← Eesti

2-18-6197/45

Obsah (12)§ 230§ 162§ 144§ 177§ 651§ 657§ 442§ 652§ 163§ 639§ 178§ 174

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 15.03.2019, Tallinn Tsiviilas

§ 230lõike 5 alusel asjakohast teavet. 5 12. Kohtu tehtud päringutest nähtub, et kostja omab sõiduautot Audi 80

(1992)(t lk 41) ja kinnisvara, milleks on korteriomand asukohaga XXX (t lk 44). AS SEB Pank esitatud kostja pangakonto väljavõttest (t lk 54) nähtub, et: kostjale on 17.04.2018 OÜ Q poolt makstud avanss 150 eurot; 17.04.2018, 01.05.2018 ja 15.06.2018 on kostja arveldanud T AS-iga. Konto väljavõttest nähtuvad perioodilised sularaha sissemaksed mh ka RR poolt. 29.06.2018 on OÜ Q esitanud kohtule tõendi, milles kinnitab, et kostja töötab OÜ-s Q alates 30.04.2018 ja tema töötasu suuruseks maikuus oli 2567.17 eurot (t lk 75–76). Kostja ei ole neid asjaolusid vaidlustanud. Kohus asus eelneva alusel seisukohale, et olukorras, kus kostjal on ainuüksi ühe kuu sissetulek 2567.17 eurot, on tal piisavalt vara, et tasuda alaealisele lapsele elatist ning lapsele miinimummääras elatise maksmine ei kahjusta mingilgi määral kostja enda ülalpidamist. Asjaolule, et kostja varjab kohtu eest enda tegelikku varalist seisu, viitab kaudselt ka see, et kostja on menetluses võtnud endale lepingulise esindaja. Õigusabi eest tasumine ei kahjusta kostja hinnangul tema enda ülalpidamisvõimet, küll aga elatise tasumine alaealisele lapsele seaduses sätestatud miinimummääras.
  1. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et PKS § 102 lõike 2 neljas lause sätestab näidisloetelu mõjuvatest põhjustest, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks ning mh võib selleks asjaoluks olla, et lapse vajadused on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega), kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades ka lapse õigustatud huve. PKS-i sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lõikes 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist vähendada üksnes seetõttu, et elatist saama õigustatud lapsel on õigus saada lapsetoetust või eestkostjal peretoetust. Kostja ei ole tõendanud, et tema varaline seisund oleks niivõrd halb, et ta ei ole võimeline tasuma elatist miinimummääras. Samuti ei ole kostja tõendanud, et lapse vajadused on tegelikkuses miinimumist väiksemad.
  2. Kostja seisukoht, et hageja peab tõendama enda vajadusi, on vastuolus kehtiva kohtupraktikaga. Kostja jätab tähelepanuta, et hageja nõuab elatist miinimummääras ning valitseva kohtupraktika kohaselt ei ole sellisel juhul vajalik tõendada vajaduste suurust. Kohus ei nõustunud ka, et hageja peaks antud juhul tõendama, kui palju tasub tema ülalpidamiseks elatist teine vanem. Asjaolust, kas teine vanem tasub lapse ülalpidamiseks elatist või mitte, ei sõltu nõude rahuldamine või rahuldamata jätmine kostja suhtes.
  3. Kostja on vaidlustanud tagasiulatuva elatise nõude alates septembrist kuni detsembrini
  4. Kostja võttis hagi õigeks tagasiulatuva elatise nõudes alates jaanuarist
  5. Kostja väited sellest, et ta tasus elatist sularahas, on paljasõnalised ja tõendamata. Hageja on 08.05.2018 vastuses selgitanud, et kostja tasus septembris ja oktoobris 200 eurot ning novembris 100 eurot, kuid kuna juulis ja augustis ta lapse ülalpidamises ei osalenud, siis arvestati need eelnevate kuude võlgnevuse katteks.
  6. Kuivõrd ülalpidamisnõue on suunatud õigustatud isiku igapäevaste vajaduste järjepidevaks rahuldamiseks, on üksnes juhul, kui õigustatud isik nõuab järjepidevalt ülalpidamiskohustuse täitmist, võimalik tagada, et ülalpidamisnõude esitamine täidab oma eesmärgi. PKS § 108 mõte on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärele esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku 6 tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda (Riigikohtu lahend nr 3-2-1136-13, punktid 11 ja 12). Kolleegium on samas lahendis leidnud, et teatud juhtudel võib ka tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud. Nimetatud asjaolu tuleb arvestada tagasiulatuvalt väljamõistetava elatise suurust määrates (samas, punkt 12). Eeltoodu ei tähenda aga, et kui õigustatud isik ei ole tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist järjepidevalt ülalpidamist nõudnud, kaotab ta tagasiulatuva ülalpidamisnõude esitamise õiguse. Järjepidevalt ülalpidamise nõudmata jätmine ei mõjuta õigustatud isiku nõudeõiguse olemasolu, kuid selle asjaoluga saab arvestada nõude ulatuse määramisel. Kuivõrd tagasiulatuvalt elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-78-13, punkt 13; nr 3-2-1-136-13, punkt 13). Mh saab üldsätetest lähtuda ülalpidamiskohustuse ulatuse määramisel, et kohustus ei oleks isikule ebamõistlikult koormav. Tagasiulatuvalt elatise nõudmisel on võimalik kohustatud isiku äärmiselt raskesse olukorda asetamist vältida eelkõige sellega, et arvestada nõude ulatuse määramisel õigustatud isiku toonaseid vajadusi, kohustatud isiku nii toonast kui kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-136-13, punkt 14).
  7. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et kostja vastuväited on paljasõnalised ja tõendamata ning põhjendatud on hageja igakuise elatise nõue alates hagi esitamisest miinimummääras ja tagasiulatuva elatise nõue 2250 eurot. Kostja ei tõendanud, et tema suhtes on alus tagasiulatuva elatise välja mõistmata jätmiseks või selle vähendamiseks. Kostja varaline seis võimaldab hagejale elatist tasuda, sh on tal vara, mida on elatise maksmiseks võimalik võõrandada. 18.

§ 162lõike 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

19. Hagejal on tekkinud menetluskuluna

§ 144

punkti 1 alusel õigusabikulu summas 300 eurot toimiku materjalidega tutvumise eest (50 min) ning kirjaliku seisukoha koostamise eest (1 tund ja 40 min), kokku 2 tundi ja 30 min. Kuivõrd hageja ei ole käibemaksukohustuslane, on õigusabikulud arvestatud käibemaksuga. Eeltoodust tulenevalt taotleb hageja menetluskulude kindlaksmääramist summas 300 eurot. Hageja kinnitab, et kulud on kantud seoses kohtumenetlusega käesolevas tsiviilasjas. Hageja palub kohtul

§ 177

lõike 4 alusel märkida menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja hageja menetluskulude nimekirjale omapoolset seisukohta ei esitanud.

  1. Hinnates hageja menetluskulude nimekirjas kirjeldatud ja teostatud õigusabitoiminguid, leiab kohus, et need vastavad toimiku materjalile ja õigusabi osutamiseks kulutatud aeg kokku 2 tundi ja 30 minutit on olnud vajalik ja põhjendatud. Kokku on põhjendatud ja vajalikud hageja menetluskulud seega summas 300 eurot, mis tuleb kostjal hagejale hüvitada. Apellatsioonkaebus 7
  2. 25.09.2018 kaebuses vaidlustab kostja maakohtu otsuse osaliselt, paludes selle tühistada tagasiulatuva elatise osas ja jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kaebuses esitab kostja ka taotluse täiendava tõendi vastuvõtmiseks.
  3. Vale on otsuses märgitu, et rahad käivad läbi RR. Kostja oli tema ettevõttes tööl, kuid alates 2017.a jaanuarist ei tööta kostja enam seal. Ainukesed temaga seotud tehingud olid kostjale palga maksmine ja paar korda raha laenamine (mh sel aastal). Kostja kaotas 2017.a detsembris töö, kuivõrd töötas katusefirmas ja talvel ei ole nii palju tööd. Selle kohta esitab kostja kaebuse lisana pildi Soome arveldusarvest, kust on näha, millal maksti talle viimane töötasu. Samuti on tõendamata, et kostja on töötanud Soomes. Hageja peab tõendama, et kostja töötas sel hetkel Soomes. 2018.a maikuu töötasu oli nii suur, sest kostja töötas selle jaoks 5 nädalat ja üle 300 töötunni. Kostja sai tööle mais, aga sai esimese palga juunis. Kohtu väljatoodu, et kostja on kahes pangas klient, ei näita tema majanduslikku võimekust.
  4. Hageja seaduslik esindaja ei ole proovinud kostjaga tagasiulatuva elatise osas kompromissi saavutada. Tagasiulatuva elatise väljamõistmine tekitab kostjale veel suuremad majanduslikud raskused, kui tal praegu on. Seega oli selle väljamõistmine ennatlik. Samuti on tagasiulatuv elatis osaliselt kaetud peretoetustega.
  5. Kostja leiab jätkuvalt, et kindlaks tuleb teha hageja vajadused. Hageja on jätnud tõendamata oma kulud. Samuti tuleb hagejal välja tuua oma leibkonna andmed, sest sissetulek jaotatakse leibkonna peale, samuti hageja seadusliku esindaja sissetulek, sest ka tema peab lapsesse panustama. Vastustaja seisukoht
  6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
  7. Kooskõlas

§ 651

lõikes 1 sätestatuga kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsust on vaidlustatud kostjalt tagasiulatuva elatise väljamõistmise osas (resolutsiooni punkt 3). Seega ülejäänud osas, mh igakuise elatise miinimummääras väljamõistmise osas, on otsus jõustunud. 27. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lõike 1 punkti 2 alusel resolutsiooni punkti 3, s.o kostjalt väljamõistetud tagasiulatuva elatisevõlgnevuse suuruse, osas osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha selles osas uue otsuse, millega vähendab väljamõistetavat võlgnevust ja jaotab uuesti maakohtumenetlusega seotud menetluskulud. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus jaotab apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud. 28.

§ 442

lõike 5 järgi tuleb kohtul otsuses lahendada mh poolte seni lahendamata taotlused. Apellatsioonkaebusele lisatud kostja konto väljavõtte vastuvõtmisest täiendava tõendina tuleb keelduda. Kaebuses ei ole põhjendatud, miks esitatakse vastav tõend alles apellatsioonimenetluses (

§ 652lõige 4).

Kuivõrd tegu on väidetavalt kostja pangaväljavõttega 2017.a lõpu – 2018.a alguse kohta, oli tõend olemas juba maakohtu menetluse ajal. Seega on tõend esitatud hilinenult. Kuna 8 viidatud dokument esitati elektrooniliselt, siis see esitajale tagastamisele ei kuulu (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-68-14, punkt 19).

  1. Apellatsioonkaebus on esitatud üksnes elatise tagasiulatuvalt perioodi 01.09.2017– 19.04.2018 eest summas 2250 eurot väljamõistmise osas. Maakohus rahuldas selles osas hagi täies ulatuses, leides, et kostja ei ole tõendanud, et tema suhtes esineb PKS § 102 lõikes 2 sätestatud alus tagasiulatuva elatise välja mõistmata jätmiseks, ning et kostja varaline seis võimaldab hagejale elatist tasuda, sh tal on vara, mida on elatise maksmiseks võimalik võõrandada.
  2. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja varalisest seisundist tulenevalt puudub alus tagasiulatuva elatise vähendamiseks. Maakohus on õigesti Riigikohtu lahendile nr 3-21-136-13 (punkt 14) tuginedes viidanud, et elatist tagasiulatuvalt välja mõistes tuleb arvestada nii vanema toonast kui kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, et vältida vanema asetamist äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kostja väide, millele ta ka kaebuses tugineb, et ta kaotas detsembris 2017 töö, on tõendamata. Hageja on sellele vastu vaielnud, tuues esile ja muutes eluliselt usutavaks, et kostja töötas jätkuvalt Soomes. Ekslik on kaebaja arusaam, et hageja peab tõendama, et kostja töötas jätkuvalt Soomes. Kuivõrd kostja esitas vastuväite, et tal ei ole võimalik hagejale miinimumsummas elatist tasuda, on kostja kohustus tõendada oma vastuväite aluseks olevaid asjaolusid, sh väidetavat töö kaotust ja teatud ajaperioodil sissetuleku puudumist. Kostja ei ole oma tõendamiskoormist täitnud. Lisaks on Riigikohus leidnud, et kui vanem on olukorras, milles tal napib vahendeid alaealisele lapsele ülalpidamise andmiseks, on ta kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks (lahend nr 3-21-118-12, punkt 14). Asja materjalidest nähtub, et alates 30.04.2018 on kostja asunud uuele töökohale (töötamise registri väljavõte, t lk 79) ning tema töötasu aprilli ühe päeva (
  3. aprill) ja maikuu eest oli 2567.19 eurot (töötasutõend, t lk 76). Arusaamatuks jääb kaebuse väide, et 2018.a maikuu töötasu oli nii suur, sest kostja töötas selle jaoks 5 nädalat ja üle 300 töötunni. Nimetatud palgatõendist nähtuvalt on tegemist maikuu töötasuga ja arvestades, et kostja asus tööle 30.04.2018, saab tasu hulgas olla lisaks maikuu 22 tööpäevale tasu ühe aprillis töötatud päeva eest. Seega ei saa kostja töötasu ühe kuu eest nimetatud summast oluliselt erineda. Kostja väide ületundide kohta on tõendamata. Kostja ei ole ka kaebuses esile toonud ega tõendanud oma tegelikku sissetulekut, mida tulnuks tal teha, kui tema hinnangul maakohtu poolt tuvastatu näol ei ole tegemist tema tegeliku igakuise (keskmise) töötasuga. Seega lähtus maakohus asja lahendamisel õigesti nimetatud töötasust ja kolleegium lähtub samuti eeltoodust, kuna teistsugused andmed puuduvad. Seega isegi kui vastaks tõele kostja väide tagasiulatuva elatise perioodil osaliselt mittetöötamise kohta, siis arvestades kostja töötasu suurust maakohtu otsuse tegemise ajal, ei saa asuda seisukohale, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine asetaks kostja äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Vastupidised kostja väited on tõendamata.
  4. Kaebuses leiab kostja jätkuvalt, et tagasiulatuva elatise puhul tulnuks arvestada peretoetustega. Samuti, et kohtul tulnuks kindlaks teha hageja vajadused ning hagejal esile tuua oma seadusliku esindaja sissetulek. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. Maakohus on õigesti märkinud, et PKS § 102 lõike 2 neljas lause sätestab näidisloetelu mõjuvatest põhjustest miinimumelatisest väiksema elatise 9 väljamõistmiseks ning mh võib selleks olla asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil, nt lapsetoetusega (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-35-17, punkt 28.1). Sama lahendi punktis 28.2 on aga Riigikohus märkinud, et ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt ei anna alust automaatselt elatist alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. Neid asjaolusid saab iseenesest arvestada ka tagasiulatuva elatise väljamõistmisel. Ringkonnakohus leidis eelnevalt, et kostja ei ole tõendanud, et tema varaline seisund ei võimaldaks hagejale miinimummääras elatist tasuda. Samuti ei ole kostja esile toonud ega tõendanud, et hageja tegelikud vajadused oleksid väiksemad kui miinimumelatis ära katab. Seega on asjakohatu ka kaebuse väide, et kohtul tulnuks kindlaks teha hageja vajadused. Maakohus selgitas õigesti, et kuna hageja nõuab elatist miinimummääras, ei ole hagejal vaja esile tuua ega tõendada ega kohtul tuvastada hageja vajadusi ja nende rahuldamiseks tehtavaid kulutusi. Samuti ei oma tähendust hageja seadusliku esindaja (käesolevas asjas eestkostja) sissetulek, kuivõrd tuvastatud on, et kostja varaline seisund võimaldab tal maksta elatist miinimummääras. Eeltoodust tulenevalt puudus alus tagasiulatuva elatise vähendamiseks peretoetuste võrra.
  5. Küll aga leiab kolleegium, et hageja on ekslikult märkinud miinimummääras tagasiulatuva elatise suuruseks 2250 eurot ning maakohus on nimetatud summa ilma selle õigsust kontrollimata ja arvestuskäiku näitamata ekslikult välja mõistnud. Hagiavalduses on hageja selgelt märkinud, et soovib elatise väljamõistmist miinimumsummas. Samuti on hageja märkinud, et soovib tagasiulatuvat elatist alates 01.09.
  6. Konkreetset tagasiulatuva elatise summat ei ole hagis märgitud. Esmakordselt on hageja nimetanud tagasiulatuva elatise summa 27.07.2018 seisukohas, paludes kostjalt välja mõista 2250 eurot (arvutuskäiku ei ole esitatud). Arvestades tagasiulatuva elatise perioodi (01.09.2017–19.04.2018 ehk 7 kuud ja 19 päeva), on selge, et 2250 eurot ületab sel perioodil tasumisele kuulunud miinimumelatist. Hagi muutmist tsiviilasja materjalidest ei nähtu. Ringkonnakohus saab kostja kaebuse alusel käesoleva otsusega ise korrigeerida väljamõistetava tagasiulatuva elatise suurust, lähtudes taotletud perioodil seaduses sätestatud miinimumelatisest.
  7. PKS § 101 lõikest 1 tulenevalt on miinimumelatise suuruseks pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Hageja on nõudnud tagasiulatuvat elatist alates 01.09.2017 kuni hagi esitamiseni 20.04.
  8. Vabariigi Valitsuse 18.12.2015 määruse nr 139 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 lõike 2 järgi oli 2017.a kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 470 eurot ning 21.12.2017 määruse nr 189 § 1 järgi 2018.a 500 eurot. Seega oli miinimumelatis 2017.a 235 eurot ja 2018.a 250 eurot kuus. Kuivõrd hageja nõudis tagasiulatuvat elatist 2017.a nelja kuu eest (4×235=940) ja 2018.a kolme kuu ja 19 päeva eest (3×250+8.33(elatis ühe päeva eest aprillis)×19=750+158.27=908.27), on tagasiulatuva elatisenõude seaduslikuks suuruseks 1848.27 eurot, milline summa tuleb kostjalt hagejale välja mõista.
  9. Ülejäänud apellatsioonkaebuse väited asja lahendamisel kolleegiumi hinnangul tähtsust ei oma. Maakohus ei ole kostja varalise seisundi hindamisel tuginenud asjaoludele, et kostja kasutaks RR arveldusarvet, samuti, et kostja on kahes pangas klient. Otsuse põhjendustes puuduvad viited kaebuses väidetud asjaoludele seoses hagejale ostetud voodiga. Need asjaolud kajastuvad üksnes otsuse kirjeldavas osas, 10 mis iseseisvat tähendust ei oma. Tagasiulatuva elatise väljamõistmist ei välista kaebuses väidetu, et hageja seaduslik esindaja ei ole püüdnud saavutada kostjaga selles osas kompromissi. Kompromissi sõlmimine on menetlusosalise õigus, mitte kohustus.
  10. Seoses hagi rahuldamise ulatuse muutumisega tuleks ringkonnakohtul muuta ka menetluskulude jaotust. Kaebuses on kostja palunud jätta menetluskulud poolte endi kanda. Kolleegiumi hinnangul selliseks kulude jaotuseks praegusel juhul alus puudub.

§ 163

lõike 1 järgi kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd hagi jääb praegusel juhul rahuldamata sedavõrd ebaolulises ulatuses, on põhjendatud jätta menetluskulud kostja kanda (vt ka Riigikohtu lahend nr 2-158794, punkt 13). Seejuures arvestab ringkonnakohus asjaoluga, et edasiulatuv elatisenõue rahuldatakse täies ulatuses ning rahuldamata jääb üksnes tagasiulatuv nõue väikeses osas. Elatiseasjades on seaduses hagihind n-ö kunstlikult madalale viidud, aga arvestades hageja kogu tegelikku nõuet, mis tähendab korduvate kohustuste puhul juba sissenõutavaks muutunud ja tulevikus sissenõutavaks muutuvate perioodiliste maksete kogusummat (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-56-16, punkt 9), kujuneks hagi rahuldamise proportsioon järgmiselt. Edasiulatuva nõude kogusumma perioodi 20.04.2018 kuni 31.12.2034 eest (arvestades, et miinimummääras elatis 2018.a oli 250 ja alates 01.01.2019 on 270) on kokku 50 691.73 eurot (s.o 01.01.2019 kuni 31.12.2034 ehk 15a eest 270x12x15=48 600; 2018.a eest 2091.73 (s.o aprilli eest 91.73, arvestades, et elatis ühe päeva eest on 8.33 + mai kuni detsembri eest 8x250=2000)). Tagasiulatuv elatisenõue rahuldati 1848.27 euro ulatuses ja jäi rahuldamata 401.73 euro osas. Hagi rahuldati seega kokku 52 540 euro ulatuses ehk 99,24% ulatuses summast 52 941.73 eurot. Eeltoodust nähtub, et arvestades hageja kogunõuet, jäi hagi rahuldamata niivõrd väheses ulatuses (alla 1%), mistõttu on mõistlik ja põhjendatud jätta maakohtumenetlusega seotud menetluskulud

§ 162lõikest 1 lähtudes kostja kanda.

36. Apellatsioonimenetluses vaieldi üksnes tagasiulatuva elatise üle. Kuivõrd kohus rahuldas kaebuse osaliselt, tuleb menetluskulude jaotusel lähtuda

§ 639lõike 1 alusel § 163 lõiget 1.

Apellant vaidlustas maakohtu otsuse temalt tagasiulatuva elatise summas 2250 euro väljamõistmise osas, ringkonnakohus nõustus kaebusega 401.73 euro ulatuses. Seega on apellatsioonkaebus rahuldatud 18% ulatuses ja seaduse kohaselt tuleks jätta apellatsioonimenetlusega seotud kulud 82% ulatuses apellandi ja 18% ulatuses vastustaja kanda. Seega oleks apellandil õigus taotleda vastustajalt oma kulude hüvitamist 18% ulatuses ja vastustajal õigus apellandilt taotleda oma kulude hüvitamist 82% ulatuses. Apellatsioonkaebuses on aga apellant palunud jätta menetluskulud (eelduslikult nii maa- kui ringkonnakohtu) poolte endi kanda. Seega ei soovi apellant, et vastustaja tema menetluskulusid hüvitaks. Kooskõlas

§-ga 5, mille järgi menetleb kohus asja lähtudes poolte taotletust, ei saa kolleegium ületada apellatsioonkaebuse piire. Seega jäävad apellatsioonimenetlusega seotud apellandi menetluskulud tema enda kanda. Küll aga ei saa kohus apellandi taotletust lähtudes panna vastustajat ebasoodsamasse olukorda võrreldes seadusest tulenevaga, st puudub alus jätta vastustaja menetluskulusid täies ulatuses tema enda kanda olukorras, kus kolleegium on eelnevalt leidnud, et seaduse järgi on vastustajal õigus taotleda 82% ulatuses oma kulude hüvitamist apellandilt. Seega jäävad vastustaja menetluskulud 11 82% ulatuses apellandi kanda. Menetluskulude jaotust saab

§ 178lõike 1 kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates.

37.

§ 174lõike 1 järgi tuleb kohtul määrata kindlaks menetluskulude rahaline suurus.

Eelnevalt leidis kohus, et apellandi apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda ning tal tuleb hüvitada 82% vastustaja apellatsioonimenetluse kuludest. Vastustaja menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on tema kuluks apellatsioonimenetluses tasu 3h 25min õigusabi eest (35min maakohtu otsuse ja kaebusega tutvumine ning 2h 50min vastuse koostamine) tunnihinnaga 100 eurot, millele lisandub käibemaks, s.o kokku 410 eurot. Apellant kuludele vastuväidet ei esitanud. Kolleegiumi hinnangul on menetluskulude nimekirjas kajastatud menetlustoimingud põhjendatud ja vajalikud ning neile kulunud aeg, arvestades menetlusdokumentide sisu ja mahtu, mõistlik ja kooskõlas asja materjalidega. Seega määrab ringkonnakohus vastustaja menetluskulude suuruseks apellatsioonimenetluses 410 eurot, millest 82% ehk 336.20 eurot tuleb apellandilt vastustaja kasuks välja mõista. Vastustaja on esitanud ka

§ 177lõikele 4 vastava taotluse, mille ringkonnakohus rahuldab.

Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.