← Eesti

2-18-9467/32

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. veebruar 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-18-9467 Tsiviilasi K.V. hagi A.V. , J.V. ja U.V. vastu elatise vähendamiseks Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus A.V. nõude osas 535 eurot 95senti J.V. nõude osas 535 eurot 95 senti U.V. nõude osas 535 eurot 95 senti Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
  2. oktoobri 2018 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik K.V. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende Apellant (hageja): K.V. (isikukood XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Maili Riisenberg esindajad Vastustajad (kostjad):
  3. A.V. (isikukood XXX)
  4. J.V. (isikukood XXX)
  5. U.V. (isikukood XXX) Vastustajate seaduslik esindaja M.M. , lepinguline esindaja Merle Albrant RESOLUTSIOON
  6. Jätta Tartu Maakohtu
  7. oktoobri 2018 otsus muutmata ja K.V. apellatsioonkaebus rahuldamata.
  8. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus hageja K.V. kanda. Kostjatel hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
  9. K.V. (hageja) esitas
  10. juunil 2018 hagi A.V. (kostja I), J.V. (kostja II) ja U.V. (kostja III) vastu, milles palus vähendada Tartu Maakohtu
  11. oktoobri 2017 otsusega tsiviilasjas nr 217-104755 väljamõistetud elatist 100 euroni kuus kostja kohta ning jätta väljamõistetud elatis sidumata kuupalga alammääraga. Hagi asjaolude kohaselt on hagejalt Tartu Maakohtu
  12. oktoobri 2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-17-104755 iga kostja kasuks väljamõistetud elatis 150 eurot kuus, kuid mitte vähem kui 31,91% Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Hagi esitamise ajal on elatis lapse kohta 159 eurot 66 senti, st kolme lapse peale kokku 478 eurot 65 senti kuus. Hageja ei ole võimeline sellises summas elatist maksma, kuna tema juurde kolis
  13. aasta detsembris neljas laps K.V. , kelle ülalpidamise eest vastutab sisuliselt ainuisikulisena hageja. Vähenenud on hageja keskmine sissetulek, mis oli varasema menetluse ajal 1178 eurot 35 senti kuus, aga praegu 1003 eurot 32 senti kuus. Hagejale jääb enda ülalpidamiseks ca 350 eurot kuus ning pärast eluasemekulude mahaarvamist 114 eurot 68 senti, mis on alla toimetuleku piiri. See ei taga hagejale enda tavapärast ülalpidamist ning asetab ta raskesse majanduslikku olukorda. Kostjad saavad lapsetoetust 200 eurot ja suure pere toetust 300 eurot kuus. Igakuine elatis tuleks jätta sidumata kuupalga alammäära tõusuga, kuna vastavalt Riigikohtu praktikale ei saa kohus siduda vähendatud elatise suurust automaatselt elatise miinimummäära tõusuga.
  14. septembril 2018 esitas hageja seisukoha, mille kohaselt töötab hageja enda asutatud ettevõttes objektijuhina ning tema sissetulek on vähenenud 669 euroni kuus (bruto).
  15. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kostjate selgituste kohaselt jõustus Tartu Ringkonnakohtu
  16. märtsi 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-17-104755 alles mõned kuud tagasi ning asjaolud ei ole oluliselt muutunud. Hageja sissetulek ei ole vähenenud ning hageja saab kostjate emalt ühisvara jagamise tulemusena igakuiselt 136 eurot 35 senti. Varasemas menetluses on kohus juba arvestanud hageja neljanda ülalpeetava K.V. iga. K.V. i ülalpidamise kohustus on ka tema emal. Elatise vähendamine 100 euroni viiks kostjad vaesusriski. Kostjal II on puue, mis põhjustab lisakulutusi. 2 MAAKOHTU LAHEND
  17. Tartu Maakohus jättis
  18. oktoobri 2018 otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Maakohus tuvastas, et käesoleval ajal on hageja kohustatud tasuma
  19. oktoobri 2017 kohtuotsuse alusel ühe lapse kohta elatist 159, 55 eurot kuus, kokku kolmele lapsele 478,65 eurot kuus. Maakohus märkis, et kohtul tuleb TsMS § 459 lg-st 1 lähtuvalt hinnata, kas hagi esitamise ajaks on maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud oluliselt muutunud. Hageja on hagiavalduses märkinud, et tema keskmine sissetulek on 1003 eurot 32 senti. Kuna elatist tuleb maksta kõigile lastele ühetaoliselt, tuleb elatise väljamõistmisel arvestada kõigi lastega ja hageja sissetulek jagada viiega (4 last + hageja), s.o 1003 eurot 32 senti / 5 = 200 eurot 66 senti. Hagejalt on välja mõistetud elatis summas 159 eurot 55 senti, mistõttu on ta enda sissetuleku juures võimeline maksma varasema otsusega väljamõistetud elatist. Maakohus tegi töötamise registrist väljavõtte, millest nähtub, et hageja lahkus XX AS-st töölt omal soovil ning asutas osaühingu, kus ta on registreeritud töötajana alates
  20. septembrist
  21. Maakohus juhtis hageja tähelepanu asjaolule, et Riigikohus on korduvalt märkinud, et lapsevanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning lapsevanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või see on liiga väike. Kui hageja sissetulek ja varaline seisund ei võimalda tal last ülal pidada ilma enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab ta oma vajadusi piirama ning kasutama enda käsutada olevaid vahendeid enda ja laste ülalpidamiseks ühetaoliselt või leidma uue tasuvama töökoha. Antud juhul on hageja ise loobunud töökohast, mille eest saadava palgaga oli ta võimeline kõiki lapsi kohtuotsusega väljamõistetud määras ülal pidama. Hageja ei ole välja toonud põhjuseid, mis piiravad tal sissetuleku hankimist. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus hagi rahuldamata. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  22. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Maakohtu
  23. oktoobri 2018 otsus tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt palub hageja juhul, kui kohus ei vähenda tsiviilasjas nr 2-17-104755 väljamõistetud elatist, määrata, et väljamõistetud elatis ei ole seotud Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära muutumisega. Hageja palub jätta menetluskulud kostjate kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt oleks maakohus pidanud kindlaks tegema laste vajadused ja vanemate võimalused ülalpidamiskohustuse täitmiseks ning hindama, kas elatise vähendamiseks esineb alus. Varasemas menetluses ei teinud kohus kostjate tegelikke vajadusi ja kulusid kindlaks, vaid üksnes kinnitas, et arvestab nendega otsuse tegemisel. Kuna maakohus ei ole kostjate tegelikke vajadusi tuvastanud, ei ole võimalik hinnata, kas kostjate mõistlik ülalpidamine on saavutatav ka elatise vähendamise korral. Maakohus on võtnud hagi lahendamisel ebaõigesti arvesse hageja keskmist sissetulekut hagi esitamise ajal, kuna menetluse kestel on hageja põhipalk vähenenud 669 euroni kuus. Isegi, kui lähtuda hagi esitamise aja sissetulekust 1003 eurot 32 senti kuus, oleks sellest pärast nelja lapse ülalpidamiskulude ja hageja eluasemekulude mahaarvamist alles jäänud 114 eurot 68 senti, mis jääb alla toimetuleku piiri. Töökoha vahetamise põhjus oli hageja töötasu järjepidev vähenemine endise tööandja juures hagejast sõltumatutel asjaoludel. Hageja tahe ei olnud suunatud sissetuleku vähendamisele, vaid soovile luua kasumlik ettevõte, mille tulemina hageja majanduslik olukord paraneks ja ta saaks maksta kostjatele suuremat elatist. Hageja ei ole elatise maksmisest kõrvale hoidunud 3 ning on täitnud elatise tasumise kohustust ka siis, kui tema enda toimetulek on sellest tingituna oluliselt halvenenud. Ülalpidamiskohustuse olemasolu ei peaks välistama vanema eneseteostusvabadust. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et Riigikohtu praktikast tulenevalt puudub kohtul õigus siduda vähendatud elatist miinimummpalga tõusuga. Elatise sidumine miinimumpalga tõusuga ohustab oluliselt hageja võimet ennast ja oma lapsi ülal pidada. Hageja enese ülalpidamine on laste ülalpidamiskohustust täites saanud oluliselt kahjustada. Hageja oli sunnitud loobuma oma isiklikust eluasemest ning asus elama õe juurde, kus tal on võimalik hoida kulud minimaalsena.
  24. aastal kulub hagejal laste ülalpidamiseks juba 689 eurot 24 senti kuus ja hagejale ei jää rahalisi vahendeid isegi primaarsete vajaduste rahuldamiseks. Maakohus ei arvestanud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse analüüsiga. Riiklikud pere- ja lapsetoetused katavad iga kostja ülalpidamiskulu vähemalt 170 euro ulatuses. Eeldusel, et vanemate panus laste ülalpidamiseks on võrdne, kulub ühe lapse ülalpidamiseks 489 eurot 10 senti kuus. Hagejalt on juba väljamõistetud summa, mille abil on võimalik lapsi ülal pidada oluliselt suuremas ulatuses, kui on välja toodud RAKE uuringus. Hagejale kostjate seadusliku esindaja poolt ühisvara jagamise kokkuleppe alusel makstav hüvitis 136 eurot 36 senti on mõeldud katma hageja omandiosa kaotust ja hageja ei pea elatise maksmise kohustust täitma kogu oma vara arvelt. Samuti ei ole hüvitise maksmine muutunud asjaolu. Vahetult enne vaidlustatud otsuse tegemist esitas hageja neljas ülalpeetav K.V. hageja vastu hagi elatise suurendamiseks seadusjärgse miinimummäärani.
  25. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja taotlevad selle rahuldamata ning menetluskulude poolte endi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt juhib hageja esmakordselt tähelepanu sellele, et välja tuleks selgitada laste vajadused. Laste vajadused on välja toodud tsiviilasjas nr 2-17-104755 ning pole alust arvata, et need on vähenenud. Lisaks on kostjal I puudest tulenevad lisakulud. RAKE uuring on tehtud
  26. aastal. Kuue aastaga on elu kallinenud ja lastega seotud kulutused suurenenud. Hageja neljanda ülalpeetava K.V. i poolt elatise suurendamise hagi esitamine ei ole alus kostjatele väljamõistetud elatise vähendamiseks, kuna tsiviilasjas nr 2-17-104755 arvestas kohus sellega, et hagejal on K.V. i ülalpidamise kohustus. Hageja on asunud tegelema ettevõtlusega ning see on toonud talle ka vajaliku sissetuleku, kuna vastasel juhul oleks ta leidnud endale uue töökoha. Hageja ei ole menetluse käigus avalikustanud oma tegelikke tulusid ja ettevõtluse tulemusi. Hageja on teinud kõik endast sõltuva, et vähendada enda ametlikku sissetulekut ja enda nimel olevat vara. Ehitusplatsi juhi keskmine netokuupalk on 1354 eurot ehk kaks korda kõrgem kui hagejal. Hageja on asetanud end pahatahtlikult olukorda, milles ta kirjeldab end olevat. Tõendatud ei ole, et hageja ei tuleks pärast elatise tasumist enda ülalpidamisega toime. Hageja ei ole esitanud enda pangakontode väljavõtteid. Kostjatele teadaolevalt elab hageja küll enda õele kuuluvas eramus, kuid mitte õe juures, kuna loobus menetluse ajal endale kuuluvast kinnistust sugulaste kasuks. Hageja ei vaidlustanud tsiviilasjas nr 2-17-104755 elatise sidumist miinimumpalga tõusuga, mistõttu ei saa ta sellele käesolevas menetluses tugineda. Elatise vähendamine 100 euroni kuus oleks lapsi kahjustav ja seaks lapsed suuremasse vaesusriski. 4 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  27. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks puudub alus. Hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta hageja kanda.
  28. Hageja esitas
  29. juunil 2018 hagi kolme alaealise lapse ülalpidamiseks makstava elatise vähendamiseks. Hagi esitamise ajal pidi hageja tasuma laste ülalpidamiseks elatist vastavalt Tartu Maakohtu
  30. oktoobri 2017 otsusele tsiviilasjas nr 2-17-104755, mis jõustus Tartu Ringkonnakohtu
  31. märtsi 2018 otsusega
  32. aprillil
  33. Hageja on kohustatud tasuma elatist ühe lapse kohta elatist 150 eurot kuus, kuid mitte vähem kui 31, 9 % Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuni laste täisealiseks saamiseni. Maakohus tuvastas, et hagi esitamise ajal pidi hageja tasuma elatisena lapse kohta 159, 55 eurot kuus, kokku kolmele lapsele 478,65 eurot kuus. Elatise vähendamise hagi esitas hageja 2, 5 kuud pärast kohtuotsuse, millega temalt elatis välja mõisteti, jõustumist. Kuigi hageja maksab juba praegu PKS § 101 lg-s 1 sätestatust väiksemat elatist, taotleb hageja jätkuvalt lastele makstava elatise vähendamist.
  34. Maakohus asus põhjendatud seisukohale, et hagi rahuldamiseks tuleb TsMS § 459 lg-st 1 lähtuvalt hinnata, kas hagi esitamise ajaks on maksete suurust või kestvust mõjutavad asjaolud oluliselt muutunud. Maakohus tuvastas, et selliseid asjaolusid ei ole käesolevas asjas võimalik tuvastada ning jättis seetõttu hagi rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega hagi rahuldamata jätmisel, mistõttu puudub vajadus neid põhjendusi ringkonnakohtu otsuses korrata (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
  35. Hageja peab elatise vähendamist vajalikuks seetõttu, et alates
  36. aasta detsembrist on temast saanud oma neljanda lapse K.V. põhiline ülalpidaja, samuti on vähenenud hageja sissetulek 1178,35 eurolt kuus 1003,32 eurole kuus. Ka saavad kostjad riiklikke lapsetoetusi, samas kui kostjatele makstav elatis on suurenenud 30 euro võrra. Elatise suuruse igaaastane tõus ei arvesta hageja sissetulekutega. Apellatsioonkaebuses heidab hageja maakohtule ette, et maakohus ei ole tuvastanud kostjate tegelikke vajadusi, mistõttu puudub võimalus hinnata, kas kostjate mõistlik ülalpidamine on saavutatav ka elatise vähendamise kaudu. Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus maakohus tuvastas õigesti, et puuduvad sellised asjaolud, mis 2,5 kuud pärast eelmise kohtulahendi jõustumist tingiks kohtulahendiga väljamõistetud, seadusega sätestatud minimaalmäärast väiksema, elatise vähendamise, puudus maakohtul vajadus hinnata kostjate tegelikke vajadusi. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on PKS § 101 lg 1 järgi üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada, Hageja makstav elatis on alla seadusega sätestatud minimaalmäära ja seega ei saa see eelduslikult kuidagi ületada laste tavapäraseid vajadusi. Samal põhjusel puudus maakohtul vajadus arvestada Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse (RAKE) analüüsi ja selle pinnalt esitatud hageja seisukohtadega, sest nimetatud uuringu tulemused olid olemas ja kohtutele teada juba tsiviilasja nr 2-17-104755 menetlemise ajal. Riiklikke lapsetoetusi said kostjad ka varasema menetluse ajal ja nendega on kohtud miinimummäärast väiksema elatise väljamõistmisel juba arvestanud.
  37. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et hageja töötasu kõikumised ja hageja töökoha vahetus ei ole sellised asjaolud, mis tooksid kaasa seadusega kehtestatud minimaalmäärast veelgi väiksema elatise maksmise. Hageja ise otsustas lõpetada tööleping ja alustada ettevõtlusega ning selline otsustus ei tohi kahjustada alaealiste laste huve. Valides 5 vahendeid ja viise sissetuleku hankimiseks, peab vanem alati arvestama ka alaealiste laste ülalpidamiskohustusega. Ka hageja ise märgib, et ettevõtluses on tema eesmärgiks tulu teenimine, mille arvelt paraneks ka hageja majanduslik võimekus, mistõttu ei saa ettevõtlusega alustamise tõttu olla põhjendatud lastele makstava elatise vähendamine. Ringkonnakohus juhindub siinjuures Riigikohtu pikaaegsest praktikast. Näiteks asjas nr 2-16-2343/41 on Riigikohus leidnud, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike (vt ka Riigikohtu
  38. oktoobri
  39. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15).
  40. Asjas puudub vaidlus, et lisaks kostjatele on hagejal kohustus pidada ülal ka oma neljandat last, kuid ka nimetatud asjaolu oli kohtule teada ja arvestatud lahendi tegemisel tsiviilasjas nr 2-17-
  41. Siinjuures ei ole olulist tähendust neljanda lapse elukohal, sest vanemal on alaealise lapse ülalpidamiskohustus sõltumata lapse igakordsest elukohast. Asja materjalide ning apellatsioonkaebuse kohaselt on neljanda lapse K-T. V elukoht käesoleva asja menetlemise ajal ka muutunud. Kui hagi esitamise ajal elas K-T. V hageja juures, siis alates septembrist 2018 asus ta elama kutsekooli ühiselamusse ja on esitanud hagi elatise suurendamise nõudes hageja vastu. Hageja ei ole millegagi tõendanud, et neljanda lapse ülalpidamise vajadus ja ülalpidamisega seotud asjaolud oleksid oluliselt muutunud võrreldes tsiviilasjas nr 2-17-104755 kohtulahendi tegemise ajaga.
  42. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks rahuldada ka hageja alternatiivset taotlust lõpetada elatise suuruse automaatne suurenemine, määrates, et hagejalt välja mõistetud elatis ei ole seotud Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud töötasu alammäära muutumisega. Ringkonnakohus rõhutab veelkordselt, et käesoleva hagi (ka alternatiivses osas) rahuldamise eelduseks oleks asjaolude tuvastamine, mis võrreldes tsiviilasjas nr 2-17-104755 otsuse tegemise ja jõustumise ajaga oleks oluliselt muutunud. Kuna kohtud ei ole selliseid asjaolusid tuvastanud, siis puudub õiguslik alus vähendada tsiviilasjas nr 2-17-104755 välja mõistetud elatise suurust ka hageja taotletud alternatiivsel viisil ja lõpetada seos Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud töötasu alammäära muutumisega.
  43. Maakohus on menetlenud asja lihtmenetluses. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis asus
  44. aprilli
  45. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-185-15 (p 14) seisukohale, et TsMS § 405 lg 1 esimese lause mõttes on hagihinnal autonoomne sisu ja lihtmenetluse asja olemasolu hindamiseks tuleb lähtuda esmajoones TsMS § 122 lg-st 2 ning teha kindlaks asjas taotletu harilik väärtus, s.o hageja kogu tegelik nõue, mis tähendab korduvate kohustuste puhul juba sissenõutavaks muutunud ja tulevikus sissenõutavaks muutuvate perioodiliste maksete kogusummat. Seega saab TsMS § 405 lg 1 tähenduses lihtmenetluse asjaks pidada elatiseasja, milles nõutud elatisemaksete kogusumma ei ületa 2000 eurot (Riigikohtu
  46. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-16). Praeguses asjas palus hageja vähendada kostjatele makstavat elatist 150 eurot kuus, kuid mitte vähem kui 31,91 % Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast 100 euroni kuus lapse kohta alates hagi esitamisest
  47. juunil 2018 kuni kostjate täisealiseks saamiseni. Kostjad olid hagi esitamise ajal 7, 10 ja 12 aastat vanad. Arvestada tuleb väljamõistetud elatise ja taotletava elatise vahet ja korrutada see kuude arvuga, mis on jäänud kostjate täisealiseks saamiseni. Seega on hageja nõude koguväärtus selgelt suurem kui TsMS § 405 lg 1 esimeses lauses sätestatud varalise nõude ülempiir. Jättes arvestamata Riigikohtu ülalviidatud seisukoha, on maakohus ekslikult leidnud, et tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 6 tähenduses. Nimetatud maakohtu poolne menetlusõiguslik eksimus ei ole aga viinud maakohut ebaõige lahendini.
  48. Ringkonnakohus jätab hageja kaebuse rahuldamata, mistõttu tuleb kooskõlas TsMS § 171 lg-ga 1 jätta kõik menetluskulud ringkonnakohtus hageja kanda. Kostjatel hüvitatavad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.