Obsah (6)

§ 657§ 420§ 444§ 436§ 407§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise aeg ja koht 26. veebruar 2019, Tartu Tsiviilasja number

) § 444 lg-le 3 tegi maakohus tagaseljaotsuse kirjeldava ja põhjendava osata. Hagimaterjalid, s.h menetluskulude nimekiri on kostjale kätte toimetatud

1. juulil 2018 väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu. Kostja ei ole tähtaegselt hagile vastanud. Maakohus arvestas menetluskulude üle otsustamisel hagihinnast tulenevat riigilõivu 275 eurot ja vajalikku õigusabikulu summas 100 eurot, arvestades seejuures ka asja lahendamisel aluseks olnud õiguslike küsimuste keerukust. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. Hageja palub apellatsioonkaebuses muuta maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivised lepingus kokkulepitud intressimääras ja mõista kostjalt hageja kasuks välja viivised kuni hagiavalduse esitamiseni summas 395 eurot 84 senti. Samuti palub hageja muuta maakohtu otsus ja rahuldada hageja menetluskulude nõue kostja vastu täies ulatuses, s.t mõista kostjalt hageja kasuks välja lisaks väljamõistetud riigilõivule 250 eurot ja esindustasule 25 eurot ka esindustasu summas 945 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on Riigikohus selgelt väljendatud seisukohta, et tarbijakrediidilepingu puhul on võlausaldajal õigus nõuda viivist samas suuruses, mis lepingus kokku lepitud intressimäär. VÕS § 415 lg 1 ei viita konkreetsele VÕS § 113 lg 1 lausele. VÕS § 113 lg 1 teine ja kolmas lause näevad aga ette erinevad viivisemäärad. VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause koostoimes tuleb lugeda tarbijakrediidilepingule kohalduvaks viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäär, kui see on kõrgem VÕS § 113 lg 1 teises lauses viidatud määrast. Seega saab ja tuleb praegusel juhul lugeda kohalduvateks viivisemääradeks lepingutes kokku lepitud intressimäär, s.o 21,998% ja 45,2% aastas. Hageja on seisukohal, et praegusel juhul ei ole võimalik lähtuda Riigikohtu
3. mai 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud otsuses väljendatud seisukohast. Viidatud tsiviilasjas oli tegemist olukorraga, kus lepingus ei olnud kokku lepitud intressimääras, vaid kokku oli lepitud üksnes viivisemääras. Seadusjärgse viivisemäära kohaldamine olukorras, kus lepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, läheks vastuollu VÕS § 113 lg 1 ja 415 lg 1 mõtte ning viivise eesmärgiga. Sellisel juhul oleks võlgnikul soodsam lepingut rikkuda. Viivise mõistlikkus tuleb kindlaks teha, arvestades konkreetse olukorra asjaolusid, mistõttu ei ole võimalik etteulatuvalt määrata kindlaks universaalset „mõistlikku viivisemäära“. VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel. 3 Riigikohtu
4. mail 2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud otsuses väljendatud seisukohad viivise määra piiramise kohta ei ole põhjendatud. Viivise mõistlikkus on tagatud viivise kogusumma piiramisega põhivõla ulatuses. Riigikohtu seisukoht on meelevaldne ega tugine statistilistele näitajatele.
5. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu tagaseljaotsus tuleb tühistada ning saata asi

§ 657lg 2 alusel täies ulatuses läbivaatamiseks samale maakohtule.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

1. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 1949 eurot 94 senti, intressi 176 eurot 1 sendi ja hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 569 eurot 61 senti. Lisaks palub hageja mõista kostjalt välja jooksva viivise põhinõudelt alates
2. maist 2018 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Vaidlustatud tagaseljaotsusega rahuldas maakohus hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 1949 eurot 94 senti, intressi 176 eurot 1 sendi ja kuni
3. oktoobrini 2018 sissenõutavaks muutunud viivise põhivõlgnevuselt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras (summas 173 eurot 77 senti). Lisaks mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja jooksva viivise põhinõudelt alates
4. oktoobrist 2018 kuni põhivõla täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, kusjuures viivise arvestus tuleb lõpetada, kui see võrdsustub väljamõistetud põhivõlgnevusega. Hageja on esitanud tagaseljaotsuse peale apellatsioonkaebuse (

§ 420lg 1 teine lause).

8. Praegusel juhul on maakohus, tuginedes

§ 444

lg-le 3, teinud tagaseljaotsuse kirjeldava ja põhjendava osata.

§ 444

lg 3 kohaselt võib kohus tagaseljaotsuse või hagi õigeksvõtul põhineva otsuse teha kirjeldava ja põhjendava osata. Ringkonnakohus on seisukohal, et kohus võib teha tagaseljaotsuse kirjeldava ja põhjendava osata vaid juhul, kui kohus hagi täielikult rahuldab. Kui hagi rahuldatakse osaliselt, tuleb kohtul hagi aluseks olevaid asjaolusid otsuses kirjeldada ja otsust ka nõuetekohaselt põhjendada. Vastasel juhul ei pruugi hageja (ning ka kõrgema astme kohus) aru saada, miks on hagi rahuldatud vaid osaliselt. Sellises olukorras on hagejal keeruline apellatsioonkaebust põhjendada ning ka kõrgema astme kohtul vaidlustatud otsuse põhjendatust kontrollida. Seega ei saanud maakohus praegusel juhul teha tagaseljaotsust kirjeldava ja põhjendava osata. Maakohus on oluliselt rikkunud otsuse põhjendamise kohustust (

§ 436lg 1).

9. Maakohus on oluliselt rikkunud tagaseljaotsust reguleerivad menetlusnorme, kui piiras jooksva viivise suuruse põhinõude suurusega ilma vastava kostja taotluseta.

§ 407

lg 1 alusel võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sellisel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. VÕS § 113 lg 8 järgi võib viivise vähendamist (sh viivise nõude suuruse piiramist põhinõude suurusega) nõuda viivise maksmiseks kohustatud isik. Kuna tagaseljaotsuse tegemise eelduseks on see, et kostja ei ole hagile vastanud, ei saa kohus 4 tagaseljaotsust tehes kunagi ise VÕS § 113 lg 8 kohaldada ega viivise suurust põhinõude suurusega piirata. Eelnev on piisavaks aluseks maakohtu tagaseljaotsuse tühistamiseks. Kuigi hageja vaidlustas maakohtu otsuse üksnes osaliselt, saab ringkonnakohus

§ 657

lg 2 järgi tagaseljaotsuse tühistada üksnes tervikuna, saates sel juhul asja täies ulatuses läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

1. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida ka järgmist. Hagiavalduses ja apellatsioonkaebuses on hageja tuginenud sellele, et viivisemääraks on lepingus kokku lepitud intressimäär (lepingute I – V puhul 21,998% aastas ja lepingu VI puhul 45,2 % aastas). Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga selles, et viivisemääraks on lepingus kokku lepitud intressimäär. Hagiavaldusele lisatud laenulepingu põhitingimuste (tl 12-15; 18-21; 24-27; 30-33; 36-39; 42-44) ja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe (tl 15 – 17; 21 – 23; 27 – 29; 33 – 35; 39 – 41; 45 – 47) kohaselt on lepingute I – V puhul intressimääraks 21,998% aastas ja viivisemääraks 0,12% päevas ehk 43,80% aastas, lepingu VI puhul on intressimääraks 45,2% aastas ja viivisemääraks 0,12% päevas ehk 43,80% aastas. Sellega on hageja lepingus selgelt määratlenud viivisemäära ning tuginemine sellele, et viivisemääraks tuleb lugeda lepingus märgitud intressimäär, ei ole õige.
2. Viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine ei tähenda seda, et sisuliselt ebamõistlik viivise sissenõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda (vt nt Riigikohtu
3. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Seega ei ole lepingus märgitud 43,80%-lise viivisemäära ebamõistlikkuse hindamisel tähendust sellele, et hageja nõuab kostjalt viivise väljamõistmist intressimääraga võrdses suuruses (s.o 21,998% ja 45,2%).
4. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul hinnata, kas lepingus kokku lepitud intressimäär (43,80% aastas) on tüüptingimus. Kui maakohus asub seisukohal, et tegemist on tüüptingimusega, tuleb maakohtul hinnata ka selle tüüptingimuse kehtivust.

§ 436

lg-st 7 ja § 438 lg-st 1 tulenevalt on kohtul kohustus tarbija vastu esitatud nõude puhul kontrollida tüüptingimuse kehtivust ka siis, kui pooled ei ole ise sellele tuginenud. 13. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus asjas tehtavas lõpplahendis (

§ 173lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke 5