← Eesti

3-18-2426/11

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 28.03.2019, Tallinn Haldusasja number 3-18-2426

) § 92 lg 7, mis sisaldab kohaliku tee mõistet ja liike. Kuigi otsuses ega vaideotsuses ei ole seda selgelt öeldud, on Lääne-Harju Vallavolikogu ilmselt soovinud määratleda Piunse tee erateena, mis on määratud avalikuks kasutamiseks, ja kanda see sellisena teeregistrisse. Selline otsus rikub kaebajate omandiõigust. Otsuse kehtestamine tagasiulatuvalt on õigusvastane (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 1, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 23, põhiseaduse (PS) § 10). Piunse tee avalikuks kasutamiseks määramise kriteeriumid ei ole täidetud. Kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega asjades nr 3-3-1-6-17 ja 3-3-1-57-16 pidi vastustajal olema eratee avalikuks kasutamiseks määramiseks piiratud asjaõigus teealuse maa kasutamiseks. Lääne-Harju vald tegi 17.09.2018 kaebajatele ettepaneku sõlmida kokkulepe Piunse tee avalikuks kasutamiseks, kuid kaebajad sellega ei nõustunud. Puudub sisuline vajadus Piunse tee avaliku kasutuse järele, sest teised liiklejad peale kaebajate saavad liiklemiseks kasutada Alliklepa või Ugla teed.

  1. Tallinna Halduskohus tagastas 22.01.2019 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, sest vaidlustatud otsus ei riku ilmselgelt kaebajate õigusi. Maanteeameti vastusest kohtunõudele nähtub, et Piunse tee on teeregistrisse kantud Padise Vallavolikogu 12.05.2004 otsuse nr 19 alusel. Vaideotsuses on märgitud, et Padise Vallavolikogu võttis 29.04.2014 vastu määruse nr 49 „Padise valla kohalike teede nimekiri“. Kuna selle määruse aluseks olnud teeseadus muutus 01.07.2015 kehtetuks, tunnistas LääneHarju Vallavolikogu 30.04.2018 määrusega nr 10 määruse nr 49 kehtetuks. Padise piirkonna kohalike teede nimekiri tuli kehtestada 25.09.2018 otsusega nr 121 tagasiulatuvalt, taastamaks alusdokument teeregistrisse kantud teedele. Neist asjaoludest tulenevalt ei riku otsus nr 121 kaebajate õigusi, sest selle tõttu ei muutu Piunse tee kasutamine senisest intensiivsemaks ega takista kaebajatel oma kinnistute kasutamist. Otsusel nr 121 on informatiivne tähendus, kuna see aitab tuvastada olemasolevaid teid. Tee avalikuks kasutamiseks tunnistamise otsus on asja avalik-õigusliku seisundi muutmisele suunatud haldusakt, mis kehtib igaühe suhtes (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-57-16). Piunse tee määrati kohaliku teena juba 12.05.2004 otsusega. Otsuse nr 121 eesmärk oli määratleda, et Piunse tee kui kohaliku tee hooldamise ülesanne oli valdade ühinemise tagajärjel tekkinud Lääne-Harju vallal, mis andis aluse teha vastav muudatus teeregistris. Piunse tee avalikõiguslikku seisundit vaidlustatud otsusega ei muudetud. Sõltumata Piunse tee määratlemisest kohaliku teena, kuuluvad tee erinevad osad jätkuvalt erinevatele omanikele, sh kaebajatele, ja kui vastustaja soovib kaebaja kinnistutel asuva tee määrata avalikuks kasutamiseks, tuleb esmalt seada isiklik kasutusõigus või sundvaldus.
  2. OÜ Allikmetsa, GG ja RR esitasid Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palusid Tallinna Halduskohtu 22.01.2019 määrus tühistada ja saata asi tagasi halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Piunse tee läbib kaebajate kinnisasju. Seega ei saa kaebeõigus otsuse nr 121 vaidlustamiseks ilmselgelt puududa. Ka halduskohus möönis sisuliselt kaebajate puutumust otsusega nr 121, sest märkis, et Piunse tee kasutamise intensiivsus ei suurene vaidlustatud otsuse tulemusena. Isegi kui riive kaebajate õigustele on väheintensiivne, vajab see siiski täpsemat kontrollimist kaebuse sisulise läbivaatamise käigus. Piunse tee avalikuks kasutamiseks määramise eeldused ei olnud täidetud. Seega on otsus nr 121 õigusvastane ja sellele tuginedes ei saanud taotleda teeregistri andmete muutmist. Riigikohus märkis otsuses nr 3-3-1-6-17, et kuigi tee avalikuks kasutamiseks määramise eeldused ei olnud 2

(4)3-18-2426 täidetud, oli kaebajale täitmiseks kohustuslik jõustunud vallavolikogu otsus, millega kinnitati kohalike teede nimekiri. Riigikohus pidas volikogu otsuse vaidlustamist küsitavaks kaebetähtaja tõttu, kuid ei öelnud midagi kaebeõiguse puudumise kohta. Vastustaja on hakanud lahendama probleemi valest otsast, kehtestades kohalike teede nimekirja enne piiratud asjaõiguse seadmist. Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-6-17 toodud seisukohti arvestades peab kaebaja oma õiguste efektiivseks kaitseks vaidlustama otsuse nr
  1. Halduskohtu viide 12.05.2004 otsusele, mille põhjal väidetavalt tehti varasem kanne teeregistrisse, jääb arusaamatuks.
  2. Lääne-Harju vald palus jätta määruskaebus rahuldamata, sest otsus nr 121 ei riku kaebajate õigusi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Määruskaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
  4. HKMS § 121 lg 2 p 1 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Nimetatud sätte puhul on tegemist diskretsioonilise alusega, mis võimaldab kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kohtu arvates on kaebeõiguse puudumine selge ilma kahtlusteta. PS § 15 kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumiste korral kohtusse. HKMS § 44 lg 1 täpsustab, et isik võib pöörduda halduskohtusse oma õiguste kaitseks. Kohtus kaitstavateks õigusteks ja vabadusteks saab pidada kõiki isiku subjektiivseid avalikke õigusi – põhiõigusi ja -vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi. Seega on kaebeõiguse eelduseks isikule kuuluvate subjektiivsete õiguste riive, mis ei pea kaebeõiguse tekkimiseks olema intensiivne (vt nt Riigikohtu 12.12.2017 määrus nr 3-17-981, p 11). Kaebajate väitel on nad pöördunud kohtusse oma omandiõiguse kaitseks (PS § 32).
  5. Vaidlustatud otsusest ja vaideotsusest selgub, et vastustaja kehtestas endise Padise valla kohalike teede nimekirja põhjusel, et Padise Vallavolikogu 29.04.2012 määrus nr 49 „Padise valla kohalike teede nimekiri“ oli tunnistatud Lääne-Harju Vallavolikogu 30.04.2018 määrusega nr 10 kehtetuks ning vallavolikogu soovis taastada teeregistrisse kantud teede alusdokumendi ning täpsustada, milliste teede hooldust teostab Lääne-Harju vald. Halduskohus leidis, et kuna Padise Vallavolikogu määratles Piunse tee kohaliku teena juba 12.05.2004 ja selle alusel tehti
  6. a-l kanded teeregistrisse, ei riiva otsus nr 121 kaebajate õigusi ja omab üksnes informatiivset tähendust. Ringkonnakohus ei nõustu selle seisukohaga. 10.

§ 103

lg 1 järgi on teeregistri eesmärk teede kohta vajalike andmete töötlemine ja avalikustamine. Vabariigi Valitsuse 07.01.2016 määruse nr 1 „Teeregistri põhimäärus“ § 4 järgi on teeregistri andmetel informatiivne tähendus. Piunse teed puudutavatel teeregistri kannetel ei ole seega kaebajate kaebeõiguse kindlakstegemisel määravat tähtsust.

  1. Halduskohus leidis, et Piunse tee määratleti kohaliku teena juba 12.05.
  2. Riigi Teatajast selgub, et Padise Vallavolikogu 12.05.2004 määrus nr 19 “Teede nimekirja kinnitamine” tunnistati kehtetuks Padise Vallavolikogu 21.11.2012 määrusega nr 47, kui kehtestati uus Padise valla kohalik teede nimekiri. Määrus nr 47 omakorda tunnistati kehtetuks Padise Vallavolikogu 19.12.2012 määrusega nr 49, kui kehtestati taas uus kohalike teede nimekiri. Määruse nr 49 tunnistas Lääne-Harju Vallavolikogu kehtetuks 30.04.2018 määrusega nr
  3. Seega ei nähtu, et otsuse nr 121 vastuvõtmise ajal oleks kehtinud mõni vallavolikogu määrus, millega Piunse tee oleks olnud kantud kohalike teede nimekirja. Toimikust ei selgu ka ühtki teist sel ajal kehtinud vallavolikogu otsustust seoses Piunse tee avalikuks kasutamiseks määramisega kaebajate kinnistuid puudutavas osas. Padise valla üldplaneering, milles Piunse tee on määratud avalikult kasutatava teena, ei ole käsitatav tee avalikuks kasutamiseks 3

(4)3-18-2426 määramise otsusena, kuigi võib olla selle eelduseks (vt Riigikohtu 14.06.2017 otsus nr 3-3-16-17, p 11). 12.

§ 92

lg 7 järgi on kohalik tee selline tee, mille osas täidab omaniku ülesandeid kohaliku omavalitsuse üksus. Kohalik tee võib olla avalikuks kasutamiseks määratud eratee, kohaliku omavalitsuse üksusele kuuluv tee või kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse kohaselt kohaliku omavalitsuse hallatav kohaliku liikluse korraldamiseks vajalik muu tee.

§ 92

lg 5 kohaselt on nii kohalik tee kui ka avalikuks kasutamiseks määratud eratee avalikult kasutatavad, s.o neid võib kasutada igaüks seaduses sätestatud piiranguid järgides. Eratee avalikuks kasutamiseks määramise tingimused ja kord tuleneb

§ 94lg-st 2 ja kinnisasja avalikes huvides omandamise seadusest.

Puudub vaidlus, et sellist menetlust ei ole Piunse tee suhtes läbi viidud. 13. Kokkuvõttes – kaebajate eesmärk on välistada Piunse tee nende kinnistuid läbivas osas avalikult kasutatavate teede hulgast. Otsuse nr 121 õiguslikuks aluseks on muu hulgas

§ 92lg 7, st vastustaja on käsitanud Piunse teed kohaliku teena.

Kohalik tee on

§ 92lg 5 järgi avalikult kasutatav.

Samas ei ole vastustaja viinud läbi kohast menetlust Piunse tee avalikku kasutusse määramiseks. Sellises olukorras puudub alus väita, et kaebajatel puudub ilmselgelt kaebeõigus otsuse nr 121 vaidlustamiseks. Ka Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-6-17 saab järeldada, et kõigepealt tuleb määrata eratee ettenähtud korras avalikuks kasutamiseks ja alles siis saab selle kanda kohalike teede nimekirja; kui kohalik omavalitsus ei ole toiminguid teinud õiges järjekorras, nt on kandnud eratee kohalike teede nimekirja enne sundvalduse seadmist, võib olla tee omanikul vaja oma õiguste kaitseks vaidlustada ka kohalike teede nimekirja kehtestamise otsust (vt p-d 15–17). 14. Kuna kaebuse tagastamine HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel ei olnud õiguspärane, tuleb halduskohtu määrus tühistada ja saata asi halduskohtule tagasi kaebuse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. (allkirjastatud digitaalselt) 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.