Obsah (4)

§ 25§ 23§ 6§ 12

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Einar Vene 15. jaanuar 2019, Tartu 3-17-2501 Haldusa

§ 25lg 11 p 1).

Kaebaja abikaasa on kinnipeetav teises kinnipidamisasutuses ning nad on toime pannud raske kuriteo. Kaebajat ja tema abikaasat on karistatud karistusseadustiku (KarS) § 184 alusel (narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine). 3.2. Viru Vangla on pädev otsustama nende kinnipeetavate kokkusaamiste üle, kes kannavad karistust Viru Vanglas, teises kinnipidamisasutuses viibivate isikute üle sellist otsustuspädevust Viru Vanglal ei ole. Halduskohus leidis, et kui mõlemad abikaasad on vangistuses, ei saa tekkida eeldust, et nende perekondlike sidemete säilitamine kuuluks

§ 23kaitsealasse ja kokkusaamiste korraldamiseks ei kaasneks piiranguid.

Kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda pikaajalisi kokkusaamisi. Nende kohtumiste eesmärk on vanglavälise suhtluse säilitamine. Kaebaja on mitmendat korda vangistuses viibiv isik, kes on ise põhjustanud oma kuritegeliku käitumisega olukorra, kus tal tuleb taluda mõningaid piiranguid. 3.3. Vaatamata sellele, et kaebaja ja ta abikaasa on kinnipeetavad erinevates vanglates, eksisteerib neil siiski võimalus pikaajalist kokkusaamist taotleda. Selleks tuleb kaebajal esitada uus sellekohane taotlus. Kui kaebajale ja ta abikaasale üldse pikaajalist kokkusaamist ei võimaldataks, oleks see vastuolus

§ 25

eesmärgiga ja tooks kaasa põhiseaduse (PS) § 26 riive, mille kohaselt on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. 3.

1. Halduskohus leidis, et vaidlustatud haldusakti ei ole alust õigusvastaseks tunnistada, kuna vangla on piisavalt põhjendanud, miks kaebajale on keeldutud pikaajalist kokkusaamist võimaldamast. Tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg-st 3 ei teosta kohus haldusakti õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. 3.
2. Halduskohus leidis, et vaideotsus iseseivalt ei riku kaebaja õigusi. Vaideotsuse p-des 1 ja 2 on täiendavalt selgitatud keeldumise aluseid, mitte ei ole esitatud uusi keeldumise põhjuseid. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
3. V. Šatski apellatsioonkaebuses palutakse kaebus täielikult rahuldada järgmistel põhjendustel. 4.
4. Kaebuse eesmärk oli, et kohus tuvastaks vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse, et kaebaja saaks pikaajalise kokkusaamise abikaasaga, keda ta ei ole näinud juba poolteist aastat. Vangla keelab kaebajale pidevalt kokkusaamisi. 4.
5. Halduskohtu otsusest ei nähtu üheselt, kui kaua võib kokkusaamisi

§ 25lg 11 alusel keelata.

Sisuliselt on kaebajale pandud absoluutne keeld, kuna vangistuse jooksul keeldumise aluseks olevad asjaolud ei muutu. See aga ei lähe kokku

§ 25lg 1 eesmärgiga ning võib tähendada PS § 26 olulist riivet.

Kaebaja viitas, et Tartu Ringkonnakohtu

1. oktoobri
2. a otsuses asjas nr 3-10-2893 p-s 9 leiti, et kinnipeetava pikaajalisi kokkusaamisi reguleeriva § 25 paiknemine vangistusseaduse
3. jaos (kinnipeetava vanglaväline suhtlemine) ei tähenda seda, et kinnipeetava pikaajaline kokkusaamine saab toimuda üksnes pereliikmega, kes asub väljaspool vanglat, s.o vabaduses.

§ 25

lg 1 eesmärgiks on ka kinnipeetava kontakti ja emotsionaalse sideme säilitamine oma lähedastega. Kaebaja hinnangul kuulub tema perekondlike suhete säilitamine

§ 23kaitsealasse.

Tartu Halduskohtu

1. jaanuari
2. a määruses asjas nr 3-18-202 p-s 9 on leitud, et isegi kui mõlemad kokkusaajad on kinnipeetavad, ei tähenda see, et 2 nendele pikaajalise kokkusaamise võimaldamine läheks vastuollu vangistuse täideviimise eesmärkidega. Vastupidi, pereelu säilitamine võib mõlemaid suunata õiguskuulekale käitumisele, mis lõppastmes kaitseb ka õiguskorda (

§ 6). 4.3.

Kohtuotsuses ei tuvastatud seda, kas see, et mõlemad abikaasad on koos kuriteo toime pannud, võib kaasa tuua absoluutse keelu seadmise pikaajalistele kokkusaamistele.

1. Viru Vangla vastuses apellatsioonkaebusele palutakse jätta see rahuldamata järgmistel põhjendustel. 5.
2. Vangla ei ole kaebajale absoluutset kokkusaamiste keeldu kehtestanud. Põhjendamatu on etteheide halduskohtule, et see ei määranud kindlaks ajalist piiri, kui kaua võib kaebaja ja tema abikaasa kokkusaamisi keelata. Kokkusaamiste lubamine on ikkagi vangla pädevuses ning kohtulik kontroll on sellises olukorras piiratud. 5.
3. Vangla nõustus, et kuigi abikaasad on kuriteokaaslased ja see fakt ei muutu ajas, võib selle asjaolu kaal aja möödumisega muutuda. Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas saaks kokkusaamiste võimaldamine suunata teda ja tema abikaasat edaspidi õiguskuulekalt käituma, sest koos elamine ei pannud neid koos kuriteo sooritamisest hoiduma. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
5. Kaebaja on taotlenud pikaajalist kokkusaamist oma abikaasaga. Mõlemad kannavad vanglakaristust – kaebaja Viru Vanglas, tema abikaasa Tallinna Vanglas.
6. Vangla keeldus
7. oktoobri
8. a otsusega kaebaja taotluse rahuldamisest, viidates

§ 25lg-s 11 toodud pikaajalise kokkusaamise loa andmisest keeldumise alustele.

Otsuse põhjenduste alguses on kõigepealt refereeritud erinevat vanglavälise suhtlemise ja pikaajalise kokkusaamisega seonduvat regulatsiooni ning seejärel loetletud kõik

§ 25

lg-s 11 esitatud pikaajalise loa andmisest keeldumise alused: kokkusaamine ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega (p 1); kokkusaamine võib ohustada vangla julgeolekut või korda (p 2); kokkusaaja maines on alust kahelda (p 3); kokkusaamine võib ohustada kokkusaaja või kinnipeetava tervist ja heaolu (p 4). Samas ei ilmne otsusest selgelt, millisel konkreetsel alusel sellest loetelust praegusel juhul keeldumisel juhinduti. Pärast keeldumise aluste tsiteerimist on otsuses arutletud veel selle üle, et kinnipeetavatest abikaasade kokkusaamine ei täidaks vanglavälise suhtluse soodustamise eesmärki; et soovitud kokkusaamine läheks vastuollu nais- ja meessoost kinnipeetavate eraldihoidmise printsiibiga; et kuna mõlemad abikaasad on kinnipeetavad, ei saa kokkusaamise eesmärgiks olla väliskontaktide säilitamine; et kuritegusid toime pannes ei pidanud kaebaja ise oluliseks perekonna toimimist (tl 16-16p). Sellest õiguslikust ja faktilisest motivatsioonist jääb ringkonnakohtu hinnangul ebaselgeks, millisel konkreetsel õiguslikul alusel pikaajalisest kokkusaamisest ikkagi keelduti. Õiguslik ja faktiline motivatsioon ei ole seotud otsuses viisil, mis võimaldaks aru saada, millised faktilised asjaolud täpselt vastavad millise normi abstraktsele-faktilisele koosseisule (hüpoteesile) ning toovad tagajärjena kaasa pikaajalisest kokkusaamisest keeldumise. Seega ei ole haldusakti põhjendused selged ning üheselt arusaadavad. Keeldumise otsuses esitatud põhjendus on küll üsna pikk, kuid põhjendused ise on hüplikud ja raskesti jälgitavad ning lähemal uurimisel ilmneb, et ühtegi selget faktilist alust, mis vastaks

§ 25lg-s 11 sätestatud koosseisule, ei ole välja toodud.

3

1. Seega võib otsust pidada õigusvastaseks juba seetõttu, et see ei vasta haldusakti motiveerimise nõuetele. Järgnevalt vaatleb ringkonnakohus haldusakti üksikuid põhjendusi, niivõrd, kuivõrd need on otsusest ja vaideotsusest arusaadavad.
2. Vangla on väitnud, et kuna abikaasad kannavad mõlemad vabadusekaotuslikku karistust, ei täida pikaajalise kokkusaamise lubamine vanglavälise suhtlemise soodustamise eesmärki. Tartu Ringkonnakohus on
3. oktoobri
4. a otsuses asjas nr 3-10-2893 leidnud, et vangistusseadusest ei tulene piirangut mitte võimaldada pikaajalist kokkusaamist pereliikmega, kes samuti viibib kinnipidamiskohas. Ka sellisel juhul on kokkusaamiste eesmärgiks hoida kontakte ja soodustada emotsionaalse sideme säilimist (viidatud otsuse p 9). Käesoleval juhul ei ole vaidlustatud otsuses viidatud ka sellele, milline konkreetne õiguslik alus võimaldab keelduda pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest üksnes seetõttu, et mõlemad abikaasad on kinnipeetavad.
5. Ringkonnakohus märgib, et

§ 23

lg 1 järgi on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Sama paragrahvi lg 2 järgi soodustab vanglateenistus kinnipeetava vanglavälist suhtlemist. Vastustaja ei ole esitanud selgeid põhjendusi, miks ei ole neid norme vajalik järgida kinnipeetava puhul, kelle abikaasa kannab samuti vanglakaristust. Ka sellise kinnipeetava puhul on

§ 23

lg-st 1 tulenevalt vajalik vältida sotsiaalsete sidemete katkemist.

ei sätesta selliste kinnipeetavate suhtes erandeid. Vaidlustatud otsuses on küll väidetud, et „Sattudes abikaasaga mõlemad vangistusse, ei saanud tekkida teil eeldusi, et sellises olukorras kuulub peresidemete säilitamine

§ 23

kaitsealasse ja omavahelisteks kokkusaamisteks piiranguid ei kaasne“ (tl 16p), kuid siiski jääb otsusest ebaselgeks, milline on see õiguslik alus või kaalutlus, mis võimaldab piirata sellise kinnipeetava õigust perekonnaelu säilitamisele intensiivsemalt kui sellise kinnipeetava õigust, kelle abikaasa viibib vabaduses. Ringkonnakohus on ka seisukohal, et

§ 23

räägib küll vanglavälisest suhtlemisest, kuid sõna „vanglaväline“ ei saa tõlgendada selliselt, et see kohaldub vaid isikute suhtes, kes viibivad vabaduses. Sõna „vanglaväline“ tuleb mõista kui sellest vanglast, kus asub kokkusaamist taotlev isik, väljaspool asuv isik. Seega tähendab see ka teises vanglas asuvat isikut. 12. Vangla on otsuses viidanud ka meeste ja naiste eraldihoidmise printsiibile. See on sätestatud

§-s 12 ning selle paragrahvi lg 1 p 1 järgi hoitakse vanglas eraldi mehi ja naisi. Ringkonnakohus on seisukohal, et sellest normist ei saa tuletada takistust vaidlusalusele kokkusaamisele. Eraldihoidmise printsiip keelab selle sõnastusest tulenevalt meeste ja naiste vanglas koos hoidmise, st vangistuse täideviimise meestele ja naistele ühises vanglas, kuid sellest ei saa järeldada pikaajalise kokkusaamise keeldu kinnipeetavatest abikaasadele. Pikaajaline kokkusaamine

§ 25

lg 1 mõttes ei ole ilmselgelt kinnipeetavate „hoidmine“

§ 12mõttes.

Pikaajaline kokkusaamine on reguleeritud eraldi normis (

§ 25

) ning kujutab seega eriregulatsiooni

§ 12suhtes.

13. Vaideotsuses (tl 18–19p) on vangla keeldumise aluseid täiendavalt põhjendanud, lisades, et kaebaja ja tema abikaasa panid ühiselt toime KarS §-s 184 kirjeldatud kuriteo (narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine) ja et võib kahelda kokkusaaja maines ja vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamises. 4 Sellisel kujul jäävad siiski ka need põhjendused ebapiisavaks, mõistmaks, miks vastustaja pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest keeldub. Ringkonnakohus möönab, et pikaajalisest kokkusaamisest vanglakaristust kandva abikaasaga võib keelduda

§ 25

lg-s 11 toodud loetelu alusel, kui esinevad täiendavad asjaolud, mis viitavad sellele, et need alused esinevad. Selleks võib olla muuhulgas vanglale teadaolev info teises vanglas viibiva abikaasa käitumise, kuritegelike sidemete vms kohta, mis annavad aluse arvata, et kokkusaamine oleks näiteks vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega (

§ 25

lg 11 p 1) või ohustada vangla julgeolekut või kinnipeetava tervist (

§ 25lg 11 p 2 ja 4) jms.

Käesolevas asjas ei ole aga selliseid põhjendusi esitatud, vaid on sisuliselt lähtutud üksnes faktist, et kaebaja abikaasa kannab samuti vanglakaristust.

§ 25

lg 11 ei võimalda aga pikaajalisest kokkusaamisest keelduda üksnes sel põhjusel, et teine abikaasa kannab samuti vanglakaristust. 14. Lisaks eelnevalt viidatud keeldumise alustele – et kokkusaamine pole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega, võib ohustada vangla julgeolekut või korda või kokkusaajat või kinnipeetavat (

§ 25

lg 11 p 1, 2 ja 4), võib kokkusaamisest keelduda ka siis, kui kokkusaaja maines on alust kahelda (

§ 25lg 11 p 3).

Vaideotsusest võib kaudselt järeldada vangla arusaama, et fakt, et kaebaja abikaasa kannab vanglakaristust, tähendab automaatselt ka seda, et tema maines on alust kahelda ja järelikult on see kokkusaamisest keeldumise aluseks. Ringkonnakohus seda arusaama ei jaga. Selline lähenemine viiks selleni, et kaebajal on abikaasaga kohtumine täielikult välistatud vähemalt niikaua, kuni nad mõlemad kannavad vanglakaristust. See läheks aga vastuollu

§ 25lg-ga 1, mis võimaldab abikaasade vahel pikaajalisi kokkusaamisi.

Samuti ei saa pidada võimatuks seda, et isik võib vanglakaristuse kandmise kestel oma käitumist ning väärtushinnanguid muuta ning kujuneda juba enne vanglakaristuse lõppu isikuks, kes hoolimata vanglakaristuse jätkuvast kandmisest avaldaks positiivset mõju ka karistust kandvale abikaasale, kes temaga kohtumist soovib. Sellisel juhul oleks abikaasade omavaheline kohtumine ilmselgelt kooskõlas kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärkidega ning vangistuse täideviimise eesmärkidega laiemalt. Kui aga isiku vangistuse kandmise faktist tehakse automaatselt järeldus, et tema maines on alust kahelda ja keeldutakse seetõttu automaatselt ka pikaajalisest kokkusaamisest, siis langeb sellise positiivse mõju avaldumise võimalus teisele abikaasale ära. Selline tulemus ei teeniks kohtuda sooviva abikaasa vangistuse eesmärke. Seega selleks, et keeldumisel saaks tugineda kokkusaaja mainele, peaks vangla viitama lisaks kokkusaaja vangistuse kandmise faktile ka täiendavatele andmetele (eeskätt tema käitumine vanglas), mis viitaksid sellele, et isiku käitumine annab aluse kahelda tema maines. Käesoleval juhul ei ole vangla seda teinud.

1. Ringkonnakohus ei ole ka erinevalt vanglast veendunud selles, et kui kokku saavad abikaasad, kes olid kuriteo kaasosalised, siis nende kokkusaamise läbi võiks veel kord kahjustada saada õiguskord. Pikaajaline kokkusaamine toimub vangla territooriumil ning vanglal on võimalik tagada selle käigus vangla ning isikute julgeolek ning eelduslikult tõhusalt takistada kuritegude toimepanekut. Kui vangla näeb ohtu võimaluses, et isikud saavad vahetada infot, mis võib viia õiguskorra kahjustumiseni, siis tuleks seda keeldumise otsuses põhjendada. Käesoleval juhul, nagu eelnevast ilmnes, vaidlusaluses otsuses selline põhjendus puudus.
2. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et vaidlustatud otsus on õigusvastane. See on õigusvastane nii formaalselt - sest selles esitatud põhjendused ei ole piisavad või asjakohased – kui ka materiaalselt – sest otsuse põhjal ei saa olla kindel, et vastustaja teostas kaalutlusõigust 5 õigesti ning lähtus asjakohastest kaalutlustest ning jättis arvestamata asjassepuutumatud kaalutlused. Samuti ei ole otsus selles esitatud põhjenduste põhjal kooskõlas

§ 23

lg-ga 1 ja § 25 lg-ga 1-11, sest sisuliselt on vangla mööda vaadanud vanglavälise suhtlemise eesmärkidest ja püüdnud kaebajal abikaasaga kohtumisest keelduda üksnes abikaasa vangistuse kandmise faktist lähtudes, mida ei ole aga kokkusaamisest keeldumise alusena seaduses nimetatud.

1. Kaebaja on tuvastamiskaebuse esitamisel põhjendatud huvina ära näidanud preventiivse huvi. Ringkonnakohtu hinnangul on sellel eesmärgil kaebuse esitamine põhjendatud, sest kui kaebaja esitab uue taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks, saab vangla muuhulgas juhinduda käesolevas otsuses toodud seisukohtadest.
2. Ringkonnakohus rahuldab eeltoodu tõttu apellatsioonkaebuse, tühistab Tartu Halduskohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ja tunnistab õigusvastaseks Viru Vangla
3. oktoobri
4. a taotluse rahuldamata jätmise otsuse nr 6-7/32970-2 ja
5. novembri
6. a vaideotsuse nr 6-12/409-
8. HKMS § 108 lg-st 1 järgi tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud summas 30 eurot (15 eurot kaebuse esitamisel, 15 eurot apellatsioonkaebuse esitamisel).
9. Kaebaja on apellatsioonimenetluses esitanud erinevaid dokumentaalseid tõendeid. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse juba seniste materjalide põhjal, ei pea ringkonnakohus vajalikuks nende asja materjalide juurde võtmist ning need tagastatakse kaebajale. /allkirjastatud digitaalselt/ 6