← Eesti

2-18-15787/11

Obsah (10)§ 659§ 371§ 171§ 138§ 144§ 175§ 174§ 177§ 178§ 372

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest Määruse tegemise aeg ja koht 14. jaanuar 2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-15787

) § 371 lg 2 p 2 ning täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 ja § 2 lg 1 p-de 18-19¹ alusel, kuna hagiga ei ole võimalik taotletavat eesmärki saavutada. Maakohus asus seisukohale, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga ei saa väärata jõustunud kohtulahendit, mille toime ei ole suunatud tulevikku. Seda keelab TMS § 221 lg

  1. Käesoleval juhul soovivad hagejad vaidlustada juba jõustunud vahekohtu otsust ning tunnustamise määrust, leides, et need on ebaõiged. Samas ei ole hagejad toonud välja ühtegi asjaolu, mis on ilmnenud pärast lahendi jõustumist. Vahekohtu otsuse täitmine ei ole hagejate õiguste rikkumine ega too kaasa kahju hüvitamise kohustust võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 tähenduses. Seega ei vasta esitatud hagi ja selles toodud asjaolud TMS §-s 221 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärgile. Lisaks ei ole tunnustamise määruse puhul tegemist ühegi TMS § 2 lg 1 p-des 18-19¹ nimetatud täitedokumendiga, mille puhul on eelkõige võimalik TMS § 221 kohase sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine. MÄÄRUSKAEBUS
  2. Hagejad esitasid määruskaebuse, milles paluvad vaidlustatud määruse tühistada ja saata asi menetlusse võtmise otsustamiseks maakohtule. Määruskaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. Esiteks ei ole TMS § 221 lg 1¹ ega § 2 lg 1 p-de 18-19¹ kohaldamine käesoleval juhul asjakohane. Täitedokumendiks on maakohtu tunnustamise määrus. Kohtulahendi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise lubatavust tuleb hinnata TMS § 221 lg-te 1 ja 2 alusel. Teiseks jättis maakohus täielikult analüüsimata, kas õiguslikult on võimalik, et kostjal eksisteerib kahju hüvitamise kohustus, millega on tema sundtäidetav nõue tasaarvestatud ning asus põhjendamatult ebaõigele seisukohale, et kahju hüvitamisest VÕS § 1043 tähenduses rääkida ei saa. Tasaarvestatud kahju hüvitamise nõude aluseks ei ole puudused vahekohtu menetluses ega tsiviilasja nr 2-16-15672 menetluses, vaid kostja pahauskne käitumine ja oma õiguste kuritarvitamine viisil, mis on käsitletav heade kommete vastase kahju tekitamisena VÕS § 1045 lg 1 p 8 tähenduses. Seejuures ei seisne hagejate õiguste rikkumine üksnes vahekohtu menetluse algatamises või tunnustamise määruse täitmises, vaid hagiavalduses kirjeldatud hagejatele kahju tekitanud kostja tegevused kogumis. Kolmandaks on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise aluseks tasaarvestus, mis on tehtud pärast täitedokumendi jõustumist. Asjaolu, et tasaarvestatava kahjunõude aluseks olevad asjaolud hõlmavad ka enne vahekohtu otsuse ja tunnustamise määruse tegemist toimunud elulisi sündmusi, ei mõjuta asjaolu, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise alus ehk tasaarvestus on tekkinud pärast tunnustamise määruse jõustumist. Lisaks on ka tasaarvestatud nõue tekkinud alles pärast tunnustamise määruse jõustumist. Neljandaks ei ole hagiavalduse aluseks olnud asjaolusid sisuliselt arutatud ega tuvastatud üheski varasemas menetluses. Hagiavalduse aluseks on asjaolud, mis ei kattu ei vahekohtu menetluse ega tsiviilasja nr 2-16-15675 menetluse asjaoludega ning üheski menetluses ei ole sisulisi asjaolusid analüüsitud ega tuvastatud. Vahekohtu menetlus toimus ilma hagejate osavõtuta (hagejaid ei teavitatud menetlusest) ja tsiviilasja nr 2-16-15675 menetluse näol oli 3

(6)tegemist formaalse menetlusega, mis ei võimaldanud hagejatele mistahes sisuliste vastuväidete esitamist ega sisuliste küsimuste tõstatamist. MENETLUSE EDASINE KÄIK
  1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kostjale tähtaja määruskaebusele vastamiseks.
  2. Kostja määruskaebuse vastuse kohaselt on maakohus materiaalõiguse norme õigesti kohaldanud ning hagi menetlusse võtmisest on õigesti keeldutud.
  3. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus
  4. detsembril
  5. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta

§ 659

ja § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata, täiendades määruse õiguslikke põhjendusi. 8. Maakohus keeldus hagi menetlusse võtmisest

§ 371lg 2 p 2 alusel selle perspektiivituse tõttu.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et tegemist on perspektiivitu hagiga, sest sellega on taotletava eesmärgi saavutamine võimatu. Jättes hagi

§ 371

lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning hagi menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt Riigikohtu

  1. märtsi 2017 määrus asjas nr 3-2-1-177-16, p 10). Kohtud ei saa viidatud sätte kohaldamisel hinnata tõendeid.
  2. Maakohtu määrusest jääb ebaselgeks, mis on täiteasjades täitedokumendiks. Selles osas täiendab ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendusi. Praeguses asjas on täitedokumendiks täidetavaks tunnistatud Läti Kommertspankade Liidu Vahekohtu
  3. veebruari 2016 otsus asjas nr 301/2015 (TMS § 2 lg 1 p 6). Vahekohtu otsuse Eestis sundtäitmiseks tuleb seda Eesti kohtulahendiga tunnustada ja tunnistada see täidetavaks. Seejuures kontrollitakse
  4. aasta välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni (konventsioon) art-te 4 ja 5 eelduste täitmist (vt Riigikohtu
  5. juuni 2017 määrus asjas nr 3-2-1-63-17, p 15). Eeltoodust tulenevalt on tegemist kohtulahendi sundtäitmisega ning vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda TMS § 221 lg-st
  6. Hagejad on esitanud kostja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks põhjusel, et nõue on tasaarvestatud. Nimetatud vastuväide on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Vahekohtu otsuse täidetavaks tunnistatud määrus jõustus
  7. aprillil
  9. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 10.
  10. Kuivõrd hagejad esitasid sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi olukorras, kus sundtäitmine toimub jõustunud kohtulahendi alusel, selgitas maakohus põhjendatult, et hagejad ei saa sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada vastuväiteid täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele (TMS § 221 lg 1¹), nagu saaks teha TMS § 2 lg 1 p-des 18-19¹ nimetatud täitedokumentide puhul. 10.
  11. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hagejad soovivad sisuliselt vaidlustada täidetavaks tunnistatud vahekohtu otsust ja tunnustamise määrust. Hagejate kahju hüvitamise nõude aluseks on kostja heade kommete vastane käitumine, nõudes hagejatelt kehtetute käenduslepingute alusel kohustuse täitmist (vt hagiavalduse p 2.4, tl 3). Hagejad väidavad: 1) hagejaga II sõlmitud käendusleping on VÕS § 143 lg 2 alusel tühine, kuna käendusleping on sõlmitud väljaspool hageja II majandus- ja kutsetegevust ning 4

(6)käenduslepingus puudub käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma; 2) käenduslepingud sõlmiti edasilükkava tingimusega, mis ei saabunud ja käenduslepingute alusel ei tekkinud pooltele õigusi ega kohustusi; 3) hagejad on käenduslepingud olulise eksimuse tõttu
  1. augusti 2011 e-kirjaga esitatud avaldusega tühistanud. Hagejad on määruskaebuses rõhutanud, et tasaarvestatud kahju hüvitamise nõude aluseks ei ole puudused vahekohtu menetluses ega vahekohtu täidetavaks tunnistamise menetluses, vaid kostja pahauskne käitumine ja oma õiguste kuritarvitamine viisil, mis on käsitletav heade kommete vastase kahju tekitamisena VÕS § 1045 lg 1 p 8 tähenduses. Hagejate varaline kahju on: 1) vahekohtu otsusega käenduslepingute alusel välja mõistetud ja täidetavaks tunnistatud nõue 802 125,02 eurot ja 2) täidetavaks tunnistamise menetluses kantud ning hagejatelt väljamõistetud menetluskulud. 10.
  2. Kostja nõue hagejate vastu ei tekkinud vahekohtu otsuse või tunnustamise määruse jõustumisega, vaid poolte vahel sõlmitud käenduslepingute alusel. Hagejate kahju hüvitamise nõude aluseks olevad asjaolud tulenevad käenduslepingute kehtetusest. Eeldades hagejate faktiliste asjaolude kohta esitatud väidete õigsust, sai tasaarvestuse olukord tekkida enne vahekohtu otsuse tunnustamist ja täidetavaks tunnistamist. Hagejad oleksid pidanud esitama samasisulised vastuväited, mis on esitatud käesolevas hagiavalduses, vahekohtumenetluses või vahekohtu otsuse tunnustamise menetluses. TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis on võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Tasaarvestuse kui kujundusõigusliku vastuväite korral peab tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes olema seega tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Määrav ei ole tasaarvestusavalduse tegemise (kujundusõiguse teostamise) aeg, vaid tasaarvestusolukorra tekkimise aeg. Kui tasaarvestusolukord tekkis kohtumenetluse ajal ja oli võimalik seal maksma panna, kuid seda ei tehtud, siis ei anna TMS § 221 lg 1 järgse hagi esitamiseks alust asjaolu, et tasaarvestusavaldus tehakse pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist (vt Riigikohtu
  3. aprill 2015 otsus asjas nr 3-2-1-11-15, p 10). Kolleegiumi hinnangul ei esine praeguses asjas erandit, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik ka sellele alusele tuginedes esitada TMS § 221 lg 1 järgne hagi. 10.
  4. Põhjendamatu on hagejate väide, et neid ei teavitatud vahekohtu menetlusest. Vahekohtu otsuse tunnustamise ja täitmise menetluses on tuvastatud, et art-s 5 sätestatud alused otsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumiseks puuduvad. Hagejaid oli teavitatud kooskõlas vahekohtu reglemendiga. Hagejatel oli võimalus vahekohtumenetluse dokumentidega tutvuda, kuid nad jätsid dokumentidele postkontorisse mitte järele minnes ise selle võimaluse kasutamata (vt Riigikohtu
  5. aprilli 2018 määrus asjas nr 2-16-15675, p 21). Kolleegiumi hinnangul saab tuua võrdluse n-ö tavalise hagimenetlusega, kus on võlgniku kui kostja enda risk, kui ta jätab võla sissenõudmiseks esitamata hagi rahuldamist takistada võivad asjaolud. Võlgnik ei saa neid asjaolusid uuesti esitada, kuna vaidluse lahendamise kohta tehtud kohtulahend on talle siduv. See puudutab ka tehingu tühisusele viitavate asjaolude esitamata jätmist (vt Riigikohtu
  6. veebruar 2018 määrus asjas nr 2-14-7385, p 15.3). Seega oli hagejatel võimalus osaleda vahekohtu menetluses ning esitada tasaarvestuse avalduse aluseks olevaid väiteid käenduslepingute tühisuse ja täidetavuse kohta. 10.
  7. Nagu kolleegium eelnevalt märkis, siis vahekohtu otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetluses kontrollib kohus konventsiooni art-te 4 ja 5 eelduste täitmist. Üheks vahekohtu otsuse tunnustamisest ja täitmisest keeldumise aluseks art 5 lg 2 lit b järgi on „vastuolu selle riigi poliitikaga“. Nimetatud sätte kohaselt võib vahekohtu otsuse tunnustamisest ja täitmisest keelduda ka siis, kui selle riigi kompetentne ametkond, kus otsuse 5
(6)tunnustamist ja täitmist nõutakse, leiab, et otsuse tunnustamine või täitmine oleks vastuolus selle riigi poliitikaga (edaspidi kasutatud „riigi poliitika“ asemel „avalik kord“, Riigikohtu
  1. detsembri 2018 määrus asjas nr 2-18-4731, p 15, vt sarnaselt ka Riigikohtu
  2. aprilli
  3. a määrus asjas nr 2-16-15675/26, p-d 22-24). Seega said hagejaid oma õigusi kaitsta vahekohtu otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetluses.
  4. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta

§ 171lg 1 ja § 165 lg 1 alusel hagejate kanda võrdsetes osades.

Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt oli kostja lepinguliste esindajate ajakulu kokku 6,9 t, millest advokaadil Silvia Urgasel kulus hagi ja määruskaebuse analüüsile ning vastuse koostamisele 5,5 t tasumääraga 145 eurot tunnis ja vandeadvokaadil Martti Peetsalul kulus vastuse täiendamisele 1,4 t tasumääraga 170 eurot tunnis. Selliselt kujunes menetluskuludeks kokku 1 035 eurot. 11.1.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on

§ 144p 1 kohaselt ka menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

Kohus mõistab

§ 175

lg 1 esimese lause järgi teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas ei ole põhjendatud kahe lepingulise esindaja kulude hüvitamine 6,9 tunni ulatuses, kuna tegemist ei ole tavapärasest keerukama ja mahukama vaidlusega (

§ 175lg 3).

Kuivõrd menetlusdokumentide analüüsi ja vastuse koostamisega tegeles põhiliselt advokaat, ei ole põhjendatud vandeadvokaadi ajakulu hüvitamine hagejate poolt. Advokaadi tunnitasu määra 145 eurot (käibemaksuta) peab ringkonnakohus

§ 175lg 1 tähenduses mõistlikuks ja põhjendatuks.

Ringkonnakohus rahuldab kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse osaliselt. Lähtudes põhjendatud ja vajalikust õigusabi osutamise mahust 5,5 t ja tunnitasust 145 eurot, kujuneb hüvitatavaks summaks 797,50 eurot (= 5,5 × 145), millest kumbki hageja peab kandma 398,75 eurot (= 797,5 ÷ 2). Kostja on kooskõlas

§ 174

lg-s 10 sätestatuga kinnitanud, et menetluskulud tuleb välja mõista käibemaksuta. 11.2. Juhindudes

§ 177

lg-st 4 ja kostja taotlusest, märgib ringkonnakohus määruse resolutsioonis, et välja mõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. 11.3. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1).

12.

§ 372lg 5 esimene lause võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

/ allkirjastatud digitaalselt / Meeli Kaur / allkirjastatud digitaalselt / Margo Klaar / allkirjastatud digitaalselt / Indrek Parrest 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.