← Eesti

2-17-6850/65

Obsah (7)§ 78§ 111§ 1028§ 29§ 1032§ 108§ 82

Tsiviilasi nr: 2-17-6850 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Liis Arrak ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja

) § 78 rakendamiseks oli oluline selgeks teha, et kolmanda isiku poolne kohustuse täitmine toimus ikkagi võlgniku kohutuse täitmiseks, mitte kolmanda isiku enda kohustuse täitmiseks. Kolmandal isikul peab olema tahe täita kohustust just selle võlgniku kohustusena. Isegi kui asuda seisukohale, et lepingust tulenevalt ei pidanud hageja tee rajamise kohustust isiklikult täitma, siis praegusel juhul ei saanud maakohtu hinnangul lugeda hageja lepingulist kohustust

§ 78alusel täidetuks kolmanda isiku ehk MTÜ poolt.

Maakohus asus eeltööd põhjal seisukohale, et hageja ei ole täitnud lepingust tulenevate kohustustena p-s 2.4.1 sätestatud tee rajamise kohustust ning p-s 2.4.2 ettenähtud kooskõlastamiskohustust, mis on p-s 2.4.1 kokkulepitud tee ehitamise kulude hüvitise tasumise kohustuse sissenõutavaks muutumise eeldusteks. Maakohus märkis, et üldjuhul ei ole õiguslike tagajärgede saabumise seostamine mingite tingimuste täitmisega käsitletavad tingimuslike tehingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 102 mõttes. Samas leidis maakohus, et praegusel juhul tuleb lepingu tingimusi pidada siiski tingimuslikeks edasilükkava tingimuse mõistes. Kostjate kohustus hüvitada hagejale kumbki 25% tee ehitamise kuludest sai tekkida eeldusel, et hageja täidab eelnevalt lepingus kokkulepitud tingimused. Praegusel juhul ei saanud kohtu hinnangul kohalduda õiguskaitsevahendina vastastikuse kohutuse täitmisest keeldumine kostjate poolt

§ 111lg 1 alusel.

Seda seetõttu, et selles osas on Riigikohus rõhutanud, et vastastikuse lepingu täitmata jätmise vastuväide on olemuselt ajutine, st sellele saab tugineda üksnes seni, kuni teine pool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või kui täitmine on tagatud või kindel. Vastuväite põhiliseks tagajärjeks on lepingupoole enda täitmise edasilükkamine, mitte aga sellest lõplik keeldumine. Käesoleval juhul rajas kolmas isik vaidlusaluse tee muul eesmärgil ning hagejalt ei ole võimalik tema lepinguliste kohustuste täitmist enam nõuda. Maakohtu hinnangul oli tegemist sellise edasilükkava lepingutingimusega, mis käesoleval juhul enam ei saabugi ning sellest tulenevalt ei saa ka sellest lepingust tekkida kostjatele enam kohustusi. Seega ei ole kostjad oma lepingulist kohustust rikkunud ning hageja lepingulisel alusel esitatud nõue tuli jätta rahuldamata. 6

(14)Tsiviilasi nr: 2-17-6850 Puudus vaidlus, et tee rajamine oli hageja lepinguliseks kohustuseks. Kohus tuvastas, et hageja nimetatud teed ei rajanud, rikkudes sellega lepingust tulenevat kohustust. Eelmärgitut arvestades ei saa hageja nõuda kostjatelt alusetu rikastumise teel saadu hüvitamist, kuivõrd asjas ei ole leidnud tuvastamist, et kostjad oleksid hageja soorituse võrra rikastunud. Isegi kui hageja oleks tee ise rajanud, ei kohalduks kohtu hinnangul

§ 1028

lg 1, sest tee rajamine oli hageja lepinguliseks kohustuseks, st soorituseks ei puudunud õiguslik alus. Kuivõrd hageja jättis niikuinii täitmata ka kulutuste kooskõlastamise kohustuse, mis oli edasilükkavaks tingimuseks kostjate tasu maksmise kohustuse tekkimisele, siis ei saanud järeldada, et hageja enda kohustust ei olnud olemas, seda ei tekkinud või see langes hiljem ära. Hageja kohustus tulenes lepingust, kuid kuna ta seda ei täitnud, siis ei tekkinud sellest kostjatele tasu maksmise kohustust. Eeltoodust tulenevalt jättis kohus ka hageja alternatiivse nõude rahuldamata. Kuna kohus ei rahuldanud hageja põhi- ega viivisenõudeid lepingulisel ega alusetu rikastumise sätete alusel, siis ei olnud põhjendatud ka hageja kohtueelsete õigusabikulude nõue 330 eurot ning kohus jättis ka selle nõude rahuldamata. Apellatsioonkaebus 7. Hageja on esitanud maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtul maakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet ning TsMS §-des 232, 438 ja 442 sätestatud kohtu kohustust hinnata ja analüüsida igakülgselt kõiki asjas esitatud tõendeid ning põhjendada, miks kohus ei nõustu hageja faktiliste väidete ja kõikide esitatud tõenditega). Maakohus on samuti ebaõigesti kohaldanud materiaalõigusnorme (TsÜS § 102 ja § 105 lg 1 ning

§ 29

lg 4) ning jätnud ebaõigesti osad materiaalõigusnormid kohaldamata (

§ 29lg 3, § 78 ning §-d 1028 ja 1032).

Apellatsioonkaebuses osundatud maakohtu minetused menetlusõigusnormide järgimisel ning materiaalõigusnormide ebaõigel kohaldamisel ja kohaldamata jätmisel on toonud kaasa ebaseadusliku kohtuotsuse tegemise. Maakohus jõudis otsuses ebaõigele järeldusele, et vaidlusalune tee ei ole rajatud mitte hageja kohustuse katteks, vaid MTÜ enda vajadusteks ja kohustuste katteks, s.o spordikeskuse projekti raames. Maakohus jättis täielikult tähelepanuta hageja faktilised väited selle kohta, et vaidlusaluse tee üks osa on kasutatav pelgalt kostjate kinnistutele ligipääsuks, ja et lepingu p-s 2.1 ettenähtud teeservituudi maa-alale rajatud ülejäänud tee osa MTÜ igapäevaselt ei kasuta. Tee-servituudi maa-ala plaanilt nähtub üheselt selgelt, et Krati tee L2 kinnistul paiknev teelõik (so teelõik alates L1) teeb võimalikuks juurdepääsu üksnes Viskaripõllu kinnistule, ning et Krati tee L1 kinnistul paiknev teelõik (s.o teelõik alates Sinilille teest, juurdepääs Krati tee 2 ja Viskaripõllu) võimaldab samuti juurdepääsu eelkõige Viskaripõllu kinnistule, st kostjate kinnistule. Hageja hinnangul on üheselt selge, et lepingu p-s 2.1 ettenähtud teeservituudi maa-alale rajatud tee teenib vaieldamatult peaasjalikult kostjate huve ja selle tee üks osa pelgalt kostjate huve. Vajadus sellise tee rajamise järele oli kostjatel, vastasel juhul ei oleks kostjad sõlminud hagejaga vastavasisulist kokkulepet ega nõustunud teeservituudi 7

(14)Tsiviilasi nr: 2-17-6850 seadmise ega tee rajamise kulude eest tasuma. On ilmselge, et ei hagejal ega MTÜ-l ei saanud üksnes kostjate kinnistutele ligipääsu võimaldava sõidutee osa rajamisel eksisteerida mitte mingisugust muud huvi kui täita hageja lepingust tulenevat kohustust rajada servituudialale sõidutee. Maakohus ei analüüsinud ega hinnanud hagi lisadeks nr 3 ja 4 olevaid tõendeid. Hageja hinnangul oli vaieldamatult olemas

§ 78

kohaldamise eeldus, et kolmandal isikul oli tahe rajada servituudialale sõidutee just kolmanda isiku kohustusena. Maakohus on jätnud

§ 78

otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldamata ja hageja eelpool osundatud väited tähelepanuta. Samuti ei ole maakohus põhjendanud, miks kohus ei nõustunud hageja väitega, et sõidutee rajamine hagejale kuuluvatele kinnistutele ei saanud ilmselgelt toimuda juhuslikult, hageja tahtest sõltumatult, sh ilma hagejaga kooskõlastamata. Käesoleva vaidluse esemesse ei puutu, millistel asjaoludel täpselt hageja oma kinnistuid kolmandatel isikutel kasutada lubab ja millised kokkulepped on hageja sõlminud kõneluse tee rajamise võimaldamiseks. Sõidutee rajamine servituudialale toimus selgelt hageja teadmisel ja tahtmisel, mh ilmselge eesmärgiga ehitada lepingujärgne ligipääsutee kostjate kinnistule. Käesolevas vaidluses on oluline tähtsus hageja väitel, et vaid ühte osa servituudialale rajatud teest on võimalik kasutada ka MTÜ-l ja viimase külastajatel ja et üks osa servituudialale rajatud teest teenib pelgalt kostjate Viskaripõllu kinnistut. Maakohus ei ole sisuliselt põhjendanud, miks kohus ei võtnud otsuse tegemisel arvesse hageja esitatud käesolevas tsiviilasjas tähtsust omavaid asjakohaseid tõendeid, milleks on hageja ja MTÜ vaheline 06.06.2007 tasaarveldamise kokkulepe ning MTÜ arve nr 170056. Hageja hinnangul tõendavad eelnimetatud tõendid üheselt selgelt, et MTÜ rajas Krati tee L1 ja L2 kinnistutele tee selle servituudialale hageja lepingust tuleneva kohustuse täitmise katteks ning vastavalt hageja saadud instruktsioonidele lepingust tuleneva tee rajamise kohustuse täitmiseks. Hageja arvates on otsus selles osas jäänud maakohtul täiesti põhjendamata. Eelpool väljatoodud kohtu minetused tõendite analüüsimisel ja hindamisel ning tõendite alusel oluliste asjaolude tuvastamata jätmisel on viinud ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. Põhjendamata on otsuses väljatoodud maakohtu hinnang, et käesoleval juhul ei saa lugeda hageja lepingulist kohustust

§ 78alusel täidetuks kolmanda isiku ehk MTÜ poolt.

Hageja nõustub maakohtuga selles, et hageja iseenesest ei pidanud täitma lepingu p-s 2.1 ettenähtud teeservituudi maa-alale tee rajamise kohustust isiklikult. On ilmne, et kostjate jaoks ei ole tegelikult oluline, kas lepingu p-s 2.1 ettenähtud teeservituudi maa-alale rajas tee hageja isiklikult või täitis selle kohustuse hageja eest kolmas isik. Oluline on lepingus ettenähtud eesmärgi täitmine, s.o tee rajamine.

§ 78järgi võis hageja kohustuse täita hageja eest õiguspäraselt ka kolmas isik.

MTÜ seda ka tegi. Maakohtu seisukoht, et hageja ei ole täitnud lepingust tulenevate kohustustena p-s 2.4.1 kokkulepitud tee rajamise kohustust ning p-s 2.4.2 ettenähtud kooskõlastamiskohustust, on hageja hinnangul meelevaldne. Need järeldused on jäänud maakohtu poolt sisuliselt põhjendamata ja ei tugine käesolevas tsiviilasjas kogutud tõenditele. Motiveerimata on ka maakohtu järeldus, et hageja teed ei rajanud, rikkudes sellega lepingust tulenevat kohustust. 8

(14)Tsiviilasi nr: 2-17-6850 Hageja ei ole lepingut rikkunud, vastupidine ei ole tõendatud mitte ühegi käesolevas tsiviilasjas kogutud tõendiga. Lepingu p-s 2.4.1 ettenähtud hageja kohustus tee rajamiseks on kohaselt täidetud. Kõnealune tee rajati hiljem kui 31.12.2008, mistõttu rakendus hageja ja kostjate vahelisele õigussuhtele tee rajamisel ning selle eest tasumisel lepingu p 2.4.
  1. Asjaolu, et hageja ei kooskõlastanud isiklikult kostjaga 1 tee ehitamiseks sõlmitavat lepingut ja tee ehitamisega seonduvaid kulusid, ei muuda õiguslikku olukorda, et kostjad kohustuvad hagejale tee rajamise kulud hüvitama. Lepingu ja tee ehitamisega seonduvate kulude kooskõlastamata jätmine ei saa kaasa tuua olukorda, kus kostjad vabaneksid täielikult oma rahalise kohustuse täitmisest. See oleks ilmselgelt ebaõiglane ja vastuolus hea usu põhimõttega. Maakohus ei ole õigesti hinnanud asjas tähtsust omavaid tõendeid ning on selle tulemusena jõudnud ebaõigele järeldusele, et hageja ei ole kostjaga 2 sõidutee rajamist kooskõlastanud. Lepingu p-s 2.4.1 nimetatud sõidutee projekteerija T-Model OÜ saatis kostjale 2, YY-le 04.08.2014 e-kirja teel kooskõlastamiseks Krati tee teede ja tehnovõrkude ning Seiklusspordikeskuse tehnovõrkude projekti. Enne sõiduteele ehitusloa taotluse esitamist saatis projekteerija T-Model OÜ kostjale 2 22.09.2014 e-kirja teel kooskõlastamiseks uuesti Krati tee teede ja tehnovõrkude ning Seiklusspordikeskuse tehnovõrkude projekti. Eelnimetatud T-Model OÜ 22.09.2014 e-kirjale vastas kostja 2 oma 23.09.2014 kirjaga, milles avaldas omapoolse nägemuse projekti kohta. Eelpool osundatud tõenditest nähtub hageja hinnangul selgelt, et kostja 2 oli vaatlusaluse tee ehitamise protsessiga jooksvalt kursis ja sisuliselt kõikidest selle olulistest tingimustest teadlik. Maakohus ei ole otsuses motiveerinud, miks kohtu hinnangul ei ole e-kirjavahetus kostja 2 ja tee projekteerija vahel käsitletav tee rajamise tingimuste kooskõlastamisena. Maakohus ei ole otsuses sisuliselt motiveerinud, miks kohus ei nõustu hageja seisukohaga selles, et lepingu p-s 2.4.1 väljatoodud viide lepingu p-s 2.4.2 ettenähtud kooskõlastamise kohustusele ei kohaldu siis, kui tee valmimisaeg on hilisem kui 31.12.
  2. Maakohus oleks pidanud tuvastama lepingupoolte ühise tahte

§ 29lg 1 tähenduses.

Seejärel oleks maakohus pidanud tuvastama, kas esinevad asjaolud, mis võimaldaksid kohaldada

§ 29lg 3.

Hageja mõistis lepingutingimust selliselt, et kooskõlastamiskohustus ei kohaldu olukorras, kus tee rajamine jääb perioodi pärast 31.12.2008. Hageja leiab, et „mõistlik isik“ ei oleks võtnud endale lepinguga kohustust kooskõlastada tee rajamise tingimusi, kui tee rajamine toimub alles mitmete aastate pärast. Lepingu p 2.4.2 järgse kooskõlastamiskohustuse peamiseks eesmärgiks oli tagada kostjate jaoks, et tee ehitamine toimuks mõistliku turutingimustele vastava hinnaga. Praeguses asjas ei saa tekkida kahtlust küsimuses, kas tee ehitamiseks tehtud kulud on olnud mõistlikud, ning kostjate huvid on olnud igati kaitstud. Maakohus asus põhjendamatult seisukohale, et lepingus kokkulepitud tasu oli tingimuslik. Lepingu p 2.4.1 ei sisalda tingimuslikku kokkulepet. Kostjate kohustus hüvitada hagejale Lepingu p-s 2.1 ettenähtud teeservituudi maa-alale tee rajamise kuludest 50% muutus sissenõutavaks 10 päeva jooksul pärast eelpool nimetatud tee rajamist ja teele kasutusloa väljastamist. Oluline on, et lepingus kokkulepitud tee on rajatud ja kostjad saavad seda teed kasutada. Hageja on täitnud lepingust tuleneva peamise kohustuse. Hageja jaoks oleks 9

(14)Tsiviilasi nr: 2-17-6850 ebaproportsionaalne ja äärmiselt koormav, kui kooskõlastamise kohustuse täitmata jätmine hageja poolt tooks kaasa sellise tagajärje, et kostjad ei peagi hagejale tee rajamise eest mitte midagi tasuma. Hageja alternatiivsete nõuetega seonduvalt on maakohus jõudnud otsuses sisuliselt motiveerimata järeldusele, et kostjad ei ole hageja soorituse võrra rikastunud, jättes täielikult tähelepanuta, et kostjad on saanud tegelikult täies ulatuses kätte lepingust saadava ja samas selle eest mitte mingisugust omapoolset vastusooritust tegemata. Kostjad ei ole maksnud tee rajamise eest. Kostjad on saanud lepingust kõik saadaolevad hüved, samaaegselt kui kostjad üritavad nüüd vabaneda oma kohustusest hageja ees hüvitada hagejale 50% sõidutee rajamise maksumusest. Maakohus on otsuse tegemisel hageja alternatiivnõudeid rahuldamata jättes jätnud ebaõigesti kohaldamata

§-d 1028 ja 1032. Antud juhul oli „saaduks“ sõidutee, mis võimaldab ligipääsu kostjate kinnistutele. Antud juhul on hageja arvates täidetud

§ 1028lõikes 1 sätestatud esimene eeldus.

Kui asuda teoreetilisele seisukohale, et kostjatel ei ole tekkinud kohustust tasuda hagejale tee rajamise eest (edasilükkav tingimus ei ole saabunud), siis on kostjad hageja arvel aluseta rikastunud. Hageja on kohustuse olemasolu ekslikult eeldades lasknud rajada tee, mille rajamise kohustust ei olnud lepingu alusel tekkinud. Seega on täidetud

§ 1028lg 1 sätestatud teine eeldus.

Kuivõrd saadu väljaandmine ei ole saadu olemuse tõttu ilmselgelt võimalik, siis on kostjad kohustatud hüvitama hagejale servituudialale rajatud sõidutee hariliku väärtuse väljaantu tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal (

§ 1032lg 2 järgi).

Kostjate vastused apellatsioonkaebusele

  1. Kostjad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb osaliselt muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
  3. Nõue põhivõla 23 955 eurot 39 senti saamiseks on materiaalõiguslikult esitatud esmaselt lepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmise nõudena. Maakohus on õigesti märkinud, et selline nõue võiks kuuluda rahuldamisele

§ 108lg 1 alusel.

Nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks (

§ 82lg 7 mõttes).

Lisaks tuleb vajadusel hinnata, kas kostja on esitanud sellele nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda. Maakohus on tuvastanud mh järgmised vaidluse lahendamise seisukohalt olulised asjaolud:  Hageja ja kostjate vahel on 19.09.2007 sõlmitud reaalservituudi seadmise võlaõiguslik leping. Selle lepingu punkti 2.4.1. kohaselt kohustus hageja muuhulgas rajama sõidutee teenivale kinnistule (Kükita kinnistu ja Undiaugu kinnistu ümberkruntimisel 10

(14)Tsiviilasi nr: 2-17-6850      ja jagamisel tekkiv hagejale ainuomandina kuuluma hakkav kinnistu) hiljemalt 31.12.
  1. Kostjad kohustusid hüvitama hagejale kumbki 25% tee ehitamise kuludest ühe aasta jooksul alates lepingu sõlmimisest tingimusel, et hageja on täitnud lepingu punktis 2.4.
  2. sätestatud kohustuse ning seatud on punktis 2.
  3. nimetatud teeservituut. Punkti 2.4.
  4. kohaselt kohustus hageja kirjalikult kooskõlastama kostjatega tee ehitamiseks sõlmitava lepingu ning kõik tee ehitamisega seonduvad kulud. Lepingu punkti 2.4.
  5. nägi ette, et juhul kui tee ei valmi punktis 2.4.
  6. sätestatud tähtaja jooksul, saabub kostjate tasu maksmiskohustus peale tee valmimist 10 päeva jooksul tee valmimisest alates. Tee valmimiseks loetakse sellele kasutusloa väljastamist. Sõiduteele, mis on rajatud Lepingus kindlaksmääratud servituudialale (Krati tee L1 ja Krati tee L2), väljastati kasutusluba Rae Vallavalitsuse 17.11.2015 korraldusega. Hageja poolt on seatud kostjate kasuks lepingu p-s 2.2 nimetatud servituut. Vaidlusalust sõiduteed servituudialale ei ole rajanud vahetult hageja, vaid MTÜ. Nende asjaolude üle ei ole kolleegiumi hinnangul vaidlust ka apellatsioonimenetluses ning ringkonnakohus võtab need apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks (TsMS § 652 lg-d 1 ja 5). Pooled vaidlevad lõppastmes selle üle, kas kostjatel on tekkinud kohustus tasuda lepingu alusel hagejale lepingus kokkulepitud tee ehitamise kulude hüvitist ehk kas kohustus on muutunud sissenõutavaks.
  7. Maakohus leidis poolte vahel sõlmitud lepingu punkte 2.4.1–2.4.3 nende koostoimes tõlgendades, et hüvitise maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumise eeldusteks on, et konkreetselt hageja on rajanud lepingus kokkulepitud tee, et hageja on täitnud punktis 2.4.2 sätestatud kooskõlastamiskohustuse, on seatud punktis 2.
  8. nimetatud servituut ning teele on väljastatud kasutusluba. Isegi kui hageja ei pidanud lepingust tulenevalt tee rajamise kohustust isiklikult täitma, siis käesoleval juhul ei saanud maakohtu hinnangul lugeda hageja lepingulist kohustust

§ 78alusel täidetuks kolmanda isiku (s.o MTÜ) poolt.

Kohtu hinnangul ei ole leidnud tõendamist, et MTÜ oleks rajanud tee just 19.09.2007 sõlmitud lepingu alusel hageja lepingulise kohustuse täitmise eesmärgil (

§ 78mõttes).

12. Kolleegiumi hinnangul ei pidanud hageja täitma lepingu punktist 2.4.1 tulenevat kohustust rajada sõidutee isiklikult.

§ 78

lg 1 järgi ei pea võlgnik üldjuhul täitma kohustust isiklikult ning võlausaldaja ei või keelduda kolmandalt isikult kohustuse täitmist vastu võtmast. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Kolleegium märgib, et võlgniku isikliku täitmise kohustuse alus on võlausaldaja huvi isikliku täitmise vastu. Praegusel juhul puudus kostjatel ringkonnakohtu arvates põhjendatud huvi kohustuse isikliku täitmise vastu. Lepingu punktist 2.4.2 tulenev kulude kooskõlastamise kohustus ei võtnud hagejalt õigust kasutada tee rajamise kohustuse täitmiseks kolmandaid isikuid. Samast lepingupunktist järeldub, et eelduslikult oligi hagejal õigus tee rajamiseks kolmandate isikutega lepinguid sõlmida (selline leping tuli küll kostjatega kooskõlastada). 11

(14)Tsiviilasi nr: 2-17-6850
  1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja poolt kostjate vastu esitatud lepingu täitmise nõude lahendamise seisukohalt keskset tähtsust sellel, kelle kohustust MTÜ sõidutee rajamisel servituudialale täitis. Nõude rahuldamise eeldusena on vaja esmalt tuvastada, kas hageja on kandnud kulusid seoses vaidlusaluse sõidutee rajamisega. Selles osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täiendada. 13.
  2. Kolleegium nõustub kostjatega, et lepingu p 2.4.1 alusel on nad kohustatud hüvitama hagejale viimase poolt tegelikult kantud kulud. Ringkonnakohtu arvates on põhjendamatu hageja seisukoht, et isegi kui ta ei oleks tee rajamisega seonduvalt ise kulusid kandnud, oleksid kostjad ikkagi kohustatud hüvitama hagejale tee rajamise hariliku väärtuse (kuna kostjad on saanud lepingust soovitud hüve). Poolte vahel sõlmitud lepingu p-dest 2.4.1–2.4.3 taolist järeldust teha ei saa. Vastasel juhul muutuks nt p-st 2.4.2 tulenev kulude kooskõlastamiskohustus sisutühjaks. 13.
  3. Kolleegium leiab, et hageja ei ole tõendanud, et ta oleks sõidutee rajamisega servituudialale kulusid kandnud. Kulude kandmist on hageja soovinud tõendada eelkõige arvega nr 170056 suuruses 192 170 eurot 82 senti (sh käibemaks), mille MTÜ on esitanud hagejale teenuse eest "Tee ehitus vastavalt 01.07.2015 lepinguline Krati tee L1 ja L2 kinnistutel" (I kd, tl 104), ning nõuete tasaarvestamise kokkuleppega, mille kohaselt on MTÜ ja hageja tasaarvestanud nimetatud arvel nr 170056 kajastatud nõude 190 800 euro ulatuses hageja poolt MTÜ-le esitatud arvel nr 170014 märgitud nõudega (I kd, tl 105). 13.
  4. Maakohus on otsuse p-s 17 leidnud, et viidatud tõendid ei tõenda asjaolu, et hageja oleks kulusid kandnud (ning et MTÜ rajas tee just konkreetselt hageja kohustuse täitmiseks). Erinevalt maakohust leiab ringkonnakohus, et MTÜ poolt hagejale esitatud väidetav nõue ja selle tasaarvestamine võiksid kulude kandmist hageja poolt põhimõtteliselt tõendada. Samas leiab kolleegium, et MTÜ esitatud arve nr 170056 ja nõuete tasaarvestamise kokkulepe on ebausaldusväärsed tõendid ning tuleb TsMS § 238 lg 5 teise lause alusel arvestamata jätta. Nimetatud tõendid on esiteks olulises vastuolus teiste asja materjalide hulgas olevate tõenditega. Asja materjalid ei võimalda järeldada, et MTÜ oleks tee ehitamisele Krati tee L1 ja L2 maaüksustel teinud kulutusi 192 170 eurot 82 senti (mida olnuks võimalik hageja võimaliku nõudega tasaarvestada). Hageja enda poolt esitatud RAMM Ehituse OÜ 08.09.2017 vastuse (Krati tee L1 ja L2 rajatud sõidu- ja kõnnitee koos kaasnevate töödega) kohaselt ehitusmaksumuse kohta olid teede rajamise kulud kokku 89 697 eurot 55 senti, millele lisandub käibemaks (I kd, tl-d 98–99). EAS-i 20.06.2017 vastuse kohaselt oli teede rajamise kulu MTÜ poolt toetuse taotlemisel kokku üldse 85 733 eurot 55 senti, millest toetuse saaja (MTÜ) omafinantseering moodustas 15% ehk 12 860 eurot 3 senti (I kd, tl 80). Hageja väidete kohaselt hõlmab arvel nr 170056 märgitud nõue ka väljapoole servituudiala jäävaid töid, kuid see hageja väide on ringkonnakohtu hinnangul tõendamata ning vastuolus arvel endal märgituga. Hageja ei ole esitanud asjas tõendeid selle kohta, millised kokkulepped tal MTÜ-ga teede rajamise ja kulude kandmise osas olid sõlmitud. 12
(14)Tsiviilasi nr: 2-17-6850 Teiseks muudab kõnealused tõendid ebausaldusväärseks asjaolu, et nii arve nr 170056 esitamine kui ka tasaarvestuskokkuleppe sõlmimine on toimunud pärast käesolevas asjas menetletava hagi esitamist. Ometigi on hageja juba ligikaudu aasta enne hagi esitamist (s.o
  1. a aprillis-mais) saatnud kostjatele nõudekirju väidetavalt kantud kulude hüvitamiseks (I kd, tl-d 22 pöördel – 23 ja 24 pöördel – 25). Lisaks nähtub nii hageja esitatud asjaoludest kui ka ülalviidatud EAS-i vastusest, et tee rajamise tööd lõpetati juba
  2. a novembrisdetsembris (sõiduteele väljastati kasutusluba Rae Vallavalitsuse 17.11.2015 korraldusega). Samas on MTÜ esitanud arve nr 170056 hagejale alles
  3. a juunis, s.o umbes 1,5 aastat pärast tee rajamist. Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtu ette toodud asjaoludel taoline viivitus mõistlikult põhjendatud. 13.
  4. Muudest tõenditest kulude kandmist hageja poolt ei nähtu. Ülalmärgitud RAMM Ehituse OÜ 08.09.2017 vastuse kohaselt on RAMM Ehituse OÜ-le tööde eest küll täies ulatuses tasutud, aga tõendist ei selgu, kes ja millal on tööde eest maksnud.
  5. Vaidlustatud otsuse p-s 18 on maakohus nõustunud kostjate käsitlusega, et lepingus kokkulepitu näol on tegemist tingimusliku kokkuleppega (täpsemalt edasilükkava tingimusega) TsÜS § 102 tähenduses, kuna kostjate kohustus hüvitada hagejale tee ehitamise kulud sai tekkida eeldusel, et hageja täidab eelnevalt lepingus kokkulepitud tingimused. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb see käsitlus maakohtu otsusest välja jätta. Kolleegium nõustub hagejaga, et lepingu p-dest 2.4.1–2.4.3 tulenevad hageja ja kostjate vastastikused kohustused ning tegu ei ole tingimusliku tehinguga TsÜS § 102 tähenduses. Hageja oli lepingu järgi kohustatud rajama teenivale kinnisasjale sõidutee ning kostjad kohustatud hüvitama hagejale sellega seonduvad tõendatud kulud. Küsimust täitmisest keeldumisest

§ 111

lg 1 alusel ei teki, kuna kostjate kohustus ei ole kolleegiumi hinnangul muutunud sissenõutavaks.

  1. Eelmärgitu ei muuda siiski ebaõigeks maakohtu lõppjäreldust, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Muus osas nõustub ringkonnakohus ka maakohtu otsuse põhjendustega ning ei pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata.
  2. Vastusena ülalkäsitlemata apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et need ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 16.
  3. Maakohus ei ole ringkonnakohtu hinnangul asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Maakohus on hinnanud tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning oma järeldusi nõuetekohaselt (TsMS § 436 ja § 442 lg 8) põhjendanud. Maakohus ei ole küll hinnanud hagi lisadeks nr 3 ja 4 olevaid tõendeid, kuid maakohus on nende tõenditega arvestamata jätmist otsuse p-s 20 põhjendanud. Kolleegium nõustub maakohtu nende põhjendustega. 16.
  4. Ringkonnakohtu hinnangul on õige maakohtu järeldus, et lepingu p-s 2.4.2 ette nähtud kooskõlastamise kohustus rakendus ka olukorras, kui tee ehitatakse valmis pärast 31.12.
  5. Maakohus on otsust selles osas nõuetekohaselt põhjendanud (TsMS § 436, § 442 lg 8) ning 13

(14)Tsiviilasi nr: 2-17-6850 ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Kolleegiumi arvates on maakohus tõlgendanud lepingut kooskõlas

§ 29nõuetega.

Poolte ühist tegelikku tahet (

§ 29lg 1) ei ole võimalik asja materjalide põhjal tuvastada.

Hageja ei ole ka tõendanud asjaolusid, mis võimaldaksid tõlgendada lepingutingimusi selliselt, nagu hageja neid mõistis (

§ 29lg 3).

Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et mõislikult ei saa eeldada, et poolte ühiseks tahteks lepingu sõlmisel oli see, et kui hageja ei saa algselt kokku lepitud tähtajaks teed valmis, siis puudub tal tee hilisema rajamise korral üldse kohustus kostjatega tingimusi ja kulusid kooskõlastada. Kõnealune hageja kohustus kooskõlastada kostjatega kirjalikult sõidutee rajamise kulud ja vastav leping ei ole kolleegiumi hinnangul praegusel juhul kõrvalkohustus (poolte põhikohustuste kõrval), vaid lepingu p 2.4.1 järgi (koosmõjus p-dega 2.4.2 ja 2.4.3) hageja kulude hüvitamise nõude üks sissenõutavaks muutumise eeldus. Kolleegium märgib, et juhul kui hageja oleks tee rajamisega seotud kulusid kandnud, võiks olla kostjate keeldumine kulude kandmisest üksnes kooskõlastamiskohustuse rikkumisele tuginedes olla siiski vastuolus hea usu põhimõttega (ning seetõttu kas välistatud või piiratud). 16.3. Nõude 23 955 euro 39 sendi saamiseks on hageja esitanud alternatiivselt alusetu rikastumise sätetele (

§-d 1028 jj) tuginedes. Kolleegiumi hinnangul on maakohus jätnud ka sellel alusel esitatud nõude põhjendatult rahuldamata. Maakohus on otsust selles osas nõuetekohaselt põhjendanud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Kostjate poolt sõidutee rajamise kulude hüvitamist hagejale reguleerib poolte vahel 19.09.2007 sõlmitud leping, mis välistab samade kulude nõudmise lepinguvälisest võlasuhtest tulenevalt. Lisaks, nagu eelnevalt märgitud, ei ole leidnud tõendamist, et kostjad oleksid võinud rikastuda hageja arvel. 16.

  1. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja poolt esitatud nõude lahendamisel tähtust sellel, millises ulatuses teenib teeservituudi alale rajatud tee ainult või peamiselt kostjate huve. Lisaks ei ole hageja need väited asjas ka tõendatud. Asjaolust, et EAS on toetanud tee rajamist kogu teeservituudi ala ulatuses võib pigem järeldada, et tee on vajalik ka spordikeskuse tegevuseks. Menetluskulude jaotus
  2. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb jätta apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.
  3. Kuivõrd maakohus vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei ole määranud, ei tee seda apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 174 lg-st 4 juhindudes ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv 14

(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.