tööriistadega, mistõttu täiendavalt sõiduki ja haagise kinnipidamiseks alust ei esinenud. KOSTJA VASTUVÄITED 3. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. 4. Kostja ei eita seda fakti, et tööandja ja kostja sõlmisid töölepingu, mille alusel kostja asus tööandja juures töötama puusepana alates 03.07.2015. Tööandja ei täitnud oma töölepingulisi kohustusi, juba augustikuu töötasu väljamaksmisel tekkisid viivitused. Tööandja rikkus kokkuleppeid ületundide hüvitamiseks ja töötaja tehtud kulutuste hüvitamiseks. Tööandja jättis kohustused täitmata kostja ees. Isegi, kui kostja oleks olnud sõiduki ja haagise tagastamiseks kohustatud 28.10.2015, siis kuivõrd tööandja jättis kostjale oktoobrikuu töötasu ja puhkusetasu maksmata (millised summad mõisteti tööandjalt välja Töövaidluskomisjoni 04.12.2015 otsusega, lisaks hüvitis töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise eest), on kostjal õigus

§ 110

lg-le 1 tuginedes keelduda omapoolse kohustuse täitmisest kuni võlgnevuste likvideerimiseni tööandja poolt. Kostja ei ole rikkunud töölepingust tulenevat kohustust (TLS § 72). Kostja sai sõiduauto Mitsubishi Space Wagon, registreerimisnumbriga XXX, ja haagise Tiki Treiler, registreerimisnumbriga XXX, valduse tööandjalt töölepingu alusel. Tõendatud ei ole hageja väide, et kostja valdab eelnimetatud esemeid ebaseaduslikult. Asjaolu, et kostja ei ole täitnud oma töölepingust tulenevat kohustust tagastada tema valduses olevaid esemeid, ei tee temast asjade ebaseaduslikku valdajat. Valdus ei muutu omavoliliseks ka juhul, kui valdaja kaotab asja valdamise ajal õigusliku aluse, mis talle valdamise õiguse andis. Kostjal oli ka õigus keelduda tööandjale temale usaldatud töövahendite tagastamisest kuni tööandja 4 2-16-3224 on töötaja ees täitnud kohustuse tasuda lõpparve. Seega ei ole tõendatud hageja väide, et kostja oleks käitunud tööandjale asjade tagastamata jätmisel, õigusvastaselt. Hageja ei ole tõendanud ka temal tekkinud kahju. Kostjal on õigus tema valduses oleva vara üleandmisest keelduda kuni tema töölepingust tulenevate rahaliste nõuete rahuldamiseni. 5. Kostja ja tööandja vaheline tööleping lõppes 28.10.2015, mistõttu tulenevalt TLS § 84 lg-st 1 muutusid kostja oktoobrikuu töötasu ja puhkusehüvitis sissenõutavaks töölepingu lõppemisega. Tööandja 28.10.2015 kostjale lõpparvet ei tasunud. Tööandja suhtes on välja kuulutatud pankrot ning kostjale on saamata jäänud töötasu katteks tehtud väljamaksed töötukassast. Seega kostja on nõus Harju Maakohtu järeldusega, et on põhjendatud arvata, et kostja õigust enda kohustuse täitmisest keeldumiseks tööandjale töövahendite tagastamiseks ja tööandjal tekkinud kohustust töölepingu lõppemisel tasuda lõpparve tuleb pidada vastastikusteks kohustusteks, mistõttu oli kostjal õigus keelduda vara väljaandmisest tööandjale kuni tasutakse kostjale töötasu. Tööandjal ei olnud eelnevalt kostjale esitanud kahju nõuet seoses vara väljanõudmise nõudega, mistõttu ei oleks saanud kostjale olla ka ettenähtav nõutav kahju seoses kostja täitmata lepingulise kohustusega tagastada tööandjale vara, millega kostja oleks võinud tekitada tööandjale kahju. Kostjale jääb arusaamatuks, millisel õiguslikul alusel hageja väidab, et kostja valduses olnud tööriistade väärtus oli kokku ca 30 000 eurot – vaatamata asjaolule, et hageja loobus osade asjade tagasinõudest ning maakohtu otsuse p-s 3 nimetatud tööriistade väärtus (mis on käesolevaks hetkeks hagejale tagastatud) on aga kokku 12 000 eurot. Antud hageja väide on paljasõnaline ning ei oma tähtsust asja lahendamiseks. Hageja ei ole tõendanud, et ta tahaks kasutada sõidukit ja haagist, aga ei saanud, kuna kostja ei tagastanud ülalnimetatud asju õigeaegselt ning hagejal tekkis kahju. Kahju tekkimist, olemasolu ja suurust peab tõendama hageja, kuid hageja väide, et oli tööandjal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist igakuiselt vähemalt summas 710 eurot kuus, on tõendamata ega põhjendamata. Eseme kasutuseelise arvutamise puhul ei saa lähtuda ainult selle üüri turuhinnast, arvestamata sellest maha eseme ülalpidamiseks tehtavaid kulutusi. Aga kostjal olid kulud summas 1500 eurot seoses asjade säilitamisega (üüritasu parkimiskohtade eest). Juhul, kui kohus peaks leidma, et hageja kahjuhüvitise nõue on põhjendatud (millega kostja ei nõustu), siis esitab kostja taotluse kahjuhüvitise vähendamiseks (

§ 139ja § 140 alusel).

Kostja palub arvestada mh asjaoluga, et tööandja on esitanud kostjale alusetu avalduse töölepingu ülesütlemiseks, ei ole maksnud kostjale

1. a oktoobrikuu töötasu ega puhkusehüvitist, mistõttu on kostja pidanud tegema olulisi kulutusi enda õiguste kaitsmiseks töövaidluskomisjonis ning kohtus tsiviilasjas nr 2-16-
2. Kostjale jäi arusaamatuks, mille alusel hageja viib kohut eksitusse ja esitab valeandmeid seoses Harju Maakohtu otsuse täitmisega kostja poolt. Hageja ise ei ilmunud asjade üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisele ja asjade üleandmisele. MENETLUSE KÄIK
3. Harju Maakohus tegi 27.12.2016 otsuse, millega võttis vastu osalise hagist loobumise (resolutsiooni p 1), rahuldas hagi vaidlusaluste asjade üleandmise nõudes (resolutsiooni p-d 3 ja 4) ning jättis rahuldamata kahjuhüvitise nõude (resolutsiooni p 5). Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda (resolutsiooni p 6). 5 2-16-3224
4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17.03.2017 otsusega maakohtu 27.12.2016 otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude 2000 euro saamiseks (maakohtu otsuse resolutsiooni p 5) ja jaotas menetluskulud (p 6). Ringkonnakohus saatis tühistatud osas asja samale maakohtule uuesti lahendamiseks eelmenetluse staadiumis. Maakohtu otsus on ülejäänud osas (resolutsiooni p-d 1, 3 ja 4) edasi kaebamata jõustunud. Tsiviilasja toimikud jõudsid tagasi maakohtusse 10.05.
5. 7.
6. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt võis tööandjal lisaks asjade tagastamise nõudele olla lepingulise kohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue

§ 115lg 1 alusel.

Maakohus on käsitlenud hageja nõuet ainult lepinguvälise kahju hüvitamise nõudena

§ 1043

ja § 1042 lg 1 p 5 alusel, aga nende nõuete rahuldamise alused on erinevad (vt nt Riigikohtu 26.09.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12, ja 16.06.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 25). Kohtu ülesanne on esiletoodud asjaoludest lähtudes kontrollida haginõuet mõlemal õiguslikul alusel, v.a kui ühel alusel saab nõude täielikult rahuldada (Riigikohtu 20.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 24 teine lõik). Kui maakohus leidis, et hageja rahalist nõuet ei saa rahuldada õigusvastase kahju tekitamise nõudena, siis oleks tulnud täiendavalt kontrollida sama nõuet lepingulisel alusel. Kuna kohus ei ole seotud poolte õigusliku käsitlusega, aga samas ei tohi kohtulahend olla pooltele üllatuslik (nt Riigikohtu 25.01.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 54 teine lõik), siis tulnuks maakohtul hageja rahalise nõude lahendamisel ning ka juba selle ettevalmistamisel eelmenetluse käigus pooltega arutada küsimust hagejale sõiduki ja haagise kasutuseeliste hüvitamise erinevate õiguslike aluste kohta.

§ 171

lg 1 järgi võib võlgnik uue võlausaldaja vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Seega ei või võlgniku õiguslik seisund nõude loovutamise tagajärjel halveneda (Riigikohtu 02.12.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-10, p 13 kolmas lõik). Hageja rahalise nõude lahendamine oleneb seega suures osas vastusest küsimusele, kas kostjal oli

§ 110

lg 1 või muul alusel õigus kuni lõpparve tasumiseni keelduda sõiduki ja haagise tagastamisest. Maakohus on kostja sellist õigust jaatanud ja mh sel alusel jätnud rahalise nõude rahuldamata. Sealjuures ei viidanud maakohus küll

§ 110

lg-le 1, aga leidis, et kostjal oli õigus keelduda tööandjale vaidlusaluste asjade tagastamisest kuni lõpparve tasumiseni. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et käesoleval juhul kohalduks

§ 111

sätted, sest poolte kohustused ei ole vastastikused selle sätte tähenduses.

§ 110

lg 1 esimene lause sätestab, et võlgnik võib keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Kõnealust normi saab kohaldada töölepingust tulenevate nõuete puhul (Riigikohtu üldkogu 14.05.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.6). Maakohus tuvastas, et kostja nõue lõpparve tasumiseks muutus sissenõutavaks 28.10.2015, st samal ajal, kui kostja keeldus vaidlusaluste asjade, sh sõiduki ja haagise, tagastamisest. Samuti järeldas maakohus sisuliselt õigesti, et kostja kui töötaja ja tööandja kohustuste vahel oli piisav seos. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus nende järelduste osas menetlusõigust ega hinnanud valesti tõendeid. Kuna hageja nõuab kasutuseeliste hüvitamist 2015. a novembri ja detsembri ning 2016. a jaanuari ja veebruari eest, siis ei oma selle nõude lahendamisel tähtsust tööandja pankroti väljakuulutamine 02.06.2016 ja selle võimalikud tagajärjed. 7.2.

§ 110

lg 1 alusel saab võlgnik keelduda oma kohustuse täitmisest sisuliselt võrreldavas ulatuses sellega, milline on tema sissenõutavaks muutunud ja tagamata nõue võlausaldaja vastu. Viidatud sätte eesmärk ei ole anda võlgnikule piiramatut õigust keelduda oma kohustuste täitmisest. Sisuliselt tähendab see, et mõlema poole kohustused peavad olema 6 2-16-3224 teataval määral võrreldavad. Rahaliselt hinnatavate kohustuste puhul peaks see vähemalt üldjuhul ka tähendama vastavate rahasummade sama suurusjärku. Seega tuleb

§ 110

lg 1 kohaldamise eeldusena kohtul mh tuvastada, milline on selle kohustuse väärtus, mille täitmisest võlgnik keeldub. Käesoleval juhul on selleks vaja tuvastada, milline on tööandjale tagastamata jäänud vaidlusaluste asjade väärtus. Maakohtu otsuses tuvastatust ei nähtu, et kostja nõue ei olnud piisavalt tagatud (nt teiste asjade tagastamisest keeldumisega). Pooled ei ole toonud ka esile asjaolusid, mis võimaldaks kohtul vastava hinnangu anda. Hageja on 14.11.2016 istungil vaid selgitanud, et poolte väited vaidlusaluste asjade kostja valduses olemise kohta erinevad 30 000 euro ulatuses. Sellise suurusjärgu puhul ei saanud maakohus ilma asjaolusid tuvastamata pidada kostja keeldumist kõigi vaidlusaluste asjade tagastamisest

§ 110lg 1 alusel õigustatuks. Tulenevalt Ts

MS § 392 lg 1 p-st 3 pidanuks maakohus sellele juhtima poolte tähelepanu eelmenetluses ja TsMS § 351 lg 1 järgi arutama neid asjaolusid istungil. 7.

1. Maakohus ei viinud hageja rahalise nõude osas sisuliselt läbi eelmenetlust nii nagu selle näevad ette TsMS § 237 lg 1, § 329 lg-d 3 ja 4, § 392 ning §
2. Samuti ei täitnud maakohus selgitamiskohustust (§ 351). Lisaks ei ole maakohtu otsus korrakohaselt põhjendatud ega rajane asjas esitatud tõenditel, millega maakohus rikkus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg
3. Ringkonnakohtu hinnangul on praegusel juhul võimalik, et menetluslikud rikkumised mõjutasid asja lahendamise tulemust. 7.
4. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 62 lg 1 järgi võib kaotatud kasutuseeliste eest saadava kahjuhüvitise arvestamisel olla lähtekohaks kasu, mida hüvitise nõudja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema (vt Riigikohtu 24.03.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-15, p 12 kolmas lõik, samuti selles viidatud 21.12.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-05, p 13; 30.11.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 28, ning 13.06.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p-d 15, 16 ja 19). Samu kasutueelistega seonduvaid hüvitise arvestamise põhimõtteid tuleb ringkonnakohtu hinnangul kohaldada ka

§ 115

lg 1 või

§ 1043ja § 1045 lg 1 p 5 alusel esitatava nõude puhul.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
2. Hageja on esitanud nõuded vara väljanõudmiseks ja varalise kahju hüvitamiseks. Kohtumenetluse käigus loobus hageja nende tööriistade väljanõudmisest kostjalt, mille olemasolu enda käes kostja ei tunnistanud ning maakohus lõpetas selles osas 27.12.2016 otsusega menetluse. Sama otsusega rahuldas maakohus hageja hagi ülejäänud vaidlusaluste asjade üleandmise nõudes ning jättis rahuldamata kahjuhüvitise nõude. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17.03.2017 otsusega maakohtu 27.12.2016 otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude 2000 euro saamiseks ja jaotas menetluskulud. Maakohtu otsus on ülejäänud osas edasi kaebamata jõustunud. Seega on praegusel juhul maakohtus (uuel) lahendamisel hageja nõue varalise kahju hüvitamiseks. Üldjuhul peavad tööandja kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised üldised eeldused (vt ka Riigikohtu 15.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14, p 14; 21.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-17, p 25):  töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust (TLS § 72);  tööandjale on tekkinud või tekib kahju (

§ 115

lg 1, § 127 lg 1, § 128);  töötaja on rikkumises süüdi, st töötaja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, raske hooletuse või hooletuse tõttu, arvestades TLS §-s 16 sätestatut (TLS § 72,

§ 104

lg 2); 7 2-16-3224  kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (

§ 127

lg 2)  kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (

§ 127

lg 3);  rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (

§ 127lg 4). Ts

MS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid peab tõendama hageja. Kostja võib vastutusest vabanemiseks tõendada, et ta ei ole rikkumises süüdi. Samuti tuleb kostjal tõendada kahjuhüvitise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid.

1. Pooled ei vaidle asja uuel läbivaatamisel järgmiste oluliste asjaolude üle:  tööandja ja kostja vahel sõlmiti 02.07.2015 tööleping, mis lõpetati 28.10.2015;  töölepingu p 6.
2. kohaselt kohustus kostja töölepingu lõpetamisel tagastama tööandjale hiljemalt viimase tööpäeva lõpuks kõik temale tööandja poolt usaldatud dokumendid, muud infokandjad, töövahendid ja vara;  vaatamata korduvatele nõudmistele ei ole kostja peale töölepingu lõppemist tagastanud tema valduses olevaid vaidlusaluseid asju;  tööandja 28.10.2015 kostjale lõpparvet ei tasunud;  Töövaidluskomisjon mõistis 08.12.2015 otsusega tööandjalt kostja kasuks välja hüvitise 2128,75 eurot,
3. a oktoobri töötasu 2556,02 eurot, puhkusehüvitise 751,15 eurot ning viivise 01.12.2015 seisuga 40,77 eurot ja edasi kuni kohase täitmiseni;  tööandja ja hageja sõlmisid 29.02.2016 kokkuleppe, millega tööandja loovutas vara väljaandmise nõudeõiguse ja vara ebaseadusliku valdamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuded kostja vastu hagejale (vt ka samas asjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 17.03.2017 otsus, p 10);  02.06.2016 on välja kuulutatud tööandja pankrot ja kostjale on saamata jäänud töötasu katteks tehtud väljamaksed töötukassast;  Eesti Töötukassa määras 06.09.2016 otsusega tööandja maksejõuetuse hüvitise mh kostjale kokku summas 4398,17 eurot;  Harju Maakohtu 27.12.2016 otsus mh vaidlusaluste asjade üleandmise nõude osas jõustus 16.02.2017, kuid asjad (vallasvara) sai hageja kostjalt tagasi kohtutäituri vahendusel alles 26.04.2017 (vt ka II kd, tl 81-84).
4. Kohus märgib, et TsMS § 658 lg-st 2 tulenevalt on ringkonnakohtu 17.03.2017 otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel maakohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Ringkonnakohtu lahendist järelduvalt võis hageja esiletoodud ja eelnevalt maakohtu tuvastatud asjaoludel tööandjal olla lisaks asjade tagastamise nõudele lepingulise kohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue

§ 115lg 1 alusel.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt oleneb hageja rahalise nõude lahendamine suures osas vastusest küsimusele, kas kostjal oli

§ 110

lg 1 või muul alusel õigus kuni lõpparve tasumiseni keelduda sõiduki ja haagise tagastamisest. Seejuures ei kohaldu ringkonnakohtu seisukoha järgi

§ 111sätted.

Veel on ringkonnakohus märkinud, et kuna hageja nõuab kasutuseeliste hüvitamist

1. a novembri ja detsembri ning
2. a jaanuari ja veebruari eest, siis ei oma selle nõude lahendamisel tähtsust tööandja pankroti väljakuulutamine 02.06.2016 ja selle võimalikud tagajärjed. 8 2-16-3224

§ 171

lg 1 järgi võib võlgnik uue võlausaldaja vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Seega ei või võlgniku õiguslik seisund nõude loovutamise tagajärjel halveneda (Riigikohtu 02.12.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-10, p 13).

1. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja tekitas hagejale kahju ja kas kahju tekitamine on põhjuslikus seoses kohustuste rikkumisega, millele hageja tugineb. Samuti on pooltel erimeelsus kahju suuruse tõendatuses. Seejuures on kostja ka seisukohal, et tal oli õigus keelduda omapoolse vara tagastamise kohustuse täitmisest kuni tööandja võlgnevuse likvideerimiseni, kuna tööandja jättis kostjale tasumata lõpparve.
2. Töölepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude esmaseks eelduseks on see, et töötaja (kostja) oleks rikkunud töösuhtest tulenevat kohustust.

§ 101

lg 1 p 3 ja § 115 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist, kui võlgnik on kohustust rikkunud. Kohustuse rikkumiseks on

§ 100

järgi eelkõige võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine. Töölepingu korral on töötaja kohustatud tegema TLS § 1 lg 1 ja § 15 lg 2 p 1 järgi eelkõige kokkulepitud tööd ja täitma töö iseloomust tulenevaid kohustusi. Lisaks on töötajal üldjuhul ka TLS § 15 lg 2 p 5 järgi kohustus hoiduda tegudest, mis kahjustavad tema või teiste isikute elu, tervist või vara. Tööandja ja kostja vahel 02.07.2015 sõlmitud töölepingu p 2.

1. järgi asus kostja tööle puusepa ametikohale. Töölepingu p 6.
2. kohaselt kohustus kostja töölepingu lõpetamisel (sõltumata töölepingu lõpetamise alustest) tagastama tööandjale hiljemalt viimase tööpäeva lõpuks kõik temale tööandja poolt usaldatud dokumendid, muud infokandjad, töövahendid ja vara. Pooled ei vaidle selle üle, et tööleping lõpetati 28.10.2015 ning vaatamata korduvatele nõudmistele ei tagastanud kostja peale töölepingu lõppemist tema valduses olnud vaidlusaluseid asju. Asjade tagastamata jätmine ja töölepingu p 6.
3. rikkumine on tuvastatud ka eelnevalt samas asjas tehtud 27.12.2016 maakohtu otsusega, mis on selles osas jõustunud. Asja materjalidest nähtub ja selle üle puudub ka vaidlus, et vaidlusalused asjad sai hageja kostjalt kätte kohtutäituri vahendusel 26.04.2017 (vt II kd, tl 81-84). Eeltoodut arvestades on asjas tõendatud, et kostja rikkus vara tagastamata jätmisega töölepingu p 6.
5. Töösuhtest tulenevate kohustuste rikkumine toob endaga kaasa töötaja varalise vastutuse siiski üksnes juhul, kui selle tagajärjel tekib tööandjal kahju. Hageja väitel põhjustas kostja talle kahju, sest tööandjal (hagejal) puudus võimalus ajal, mil vara oli kostja ebaseaduslikus valduses (s.o perioodil 28.10.2015-26.04.2017) seda vara kasutada.

§ 127

lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. TsÜS § 62 lg 1 järgi võib kaotatud kasutuseeliste eest saadava kahjuhüvitise arvestamisel olla lähtekohaks kasu, mida hüvitise nõudja võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema (vt Riigikohtu 24.03.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-175-15, p 12; 21.12.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-05, p 13; 30.11.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 28; 13.06.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6405, p-d 15, 16 ja 19). Ringkonnakohus on samas asjas tehtud 17.03.2017 otsuse p-s 14 selgitanud, et samu kasutueelistega seonduvaid hüvitise arvestamise põhimõtteid tuleb kohaldada ka

§ 115lg 1 alusel esitatava nõude puhul.

Riigikohus on leidnud, et võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse ise kokku sellega seotud kulusid (vt Riigikohtu 19.05.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-09, p 15; 20.12.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-05, p 26). Esiteks 9 2-16-3224 on vajalik välja selgitada eseme kasutamisest saadavate eeliste (kasutuseeliste) harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) TsÜS § 65 mõttes. Riigikohus on selgitanud, et korteriomandi kasutuseeliste väärtuse saab määrata korteriomandi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o korteri üürimisel saadava üüri järgi (vt Riigikohtu 26.09.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12, p 20). Hageja on esitanud tõendid hagis nõutavate esemete (sõiduk ja haagis) kasutuseeliste väärtuse kohta (vt I kd, tl 123 ja 124), milledest nähtuvalt on sõiduki igakuiseks üürihinnaks 320 eurot kuus ja haagise igakuiseks keskmiseks üürihinnaks 390 eurot kuus. Kohtul puudub alus arvata, et hageja esitatud tõendid ei näita sõiduki ja haagise igakuise kasutusväärtuse tegelikku hinda, kuna kostja ei ole esitanud omapoolseid tõendeid, mis hageja esitatud tõendid ümber lükkaksid või millest nähtuks, et sõiduki ja haagise igakuine kasutamisväärtus oleks olnud väiksem kui hageja tõendites näidatud summad. Seega nõustub kohus hagejaga, et tööandjal on õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist igakuiselt vähemalt summas 710 eurot kuus, millise nõude on tööandja loovutanud hagejale. Hageja nõuab hagiga kostjalt kahju hüvitamist juba vähendatult ehk kokku ainult 4 kuu eest (periood 28.10.2015-29.02.2016) summas 500 eurot kuus, s.o kokku summas 2000 eurot (4 x 500). Hageja on seejuures rõhutanud, et tema tegelik kahju on oluliselt suurem, arvestades asjaolu, et kostja valdas vara ebaseaduslikult kokku ligi 2 aastat (periood 28.10.2015-26.04.2017). Arvestades hageja esitatud tõendeid ja maakohtu poolt eelnevalt 27.12.2016 tehtud otuses tuvastatud asjaolusid (jõustunud osas), on hageja kohtu hinnangul tõendanud, et hagejal tekkis kahju seetõttu, et tal puudus võimalus ajal, mil vara oli kostja valduses (s.o perioodil 28.10.2015-26.04.2017) seda vara kasutada. Kohtul ei ole alust kahelda, et nimetatud kahju on tekkinud töölepingu p 6.3. rikkumise tagajärjel

§ 127

lg 4 tähenduses, sest kui kostja oleks vailduaslused asjad vastavalt viidatud lepingu punktile tagastanud tööandjale (28.10.2015), ei oleks hagejal tekkinud kahju sõiduki ja haagise kasutuseelistena. Veel märgib kohus, et asja materjalidest nähtuvalt on kostjat sellise kahju hüvitamise nõudest ka 26.11.2015 teavitatud (vt I kd, tl 2428, 81-85). Kostja väide, et tal olid kulud summas 1500 eurot seoses asjade säilitamisega (üüritasu parkimiskohtade eest), ei oma asja lahendamisel tähtsust ning kohus jätab selle väite tähelepanuta, kuivõrd kostja ei ole esitanud menetluses hageja vastu sellesisulist nõuet. 15. Lisaks kohustuse rikkumisega kahju põhjustamisele tuleb isikult kahjuhüvitist välja mõistes arvestada ka vastutust välistavaid asjaolusid. Üldjuhul vabaneb võlgnik

§ 103lg 1 esimese lause järgi vastutusest üksnes juhul, kui rikkumine on vabandatav.

Seaduses ettenähtud juhtudel vastutab aga võlgnik

§ 104

lg-te 1 ja 2 järgi üksnes süü, s.o hooletuse, raske hooletuse või tahtluse olemasolu korral. Kuna hageja esitas kostja vastu töösuhtest tuleneva kohustuse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamise nõude, tuleb hagejale (kui tööandja üldõigusjäglasele) kahju hüvitamisel arvestada lisaks võlaõigusseaduses sätestatule ka töölepinguseaduses töötaja vastutuse kohta sätestatud erisusi. Kui töötaja on rikkunud töölepingust tulenevat kohustust, saab tööandja kasutada võlaõigusseaduses ettenähtud õiguskaitsevahendeid TLS § 72 järgi üksnes juhul, kui töötaja on rikkumises süüdi, sh lähtutakse töötaja hoolsuse määra hindamisel TLS §-s 16 sätestatust. Seega tuleneb seadusest töötaja süüline vastutus. Lisaks sõltub töötaja süü astmest ka kahju hüvitamise ulatus. Kui töötaja on töölepingut tahtlikult rikkunud, vastutab ta TLS § 74 lg 1 järgi rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest. Kui aga töötaja on töölepingut rikkunud hooletuse tõttu, vastutab ta TLS § 74 lg 2 järgi tööandjale tekitatud kahju eest ulatuses, mille määramisel arvestatakse töötaja tööülesandeid, süü astet, töötajale antud juhiseid, töötingimusi, töö iseloomust tulenevat riski, tööandja juures töötamise kestust ja senist käitumist, töötaja töötasu, samuti tööandja mõistlikult eeldatavaid võimalusi kahjude vältimiseks või kindlustamiseks. Hüvitist vähendatakse TLS § 74 lg 2 teise lause järgi 10 2-16-3224 tööandja tegevusega seostuva tüüpilise kahju tekkimise riski tagajärjel tekkinud kahju võrra. Hooletu rikkumise korral täpsustab TLS § 74 lg 2 seega erinormina

§ 127lg-t 2, kuna seal on loetletud kahjuhüvitise arvestamiseks olulised asjaolud.

TLS § 74 lg 2 hõlmab vähemasti põhiosas ka

§ 139

ja § 140 kahjuhüvitise piiramise aluste osas (vt nt Riigikohtu 21.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-17, p 29).

§ 104lg-test 2-5 tulenevalt on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus.

Hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Tahtluse all tuleb aga mõista õigusvastase tagajärje soovimist võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Kohtu hinnangul ei anna esitatud asjaolud põhjust kahelda, et vara tagastamise kohustuse täitmisega viivitamine on toimunud vähemalt kostja hooletusest tingituna. Jättes töölepingu lõppemisel tagastamata tööandja asjad, peab töötaja (kostja) vähemalt üldjuhul mõistlikult nägema ette, et sellega põhjustab ta tööandjale kahju (vt ka samas asjas tehtud ringkonnakohtu 17.03.2017 otsus, p 14). Seejuures jättis kostja hagejale vara tagastamata ka peale maakohtu 27.12.2016 otsuse vastavas osas jõustumist, mistõttu pidi hageja pöörduma veel vara kättesaamiseks kohtutäituri poole, kelle abiga saadi kostjalt vara kätte alles 26.04.2017 (vt II kd, tl 81-84). Kostja tegevus on kohtu hinnangul seetõttu kvalifitseeritav raske hooletusena

§ 104lg 4 mõttes ning seega on kostja rikkunud töölepingu p-s 6.3.

sätestatud kohustust süüliselt. Kohus on seisukohal, et asjas ei ole alust arvata, et kostja rikkus töölepingust tulenevat kohustust tahtlikult, kuna asja materjalide põhjal ei saa järeldada, et kostja soovis hagejale kahju tekitada, küll aga saab neist järeldada, et kostja jättis käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata. Eeltoodut arvestades vastutab kostja hagejale põhjustatud kahju eest TLS § 74 lg 2 järgi piiratud ulatuses. Kahjuhüvitise määramisel arvestab kohus järgnevaid asjaolusid. Kostja töötas tööandja juures puusepa ametikohal ajavahemikul 03.07.2015-28.10.2015, põhipalgaga 13 eurot/ühe tunni kohta ehk ca 2556,02 eurot kuus. Tööandja andis kostjale töökohustuste täitmiseks vara (mh sõiduk ja haagis), millised kostja kohustus töölepingu lõpetamisel (28.10.2015) tagastama tööandjale, kuid vaatamata korduvatele nõudmistele ei tagastanud. Kostja ei tagastanud hagejale vara isegi pärast maakohtu 27.12.2016 otsuse vastavas osas jõustumist (16.02.2017) ning seetõttu oli hageja sunnitud pöörduma vara kättesaamiseks ka kohtutäituri poole. Kohtutäituri abiga saadi vara kostjalt kätte alles 26.04.2017 (vt II kd, tl 81-84). Seega puudus tööandjal (hagejal) võimalus ajal, mil vara oli kostja valduses (28.10.2015-26.04.2017) seda vara kasutada. Kuigi kostja valduses oli vara nii pika perioodi vältel, nõuab hageja kahju hüvitamist vähendatud ulatuses ehk ainult 4 kuu eest ja seda vaid 500 eurot kuus (710 euro asemel kuus). Kostja rikkus oma kohustusi raskelt hooletult. Töötaja raske hooletus ei ole tööandja tegevusega seotud tüüpiline kahju tekkimise risk TLS § 74 lg 2 teise lause tähenduses. TLS § 74 lg 1 näeb tahtliku rikkumise eest ette kahju hüvitamise täies ulatuses. Raske hooletuse korral tuleks tekitatud kahju eest makstavat hüvitist piirata vähem kui tavalise hooletuse korral (vt Riigikohtu 21.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-17, p 30.2.). Asjaolu, et kostja on väidetavalt pidanud tegema olulisi kulutusi enda õiguste kaitsmiseks Töövaidluskomisjonis ja teises tsiviilasjas nr 2-16-284, ei puutu käesolevasse asjasse ega õigusta antud tsiviilasjas vaidluse all olevate kohtuste täitmata jätmist. Pealegi on viidatud Töövaidluskomisjoni 08.12.2015 otsus (vt I kd, tl 21-85), kus rahuldati kostja avaldus osaliselt, jõustunud 19.07.2016. Töövaidluskomisjon tuvastas tööandja ja kostja vahel 02.07.2015 sõlmitud töölepingu tööandjapoolse ülesütlemise tühisuse TLS § 88 lg 1 p-de 6 ja 7 alusel ning otsustas lõpetada töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel 28.10.2015 ehk samast ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Töövaidluskomisjon mõistis tööandjale kostja kasuks välja hüvitise 2128,75 eurot, 2015. a oktoobri töötasu 2556,02 eurot, puhkusehüvitise 751,15 eurot ning viivise 01.12.2015 seisuga 40,77 eurot ja edasi kuni 11 2-16-3224 kohase täitmiseni. Lisaks on Eesti Töötukassa määranud 06.09.2016 otsusega tööandja maksejõuetuse hüvitise mh kostjale kokku summas 4398,17 eurot (vt I kd, tl 187-189). Ülaltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul põhjendatud hageja kahjuhüvitis summas 2000 eurot (4 x 500). 16. Hagis esitatud kahjuhüvitise nõude lõplikuks lahendamiseks on vajalik hinnata veel ka kostja väidet, mille kohaselt tal on

§ 110

lg-le 1 tuginedes alus keelduda kohustuste täitmisest hageja ees.

§ 110

lg 1 järgi võib võlgnik keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Eelkõige on sama lõike kohaselt nõude ja kohustuse vahel piisav seos juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest. Vastavalt

§ 110

lg-le 3 lõpeb võlgniku õigus täitmisest keelduda, kui võlausaldaja täidab oma kohustuse või tagab kohustuse täitmise.

§ 110

lg-s 2 sätestatud juhtudel ei ole võlgnikul õigust kohustuse täitmisest keelduda. Samas ei anna

§ 110

lg 1 asja valdajale siiski omaniku suhtes vindikatsiooninõude rahuldamist välistavat valdusõigust, vaid lähtudes

§ 110

lg-st 5 üksnes täitmist edasilükkava ajutise vastuväite, mille tulemuseks on vastunõude tunnustamisel valdaja kohustamine asja väljaandmiseks vastunõude täitmise vastu. Seega saab kohus

§ 110

lg 5 alusel ette näha üksnes vastastikuse täitmise (vt Riigikohtu 19.02.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-179-13, p 26). Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtul

§ 110lg-t 1 kohaldades tavapärast valikut, kas hagi rahuldada või jätta rahuldamata.

Hagi tuleb rahuldada, kuid kohus peab otsuses võtma seisukoha, kas hagi rahuldatakse tasumise vastu (

§ 110

lg 5) või selleta (vt ka Riigikohtu 23.03.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-16, p 13). Kui kostja tugineb kohustuse täitmisest keeldumise õigusele, saab kohus

§ 110

lg 5 alusel otsuses ette näha vastastikuse täitmise (vt Riigikohtu 25.01.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 45.2.). Käesolevas asjas ei ole maakohus 27.12.2016 otsuse jõustunud osas määranud hagi rahuldades, et hagi rahuldatakse tasumise vastu ehk ei ole otsuses ette näinud vastastikust täitmist. Kostja on tuginenud praegusel juhul

§ 110

lg-le 1 seoses sellega, et tal on tööandja vastu sissenõutavaks muutunud nõue, milline mõisteti tööandjalt kostja kasuks välja Töövaidluskomisjoni 08.12.2015 otsusega. Maakohus on samas asjas tehtud 27.12.2016 otsuses eelnevalt tuvastanud, et kostja nõue lõpparve tasumiseks muutus sissenõutavaks 28.10.2015, st samal ajal, kui kostja keeldus vaidlusaluste asjade, sh sõiduki ja haagise tagastamisest. Samuti järeldas maakohus, et kostja kui töötaja ja tööandja kohustuste vahel oli piisav seos. Ringkonnakohus on 17.03.2017 otsuses (p 11) leidnud, et maakohus ei rikkunud nende järelduste osas menetlusõigust ega hinnanud valesti tõendeid. Ringkonnakohus selgitas otsuses (p 12), et

§ 110

lg 1 alusel saab võlgnik keelduda oma kohustuse täitmisest sisuliselt võrreldavas ulatuses sellega, milline on tema sissenõutavaks muutunud ja tagamata nõue võlausaldaja vastu. Viidatud sätte eesmärk ei ole anda võlgnikule piiramatut õigust keelduda oma kohustuste täitmisest. Sisuliselt tähendab see, et mõlema poole kohustused peavad olema teataval määral võrreldavad. Rahaliselt hinnatavate kohustuste puhul peaks see vähemalt üldjuhul ka tähendama vastavate rahasummade sama suurusjärku. Seega tuleb

§ 110

lg 1 kohaldamise eeldusena kohtul mh tuvastada, milline on selle kohustuse väärtus, mille täitmisest võlgnik keeldub. Käesoleval juhul on selleks vaja tuvastada, milline on tööandjale tagastamata jäänud vaidlusaluste asjade väärtus. Seoses ringkonnakohtu poolt 12 2-16-3224 otsuses antud seisukohtade ja juhistega, selgitas maakohus asja uuel läbivaatamisel pooltele mh tõendamiskoormist (vt II kd, tl 71-72 pöördel). Vaidlus puudub, et Töövaidluskomisjoni 08.12.2015 otsuse kohaselt on kostja nõudeks tööandja vastu 5476,69 eurot (vt ka I kd, tl 81-85). Hageja on 14.11.2016 toimunud istungil selgitanud, et poolte väited vaidlusaluste asjade kostja valduses olemise kohta erinevad 30 000 euro ulatuses. Ringkonnakohtu seisukoha järgi ei saanud maakohus sellise suurusjärgu puhul ilma asjaolusid tuvastamata pidada kostja keeldumist kõigi vaidlusaluste asjade tagastamisest

§ 110lg 1 alusel õigustatuks.

Maakohtu poolt asja uuel läbivaatamisel antud tähtaja jooksul tõi hageja välja, et maakohtu (27.12.2016) otsuse p-s 3 nimetatud tööriistade väärtus (mis on käesolevaks hetkeks hagejale tagastatud) on kokku 12 000 eurot. Vastavalt kohtu 08.08.2017 korraldusele tuli kostjal esitada oma seisukohad ja täiendavad tõendid (sh

§ 110

kohaldamise osas) hiljemalt 11.10.2017, kuid kostja jättis kohtu korralduse täitmata. Kostja ei ole menetluses isegi välja toonud seda, milline on tema arvates vaidlusaluste asjade väärtus. Seejuures on juba ringkonnakohus küsinud pooltelt seisukohti mh

§ 110

lg 1 kohaldamise eelduste osas (vt II kd, tl 53-53 pöördel), kuid ka siis ei avaldanud kostja oma seisukohta. Seega on kostja jätnud vastavad

§ 110eeldused esile toomata ja tõendamata.

Kohus märgib, et kaudselt näitab vaidlusaluse vara suurusjärku ka Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri 09.11.2015 teatis (vt I kd, tl 98-99). Teatisest nähtuvalt on sõiduki ja haagise väärtus kokku 4500 eurot ning tööriistade ja –vahendite väärtus 11 000 eurot. Eelnevast lähtudes on kohus seisukohal, et kostja nõue oli piisavalt tagatud ka tema valduses olnud tööriistade tagastamisest keeldumisega. Hageja väited, et kostja valduses olid ka ülejäänud tööriistad (mille tagasinõudest hageja loobus), ei ole menetluses tõendamist leidnud. Lisaks võib kohtu arvates nõustuda hagejaga ka selles, et kostja viidatud nõue oli piisavalt tagatud ka sel põhjusel, et kostjal oli tööandja maksejõuetuse korral õigus saada vastav hüvitis töötukassalt, mida ta vaidlustamata asjaolude kohaselt sai. Asja materjalidest nähtuvalt on Eesti Töötukassa määranud kostjale tööandja maksejõuetuse hüvitise kokku summas 4398,17 eurot (vt I kd, tl 187-189). Kohus leiab samas, et kohustuste täitmisest keeldumine võib lisaks seaduses otse sätestatud juhtudele (

§ 110

lg 2) olla keelatud ka siis, kui sellele tuginemine oleks vastuolus hea usu põhimõttega vastavalt

§-le 6 ja TsÜS §-le

1. Kohtu taolist järeldust toetab muu hulga ka Riigikohtu poolt 25.11.2004 tsiviilasjas 3-2-1-134-04 tehtud otsuse p-s 22 esitatud seisukohad. Kohtu hinnangul ei ole õigustatud kostja poolt kõikide asjade (sõiduk, haagis ja tööriistad) tagastamata jätmine (sh oli sõiduki ja haagise väärtus 4500 eurot ning tööriistade väärtus 11 000-12 000 eurot), tuginedes üksnes Töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetud summade 5476,69 eurot tööandja poolt maksmata jätmisele. Muu hulgas selgub asja materjalidest, et kostjale on saamata jäänud töötasu katteks tehtud väljamakse töötukassast (summas 4398,17 eurot). Kohtu arvates püüdis kostja vastuväidete (sh väide, et tema valduses ei ole tööriistu – vt I kd, tl 70) esitamisega hoiduda oma kohustuste kohasest täitmisest hageja õiguste arvel viisil, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi ei saa tunnustada. Kostja keeldumine sõiduki ja haagise tagastamisest oli praegusel juhul kohtu hinnangul vastuolus hea usu põhimõttega ja seetõttu lubamatu.
2. Kostja on asja uuel läbivaatamisel tuginenud kohustuste tätimisest keeldumisel uuesti ka

§ 111lg-le 1.

Kohus märgib, et viidatud osas on ringkonnakohus 17.03.2017 tehtud otsuses (p 11) juba asunud seisukohale, et käesoleval juhul ei kohaldu

§ 111sätted, sest poolte kohustused ei ole vastastikused selle sätte tähenduses.

13 2-16-3224

1. Ülalmärgitud põhjendustel tuleb hageja hagi rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis summas 2000 eurot. MENETLUSKULUDE JAOTUS
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 168 lg 2 järgi kannab menetluse lõpetamise korral menetluskulud hageja, kui sama paragrahvi lg-test 3-5 ei tulene teisiti. TsMS § 168 lg-st 4 tuleneb, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Antud paragrahvi viies lõige näeb ette, et kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuigi menetluse käigus hageja hagist osaline loobumine ei olnud tingitud kostja poolt pärast hagi esitamist osaliselt nõude rahuldamisest (selles osas lõpetas maakohus 27.12.2016 otsusega osaliselt menetluse), ei muutu hageja nõue, mille esemeks oli vara väljanõudmine, ega selle vastamine sellest, kui palju on vara nimekirjas esemeid. Samuti on kohus sama nõude 27.12.2016 otsusega ülejäänud ulatuses rahuldanud ja uuel läbivaatamisel rahuldanud ka hageja teise (kahjuhüvitise) nõude. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud kostja kanda TsMS § 162 lg 1 alusel. Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul alust jätta kostja taotlusel menetluskulusid poolte endi kanda TsMS § 162 lg 4 alusel. Kohus selgitab, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes kostja arvamusest, et mõistlik oleks jätta menetluskulud poolte endi kanda, vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti (vt nt Riigikohtu 26.01.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10). Praegusel juhul aga selliseid erandlikke asjaolusid ei esine.
3. Järgnevalt hindab kohus, millised hageja menetluskulud tuleb kostjalt välja mõista. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sama paragrahvi
4. lõike järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
5. Kohus andis menetlusosalistele oma menetluskulude nimekirja esitamiseks tähtaja kuni 27.10.2017 ning määras, et vastaspoole menetluskulude kohta saab seisukohti esitada kuni 03.11.2017 (vt II kd, tl 106).
6. Hageja on 23.10.2017 esitanud kohtule menetluskulude nimekirja (vt II kd, tl 111-112), mille järgi on tema menetluskuludeks hagiavalduselt tasutud riigilõiv 525 eurot, apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 225 eurot ja õigusabikulud 2241,67 eurot (käibemaksuta). Hageja kinnitas, et kõik menetluskulude nimekirjas toodud kulud on kantud 14 2-16-3224 seoses kohtumenetlusega maa- ja ringkonnakohtus. Hageja on käibemaksukohustuslane, mistõttu taotleb hageja õigusabikulude hüvitamist ilma käibemaksuta. Hageja palus kostjalt enda kasuks välja mõista menetluskulud summas 2991,67 eurot, sh riigilõiv 750 eurot ja õigusabikulud 2241,67 eurot ning määrata menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda hagejale menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni kohase täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

1. Kostja ei ole esitanud kohtule oma menetluskulude nimekirja. Hageja menetluskulude kohta esitas kostja seisukoha (vastuväited) alles 09.11.2017 ehk hilinenult. Samas on kohtul praegusel juhul TsMS § 331 lg 1 alusel võimalik kostja kõnesoleva seisukohaga arvestada, kuna see ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist. Kostja on seisukohal, et hageja esindaja kulud on teatavas osas põhjendamatud ega ole vastavuses vajaliku ulatusega ega vasta töö keerukusele ega mahule. Hageja menetlustoimingud ei ole olnud sisult niivõrd keerulised, kõrge keerukusastmega ega mahukad, mis põhjustaks ja õigustaks töötundide hulka kokku 22 tundi ja 30 minutit. Kostja palub kohtul vähendada hageja esindaja kulusid vähemalt 10 ½ tunni ulatuses.
2. Vastavalt TsMS § 138 lg-le 1 on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Sama paragrahvi teise lõike järgi on kohtukuludeks mh riigilõiv ning TsMS § 144 p-st 1 tulenevalt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 146 lg 1 p 3 alusel kannab menetluskulud isik, kelle kanda jäävad menetluskulud kohtulahendi alusel. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus juhindudes TsMS § 175 lg-st 1 kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Toimiku materjalidest nähtub, et hagejal on käesolevas tsiviilasjas olnud lepinguline esindaja, seega on antud asjas hageja poolt kantavad õigusabikulud menetluskulud.
3. TsMS § 174 lg 8 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt arvestades TsMS
4. peatüki
5. jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele.
6. Hageja on tasunud riigilõivu hagiavalduselt 525 eurot (300 + 225; I kd, tl 34 ja 35) ning apellatsioonkaebuselt 225 eurot (II kd, tl 46). Kohus selgitab, et hagi esitamisel oli tsiviilasja hinnaks TsMS § 132 lg 1¹ ja lg 4 lg 1, § 124 lg 1 ja § 134 lg 1 alusel 5500 eurot (3500 + 2000), millelt kuulus (29.02.2016 seisuga) riigilõivuseaduse (RLS) lisa 1 järgi tasumisele riigilõiv summas 425 eurot. Seega on hageja tasunud riigilõivu ettenähtust rohkem 100 eurot, mis kuulub hagejale RLS § 150 lg 1 p 1 alusel tagastamisele. Vastavalt TsMS § 150 lg-le 4 tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, riigilõivu üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti. Riigilõiv tagastatakse menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. Seega tuleb hagejal osundatud riigilõivu tagasi saamiseks esitada kohtule sellekohane taotlus ning märkida, kellele ning millisele kontonumbrile riigilõiv tagastada. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et hagejale tuleb kostja poolt hüvitada riigilõiv summas 650 eurot (425 + 225). 15 2-16-3224
7. Edasi kontrollib kohus hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Kohtule esitatud menetluskulude nimekirjast nähtub, et tsiviilasja menetluse käigus on hagejale osutatud õigustoiminguid kokku 22 tunni ja 25 minuti ulatuses, tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta). Vastavalt menetluskulude nimekirjale moodustavad seega hageja kulud õigusabile kokku 2241,67 eurot (käibemaksuta).
8. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt, millele saab ka maakohus tugineda, on menetluskulude väljamõistmisel ja vajalike ning põhjendatud menetluskulude suuruse hindamisel oluliseks peetud järgmisi kriteeriume: avalduse koostamiseks läbitöötamist vajavate materjalide mahukus; avalduse koostamise keerukus ja aeganõudvus; kohtumenetluse ajaline kestus; tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude erakordselt suur maht; istungite arv; kui palju korratakse varasemaid seisukohti; jõupingutused tõendamisel; kirjalik või suuline menetlus; vaidluse olemus (vt nt Riigikohtu määrus haldusasjas nr 3-3-1-26-13, p 14; otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-11, p 31; otsus haldusasjas nr 3-3-1-20-11, p 18; otsus haldusasjas nr 3-3-1-17-11, p 18; otsus haldusasjas nr 3-3-1-36-10, p 34). Samuti on Riigikohtu tsiviilkolleegium asjas nr 3-2-1-143-11 (p 14) rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega, eelkõige asja keerukuse ja mahukusega.
9. Arvestades ülaltoodut (sh asja mahtu ja keerukust), on kohus seisukohal, et esindaja toimingud olid vajalikud ja toimingute ajakulu vastab tsiviilasja sisule ja mahule ning on põhjendatud hageja esindamiseks 22 tunni ja 25 minuti ulatuses. Menetlusdokumentide koostamine ja kohtule esitamine on tõendatud toimikus asuvate dokumentidega. Menetlusdokumentide koostamisele, samuti kostja poolt kohtule esitatud menetlusdokumendi suhtes õigusliku positsiooni võtmiseks, pidi eelnema kõigi vajalike asjaolude läbitöötamine, analüüsimine ja seisukohtade kujundamine ning lõpuks nende vormistamine vastavaks kirjalikuks dokumendiks. Menetlusdokumentide koostamine ei ole tehniline töö, sellega kaasneb üldjuhul intensiivne mõttetegevus ja õigusaktide uurimisele suunatud tegevus, milleks aga kulub aega. Oluline on selle juures menetlusdokumendi koostamise fakt ja vajalikkus. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb eelkõige arvestada, kui palju pidi esindaja sisuliselt töötama selleks, et esindatava huvid saaksid vajalikus ulatuses kaitstud.
10. Lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Riigikohtu tsiviilkolleegium on senises praktikas pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt Riigikohtu 01.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13; 02.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13; 13.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13; 09.12.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-13). Hageja esindaja tunnitasu suuruseks on 100 (käibemaksuta) Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et hageja esindajaks on vandeadvokaat, peab kohus sellist õigusabiteenuse tunnihinda mõistlikuks ja põhjendatuks.
11. Lähtudes eelnevast on hageja esindaja põhjendatud õigusabikulude rahaliseks suuruseks 2241,67 eurot (käibemaksuta). 16 2-16-3224
12. Kokkuvõttes mõistab kohus kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja 2891,67 eurot (650 + 2241,67).
13. Menetluskulude hüvitamisel soovis hageja ka hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise väljamõistmist. TsMS § 177 lg 4 järgi peab kostja hagejale maksma käesoleva kohtuotsusega väljamõistetud menetluskuludelt

§ 113

lg 1 teises lauses ettenähtud suuruses viivist alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamise kohustuse täitmiseni. 34. TsMS § 178 lg-st 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kruusel kohtunik 17