← Eesti

1-17-10431/59

Obsah (10)§ 200§ 199§ 68§ 74§ 75§ 78§ 121§ 64§ 65§ 57

1-17-10431 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. detsember 2018. a Tallinn Kriminaalasja number 1-17-10431 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontša

§ 200

lg 2 p 7; § 121 lg 2 p 3 järgi ja Eduard Murašovi (Murašov) süüdistuses

§ 200lg 2 p 7 järgi Harju Maakohtu 7.

juuni 2018. a otsus üldmenetluses (tervikotsus on pooltele kättesaadav alates 17.09.2018) Süüdistatavate kaitsjad advokaadid Alar Neiland ja Merike Allikmäe Natalia Miilvee Juri Getman, isikukood 36008170371, kodakondsus määramata, emakeel vene keel, XXX, elukoht XXX, XXX, varem kriminaalkorras karistatud 08.10.2014 Harju Maakohtu poolt

§ 199lg 2 p 7 - § 25 lg 4 alusel vangistusega 3 kuud. Kr

MS § 238 lg 2 kohaselt mõisteti vangistuseks 2 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 kohaselt jäi kandmisele vangistus 1 kuu ja 29 päeva.

§ 74

lg 1 kohaselt ei pööratud põhikaristust täielikult täitmisele, kui isik ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab

§ 75

lg 1 sätestatud kontrollnõudeid.

§ 78p 1 kohaselt oli katseaja alguseks 08.10.2014.

Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitajad Prokurör Süüdistatavad Eduard Murašov, isikukood 37105302231, EV kodanik, emakeel vene keel, XXX, elukoht XXX, XXX, varem kriminaalkorras karistatud 08.10.2014 Harju Maakohtu poolt

§ 199lg 2 p 7 - § 25 lg 4 alusel vangistusega 3 kuud. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vangistusega 2 kuud.

§ 68

lg 1 alusel jäi kandmisele vangistus 1 kuu ja 29 päeva.

§ 74

lg 1 alusel ei pööratud põhikaristust täielikult täitmisele, kui isik ei pane 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab

§ 75

lg 1 sätestatud kontrollnõudeid.

§ 78p 1 kohaselt oli katseaja alguseks 08.10.2014.

Kaitsjad Advokaadid Alar Neiland ja Merike Allikmäe Asja lahendamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

  1. Harju Maakohtu
  2. juuni
  3. a kohtuotsus Juri Getmani (Getman) ja Eduard Murašovi (Murašov) suhtes jätta muutmata ning süüdistatavate kaitsjate apellatsioonid rahuldamata.
  4. Määrata Advokaadibüroole AE Consult (reg. number 10465906) seoses vandeadvokaat Alar Neilandi poolt Juri Getmanile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 150,00 (sada viiskümmend kaheksa) eurot.
  5. Määrata Advokaadibüroole Küünemäe ja Partnerid (reg. number 12509536) seoses advokaat Merike Allikmäe poolt Eduard Murašovile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 120,00 (sada kakskümmend kaheksa) eurot.
  6. Välja mõista Juri Getmanilt Eesti Vabariigi kasuks 150,00 (üks sada viiskümmend kaheksa) eurot ning Eduard Murašovilt 120,00 (üks sada kakskümmend) eurot määratud kaitsjatele makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tuleb tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas Swedbank AS-is (a/a EE502200221014193355), AS-is SEB Pank (a/a EE351010052031000004) või Luminor Bank AS (a/a EE873300333499990003 või a/a EE401700017002872300). Summa tasumiseks vajalik viitenumber edastatakse eraldi makseinfos. Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  7. Juri Getman on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema grupis koos Eduard Murašoviga võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil 04.07.2015 kella 16.00 paiku Tallinnas XXX asuva maja taga tungis kallale XX-le. J. Getman lõi XX korduvalt rusikatega pea piirkonda, samal ajal E. Murašov pani kannatanule pähe kilekoti ja kägistas kannatanut kaela ümber pandud püksirihmaga. Seejärel võeti kannatanult kilekott peast ära ja J. Getman lõi XX mitmel korral parema silma piirkonda ning hakkas sõrmega kannatanul silmamuna silmakoopast välja pigistama, samuti lõikas terariistaga kannatanul kaela piirkonda, tekitades kaela vasakule poolde lõikehaava. Peksmise ja kägistamise käigus tekitasid J. Getman ja E. Murašov XX-le füüsilist valu, mitmel korral lühiajalist teadvuse kaotamist, nina veritsuse, parema silma paistetuse, marrastused, kriimustused, lõikehaava kaela piirkonda ning võtsid kannatanult ära asjad 1065 euro väärtuses: kaelast võeti nööri otsas olnud vanausuliste kuldrist 125 euro väärtuses, käe pealt Emporio Armani 2

(11)käekell väärtusega 170 eurot, taskutest mobiiltelefon Sony Ericsson väärtusega 10 eurot, mobiiltelefon NOKIA väärtusega 10 eurot, sularaha summas 250 eurot, XX nimele välja antud isikutunnistus ja Swedbank AS-i pangakaart, sõrme pealt võeti briljandiga sõrmus 500 euro väärtuses, ähvardades sõrme koos sõrmusega tangidega ära lõigata juhul kui sõrmus sõrmest ära ei tule. Samal ajal nõuti kannatanult oma elukoha ja pangakaardi PIN-koodi nimetamist. Oma tahtliku tegevusega pani J. Getman toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud vägivallaga ja grupi poolt, s.o

§ 200lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti tema, isikuna, kes samal päeval varasemalt oli toime pannud füüsilise vägivallaga röövimise, taas 04.07.2015 kella 21.00 ajal Tallinnas, KKK tänaval asuva lasteaia juures lõi YY-le rusikaga vastu nägu. Kui kõrval olnud SS astus YY kaitseks välja, võttis J. Getman taskust välja noa, kavatsedes SSi sellega rünnata. Noaga ründamise takistamiseks lõi YY J. Getmanile veinipudeliga vastu pead, ise aga üritas noarünnaku kartuses põgeneda Kotka kaupluse poole, kuid J. Getman jooksis YY-le järele, lõi ta jalust maha ning siis lõi selili kukkunud YY-le ühel korral noaga rindu, tekitades YY-le füüsilist valu, rindkere vasakul poolel esiseina lahtise haava ning VI roide ja roietevahelise arteri vigastuse. Oma tahtliku tegevusega pani J. Getman toime teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud korduvalt, s.o pani toime

§ 121lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Eduard Murašov on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema, grupis koos J. Getmaniga võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil 04.07.2015 kella 16.00 paiku Tallinnas XXX asuva maja taga tungis kallale XX-le. J. Getman lõi XX korduvalt rusikatega pea piirkonda, samal ajal E. Murašov pani kannatanule pähe kilekoti ja kägistas kannatanut kaela ümber pandud püksirihmaga. Seejärel võeti kannatanult kilekott peast ära ja J. Getman lõi XX mitmel korral parema silma piirkonda ning hakkas sõrmega kannatanul silmamuna silmakoopast välja pigistama, samuti lõikas terariistaga kannatanul kaela piirkonda, tekitades kaela vasakule poolde lõikehaava. Peksmise ja kägistamise käigus tekitasid J. Getman ja E. Murašov XX-le füüsilist valu, mitmel korral lühiajalist teadvuse kaotamist, nina veritsuse, parema silma paistetuse, marrastused, kriimustused, lõikehaava kaela piirkonda ning võtsid kannatanult ära asjad 1065 euro väärtuses: kaelast võeti nööri otsas olnud vanausuliste kuldristi 125 euro väärtuses, käe pealt Emporio Armani käekella väärtusega 170 eurot, taskutest mobiiltelefoni Sony Ericsson väärtusega 10 eurot, mobiiltelefoni NOKIA väärtusega 10 eurot, sularaha summas 250 eurot, XX nimele välja antud isikutunnistuse ja Swedbank AS-i pangakaardi, sõrme pealt võeti briljandiga sõrmuse 500 euro väärtuses, ähvardades sõrme koos sõrmusega tangidega ära lõigata juhul kui sõrmus sõrmest ära ei tule. Samal ajal nõuti kannatanult oma elukoha ja pangakaardi PIN-koodi nimetamist. Oma tahtliku tegevusega pani E. Murašov toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud vägivallaga ja grupi poolt, s.o

§ 200lg 2 p 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohtu otsus

  1. Harju Maakohtu
  2. juuni
  3. a otsusega tunnistati J. Getman süüdi

§ 200lg 2 p 7 järgi ja mõisteti talle karistuseks 5 aastat vangistust.

Tunnistati J. Getman süüdi

§ 121

lg 2 p 3 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust.

§ 64lg 1 alusel, üksikkaristuses rakseima suurendamise teel mõisteti J. Getmanile liitkaristuseks 6 aastat vangistust. 3

(11)

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust 08.10.2014 Harju Maakohtu poolt mõistetud ärakandmata karistuse 1 kuu ja 29 päeva võrra, mõistes lõplikuks J. Getmanile karistuseks vangistuse 6 aastat 1 kuu ja 29 päeva.

§ 68lg 1 alusel loeti karistusaja hulka J.

Getmani eelvangistuses viibitud aeg 08.09.201510.09.2015 ja 04.07.2015 kuni 05.07.2015, s.o. 5 päeva ning ärakandmisele kuulub 6 aastat 1 kuu ja 24 päeva vangistust. Määrati, et karistuse kandmise alguseks loetakse karistuse kandmisele asumise aeg. Tõkend - elukohast lahkumise keeld - tühistatakse karistuse kandmisele asumisel. 3. E. Murašov tunnistati süüdi

§ 200

lg 2 p 7 järgi ja mõisteti talle karistuseks 5 aastat vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust 08.10.2014 Harju Maakohtu poolt mõistetud ärakandmata karistuse 1 kuu ja 29 päeva võrra, mõistes lõplikuks karistuseks vangistuse 5 aastat 1 kuu ja 29 päeva. Määrati, et karistuse kandmise alguseks lugeda karistuse kandmisele asumise aeg ning tõkend elukohast lahkumise keeld - tühistatakse karistuse kandmisele asumisel. VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5,7,8 § 137 lg 1 alusel rahuldati tsiviilhagi ja mõisteti välja J. Getmanilt ja E. Murašovilt solidaarselt XX kasuks varaline kahju summas 1065 eurot. ESITATUD APELLATSIOONID 4. Apellatsiooni esitas süüdistatava Juri Getmani kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland, kes vaidlustab maakohtu otsuse osaliselt J. Getmani süüdimõistmises

§ 200lg 2 p 7 järgi Kr

MS § 338 p 2 ja p 4 alusel. Kaitsja leiab, et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, samuti ei ole süüdimõistmisel

§ 200

lg 2 p 7 ja § 121 lg 2 p 3 järgi kohus karistuse mõistmisel arvestanud võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest vangistust reaalselt täitmisele mitte pöörates. 4.1. Kaitsja leiab, et maakohus tugines J. Getmani süüdimõistmisel

§ 200lg 2 p 7 järgi tõenditele, mis ei kinnita kannatanu vara hõivamist.

Kannatanu XX ütlustest, mis on fikseeritud 05.07.

  1. a ülekuulamise protokollis, nähtub, et joomisega alustas kannatanu 03.07.
  2. 04.07.2015 oli ta baaris "GGG", kus koos varasema töökaaslase KK-ga. Kannatanu märgib, et ta joomise käigus "kukkus ära". Baarist väljus koos Ivani nimelise tuttavaga, kelle andmeid aga ei tea. Kannatanu ja Ivan otsisid hommikul teist baari, et joomist jätkata. Viimane asi, mida kannatanu mäletas, et tema ja Ivan kõndisid Punasel tänaval ja siis kannatanu "kukkus ära". Järgmine mälupilt oli, kuidas kaks meest kannatanut peksavad ja küsivad kannatanu aadressi. Peksmise juures viibis ka kolmas mees. Peksmise käigus võttis keegi nendest kolmest mehest ära sõrmuse. Edasi annab kannatanu ütlusi, et tal olid kadunud kullast rist, käekell, sularaha 200 eurot ja 2 mobiiltelefoni. Kaitsja märgib, et kannatanu mäletas seega, et peksmise käigus võttis keegi kolmest mehest tema vasaku käe väikesest sõrmest ära kuldsõrmuse prooviga
  3. Kannatanu ei osanud täpselt öelda, mil viisil eelnimetatud esemed (välja arvatud briljantsõrmus) tema käest kaduma läksid. Kaitsja sedastab, et kannatanu 22.07.2015 ülekuulamise protokollist nähtub, tema ütlused on mitmes esialgsetest ütlustest juba erinevad. Kannatanu kirjeldab, et Punasel tänaval läks ta Ivanist lahku, kõndis mööda kvartalisiseseid majadevahelisi teid, sai selja tagant hoobi vastu kaela ja kaotas seejärel teadvuse. Kannatanu kirjeldab kuidas tema suhtes kasutati füüsilist vägivalda ja et ta kolmel korral ja seejärel veel mitmel korral kaotas teadvuse. Kannatanu märgib, et lõpptulemusena võtsid nad sõrmuse tema sõrmest ära, aga tundub, et sõrmuse võttis ära teine mees, kes teda ei ähvardanud. Kannatanu märgib, et tema randmel oli kell (ei kirjelda, et kell oleks ära võetud). Kannatanu märgib, et veel võeti kaelast ära kuldrist, teksapükste taskust varastati kaks mobiiltelefoni. Teksapükste vastakus taskus olnud raha 250 € oli samuti varastatud. 4

(11)Eeltoodu annab kaitsja arvates aluse seada kahtluse alla XX ütluste usaldusväärsuse temalt ära võetud esemete kohta. Kaitsja järeldab, et kuna kannatanu oli väga purjus, ei ole välistatud, et ta telefonid võisid olla kaotatud või varastatud ja tasukus olnud sularaha kulutatud. Kaitsja järeldab, et ei ole aga tuvastatud, kes oli kannatanu poolt mainitud kolmas mees, kes ka võis sõrmuse ära võtta. Kahtlus selles on kõrvaldamata ja tuleb tõlgendada J. Getmani kasuks. 4.
  1. Maakohus tugines otsuses ka tunnistaja AK (endine K) ütlustele, kes elas XXX ja 04.07.2015 kutsus politsei, kuna nägi oma aknast, et kaks meest läksid kallale maas lamavale inimesele. Tunnistaja märkis, et alguses tundus, et nad tahavad teda äratada või elule saada. Näha oli, et mees liigutas ennast ja oli elus, kuid ei suutnud tõusta. Seejärel üks mees, kes tundus talle nooremana, kontrollis taskuid, keeras isikut edasi-tagasi ja seejärel teine, kes oli veidi vanem, tuli ja hakkas rusikatega pähe lööma. Kas midagi ära võeti, tunnistaja ei näinud. Sündmust nägi ta kaugelt, peksjate nägusid ta ei näinud. Kaitsja on seisukohal, et tunnistaja ütlustega ei ole tuvastatav kannatanul esemete olemasolu ja äravõtmine isikute poolt, keda tunnistaja nägi. 4.
  2. Tunnistaja EE (Põhja Prefektuuri Ida harju politseijaoskonna patrullpolitseinik) ütluste kohaselt sai ta väljakutse 04.07.2015 YYY kaubanduskeskuse taha hooldamata tühermaale informatsiooniga, et kolm meest kaklevad. Politsei tuli kohale politseivärvides autoga peale kella 16.00 ning leidis eest kolm meest kelledest üks oli pikali. Tunnistaja ütluste kohaselt olid mehed rahulikud, kui politseinik küsis, mis juhtus, siis selgitasid, et joodi koos ja sõber kukkus ära. XX aga oli "korralikult" joobes. XX ütles, et tal kellegi vastu pretensioone ei ole. Politsei kutsus kiirabi, kuna XX nina oli verine. Kaitsja on seisukohal, et eluliselt ei ole usutav, et kui kohale tulid politseitöötajad politseitunnustega autoga, ei oleks kannatanul abi saamise võimalust, kui kannatanult oleks tegelikult esemed ära võetud. On tõenäoline, et kannatanul ei olnudki siis teada kas ja millised esemed on kas kadunud, varstatud või röövitud. 4.
  3. Maakohus märkis, et J. Getmani ja E. Muršovi ütlused ei ole usaldusväärsed kuna tunnistajale EE-le valetati, et tegemist oli sõbraliku joominguga, mille käigus XX „kukkus“ ära. Kaitsja leiab, et nimetatu ei anna alust J. Getmani ütluste tervikuna mitteusaldusväärseks hindamisel põhjusel, et süüdistatavad ja kannatanu on isikud, kes sageli tühermaal aega veetsid alkoholi tarvitades selleks juba väljakujunenud "puhkekohtades", olles sellega rikkunud avalikku korda. Politsei poole pöördumine võiks lõppeda väärteomenetluse alustamisega. Kaitsja asub kokkuvõtvalt seisukohale, et kui ei ole tuvastatud J. Getmani või temaga koos tegevana osalenud isiku poolt kannatanu vara hõivamine, on röövimise süüteokoosseis välistatud. Kui aga eeldada, et kannatanult olid esemed hõivatud, tuleks vägivalla kasutamine seostada ajaliselt asja hõivamisega. Ka peaks vägivald olema asja äravõtmise vahend ja suunatud kannatanu vastupanu mahasurumisele. 4.
  4. Kaitsja leiab, et süüdimõistmise korral

§ 200lg 2 p 7 järgi on J.

Getmanile mõistetud liitkaristus 6 aastat vangistust liiga suur. Süüdistataval on üks kehtiv kriminaalkaristus 23.05.2014. a toime pandud varguse katse eest, mille eest Harju Maakohus karistas J. Getmani tingimisi 2 kuulise vangistusega 1 aasta ja 6 kuulise katseajaga (katseaeg lõppes 07.04.2016). Tegemist on teise astme süüteoga, mis ei olnud seotud vägivallaga. Arvestada tuleks ka käesolevas asjas teo toimepanemise aega, süüdistatavatele süüks arvatud kuritegu oli toime pandud üle kolme aasta tagasi. Igal isikul on õigus loota enda kohtuasja menetlemisele mõistliku aja jooksul. KrMS § 2052 näeb ette kriminaalmenetluse lõpetamise võimaluse seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Mõistliku aja eesmärk on vältida seda, et kahtlustatav peaks jääma oma tuleviku suhtes liiga kauaks ebakindlasse olukorda. 5

(11)Arvestada tuleks ka kannatanu tegevusega avalikus kohas kontrollimatult (mälu kaotuseni) alkoholi tarbimisel. Kaitsja veendumusel on see asjaolu oluline tsiviilhagi rahuldamise vähendamise kaalumisel. Kaitsja leiab, et süüdimõistmise korral

§ 200

lg 2 p 7 ja § 121 lg 2 p 3 järgi oleks õige piirduda raskema sanktsiooni alammääras mõistetud karistusega ja kohaldada J. Getmani tingimisi karistusest vabastamist käitumiskontrolli nõudeid täites. J. Getmani

§ 200

lg 2 p 7 järgi õigeksmõistmisel ja süüdimõistmisel üksnes

§ 121

lg 2 p 3 võiks olla põhjendatud mõistetud karistuse kohaldamine tingimisi ilma käitumiskontrollita. 4.

  1. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 07.06.
  2. a otsus osaliselt J. Getmani süüdimõistmises

§ 200lg 2 p 7 järgi ja mõista J.

Getmani

§ 200lg 2 p 7 järgi õigeks, kergendades J.

Getmanile

§ 121

lg 2 p 3 järgi mõistetud karistust 1 aasta vangistust, jättes karistuse tingimisi kohaldamata. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus jätab Harju Maakohtu 07.06.2018. a otsuse

§ 200

lg 2 p 7 ja

§ 121lg 2 p 3 järgi süüdimõistmises muutmata, palub kaitsja kergendada J.

Getmanile vangistusena mõistetud karistust ringkonnakohtu äranägemisel.

  1. Süüdistatava Eduard Murašovi kaitsja advokaat Merike Allikmäe leiab esitatud apellatsioonis, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ja rikkunud menetlusnorme. Apellant leiab, et kohtuotsuse põhistused ei ole veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav. 5.
  2. Kaitsja märgib, et mitte ühestki kriminaalasjas kogutud tõendist ei nähtu, et süüdistatavate vahel oleks olnud omavahelist kokkulepet kuriteo toimepanemiseks ning kohtuotsuses uuritud tõendite põhjal ei ole võimalik järeldada, et kannatanu suhtes oleks tahtlikult tarvitatud vägivalda. Seega on kohus andnud asjas kogutud tõenditele väära hinnangu ning E. Murašovi põhjendamatult röövimises süüdi tunnistanud. E. Murašov ei ole kannatanule vigastusi põhjustanud, ei ole teda löönud ega temalt midagi ära võtnud. Vastupidiselt maakohtu järeldusele, et ta pani kannatanule pähe kilekoti ja kägistas kannatanut kaela ümber pandud püksirihmaga, on E. Murašov rääkinud kohtule sellest, et ta hoopis püüdis kannatanut teadvusele tuua ja toimetada teda päikese käest varju. Kannatanu läheduses oli püksirihm ja võtmed. Selle rihmaga üritas E. Murašov kannatanut äratada, mängides sellega kannatanu näo kohal ja kõdistades teda. Seepeale kannatanu reageeris ja vehkis kätega. Kaassüüdistatav J. Getman nägi, et E. Murašov mängis rihmaga kannatanu näol, s.t. puudutas kannatanu nägu tundlikest kohtadest. Tema sõnul E. Murašov kindlasti ei löönud kannatanud vaid n.ö ärritas õrnalt. Kohtu järeldus sellest, et kasvu ja kaalu vahe kannatanu ja süüdistatavate vahel on ilmselgelt selline, et XX varju lohistamine polnuks ülejõu käinud ei J. Getmanile ega E. Murašovile isegi üksinda, ei vasta tehioludele. Nii kannatanu kui ka kohtualused olid joobes ning joobes isiku varjulisse kohta tassimine ei olnud nende sõnul võimalik. E. Murašov vastas, et ta ei pööranud kannatanu vigastustele tähelepanu, sest ta ei olnud kaine. Tunnistaja AK-l (A), kes on XXX elanik üheksandalt korrusel, paluti meetrites öelda, kui kaugel oli see koht, mida ta aknast nägi. Ta vastas, et olles üheksandal korrusel oli see majast 200 meetrit kindlasti, lisaks vaade ülevalt. Kui hinnanguliselt on maja korruste vahe umbes 2,5 meetrit, siis võis kannatanu näha sündmust 225 m kauguselt. Kannatanu XX sõnul oli talle pähe tõmmatud kilekott ning ta kinnitas, et teda kägistati kaela piirkonnas mitmel korral. Tunnistaja AK kilekotti inimese peas ei näinud, seega ei ole usutav, et ta nägi muid detaile sellise täpsusega, et ta oleks suutnud eristada tegevuse eesmärki kannatanu ümber. Kuna tunnistajate sõnul oli sündmuspaigas 0,5 m kõrgune rohi, siis AK vaade kõrgelt korruselt pidi olema kui peopealt. Tunnistaja EE sõnul oli ta politsei vormis ja nad tulid eraautoga, kuid tunnistaja EE ütles, et kannatanu võeti politseivärvides auto peale. Seega on tunnistajate ütlused erinevad. On 6

(11)võimatu, et AK ei suutnud eristada patrullautot eraautost. Ta on ainuke tunnistaja, kes vahetult sündmust pealt nägi, kuid tema ütlusi nähtud tegevuse ja detailide kohta pole võimalik hinnata objektiivse tõendina. Kaitsja järeldab, et tunnistaja AK ütlused teo tehiolude kohta tervikuna ei ole veenvad. 5.
  1. Tunnistaja EE, kes saabus sündmuskohale, tutvus olukorraga ning temal ei tekkinud veendumust, et kohtualuste suhtes oleks vaja läbi viia mingeid toiminguid. Ta hindas olukorda vastupidi selliseks, et pidas vajalikuks kaasa viia kannatanu. Kiirabi XX-l midagi kriitilist ei leidnud. Tunnistaja EE sõnul ja fototabelilt nähtub, et kannatanul olid kaelal marrastus, kuid see ja muud vägivallale viitavad tunnused võisid olla põhjustatud tundmatute isikute poolt 04.07.2015 alates kell 03.00 kuni kell 16.00, s.o ajavahemikul kuni kohtualused kannatanu tühermaalt leidsid. Sideettevõtjalt saadud protokollist kõneeristuste järgi nähtub, et kannatanu liikus Lasnamäel. Kannatanu ütles, et ta läks koju PPP suunas ning vastu ei tulnud kedagi. Seejärel sai hoobi tagant vastu kaela. Hinnanguliselt pidi nii hoobi saamine kui esemete äravõtmine toimuma hommikusel ajal, kui ta kõndis kodu suunas. Kannatanu peksjat ei näinud ja ka antud asjas ainuke tunnistaja AK peksmist ega asjade võtmist ei näinud. Kannatanu sõnul kägistati teda ümber kaela, löödi sõrmed paremasse silma. See kõik võis toimuda, aga kus ja millal, ei ole antud kriminaalasjas tõendamist leidnud. Kannatanu XX tarvitas 04.07.2015 alates kell 03.00 Pae tänava kasiinos alkoholi. Päevasel ajal läks ta üksi või koos Ivaniga baari GGG ja otsisid Ivaniga veel teist baari, kus alkoholi tarbimist jätkata. Esmastes ütlustes mäletab ta viimase asjana, kuidas tema ja Ivan kõndisid mööda Punast tänavat, seejärel kukkus ta ära. Paar nädalat hiljem oma ütlustes ta kinnitas, et päike paistis väga eredalt kui nad baarist välja tulid ning Ivan läks temast Punase tänava kandis lahku. Tema ütlustest nähtub, et teda peksid 2-3 meest, kellest üks oli 50-60 aastane ja teine 25-30 aastane. Kaitsja järeldab, et on tõenäoline, et peksjateks osutusid teised isikud, sest J. Getman oli 5 aastat tagasi 55 aastane ja E. Murašov 43 aastane. Kuna nende meeste tundemärgid talle meelde ei jäänud ning kannatanu ei suudaks neid ära tunda, siis tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. 5.
  2. Kannatanu rohke alkoholi tarbimine, mille käigus ta enda sõnul kukkus ära, milline asjaolu iseloomustab kannatanu enda käitumist enne kuriteo toimepanemist, on jäänud kohtul otsust tehes arvestamata, kuid on antud kriminaalasjas kuritegu soodustav asjaolu. Kohus rahuldas XX tsiviilhagi nõude 1065 eurot. Antud asjas on fotod tema ristist ja kellast. Muid dokumente kannatanul esitada polnud võimalik. Vaatamata sellele asus kohus seisukohale, et esitatud nõue on põhjendatud ning mõistlik. E. Murašov hagi ei tunnista. Puuduvad tõendid selle kohta, et tema või kaaskohtualune J. Getmani valdusest oleks leitud varastatud esemeid ja tõendid selle kohta, et kohtualused neid esemeid oleks võtnud. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kahju suurust väärtuses 1065 eurot. 5.
  3. Kaitsja leiab kokkuvõtlikult, et kriminaalasjas puuduvad kindlad tõendid selle kohta, et 04.07.2015 kell 16.00 ajal oleks E. Murašov toime pannud röövimise grupi poolt. Eeltoodust tulenevalt puudub alus E. Murašovi süüditunnistamiseks

§ 200järgi, kuna ei ole tõendatud E.

Murašovi poolt toime pandud vägivald ega võõra vallasasja hõivamine. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 07.06.2018. a otsus kriminaalasjas nr 1-17-10431 E. Murašovi suhtes ning mõista ta süüdistuses

§ 200lg 2 p 7 järgi õigeks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 7

(11)
  1. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja kaitsjate apellatsioonides toodud väidetega, leiab, et apellatsioonide argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.
  2. Esitatud apellatsioonides taotlevad süüdistatavate kaitsjad esmajoones maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatavate õigeksmõistmist

§ 200lg 2 p 7 järgi.

Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna need ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud veenvaid põhjendusi süüdistatavate süüküsimuses ja nende käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Maakohus on veenvalt põhjendanud kriminaalasjas uuritud tõendite kogumi hindamise põhjal oma siseveendumuse kujunemist ja nimelt seda, miks kohus leiab, et eelkõige tunnistajate AK (endine A), kes nägi röövimise episoodi vahetult pealt ja kutsus välja politsei ja tunnistaja EE, kes politseiametnikuga saabus väljakutsele, ütlused kogumis teiste tõenditega kaaluvad üle ja lükkavad ümber süüdistatavate kaitseverisooni toimunust. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo nr 3-1-177-05). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu vaidlustatud otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning tuli ainuvõimalikule järeldusele, et J. Getman ja E. Murašov on neile inkrimineeritud kuriteo

§ 200lg 2 p 7 toimepanemises süüdi.

Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel väga põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja lisab vastuseks apellatsioonidele järgmist.

  1. J. Getmani kaitsja osutab kannatanu XX ebausaldusväärsusele ning juhib tähelepanu, et kannatanu oli sedavõrd purjus, et tuleb suhtuda kriitiliselt tema ütlustesse temal olnud ja väidetavalt röövitud esemete ja raha osas ning teda peksnud ja talt vara röövinud isikute arvu ning röövimise asjaolude osas. Kohtukolleegium märgib esmalt, et maakohus avaldas 22.05.
  2. a toimunud kohtuistungil kannatanu poolt eeluurimisel antud ütlused KrMS § 291 lg 1 p 2 alusel, kuna kannatanu keeldus kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. Kannatanu jäi seejuures eeluurimisel antud ütluste juurde. Kannatanu selgitas oma positsiooni sellega, et tal on närvid läbi ja ta ei taha ega saa oma terviseseisundist tulenevalt ütlusi anda. Kohtukolleegium märgib, et nähtuvalt prokuröri päringule 28.02.2018 vastuseks esitatud ja kohtule edastatud psühhiaater LL arvamusest, on XX-l tuvastatud tervisliku seisundi halvenemine, mis ei võimalda tal osaleda menetlustoimingutel. Psühhiaater ei näe tervisliku seisundi paranemist enne kolme kuu möödumist (T I lk 25). Ringkonnakohus märgib apellatsiooniväliselt, et ülaltoodust tulenevalt oli maakohtul õigus KrMS § 291 lg 1 p 2 ja 3 kohaselt prokuröri taotluse rahuldamiseks ja kannatanu eeluurimisel antud ütluste tõendina vastuvõtmiseks ning avaldamiseks. Sarnaselt maakohtuga leiab kohtukolleegium, et käesolevas kriminaalasjas pole kannatu ütlused kaugeltki määrava tähtsusega, kuna kannatanu ei näinud ründajaid talle pähe tõmmatud kilekoti tõttu ega suuda oma ründajate nägusid meenutada. J. Getmani ja E. Murašovini on jõutud hoopiski teiste tõendite kaudu. Samas kannatanu ütlused riimuvad kahe tunnistaja ütlustega, kelle ütlused koosmõjus ei jäta kohtule ruumi J. Getmani ja E. Murašovini poolt röövimise toimepanemises kahtlemiseks. 8

(11)9. Mõlemad kaitsjad leiavad, et kriitiliselt tuleb suhtuda tunnistaja AK (endine A) ütlustesse, kuna viimane nägi arvatava röövimise episoodi pealt liiga kaugelt. Kohtukolleegium kaitsjate seisukohaga selles osas ei nõustu ning märgib, et tunnistaja ütlused on detailsed igale süüdistatavale etteheidetud käitumisaktide osas

§ 200lg 2 p 7 järgi ning riimuvad teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega.

Nimelt kirjeldas tunnistaja üksikasjalikult kuidas üks mees, kes talle tundus nooremana, kontrollis kannatanu taskuid, keeras isikut edasi-tagasi ja seejärel teine, kes oli veidi vanem mees, tuli ja hakkas rusikatega pähe lööma. Kas midagi ära võeti, tunnistaja ei täpselt näinud. Hiljem olles akna juures nägi, et noorem mees tuli lamava juurde, võttis kuskilt vöö ja viskas talle kaela ja hakkas teda kägistama. Siis helistas tunnistaja uuesti politseisse. Kogu aeg olid maas lamava mehe juures ühed ja samad mehed. Aknast oli selgelt näha, et noorem mees tõmbas rihma üle maas lamava mehe kaela ja hakkas teda kägistama olles ise lamava mehe kohal ühel põlvel. Kui saabus politsei, seisid need kaks isikut veidi eemal ning politsei kontrollis nende dokumente – just nimelt nende isikute dokumente, kelle poolt peksmist tunnistaja nägi. Politsei tuvastas, et tegemist on J. Getman ja E. Murašoviga. Ülaltoodust nähtub üheselt süüdistatavate poolt röövimise koosseisu realiseerimine – mõlemad lõid ja kägistasid maas lamanud kannatanut, otsisid tema taskud läbi, mis kohtukolleegiumi veendumusel tõendab kannatanult kadunud esemete äravõtmist just süüdistatavate poolt. Kohtukolleegium märgib sedagi, et keegi menetlusosalistest ei seadnud maakohtus tunnistaja AK ütluste usaldusväärsust kahtluse alla ega taotlenud tunnistaja eeluurimisel antud ütluste avaldamist võimalike vastuolude tuvastamiseks. Väärib tähelepanu, et tunnistaja kohtuistungil antud ütlused riimuvad üheselt ka kohtu poolt uuritud asitõendina vaadeldud kahe kõnefailiga, millel on fikseeritud tunnistaja AK (A) vestlus Häirekeskusega (T I lk 36-42). Põhjendamatu on J. Getmani kaitsja seisukoht sellest, et kuna tunnistajate EE ja AK (A) ütlustes on vastuolu selles osas, kas politsei saabus kohale eravärvides või politseivärvides sõidukiga, siis tunnistaja AK (A) ütlused kuriteo tehiolude kohta tervikuna ei ole veenvad. Kohtukolleegium märgib, et nähtuvalt AK (A) kõnest Häirekeskusesse teatas ta, et näeb, et patrull sõidab tavalise eravärvides autoga (T I lk 90). Seda, et patrull saabus eravärvides politseiautoga ütles tunnistaja AK (A) ka kohtuistungil. Sellest tulenevalt ei ole alust kahelda tema ütluste paikapidavuses selles osas. Kohtukolleegium märgib, et hoopis tunnistaja EE ei olnud kindel, millise autoga ta sündmuskohale saabus. Tema selgitas kohtule, et arvatavasti oli auto politseivärvides Škoda Oktavia. Ringkonnakohus märgib, et selline tunnistaja EE positsioon viitab üldteada asjaolule, et väljakutse saanud erinevad politseiekipaažid saavad oma kasutusse erinevaid politseisõidukeid, seega just tunnistaja EE ei pruukinud mäletada millise politseiautoga kohale saabuti. Pealegi, kohtukolleegiumi veendumusel ei anna vastuolu nii kõrvalises ja tõendamiseseme seisukohalt tähtsusetus detailis alust kahelda tunnistajate ütluste usaldusväärsuses tervikuna. 10. Alusetu ja absurdne on kaitsjate apellatsioonides toodud seisukoht, et süüdistatavate ülalkirjeldatud tegevusega (löömisega, kägistamisega) üritasid süüdistatavad kannatanut turgutada ja teadvusele tagasi tuua ning tunnistaja AK võis kauguse pärast toimuvast valesti aru saada. Just tunnistaja AK oli isikuks, kes sai üheselt aru, et abitus seisundis viibiva kannatanu elu, tervis ja vara on ohus, olukord nõuab politsei sekkumist ning just tema on kahel korral toimuva pärast politseisse helistanud. Tunnistaja ütlustega riimuvad ka kannatanu ütlused, kes kirjeldas ühekordset mõnda aega kestnud röövimise juhtumit, peale seda tuli ta teadvusele alles politseis. Puudub mõistlik alus kahelda, et kannatanu suhtes oleks röövimine toime pandud juba enne süüdistuses kajastatud sündmusi, nagu kaitsjad üritavad apellatsioonides väita. Kohtukolleegium märgib sedagi, et kannatanul fikseeritud kehavigastused vastavalt täpselt tunnistaja ja kannatanu poolt kirjeldatud süüdistatavate poolt kasutatud vägivalla kirjeldusele (löögid rusikaga näkku, parema silma pigistamine, rihmaga kägistamine) (T I lk 94-99). 9

(11)
  1. J. Getmani kaitsja märgib esitatud apellatsioonis, et kriminaalasjas ei ole tuvastatud, kes oli kannatanu poolt mainitud kolmas mees, kes võis sõrmuse ära võtta, seega kahtlus selles on kõrvaldamata ja tuleb tõlgendada J. Getmani kasuks. Kohtukolleegium kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu ning märgib, et nähtuvalt kannatanu ütlustest ning tunnistaja AK (A) kõnede salvestusest Häirekeskusele nähtub, et peksmise alguse juures tõepoolest viibis ka kolmas mees, kuid hiljem läks ta ära – jäid noorem ja vanem mees, kes oli kohal ka politsei saabumisel. Selles osas kannatanu ütlused ja tunnistaja kõnehelisalvestis riimuvad täielikult. Ka kohtuistungil täpsustas tunnistaja, et talle tundus, et kohal oli ka kolmas mees, kes oli põõsastes ja kellega kaks ründajat rääkisid. Ei tunnistaja ega kannatanu pole väitnud, et kolmandal tundmatul mehel oleks röövimise toimepanemisel mingigi osapanus, seega on põhjendamatu kaitsja seisukoht kõrvaldamata kahtlusest, mida tuleb tõlgendada J. Getmani kasuks.
  2. Erinevalt kaitsjatest leiab kohtukolleegium, et loogiline ning eluliselt usutav on kriminaalasjas ilmnenud olukord, kui kanntanu teatas politseile endaga toimunust mitte sündmuskohal, kus teda vahetult enne politsei saabumist rööviti vägivalla kasutamisega, vaid siis, kui politsei toimetas ta kodu juurde ning ta tundis, et oht tema elule on möödunud. Tunnistaja EE kinnitas kohtuistungil, et ta uuris kannatanu käest, miks kannatanu temaga toimunust kohe ei rääkinud ning XX vastas, et kartis kohapeal oma elu pärast. Seejärel viis tunnistaja kannatanu hoopis jaoskonda ja andis üle uurijale. XX ninaalune oli verine, silmad olid paistes ja jaoskonnas nähtus ka, et kaelal olid marrastused.
  3. Maakohus on asjakohaselt märkinud, et seda, et J. Getman on väga kergelt võimeline kalduma vägivaldsusele, näitab ilmekalt asjaolu, et kuriteo

§ 200lg 2 p 7 toimepanemisega ei olnud J.

Getmani „teguderohke“ päev veel lõppenud. Samal päeval pani J. Getman veel ühe kuriteo, kui lõi kannatanu YY-le ühel korral noaga rindu, mille toimepanemise asjaolusid ega J. Getmani süüd selle toimepanemises viimase kaitsja esitatud apellatsioonis ei vaidlusta.

  1. Kohtukolleegium leiab, et süüdistatavate kaitsjate apellatsioonides ei esitata ühtegi argumenti, mis lubaks ringkonnakohtul asuda võrreldes maakohtuga erinevale seisukohale ka kannatanu tsiviilhagi rahuldamise ning süüdistatavatelt kahju väljamõistmise osas. Selliseks argumendiks ei saa olla kaitsjate seisukoht, et kuna kannatanu oli väga purjus, siis ei ole välistatud, et tsiviilhagis ja süüdistuses nimetatud raha ja esemeid temal ei olnud. Maakohus leidis õigesti, et vaatamata sellele, et kannatanu pole esitanud temalt röövitud vara omandiõigust tõendavaid dokumente, tuleb asuda seisukohale, et esitatud nõue on põhjendatud ning mõistlik. Kannatanu on esitanud menetlejale fotod temalt röövitud ristist ja kellast, millest ta ülekuulamisel rääkis. Muid dokumente kannatanul esitada polnud võimalik. Tunnistaja AA kinnitas, et nägi aknast süüdistatavate poolt kannatanu läbiotsimist, mis viitab üheselt temalt asjade äravõtmisele süüdistatavate poolt.
  2. E. Murašovi kaitsja süüdistatavale mõistetud kaitstust eraldi ei vaidlustanud. J. Getmanile mõistetud ning tema kaitsja poolt vaidlustatud karistuse osas märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus märkis asjakohaselt, et mõlemad süüdistatavad on varem karistatud isikud, kes panid neile süüks arvatud kuriteod toime katseajal. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks ka süüdistatavatele mõistetud karistuste osas.

§-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr 10

(11)vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatut järginud. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud

§ 57

loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ja nendele pole viidatud ka apellatsioonis. Maakohus arvestas J. Getmani karistust kergendavaks asjaoluks õigesti kahetsuse

§ 121

lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises.

§ 200

lg 2 p 7 ettenähtud sanktsiooni keskmiseks määraks on 9-aastane vangistus, mis oli antud juhul lähtepunktiks. Maakohus on raskeima kuriteo toimepanemise eest kaugelt alla sanktsiooni keskmist määra jääva karistuse mõistmisel ning karistuste liitmisel arvestanud seega täiel määral J. Getmani süü suurust ning kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust kehalise väärkohtlemise episoodis. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega J. Getmanile karistuse mõistmise osas ning ei pea vajalikuks neid korrata. Samas nõustub kohtukolleegium kaitsja apellatsiooniväliselt ka E. Murašovile mõistetud karistusega.

  1. KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. J. Getmani kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland taotles maakohtu otsusega tutvumise ja apellatsiooni koostamise eest riigi õigusabi osutamiseks tasu väljamõistmist summas 150,00 eurot (sh käibemaks). E. Murašovi kaitsja advokaat Merike Allikmäe taotles maakohtu otsusega tutvumise ja apellatsiooni koostamise eest riigi õigusabi osutamiseks tasu väljamõistmist summas 120,00 eurot (sh käibemaks). Kohtukolleegium leiab, et kaitsjate taotlused on põhjendatud ning kuuluvad rahuldamisele. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse J. Getmani ja E. Murašovi suhtes muutmata, seega jäävad menetluskulud süüdistatavate endi kanda.
  2. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi apellatsioonis nimetatud rikkumist ega KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 2, § 344-345 lg 1, 2 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 07.06.
  3. a otsuse Juri Getmani ja Eduard Murašovi suhtes muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. allkirjastatud digitaalselt 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.