Obsah (4)

§ 173§ 2§ 175§ 3

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 21. märts 2019 Tsiviilasja number 2-13-9380 Tsiviilasi N

) § 175 lg-le

1. Taotluse esitamise ajaks on võlgniku kohustustest vabastamise menetlus kestnud viis aastat. Kohustustest vabastamise perioodil on võlgnik oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Võlausaldaja Tallinna kohtutäitur Kaire Põlts vaidles võlgniku avaldusele vastu. Puudub alus võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks. Võlausaldajale ei ole viie aasta jooksul pärast võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest väljamakseid laekunud, mistõttu on võlausaldajal alust arvata, et võlgnik on süüliselt oma kohustusi rikkunud. Võlgnik õppis Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses päevases õppevormis aastatel 2014–2018, mis seadis piiranguid töökoha leidmisele ja kahjustas sellega võlausaldajate huve. Mõistlikku tulutoovat tegevust ning õppimist ei saa pankrotiseaduse mõistes pidada samaväärseteks tegevusteks. Puude raskusastme tuvastamise otsused kehtivad
2. aprillini
3. Töövõime hindamise taotlus on esitatud
4. aprillil 2018, terviseseisundist tulenevad töötamise takistused on võlgadest vabastamise menetluse kestel tõendamata. Võlausaldaja Swedbank AS vaidles võlgniku avaldusele vastu. Võlgnik on rikkunud

§ 173lg-t 1, st kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega.

Terviseprobleemid ei ole takistanud võlgnikku aastaid kutsekoolis käia ega asuda 2018. aastast tööle kokana. Kui võlgnik ei ole kahe aasta jooksul võimeline teenima miinimumpalgast suuremat tulu või ei teeni üldse tulu, on see

§ 173

lg 1 tuleneva kohustuse rikkumine, mis on aluseks võlgadest vabastamise menetluse lõpetamiseks. Võlgniku tegevus/tegevusetus on süülise iseloomuga ning võlgnik on jätnud täitmata pankrotiseaduses ning talle kohtu poolt määratud kohustused. Võlausaldajad Julianus Inkasso OÜ ja Eesti Energia AS kohtule oma seisukohti ei esitanud. MAAKOHTU SEISUKOHT

1. Viru Maakohus jättis võlgniku taotluse pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks rahuldamata, pikendas võlgniku kohustustest vabastamise menetlust 2 aasta võrra, s.o kuni
2. novembrini 2020 ning määras, et nimetatud tähtaja saabumisel lõpetab 2 kohus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja otsustab võlgniku täitmata jäänud kohustustest vabastamise. Vastavalt

§ 2

teisele lausele antakse füüsilisest isikust võlgnikule pankrotimenetluse kaudu võimalus vabaneda oma kohustustest. Võlgniku kohustustest vabastamise menetlus ei kujuta endast kindlat ja automaatset võlgadest vabanemist.

§ 175

lg 1 otsustab kohus võlgniku taotlusel pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise. Võlgadest vabastamine võib kõne alla tulla vaid juhul, kui võlgnik on menetluse kestel käitunud vastutustundlikult, esmajoones oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud ja suutnud võlausaldajate nõuetest ka arvestatava osa rahuldada. Menetluse perioodil (5–7 aastat) peab võlgnik tulema toime minimaalsete elamiseks vajalike summadega ja käima tööl (st tegelema tulutoova tegevusega) või vähemalt otsima tööd ja muid sissetuleku saamise võimalusi. Asja materjalidest nähtub, et võlgnik on õppinud Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses päevasel õppel koka erialal alates

1. septembrist 2014 kuni
2. juunini 2018, sh
3. detsembrist 2016 kuni
4. septembrini 2017 viibinud akadeemilisel puhkusel. Erialase hariduse omandamine kohustustest vabastamise menetluse ajal aitab kaasa sellele, et võlgnik leiaks tööd ja saaks seeläbi võlausaldajate nõudeid täita. Samas nähtub Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuse koduleheküljelt, et koka õppekava rakendatakse statsionaarse (koolipõhine ja töökohapõhine) õppe vormis, st et võlgnikul oli võimalus nii töötada kui ka õppida. Võlgnik ei ole 5 aasta jooksul tasunud võlausaldajatele mitte ühtegi senti. Samuti ei ole võlgnik esitanud tõendeid selle kohta, et tal puudus võimalus või seoses tervisega oli raskendatud töö leidmine enne
5. aprilli
6. Võlgnik ei ole esitanud tõendeid ka selle kohta, et ta on mingiski osas täitnud kohtu
7. oktoobri 2014 määrust, millega teda kohustati tasuma menetlusabi korras riigile pankrotihalduri tasu. Asja materjalidest nähtub, et võlgnik kannab oma saadava tulu edasi oma tütre A.B. pangakontole (II kd, tl 89–90). Võlgnikul on õigus jätta

§ 173

lg 5 alusel usaldusisikule üle andmata tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa sissenõuet pöörata. Sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata, on reguleeritud täitemenetluse seadustiku (TMS) §-s 132. Selle paragrahvi lg 1 järgi ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Kui võlgnik peab seadusest tulenevalt üleval teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa TMS § 132 lg 2 järgi. Mittearestitav võlgniku tulu on määruse tegemise ajal 666 eurot 66 senti (miinimumpalk + 1/3 miinimumpalgast ülalpeetava kohta). Maakohus leidis, et võlgniku poolt viis aastat kestnud kohtustest vabastamise menetluse kestel võlausaldajate nõuete rahuldamata jätmist ei saa pidada

§ 175

lg 1 p 1 mõttes võlausaldajate nõuete rahuldamiseks arvestatavas ulatuses, mis õigustaks kohustustest vabastamise ka viie aasta möödumisel. Võlgniku tervislik seisund (osaline töövõime) võib mõjutada (sh piirata) võlgniku töötamisvõimalusi ja võimekust, kuid võlgniku selgitusi ning asjas kogutud tõendeid arvesse võttes ei ole maakohtul veendumust selles, et võlgnik on teinud kõik endast oleneva järgimaks võlausaldajate huve. Maakohus nõustus võlausaldajate arvamusega, et võlgnik ei ole andnud täielikku ülevaadet oma elatusvahendite, sissetulekute/väljaminekute ja tööotsingute kohta. Võlgnik ei ole täitnud oma kohustusi võlausaldajate ees selleks vajaliku hoolsusega. Maakohus leidis, et võlgniku kohustustest vabastamine

§ 175

lg 1 alusel ei ole põhjendatud, kuid põhjendatud on

§ 175

lg 51 alusel pikendada menetlust ja määrata võlgnikule täiendav tähtaeg, mis ei või olla pikem kui 7 aastat menetluse algatamisest, s.o kuni 3

1. novembrini
2. Nimetatud tähtaja saabumisel lõpetab kohus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja otsustab võlgniku täitmata jäänud kohustustest vabastamise. MÄÄRUSKAEBUS
3. Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määrus ning teha asjas uus määrus, millega rahuldada võlgniku avaldus pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamiseks. Määruskaebuse kohaselt ei tasunud võlgnik võlausaldajatele midagi põhjusel, et talle selgitati, et ta ei pea maksma juhul, kui tema sissetulek ei ületa TMS §-a 132 märgitud summat. Võlgnikul vastav sissetulek viie aasta jooksul puudus. Võlgniku ülalpidamisel on puudega laps, kelle vajadused on võrreldes tervete lastega suuremad. Ka võlgniku enda tervislik seisund nõuab lisakulutusi. Kogu võlgniku sissetulek kulus elamiseks ning laste ja võlgniku enda tervislikust seisundist tingitud vajaduste rahuldamiseks. Võlgnik on täitnud kohtu
4. oktoobri 2014 määrust, millega võlgnikku kohustati tasuma riigile pankrotihalduri tasu. Võlgnik ei esitanud vastavaid tõendeid, kuna ei teadnud vastava kohustuse olemasolust. Võlgnik lisas vastavad tõendid määruskaebusele. Võlgnikul puuduvad juriidilised teadmised. Kui võlgnik ei ole esitanud koos taotlusega dokumentaalseid tõendeid, siis pidi maakohus selgitama võlgnikule tema väidete tõendamise kohustust ning dokumentaalsete tõendite esitamise võimalust. Võlgniku tervislikud probleemid tekkisid ammu, kuid diagnoos, s.o mõlema jala coxarthrosis, oli pandud alles aastal
5. Võlgnikul on liikumisprobleemid, haiguse tõttu ta saab liikuda ainult karkude abil. Võlgniku usaldusisik esitas
6. novembril 2018 kohtule Eesti Töötukassa
7. aprilli 2018 otsuse nr TVH/18/018861, mille kohaselt esineb võlgnikul raske tegutsemispiirang liikumise valdkonnas, mis on põhjustatud puusaliigese ja lülisamba kahjustustest. Võlgnikul on raskendatud kõndimine, treppidest käimine, püsti tõusmine ja istumine. Võlgniku töövõime on raskesti prognoositav pikemaks kui 2 aastaks, kuna ta on operatsiooni ootel. Selline tervislik seisund ei tekkinud spontaanselt. Usaldusisiku 2016–2017 aruandes oli märgitud, et võlgnik viibis akadeemilisel puhkusel tervislikel põhjustel. Seega toimiku materjalide hulgas oli tõendeid, et võlgniku terviseprobleemid olid juba enne
8. aastat ning kohus oleks võinud võimaldada esitada võlgnikul tema tervislikku seisundit iseloomustavaid tõendeid. Võlgnik esitas koos määruskaebusega tõendid, mis kinnitavad, et tema terviseprobleemid tekkisid enne
9. aastat. Ajal, mil võlgnik asus Ida-Virumaa Kutsehariduskeskusesse õppima, puudus õppeasutuses koka eriala töökohapõhine õppekava vorm. See võimalus tekkis
10. aastal, kuid võlgnikul puudus võimalus üle minna statsionaarsele õppevormile. Kohtul oli võimalus kuulata võlgnikku vande all

§ 175

lg 4 alusel või kohustada teda esitama täiendavaid tõendeid kohustuste täitmata jätmise põhjuste kohta. Maakohus ei ole kuulanud ära ei võlgnikku ega võlgniku usaldusisikut. Jääb arusaamatuks, miks võlgnik ei või lasta kanda oma sissetulekut oma lapse arvelduskontole. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse tõttu tekkis võlgnikul raskusi pangakaardi vormistamisega, mistõttu ta kasutas tütre pangakaarti. Võlgnik ei varja oma sissetulekut. VÕLAUSALDAJATE SEISUKOHAD 4. Võlausaldaja Swedbank AS vaidles määruskaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 4 Juriidiliste teadmiste puudumine ei vabasta võlgnikku tema kohustuste täitmisest. Võlgnikul on olnud võimalus seoses kohustustest vabastamise menetlusega pöörduda kohtuniku poole selgituspäringuga. Võlausaldajale ei ole teada, et võlgnik oleks sellekohast hoolsuskohustust täitnud. Võlgnikul lasub kohustustest vabastamise menetluse raames kohustus pingutada parema sissetuleku teenimise võimaluste leidmiseks (

§ 173lg 1) ja tehtavaid pingutusi tuleb tõendada.

Nimetatud kohustusi võlgnik täitnud ei ole. Võlgnik on määruskaebuses avaldanud, et tema tervislik seisund ei võimaldanud tal töötada paljudel töökohtadel ja seetõttu valis töö, mida saab enamus ajast teha „kabinetis“. Sellist laadi ametikohta on võlgnikul olnud võimalik otsida kogu kohustustest vabastamise menetluse vältel. Paraku ei ole võlgnik väitnud ega tõendanud, et ta oleks sellise töökoha leidmiseks mistahes pingutusi teinud. Võlgniku poolt määruskaebusele lisatud tõendid ei muuda võlausaldaja seisukohta, et võlgnik ei ole teinud pingutusi mõistlikult tulutoova tegevuse otsimiseks ning et võlgnik on oma kohustusi süüliselt rikkunud.

1. Võlausaldajad Eesti Energia AS ja kohtutäitur Kaire Põlts kohtule oma seisukohti ei esitanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole määrust olulises ulatuses põhjendanud ning ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada (TsMS § 656 lg 1 p 5, § 659). Seetõttu tuleb maakohtu määrus tühistada ja asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt ringkonnakohtu määruses toodud põhjendustel. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus lõpplahendiga. 7.

§ 175

lg 1 järgi otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise. Võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus.

§ 175

lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (Riigikohtu 20. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). Muu hulgas keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve (

§ 175lg 2 p 2).

Maakohus leidis, et võlgniku kohustustest vabastamine

§ 175lg 1 alusel ei ole põhjendatud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus seejuures kõiki asjaolusid arvesse võtnud. 8. Absoluutsed keeldumisalused võlgadest vabastamiseks on sätestatud

§ 175

lg 2 pdes 1 ja 2, mille järgi keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos või on võlgnik rikkunud süüliselt

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Samuti peab kohus

§ 175

lg 4 järgi keelduma võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik ei anna kohtu määratud tähtajaks vande all teavet kohustuste täitmise kohta (Riigikohtu 4. mai 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 11). Kui võlgniku käitumises ei ole

§ 175

lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (Riigikohtu

1. mai 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14;
2. aprilli 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11;
3. novembri 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12111, p 12). 5 Praeguses tsiviilasjas ei ole võlgnik mõistetud süüdi pankrotikuriteos. Seega, et kohus saaks keelduda võlgadest vabastamisest tuleb kohtul teha kindlaks, kas võlgnik on rikkunud süüliselt

§-s 173 kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

§ 173

kohaselt on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule. Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama. Eespool nimetatud tulust peab usaldusisik võlgnikule üle andma 25 protsenti. Kohus võib asjaolusid arvestades määrata sellest erineva määra. Võlgnik ei pea usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Pärimise teel saadu väärtusest on võlgnik kohustatud poole usaldusisikule üle andma. 9.

§ 3

lg 2 esimese lause järgi kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. Hagita asjade läbivaatamist sätestava TsMS § 477 lg 4 järgi tuleb menetlusosaline tema taotlusel ära kuulata, kui seadusest ei tulene teisiti. Isiku ärakuulamine toimub isiklikult ja suuliselt. Selleks ei pea korraldama kohtuistungit ja see ei pea toimuma teiste menetlusosaliste juuresolekul, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus võib isiku ära kuulata muu hulgas telefonitsi või lugeda ärakuulamiseks piisavaks isiku kirjaliku või elektrooniliselt esitatud seisukoha, kui kohtu arvates on sel viisil võimalik isikult saadavaid andmeid ja seisukohta piisavalt hinnata. Isiku ärakuulamine ja sellega seonduvad olulised asjaolud tuleb märkida menetlust lõpetavas määruses (Riigikohtu 20. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 16).

§ 175

lg 3 kohaselt ei või kohus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast, enne kui ta on ära kuulanud usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi avaldanud. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt peab võlgnik vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest. Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. Tsiviilasja toimiku materjalide kohaselt esitas võlgnik taotluse enda vabastamiseks pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest

§ 175lg 1 alusel ja kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks 28.

novembril 2018 (II kd, tl 115). Maakohus edastas 3. detsembril 2018 taotluse võlausaldajatele ning on kohustanud võlausaldajaid esitama omapoolsed seisukohad taotluse suhtes (II kd, tl 116–126). Maakohus ei ole võlgnikult täiendavaid selgitusi ega tõendeid nõudnud. Sellest tulenevalt on põhjendatud määruskaebuse etteheide

§ 175lg 4 kohaldamata jätmise kohta.

Ringkonnakohus märgib, et maakohus on võlgniku poolt sarnase taotluse esitamisel

1. detsembril 2017 (II kd, tl 78) nõudnud võlgnikult täiendavaid tõendeid võlausaldajate nõuete täitmise kohta (II kd, tl 82). Võlgniku poolt
2. novembri 2018 taotluse esitamisel ei ole maakohus täiendavaid tõendeid võlgnikult nõudnud. Ringkonnakohus möönab, et kuivõrd maakohus on eelneva taotluse esitamisel nõudnud võlgnikult täiendavaid tõendeid, võis võlgnik olla teadlik tõendite esitamise kohustusest. Nimetatu ei välista siiski kohtu selgitamiskohustust (

§ 3lg 2 esimene lause, Ts

MS § 5 lg 3 esimene lause, § 475 lg 1 p 122).

1. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole võlgnik 5 aasta jooksul tasunud võlausaldajatele mitte ühtegi senti. Samuti ei ole võlgnik esitanud tõendeid selle kohta, et ta 6 on täitnud kohtu
2. oktoobri 2014 määrust, millega teda kohustati tasuma menetlusabi korras riigile pankrotihalduri tasu. Võlgnik on määruskaebuse lisanud maksekorraldused viidatud
3. oktoobri 2014 määruse täitmise kohta. Ringkonnakohtu hinnangul olukorras, kus maakohus pole võlgnikult täiendavat teavet nõudnud, ei ole põhjendatud ette heita võlgnikule kohustuste mittetäitmist, mida maakohus ei ole kontrollinud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul kontrollida pankrotihalduri tasu nõude maksmise täitmist. Samuti ei ole maakohus kontrollinud võlgniku tervislikust seisundist tulenevaid asjaolusid. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud määruskaebuse väide, et tsiviilasja materjalides on olemas tõendid, mis kinnitavad, et võlgniku tervislikud probleemid on tekkinud juba enne
4. aastat (II kd, tl 79). Maakohus ei ole analüüsinud võlgniku piiranguid tegeleda tulutoova tegevusega tema tervislikust seisundist tulenevalt. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul anda hinnang, kas võlgniku tervislik seisund võis mõjutada tema võimalust tulu teenida ning kui jah, siis millisel määral. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt Eesti Töötukassa
5. aprilli 2018 otsusele nr TVH/18/018861 on võlgnikul osaline töövõime. Samas vastavalt
6. juunil 2018 sõlmitud töölepingule nr 541 (II kd, tl 110–113) asus võlgnik tööle alates
7. augustist 2018 täistööajaga (töölepingu p-d 2.
8. ja 5.1.). Seega tuleb maakohtul analüüsida määruskaebuse väidet, et võlgnik valis õppimiseks just peakoka eriala muuhulgas ka seetõttu, et nimetatud amet võimaldab töötamist enamuse ajast nö kontorist. Maakohtul tuleb võlgniku tervislikust seisundist töö tegemise piiranguid hinnates hinnata ka asjaolu, et vaatamata osalisele töövõimele on võlgnik suuteline tegema tööd ka täiskoormusega.
9. Maakohus on selgitanud, et võlgnikul on õigus jätta

§ 173

lg 5 alusel usaldusisikule üle andmata tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa sissenõuet pöörata ning kohtumääruse kohaselt on mittearestitav võlgniku tulu määruse tegemise ajal 666 eurot 66 senti (miinimumpalk + 1/3 miinimumpalgast ülalpeetava kohta). Maakohtu määruses puudub põhjendus, kuidas nimetatu mõjutas maakohtu otsustust kohustustest vabastamise avalduse rahuldamata jätmise kohta. Ringkonnakohus märgib, et tsiviilasja materjalide kohaselt sai võlgnik aastal 2018 ametlikult töötasu (II kd, tl 101–103, tl 108–109) ning alates augustist 2018 on tema töötasu 700 eurot kuus (II kd, tl 111). Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas võlgniku töötasu võimaldas pärast seadusega lubatud summa mahaarvamist teha võlausaldajate nõuete katteks sissemakseid või mitte. Ainult siis, kui võlgniku töötasu ületas mittearestitavat summat, kuid võlgnik ei ole mittearestitavat summat ületavat osa võlausaldajate nõuete katteks tasunud, saab rääkida võlgniku süülisest käitumisest võlausaldajate suhtes.

1. Maakohus möönis, et erialase hariduse omandamine aitab kaasa sellele, et võlgnik leiaks töö ja seeläbi saaks võlausaldajate nõudeid täita. Maakohus leidis, et võlgnikul oli võimalus omandada koka eriala üheaegselt õppides ning töötades. Määruskaebuse kohaselt ajal, mil võlgnik asus õppima, puudus õppeasutuses koka eriala töökohapõhine õppekava vorm. See võimalus tekkis
2. aastal, kuid võlgnikul puudus võimalus üle minna statsionaarsele õppevormile. Ringkonnakohus märgib, et vastav võlgniku väide on käesoleva määruse tegemise seisuga tõendamata. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul asjaolusid kogumis hinnates (sh võlgniku väide eriala töökohapõhise õppekava vormi puudumise kohta, võlgniku ülalpeetavad ning võlgniku tervislik seisund) teha kindlaks, kas võlgnikul oli reaalne võimalus õppides tulu teenida või on ta süüliselt rikkunud kohustust tegeleda tulutoova tegevusega. 7 Kokkuvõtvalt märgib ringkonnakohus, et kuigi

§ 173

lg-st 1 tuleneb võlgnikule kohustustest vabastamise menetluse kestel kohustus tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega või seda tegevust otsida, ei ole selline kohustus absoluutne. Seadus ei välista võlgniku kohustustest vabastamist olukorras, kus võlgnik ei ole kohustustest vabastamise menetluse jooksul võlausaldajate nõudeid üldse rahuldanud või on seda teinud väga väikeses ulatuses. Põhjusteks, mil võlgnikult ei saa nõuda tulu teenimist ja võlausaldajate nõuete märkimisväärset rahuldamist, võivad olla näiteks tulu teenimist takistav haigus, väikelaste või haige pereliikme hooldamise vajadus, hariduse omandamine. Võlgnik peab kohustustest vabastamise taotlemisel

§ 173

lg 1 sätestatud kohustuse täitmata jätmist kohtule piisavalt põhjendama, põhjuse asjakohasuse hindamine on kohtu diskretsioon. 13. Ringkonnakohus jätab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse maakohtu otsustada. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke 8