KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 24. septembril 2018. a Tartu kohtumajas Kriminaalasja number 1-18-2762 Kohtukoosseis Sekretärid Tõlgid Kohtunik Peet T

§ 404lg.

1 ,

§ 121lg.

1 järgi üldmenetluses Riiklik süüdistaja menetluses Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aro Siinmaa Süüdistatav Vladimir Viira Kaitsja Ik: 37205310236; XXX, 3 kehtivat kriminaalkaristust, kannab vangistust alates 15.04.2015 Advokaat Rein Napa riigi õigusabi korras Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku ( KrMS) § 306, § 309 lg. 1, 2, § 310, 313, § 315, kohus OTSUSTAS : Süüdi tunnistada Vladimir Viira

§ 404lg. 1 järgi ja karistada kahe

§ 121lg. 1 järgi ja karistada kolme

§ 64lg. 1 alusel mõista Vladimir Viirale liitkaristus lugedes kergem karistus kaetuks raskema karistusega ning karistada Vladimir Viirat kahe

§ 65lg.

2 alusel moodustada liitkaristus, liita Vladimir Viirale käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistusele Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi 30.03.2016 1 otsusega kriminaalasjas 3-1-1-27-16 Vladimir Viirale mõistetud karistuse ärakandmata osa (seisuga 24.09.2018) viis

) § 404 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võõra asja süütamise, millega põhjustas ohu inimese elule ja tervisele. Veel süüdistatakse Vladimir Viirat sellest, et tema, olles kinnipeetav Tartus Turu 56 asuvas Tartu Vanglas, XXX kella 11:47 paiku kasutas sealse süüdimõistetute eluhoone 6. osakonna XXX köögis kaaskinnipeetav R.H. suhtes füüsilist vägivalda. Nimelt lõi ta R.H. tahtlikult korduvalt kätega pea piirkonda. Kui R.H. liikus XXX koridori, järgnes Vladimir Viira talle ja kella 11:51 paiku lõi jälle R.H. korduvalt kätega pea piirkonda. Vladimir Viira tekitas sellise tegevusega R.H. füüsilist valu ja kehavigastused – vasaku sarnaluu piirkonnas turse ja hematoomi ning kaela tagapinnal vasakul ca 1 cm suuruse marrastuse. Seega pani Vladimir Viira toime

§ 121

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise. II Kohtu seisukoht süüdistuse osas 1.

§ 404

lg 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu

§ 404

lg 1 näeb ette kriminaalkorras karistamise võõra või oma asja süütamise eest, kui sellega on põhjustatud oht inimese elule või tervisele. Käesolevas asjas puudub igasugune vaidlus selle üle, et 11.05.

1. a kella 8 paiku hommikul leidis Tartu Vangla E-2 eluosakonnas aset tulekahju. Eelnevat on kinnitanud pea kõik tunnistajad, keda selle episoodi osas kohtus üle kuulati (vt nt A.T. ütlusi I kd tl-d 70 pöördel ja 71, J.H. ütlusi I kd tl 71 pöördel, J.P. ütlusi I kd tl 73, R.T. ütlusi I kd tl-d 76 ja 76 pöördel, G.T. ütlusi I kd tl-d 78 ja 78 pöördel, P.J. ütlusi I kd tl-d 80-82, K.J. ütlusi I kd tl 130 pöördel ja 130, kuid ka A.J. ütlusi I kd tl-d 131 ja 131 pöördel). See nähtub ka asitõendi, s.o CD-plaadi, millel on Tartu Vangla videovalvesüsteemi eeluuritavate osakonna II eluosakonna koridori valvekaamera 11.05.
2. a videosalvestus, vaatlusprotokollist (I kd tl-d 114-126), kuna selles kajastatud videosalvestiste väljavõtetelt on näha E-2 eluosakonna koridori suitsuga täitumist, samuti Vladimir Viira kambrist välja toimetamist ning kinnipeetavate evakuatsiooni, lisaks aga kaitsemaskides vanglaametnike tegutsemist. Kõnealune tulekahju sai alguse ning toimus Tartu Vangla E-2 eluosakonna kambris nr XXX . See asjaolu nähtub sündmuskoha vaatlusprotokollist, milles vaadeldakse Tartu Vangla E-2 eluosakonna kambrit nr XXX (vt I kd tl-d 108-113). Viidatud vaatlusprotokollist on selgelt näha, et kambri nr XXX akna all põrandal maas ja radiaatori peal on osaliselt põlenud poroloonmadrats ja riided (fotod nr 4.2-4.5). Samast on näha seegi, et kambri ventilatsiooniava ning õhutusluugi juures on tumedad suitsukahjustused ning et kambris paiknevad esemed on kaetud heledat värvi pulbriga, mis, nagu saab järeldada tunnistajate ütlustest (vt nt J.H. ütlusi I 3 kd tl 71 pöördel, R.T. ütlusi I kd tl 76 pöördel ning G.T. ütlusi I kd tl 78 pöördel) ja asitõendi, s.o CD-plaadi, millel on Tartu Vangla videovalvesüsteemi eeluuritavate osakonna II eluosakonna koridori valvekaamera 11.05.
3. a videosalvestus, vaatlusprotokollist (I kd tl-d 114-126), on sinna tekkinud tule pulberkustutiga kustutamise tagajärjel. Asjaolu, et vahepeal olid poolpõlenud esemed viidud nende lõpliku kustutamise eesmärgil kambrist ära välitingimustesse (vt fototabel tunnistaja J.P. 29.06.
4. a ülekuulamise protokolli juurde I kd tl-d 92-105, fotod nr 16-21) ning toodi tagasi sisse alles enne vaatluse toimetamist, ei väära nimetatud tõendi usaldusväärsust, kuna esemed asetati samasse kohta, kust need varem olid ära võetud. Viimast kinnitavad kasvõi põlengu ajal sündmuskohta vahetult näinud tunnistaja R.T. ütlused selle kohta, et tulekolle asetses kambri akna juures, kuhu akna ja tooli vahele oli pandud pooleks murtud madrats, muu voodivarustus ning kinnipeetava vanglariided. Seda, et tulekahju sai alguse ning toimus Tartu Vangla E-2 eluosakonna kambris nr XXX , tuleb üheselt välja ka fototabelist tunnistaja J.P. 29.06.
5. a ülekuulamise protokolli juurde (vt I kd tl-d 92-105) ning J.P. kohtus antud ütlustest sama fototabeli selgituseks (vt I kd tl-d 74, 74 pöördel ja 75). Tunnistajate ütlustest ilmneb, et kambrisse nr XXX oli sel ajal paigutatud käesolevas kriminaalasjas süüdistatav Vladimir Viira ainuisikuliselt (vt nt A.T. ütlusi I kd tl 70 pöördel, J.H. ütlusi I kd tl 71 pöördel ja R.T. ütlusi I kd tl 76 pöördel). Ka Vladimir Viira ise ei ole eeltoodud fakti eitanud. Samuti ei ole ta saladust teinud asjaolust, et põlengu kambris tekitas tema, süüdates selleks enda kasutuses olnud madratsi, voodiriided jm esemed, mille ta oli eelnevalt kuhjanud kambri akna juurde (vt I kd tl-d 135 pöördel ja 136 pöördel). Ta kirjeldas üksikasjaliselt koguni seda, kuidas tal see võimalik oli – ta pani fooliumitüki seinakontakti, sai juhtmest sädeme, süütas sellega algul vati ning siis teised esemed (vt I kd tl 136 pöördel). Eelnevaga loeb kohus usaldusväärselt tõendatuks, et Vladimir Viira süütas 11.05.
6. a kella 08:00 paiku Tartu Vangla E-2 eluosakonna kambris nr XXX temale Tartu Vangla poolt väljastatud madratsi jm voodivarustuse ning tekitas seal tulekahju.

§ 404

lg-s 1 ette nähtud koosseisu tuvastamiseks isiku käitumises tuleb lisaks asja süütamisele tuvastada, et sellise süütamisega on põhjustatud oht inimese elule või tervisele, kusjuures ohu põhjustamise all inimese elule või tervisele tuleb mõista sellise olukorra tekitamist, mis võib endaga kaasa tuua inimese tervise kahjustamise või tema surma (RKKKo nr 3-1-1-7-10, p 10). Vladimir Viirale on süüdistuses ette heidetud ohu tekitamist mitte üksnes inimese tervisele, vaid ka elule. Kohus nõustub süüdistusega selles osas täielikult, põhjendades seda alljärgnevaga. Käesolevas asjas tuleb lugeda tuvastatuks, et Vladimir Viira tekitatud tulekahju suitsuga täitus terve E-2 eluosakond, lisaks veel E-1 osakond ning et tulekahjuga kaasnev suits levis koguni vangla nendesse osadesse, kus olid vanglaametnikele mõeldud ruumid. Seda tõendavad kogumis nii G.T. , J.P. kui ka J.H. ütlused (vt vastavalt I kd tl 78 pöördel, I kd tl 73 pöördel ning I kd tl-d 71 pöördel ja 72). E-2 osakonna suitsuga täitumine on selgelt nähtav ka asitõendi, s.o CD-plaadi, millel on Tartu Vangla videovalvesüsteemi eeluuritavate osakonna II eluosakonna koridori valvekaamera 11.05.

1. a videosalvestus, vaatlusprotokollist (I kd tl-d 114-126). Seejuures oli E-2 eluosakonnas suitsu nii palju, et ilma kaitsemaskita ei olnud võimalik seal olla. Väidetut kinnitasid otsesõnu nii G.T. , P.J. , J.H. kui ka R.T. (vt nende ütlusi vastavalt I kd tl 79, I kd tl-d 81 ja 82, I kd tl 72 ning I kd tl 76 pöördel). Ka eelviidatud asitõendi vaatlusprotokollist (I kd tl-d 114-126) nähtuvate videosalvestiste väljavõtetelt on näha, kuidas 4 E-2 eluosakonna koridor täitub suitsuga sellisele tasemele, kus nähtavus täienisti puudub, ning et suitsus toimetavad vanglaametnikud peavad kasutama kaitsemaske (vt nt fotosid nr 3.13, 3.15). Sama asitõendi vaatlusprotokoll (I kd tl-d 114-126) koostoimes G.T. ütlustega (I kd tl 78) tõendavad, et põlengu suits levis kiiresti laiali – kui tulekahju avastamisel kella 08:04 paiku oli E-2 eluosakonna koridoris täheldatav vaid suitsuvine, siis juba kella 08:07 paiku oli E-2 eluosakonna koridor suitsu nii täis, et selle seest läbi näha ei olnud võimalik (vt fotosid nr 383.9). Suitsu kiiret levikut kinnistasid ka teised üle kuulatud tunnistajad: A.T. (vt I kd tl 71), J.H. (vt I kd tl 71 pöördel), J.P. (vt I kd tl 73), R.T. (vt I kd tl 76 pöördel). Suits suudeti tõrjuda alles kella 08:35-ks (vt asitõendi vaatlusprotokolli I kd tl 114-126 foto nr 3.23). Kuna vaglaruumidel oli ühine ventilatsioonisüsteem, siis levis suits ka teistesse kambritesse. Viimasele viitasid näiteks tunnistajad K.J. (vt I kd tl 131), A.J. (vt I kd tl 131 pöördel) ja J.P. (vt I kd tl 73 pöördel). Ka süüdistav Vladimir Viira ise märkis, et kuna ta ei saanud WC ust korralikult sulgeda, läks tulekahju suits sealse ventilatsiooni tõttu mööda šahti laiali (vt I kd tl 135 pöördel). P.J. lisas, et põlengu suits kandus teistesse kambritesse ka koridori kaudu, kuna kambrite uksed ei olnud hermeetiliselt suletud (vt tema ütlusi I kd tl 80 pöördel). Ülal leidis tõendamist, et teiste asjade seas süütas Vladimir Viira ka enda kasutuses olnud voodimadratsi. Nagu selgub sündmuskoha vaatlusprotokollist (vt I kd tl-d 108-113, fotod nr 4.24.5) ja fototabelist tunnistaja J.P. 29.06.
2. a ülekuulamise protokolli juurde (vt I kd tl-d 92105, fotod nr 16-17, 19, 21), oli tegu poroloonmadratsiga. Sellele, et tegu oli just poroloonist madratsiga viitavad ka mitmete kohtus üle kuulatud tunnistajate ütlused, kus on kirjeldatud, et vanglaruumides levis nimelt selle materjali põlengule iseloomulik lõhn (vt nt J.P. ütlusi I kd tl 73 pöördel, P.J. ütlusi I kd tl 80 pöördel ja A.J. ütlusi I kd tl 131 pöördel). Üldteada on, et põlemisega kaasnev põlemisgaas (vingugaas) on mürgine. Eriti ohtlikud on aga tekstiilide (sh ka puuvillase kanga), plastmasside, reliini, kemikaalide ning ka porolooni põlemisega kaasnevad tsüaniidiühendid, mille tappev toime on vingugaasist veelgi tõhusam (vt keskkonnaministeeriumi kodulehelt: https://www.envir.ee/et/polemisel-tekkivastmurgistusohust). Sellele, et põlenguga kaasnenud suits ning gaasid vanglahoones viibinud isikute tervisele ka negatiivset mõju avaldasid, viitavad näiteks tunnistaja J.P. ütlused. Nimelt väitis ta, et suitsugaas, mis koridoris levis, tekitas ebameeldivustunnet ja kipitust kurgus ning et kui ta oleks sinna ilma gaasimaskita läinud, siis oleks ta mingil hetkel ise võib-olla kannatanu olnud (vt I kd tl 73 pöördel). Tunnistaja P.J. väitis kohtus, et temalgi vaikselt kurgus kipitas ja pisarad voolasid ning kuulda oli ka, kuidas kinnipeetavad hõikasid, et kellegi on juba hingamisraskused (vt I kd tl 80 pöördel). Vanglas tekkinud olukorra tõsidusest annavad märku P.J. ütlused, kus ta kirjeldas, et kuna valvuritel olid kaitsemaskid ja kinnipeetavad olid ilma, siis liikus evakueerimise ajal iga kinnipeetava kõrval ka valvur või vähemalt oli lähedal, et juhul, kui mõni kinnipeetav oleks sügavalt sõõmu tõmmanud ja kokku vajunud, siis oleks kohe keegi, kes ta püsti oleks tõstnud (vt I kd tl 82). Lisaks kinnitab vastus nõudekirjale kriminaalasjas nr 16922900033 (vt I kd tl-d 172-173), et 11.05.
3. a põlenguga seoses pöördusid Tartu Vangla meditsiiniosakonna valveõe poole neli kinnipeetavat: K.J. , A.J. , M.K. ja A.U. . Ehkki nende kõigi elulised näitajad olid korras, kurtsid nad kõik peavalu, lisaks oli neist kolmel kurgus imelik tunne ning ühel iiveldas. Ka vanglaametnikel esines kurgus imelikku tunnet (nt S.N. ) ning pearinglust ja väljahingamisel vähest takistust (nt R.T.) (vt samast nõudekirja vastusest). 5 Üldteadaolevalt on nimetatud tervisehäired vingugaasimürgituse sümptomiteks. Seega süütamise ning põlengu tekitamisega lõi Vladimir Viira olukorra, mis oli ohtlik inimeste tervisele. Üldteadaolevalt on tulesurmade peapõhjustajaks mitte leekides hukkumine, vaid mürgiste põlemisgaaside sissehingamine. Ka esmapilgul väikese ja ohutuna näiva põlengu korral võivad mürgised põlemisgaasid inimesi tappa, kui neid kiiresti ei evakueerita ohutusse kohta, eelistatavalt õuetingimustesse, kus on piisavas koguses värsket õhku. Käesoleval juhul oli tegu aga vanglaga, s.o kinnise asutusega, kust inimesed ei saanud turvameetmete tõttu kiiresti väljuda ning kust evakueeriminegi oli samal põhjusel tavapärasest aeganõudvam. Nimelt selgub P.J. ütlustest, et E-2 eluosakonna näol, kus käsitletav põleng toimus, on tegu kambritega, mis on 24/7 suletud (vt I kd tl 81 pöördel). Et tegu oli lukustatud kambritega, nähtub ka G.T. ütlustest (vt I kd tl 78). Järelikult olid neisse kambritesse paigutatud kinnipeetavad eriliselt ohustatud, kuna viibisid lukustatud uste taga ega saanud end mürgise põlemisgaasi eest kaitsta välitingimustesse vm ohutusse kohta liikumisega. Selle kujukas näide on süüdistatav Vladimir Viira ise, kellele tuli kambrist väljumisel osutada kõrvalist abi ning kellele ei piisanud vanglapoolsest meditsiinilisest sekkumisest, vaid kes tuli tema tervisliku seisundi tõttu toimetada Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda (vt Vladimir Viira ütlusi I kd tl 136 pöördel, A.T. ütlusi I kd tl-d 70 pöördel ja 71, P.J. ütlusi I kd tl 80, aga ka J.H. ütlusi I kd tl 71 pöördel, J.P. ütlusi I kd tl 73 pöördel ja G.T. ütlusi I kd tl 79). Kohus on seisukohal, et oli õnnelik juhus, et G.T. tuli tööle just läbi E-2 osakonna, mis tegi võimalikuks tal võimalikult vara avastada Vladimir Viira kambris tulekahju ja anda sellest teada valvuritele, kes olid sel ajal teises osakonnas hommikust loendust tegemas. Kui tulekahju oleks avastatud kasvõi mõned minutid hiljem, siis kohtu hinnangul oleks see võinud suure tõenäosusega saada saatuslikuks nii Vladimir Viirale endale kui ka teistele E-2 eluosakonnas viibinud kinnipeetavatele. Sellega loeb kohus igakülgselt tõendatuks, et süütamise ja põlengu tekitamisega seadis Vladimir Viira ohtu mitte üksnes teiste inimeste tervise, vaid ka E-2 eluosakonda paigutatud kinnipeetavate elu.

§ 404

lg-s 1 toodud koosseisu subjektiivse külje täitmiseks piisab, et koosseisupärane tegu pandi toime vähemalt kaudse tahtlusega. Kohus on seisukohal, et käesolevalt oli süütamise osas tegu kavatsetusega (

§ 16lg 2).

Sellisele väitele annavad alust eelkõige süüdistatava Vladimir Viira enda ütlused, kus ta tunnistab, et vastuseks vangalaametnike pikaaegsele ignorantsusele tema soovide ja palvete suhtes, kogus ta 11.05.2016. a hommikul pärast söögi saamist oma asjad kokku ja pani need põlema – ta oli kuri ja arvas, et pärast tulekahju korraldamist ei ole võimalik teda enam eirata (vt I kd tl 135 ja 135 pöördel). Vladimir Viira selliseid ütlusi ning järelikult ka kavatsetult tegutsemist kinnitavad sündmuskoha vaatlusprotokoll (vt I kd tl-d 108-113, fotod nr 4.2-4.5) ning R.T. ütlused (vt I kd tl 76), millest nähtub, et tulekolde keskmes olnud, seega põlema pandud asjad – madrats koos muu voodivarustusega jm – asetsesid kambri akna all põrandal ja radiaatori peal. Kuna tegu ei olnud viidatud asjade tavapärase asukohaga, siis said need sinna paigutuda üksnes Vladimir Viira sihipärase (kavatsetult) tegutsemise tulemusel. Süüdistatava sihipärast ja seega ka kavatsetult tegutsemist kinnitab veel tõik, et enda asjad pani ta eelnevalt kilekotti ja asetas kambri 6 tualettruumi, mis jäi tulekoldest võimalikult kaugele (vt Vladimir Viira ütlusi I kd tl 136 pöördel ning sündmuskoha vaatlusprotokolli I kd tl-d 108-113, foto nr 4.2). Muude koosseisuliste asjaolude suhtes oli süüdistataval kohtu hinnangul vähemalt kaudne tahtlus (

§). Kaudne tahtlus tähendaks praegusel juhul seda, et isik pidas võimalikuks, et asja põlema panemisega põhjustab ta ohu inimese elule ja tervisele. Süüdistatav teadis, et vanglakambritel on ühine ventilatsioonisüsteem ning et suits läheb mööda šahti laiali. Tavalise elukogemuse pinnalt pidi ta teadma ka põlemisega, eriti poroloonmadratsi põlemisega tekkiva põlemisgaasi mürgisust. E2 eluosakonna kinnipeetavana pidi ta väga hästi teadma sedagi, et tegu on ööpäevaringselt lukustatavate kambritega ning iseseisev väljapääsemine sealt ei ole võimalik. Kahtlemata teadis ta sedagi, et vanglast ei ole võimalik väljuda ka akende kaudu. Kui ta neid asjaolusid teades süütas oma madratsi jm esemed, siis nõustus ta ka kõigi võimalike tagajärgedega, sh ka teiste inimeste tervise ja isegi elu ohustamisega. Süüdistatav väitis ning ka kaitsja toetas positsiooni, et süütamine oli „provotseeritud“ Tartu Vangla poolt, kuna sealt ei tuldud vastu Vladimir Viira arvukatele erinevatele nõudmistele (nõudmisi vt täpsemalt I kd tl 135) – Vladimir Viira oli ametnike tahtliku tegevusetuse tõttu justkui viidud väljapääsmatusse olukorda, kus tal ei jäänud muud käitumisvõimalust kui tekitada kambris põleng. Samas jätsid mõlemad täpsustamata, millist tähendust omaks selline väide kehtiva karistusõiguse kontekstis. Juhul kui nende eesmärgiks oli juhtida kohtu tähelepanu sellele, et Vladimir Viira käitumises puudus õigusvastasus, kuna ta viibis hädaseisundis, siis leiab kohus, et Vladimir Viira olukord ei vastanud üheski aspektis

§-s 29 toodud hädaseisundile, kuna puudus juba kõige esmasem eeldus – st vahetu või vahetult eesseisev oht Vladimir Viira enda või teise isiku õigushüvedele. Kuna kohus ei tuvastanud Vladimir Viira käitumises ka muid õigusvastasust välistavaid asjaolusid, samuti süüd välistavaid asjaolusid, tuleb teda 11.05.2016. a toime pandud süütamise eest karistada. 2.

§ 121

lg 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu

§ 121

lg 1 näeb ette kriminaalkorras karistamise teisele inimesele tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Kannatanu R.H. ütlustest (vt I kd tl-d 128 ja 128 pöördel) selgub, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas tekkis tal Vladimir Viiraga konflikt – Vladimir Viira heitis R.H. ette, et viimane oli külmkapis pannud asjad Vladimir Viira riiuli peale. Seda, et Vladimir Viiral ja R.H. tekkis külmkapiriiuli pärast vaidlus, kinnitasid ka teised kohtus üle kuulatud tunnistajad: S.O. (endine M.) (vt I kd tl-d 133-134), A.I. (vt I kd tl 138), S.H. (vt I kd tl-d 139 ja 139 pöördel) ja A.B. (I kd tl 141). Vladimir Viira ja R.H. vahelist konflikti riiuli pärast kinnitas ka J.H. (vt I kd tl 138 pöördel). Vaidlust R.H. ja Vladimir Viira vahel kinnitab ka asitõendi vaatlusprotokoll, milles vaadeldakse DVD-plaati Tartu Vangla videovalvesüsteemi süüdimõistetute eluhoone

1. osakonna XXX valvekaamerate videosalvestustega (I kd tl-d 143-164). Nimelt on salvestuste väljavõtetelt näha, kuidas XXX kella 10.25 paiku toimub Tartu Vangla süüdimõistetute eluhoone
2. osakonna köögis külmkapi juures väitlus Vladimir Viira ja R.H. vahel (vt fotod 5.5-5.6). Ka süüdistatav Vladimir Viira ise ei eita, et tal tekkis R.H. külmkapi pärast konflikt. Ta leidis, et keegi ei tohi oma asju võõrale kohale panna, ning püüdis seda ka R.H. selgeks teha (vt I kd 7 tl-d 136). Samas eitab ta seda, et selle konflikti raames ründas tema esimesena. Ta leiab, et kaklust alustas R.H. . Vladimir Viira püüdis enda sõnul seda kaklust hoopis ära hoida, sest kartis, et muidu pannakse sektsioon kinni. (Vt I kd tl-d 136.) Kuigi kohus nõustub sellega, et XXX kella 11.47 paiku toimus Tartu Vangla süüdimõistetute eluhoone
3. osakonna köögis Vladimir Viira ja R.H. vahel vastastikune kehaline väärkohtlemine ehk kaklus, mille käigus löödi teineteisele kätega pea piirkonda – seda tõendavad kogumis nii kannatanu R.H. kui ka süüdistatava Vladimir Viira ütlused (vt vastavalt I kd tl 128 pöördel ja I kd tl 136), asitõendi vaatlusprotokoll, milles vaadeldakse DVD-plaati Tartu Vangla videovalvesüsteemi süüdimõistetute eluhoone
4. osakonna XXX valvekaamerate videosalvestustega (I kd tl-d 143-164), samuti aga ettekanded XXX ja XXX (vt I kd tl-d 175176), millest nähtuvad Vladimir Viiral ja R.H. kaklusest tekkinud kehavigastused, - siis sellega, et kõnealust kaklust alustas R.H. , kohus nõustuda ei saa. Nimelt nähtub eelviidatud asitõendi vaatlusprotokollist (I kd tl-d 143-164), et R.H. vastab Vladimir Viirale omapoolse löögiga alles pärast seda, kui viimane tuleb tema juurde ning teeb liigutuse tema parema õla suunas (vt fotod nr-d 5.22-5.26). Valvekaamera videosalvestusi vaadeldi vahetult ka kohtus. Sealt nähtub asitõendi vaatlusprotokolliga võrreldes veelgi ilmekamalt, et köögis külmkapi juures ei tulnud Vladimir Viira R.H. juurde mitte rahumeelselt, vaid tema esmane füüsiline kontakt R.H. oli järsk, ning erinevalt kaitsjast leiab kohus, et see sarnanes kõige enam tugevalt rindu tõukamisele. Väärib tähelepanu, et selle sama külmkapiga seonduva konflikti raames oli süüdistatav Valdimir Viira mõnevõrra varem kasutanud füüsilist vägivalda S.O. suhtes. See nähtub nii S.O. ütlustest (vt I kd tl-d 133-134) kui ka asitõendi vaatlusprotokollist, milles vaadeldi DVD plaati Tartu Vangla videovalvesüsteemi süüdimõistetute eluhoone
5. osakonna XXX valvekaamerate videosalvestustega (I kd tl-d 143-164), ja kust on näha, et XXX kella 10.25 paiku tekkis Vladimir Viiral külmkapi juures vastasseis S., mille käigus Vladimir Viira tõukas S.O. rinna piirkonda (vt foto nr-d 5.10-5.12) ning seejärel lõi teda kätega (5.13-5.15). Olgu märgitud, et selles intsidendis kasutas füüsilist vägivalda üksnes Vladimir Viira – S.O. talle samaga ei vastanud. See kinnitab kohtu hinnangul Vladimir Viira kestvat agressiivsust külmkapiga seoses tekkinud konflikti lahendamisel ning lükkab ümber süüdistatava väited, et tema soovis R.H. tekkinud kaklust hoopis ära hoida. Eelnevale tuginedes järeldab kohus, et Vladimir Viira ütlused füüsilise konflikti algatamise osas selgelt ennastõigustavad ega ole vastavuses tegelikult aset leidnud sündmustega. Seetõttu kohus nendega ei arvesta, vaid leiab eelkõige asitõendi vaatlusprotokollile, milles vaadeldi DVD-plaati Tartu Vangla videovalvesüsteemi süüdimõistetute eluhoone
6. osakonna XXX valvekaamerate videosalvestustega (I kd tl-d 143-164), samuti aga vahetult videosalvestusele endale tuginevalt, et vastastikuse kehalise väärkohtlemise ehk kakluse algatajaks oli Vladimir Viira. Kannatanu R.H. ütlustest selgub, et pärast köögis toimunud intsidenti, võib-olla mingi 10-15 minuti pärast, kui R.H. koridoris kõndis ja rahunes, tuli Vladimir Viira uuesti tema juurde ja lõi teda, mistõttu tekkis uuesti väike kaklus (vt I kd tl-d 128 ja 128 pöördel). Sama nähtub asitõendi vaatlusprotokollist, milles vaadeldi DVD-plaati Tartu Vangla videovalvesüsteemi süüdimõistetute eluhoone
7. osakonna XXX valvekaamerate videosalvestusega (I kd tl-d 143164). Nimetatud vaatlusprotokollist nähtub, kuidas XXX kella 11.51 paiku liiguvad Vladimir 8 Viira ja R.H. koos kambrite suunas ning kui R.H. soovib lahkuda, haarab Vladimir Viira käega algul R.H. käest (vt foto nr 5.36) ja siis kaelast (vt foto nr 5.37). Pärast seda toimub vastastikune löömine kummagi pea piirkonda, kuni Vladimir Viira ja R.H. lahutatakse kaaskinnipeetavate poolt (vt fotod nr 5.38-5.40). Kohtus vahetult üle vaadatud turvakaamera videosalvestis kinnitab, et selgi korral kasutas Vladimir Viira füüsilist vägivalda esimesena ning siingi tegutses ta järsult ning jõuliselt. Seevastu R.H. püüdis esimeses järjekorras pigem Vladimir Viira kätt endalt lahti raputada ning tema juurest eemalduda. Eelnevaga loeb kohus igakülgselt tõendatuks süüdistuses esitatu ehk siis selle, et Vladimir Viira lõi XXX kella 11:47 paiku Tartu Vangla süüdimõistetute eluhoone köögis kaaskinnipeetav R.H. korduvalt kätega pea piirkonda ning kui R.H. liikus S-6 koridori, järgnes Vladimir Viira talle ja kella 11:51 paiku lõi jälle R.H. korduvalt kätega pea piirkonda. Ettekanne nr XXX (vt I kd tl 176) tõendab, et sellise tegevusega tekitas Vladimir Viira R.H. vasaku sarnaluu piirkonnas turse, hematoomi ning kaela tagapinnal vasakul ca 1 cm suuruse marrastuse (vt ettekannet nr XXX I kd tl 176), nagu on märgitud ka süüdistuses. Tegu on tervise kahjustamisega

§ 121lg 1 mõttes.

Ehkki kannatanu R.H. selgitas kohtus, et sellest, kas tal ka valus oli, ta sel hetkel aru ei saanud (vt I kd tl 129), on kohus seisukohal, et vigastused, eriti sarnaluu piirkonna turse ja hematoom, mis R.H. l meditsiiniosakonnas pärast intsidenti Vladimir Viiraga fikseeriti, ei saanud tekkida ilma valuaistinguta. Nimelt veendus kohus valvekaamera videosalvestusi vahetult vaadates, et Vladimir Viira löögid R.H. pea piirkonda olid intensiivsed ja jõulised. Hariliku elukogemuse pinnalt võib väita, et selliseid lööke saades ei olnud võimalik valu mitte tunda. Ka olemuslikult on selline löömine valu tekitav. Järelikult tekitas Vladimir Viira R.H. lisaks tervisekahjustusele ka füüsilist valu. Seega olid Vladimir Viira käitumises olemas

§ 121

lg-s 1 toodud koosseisu objektiivse külje tunnused – teise inimese tervise kahjustamine ning valu tekitav kehaline väärkohtlemine.

§ 121

lg-s 1 toodud koosseisu subjektiivse külje täitmiseks piisab, et tegu pandi toime vähemalt kaudse tahtlusega. See tähendab, et piisab, kui vägivalla tarvitaja peab võimalikuks, et ta tekitab oma tegevusega teisele isikule valu või kahjustab tema tervist. Kohus leiab, et teisele inimesele tugevalt mitmel korral kätega vastu nägu löömisel ei ole ei tervise kahjustamise ning samas ka valu tekitamise võimalusega arvestamine kahtluse all – iga keskmine inimene teab juba oma elukogemusest, et tugev löök vastu nägu on valus ning tekitab kui mitte enamat, siis vähemalt turse löögipiirkonnas. Seega pidi ka Vladimir Viira aru saama, et ta kahjustab oma tegevusega teise isiku tervist ja põhjustab talle valu. Kui ta sellele vaatamata otsustas R.H. mitmel korral kätega vastu pead lüüa, siis jäi ta ükskõikseks mõlema alternatiivse tagajärje suhtes ja järelikult tegutses vähemalt kaudse tahtlusega. Süüdistuses on leitud, et Vladimir Viira tegevust tuleb käsitleda mitte korduva, vaid jätkuva kehalise väärkohtlemisena. Kohus jagab seda seisukohta – Vladimir Viira tegu oli suunatud sama objekti, s.o R.H. pihta, ka aeg-ruum oli üldjoontes sama. Vladimir Viira ütlustega tuleb lugeda tõendatuks, et tema tegu oli kantud ka samast tahtlusest, kuna hilisemgi löömine oli ajendatud konfliktist külmkapiriiuli pärast ning soovist R.H. selgeks teha, et see pole tema riiul ega ka saa kunagi tema omaks (vt I kd tl-d 136). Järelikult ei saa Vladimir Viira käitumisakte 9 lahutada õiguslikus mõttes mitmeks eraldiseisvaks teoks. Kohus ei tuvastanud süüdistatava käitumises õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Kuna ei esine ka süüd välistavaid asjaolusid, siis tuleb teda selle teo eest karistada. III Kohtu seisukoht karistuse osas

§ 404

lg 1 järgi kvalifitseeritud teo eest karistatakse rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistusega,

§ 121

lg 1 järgi kvalifitseeritud teo eest aga rahalise karistuse või kuni 1aastase vangistusega. Seejuures tuleneb

§ 44

lg-st 1, et kohus võib kuriteo eest mõista rahalise karistuse 30-500 päevamäära, ning

§ 45

lg-st 1, et tähtajalise vangistuse alammäär on 30 päeva vangistust.

§ 56lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Sama lõike teise lause järgi arvestatakse karistuse mõistmisel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Sama paragrahvi teise lõike esimesele lausele vastavalt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. 1. Karistus

§ 404

lg 1 järgi kvalifitseeritud teo eest Vladimir Viira tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud

§-s 58, ei ole. Puuduvad ka

§ 57lg 1 järgsed karistust kergendavad asjaolud.

Kaitsja taotlusel loeb kohus

§ 57

lg 2 alusel kergendavaks asjaoluks seda, et kõige enam kannatas oma teo läbi Vladimir Viira ise. Tuleb nõustuda prokuröriga selles, et Vladimir Viira süü suurust mõjutab see, et ta pani oma teo toime vanglas, milles viibivad isikud, kes ei saa ise end päästa siseruumidest lahkumise teel, kus ei saa avada aknaid ning kust evakueeriminegi ei saa turvameetmetest tingituna väga kiiresti toimuda. Seega oli seal viibivate isikute näol tegu ohu mõttes väga kaitsetute isikutega. Seejuures tekitati konkreetne oht mitte ühe-kahe isiku, vaid kõigi E-2 ja E-1 osakonnas viibivate kinnipeetavate ja päästetöid teostavate vanglaametnike suhtes. Vladimir Viira süüd tõstvaks asjaoluks on kohtu hinnangul seegi, et Vladimir Viira süütamistegevus oli eelnevalt läbi mõeldud ja planeeritud (tegutses kavatsetult). Süüd suurendab seegi, et ta süütas endale võõrad asjad (

§ 404

lg-s 1 toodud koosseis võib olla täidetud ka üksnes enda asja(de) süütamisega), tekitades sellega ka varalist kahju teisele isikule. Samas vähendab Vladimir Viira süüd asjaolu, et varalise kahju suurus, mis ta Tartu Vanglale tekitas, ei olnud oluline – 199,99 eurot. Lisaks ei tegutsenud ta ohu loomisel kavatsetult, vaid üksnes kaudse tahtlusega. Arvestades karistust kergendavat ning süü suurust määratlevaid asjaolusid, leiab kohus, et Vladimir Viira süü on mõnevõrra alla keskmise. Ehkki Vladimir Viirat on varemgi korduvalt karistatud eriliigiliste kuritegude eest ja need karistused ei ole käesolevaks ajaks kustunud (vt karistusregistri õiendit I kd tl 178-182), siis üldohtlike kuritegude toimepanemise eest teda enne karistatud ei ole. Samas viitab toimepandud kuritegude rohkus ja eriliigilisus sellele, et Vladimir Viiral on välja kujunenud ükskõiksus ühiskonnas kehtivasse korda üldiselt. Samale järeldusele on jõutud ka tema iseloomustuses (vt II kd tl-d 13, 14). Lisaks näitavad tema väljaütlemised ja seisukohad, millele kohus oli vahetult tunnistajaks kohtusaaliski, et valdavalt ei näe Vladimir Viira vastutust endal, 10 vaid kaldub süüdistama kõiki teisi. Seega eripreventiivses mõttes peab Vladimir Viirale mõistetav karistus olema selline, mis paneks teda enam oma tegude üle järele mõtlema ning mõjutaks teda muutma oma väljakujunenud üldisi mitteseaduskuulekaid hoiakuid. Mõistetavalt peab Vladimir Viirale kohaldatav karistus kandma ka üldpreventiivset signaali. Nimelt on vanglasüütamise näol tegu kahetsusväärselt tihti ette tuleva juhtumiga vanglate praktikas. Seetõttu tuleb karistusega anda nii praegustele ja ka tulevastele kinnipeetavatele selge signaal, et süütamine kinnipidamisasutuses ei ole mingil juhul tolereeritav. Kohus leiab, et Vladimir Viira süü suurust ning preventsioone arvestades ei ole võimalik teda karistada rahalise karistusega, vaid talle tuleb kohaldada vangistust. Samas süü suurust arvestades on teda võimalik karistada vangistusega alla

§ 404

lg 1 järgi ette nähtud sanktsiooni keskmist määra, mis on 2 aastat 6 kuud ja 15 päeva vangistust. Kohus, leiab et Vladimir Viirat tuleb karistada 2 aasta pikkuse vangistusega. 2. Karistus

§ 121lg 1 järgi kvalifitseeritava teo eest.

Ka siin Vladimir Viira tegevuses karistust raskendavaid asjaolusid, mis on sätestatud

§-s 58, ei ole. Puuduvad ka

§ 57järgsed karistust kergendavad asjaolud.

Selle teo puhul mõjutab Vladimir Viira süü suurust asjaolu, et ta ründas kannatanu R.H. kahel korral – nii köögis kui hiljem veel koridoriski. Samas vähendab tema süü suurust asjaolu, et ehkki kehalist väärkohtlemist alustas Vladimir Viira, oli tegu kaklusega, kus füüsilist vägivalda Vladimir Viira enda vastu kasutas ka R.H. . Vladimir Viira süü väiksuse kasuks räägib seegi, et Vladimir Viira nn ründerelvaks olid tema käed (mitte nt jalad või mingid kõvad esemed) ning et tema poolt R.H. tekitatud tervisekahjustus, s.o vasaku sarnaluu piirkonna turse, hematoom ning ca 1 cm suurune marrastus kaelal jäi pigem kergete kilda ega põhjustanud kannatanule hiljem ilmselgelt mingeid olulisi ebameeldivusi. Eelnevaist asjaoludest tulenevalt võiks Vladimir Viira süüd määratleda keskmisest väiksemana. Vladimir Viirale toimepandud kuriteo eest karistusliigi valimisel ning selle määra paikapanekul on oluline see, et kõnealust isikut on karistatud ja ta kannab praegugi vanglas karistust raske isikuvastase kuriteo toimepanemise eest (vt karistusregistri õiendit I kd tl 178). On kahetsusväärne, et kantav vangistus ning seal läbitud ühiskonnastavad tegevused (nt sotsiaalprogramm „Agressiivsuse asendamise treening“) ei ole mõjutanud teda edasistest samalaadsetest süütegudest hoiduma. Järelikult peab seda eesmärki täitma veel ka käesoleva otsusega mõistatav karistus. Nagu Vladimir Viirale

§ 404

lg 1 järgi mõistetav karistus, nii peab ka temale

§ 121lg 1 järgi mõistetav karistus kandma olulist üldpreventiivset signaali.

Tuleb nimelt arvestada sellega, et Vladimir Viira pani oma teo toime karistusasutuses. Kuna taoline tegu kahtlemata õõnestab vanglasisest moraali ning raskendab ka kaaskinnipeetavate karistuseesmärkide täitmist, siis peab Vladimir Viira karistus lisaks muule ära hoidma võimalike analoogsete tegude kordamist kinnipeetavate poolt. Kohus leiab, et eri- ja üldpreventiivsest aspektist lähtudes ei ole Vladimir Viirat võimalik karistada rahalise karistusega, vaid talle tuleb kohaldada vangistust. Samas tema süü suurust arvestades on võimalik karistada teda vangistusega alla

§ 121

lg 1 järgi ette nähtud 11 sanktsiooni keskmist määra, mis on 6 kuud ja 15 päeva vangistust. Kohus, leiab et Vladimir Viirat tuleb tema teo eest karistada 3 kuu pikkuse vangistusega. 3. Lõplik karistus

§ 64

lg 1 sätestab, et samaliigiliste põhikaristuste korral mõistetakse liitkaristus mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Kohus leiab, et käesolevalt tuleb kohaldada absorptsiooni- ehk neeldumispõhimõtet, kuivõrd kohtu hinnangul katab Vladimir Viirale

§ 404

lg 1 järgi mõistetud 2 aasta pikkune vangistus ka tema poolt kehalise väärkohtlemisega tekitatud ebaõiglust. Seega tuleb

§ 64

lg 1 alusel lugeda Vladimir Viirale mõistetud karistustest kergem kaetuks raskemaga ning kuritegude kogumi eest tuleb talle mõista 2 aastat vangistust.

§ 65

lg-st 2 tuleneb, et kui süüdlane paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, järgides

§ 64

lg-tes 2, 4 ja 5 sätestatut, kusjuures sellisel juhul ei tohi liitkaristus ületada karistusliigi ülemmäära. Seetõttu tuleb

§ 65

lg 2 alusel liita Vladimir Viirale käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistusele samale isikule Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30.03.

1. a otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-27-16 mõistetud karistuse ärakandmata osa 5 aastat 7 kuud ja 1 päev vangistust ning kohtuotsuste kogumis tuleb talle mõista 7 aastat 7 kuud ja 1 päev vangistust. Karistuse algust tuleb lugeda kohtuotsuse kuulutamisest 24.09.
2. a-l. IV Kohtu seisukoht tsiviilhagi osas Käesolevas kriminaalasjas on kannatanu Tartu Vangla esitanud Vladimir Viira kui temale kahju tekitanud isiku vastu tsiviilhagi 190,99 eurot nõudes (vt I kd tl 91). Kohtuistungil jäi kannatanu esindaja hagi juurde (vt I kd tl 69 pöördel). Hagiavaldustes kirjeldatud varalise kahju näol on tegu otsese varalise kahjuga võlaõigusseaduse (edaspidi) VÕS § 128 lg-te 2 ja 3 mõttes. Kohus on seisukohal, et kriminaalmenetluses kogutud tõenditega, millel peatuti pikemalt juba eespool, on igakülgset tõendamist leidnud see, et kannatanule on varaline kahju tekkinud. Puudub vaidlus selle üle, et Tartu Vangla vara, mille väärtuse hüvitamist ta nõuab, hävines Vladimir Viira poolt toime pandud süütamise käigus, st et süüdistatava tegevus oli kannatanule tekkinud varalise kahjuga põhjuslikus seoses (VÕS § 127 lg 4). Arvestades VÕS § 1045 lg 1 p 5, millele vastavalt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega, siis tekitas Vladimir Viira kannatanule kahju õigusvastaselt. Süüdistatav Vladimir Viira tekitas hagiavalduses nimetatud varalise kahju oma süülise käitumisega, kuivõrd VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kahju õigusvastaselt põhjustanud isiku süüd eeldatakse ning käesolevas menetluses ei ole seda eeldust ümber lükatud. Kuna puuduvad ka VÕS §-s 1052 sätestatud vastutuse piirangud, siis asub kohus seisukohale, et Vladimir Viira tekitatud varaline kahju kuulub kannatanule hüvitamisele. Kahju ulatuse tõendamiseks esitas Tartu Vangla tekitatud kahju hindamise akti (vt I kd tl 90), mis on koostatud Tartu Vangla XXX L.T. poolt ja millest nähtub, et kahju moodustub juba süüdistusestki kajastatud Tartu Vangla poolt Vladimir Viirale väljastatud voodivarustuse (s.o padja, teki, poroloonmadratsi, voodilina ning padjapüüri), kuid lisaks kahe käteräti ja kuue 12 gaasimaski filtri soetusmaksumusest. Tegu on esemetega, mis hävisid või tarvitati ära (gaasimaski filtrid) Vladimir Viira süüdatud tulekahju käigus 11.05.
3. a ja mis Tartu Vanglal tuli asendada. Kaitsja leidis, et Tartu Vangla kahjunõuet tuleb vähendada käibemaksu, st 20% võrra. Kohus seda seisukohta ei jaga. VÕS § 132 lg 1 ls 1 kohaselt tuleb asja hävimisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Seega lähtutakse kahju ja hüvitise kindlaks määramisel endise olukorra taastamiseks vajaminevate kulutuste suurusest. Kuna Tartu Vangla poolt uue samaväärse asja soetusmaksumuse hulka kuulub vaieldamatult ka käibemaks, siis ei tule tema nõuet käibemaksu võrra vähendada. Eelnevast lähtuvalt leiab kohus, et Tartu Vangla tsiviilhagi varalise kahju nõudes tuleb täielikult rahuldada ning süüdistatavalt Vladimir Viiralt tuleb kannatanu kasuks välja mõista 190,99 eurot. V Kohtu seisukoht asitõendite osas Kohtuotsuse jõustumisel tuleb KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaaltoimikusse CD- ja DVD-plaadid, millel on Tartu Vangla valvekaamerate 11.05.
4. a ja XXX videosalvestused (vt I kd tl-d 127 ja 165). VI Kohtu seisukoht menetluskulude osas Käesolevas asjas on menetluskuludeks: - süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis kriminaalmenetluse seadustiku (edaspidi KrMS) § 179 lg 1 p 2 kohaselt teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistmise korral on 1,5 kuupalga alammäära ehk 750 eurot; - riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu 1620 eurot (vt II kd tl-d 17-18, 21, 24-25, 41, 63) (KrMS § 175 lg 1 p 4), s.o kokku 2370 eurot. Tulenevalt KrMS § 180 lg-st 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu ehk käesoleval juhul Vladimir Viira. Samas sätestab KrMS § 180 lg 3, et menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Vladimir Viira puhul tuleb arvestada seda, et ta viibib juba alates 15.04.
5. a kinnipidamisasutuses, kus ta kannab eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistust. Kuna ta seal ei tööta – iseloomustuse kohaselt (vt II kd tl 14) on ta tööhõives osalenud kõigest ajavahemikus 27.01-30.04.2016 –, siis puuduvad tal käesoleval ajal XXX. Arvestades seda, et käesoleva kohtuotsusega on talle mõistetud uus vabaduskaotusliku iseloomuga karistus ning üldteada asjaolu kohaselt on vanglas tehtav töö madalalt tasustatud, siis isegi juhul, kui teda kindlustatakse XXX, on tema võimalikud sissetulekud piiratud ka edaspidi. Arvesse võttes süüdistatava minevikku – ta on kinnipidamisasutustes viibinud korduvalt, - on ilmne, et Vladimir Viiral puudub selline vara, mille arvelt ta saaks menetluskulusid raskusteta tasuda. Seetõttu jätab kohus pool riigi õigusabi teenuse osutamisega seotud kulust, s.o 810 eurot riigi 13 kanda. Samadel motiividel jätab kohus Vladimir Viiralt välja mõistmata pool II astme kuriteo eest süüdimõistmisega kaasnevast sundrahast. Silmas pidades Vladimir Viiralt väljamõistetavate kriminaalmenetluse kulude kogusuurust (1185 eurot), samuti seda, et temalt on käesoleva kohtuotsusega välja mõistetud ka tsiviilnõue Tartu Vangla kasuks, mis kuulub samuti hüvitamisele, on ilmne, et menetluskulude ühe korraga tasumine KrMS § 417 lg-s 2 sätestatud tähtaja, st otsuse jõustumisest 1 kuu, seega võrdlemisi lühikese aja jooksul käiks talle majanduslikult ilmselgelt üle jõu ning järelikult oleks sellise kohustuse panemine tema jaoks ebamõistlikult koormav. Seetõttu leiab kohus, et on põhjendatud võimaldada Vladimir Viiral tasuda menetluskulud KrMS § 180 lg 3 alusel ositi 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Peet Teidearu Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 14