Obsah (5)
§ 444§ 232§ 272§ 405§ 163KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtu nimetus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtunik Mai Grauberg Otsuse avalikult teatavaks tegemise 12.10.2018, Tallinn, tsiviilkantselei Tallinna Kohtumaja aeg
§ 444lg 2) 9.
Vaidlus puudus alljärgnevas: 06.01.2017.a Tallinnas, xxx juures leidis aset liiklusõnnetus, kus kostja, juhtides sõidukit xxx (reg. nr xxx), tagurdas otsa pargitud sõidukile Xxx xxx (reg. nr xxx). Liiklusõnnetuse toimumise hetkel oli sõiduki Renault Master juhi tsiviilvastutuse kindlustamiseks sõlmitud hagejaga liikluskindlustuse leping ning väljastatud poliis nr 64859161 (lisa 3). 2
(5) Hageja hüvitas kannatanule tekkinud kahju ja tasus sõiduki Xxx xxx (reg. nr xxx) taastusremondi eest 877,92 eurot. Kannatanu teavitas politseid, kes tegi kindlaks liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki. Kostja ei teatanud politseile juhtunust, kostja sõitis sündmuskohalt ära. Vahetult juhtumi järgselt ei olened teada, kes on teise sõiduki juht, omanik. Kostja pöördus sündmuskohale tagasi pärast seda, kui talle helistati ja ta esitas oma andmed teisele juhile. Hageja kahjunõue muutus sissenõutavaks 01.06.
- Viivis hüvitiselt alates kohutuse sissenõutavaks muutumisest kuni hagi esitamiseni on seadusjärgses määras 60,62 eurot.
- Liikluskindlustuse seaduse (edaspidi LKindlS) § 12 kohaselt kohustub kindlustusandja lepinguga hüvitama sõiduki valdaja (kindlustatud isiku) asemel kahjustatud isikule käesolevas seaduses sätestatud ulatuses ja tingimustel kahju, mis on tekkinud kindlustusjuhtumi tagajärjel.
- Ülaltoodud vaidlustamata asjaolusid hinnates, leiab kohus, et asjas on leidnud kinnitust, et kahju põhjustanud sõidukit juhtis kostja, kelle tsiviilvastutus oli kindlustatud hageja juures ja kes on hüvitanud kannatanule sõiduki vigastustest tekkinud kahju 877,92 eurot.
- LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõidukijuhi vastu, kui sõidukijuht põhjustas kindlustusjuhtumi ning lahkus pärast kindlustusjuhtumit õigusvastaselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt.
- Juhi tegutsemise liiklusõnnetuse korral sätestab liiklusseaduse (LS) § 169, mis reguleerib muuhulgas seda, millal tuleb liiklusõnnetusest teatada politseile ja millal selline teatamine ei ole kohustuslik. LS § 169 lg 4 kohaselt ei ole vajalik liiklusõnnetusest politseile teatada juhul, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: 1) inimesed liiklusõnnetuses vigastada ei saanud või liiklusõnnetuses osalenud inimesed ei nõua ise oma tervise kontrolli; 2) liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad on juhtumi põhjusi hinnates varalise kahju tekitamise vastutuse küsimuses ühel meelel; 3) hilisemat identifitseerimist võimaldaval viisil on loetletud kõikide liiklusõnnetuses osalenud inimeste andmed; 4) nimetatud on varalise kahju tekitamise eest vastutav isik; 5) liiklusõnnetuses osalenud juhid või juht ja varalise kahju saajad on punktides 2–4 loetletud asjaolud kirjalikult vormistanud ja sellele alla kirjutanud.
- LS § 169 lg 5 sätestab, et lahkarvamuse korral, kui varalise kahju saaja ei ole teada, varalise kahju tekitajat ei ole sündmuskohal või varaline kahju tekkis loomale otsasõidu või selle vältimise tagajärjel, tuleb liiklusõnnetusest kohe teatada politseile ja tegutseda vastavalt politsei korraldusele.
- Kostja leidis, et ta pole lahkunud sündmuskohalt süüliselt. Kostja poolt kohtule esitatud väärteoasja otsusest nr 2302,17,000215 10.08.2017 nähtuvalt ei ole tõendatud, et kostja oleks piisava hoolsuse ja tähelepanu korral pidanud aru saama, et toimus liiklusõnnetus ja seetõttu pole otsuse järgi tõendatud, et kostjal oleks tekkinud LS § 169 loetletud kohustused. Märgitud tõend ei ole käesolevas tsiviilajas kohtule siduv ega ole ette 3
(5)kindlaksmääratud jõuga (
§ 232
lg 1, 2), sest tegemist on ühe tõendi liigiga ehk dokumentaalse tõendiga (
§ 272lg 2).
Riigikohus on asunud seisukohale, et kohus on pädev tuvastama liiklusõnnetuse toimumise kohalt õigusvastast lahkumist ka siis, kui sõidukijuhti pole selle eest väärteomenetluses karistatud (vt Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-105-06, 3-2-1-97-05).
- Kostja seletas ärakuulamisel, et ta tuli välja autost, kuid ei näinud, et oleks avarii teinud või et midagi oleks juhtunud. Kui ta sai telefonikõne, siis läks kohe tagasi sündmuskohale, andis dokumendi, millest tegi teine omanik koopia, mille too andis politseile ja siis läks kostja minema. Kostja seletas, et kui ta oleks tundnud, et ta oleks teisele autole pihta saanud, siis ta ei oleks lahkunud sündmuskohalt. Vigastust ei olnud näha, sest see oli tekkinud auto alla. Sündmuskohalt lahkumine ei olnud tema seletuste kohaselt pahatahtlik. Kohtule hageja poolt esitatud videosalvestusest nähtub, et kostja tagurdas tema poolt juhitud xxx´ga Xxxle otsa hooga, mille tagajärjel ka seisnud sõiduk Xxx liikus. Edasi sõitis kostja oma sõidukiga ettepoole, jättis siis selle nn kohapeale seisma, väljus sõidukist ning läks vaatas oma sõiduki taha. Seega pidi olema kostjale selgelt aru saada, et ta sõitis tema juhitud sõidukiga Xxxle otsa, kuna ta tuli ka oma sõidukist välja ja läks sõiduki taha vaatama. Samas ei nähtu videost, et ta oleks uurinud põhjalikumalt Xxxt. Nimelt nähtub, et kostja heidis vaid kiire pilgu, ei kummardunud ega uurinud Xxxt lähemalt ja see kõik kestis vaid videosalvestise järgi ca 3 sekundit ning siis sõitis kostja sündmuskohalt minema. Kohtule hageja poolt esitatutud fotodelt nähtub, Xxx tagastangel olid nähtavad mõlgid ja kostja sõiduki konksul oli sügav kraapejälg ehk vigastused on käibes vajaliku hoolsuse järgmisel tuvastatavad ning kohtul puudub alus arvata, et need vigastused olid tuvastatavad muul, st mingil erilisel meetodil kui visuaalselt vaatlusel.
- Eeltoodud hageja tõendeid kogumis koos kostja seletustega hinnates, leiab kohus, et kostja, pärast avarii tekitamist ja sõidukist väljumist ja vaid hetkeks oma sõiduki taha minnes, ei veendunud piisava ja käibes vajaliku hoolega VÕS § 104 lg 3 järgi selles, kas teisele sõidukile, mille juht ei olnud teada, on kahju tekkinud, kuigi oleks pidanud seda märkama. Seetõttu leiab kohus, et õige on hageja väide, et LS § 169 lg 5 kohaselt oli kostja kohustatud liiklusõnnetusest teatama politseile ja tegutsema siis vastavalt politsei korraldusele, mitte sündmuskohalt lahkuma seda tegemata. Seega lahkus kostja pärast kindlustusjuhtumit õigusvastaselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt. Eeltoodu alusel on hagejal õigus nõuda kostjalt LKindlS § 53 lg 1 p 2 alusel hüvitise tagasimaksmist ja kuna kostja sellest on keeldunud, siis rikub ta hüvitise tagasimaksmise kohustust kostja ees VÕS § 100 (kohustuse täitmata jätmine, viivitamine on kohustuse rikkumine) järgi. Nimetatud põhjustel on hagejal õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist ja viivist LKindlS § 53 lg 1 p 2, § 101 lg 1 p1, 6 ja § 108 lg 1, § 113 lg 1 II lause järgi.
- VÕS § 140 lg 1 alusel võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine oleks täies ulatuses kohustatud isiku suhtes äärmisel ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõetamatu. Seejuures tuleb arvesse võtta kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemusolu. Sündmuskohale tagasitulemine ja õnnetuse asjaolude kohta andmete andmine teisele juhile pärast seda kui talle helistati, kinnitab kostja soovi juhtunu asjaolude 4
(5)väljaselgitamisele kaasa aidata. Kohtu arvates ei saa seega kostja käitumist (so sündmuskohale mittejäämine ja hilisem tagasipöördumine) õnnetuse järgselt ning LS § 169 lg 5 tulenevate nõuete rikkumist hinnata VÕS § 104 lg 4,5 järgi tahtlusena, raske hooletusena ehk käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmisena (mille eesmärgiks oleks olnud näiteks vältida juhtunud asjaolude kindlakstegemist või seda varjata). Kostja käitumine on vaadeldav siin hooletusena VÕS § 104 lg 3 järgi e. käibes vajaliku hoole järgimata jätmisena, st kostja ei olnud piisavalt hoolas selles, et võimalikult kiirelt juhtunu asjaolud tuvastada. Kostja märkis, et tema käitumist, kus ta tuli pärast talle tehtud kõnet kohe sündmuskohale tagasi, tuleks vaadelda nagu ta poleks lahkunud sündmuskohalt, pole siiski õige, kuid kohtu hinnangul on võimalik siin rakendada LKIndlS § 1 lg 2 kohaselt ka VÕS § 140 lg 1 sätestatutut, kuna kogu kahju hüvituse väljamõtlemise selles olukorras oleks äärmiselt ebamõistlik tema suhtes. Nii leiab kohus, et kahju hüvitist on võimalik vähendada 500 eurole ja proportsionaalselt (56,95%) ka viivist vastavalt 34,52 eurole. Eeltoodu alusel kuulub hagi osalisele rahuldamisele ja kostjalt tuleb välja mõista hagejale kahju hüvitise katteks 500 eurot ja viiviseid 34,52 eurot. 19. Otsus kuulub
§ 405lg 1 p 10 alusel viivitamatule täitmisele.
Menetluskulud 20.
§ 163
lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kostja ei olnud nõus hagejale vabatahtlikult midagi hüvitama ja hageja oli kohustatud hagiga kohtusse pöörduma ja kuivõrd hüvitise vähendamise ulatus on suurest kohtu diskretsioon, siis jäävad hageja menetluskulud 56,95 % ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud täies ulatuses kostja enda kanda. Hageja menetluskuludeks on riigilõiv kokku 200 eurot (maksekäsu kiirmenetluses tasutud 45 eurot ja hagimenetluses 155 eurot), millest 113,90 eurot tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. (digitaalne allkiri) Kohtunik 5
(5)