Obsah (12)

§ 163§ 442§ 459§ 657§ 654§ 394§ 652§ 230§ 465§ 171§ 175§ 177

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 15.03.2019, Tallinn Tsiviilas

§ 163lõike 1 alusel.

8. Elatise suuruse muutmist saab hagimenetluses nõuda

§-de 497 ja 459 alusel. Pooltel ei ole vaidlust, et Pärnu Maakohtu 27.04.2016 maksekäsuga tsiviilasjas nr 2-16105466 mõisteti kostjalt välja elatis alaealiste poegade ülalpidamiseks kummalegi lapsele 200 eurot kuus kuni nende täisealiseks saamiseni. Kohtule esitatud hagis palub lapsi kasvatav vanem suurendada väljamõistetud elatist seaduses sätestatud miinimummäärani. Kohus viitas PKS §-le 96, § 97 punktile 1, § 99 lõigetele 1 ja 2, §-dele 102 ja 104, § 100 lõike 1 esimesele lausele ja lõike 2 esimesele lausele ning § 101 lõikele

2. Eeltoodust tulenevalt arvestatakse elatise suuruse kindlaksmääramisel lapse vajadusi ja vanema võimalusi. Hagi esitamise ajal kehtiva kuupalga alammäära 500 eurot järgi on kuni 31.12.2018 elatise miinimummääraks 250 eurot kuus. Kehtiva Riigikohtu praktika kohaselt loetakse, et PKS § 101 lõikes 1 sätestatud elatise miinimummäär katab lapse elementaarsed eluvajadused ning selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt lahend nr 3-2-1-21-15, punkt 14). Ka elatise miinimummäärani suurendamise nõuete osas on Riigikohus asunud samale seisukohale (nt lahendi nr 3-2-1124-15, punkt 13), et sellisel juhul ei ole vaja üldjuhul tõendada, et lapse vajadused on suurenenud; elatise miinimumsuurusest tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär; selline tõendamiskoormis kehtib lisaks elatise esmakordsele väljamõistmisele ka kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmise korral.
3. 15.08.2018 selgitas kohus pooltele, et kostja taotlus nõuda välja hagejatelt andmed ja tõendid laste vajaduste ja kulutuste kohta ei ole miinimummääras elatise nõude puhul põhjendatud. Antud asjas on elatise osas tehtud maksekäsk ja maksekäsu kiirmenetluses tõendeid ei esitata, mistõttu 2016.a kulutused ei olnud teada. See ei olnud ka vajalik, kuna elatis on välja mõistetud sel ajal kehtinud miinimummääras kindlas summas ja 4 elatise suurendamise nõue on esitatud, kuna elatise miinimummäär on tõusnud, mis on lubatav. Senise kehtiva kohtulahendiga oli kostjalt väljamõistetud elatis lapse kohta kehtivast miinimumelatisest viiendiku võrra väiksem. Kohus leidis, et elatise suuruse muutmiseks annab aluse asjaolu, et varasema kohtulahendiga väljamõistetud elatis ei vasta seaduses kehtestatud elatise minimaalsele määrale. Lapse vajadusi ja kulutusi ning vanemate varalist seisundit tuleb vaidluse lahendamiseks põhistada ja tõendada eelkõige juhul, kui hageja nõuab elatist üle seadusjärgse miinimumi või kui kostja taotleb väljamõistetava elatise summa vähendamist alla miinimumi PKS § 102 lõike 2 tähenduses.
4. Kostja ei ole esile toonud PKS § 102 lõikes 2 sätestatud asjaolusid elatise vähendamiseks. Kohtu kogutud tõendite põhjal on kostjal olemas regulaarne sissetulek, mis ületab keskmist palka (Statistikaameti andmetel oli keskmine brutokuupalk 2018.a II kvartalis 1321 eurot. Maksu- ja Tolliameti (MTA) 09.07.2018 õiendi kohaselt sai kostja ajavahemikus 01.01.2018–31.05.2018 T OÜ juhatuse liikmena brutotulu 15 947 eurot, s.o keskmiselt 3189.40 eurot kuus (netos ca 2875 eurot kuus) ning Swedbank AS-i 09.07.2018 kohaselt oli 04.07.2018 seisuga kostja pangakonto jääk 21 836.21 eurot. Kostja esiletoodud asjaolud ja tõendid ei õigusta elatise suurendamata jätmist seaduses sätestatud miinimummäärani. Kohtu kogutud andmetel on kostjal T OÜ juhatuse liikmena kindel sissetulek ning kostja majanduslik seisund võimaldab tal tasuda elatist kehtestatud minimaalmääras ning katta ka enda kulud ilma, et see kahjustaks tema võimet ennast elatada.
5. Seoses hagejate taotlusega mõista välja elatise muutuva suurusena märkis kohus, et vale on 10.09.2018 kostja arvamuses toodud väide, nagu oleks kehtiva kohtupraktika põhjal pigem erandlik kui reegel elatisemäära sidumine PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra või mingi kindla protsendiga. Vastupidi, arvesse võttes üldteada asjaolu, et elukallidus tõuseb ajas, on kehtivas kohtupraktikas reegliks just elatisemäära sidumine PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra või mingi kindla protsendiga sellest, lähtudes PKS § 101 lõikes 2 sätestatust.
6. 01.01.2017 jõustunud PHS § 17 lõike 3 järgi on alates 01.01.2018 lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta 55 eurot. Kostja taotles elatise väljamõistmisel arvesse võtta, et lapsi kasvatav vanem saab riigilt lastetoetust vähemalt 110 eurot kuus. Kohus nõustus kostjaga, et Riigikohus on mitmetes lahendites (nt lahendid nr 3-2-1-37-11, punkt 16; nr 3-2-1-127-09, punkt 15; nr 3-2-1-124-15, punkt 16) välja toonud, et lapse seadusliku esindaja käsutuses on lapse ülalpidamiseks ka riigilt saadavad peretoetused, mistõttu tuleb elatisest maha arvestada lapsele määratud kõik riiklikud peretoetused. Lahendi nr 3-2-1-174-16 punktis 13 on Riigikohus selgitanud, et kohtul on võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse ja arvesse võtta riiklikke lapsetoetusi kostja taotlusel, st kui kostja ise on taotlenud seda asjaolu arvestada. Riigikohtu selgitustest sama lahendi punktist 14 nähtub, et võrdse ülalpidamise kohustuse juures kumbki vanem saab arvestada riigi poolt antud toetusest 1/2, mitte terve summaga oma kohustuste vähendamisel. Antud juhul on kostja sellise taotluse esitanud ning kohus võimaldas kostjal vähendada makstavat elatist PHS § 17 lõikes 3 sätestatud hagejatele makstavast lastetoetusest 50% ulatuses kuus. Kuna sellised toetused on ajas muutuvad ning nende saamine sõltub PHS § 17 lõigete 1 ja 2 järgi ka sellest, kas ja millises õppeasutuses hagejad jätkavad õpinguid 16-aastaseks saades, siis kohus konkreetset summat elatisemäära sisse ei arvutanud ega määranud protsendina kindlaks, vaid kostjale jääb õigus teha elatiselt enne maksmist vastav mahaarvamine. 5
7. Menetluskulud jättis maakohus

§ 163lõike 1 alusel kummagi poole enda kanda.

Apellatsioonkaebus

1. 14.10.2018 kaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata.
2. Maakohus rikkus otsuse tegemisel

§ 442lõikes 7 sätestatud nõudeid.

Samuti kohaldas kohus vääralt PKS § 101 lõiget 1 ja jättis ebaõigesti kohaldamata

§ 459ning PKS § 102 lõiked 1 ja 2.

1. Kuivõrd 2016.a seisuga oli PKS § 101 lõike 1 järgne miinimumelatis mõnevõrra suurem kui Pärnu Maakohtu 27.04.2016 lahendi eelselt taotletud 200 eurot ühe hageja kohta, on hagejad ilmselt eelmise menetluse ajal oma kulud ja vajadused välja selgitanud ja selle alusel elatist eelmises tsiviilasjas taotlenud. Hagejad ei esitanud asjaolusid nende majandusliku olukorra muutumise kohta.
2. Kohus rikkus menetlusõiguse norme, asudes koguma tõendeid kostja sissetulekute kohta ja jättes kõrvale kostja väited hagejate kulude tõendamatusest. Otsus on üllatuslik, kuna kohus leidis, et elatise muutmiseks annavad aluse nii kostja sissetulek kui pangakonto jääk. Kohus ei ole välja selgitanud kõiki asjaolusid seoses kostja sissetulekute ja varalise seisundiga. Kostja 2018.a sissetulekute hulgas on dividendid, mis ei kuulu igakuiselt saadavate tulude hulka. Samuti on kostja töökoht Soome Vabariigis, seega oleks konkreetset töötasu olnud kohane võrrelda mitte Eesti keskmise, vaid Soome vastava sektori töötajate brutopalgaga. Asjaolu, et kohus loeb kostjat Eestist sissetulekut saavaks isikuks, oli üllatuslik. Samuti oli üllatuslik kohtu poolt kostja pangakonto jäägi võrdsustamine elatise maksmist võimaldava varaga. Kostja pangakonto jääk 21 836.21 eurot on seotud poolelioleva eluaseme ehitamiseks võetud laenuga ning kaevatava otsuse tegemise ajaks oli kostjal juba kogu jäägi ulatuses tasumisele kuuluvaid arveid. Seega kohtu poolt pangakonto jäägi varakoosseisu liitmine tõi kaasa vale lahendi.
3. Kohus on jätnud tähelepanuta kostja poolt esiletoodu seoses hagejate emale laieneva maksusoodustusega (täiendava tulumaksutagastusega), samuti seoses koolituskuludelt tulumaksu tagastusega. Eeltoodud asjaolusid peaks samuti analoogselt peretoetustega arvesse võtma. Lisaks tuleb arvestada ka nn mastaabiefekti, mille kohaselt on kahelapselistes peredes ülalpidamiskulud reeglina ühe lapse kohta väiksemad kui ühte last kasvatavates peredes. Nimetatud mastaabiefekti tõttu olnuks kohane tuvastada hagejate kulude suurus

§ 459lõigete 1 ja 2 eeldusena.

Hagejate vanusevahet arvestades esineb mastaabiefekt ilmselt nii riiete kui jalanõudega seotud kulude osas. Kulude hindamine on arvestades senist jõudsat alampalga kasvu kohane ja vajalik. Vastustajate seisukoht

1. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
2. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära apellandi seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks alused puuduvad. Ringkonnakohus ei tuvastanud apellandi poolt väidetud menetlusõiguse olulisi rikkumisi ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis oleks viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Küll aga muudab kolleegium maakohtu otsuse põhjenduste punkti 7 teist lõiku, parandades selles esineva ebaõige väite 2016.a väljamõistetud elatise vastavusest tol ajal kehtinud miinimummäärale (kolmandas lauses). Nimetatud ebatäpsus ei muuda aga 6 maakohtu otsuse resolutsiooni ebaõigeks (

§ 657lõike 1 punkt 21).

Kolleegium jaotab ja määrab rahaliselt kindlaks hüvitamisele kuuluvad apellatsioonimenetluse kulud.

1. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et 2016.a oli PKS § 101 lõike 1 kohane miinimumelatis suurem kui hagejate taotletud 200 eurot kummalegi, mille kohus maksekäsumenetluses 27.04.2016 määrusega (t lk 6) välja mõistis. VV 18.12.2015 määruse nr 139 kohaselt oli 2016.a töötasu alammääraks 430 eurot ja sellest tulenevalt elatise alaealisele lapsele miinimummääraks 215 eurot. Seega on ebatäpne maakohtu otsuse punkti 7 teise lõike kolmandas lauses märgitu, nagu oleks elatis 2016.a väljamõistetud sel ajal kehtinud miinimummääras. Kolleegium jätab viidatud lausest välja osa „ , kuna elatis on välja mõistetud sel ajal kehtinud miinimummääras kindlas summas…“.
2. Muus osas nõustub kolleegium maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 654lõige 6).

Vastuseks kaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist.

1. Hagejad esitasid 17.05.2017 nõude suurendada 27.04.2016 kohtumäärusega väljamõistetud elatise suurust PKS § 101 lõikes 1 kehtestatud miinimumsuuruseni ja siduda see miinimummäära muutuva suurusega. Kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga on maakohtu seisukoht, et kuna 27.04.2016 maksekäsu määruses ei tuvastatud hagejate vajadusi, siis ei olnud kohtul võimalik elatise suurendamise menetluses võrrelda eelmise kohtulahendi aluseks olnud vastavaid elulisi asjaolusid suurendamise nõude aegsete eluliste asjaoludega ning kuna suurendamise nõue on esitatud seaduses ettenähtud miinimummääras, kohaldub uue menetluse puhul üldine eeldus, et miinimummääras elatise nõude esitamisel ei ole vajalik tõendada alaealise lapse esmavajaduste rahuldamise kulu, kuna eelduslikult on need kaetud kummagi vanema poolt seaduses ettenähtud miinimumelatisega. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohus asjades, kus esmaseks kohtulahendiks on kohtumäärusega kinnitatud kompromiss, tagaseljaotsus või õigeksvõtul põhinev otsus (nt lahendid nr 3-2-1-67-17, 3-2-1-35-17, 3-2-1-21-15). Sarnane menetluslik olukord valitseb ka maksekäsumenetluses väljamõistetud elatise puhul. Seejuures ei oma tähtsust asjaolud, millega kohustatud vanem põhjendab esmase kohtulahendiga nõustumist või selle edasikaebamata jätmist.
2. Eeltoodust tulenevalt oleksid hagejad kohustatud oma igapäevaseid vajadusi ja nende rahuldamiseks vajaliku kulu esile tooma ja tõendama, kui kostja oleks esitanud PKS § 102 lõike 2 kohase vastuväite elatise alandamiseks alla alammäära. Nimetatud sätte kohaselt võib kohus vähendada elatist alaealisele lapsele vaid mõjuval põhjusel. Seega sellise vastuväite esitamisel tuleb kohustatud vanemal vastuses hagile

§ 394

lõike 2 punkti 3 kohaselt esile tuua elulised asjaolud, mida saaks tema hinnangul käsitleda mõjuva põhjusena, ja neid asjaolusid tõendavad tõendid. Kostja tõi maakohtus esile järgmised asjaolud (t lk 28-29, 74-75): kahtluse, kas lastega koos elav vanem ikka täidab oma osa ülalpidamiskohustusest; 400 eurot kuus võimaldab kulutusi riietele ja jalanõudele; lastega koos elav vanem saab arvestada maksuvaba tulu laste treeningute ja spordilaagri maksumuselt; arvesse tuleb võtta riiklikke lastetoetusi; laste treeningukulud on vähenenud. Tõendeid väidete tõendamiseks kostja ei esitanud. 26. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt võttis maakohus otsuse tegemisel arvesse igakuist lastetoetust. Kuna hagejad otsust ei vaidlustanud, siis ei võta kolleegium seisukohta, kas selliselt sisuliselt alla alammäära elatise vähendamine on kooskõlas seaduse mõttega. Riigikohus on lahendis nt 3-2-1-35-17 (punktis 28.2) selgitanud, et riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust elatist automaatselt vähendada alla 7 miinimummäära. Küll aga nõustub kolleegium käesolevas asjas maakohtuga, et ülejäänud vastuväited ei andnud alust hakata kaaluma elatise vähendamist alla alammäära, mistõttu ei olnud maakohtul ka kohustust selgitada hagejatele vajaduste esiletoomise ja tõendamise kohustust. Kostja väited lastega koos elava vanema tulumaksutagastusest saavad omada tähtsust olukorras, kui vanemate vahel oleks vaidlus, kas nad suudavad lapsi võrdsetes osades ülal pidada ja seetõttu oleks tekkinud vajadus tuvastada ka lastega koos elava ema varaline olukord (nt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-21-15 punkt 14 viimane lõik). Laste treeningukulude vähenemise kohta kostja tõendeid ei esitanud, kuigi ringkonnakohtu istungil väitis esindaja, et isa teab, millised on laste kulud (protokoll t lk 98, 11:47:01). Kostja vastuväidetest saab järeldada, nagu oleks 12- ja 13-aastaste poiste kasvatamisel kulutusi ainult riietele ja jalanõudele, millised on kaetud seni saadava 400 euroga. Kostja jätab selgelt tähelepanuta kohtupraktika kohaselt üldiselt teadaolevad vajadused söögile (sh kodus), hügieenile, sidele, eluasemele, kultuurile, koolile jmt, mida lastega koos elav vanem täidab vahetult, kuid lastest lahus elav vanem peab täitma elatise tasumise kaudu. Kolleegium jätab

§ 652

lõike 4 alusel tähelepanuta kaebuses esitatud väite mastaabisäästu kohta, kuna kaebuses ei ole põhjendatud selle väite esitamist alles apellatsioonimenetluses. 27. Põhjendatud ei ole apellandi etteheide maakohtule omal algatusel tõendite kogumise kohta. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-21-15 (punktis 11) selgitanud, et lapse ülalpidamise kohustuse täitmisest tulenev vaidlus, ei ole tavapärane võistlev kohtumenetlus, kuna selles ei ole kohus seotud asjas poolte esitatud seisukohtadega ja kohus võib omal algatusel tõendeid koguda (

§ 230lõiked 3-5).

Maakohtule ei ole alust heita käesolevas asjas ette kostja jaoks üllatusliku otsuse tegemist. Kohus tegi kostjale ettepaneku ise tõendeid (pangakontode väljavõtteid) esitada ja hoiatas, et kui kostja neid hiljemalt 02.07.2018 ei esita, teeb seda kohus ise (t lk 35). Kostja tõendeid ei esitanud ja kohus tegi ise vastavad päringud. Seejärel teavitas kohus pooli, et neil on õigus esitada kohtu kogutud tõendite alusel täiendavaid tõendeid, taotlusi jmt (t lk 68). Kostja esitas peale kohtu kogutud tõenditega lõpliku seisukoha (t lk 74-75). Seega oli kostjale tagatud

§-s 199 sätestatud menetlusosalise õigused. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme ka kostja 30.05.2018 taotluse lahendamisel. Kuna tegemist ei olnud taotlusega, mille lahendamiseks tehtava määruse peale saaks

-i kohaselt ringkonnakohtule edasi kaevata, ei pidanud määrus vastama

§ 465lõikes 2 sätestatud vorminõuetele.

Sama sätte lõikes 1 sätestatu (kelle kohta määrus on tehtud ja mis on määruse sisu) sisaldub maakohtu 15.08.2018 kohtuteates (t lk 68-69).

1. Kuna käesolevas asjas ei esitanud kostja vastuväidet elatise alla miinimummäära vähendamiseks põhjusel, et tema varaline olukord ei võimalda seaduses sätestatud kahe miinimummäära suuruses elatist kuus maksta kahjustamata enese tavalist ülalpidamist (PKS § 102 lõige 1), ei olnud maakohtul vajadust kostja varalist seisundit tuvastada. Samas see, et maakohus siiski kostja varalist olukorda analüüsis, ei ole selline menetlusõiguse rikkumine, mis oleks viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Vastuseks kaebusele selgitab kolleegium, et maakohus lähtus õigesti kostja igakuisele sissetulekule hinnangu andmisel võrdlusest Eesti keskmise palgaga, kuna maakohtus esitatud andmetel elavad nii hagejad kui kostja Eestis. Asjaolu, et kostja töökoht asub Soomes, ei anna alust tema varalise olukorra tuvastamisel lähtuda Soome standarditest. Samuti iseloomustavad kostja varalist seisundit nii ühekordne dividendide saamine kui võimekus saada krediidiasutuselt laenu eluaseme ehitamiseks. Kostja oli teadlik, et maakohus kogub tõendeid krediidiasutustest tema varalise olukorra kohta ja tal oli võimalik kohtule selgitada tema arvates tähtsaid asjaolusid enda varalise seisundi kohta. 8 Maakohus sai otsuse tegemisel lähtuda kostja poolt esitatud ja kogutud tõenditest nähtuvatest asjaoludest.
2. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad

§ 171lõike 1 alusel apellandi kanda.

30. Järgnevalt määrab kolleegium kindlaks vastustajate vajalikud ja põhjendatud menetluskulud apellatsioonimenetluses. Taotluse kohaselt on kuluks 20 eurot lepingulise esindaja tasu (sisaldab käibemaksu) 06.11.2018 vastuse koostamise eest. Kolleegium on tsiviilasja materjalide (kaebus (t lk 83-85); vastus kaebusele (t lk 90-91)) alusel seisukohal, et tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga

§ 175lõike 1 mõttes.

31.

§ 177

lõike 4 alusel kuulub rahuldamisele vastustajate taotlus hüvitatavate menetluskulude tasumisega viivitamisel viivise väljamõistmiseks. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/